Eesti luterlik tund. Tere õhtust, klassikaraadio kuulajad. Eesti luterlik tund läheb eetrisse Klassikaraadiost ja meie stuudios on külas siseministeeriumi asekantsler Tiit Sepp. Mina olen saatejuht Ene Pilliroog ja me tänases saates tahame mõtiskleda teemal usuvabadusse. Sest igasugune vabadus on meile juba sünnist kaasa antud, see valikuvabadus, mille vilju maitseme kibedaid ja rõõmsamaid tänases päevas inimestena, nii nagu me siia oleme jõudnud. Ja selle usuvabaduse teemaga seoses on meil väga palju rääkida. Härra Tiit Sepp on kaasa võtnud ka konkreetset statistilist materjali, kui me seda kõik jõuame tutvustada. Küll oleks hea tänase saate jooksul, aga ma arvan juba ette, et vast mitte. Alustaksime sellest, et kes me siis jah oleme ja kust me tuleme, millisest õigusriigist? Me tuleme. Millisest kultuurikontekstist me tuleme ja millisesse tänasesse vabadusse me oleme siin ühiskonnas jõudnud. Tere, minu poolt teadur raadiokuulajatele, niisugust ilusat neli päeva aega nagu Me elame kenal varasuvel. Seal on ka just kõige meeldivam nendest asjadest rääkida, mis ei olegi ju päris lihtsad ja üpris keerulised. Ja juba räägime sellest, kust me tuleme ja kes me oleme ja mis asi on Eesti riik ja kes on eestlane selles riigis, mis asi on Eesti ühiskond praegusest, kui muidugi usuvabadusest, sallivusest, muust siis me ei saa üle ega ümber inimesest soodsemast või ühiskonnast. Ja see, mis on, siis moodustatakse nii-öelda riigiks vastavalt kokkuleppele. Ste riik ei ole midagi muud kui inimeste omavaheline kokkulepe põhiseaduse alusel, milles on kokku lepitud põhipostulaat. Meil oli Eesti vabariik, põhiseadus, mida meie seadused, mida me kõik oleme referendumil ja põhised hääletusel heaks kiitnud vähemalt 70 protsendi ulatuses mäletamist mööda. Et me oleme ühes asjas kokku leppinud, et me oleme Eesti riiki ja me oleme eestlased ja mina siin muid ja teisi inimesi veel, kes ka tahavad meiega elada tahavad vabadust nautida. See taust ja põhimine. Nii, ja mis on siis sellesse usuvabaduse maastikul nüüd kas lähiaastakümnetel või lähikümnendil muutunud, missugune on see pilt, mida see usuvabadus on enesega kaasa toonud? Kahtlemata olid 80.-st lõpp mida ma siis vaatasin nii-öelda kõrvalt selle sellega mitte kokku puutudes, tol hetkel veel 90. aasta algul, kus ma juba asja juures ja tänapäeva ehk 99 on kahtlemata väga erinevad ajada. Ja Eesti riik, Eesti ühiskond, Eesti inimene on pööraselt arenenud ja kasvanud ja targemaks saanud ja selle vabadust nautinud ja selle avaldatu eksinud. Aga kummatigi targemaks saanud ja, ja see Aegonna säravat pööraselt kiire, et et inimene ja ühiskonna arengu natukene omavahel mitte tasakaalus, ütleme niimoodi sellest olema kõik suured probleemid, Kumpsi kiiremini areneb, siis ühiskond areneb kiiremini, kui inimene saab loomulikult, sest noh, räägime globaliseerunud maailmas, siis siis kahtlemata need nii-öelda internet istumine inimeste vahel, kiired suhted kahtlemata ei jäta mõju avaldamata, ta on selles mõttes ühiskondlikus plaanis. Kuidas sa räägiksid rohkem nagu lahti seda mõtet, et ühiskond areneb kiiremini, kui inimene. No inimene on oma tõekspidamistega suhteliselt staatiline, ütleme niimoodi ja sina nüüd põlvkondlikud erinevused tulevadki need siis me oleme sinuga ühest põlvkonnast meie lapsed on eespool vendadele juba järgmisest põlvkonnast selles mõttes. Ja, ja me oleme kindlasti on nii-öelda vaoshoitumad tagasihoidlikumad lapsed elavad nad juba maailmakodanikele, mõnes mõttes võtavad vastu noh, kiiresti isegi kui ma seda väga