Uni Jeruusalemmas. Tere tulemast jälle linnuke, armas soojalt maalt sõnumitooja. Ah kuidas ma igatsesin su laulu talvel, kui lootus läks looja. Laule, jutusta linnugi kallis, kaugest maast, kaunist Kuime. Käske seal kuumal ja ilusal maal võib olla raske, pime. Kaugelt siianist verevennad palusid terviseid saata õnnelikke, kas nad teavad kannatust, oimine, taaka, kes teavad nad, kui palju vaenu on siin vihkajaid mul, oh, kui palju. Laulame linnuke imedemaast, kus valitseb higine hallis. See õrn valuline pala, mis praegu kõlas lapsena, kellel on Haim nähmann, pealikki luuletus, linnule. See luuletus on võetud raamatust. Allkiri on Uni Jeruusalemmas sama pealkirjaga luuletus leidub ka selles raamatus. Raamat aga kujutab endast heebrea luulevalikut. Luuletused on valinud ja heebrea keelest tõlkinud Kristiina Ross. Selle suure töö eest pälvis Kristiina Ross ühe tänavustest kirjandusauhindadest. Kolme aastatuhande vältel loodud luule kujutab endast mõistagi heterogeensed tekstide tohutut hulka, mille perioodiseerimisel ning vooludesse liikidesse jaotamisel esineb lahkarvamusi. Nii kirjutab raamatut koostaja raamatu eessõnas. Esimese suhteliselt kompaktse kihistuse moodustab vanaheebrea luule mille näited pärinevad 13.-st kuni teise sajandini enne meie aja arvamist. Viimane kihistus tänapäeva heebrea luule on samuti küllaltki selgepiiriline. Vähemasti on ta ajaliselt üsna täpselt paika pandav, ulatudes pealikki loometee algusest 19. sajandi lõpukümnendil. Kuni täna Taani välja. Kõige hajusam osa Heebrea luuleloost paikneb nende kahe ajajärgu vahel. Selles kahe tuhandeaastases ruumis võib kohata väga eriilmelisi luule traditsioone, millele on raske leida ühist nimetajat. Tuntuim ning mõjukaim ja seeläbi ka kogu ajajärgule mainet ning vahel nime kandev on luuletraditsioon, mis sai alguse keskaegses Hispaanias. Niinimetatud Andaluusia koolkonna luule. Vanaheebrea luule mõju ning tähendus ulatub kaugele väljapoole teda loonud rahvaluulelugu. Seoses sellega, et kristlased võtsid omaks juutide pühakirja ning tunnistasid seda oma püha raamatu ühe osana on vanaheebrea kuule piiblitõlgete kaudu kogu euroopaliku kultuuriparadigma lahutada olematuks osaks. Võib julgesti väita, et selle luule esinduslikud näited psalmide raamatust on maailma enim tõlgitud ning kõige laiemalt tuntud luuletused. Niisugune hinnang kehtib siiski vaid mööndustega. Nimelt on see luule tuntuks saanud ning euroopalikku kultuuri imbunud pigem kujundisüsteemi kui luulena. Piibli eriomase tähenduse tõttu pole vanaheebrea luulevormile kuni viimase ajani kuigi palju tähelepanu pööratud. Suurt osa sellest polegi luulena käsitletud. Ka tõlgete eesmärgiks on olnud sisu ja sõnade edasiandmine, mis läbi luulevormiline külg on jäänud varju. Ehkki vähemalt Salme ja ülemlaulu on sajandeid tajutud luulena, pole selle luule originaalvormi vastu huvi tuntud ning tõlked, mis on püüdnud neid tekste luulena vahendada, on enamasti lähtunud vahendavale keelele omasest luulega. Tsoonist. Need olid tsitaadid heebrea luulevalimikku eessõnast, mille on samuti Ja loomulikult kirjutanud Kristiina Ross see eessõna asjahuvilisel korralikult läbi lugeda, sest maailm, kuhu selle raamatu koostaja ja tõlkija meid kutsub, on avar, suur, keeruline