Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti. Tere kõigile alanud on teine saade uuest maailmataimedele pühendatud sarjast ja nii nagu nädal tagasi tuleb tänagi jututaimest kelleta meie söögilaud oleks pea mõeldamatu. Naljakaks muudab asja, et maitsed, millest me siinjuures kõnelda saama, on omavahel küll täielikud vastandid. Stuudios on Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ning juttu tuleb. Suhkruroost, mis on ka muutnud maailma kultuuri See muusika oli nüüd dominikaani. Rahvamuusika. Kariibi mere saartelt ja võib öelda, et, et suhkruroog muutis igaveseks nende Kariibi mere, saarte, looduse ja ajaloo. Aga tegelikult see suhkru Ok, kellest me nüüd rääkima hakkame, ei ole mitte sealt pärit vaid ta on pärit hoopiski ikkagi vanast maailmast ja, ja kust ta väga täpselt pärit on, see on jäänud nagu saladuseks. Praegu ütlevad teadlased niisuguse ebamääraselt, et ta on pärit Okjaaniast või Indiast. Jällegi sama lugu nagu paljude kultuurtaimedega, et tema täpset metsikut esivanemate ei olegi teada. Aga teda kasutatud väga ammu ja igal juhul on kindel, et Indias oli ta 2000 aastat tagasi juba sellise kasutusega, et temast keedetigi suhkrut välja. Nii et kindla peale sisuliselt sama saan ainult kukesamm meie tänapäeva suhkrutoosi, nii et see, see oli India ja see oli 2000 aastat tagasi. Aga mis asi see suhkruroog siis õieti on? Mina sain temaga kokku Indoneesias reisides ja, ja tahtsime kangesti näha seda ja siis meie teejuht põikame siia kõrvale ja siis me sattusime niisuguse põllu äärde, et eemalt vaadates võiks arvata eestlase pilguga, et see on näiteks mais, kui ta on põllu peal, kui üle pea on niisugune väga lopsakad lehed, pikad kõrred. Aga täpsemalt vaadates meenutas ta natukene rohkem, võib-olla hoopis pilliroog. Ja, ja sööda seal oligi ja seal kõrval käis äge tegevus keset õue tossas midagi, läksime sinna juurde, katuse all oli niisugune hiigelsuur katel ja seal midagi mulises ja selle katla all oli tuli ja üks väga tõmmuks põlenud mees toimetas seal väga ägedalt kuuma troopikapäikese all ja siis meile seletati, et mis toimub, toimus suhkrutegemine oli niimoodi, et see suhkruroog oli, oli põllult võetud, sealt tuli välja pressitud suhkruroo mahl, see oli valatud sinna suurde anumasse ja nüüd seda kuumutati, et teha sellest siirupit ja seda kummutati pillirooga ja osalt sellesama suhkruga vartega, mis olid ülejäänud. Ja, ja nüüd, kui see oli nii paksuks läinud, et ta peaaegu juba oligi kõva siis see mees võttis suured bambusetorud bambusejupid ja valas sinna siirupit täis need ja see pandi pealt kinni ja siis oli tema töö nagu sellega lõppenud, sealt edasi, see läks siis juba tehasesse kuskile. Ja, ja nüüd tagantjärgi öeldes võib öelda, et see oli üks äärmiselt ürgne suhkrusaamise viis. Et, et see oli tõesti nendes paikades, seda on veel säilinud. Aga noh, põhimõte on ikka sama, et taimest saadakse hirmus palju hirmus magusat ollust. Ja siis võiks üldse mõelda, et, et miks see suhkruroog on siis ta suhkru ema meie jaoks selle pärast loomulikult, et temast saab hästi palju suhkrut. Siis võib edasi mõelda, et miks tal endal seda suhkrut vajan. Siit me jõuame kuidagi märkamatult selle juurde, et Eestimaa taimedes on ka suhkruid. Kui me võtame kasemahla, ta magus, Tal on suhkur sees, miks tal on seda vaja? Taimedele on see tegelikult varuaine. Loomad ja inimesed koguvad varuainet rasvana, taimed koguvad suhkrule. Ja nüüd ongi niimoodi, et, et, et neil on vaja näiteks