tahame, võime tuppa kinni panna, telekat, raadiot mitte näidata või kuulata lasta. See ei päästa, aga millal on meiega kurbi näiteid ka sellest usuelust nii-öelda, kus mõned lapsevanemad sulgevad oma lapsed tuppa, nii-öelda? Televiisor on keelatud, makid ei kuulata ja nii edasi, tähendab ka selliseid näiteid on olemas. Tegelikult küll õnneks on üksikud, aga kummatigi täiesti olemas, tähendab et me noh mis sa sellest nii-öelda muust maailmast, kes meile sisse sõidab, jõuliselt jaa. Jaa, 10. aasta algul oli see rünnak nii-öelda usu maailmale, kus ma elan, Eestis ju ikka päris päris tõsine mure oli selle asjaga, et kas kas inimene ja eel käsis inimeste kooslusega ühiskond selle suudab välja kannatate, kui tugev ja vastupidav on eestlane ja teised rahvad siin-sealhulgas. Aga peab ütlema, et seitse aastat hiljem või kaheksa eestlane oleks igavesti vahva. Küll ahmis, aga ega midagi hullu ei ole juhtunud ja kõik suhteliselt stabiliseerunud. Niimoodi ühiskonna keskmist võttes kahtlemata on omad nii-öelda sopistused, ütleme niimodi produb, Brentsid nagu päikesel ikka. Sellised Need ei ole nende kujunda ega mõjuta ühiskonda märkimisväärselt, nad jäävad enamasti tihtipeale üksikisiku tasemele. Kahtlemata probleemiks endale ka nendega. Kas oma ametiposti poolest oled sa viimased üheksa aastat just täpselt võinud kaasa elada sellele usumaastik? Kuule, olen küll ja ma alguses, kui riigitööle läksin, siis see oli, Meil on kohustus. Olin osalist osakonna juhataja pääselega Andra Veidemann läks ära Riigikokku ja siis ma mõtlesin selle üle nii-öelda 92. aasta kevadest praktiliselt. Ja oli hulga mitu aastat selles ja nüüd on see, see teema on nii-öelda minu valitsemisala asekantslerile muid teemasid. Ja keerulisemad ka võib-olla ka see osade osakond on siseministeeriumis ja loomulikult ma puutun selle asja kokku, nii et ma seda ja näen kõigist muudest eemale siseministeeriumis, mis on väga lai, eks ole, kui see kodakondsus-migratsiooniküsimused piiripolitsei päästeühiskonna gamma jookseb meil, et noh, iga päev läbi meie kabinettide ja meie laudadega. Ja selles mõttes on noh, eriti just hea seda. Me märkame ühiskonna muutumist ju igast elu äärest, eks ole, kirikutes kuni siis nii-öelda kuritegeliku maailmne välja, mis mida me seal kõike näeme, kuuleme, seerum, roosis, elu tegelikult on selles mõttes need. Ma olen, me oleme päris hästi kuidas tajume ühiskonna bussi ja ega väga palju mööda ei pane. Mind huvitaks küll kohe väga teada saada, millega ikkagi usuasjade osakond tegeleb, mis on see teie tööd? Noh, need on pandud seadusega, ega me saa seal riigiametis muuta ette, mõtlen midagi välja, tähendab kui tehakse mingit seadust, mida ma omal ajal tegime siin väga auväärses seltskonnas seal 91 päästele 91. aasta, nagu sa olid praegune peapiiskop Jaan kivid ja Riigikogu liige Vootele Hansen ja jah, ja noh, meie sealt vermitud vaimulikud olid seal Kasatud Andres Põder ja Maria Põder ja paljud teised olid kõik seal said oma arvamust avaldada. Võtku siis tehakse seaduseelnõud või kui me taastasime usuvabadust, nagu sa just saateks uuringus ma uurin, seisuks nimetasid, eks ole. Ja see oli üks küsimus ja tegelikult kogu selle praegu hetkel kehtiva ja päris hea seaduse põhisisu ongi see, et usuvabaduse tagamine Kuidas ta käib, siis kuidas seadus tagab seda usuvabadust? Sellega tabati tabake, testis on nagu põhiseaduse praegu, 40 ütleb, et meil on südametunnistuse usu- ja mõttevabadus täpselt nii tagabki. Nii et mina võin kohe uskuda seda, mida mina isiklikult õigeks pean. Absoluutselt