ja imeline. Kuid nüüd kuulamegi väikest intervjuud Kristiina Rossiga. Esimene küsimus on. Kus, millal ja kuidas õppisite heebrea keelt. Kust see mõte päris täpselt tekkis, ega ma ise ei mäletagi, ma mäletan, et see mõte oli olemas, kuma Tartusse läksin. Ja siis Tartus oli, oli sel ajal olemas orientalistikakabinet, spent, normakond tegutses. Ja see oli niisugune koht, kuhu vist tõesti võib minna ja öelda, et ma tahan ükskõik mis keelt õppida ja võimalikuks, nii et seal Tartu aastatel ma käisin seal pant nunnakonna juures. Õppimine, nii muidugi rohkem niisugune ega ju selle ma ei mõelnud üldse, et, et see oleks mingi rääkimise keelega, ma ei räägi teda praegugi. Nii et see õppimine oli niisugune mitmetähenduslik, ühelt poolt oli see keel, aga teiselt poolt lihtsalt hirmus tore oli seal Pealt põlvkonna juures käia ja pärast tundi minna üles toome raamatukokku mõne vanasõnaraamatu taha istuma. See oli niisugune. Elamise viis natuke tasakaalustus, võib-olla mõningaid aineid, mida tol ajal tuli ülikoolis õppida. Kellena te lõpetasite, mis oli diplomisse, kirjutas? Ei, ma olin tavalise eesti filoloogia osakonnas, lõpetasin eesti filoloogia soome-ugri erielus ja ega see heebrea keel, see oli täiesti kõrvaline, siis ei puutunud üldse sellesse ametlikku õppimisprogrammi. Ja nagu edasi tööaastad algasid, siis jäid need asjad ka mingil määral paralleelsed. Ellu jäid küll, jah, üritasin siin Tallinnas siis mingit võimalust leida, edasi õppida, aga seal muidugi üsna keeruline, aga, aga natukene ikkagi natukene sain. Usuteaduse instituudi õppejõud Elmi pata võttis mu lõpuks oma tiiva alla ja siis ma hakkasin tema juures käima ja tolleaegse Tallinna kantori ta päris rabi ei olnud. Rabi pabereid tal ei olnud, aga ta oli sünagoogis Kantor Abraham Kurevitš, tema juures hakkasin käima, aga see tema juures käimine, see oli võib-olla ka rohkem niisugune meeleolu loomine, sest ega tema oskas ka esiteks askenosi hääldusega ja peamiselt ainult neid rituaal tekste, nii et ega, ega ta nüüd niisugune keele õpetaja otseselt ei olnud. Aga lihtsalt tänu temale ma sain seal sünagoogis käia, kogu asjasse sisse elada, nii et see oli väga põnev ja väga oluline. Kindlasti. Ja millal siis algas see niisugune heebreakeelsete tekstidega tegelemine? Kivide või uurimise mõttes? Ega ma ei oska ka siin mingit algusaastat või hetk kirjelda, eks selle vana testamendiga oma tasapisi tegelesin, noh, niipalju kui juba neid eesti tõlkeid vaadata, siis ühike tuli originaalist tuge otsida. Nii ma ei mäleta, millal ma ise üritasin midagi tõlkida vennakas, seal saabki mingit ajahetki öelda, niipea kui vaata teiste tõlgete originaali mingi mõtte endale pähe ikka ju kohe tekib. Ja siis oli mul kuskilt saadud ihudofalevi luulekogu, natuke katset ta siin ja siis oli ka uusheebrea luulest oli mul Haaennofon pealikki luulekogu. Ja sealt maga, midagi üritasin noh, niisama enda lõbuks ma mäletan, esimesed katsetused olid, olid päris jubedad ja armetud. Sõnaraamatud olid ka üsna viletsad ja siis ma neid esimesi sõnasõnalisi tõlkeid läksin Uku Masingule Tartusse näitama ja ta sai päris korralikult naerda, kui ta pärast neid seal valesti oli. Aga tasapisi me midagi nii lihtsalt enda jaoks tegin. Nii, aga nüüd, kui meil on