ütleme, kasel on vaja seda selleks, et ta saaks kevadel, kui ta on raagus, hakata lehti kasvatama sellest energiast, mida ta sellest suhkrust saab. Ja, ja aga suhkruroog muidugi on pööraselt paksult suhkrut täis topitud. Ma just mõtlen, et kaske ei anna võrreldagi, et et kui mõelda, et kuidas suhkruroog on seda suhkrut otsast otsani täis, et kas tal see elulugu vängeks No see ongi, et ju, ütleme tuhandetest kümnetest tuhandetest taimeliikidest on inimese pilk jäänud sellele ühele taimele seal troopikas see on lihtsalt tippude tipp, ta on omamoodi uuniku mammu moodi, võib öelda ka ebard taimeriigis ütleme niisugune komme on, aga miks tal ikka nii palju seda vajan? No igal taimel on onu omad iseärasused. Miks on hüljes rasvane näiteks ja noh, sellest ma saan veel aru ja ja noh, ühesõnaga tal on mingisugune eriline niukene omapära lihtsalt sellel liigil. Ja näiteks ühelt hektarilt suhkruroo Istandlikult saadakse 10 tonni suhkrut, et et see on ikka tippude tipp. Ja, ja selle tõttu on inimene ta niimoodi paljude taimede hulgast niimoodi kutsunud enda lähedale ja hakanud siis omakorda sealt endale siis magusat hankima. Ja üks see suhkrurookõrs tegelikult Ta kõrreline, see on nagu meie ütleme, odra ja rukkiselles mõttes, aga, aga temal kasutatakse seda kõrre osa ja see kõrs võib kasvada kahe kuni kuue meetri kõrguseks ja selleks võtab läheb tal aega keskmiselt. Et umbes 12 kuud, aga oleneb paigast, mõnikord võib palju kiiremini minna, mõnikord kauem. Ja see, kus see suhkur välja võetakse, see on see, et lõigatakse latv maha, lüüakse lehed küljest ära ja see keskmine see osa sealt siis saadakse see suhkur kätte ja põhimõtteliselt ta võib kasvada ka lähistroopikas, nii et näiteks on maid, kus on talvel, ütleme ükskord talve jooksul on on ka miinuskraad, et siis teda külvatakse nii parajalt, et ta ei ole veel suur selleks ajaks siis on võimalik teda ka seal kasvatada. Aga no mitte nüüd enam parasvöötmes mitte iialgi. Ja see suhkruroog on siis niisugune, et, et teda on hakatud siis kasvatama niimoodi, et et võetakse see mingit varrejupid, kus mõnuga pungad pannakse maha ja nendest kasvavad siis istikutest kasvavad siis uued uued suhkrurooistandused ja, ja lõigatakse neid võsa noaga praegusel ajal küll ka juba kombainidega. Ja see laul, mis siin enne kõlas, see oligi tegelikult suhkruistanduse tööliste laul ränkraske töö, troopilise kuuma päikese all käsitsi ja nii on ta käinud sajandeid. Aga see kõik oli seda väärt, et seda teha. Ja õieti ta on muutnud tõesti maailma suhkruroog ja kuidas tema lugu iseenesest on olnud. Eurooplased said mingit aimu suhkruroost siis, kui Pärsia kuningas 500 aastat enne meie aega Dareios esimene jõutud laiendas oma impeeriumi välja induseni ja seal juba kasvatati seda suhkruroogu. Ja niimoodi jõudis Euroopasse niisugune teade, et seal kasvab taim, mis annab met ilma mesilas deta. Ja see on huvitav, et, et mitte kogu Euroopa enne selle suhkruvallutust Euroopasse elas Ainsa magusaallikana praktiliselt ainus magus oli messil. Ja noh, Tallinn on kunagi olnud keskajal Meie ja vahakaubamaja sest ida poolt nendest meemetsadest toodi mesi vahalaevadele laaditi peale, viidi Lääne-Euroopasse, sest mesilasi kasvatati metsades ja see oli tohutu vara, olid meie metsad. Vaha oli kohutavalt väärtuslik, sellepärast et katoliku kirik tegin nendest küünlaid ja mitte millestki muust küünalt ei tehtud, see oli ainus. Ja niimoodi oli mesi meeletu hinnaga meeletult kallis ja, ja väga ainus