ja siseministeerium siis täidabki siis vastavalt seda põhiseaduse neljakümnendat sätet millele kaasnevalt õnnetuses kirikutega purustage, et hetkel kehtiv seadus olemas uus redaktsioon, mis vastele jognatestega parlament olemas. Seadus on, see siseministeerium tegeleb usu kirikute, koguduste ja koguduste liitude üksikkoguduste registreerimisega. Aga ma uurin ikka seda vabadust, et kui mina võin uskuda seda, mida, mida tahan uskuda kas siis see võib olla ka midagi, mis on näiteks mittekristlik? Kahtlemata mäe hiljem jõuame kindlasti, meil on olemas kogu maailmagamma Eesti Eesti alal. Ja see on siis kõik seadusega lubatud ja. Kuna sa vaatad, kui kui nad, nemad tunnistavad nii-öelda riigi poolt kestvat korda riigi ja midagi, midagi lihtsamas tähendab korda ja tähendab, kuna riik ei tegele ega puutun jälle kiriku siseasjadesse, kuidas viia läbi jumalateenistusi, kuidas kirikuid lõpetada, õpeta, kuidas kirikupäid valida ja nii edasi ja nii edasi usutalituste välja, kuidas laulatada, kulutamata Ta vedas ristida, kuidas levitada. Ja nii edasi, tähendab siis see ei ole üldse apsus riigi asisem kiriku korraldada või koguduse korraldada. Aga kui ma usun midagi niisugust, näiteks mis võib kaasa tuua teatud pühitsemise ohverdustalitusi ja kui ma ausalt midagi sellist mis nõuab ka näiteks kaasinimese või lapse ohverdamist ja nii edasi No ma loen siis selle põhiseaduste punkti edasi või paragrahv läheb edasi niimoodi, et igalühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi. Kui see ei kahjusta avalikku palga tervistega kõlblust saame seal loetelu ammendav ja lõplik. Selge no oma avalikku korda jah, saab võib-olla organiseerida, ei, kahjusta tervist. Otseselt jah, seda küll. Ja kõlblust ka, kuidas neid asju võtta, tähendab jah, selge, üheselt. Liikumised tulevad. Esitavad oma soov avalduse ilmselt ja põhjendavad oma nägemusi oma uskumusi, mida nad peavad põhjendama. No räägime kõigepealt sellest, mis on meil igavesti põlist, ütleme nii. Jätame need igasugused tulijad tulijad, mini mini ja samal hetkel tihtipeale ikka sellest, kes me oleme, eks ole. Kuna olen luterlikus tunnis, siis aga hakkame ikkagi Eesti evangeelses luterlikus kirikus pihta, tähendab, ei üle ega ümber kõik muud on õiguslikus mõttes samal tasemel kui eel ka otse loomulikult. Samal ajal on ELK määratult suurim oma 167 kogudusega ja 165 vaimulikuga ja jälgis aga ligi 200000 inimese liikmeskonnaga. Nagu ma ikka ütlen, neli pidi või ütleme siis niimoodi jõuluvana ja lihavõttejäneseusku olijad kaasa arvatud, kes käivad jõululaupäeval kirikus ja võib-olla lihavõttepühadega ja sellega tema suhteliselt kirikuga. Aga siis piirduvad, nad on, käivad kirikus ja ikkagi olemas ja 200000 oskas öelda Eestis mõnda erakonda, näiteks, mis on 200000 suur? Ei tea, ma ei tea, paari 1000 juurde küünivad need, et see, see ELK, noh siis ka mäekõrguselt teistest üle ja sellest tulenevalt õiguslikus mõttes võrreldes võrdsena, aga see kohustuste gammana on see kahtlemata nii-öelda juhtiv kirik ei ole, mingit kahtlust ei lase ja need on ka ju nii-öelda ajaloolises mõttes ikka pes luterlik. Nii et, et ka meie oleme ikkagi nii selles mõttes Aga kuidas sulle tundub kas kvantiteet või kvaliteet on asjad olemuse juures väga oluline, et mis on selle suuruse puhul see tugevus ja mis võib-olla see nõrkus? Suurus iseenesest loomulikult tugevus. Noh, ta on ju suurepärased jooned on alati ka suur valikuvabadus, tähendab selles mõttes on seal palju inimesi. Ja kvaliteeti võib-olla ehkki puudutaks kvaliteeti. Kvaliteet on