see ilus paks raamat siin ees, kus on mõlemas keeles heebrea originaalid ja eestikeelsed tõlked selle ainult aimata võib, mis töödelda, aga on juba juba see, et sellest tohutust pärandist, mida evolul endast kujutab, valida ja, ja kuidagimoodi see tervik kujundada siis mina tunne küll lausa aukartust, kui ma seda raamatut vaatan, aga ikkagi nüüd pidi olema üks hetk, kus kellelgi või mingis ringkonnas või mõnel inimesel küpses mõte, et Eesti kultuuri oleks niisugust raamatut vaja. Ei, ma ei julgeks öelda, et mingi ringkond oli. Ja ega ma ise ka ei mäleta täpselt, millal ja kuidas see idee küpses. Need kolm perioodi mõtlen, need olid nagu iseenesest tekkisid tänu tänu võib-olla sellele. Tegelikult oli mul vana testamendi tekstis oli ihudofalevi luulekogu keskaegsest luulest ja siis tänapäeva luulest on pealik, millal neid tekste juurde hakkas tekkima ja kuidas, ega ma täpselt ei mäleta, aga kuidagi tasapisitasapisi see mõte muidugi süvenes. Aga mingi konkreetsema kuju sai asi, kas see oli 89. 90. aastal? Siin asjaolud juba muutusid ja siis Elhanensaks tuli välja niisuguse ideega, et tema loob juudi kirjastuse, mis hakkab välja andma juudi kirjandust. Ja siis temaga oli esimest korda nagu päris, nii. Kohe sõnaselgelt juttu sellest, et äkki võiks mingi niisuguse luule antoloogia moodi asja kokku panna. Aga alustasite kirjastusele Aviv. Kui ma õigesti mäletan, siis kauni lasteraamatuga hingelinn. Nojah, see tekkis nii nagu iseenesest lihtsalt, kuna see oli nii hirmus ilus tekst siis Ivan oma Iisraelis käies selle raamatu sain siis siis noh, see oli nii pisike raamatutega, seal tõlkimise töö oli väga väike, aga lihtsalt see õnnelik kokkusattumused. Et tretisexpegi, need illustratsioonid, mis minu arust sinna nii kole hästi sobivad. Ja ausalt öeldes tänu Reti illustratsioonidega mu arust raamat eesti keeles on palju parem, kui ta originaalis on tänu sellele, et Need originaalillustratsioonid on hoopis teistsugused, seal ta on niisugune sinisel taevasinisel põhjal on siis mustaga tekst ja siis niuksed valged, kriipsu linnukesed on sinna joonistatud, niisugused hästi-hästi primitivistliku stiilis. Ja kokkuvõttes on, on see nagu hoopis teine raamat kuis eestikeelne, aga neid jälle ikka selle luule antoloogia juurde, mille pealkiri on Uni Jeruusalemmas. Pealkiri on jah, see on võtut lihtsalt ihu daamichai, luuletuse pealkiri. Aga ma arvan, et sobib. Uni eesti keeles on ju magamine, aga see on ka mingi unelm unelma unistuse tähendus, janu, Jeruusalemm on on iseendast juba niisugune mõiste, mis kogu vibriokirjandusest või üldse juda. Istikust rääkides on niivõrd-keskne, et ma arvan, et üldse pealkiri võtab väga, väga täpselt kokku midagi, mis ma selle raamatu koostamisel ise mõtlesin ja tundsin võib-olla mitte niivõrd selle konkreetse luuletuse kaudu, kui, kui lihtsalt, selle sõnaühendi kaudu. Ega valiku tegemine selles mõttes juba lihtne ei olnud, et ega ma ei julge praegu öelda, et mul mingi korralik ülevaade üldse asjast oleks. Kõige raskem oli muidugi selle keskaegse luulega sest see keel on niivõrd keeruline, et ega ma sealt oma teadmistega ilma kommentaaride ja, ja lisaselgitusteta ega, ega sellest tekstist me suudaks iseennast läbi närida, nii et seal oli eeldusi juba