ja õige magusallikas, keegi ei osanud ette kujutada, et millestki muust võib ka magusat saada. Aga muidugi tasapisi see see tarkus ikkagi. Et kusagil kasvab mingi taim. See on nagu varre otsas kasvav suhkur. See, see jõudis ka Aleksander suure sõjakäigu ajal. See oli 327 aastat enne meie aja arvamist. Ta läks ju oma sõjaretkedega välja Indiasse ja ta tõi kaasa ka esimesi taimi. Nii et aga pärast seda oli siis jälle niimoodi, nii nagu ka pipra puhul, et araablased lõid nii-öelda poe kinni selles mõttes, et kõik see kaubateed kust suhkur Indiast ütleme, Euroopa poole sai tulla, tuli ainult läbi araablaste. Ja tegelikult araablased hakkasid ka kasvatama seda esimest korda seal Aafrika rannikul Egiptuses, sealkandis. Ja siis, kui araabia impeerium oli väga võimsaks kasvanud, siis ulatuses välja ka praegusesse Hispaaniasse ja siis panid nemad seal kasvama suhkrurooistandused. Ja siis, kui, kui jälle hispaanlased said araablaste käest tagasi selle Hispaania siis nad said sellega koos ka suhkru. Siis nad avastasid, et ahah, see on niuke saladus, selline taim, seda tuleb kasvatada ja ongi suhkur käes ja niimoodi hakati Euroopas seda kasvatama. Ja ta oli ikkagi pööraselt kallis. Nii et näiteks kuskil 1319. Aastal Londonis maksis üks kilo suhkrut suhkruroost tehtud suhkrut. Praeguses vääringus Eesti rahas 14000 krooni. Nonii aga ikka liitrite kaupa moosi. Mida siis ikka midagi ja pigem ikka limpsid mett, võib-olla. Ja ja, ja see ei olnud, tähendab ikkagi selles mõttes rahvaga mingil kujul. Aga siis oli jällegi mõnes mõttes seda siis tarvitasid teadagi siniverelised ja pururikkad, kaupmehed, ja sedagi mitte iga päev ja naabrite nii-öelda kadedaks ajamiseks põhiliselt. Ja, ja, ja siis tegelikult asi võttis teise suuna ikkagi seoses sellesama Kolumbuse ja nende reisidega, mis olid tegelikult seotud hoopis vürtside otsimisega. Aga siis saad niimoodi, et väga täpselt teada, et et Christoph Kolumbus, kui ta läks oma teisele käigule Ameerikasse, siis 1493. Siis kuna Euroopas juba siin-seal kasvatati ja Kanaari saared kuulusid Hispaaniale, need on seal Aafrika külje all seal kasvatati iga suhkruroogu, sest tema võttis sealt suhkrurootaimi kaasa ja viis Kariibi mere saartele. Ja seal pandi maha. Kõigepealt pandigi Haitile ja dominikaanisse ja seal teda hakati kasvatama alguses, aga ta ei muutunud nihukeseks pöördeliseks taimeks, teda kasutati tasapisi, aga samal ajal hakkas suhkrutööstuse tehnoloogia kiiresti paranema. Ja siis umbes võiks öelda, et aastal 1516 oli asi nii kaugele, et nüüd oli vaja hirmsasti suhkruroogu kasvatada. Tehnoloogia oli olemas, aga tööjõud oli puudu. Ja ütleme, kui me räägime orjakaubandusest sellest tohutust voost, mis Aafrikast tuli musti inimesi laevadega kogu aeg siis üheks äärmiselt oluliseks põhjuseks oli see, et suhkruroo istandustes oli tööjõupuudus. Niimoodi ja siis nad pandi sinna suhkruroo istandustes tööle ja, ja see on nad siis rassisid põlvkondi ja, ja, ja et tollest ajast on meil ilmselt ka vähemalt minul on küll niisugune kindel kujutlusilma, et näiteks midagi muud teaksin, et kuidagi suhkruroog must ori palehigis töötama, et nagu kuulub nagu kuidagi väga kokku nagu väga kindlalt. Ja sel ajal nimetati seda hispaanlaste poolt seda suhkrut, mis saadi suhkruroost valgeks kullaks. Praegu me nimetame seda kuidagi teise sõnaga valgeks surmaks ja huvitav, miks jah, no eks see on, ütleme niimoodi, et moodidel on mu komme muutuda ja ja iga maitse on ka omamoodi moodide küüsis