Lando silmas. Tere, mina olen Sven, vabal. Hasso Krull on kirjutanud valmis eepose pealkirjaga mitter Jodemiiter. Eepose sisu on lühidalt kokkuvõttes selline et lähemas tulevikus toimub uus veeuputus, millele järgneb uus maailma loomine. Uus algus on Krulli järgi paljutõotav ning vähemalt esialgu pakub inimestele leevendust suurest hulgast praegusaegsetest rumalustest. Tegelikult aga meetriodemeetoriks uskumatu kompott muistsetest jaga uutest lugudest, mis on pärit Eestist, Kreekast, American Jaanlastelt, Austraalia aborigeenide ja paljudest muudest kohtadest. Kummalisel kombel mõjuvad aga mõnedki kauged lood Krulli eeposest meile tuttavamaltena kui paljud jutud ja laulud, mida me päris omadeks oleme pidanud. Lisaks Hasso Krulli le kõneleb tänases litris veel folklorist Mare Kõiva. Saates on kasutatud eelmisel aastal Võrumaal valminud salvestist millel Hasso Krull oma eepos suurema kaasaelajate seltskonna saatel ette loeti. Krulli multikultuurse tohuvabohu tasakaalustamiseks loed Katariina lauk. Meile Eesti eri paigust üles kirjutatud lugusid ja laule. Päikene õhtul hilja istub kuldse paadi sisse. Hommikul vara karates jätab paadilainetesse. Ja püstkoja sees on paat. Püstkoja ümber. Vaat püstkoda ongi paat. Ja nüüd Ma astun oma kotta. Pandora Epimeeteus ei liiguta. Aga nad tunnevad mõra. Lained, vood, hoovused, lained, uued jõed ja uued järved, pole veel nähtud. Me istume nüüd ja päike maa-aluses meres, teeb ringi ümberkoja oma suuremas venes. Ja maa-alune meri voolab üle ja saab maapealseks perega kokku. Ja nüüd sajab vihma. Nüüd sajab nii palju vihma, kui veel ei ole sadanud. Kui veel ei ole sadanud, sajab nüüd vihma, vihma, vihma kallab, kohiseb, niriseb vihma. Kuu kosis päikesetütre. Pikne ratsutas vedajaks ratsutades tagasi ratsutades. Ta põikas puruks kuldse tamme. Vaeslaps, kibedasti nuttis kuldseid oksi korjates. Korjas ta kokku kuldsed oksad tegi ta endale kuldse krooni. Kõik inimesed imet tellid, kust sa sellise said? Riiast ostsin raha, andsin Saksamaal kokku, tagusin kõik inimesed imet tellid. Kui sa said Saksamaale Päikese hobused, minul olid roheline Vaskne, saan kuivasid ära mu päikes hobused, kulu, säramuvaskne saan. Hasso Krull, e õppusega peaks olema selline lugu, et eepos peaks kuuluma nii või naapidi mingisuguse inimgrupiga kokku, missuguse inimgrupiga kuulub kokku need meeter ja diameeter. Ta on rohkem muidugi selline multikulti kui mingi ühe kogukonna epasse asja mõte oligi alguses rohkem nagu kokkuviimine mitte eraldamine või või nagu välja säilitamine, vaid lihtsalt võimalikult palju erilaadseid, kosmo, kooniaidia, uputuse, lugusid, noh, nii palju, kui neid ära mahub ühte piiratud suurusega ridade arvuga teksti nii palju neid sinna kokku tuua ja et nad siis ööbituksid omavahel, tekiksid sellised noh, enam-vähem sellised risoomilaadsed, seosed, kauged punktid muutuvad lähedaseks ja lähedased kaugeks ja siis asetada niisugusse konteksti, kus ta oleks seotud meie ajaga, esimene osa paigutubki siis kas enam-vähem praegusesse aega või, või üsna lähedasse tulevikku. Kuigi lood on isenesest autentsed, ma seal midagi oluliselt muutunud ei ole. Rohkem kui jutustajad tavaliselt muudavad. Aga sellisel moel kokku panduna ta on tänapäevane kirjandusteos vaatab ajas pigem natuke ettepoole, aga selleks, et sa tahad perspektiivi saavutada toob siis hästi kaugeid aineid ja vanu lugusid manab esile ja kirjandusteoste puhul ikka oma kogukond moodustub lugejatest sõnaga valitud seltskond, aga seltskond valib ennast ise. Kalevipoeg oli. Ka multikulti, et ta tehti omal ajal sellise Lääne-Euroopa malli järgi või ja meetrile Peeter ka, et seal on koostis Nonii lugusid ja vanu eesti asju ja loomulikult VanaKreekat ja aga ka uut eesti luulet, Kaplinskit ja, ja mida kõike, võib-olla lugejate grupp või see e-post on või noh, nagu just need päeva inimesed lõppude lõpuks võibki ju mingisugune indiaani asi olla hoopis südamelähedasem praegu eestlasele kui Kalevipoeg No minu eesmärk ei olnud nüüd see, et muuta mingeid kaugemaid lugusid või, või traditsioone, mis on olnud meile tundmatud. Et need muutuksid