see, et ma pidin saama mingid kommenteeritud tekstid. Nii et see piiras üsna tugevasti valikut. Lisaks muidugi see, et ausalt öeldes keskaegses luules, kuna see vorm on niivõrd nõudlik siis väga paljud luuletused, mis mulle sisuldasa oleksid meeldinud, ma lihtsalt olin sunnitud kõrvale viskama, sest ei tulnud mitte midagi välja. Proovi nii või teisiti, tule. Kaasaegsest luulest oli mul käes üsna palju materjali, sest heebrea kirjanduse tõlkimise instituut niisugune. Ainult sellele spetsialiseeritud asutus on Tel Avivis olemas ja nemad olid väga lahked, kui nendega tuttavaks sain, siis nad mida iganes ma palusin siis nüüd niisugust materjali mulle saatsid. Nii et, et seal tuli lihtsalt tõesti valida selle järgi, mis endale meeldib. Et ma põhimõtteliselt üritasin teha ikkagi antoloogiat, nii et oleks kõik esindatud, aga ilmselt muidugi oma maitse hakkab kaasa mängima, nii et ausalt öeldes üks üks tuttav mulle pärast ütles, et selliselt haiseb minu maitse järele. Kogu ahje. No eks paratamatult mingit mingit ühte telge vist olen üritanud jälgida. Aga ma arvan, et see üks telg juba juba selle kirjanduse valikuga paratamatult tuleb kaasa. Sest no vähemasti meie jaoks juudiratas on ikkagi ennekõike seotud juudi religiooniga ja küllap küllap sealtkaudu selg tuleb paratamatult sisse ja eks nad ise on ka sellega seotud. Kord on kord olnud selle seotuse üle väga uhked olnud, aga, aga kohati vähemasti mõned luuletajad on ka ise tunnistanud, et see ahistab, nii et tahaks sellest vabaks saada ja tahaks olla tegelikult lihtsalt inimene. Aga no juba niisugune soov tegelikult on ju ikkagi ka näitab, et nad on väga tugevalt seotud selle teljega, sest et kellel teisel võiks tahtmist tulla millestki vabaks saada niisugusest. Aga see maailm on, on ise niivõrd keeruline ja mitmetahuline, et ega ma nüüd küll ei julgeks öelda, et ma seda tunnen seal kohapeal, Iisraelis seal on tegelikult niivõrd palju erinevaid kultuure koos, mis moodustavad siis selle ühe Iisraeli riigi kultuuri ja noh, need on kohati niivõrd vastuolulised ja erinevad, ühelt poolt on ju seal see niisugune Ameerikast tulnud juutide niisugune väga-väga moderne vaim ja seal kõrval on need Ida-Euroopa päritolu ortodokssed juudid ütleme, vähemasti Ida-Euroopa taustaga osa neist on küll ka Ameerika kaudu sinna jõudnud kes elavad mingis oma täiesti suletud maailmas ja ei tee absoluutselt mitte mingit tegemist selle uue maailma ja mis tahes progressiga, kes keelduvad isegi heebrea keelt rääkimast, öeldes, et see on püha keel. Ja seda ei kõlba igapäevases suhtluses tarvitada, see on ainult jumalateenistuse keel. Ja kes eitavad ka koguni Iisraeli riiki, näitas, et Iisraeli riik ei tohi olla mingi tavaline tavaline labane riik, mis tegeleb niisuguste võta asjadega nagu poliitika ja muu muu säärane. Nii et noh, ega öelda, et mis asi nüüd Iisraeli kultuur on või öelda, et keegi üks või teine tunneb, seda, siis ma ei tea, sealt saab tunda mingit üksikut tahku. Ja ma pidasin seda lihtsalt silmas, et meiegi kaks siin praegu istume siis ikkagi ühe silmad on palju rohkem avanenud sellele ja, ja teine, võib-olla mina siis antud juhul lihtsalt huvi ja imestusega ja tänulikkusega, et ma saan seda raamatut lugeda, et ma saan sealt veidigi uut oma