ja, ja minu meelest, kui seda nimetatakse valgeks surmaks siis tegelik tagapõhi on loomulikult see, et, et eurooplane ja põhja-ameeriklane oma tänapäeva eluviisi juures vajab nii vähe kaloreid, täite füüsilist tööd. Et ta peab hästi ettevaatlik olema kõiksuguste, kalorite manustamisega ja sellepärast tuleb suhkrut hästi vähe süüa. No ma kujutan ette, kui siin meie ka üheskoos ümmarguse laua taga istuks mõni tohter, kes on seda kindlasti näiteks ka ise valgeks surmaks nimetanud, siis ta toob veel väga palju põhjendusi ja ja no teie jutust ma saan praegu aru, et see on nii-öelda ette tavalt igaks juhuks nimetatud valgeks surmaks, et jumala eest mitte teda liiga palju kasutada, et väheses koguses on ta mõeldav, aga aga võib-olla see tohter ütleks, et asi iseenesest juba on hästi kahjulik või kuidas? Ta on ikkagi see, et kuulub sellesse valdkonda, et parajal määral väga hea ja liigtarvitamisel kahjulik. Iseenesest ei ole valge suhkur mitte kahjulik. Iseenesest ei ole ta mitte mingil kombel kahjulik, kui teda teda mõõdukalt kasutada. Ja kui meil suhkrut ei oleks, siis me Allex näeks kui paha, siis sõna alla, et me oleme natuke liiga rikkad. Selge see aga, kas oma tõetera on selleski, et valge suhkur on võrratult rohkem töödeldud kui näiteks pruun ja pruuni suhkrut ei peeta sugugi nii väga kahjulikuks tänapäeval? Ja, ja noh, see läheb sinna tehnoloogia juurde, et, et see suhkur, mis saadakse suhkru Istandlikest põhimõtteliselt samal viisil nagu, nagu ma nägingi seal Indoneesias, aga natuke peenemalt kombel. Aga põhimõtteliselt see esmane suhkur, see ongi see pruun suhkur, mis saadakse kohapeal. Ja kui see on täiesti valmis, siis see viiakse juba ära nendesse maadesse, kus hakatakse seda tarvitama ja seal on juba oma rafineerimistehased, kes siis veel kord töötlevad selle kõik läbi, võtavad sealt kõik muud ained ära ja alles jääb ainult see, see nii-öelda see magusainese valge ja tõepoolest noh, praegusel ajal see on jälle moeküsimus, aga kuna eurooplane on loodusest liiga kaugele läinud, siis ta tahab sinna jälle lähemale saada. Ja kindlasti on see loodusele lähemal olev suhkur, pruun suhkur, kui see valge, rafineeritud, See paik ikkagi, kust, kust see kõik niimoodi see suur veski käima hakkas? Oli, oli ikkagi ütleme see see Lõuna-Ameerikas ka ja Kariibi mere saared ja võib-olla kuulamegi ikkagi sedasama dominikaani, muusikat see ongi just see rahvamuusika, sellised laulud, mida lauldi, seda väga ränk ka suhkruroolõikamise tööd tehes. Ja muidugi kuulame siin ka seda, et, et need orjad, kes laulsid, nad laulsid hispaania keeles, nii ka Lõuna-Ameerikas, on hispaania ja portugali keel levinud. Aga selle suhkrurooga tõi nagu pöördelise muutuse see, et inglased nii-öelda võtsid vägisi ära hispaanlaste käest, need alad, see oli 1655, Oliver Cromwell lihtsalt läks, vallutasin Kariibi saared endale. Ja siis inglased oma nutikusega alu alustasid veelgi võimsamat suhkrut võtmist ja siis juhtus see asi, et ta läks käima veel orjade suhkrurooga ja suhkruga seostatav kolmas ja see on rumm, rummi tegemine, rumm, rummi hakati tegema kuskil 1000 kuuesajandatel aastatel. Algul ta oli nii jube jook, et seda nimetati põrgujoogiks. Ja noh, mõte muidugi väga lihtne. Kui suhkruroost on suhkur välja pigistatud, siis sealt jääb järgi mingisugune niisugune ebamäärane mass millega eelmisest enam suhkrut kätte ei saa. Sellel on oma nimi. Me lass on selle nimi. Aga vot sellest saab veel siis rummi tehasest, suhkur läheb