lähedaseks ja see, mis meie omad, traditsioon või oma, kas ma ka nii, et see muutuks kaugeks? Tee, ei, ei olegi mõte, vaid eesmärk on pigem just avada selline ruum, kus tuleksid välja need võimalikud sarnasused ja, ja selline ühisus tähendab multikulti mitte selles mõttes, et luua sellist, võõritas efekti, vaid ikkagi see, mida ma mõtlesin ja, ja tahtsin, on see, et jõuaks niimoodi suurele maailmale kogu maakerale ringi peale teinuna ikkagi oma traditsiooni juurde tagasi, aga minu veendumusel. Ja miski ei ole seda kõigutanud, et Eestis oma vana traditsioon ei tunta. Ja osalt see on muidugi ka selliste teoste tõttu nagu, nagu Kalevipoeg ongi, sa ütlesid, et ta on multikulti. Aga muidugi ta on seda sel põhjusel, et ta on loodud midagi esindama sellist müütilist muinasaega, mida päris sellisel kujul ei olnud, nagu siis taheti. Ometi ta on, ta on huvitav tekst ja, ja seal on tõesti palju vanadest koormagoogilistest, harjumustest ja kõike. Aga minu arvamine on siiski, et seda tõelist eesti irooniat, seda, mille me leiame siis kõige vanematest lauludest, mitte aga mis lugudest, vaid, mis seal tegelikult kõikide laulude teljeks, ainult et seda peab sealt ka välja lugeda. Ja samuti iga väiksemgi kohamuistend või Taimud vanapaganast või, või mõnest muust tegelasest, neid on üles kirjutatud sadu ja tuhandeid, Eestis aga seda kõike ei ole. Ei ole siiski suudetud niimoodi sellise antropoloogilisi jõuga lahti mõtestada ja ja sellepärast, miks ma nende vanade traditsioonidega tegelesin niimoodi universumis tavaliselt või ees multikulti pinnal oligi see, et kui me võõraid ja kaugeid traditsioon ei tunne siis oma vana vitsiooni juurde oma vana kosmoloogia juurde kunagi ei jõua. Eesti kultuur ei ole iseenesest mingi väike väike kultuur, vahel küll seda väga rõhutatakse, aga tegelikult võrreldes üle kogu planeedi tuhandete teiste kultuuridega, mis on tõesti väga, väga väikesed, väga paikkondlikud, eesti keele kõnelejad on suhteliselt suur ta küllalt territoriaalselt levinud teatav ühtsuse üles kirjutas, et kõik on nagu kõik potentsiaal on, on olemas, aga kipub puuduma, selline teadlik telg. Seda kunagi koodi 100 150 aastat tagasi seal niinimetatud ärkamisajal ja selle peal siis ratsuta ja veel enne teist maailmasõda ja pärast teist maailmasõda kaua aega. Aga see oli tegelikult niisugune hoone, mis oli ikkagi püstitatud ajutiselt, ta arvestas oma aja 19. sajandi kontekstiga ja siis ta käib, see hästi toimis hästi. Praegu kohe kindlasti ei tööta. Tähendab, seda ei saa niimoodi enam kasutada ja sellepärast. Ja sama oma traditsiooniga oma igasuguse minevikuga kaasa arvatud müütiline kosmoloogia, minevik. See tuleb kehtestada uuesti, kuni, siis selleni, et kogu oma oma kultuuri ja keelega kõik seosed uuesti paika panna. Ja leida selline kindlam pind. Seda ma olen mõelnud ja ainus funktsioon, mida, nagu sellise projekti seisukohalt saab üks, üks väike raamat. Ta oleks üritada mingit avangut, et nagu teha kuskilt ots natukene lahti ja kellele ma siis püüdsin viidata. Aga see kõik, mis tuleks teha, see ei ole üldse minule ka kellelegi ühe inimese töö, see nõuab palju pikemalt alles teha sellist suuremat kollektiivsemalt tegutsemist ja mõtlemist. Vangi võetud Push maid rääkisid loo tüdrukust, kes oli haige ega söönud sest ta sõi v lapsi. Läks korjama sipelgamune. Õde nägi, kui tüdruk läks allikale ja tuli koju süles ilusa olendi laip. Tüdruk jäätise sõi, heitis haigena maha. Taevasse tulid pilved ja tuulis peavis tüdruku ja ema. Õe ja isa allikale. Tüdruk läks allikasse ja temast sai konn õest, emast ja isast. Kogu pärast said konnad. Sest üks neist tappis lapsi. Metsarahva sinised lehmad. Kelgi karja naisel lehmad. Kadunud metsa ja ta läinud neid õhtul otsima. Taastunud liiva Kangrute vahelise soone veerg mööda ja näinud kui söösi söönud soones lehmi. Ta arvanud, et need ongi tema lehmad ja läinud ligi kuid pole olnud hoopis suured sinised lehmad söönsuunikus. Ja ümber nende lehmade käin karjuspoiss, roheline kübar, pääs piits käes, teeks ellud piitsaga aina mööda vett. Karja naisel hakanud selline hirm, et ta jooksnud koju tagasi. Las