maailma lisaks aga igaüks, kes luulet armastab, loeb seda raamatut ikkagi täiesti suure naudinguga, on väga huvitav ja ma mõtlesin, lugedes ka sellele, et kuidas seda tööd tehes mis vahekorras olid need lingvist keelega tegelejad lahti puurijad, mismoodi nüüd üks sõna või midagi tähendab või mis ta õieti on vigu, kui see lause või asi viib. Ja teiseks, luuletaja, sest luule tõlkimiseks peab olema luuletaja. No ma püüdsin neid nii lahus hoida, et põhimõtteliselt ma tegingi täiesti eri faasides kogu seda asja, kõigepealt tegin selle sõnasõnalise tõlke ja, ja siis hakkasin teda nagu eesti keeles uuesti kokku panema. Aga noh, ega ega luule ei olegi üldse tõlgitav luule, ilmselt olekski tõlgitav kui üldse, siis kas ainult sõnasõnaliselt või siis teine võimalus, et mingi luuletaja teise luuletuse motiividel loob oma luuletuse. Ma ei arva, et seda siin on tehtud ja aga mu südametunnistus on puhas, ma ütlen, sest et need originaalid on siin kõrval ja kes iganes asja vastu huvi tunneb, võib, võib küll originaali lugeda ja uurida ja teada saada, siis mida asi tegelikult endast kujutab? Seda lauset oli mul soe kuulata, sest ma olen ise ka nende hulka, kes arvavad, et luule kui niisugune on tõlkimata. Ja iial ei, ei saa keegi teisest rahvusest inimene, kes eesti keelt ei oska näiteks teada, mis on Juhan Liiv ja miks lumehelbeke tasa, tasa, mis luuletus see on või kuidas oli, kuigi see näib olevat nii lihtne. Heebrea kirjanduse tõlkimise instituut on välja andnud ühe, ühe raamatu, millest mul oli väga palju kasu, seal on kaasaegsest heebrea luulest siis üksikud näited võetud ja iga luuletuse kohta on kaks kuni kolm lehekülge siis kommentaare ja analüüse, kus on just nimelt siis mõne sõna kohta selgitatud, et mis assotsiatsioonid juudi lugejal tegelikult selle sõnaga koos tekivad ja noh, see aitab üldse aru saada natukenegi sinna sisse elada. Aga seda loomulikult eesti tõlkes ei ole võimalik üldse edasi anda. Aga ma arvan, et vähemasti mõne luuletuse kohtuma siiski nüüd tänu sellele raamatule umbes kujutan ette Mina hea meelega kuulaks kas või mõnda rida. Heebrea keeles. Ja nüüd järgneb väikepõimik selle raamatu lehekülgedelt. Esitajad Mare Marius ja Lembit Peterson ja Taivo Niitvägi. Koorijuhile koorahhi laste mõtisklus laul. Nagu hirv igatseb voolava vee äärde, nõnda igatseb mu hing sinu järele. Jumal. Mu hing januneb jumala järele, elava, jumala järele. Millal ma lähen ja näen jumala palet. Pisarad on mulle leivaks päeval ja öösel, kui mulle iga päev öeldakse, kus on Maal. Hing valgub välja. Ma mäletan, kuidas astusin aeglaselt hulgas eas jumalakoja poole rõõmu rükkija tänu hõisete saatel piduva küsines. Miks sa oled nii masendunud, mu hinge halad mu sees? Looda jumala peale. Sest kordma veel kiidan teda oma päästjat ja jumalat. Hing on masendunud mu sees, sellepärast ma mõtlen su peale Jordani ääres Herman moni tippudelemis, aari mäe peal. Sügavik hüüab sügavikust, koskede kohines. Kõik su murdlained ja vood nuhtunud minust üle. Näidaku päeval ja oma heldust ja ööselgi, olgu talle. Jumalale oma kaljule. Miks sa oled unustanud? Miks pean kõndima mustas rüüs vaenlase vaevatuna? Vihkajad venitus murrab mul kondid, kui need iga päev mulle ütlevad, kus su jumal? Miks sa oled