täpselt nii hea, kui on meie taust. Ja see on seotud iga inimesega üksikuid. Tuleme sealt, kus nad olema, meil on viiekümneaastane. Kahe põlvkonna pikkune paus, tähendab kirikuõpetajate mõttes loomulikult pole usuteaduskond kaotati kohe 40. aastal Tartu ülikooli esimene asi, mida ära lõpetajate. Noh, ja siis oligi kõik praktiliselt lühike, saksa aeg oli 90. Vastasin ka Tartu taasavati usuteaduskond, haigutab elik sügav kuristik. Osales instituut kahtlemata ka nõukogude ajal ju üht-teist. Tõnis teha kirikuõpetaja nii-öelda välja õpetada, aga viskamas rõve ja arvamused enam, nii sedavõrd kirikuvaenulik siis kahtlemata ja inimesed ise valisid, eks läksid õppima, matemaatikat, lähevad õppima, bioloogiat. Et noh, ka sellest siis see kõik see mõjutas nii et tegelikult täpselt, et nii suur ja tugev, kui ta on, see, mis on tema nii-öelda kõigi mälestus eelmisest elust ei saa olla parem, tähendab, või on ühiskond tervikuna? Inimeste niisugused kriitikanooled on lennanud tolle luterliku kiriku suunas üsna sageli selles mõttes, et et kirikult nagu oodatakse justkui ühiskondlikus mõttes rohkem, et kiriku sõna nagu kõlaks nagu rohkem, et kirik annaks oma hinnangud ja, ja otsuseid ja kuidas sina oma töö seisukohalt Siseministeeriumis vaatad sellele kas luterlik kirik on tagasihoidlik või ta ikkagi annab ja teeb kuuldavaks oma sõna. Võib olla kuuljaid või neid, kes tahaks kuulda, on ehk vähe. Suhted inimeste vahel, seda enam on ju alati kahepoolsed. Nagu sa ütlesid, kui kuulajaid vähe, siis, siis võib teha küll mida iganes, aga kui on vähese vähe, eks ole midagi. Kuulda ei taha? Loomulikult tähendab ja küllap nad tahtsid, on ja mul ei ole küll mitte midagi ette, et luterlikule kirikule teistele sealhulgas mitte tähendab lust on tehtud kõik, mis võimalik, et, et seda nii-öelda ühiskonda kasvatada. Aga nüüd jällegi oma tööposti vaatevinklist kas kuidagi suur luterlik kirik on midagi ehk teinud vähemate õdede-vendade vastu või noh, kas nüüd otseselt mitte just vastu, aga kas me ehk oma suuruses ei ole kuidagi ehk ahistanud vähemaid, õdesid ja vendi milleski millegagi? Et noh, väga demokraatlik inimene, mis on nii tema nõrkus, kui tema tugevus ei ole, tähendab kellelt on aeg-ajalt tekib siukest eriarvamusi on mõnes mõttes ja aga ma ei ole Eestis on selles mõttes on küll väga hästi ja ja ma arvan, et omal ajal tekkinud Eesti kirikute nõukoguga, mis tekkis küll veel omapärastel alustel, aga aga seda ei puudutaks kokkuleppimise kohta ja ma arvan, et see on päris hästi hakkama saanud ja sinna on juurde tulnud ka nii-öelda teisi Nende Armeenia kirik üksiidsemaid, risti ristiusuorganisatsioone maailmas üldse. Seal kuulajatena on veel teisigi, nii et ma arvan, et, et see on, ei ole, tähendab ma ei arva, et mudeli liiga oleks teinud ja legist asja vahet. Aga samas, kui vaadata nüüd seda sallivuse ja vabadusemaastikku nüüd viimase seitsme-kaheksa aasta sees võib-olla 10 sees, siis kuidas vaadata sellele sellise pilguga, et me tõesti oleme ju vana? Evangiliseeritud maa siin Tartu Maarja kogudust, näiteks augustis tähistab nädalaga oma koguduse 770 viiendat aastapäeva sünnipäeva siis samal ajal tuleb ju meie maale rohkesti misjonäre karismaatilist kogudustest tõsiselt seda tööd tegema. Nad räägivad teises keeles, aga nad tahavad siin aasta-kaks elada, tahavad ära õppida keelt ja tahavad teha eestimaal. Tollel kristlikul maal, tõsimeeles, misjonitööd. Järelikult on miski puudu, miski ära miski üle. Ja kõik see koguduste, väga erinevate koguduste hulk, mis on sinulgi üksikkoguduste