tulgu teised ka vaatama. Kuid peremees vastanud. Keegi ei tohi minna. Need on meie endi metsa Vellide lehmad, kes sind saatis kell 12 südaööl lehmi otsima. Peremees teadnud, et metsas on ka metsarahva lehmi. See karjatav poiss olnud üks neist metsa poistest, kes löönud piitsa kaika vastu vett plõks ja plõks, et olnud selgesti kuulda. Mis asi see siis on, et seda telge ei ole teadvustatud? Et miks see nii on, et meil on ju ometi maailmahäält mõlemad samusedki kogud Hurda omad ja teised kirjandusmuuseumis ja see on kolossaalne saavutus, aga kas siis jäänudki mingi kitsa kildkonna või huvigrupi hobiks, et ta ei ole siis nagu nii-öelda laiadesse massidesse läinud? Eks see kõik on raskesti ligipääsetav, tähendab, mitte mitte selles suhteliselt keegideks takistasid tekstide kättesaamisel, aga nende mõistmine ja mõtestamine on raske. Ja nii nagu 19. Islandil pandi see eesti kultuuri omaenesejaatus paika suhtes saksa kultuuriga ja siis kogu 19.-ks sajandiks kindlaks kujunevad Euroopa kultuurikooslusega, selle kaudu ei saa tegelikult meie vana tagandit ja isegi meie keelt ennast ei saa mõista ega, ega mõtestada. Ja sellel vene ajal, kui inimestel iseenesest oli noh, võib öelda, palju, palju aega tegeleda asjadega, mis nõuavad niisugust rahu süvenemist, ei olnud antropoloogilisi perspektiivi, tähendab meil olid küll ja on praeguseni väga tugevad folkloristid väga sellised entsüklopeedilise vaimuga inimesed, kes tegelevad tellimustega, nagu ütleme, õladega, kes on koostanud täid rahvale laatoloogiaid ja või siis ka, kes on seda uuesti mõtestanud muusikas näiteks Veljo Tormis ja et seda kõike on tehtud, aga tollases suletud õhkkonnas ei olnud mingit võimalust selle niisugust laiemat bioloogilist kõlapinda leida, sest antropoloogia ei olnud üldse soositud ja, ja nagu mingisugune ametivõimude silmis loominguline ettevõtmine, seda ei tahetudki ja õieti tulnud kellelegi neliti see ilmselt pähegi liikus ehk üksikute kunstnike kirjanike kultuuriinimeste peades sellised võimalikud seosed ja paralleelid, aga see, see jäi kõik mingi läve taha pidama. Aga nüüd on nagu viimane aegse lõvi ületada, sest mingisugust takistust ei ole. Ja koguni on igas mõttes õige aeg. Sellepärast Eesti kultuur praegu on noh, enam-vähem nii rahvusvaheline, nii multikulti nagu ta. Neid ei ole olnud ilmselt keskajal kuskil noh, võib-olla 1000 aastat tagasi või Saksa vallutuse alguses 1000 300400 siis ta samasugune noh, multikulti kõik tuuled käisid siit läbi ja ja niisugune kiire, kiire vahetas täielik avatus väljapoole, aga pärast seda tulid ikkagi sellised järjest ikka niisugused sulgumise ja, ja sumbumise perioodid ja ega see 19. sajand ärkamisaeg ega see ei olnud ka täielik avanemine nagu osaline avanemine, enesekehtestamine, aga praegu ollakse kõigele lahti ja eesti kultuurile on omane just see, et avatus ise on muutumas juba peaaegu et ohuks või, või jäneseehituseks, sellepärast et kõik on küll avatud, aga varsti pole enam midagi, mille jaoks või et noh, olid küll kõik aknad uksed lahti teha, aga kui maja enam ei ole, siis millele see avati, et sellepärast ongi nagu tahtis kasutada praegu just just sellist kultuurilist olukord selline multikulti hoovuste üleküllus ja isegi liiasus. Ja siis peaks leidma teid, kuidas need nagu pöörata kasulikult ja, ja healoomuliselt meie eneseleidmise poole tagasi. Värskest õpikust Hasso Krulli kõneleb folklorist Mare Kõiva kellele meetodi mootor igatahes väga meeldis. Julguse näitaja on võib-olla see, kui vabalt ja kui sundimatult ta põimib, siiski sellesama, mida ta ka oma intervjuus nimetab sellesama tänapäeva või oleviku. Kuidas ta koob sellest müüdi, minu meelest on täiesti jumalate keeles kirjutatud see suurepärane lugu Monalastest ehk maa-alustest ehk maa-alustest, supermarketitest või ükskõik millest või mingi väga iroonilisel kombel ju vaata vaat sellest tema eeposest vastu. Jumalad, puud ja lehed, mis seal väga sageli korduvad linnud kui väga olulised tegelased, aga täpselt samavõrra kautod ja mingi selline tänu päev, mis, mis sõidab läbi, mida nimetatakse ümber, millele antakse mütoloogiliste