masendunud, mu hinge halad mu sees? Looda jumala peale sest kordma veel kiidan teda oma päästjat ja jumalat. Taaveti poja Jeruusa lemmas kuningaks olnud koguja sõnad. Tühine tuuleõhk, ütleb koguja. Tühine tuuleõhk. Kõik on õhk. Mis kasu on inimesel kõigest vaevast, millega ta ennast vaevab? Päikese all? Rahvapõlv läheb rahvapõlv, tuleb aga püsib igavesti. Ja päike tõuseb ja päike loojub ja tõttab paika, kust ta uuesti tõuseb. Tuul puhub lõunasse, keerutab põhja, keerleb ja puhub keeristes ning alustab taas omageerlamist, tuul. Kõikjal Ta voolavad merre. Aga meri ei sa ikka täispaika, kuhu jõed on voolanud sinna vabadki voolama. Kõik asjad töötavad. Keegi ei jõua neist kõnelda, silm täis nägemast. Kõrv ei saa küll kuulmast. Mis oli, see tuleb uuesti. Mida tehti, seda tehakse jälle. Ja pole midagi uut päikese all. Kingi, mille sa minusse panid, on puhas. Sina ta lõid, sina tegid, sina ta minusse puhusid. Sina valvad teda mu sees. Ja kunagi võtata minult ja annate mulle tagasi kunagi hiljem. Niikaua, kuni, kui mu sees tänan, ma sind, isand, mu jumal ja mu isade jumal, kõige loodu valitseja. Kõigis hingedeisand. Õnnistatud oled sa isand, kes annad surnukehadele tagasi hinge. Mu jumal hoia mu keelt kurja eest ja mu huuli rääkimast valet. Teotajate eeslas vaikib ammu hing. Ja olgu mu hing kõigi ees nagu põrm. Ja mu süda oma õpetusele et mu hing täiks sinu käskude järgi. Päästa mind õnnetusest, kurja kiusatusest ja kurjast naisest ja kõigest kurjast, mis maailmas juhtub. Ja kes minust kurjasti mõtlevad nende nõult võtta kiiresti jõud ja kummuta nende kavad. Armastav mees, silmad on kustunud, su armuihas. Meil vihatakse meie vaenlase vihas, vaatame seespidist alandatust ja näe meie välispidist vihatust, nagu sa vaatasid alandatuste, nägite vihatud kannatust. Kodus kantide peale viha. Ja väljas olite vihkajad. Kuid kõiki armastatuid ei armastata ja kõiki vihatuid ei vihata. Nõnda vihatakse all ja armastatakse ülal. Keda sina vihkad, on vihatu. Ja keda sa armastad? On armastatu. Meid vihatakse, sest meie armastame sind. Juua ajast, enne kui lõid Sa tead mind, su hing, kuniks mu sees hoiad seadminud kust leian paiga, kui endast mu tõukad. Ja kes kõnnib mu eest, kui kinni pead, mind, mis ütleksin mu taip on sinu kätes, mis saaksin teha, abistama pead mind. Vasta kord helduste hetkel kuid tilk nii helduse varjus pea mind. Subvalet otsima mind tõsta üles ja õnnistama sind unest, sa vea mind. Hingevare meist kadunud on Mesuza selle pärast seal tantsibki kuradi jõuk. Pilav hulk tõstab lärmi, väriseb ma. Pidumöllus käib mõttetu, resin ja tõuk ukse taga, kes varitseb. Kas nad ei näe luua sees. See on rüüstatud, püha vaht, meeleheide. Ta tuleb ja hõiskama, väe pühib minema väljasiit, armetu praht. Viimne tulehelk hääbub sammaste real, teie tempel jääb tühjaks, kaob kära ja rass ning te laastatud südame altari peal ainult nutab ja Kraunub hall nukruse kass. Kotkas kotkas sinu kohal sinimägedel talenud tummalt kergelt justkui viivuks hõljudes, vaid näitab end taevarõõmulaulu rüpes sinimerel triivides keerleb hääletuna kõrgel kriiskav valges piirides. Kotkas, kotkas, sinu kohal. Sinumen, lennugaar, noolias keha, võimsa Kuuga musta sulgne tiivapaar. Pingul tiivul vibult lastud, liugleb