nimekirjas siin laua peal praegu ees, ma kohe ei teagi, mitukümmend neid siin kirjas on või on lausa sadadega tegu. See ikkagi näitab, et vabadus annab väga palju vabu võimalusi. Ja ennem rääkisime, et raskem aeg oli see 90. aasta algus, siis kus tõesti välismaal mailt saabus, et siis tõesti misjonärid Eestis loota seest leida neile lõputud söötis maa või noh, et see nii-öelda paganluse selles mõttes. Aga ma usun, et umbes poole lastega oli kõigil nii-öelda pilt selge. Kaugel sellest, eestlase usuline taust ei ole selles mõttes kadunud ehk raskeid aegu olnud, nii et ma olen risti vastuseisukohal, et misjonärid võivad siia tulla ja ja ka tulnud ja tulevad nähtavasti, aga masu sügavasti pettuma selles mõttes, et ei ole nagu seda taimelava või kes hirmsasti kokku jookseksid tema mingisugust loengut kuulama, kui sellega kaaslane kindlasti mingisugune niisugune peibutussiis, noh, ma nägin mingeid mulle postkasti pandud, keegi ameeriklane, kas siis. Elaneelse millenniumi 2000 tähendab, mida need eriti müüakse, eks ole, ja eriti eriti just niimoodi selliste nii-öelda misjonäride kaudu, kes seda endale siis niimoodi Peibutuseks retsis, kingitakse raamatuid ja piibleid, noh ma ei tea, miskeelsed või mis raamatutega toimub, loomulikult ei ole seal Vene kultuurikeskuses, tähendab. Ja tõlge eesti ja vene keelde ja täpselt nii nagu keegi soovib, tähendab ja, ja see on nüüd Eestis probleemiks selles mõttes nüüd kui me räägime mitte-eestlastest jälgiväelastega teistest hiljem tulla nende juurde tagasi, vaatame nende kogudusi, mis meil olemas on. Siis nii-öelda selle venekeelse veelgi venelasi taust on noh, erakordselt palju halvem kui eestlastel ongi. Siiski tuleb välja, et 70 aastat on pikem aeg kui 50 aastat. Aga samas ma vaatasin siin soomlase Harri Heino uurimust 98 ja siin ta toob välja seda, et küsitleda D 1000 inimest nende hulgast oma neljandik või üle selle oli vene rahvusest inimesi ja küsitletutest oli palju kõrgem usklikkuse protsent kui eestlaskonna osas. Usklikel ei ole ka päris nii, kui me seda nimetame, siis meil sellele sõnale mitu tähendust ei ole, mõistame kuidagi musklikkusest siis mõistame kõik ühtemoodi. Loomulikult vene olemuse järgimine, tänane mõnes väga hästi ja väga palju kokkupuutepunkte. Loomulikult need on väga selles mõttes usklik rahvas noh, oma lihtsalt noh, nii-öelda olemuslikult tähendab nende kogukondlik elamisviis, mis noh, niisugust seda veel rõhutada. Protsent on alati kena asi tegelikult tulema, seda protsenti ajate lahti mõtestada. Kui sul on mingi väga kõrge protsent, mis võib-olla eestlastest kõrgem, siis see tähendab soovimata seda, tähendab et noh, midagi tohutu, palju kõrgem. Sest nad on kaotanud. Noh, räägime siis natuke põhjustest, ma juba ütlesin, et 70 aastat on, millest nad on ära lõigatud kogu selle pärast oli vist mingi revolutsioon kuskil seitsmeteistkümnendal aastal pärast seda, kui ka nende nii-öelda patriarhid nende maha tapeti, mõni aeg hiljem aegu kirik laiali saadeti. Tapeti saadeti Siberisse ja nii edasi ja nii edasi, tähendab on, et selle nii-öelda üks üks moment on see, et need, need, mitte eestikeelsed inimesed, kes Eestis elavad. Juurtest lahtilõigatuna mis ta siis nii väga, millel väga loota tema olemusega kaasnevalt ongi see, et nad usuvad, usuvad siis noh, kasvõi veidi paremasse tulevikku ütleb niimoodi, need usklikud on siin noh, niisugune mitme mitme mitmepinnaline tähendab. No siin oli jah välja toodud see, et nad just loomulikult kuuluvad õigeusu kirikusse, kolm protsenti vene rahvusest inimesi