tegelaste või olukordade või paikade nimed ja mis seeläbi võtavad nagu tõeliselt eepilise joonega ise endale eetilise mõõtme külge. Nii et selles mõttes, ma arvan, on ta kahtlemata unikaalne ja, ja ei ole absoluutselt võrreldav mumeelest Ühegi varasema eepose loomise katkega, kus tavaliselt on mingil kombel siiski püsitud väga rangelt selles ajas ja selles ruumis on kasutatud tavaliselt pelgalt ühe sellise rahva või ühe kultuurimängumaad. Või me võime ka öelda, et väga paljud eestlased on jäänud mingisse ajatusse minevikku, see ei ole kindlasti see unenägude aeg austraalia müütiline, millele ta oma eeposes sageli viitab, vaid et väga sageli need eepose loomise katked on kusagil ajaloolises samal ajal, kui tema oma kohta võib öelda, et kahtlemata tänases päevas aga kahtlemata väga müütilise 100. ja mingil kombel sidudes sinna neid katkeid skandinaavia saagadest. Jah, kahtlemata räägitakse ajaloost, eetilisest ajaloost mingil kombel katsutavasti kombatavast ajaloost, aga väga palju ja eeskätt räägitakse ikkagi meile endale, meie oma ajaloost ta tuleb välja tõepärase tänapäevani. Ja samal ajal me võime selgelt öeldetega õilistaks seda kõike seal on olemas oma sellised madalad seksikad küljed, et ja ikkagi on seal jah, midagi, mis, mis tõesti kaasajaloo suureks ülevaks seob selle niiskuse, eepose Veepilise ainega. Et ma kujutan ette, et Krull ja tema eepos võiks kõnelda täpselt ühesuguse sõnumiga eestlastele ja soomlastele ja ma olen kaunis kindel, et ta kõneleb ka kiltidele keltide järeltulijatele tänapäevastele ja ma usun, et on, on arusaadav ka ka sellistele, kes on indiaani hõimust välja kasvanud. Ta tekitab niisuguse tunde, et, et jah, tõesti, meil on palju sarnast väga paljudega, nendesamade astraalmüütide puhul on ju maailma täiesti erinevates kohtades eri aegadel üles kirjutatud müürid, mis on lõpmata sarnased ja selle puhul on tegelikult arutletud veel ka, et kas ei ole tegemist mingisuguse nii-öelda kogemusliku mäluga või, või sellega, et, et üks osa mälestusi või üks osa informatsiooni on midagi niisugust, mis on inimestel lihtsalt iseenesest kaasas. Ja võib-olla ma räägin siinjuures ühe sellise väikese loo, mis on pärit tegelikult 80.-test aastatest ja ma kuulsin seda ise Mikk Sarve käest, kes oli käinud Vigala Sassi juures koos ühe saami neiuga. Need olid seal osalenud sassi tavalisel šamaani riitusel kui me võime neid demoriitusi šamaani riitusteks nimetada. Ja selle juures oli see tüdruk langenud niisugusesse unenäo või love sarnasesse seisundisse. Ja ärgates jutustanud ühe loo seal tootem põdrast päikese põdrast mööndožist. Ja Mikk Sarv kinnitas, et see oli Leningradis üles kasvanud tütarlaps, kes tegelikult ei teadnud eriti neid saami muinasjutte. Aga noh, et hiljem seda asja uurides tuli välja, et see tüdruk on nagu pärit sellest hõimust, kelle käest see lugu on ammustel aegadel üles kirjutatud, fikseeritud ja tookord me juba mõtlesime üsna palju selle üle, et kas on võimalik, see, et inimesel on, on nagu olemas mingid müüdi põhjal, temas hinges teadvuses, mälus, mälestustes kuskil mingitel tingimustel löövad välja lihtsalt mingis kriisiseisundis või milleski. Kogemused tulevad nagu uuesti narratiivide või müütidena välja, aga ma arvan, et see on pelgalt üks võimalus. On ju märgatud ka, et paljude rahvaste epustes korduvad kõik ühed ja samad lootse korduv inimeste loomine näiteks see, et esimesed inimesed ei kõlba kuhugi, need on praak. Ja me leiame liivlaste müütides kella esimesed inimesed olid kas liiga suurt kasvu või liiga üld ja nad tuli lihtsalt saataks maa alla elama või kuidagi ära koristada, et elusaks normaalselt edasi minna. Ja samal kombel on ka need maailma hukutavad veeuputused. Neist räägitakse ka nende rahvaste juures, kellel uputusi ei tule kunagi ette, kellel see ei ole selline tragöödia. Väga palju on ju arutletud selle üle tõenäoliselt tõesti vanade piibli müütide lähikonnas, neid uputusi oli ka tegelikult ajalooliselt ja kultuurid hävisid mitmel korral aga ma arvan, et ainult see ei ole selle vee jaga. Tule läbi maailma maailma hukkumise müüdi ainukesi seletusi, sest