joonistades ringe niidult lõhestikest saaki varitseb ta pilgu pingekotkas. Kotkas sinu kohal sinuga, Ell lennukulg, lendleb justkui imeväega, kannaks teda tiivasulg. Põgus viiv, ta tardub ja siis kerge värin tiiva otsis vaevu tajutav ning häkib pilvist, seda sööstab trotsis. Kotkas, kotkas sinu kohal, sinu mägedel tallenud tumma kergelt justkui viivuks hõljudes, vaid näitab end. Maa su palge üle, heidab hiigeltiiva sinkijad varjukotkas silitades pehmelt võimsaid jumalamäeharju. Seal oli Õnnelikud on need, kes külvavad, ega lõika, kuna kõnnivad kaugel. Õnnelikud on üllad, kellel vooruse au on lisanud päevile valgust ja teinud need külluslikeks. Ja kes oma ehted heidavad eneselt terroristidel. Õnnelikud on uhked kelle uhkus pol voolanud hingepiiridest üle ja saanud alandlikuks nagu Valevus Vikerkaare tõustes pilvisse. Õnnelikud on need, kes teab, tahavad, et nende süda kisendab kõrbest. Aga huulil õitseb vaikus. Õnnelikud on nemad, sest nad kogutakse maailma südamesse. Mähituna unustusekuube ja nende jäädavaks osaks saab sõnatus. Kolm vanaeite. Ees valgema ja hallil õhtul mingil kolm vanaeite istub luitunud pingil. Ja ümber vaikus. Kuid kotkad tardunud poolel lennuteel, kolmeite istub pingil õhtu eel. Ja keegi nende kohal üle majanukakub vanamoelist sügavsinist sukalõng, silmapiiril hargneb kulla kobarast. Kolm vanaeite. Äkki nägid last? Kolm vanaeit ärkasid, oh, väeti, nad uhkasid. Sind küllap maha jäeti. Läksid, sülitasid teda kolmekesi. Poiss vaatas neid. Silmi tõusis vesi. Siis tuli öö kui laps, kel mõistrist vaja. Kolm vanaeite neelas valge maja. Kuid kotkas tiirles solvumus ja häbi mingi vaid õhus. Üle tühjaks jäänud pingi. Ema pani mu lebama eemale teest selja peale krimpsus ja vaga. Teda vaatasin just nagu sügavast veest. Ja ta pages, kui tuli taga. Vaatasin, just nagu sügavast veest. Kuu kerkis me üle kui kullasest meest. Aga niipea, kui videvik tihene sööks tasa, tõusin, sest aeg oli paras. Ning na siin, kui balleti algseda lööks ema tuppa hilju taas mingil ajal siin, kui balleti algseda lööks, varjuge tema kaelale, põimisin vööks. Kõige kõrgemal silmade all ometigi kaelast rebistama nagu Khani. Kuid öödullest aastale liibusin ligi. Nõnda viisiks on meil siiamaani öösel uuesti liibunda ligi, ta kannab muneima all nuttu ja higi. Tema une näoväravaid kinni ei panda, kui üksi seal puhkan, nende retkest see armastus meile jäetud on kanda pingul vibunamus, sünnihetkest. See armastus meile jäetud on kanda meilgi, keegi ei saa seda võtta või anda. Sestap jumal, Talle ei andnudki mahti. Tema südant seadis mu pooma, kes võrutamata, rinnad, last rebiti lahti, Eise võõrdu eemale rooma, kes võõrutamata rinnast rebiti lahti, tuleb koju ja jääb emakambrisse vahti. Ta sai vanaks näost krimpsu ja küürakil minu vangistas kadusid väed nagu lapsele, siis valgeb ammuse, küll talle panid mu väikesed käed nagu lapsele panin, valgeb ammuse küll ega ütelnud kuhu, kui võtsin ta sülle. Ja ma panin ta lebama eemale teest selja peale, mõttes ja paga naeratades mind vaatas kui sügavast veest teades. Nüüd on see selja taga. Naeratades mind vaatas kui sügavast veest. Huu kerkis meie üle, kui kullasest meest. Alatihti. Stiina. No. Ola. Poola. Hõiska taevas ja rõõmusta, ma lasime rõkata hõisetest. Sest