peab end tegelasteks ja 15 väidab kuuluvat mõnesse muusse uskonda ja 22 protsenti olla uskmatud, samal ajal kui näiteks eestlaskonna hulgast peab ennast vaid kuus protsenti atestideks. No selle uurimuse põhjal Hea küll varujääprotsess ja protsente kahtlemata õnge tähendab mõttel vene inimene kaotab nii-öelda oma konkreetse siukse tõsise sisu oma sellele nii-öelda ortodoksi, aga ehk nad käivad tõesti jääda, aga eelkõige vanemad inimesed ja kes veel midagi mäletada. Paremad, pigem liiguvad kuskile sihukestesse teistesse. Potendas autosse nagu väga palju pissi kogudusi näiteks venekeelsed ja, ja, ja kindlasti ka muid Krišna oli vahepeal ei näe siin Eestis Chris naised, nii-öelda arreteetne, kõik mäletavad sind, ta tõi Pärnu maanteed, kus raamatuletid olid need venekeelset raamatut kus nad, kes müüsid nii-öelda seda siis niisugust ida idamaist. Kallid kõik seda vastu võtma tunduvad aldimad, kui eestlased kahtlemata, mis, mis, mis teeb nende elu üle selle võrra raskemaks. Rääkimata siin, noh, vene õigeusu kiriku probleemidest üldse, eks ole, eesti riigi suhetest Moskva selles küsimuses kas noh, pingestunud kindlasti see protsent tõstnud tähendab, ütleme kindlasti usklikud ta kõik need on eri eri kategooriates. Nüüd soomlane Harri Heino leidis, et eestlaste usk olla jumalast suurenenud just viimase 10 aasta jooksul, seda kasutasid lugeda. Ja samas sa väitsid ka, et oled oma töö mõttes tähele pannud seda, et jah, 10 aastat tagasi või üheksakümnendatel oli massiliselt siia tulemas erineva usulise taustaga misjonäre ja oli uus liikumisi, uus kogudusi, aga. Ma hästi statistika ja kogemus ilmselt näitab ka seda, et nad on tulnud ja, ja kas siis kaasama palju läinud või siis vähemasti osaliselt läinud. Ja palju läinud osas on noh, nii-öelda muutunud ka eesti rahvusest nii-öelda vaimulikke tuli Eestisse Kanadas, Ameerikas, Austraalias, troots, kus iganes. Ja natuke nemad arvasid millegipärast, et. Must maa ega ka muutsid selle nii-öelda selle eesti keskkonnas elades said aru, et, et ta ei olegi noh, nii et kõik on käinud ja toiminud ja kirikut on, ei olegi päris kinni pandud ja seda võib kohe öelda. Et ega Eestil, Lätil, Leedul ei oleks selles mõttes hästi, et ega me vähe kaotasime, tähendab tegelikult oma nii-öelda need pühakodasid majades tehti siin laohooned nagu Haapsalu toomkirikus ja veel midagi tähendab õige rohkem katuses ortodoksidena, kus praktiliselt kõik lõhuti maha, jäeti tühjaks. Aga luterlik kirik lugeda nendest, ega ma ei tea ühtegi, mis oleks noh, jah, mis mõned ikka nähtama seal. Tartus on EPA võimleja ja, ja need näited Maarja kirik, jah, asi see Peeteli, eks ole, kus oli Tallinnfilmi võttepaviljon, mida see oli Peetri kogudus mõnda aega. Muide, tahtsin juhtida tähelepanu, et selles samas hari heina uurimusest, mis kindlasti on sinu käest ka siin lähedal kuskil olemas oli küsitud seda veel, et mida erinevatesse kirikutesse kuulujad ja ka erinevast rahvusest inimesed kui kristlased nagu eluväärtuste juures nagu pahaks panevad ja mida nad heaks hindavad. Ja kas sa tead, mida ühtlaselt nii vene keelt rääkivate inimeste seas kui eestlaste hulgas oli esikohal kui kõige halvem asi, mis ühiskonnas võib inimest tabada? Kas on mingisugune tasku orgade emus sorti kuritegevust? Auto varastamist pandi ühtlaselt mõlemas kihelkonnas kõige halvemaks asjaks. Ja sellel oli ühtlaselt moraalselt täiesti hukkamõistev seisukoht. Abielulahutus oli odata, järgmisel kohal oli siis, kus mõisteti hukka, oli altkäemaks. Seejärel oli enesetapp siis tulumaksu maksmata