tõesti Koneed indiaanirahvad, kes ei ela suurte veekogude lähedal, kes pigem on, on veepuudusest ka neil on sarnased tsüklilise vee läbi hävimise või vettemineku ja veest tagasituleku ja ja muid niisuguseid toredaid müüte täitsa olemas. Et küllap on võimalik, see inimloomusele on olemas teatavad müüdid, mida oled kannavad edasi, mida ta tegelikult on võimalik uuesti rääkida, ilma et sa peaksid olema õppinud ära raamatutest või kellegi käest kogu müütide või müügipõhjade paketti. Sa ikkagi lihtsalt teod seda. Sellisel juhul oleks kõigil inimestel õli oluline, neid universaalseid luusid teada, et kui neid ei tee ja siis justkui mingisugune hästi universaalne asi, mida peaks teadma nagu meelest läinud või ei ole meelde tuletatud või et need on kõigile inimestele hästi olulised lood, siis mis siis on Krull kirja pannud või mis on kuskilt üles korjatud vä? Jah, ja ausalt öeldes ka mõned sõnumid, mida Krull on korjanud välja kas eepos testija, müütidest, endist traditsioonist või mille ta on ise tuletanud, ükskõik, igal juhul on nad väga täppi läinud. Üks on seesama inimeste vesi lähemate sünd, mida eeposes väga oodatakse ja ja mille juures Krull soovitab, et tehke sugu, jumalanna moodi, see tähendab, et tehke seda kõike kergelt mõtlemata kavandamata ja, ja noh, niimoodi täiuslikud võib-olla sellest eeposest kokku tuleb välja kõik see, mida mida Krull ise kunagi kirjandusteadlaste kevadkoolis erinevate rahvaste loomismüüte lahates liigitades välja tõi. Tookord oli tal väga kaval lähenemisviis, ta vaatas ühte täiesti tavalist eesti loomislaulu ja tõlgendas selle kõik ümber, nii kuidas näeks välja loomine ja loomismüüt siis, kui see eesti või setu tütarlaps, kes tuleb oma talust välja, näeb seal luulatud kasvamas ja, ja kuidas terves maailma loomine maa ilmusetuks paika, nii et see neiu on kõige selle keskel, tema on see, kellest saab kõik alguse, kuhu kõik lõpeb ja kes looki, kõik need loomislaulud ja kogu selle loomise, nii et selles mõttes võib öelda, et seekord on Krull oma oma eepasega ise ilmselt asunud sellele väga isiklikule positsioonile ja loonud terve maailma meie ümber, siis algusest peale uuesti, kasutades kõike, mis tal tänaseks päevaks käes ja meeles ja mõttes ongi. Maailma loomine. On sama lihtne nagu võtta päike ja kuu karbist välja. Ja saatanat taevavõlvil. Mäletan aega kus kotkas ja koiott läksid külla. Et näha, kuidas kaotati kaant kui välja piilus päike. Oli päev, kui välja piilus kuu oli öökotkas, varastad karbi. Nad asusid kodudele, üks karbiga üleval õhus all mööda kive ja kände. Pealik kotkas. Luba minulgi koormat kanda palus koiott. Ei ütles kotkas. Lugesin ja lendas edasi. Tuul kandis õrnalt ta tiibu ja karpi. Koiott hädamad ähkima. Viimaks kotkas väsis. Armas sõber, võtta kanna. Metsa vahele jõudes vaatas Ot kaant time asja lähemalt vaadata. Karbid tulid välja. Kaks heledad kera ja veensid taevavõlvil päike ja kuu. Tähtede parved, Linnutee. Kadri läks karja saatelema, leidis kuke kulla teelta, leidis kanakarjateelt, ta pani kuke kuue sisse kana uue põlle sisse. Siis viis koju, kasvamaie pani vaka alla vanumaie kaane alla kasvalema. Kanast kassis inimene, sula, Salmeneitsikene. Kanal käisid kolmed, kosilased. Üks oli kuus ja teine päev kolmas tähte poisikene. Siis tuli kuu poisikene viiekümnemann hobusel kuuekümnemal kutsaril. Salme mõistis, vastu kostis. Kuidas võin kuule minna. Kuuel kaksiti kavala vahelda, vara äratab vahelda, Koidul kohutab vaheldamaga palgeeni. Siis tuli päeva poisikene viiekümnemal hobusel kuuekümnemalt kutseril. Salme mõistis vastu, kostis kuidas võin päevale minna. Päev on päisiti palava otrata põllul põletab läätsed, Liisub liiva alla. Herned paneb Parmassa. Siis tuli tähte poisikene viiekümnemal hobusel kuuekümnemalt kutsaril. Salme hüüdis aitadesta üle õue hoonesta talli, viige tähe hobune tähe lauki lätterisse hetke ette heinasida, kandke ette kaerasida. Viige ta ise tuba, jää, pange Pattisi magama. Alla liigade linade peale pehmedepadjade. Mida siis konkreetselt tegema, peas, siis regilauluga rohkem tegelema või näiteks siis kuidagimoodi nõia tarkustega või