käärima ja niimoodi see rumm tuleb. Ja, ja, ja see rummi asjandus muidugi. Meil minul küll seostub näiteks aarete saar ja mereröövlitega ja surnukirstule 15 meest, toi, rassassaa ja pudel rummi. Ühesõnaga, jubedast ainest tehtud jube jook, mis seostub kõige muu jubedaga. Ja, ja samal ajal oli, miks ta tegelikult nii laialt levis, oli see, et ta oli palju odavam kui mis tahes muud kärakat sel ajal ja samal ajal levistaga inglaste kaudu eest. Ja, ja sellest ajast tuli muide see komme, et kõikidel Inglismaalaevadel oli üks rummi varu millest iga päev igale meremehele jagati portsjon Crocki, siis ühesõnaga pandi vete hulka ja selle annuse ta sai sisse iga päev ja see oli kindel värk. Muide, see kehtis aastani 1970. Siis ta kaotati ära. Mis see pidi siis tegema meelehead? Reipaks sõbralikuks rahuloleva. Ja, ja noh, eks ta nii oligi ja minul muide tuleb nüüd sellega seoses küll oma reisidest üks lugu meelde, mida ma tingimata tahaks rääkida. Et minu kokkupuude eheda rummiga oli Madagaskari saarel ja me läksime sinna ühele rahvaturule ja ostsime sealt siis seda trumme, mida tegelikult kohalikud joovad. See on muide täiesti hele, täiesti läbipaistev. Ostsime seda ikka korraliku liit ja võtsime selle kaasa ka natuke maitsesime. Ta oli ikka päris vastik ja seda eriti kahju oli siis vaja nii palju osta ja mõtlesin, et paneme kõrvale. Ja nüüd ühel päeval, kui me sattusime oma reisiga sellistesse Tabarates oludesse, et, et me jäime tõeliselt hätta, Me sõiduk ütles seal teel, see tee oli nii auku. Me ei saanud edasi, öö tuli kätte, et me olime tohutult väsinud ja unised ja tuju läks täiesti nulli. Ja siis tuli mul meelde, et mis inglismaalaevadel tehti, tuju nulli. See rummi pudel hakkas ringi käima ja peagi hakkasid bussis kõlama reipad eesti rahvalauset. Tee muutus siledaks, läks väga lühikeseks ja kui me lõpuks paika jõudsime, siis bussijuht Madagaskari põliselanik ümises mõnusast eesti rahvaviiside, ütlesid küll, eestlased on laulurahvas. Et et, et see rumm tegi sama tööd ka seal inglise laevade peal Nüüd küll väike jumalavallatu jutt, et kas siis sõiduk liikus ka ruumi aurusena. Ei seda, mis ema tegi aga, aga lihtsalt aitas, aitas teed lühendada, selge see ja nii oli ta siis ka vanadel mere meremeestel alati ja, ja nüüd siit edasi on muidugi siis niimoodi, et et et siis hakkasid jälle inglased rikastama selle suhkruroo kasvatamise naja, seda hakati kasvatama juba paljudes troopikamaades. Aga siis tuli niisugune muutus veel, et aastal 1747 tunnistati Inglismaalt suhkrupeet, et väga sobivaks suhkruallikaks ja see hakkas võistlema nüüd selle suhkrurooga ja tasapisi teda kõrvale tõrjuma. Ja, ja nüüd, maailmas on praegu tekkinud niisugune seis, et kogu maailma rahvastikust pruugitakse suhkrut praktiliselt ainult kahest allikast 70 protsenti suhkruroost, 30 protsenti suhkrupeedist. Aga Euroopas on aastast 1880 suhkrupeet olnud raskelt ees sellest suhkruroost ta saab ju siinsamas kasvatada. Seda meie tänased põllumehed ju ka kasvatamas. Ja seda tasub kasvatada see ja, ja sellest saab samaväärset suhkrut nagu suhkruroost küll ta toodab, palju vähem, muidugi, aga ta on lähedal. Nii et ikkagi tasub ja, ja Euroopa on kuidagi naljakas seisus selles mõttes, et kuna-Euroopa Lääne-Euroopas ju toetatakse põllumehi kogu aeg siis suhkrupeedist saadav suhkur on tegelikult madalama hinnaga, kui on tema omahind. Basse jääb teda üle ja nüüd on niimoodi, et Euroopa müüb seda suhkrupeedisuhkrut troopikamaades, kus