jah, vee lohutab oma rahvast, õnnetutele halastab. Siion ütleb jah, v on mu hüljanud isand mu unustanud. Kas teine unustab oma väeti ega halasta oma visa poja. Ja kui ta ka unustaks, mina ei unusta sind. Näe, oma peopessa raiunud, su müürid on ikka mu silma all. Su lapsed tõttavad tagasi sulammutajadel, aastajad lähevad ära. Tõsta silmad, vaata ringi, nad kogunevad ja tulevad koos mu elu nimel. Jah, vee kuulutab, et sa kannad neid kõiki kui ehteid. Nad selga, kui pruut. Ja su rüüstatud varemed, sinu laastatud maa jäävad nüüd elanikele kits tahaks ja kugistajad on kaugel. Sa kuuled veel oma tõuse, lapsi ütlevat. Mul on siin kitsas, võtke koomale, tahan end sisse seada. Ja siis ütled sa oma südames, kes sünnitas mulle need. Ma olin ju aher ja viljatu, pagendatud ja põlatud. Ja need, kes nad kasvatas üles, ma olin ju üksi, neetud need veel, kust nemad on pärit. Nii ütleb isand, jah, v. Märgiks ja inimestele, see on tähise. Ja nad toovad Su pojad pärale, su tütred õlgadel kannavad siia ja kuningad saavad su kasuisadeks uhked emanda, Tammedeks silmini maas, kummardavad nad sinu ees tolmu lakkudes jalgadelt. Siis sa tead, et mina olen ja vee etei häbisse see, kes loodab mu peale. Jumal olema vastu hea oma helduses. Otsatus halastuses, kustuta mu eksisammud. Peseminud puhtaks mu süüst. Mupatust puhasta mind, sest oma eksisamme ma tean, Emmopatuna enamus ilma ees. Ainult sinu vastu olen ma patustanud ja teinud, mis kurisus ilmis. Seepärast kõnet õiglaselt. Karista otsekoheselt. Ja süüs olen ma sündinud ja patu Ihason ema mu soetanud. Aga sind rõõmustab seesmine tõde. Ja salaja teatad sa mulle tarkust. Pühi mind iisopiga ja ma saan puhtaks. Uha mind jama seal lumestki valgemaks. Lasema kuulen hõiskeid rõkkamist, lastantsivad kondid, mida sa muljusid? Pööra oma palema pattudest ära ja kogu mu süü, kustuta jumal, loomul puhas süda. Aseta uuesti minusse, kindel vaim. Ära tõuka mind enesest eemale oma püha vaimu, ära võta mult ära. Lase ma tunnen taas rõõmu õitsema, päästad üllas vaim, las olla mu toeks. Ma õpetan eksijaile su radu ja patused pöörduvad jälle su poole. Jumal kisu mind veresüüst välja, mu päästja ning jumal, Jamuki veel kuulutab sinu õiglust. Isand avamu huuled ja mu suu laulab sinule kiitust. Sest sind ei rõõmusta tapaohver, muidu ma annaksin ja põletusohvreid, sina ei taha Jumalale ohvriks murtud vaim murtud ja muserdab südant, jumal ei põlga ära oma lahkuses ole hea, siiani vastu ehita üles Jeruusalemma müürid. Siis on sul rõõm õigetest ohvritest, põletusohvrist, ohvrist, siis tõstetakse härjavärsse Su altari peale. Jumal tunneb kaasa lasteaialastele koolilastele natuke vähem. Ja täiskasvanutele ei tunne ta üldsegi kaasa. Ta jätab nad omapead ja nii mõnigi kord tuleb neil roomata nelja käpuli põlevas liivas et jõuda sidumispunkti, kui nad jooksevad verd. Võib-olla tunneb ta kaasa neile kes tõeliselt armastavad ja halastab, neile ei anna varju nagu puu vanale mehele seal pargipingil. Võib-olla nende peale kulutame ka ise oma viimased lahkuse pennid, mis ema meile on pärandanud. Et nende õnn kaitseks meid. Põimiku heebrea luulest esitasid Mare Maarius ja Lembit Peterson ning Taivo Niitvägi. Luuletused on tõlkinud Kristiina Ross. Saate toimetas Mari Tarand.