kuidas niiviisi selle teljeni rohkem jõuda, siis üks inimene, kes tahaks seda? Teha, või ei saa eraldada või välja lõigata sellest Taimuslikust kultuurist mingit ühte lõiku või, või osa, mis oleks kõige tähtsam, et noh, kas leiutame siis need regilaulu või oma oma keele ajalooga või? Palju selliseid võimalusi on. Aga neist ükski üksi ei anna veel kogu pilti ja sellega on tegelikult juba tegeldud ka. Tähtsam on just viia selline kosmoloogilile aspekt eesti vanast pärimusest laiemasse konteksti ja tuleb ära unustada seejuures kõik need kollektiivid, mis vahepeal on tehtud selleks, et ta paremini sobiks niisuguse 19 sajandi Euroopa kultuuriga või üldse kristliku pärandiga Molateismiga ja nii edasi. See kõik ei ole oluline, vaid vaadata, mis ta tegelikult on. Ja kuna see kosmoloogiline alus, mis meie kultuuril on, on tekkinud kuskil nooremal kiviajal, noh üldiselt võib öelda pärast jääaega siis kui Eesti asustati. Ja kindlasti ta on hiljem oma jaaguga ka muutunud, aga väga paljud asjad kindlasti jäid samaks, sest neid ei muudeta kunagi, neid just antakse edasi suulise traditsiooni sees võimalikult samakujuliselt ja käed üles leida, et, et näha, millised need põhilised jõujooned põhilised sellised kosmilised nägemused on olnud ja võib-olla ka veel praegu on, sellepärast et paljusid ostsime, õpime ebateadlikult lihtsalt koos emakeelega, see, see mõjutab tegelikult maailmanägemist, aga ma ise ei ei ja miks pärast see nii on ja kust see on tulnud, seda lihtsalt tunnistatakse, et jah, me, meie jaoks on see nii. Aga keegi ei tea täpselt. Ühesõnaga, et neid jälgi leida, on vaja tunda võimalikult palju teisi vanu kultuure. Suund oleks nagu vastupidine, mitte nii, et ütleme, et meil on näiteks 19 sajandi ärkamisaegne kultuur Kalevipoeg ja siis veel, kui ta kogutud laulud natuke veel mõningaid väljaandeid. Ja nüüd me püüame seda, maksku mis maksab teistele võimalikult ilusaks teha, aga välja pakkuda millegi sellise luksusliku või vägevana, mis noh, võiks teisi üle trumbata, kui ei pumpa, siis on paha lugu ja hoiame seda kuskil nurgas ukse taga varjus. Paneme ta vahepeal kalevi alla. Vastupidi käituda nii, et kõigepealt me vaatamegi maailmas ringi, milliseid alu traditsioone üldse on olnud minna ka julgelt kohe välja Euroopa kultuuriruumist, sellepärast et näiteks populaarkultuuris on niikuinii ammu toimunud ja see protsess on niikuinii käivitunud, isegi kui ma ei tahaks. Ja seesama, kõik, mis on populaarkultuuri pinnal juhtunud teostada siis hoopis nagu teisel tasandil. Ja avada need kanalid ja siis vaadata, mida meil endil on meie, meie endi kõigepealt mitte teiste jaoks. Ja tekib väga palju selliseid sarnasusi, sarnaseid nägemusi ilmub välja. Ma olen loomislugudega tegeledes väga palju selle peale komistanud, et mõnest täiesti tuttavast asjast Eesti eesti muinasjuttudes või lauludes ma äkitselt hakkan aru saama palju paremini kui ma olen lugenud mingeid lugusid mingitest tellimustest, mis seal õppis Austraaliast või Põhja-Ameerikast täiesti kauged kultuurid, nendega ei ole isegi mingit geneetilist seost, aga nad pärinevad sealt nooremast kiviajast, kus kooniad suuremalt osalt on tekkinud ja seal on tulevad nähtavale mingisugused niidid, mis võivad väga tõenäoliselt olla olnud oluliselt meie oma. Väga vanad, tõesti mäletamatus traditsioonis sellest on meil praegu järel või meieni on jõudnud teatav niisugune noh, mingi mingi nukk või mingisugused noh, rohkem või, või vähem monumentaalseid fragmendid. Aga mille pärast ja kõik on just nii, noh, ütleme näiteks, et et mille pärast meie vanades muinasjuttudes loomad räägivad ja linnud ja mille pärast on nii, et et on võimalik omandada mingisuguseid plekiga ka näiteks lindude keel või mõjud oma Lausamisega ütleme, kes teab, ussisõnu saab mõjutada nende olendite käitumist ja kust see kõik tuleb, võime küll öelda, et noh, see on selline universaalne vana pärimusi, seal paljudele omane. Aga kui me tunneme palju pärimusi, siis me võime äkitselt leida kuskilt mõne loo, mis seletab, mille pärast on arvatud nooremast kiviajast peale. Et loomadel on keel või et keel ei ole mitte