suhkruroog kasvaks nagu mühin, sest nad nende hindan reaalsest madalam siin ja samal ajal ega, ega Euroopa isaga läbi ilma selle suhkruroosuhkrut, seda siiski tuuakse ka võrreldes peedi suhkru väljaviimisega neljandikku võrralduvakse suhkruroogu ka Euroopasse sisse. Aga ütleme siis nii, et meie, kes me siin oma suhkrutoosi vaatame, siis see on ikka see, see peedisuhkur, mis, mis seal sees on. Ja, ja noh, ilmselt kui tahad, siis, siis sa kuskilt õngitseb ka välja selle suhkruroosuhkru, aga see ei ole niisama. Ja, ja praegusel ajal ütleme niimoodi, et, et kogu maailmas kõige rohkem toodetakse suhkruroosuhkrut Brasiilias ja Indias, siis ütleme, Lõuna-Ameerikas ja Aasias kahes paigas. Ja, ja kummaline on see, et, et kui me räägime Euroopas, et suhkur on valge surm et sisuliselt see tähendab seda, et eurooplane sööb liiga palju magusat, tegelikult siis näiteks seal Indias ja Brasiilias tarvitatakse suhkrut palju rohkem kui Euroopas, aga kuna kuna inimeste eluviis on teine, Nathan liikuvad nad toimetavad kogu aeg, siis nendele see küll kahjulik ühele mingil kombel ja sellest suhkruroost suhkrust peaaegu pool kasutatakse ära koha peal tegelikult ja siis ütleme, teine pool läheb siis maailmakaubandusse laiali. Et umbes niisugused lood ja, ja võib-olla siia lõppu veel mõelda selle peale, et kuidas see suhkur ikka meieni jõudis Eestisse. Et siis kuskil ütleme sadakond aastat tagasi oli see ikka talutares peaaegu tundma asi tegelikult ja selle tõttu ei tehtud ka muuse ega midagi sellist. Aga, aga siis ta hakkas tasapisi tulema ja algul teda osteti suhkrut, peadena suurte kamakatena. Ja ja minu üks väga hea tav hästi vanamees Julius Ungru Võrumaalt paganamaalt pärit, tema rääkis oma lapsepõlvest seda, et kui ta oli pisike jõnglane, et siis siis nad olid vennaga avastanud, et tegelikult isa ema peidavad seda suhkru pead voodi all ja siis nad roomasid sinna voodi alla, käsitseda salaja lakkumas. Rinnad oleks vahel head, siis oi-oi, mis siis oleks saanud. Aga et see oli, see oli ka sel ajal veel ütleme 100 aastat tagasi eesti taluperest oli ikka väga hinnaline. Ja väga-väga täpselt mõelda, mõeldi alati, et kus seda kasutada ja kui saab, siis ikka kuidagi ilma läbi ajada. No see oli 100 aastat tagasi, aga minul ausalt öeldes sotseerusse üsna hiljutise ajaga vahetult enne seda, kui me euroliiduga liitusime, oli nii mõneski kodus jälle üx suhkrukamakas või isegi mitu nurgas seismas. Ei tea, kas lapsed seda keelega rakkumas käisid, aga olemas ta oli. Ja, ja minu meelest on selles küll mingit niisugust Eesti vana talupoeglik alalhoidlikkust, et mine sa tea, igaks juhuks võtame mitte suhkrupeaga suhkrukotid. Ei ole siin midagi õigega. Muidugi, ja, ja ega me ikka ilma suhkruta läbi ei saa ja, ja, ja me tegelikult peame talle ikkagi tema peale vaatama aukartusega ja ja mõtlema selle peale, et kas me suudame kujutleda. Ühte kuud, kus meil oleks toit, selline, kus ei oleks mitte kusagil kasutatud ühtegi tera suhkrut. Kujutlusvõime tõrgub. Nii et, et, et siis ausuhkruroole ja, ja nendele inimestele, kes seda seal on tootnud ja, ja, ja lõiganud kuuma troopikapäikese all ja kuulame siia lõppu, siis veel dominikaani rahvalaule, mida nad laulsid, töötades suhkruroopõllul. Selline oli siis uue maailmataimedele pühendatud sarja teine saade suhkrust suhkruroost ja mõnevõrra suhkrupeedist, millest tuleb juttu nädala pärast. Räägime küüslaugust. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat. Saadet toetab IBM Eesti.