lihtsalt suhtlemise vahend, kommunikatsioonivahend vaid, et tal on maagiline jõud, mille pärast see nii on. Ja niimoodi. Me ei saa küll mingisugust enda müüti või vana, seletad selle kohta, aga me saame aru, mille pärast meil on olnud sellised pärimused teiste pärimuste kaudu seal, seal nagu sele antropoloogilisi lähenemise mõte ja just selle tasandi poole peaks liikuma. Ükskord on aeg olnud, kui kivid on nõndasamuti kasvanud, kui putki. Loomad, on kõik rääkijad olnud. Vanakuradid. Ta on ka kõik kivid üle maa laiali kandnud ja lahutanud, et seega omale rohkem aurahva käest saada. Tema kandmise kott olnud tema omad püksid. Nõnda siin vastse kasaritsas kaks kohta, kus väga palju kive, üks koht on õige laialine givestik, simman terve pükste täis toodud. Teine koht on vähend seal kohapeal kandes püksi, haarub, mis temal kive täis olli ja üle õla Mises Eli ära katkenud. Ja nende sel terve püksiharu täis kive maha kukkunud. Kivid on kasvamise aega vedelad olnud ja külge hakkavad selle pärast Donald auklised ja kärnased. Mis sellest tuleb, et kärbsed ja muud putukad sinna pääle lennates kinni jäivad ja seal peal sipeldes aukusid, teevad ja surivad. Maailm on otsatu, suur lauasarnane olemus. Selle ümber on lõpmata suur udu. Järved on vanaisa isi kaevanud ja veega täitnud. Ükskord veeuputuseelsel ajal. Oli ka Jotivana jälle hulkumas ümber. Künkast üles, teisest alla. Vormikust. Mäenõlval märkas ta meest kes torkas sõrmed oma silmade taha, rebis need peast välja. Ja viskas papli otsa. Silmad jäid rippuma. Kuni mees viimaks hüüdis tagasi silmad. Ja silmad tulidki tagasi peale sisse. See trikk viiskoiotivana vaimustesse. Ta jooksis mehe juurde ja võttis mesijutu üles. Armas mees, paluscoiotivana, ole nii kena. Ja õpetaja mullegi silma heitmised. Bricky. See on imelik, enne ei ole ma seesugust Otivana nurus ja nõus, kuni mees andis järele. Aga Ettevaatlik, ütles ta. Mitte kunagi iialgi ära teie seda trikki enam kui neli korda järjest. Ühe päikeseringi ajal. Naeris koiott. Tal oli lõbus. No muidugi, no kus sa sellega õigemale asja? Miks peaksid murdma oma sõna, kui ma trikki juba tunnen? Seepeale mees läks aja ja koiott, viskas silmad puu otsa. Midagi seesugust põõnata iialgi näinud. Selle laialiminekuga või muti kultiga oled sina meetrise dimeetris küll läinud kaugele Euroopast ja läänest kaugemale aga samas ei ole see vist küll kuidagi läänevastasena käsitletav see meetrine diameeter või sellise Lääne traditsioonilise eepose vastasena. Mõtlemise vastasena. Selles ma olen küll veendunud, et Euroopa kultuuri eneseküllases aeg on täiesti läbi, mis noh niimoodi üldisesse hoiakutesse puutub siis mina ei, ei armastagi selliseid suuri imperiaalseid traditsioone idas ega läänes, põhjas ega lõunas kuskil. Nii et selles suhtes ma kindlasti ei kirjutaks niisugust Deepast või üldse mingit niisugust teksti või teost mis püüaks õigustada ja põhjendada mingit suurt imperiaalset traditsiooni. Vastupidi, ma tahan seda lammutada küll. Ja mulle paljudes mulle meeldivad väikesed traditsioonid ja ma arvan, et maailm püsib paremini koos kui ta pigem organiseeritud näiteks nii nagu muistses Indias kunagi kujundati kastisüsteem. Seda on väga palju mingi Lääne demokraatliku mudeli seisukohalt, aga tegelikult see oli just väga efektiivne vahend väikeste kultuuride säilitamiseks ja mõeldud väga hea loomulisena. Muidugi on igal suvel. Meil on alati ka omad puudused. See, et on palju lugusid väljastpoolt Euroopa kultuuripiirkonda veel tingitud ka sellest, et niisuguse tervise ja religioosse mõtlemise juured ikkagi on nooremast kiviajast ja nii nagu araabia maailmas on neid juuri katkestanud palju islam. Niimoodi on teinud seda Euroopas kristlus. Sõnaga mõõteistlik kultuur on püüdnud, et sellest lahti rebida ja sellega muidugi kaovad need tegelikult päevased kaapse, kaugem esialgne, kas ma loogiline alus ära ja inimene tegelikult teab, jääb natuke imelikku olukorda maailmas, seda hakatakse siis kompenseerima mitmesuguste niisuguste abivahenditega. Võistlused on tavaliselt nimetatud seda uduks, piitsutada mingit teadmatusel põhinevat emotsionaalset laadi arengut. Aga teisest küljest see läheb siis igasuguste oma tumedal poolel sellisesse valdkonda, nagu, nagu lääne kultuuris on, ütleme säästi, laialdane alkoholi tarvitamine ja igasugused muud enesehävitamise vahendid. See kõik on, on küll midagi niisugust, mille suhtes ma olen väga suurel distantsil ja mujalt maailmast oleme lugusid võtnud just sellepärast et on munata istliku kultuuri mõjud olnud väga, väga higised ja, ja vähesed. Ja sellepärast saame sealt ka teistsugust müütilist pärimust. Saagi taga, mitte mingisugust autentsust või ei tehtud, see ei ole niivõrd tähtis. Aga selle tunneb hõlpsasti ära, et missuguse sellise kosmogoonilise hobusega või millise põhitraditsiooniga üks või teine motiiv on seotud täpselt on või kust ta algselt tuleb, või see, see ei ole, ei ole mulle nii oluline seal mingi teistsuguse teaduse huvisfäär eesmärgiks ei ole niivõrd teatavate analoogiliste astmikke ja võlgnevuste vähki tõestamine hüpoteesidele, vaid see, selle aimamine, kuidas meie esivanemad elasid kosmoses ja siis küsimine. Kas see võiks ka meie olemist tegelikult tänapäeval veel toetada. Kas see on võimalik, kui kaugele me oleme tegelikult tulnud ja kui palju meid võib tegelikult olla? Olla sellist, mis meie, et teadmata on pärit tõesti suhteliselt kaugetest aegadest mitte absoluutselt sellepärast, et lõppude lõpuks noorem kiviaeg seal aastatuhandeid tagasi mitte mitte miljoneid, sellepärast olen sellest piiranud kultuurikäsitlusest väljunud ja ja mind tõesti üldse ei huvitagi, üks väike kultuurikooslus, kas ta on Euroopa või anda Põhjamaade või soome-ugri või mis mistahes üks väike koodlust tõesti mind sedavõrd ei, ei huvita ja ma arvan, et tahtlikult kust piirates tänapäeval sellega eriti kaugele ei jõua, see midagi head ei too, võib ainult kaasa tuua veel mingeid uusi fundamentalism või selliseid vaenlaselt sõjakaid maailma suhtes suurte tõlgendamisraskustega ideoloogiad. Ühesõnaga see ei vaja veel rohkem segadusse. Aga niisugune tsentrism, olgu see eurotsentrism või mingi muu tsentrism on niikuinii möödanik. Me ei ela enam sellises maailmas. Pääsuke eine päeva lindu Teide pesa söödu pääle munne kolmi muna sisse, viitsai aus alla ilma, teine päevas pääle ilma kolmesse kuusse taevasse. Täppidega täppidega. Aukudega aukudega. Aga teisel ööl tulevad tagasi pilved. Tuleb suvi tuleb talv vihmad ja põuad, leitsak ja lumi. Ükskord veeuputuseelsel ajal viskaseks lõika tydruk kiviga linnu pihta. Pärast seda ei tulnud tema külas enam sugugi kevadet. Suured jäätükid ujusid allavoolu ja ummistasid jõe. Vanamehed kuulasid lapsi ja said tüdrukut saada. Nad otsustasid, et annavad tüdruku ära. Annavad talvele. Laps tõsteti jääpanga peale ja tõugati kiiresse voolu. Lumi sulas. Rohi loodi maa seest, jänes Matti Orav klubis puu otsast alla. Inimesed püüdsid kala. Oli õisi ja lõhnu, lehvimist, lokkamist, nõrgumist. Tuli sügis ja peitis kõik loomad tagasikodadesse. Talvel sõitsid mõned vanamehed jõe kaldal Jälgedes Treievat jääd. Ühel pangal oli midagi tumedat. Pankrotti kaldale pikkade ritvadega. Sellel seisis talvele ohverdatud tüdruk. Nüüd võis ta käia paljalt jalu kohevad lumes ja siledal jääl tema sisse, see oli tulnud talve enesevägi. Teie sisse tuleb öö enesevägi. Kui oskate vaadata pimeduse otsa. Pimeduse vägi lepitab, parandab maailma viga. Ö täppide all. Meie koplis kolme põesast üks oli sinine, põesas, teine punane põõsas, kolmas kullakarvaline sinikirja linnukene, ära poe sinise põesa ära poe punase põese poe kulla karvasesse. Võttas kuldase omaksi, hõbedaise armaksi. Sinitiiba linnuke hakkas siis pesa tegema. SAISis pesa valmi, eksi hakkas siis mune munema. Sai siis munad munetud, hakkas poegi haudu. Maie. Said pojad, veri, suli, hakkas poegi pillutama. Ühe pani kuuks kuramaale, teised pani täheks taevaie. Kolmas päevaks pääle ilma. Litter Hasso Krulli eeposest läbi saatesse lisaks Krullile sõna- Mare Kõiva Eesti kirjandusmuuseumist. Oma eepos luges ette Hasso Krull ise. Eesti lugulaule, rääkis Katariina Lauk. Saate panid kokku Külli tüli ja Sven Vabar. Kuuleme jälle. Mitter otsib väravaid kirjandusilmas.