jätmine, pileti mitte ostmine ja kusagil seal. Seejärel siis nii eestlaste kui venelaste seas suhtuti üsna leebelt abielulahutusse ja ja truudusetusse elusse. Vaat selline on siis selle. Küsisin selle rahulik inimene, vastab, kui küsitakse, mis teda vaevab, eks ole, loomulikult e kannatas seal, et auto ära varastati või midagi muud temaga hälbe juhtus siis loomulikult need neda pikku tegelevad kamraade küsimused ja ühiskonna tervise küsimus laiemas plaanis. Ja loomulikult annab. On probleemiks siiamaani tähendab, ehkki ma arvan, et et ega see on selline kuritegevus, on noh, ütleme, nii-öelda sõna otses mõttes fiktsioon. Nii naljakas kui see pole, aga noh, mina ka need andmed iga päev näen siis siis ja mida meie praegune uus siseminister Jüri Mõis alati igal pool tarvitab, on see toetades, et siseministeerium, vabandage, ei ole mitte politseiministeerium, vaid siseasjade ministeerium, nagu me enne rääkisime, et kõik, me näeme, kuuleme, puutun kokku kogu selle elu, Kamala. Ja see mõnda aasta andmed on siuksed vapustavalt 2351. Hukkunutatamiseni surma saanud sellest saanud paar sadama seal nii-öelda mingisugust noh, nii-öelda tapmise krimiaastasse enesetapud, liiklusõnnetused, surnuks kukkumised. Uppumised ja kõik nii edasi, tähendab see on noh, kolm neljandikku, viis kuuendik on nii-öelda Mitte teiste mingi tahtlik tegevus, et ühesõnaga ühiskond on nii haige nagu Jüri Mõis ütleb, et see on midagi kohutavat. Küsimus sellest, et noh, kes siin seda rolli kandma, eks ole, kas nüüd ainult kirik või, või, või ei, ainult riik või, või mis asi riik selline on, eks ole, ma arvan, see on ei ole enam oma roll. Loomulikult nad on, on riigil oma roll ja kirikul oma roll ja mis kõige tähtsam me ise. Me ise sina, mina ja kõik meie ümbritsevad peavad selle inimese või elu ära tähtsustama. Et noh, juhtus selliseid asju, enamasti kohtuvad nad. Ilm läheb ise endale käe külge, eks ole, praegu valesse kohta ujuma või teda autoga surnuks veel kaks kaasmaalast kaasa arvatud, peaks olema. Selge, nii et iga isiklik kuritegevuseks on iseenda ja mõttes täitsa sõudsin tapmise, mida siin räägitakse, toideti tapetakse tühine osa kogu sellest värgist ja ja nagu jürimees, jätka tavast, mis õige on ka meie nii-öelda rahvaarv väheneb katastroofist pikemalt ajakirja juba mitte ainult siin 90. aastate keskpaigast alates juba 70.-test pihta pidevalt on, oleme negatiivses Hiibes või vähemalt nulli, mis on kogu aeg tegelikult see nii-öelda populatsioon pidevalt noh, nii-öelda väheneb ja vananeb. Eks väike õnnelik aeg siin paar aastat 90. lõpus, algul kui tekkis sihuke väikene beebibuum selle, selle uue vabaduse ootel. Nii ta on, et ühiskond on haige, kahtlemata, aga mitte ma arvan, mitte just turvalises mõttes, ehkki see on, võib olla üks põhjus-tagajärg ja vastupidi. Nii et kidume igas mõttes usulises mõttes ühiskonna elulises mõttes suhtumise ja väärtushinnangute mõttes rahva kasvu mõttes kiduv periood, nii negatiivne, saate keskpäike. Ei, ma ei arva, ma arvan, selles osas plaanis on tegelikult noh, olukord kõige parem siis ühiskonnakülgedest, tähendab, ei ole häda midagi. Luteri kirikul kogudusel tegelikult ma ei räägi nüüd, et ma, õpetajad on hädas ja ja nende kogudused väiksed ja raha vähe ja nii edasi, loomulikult. Noh, ma käin, palju mängija vähegi saan, siis, siis astun kirikus sisse kas üksi või koos siseministriga, kellega ma viimasel reisin kogu aeg. Jõgevamaal väga huvitav, kohtume seal Palamusel. Kas rääkimine rääkisime nii-öelda diakooniatööst ja valla ja koguduse ja riigi ja kiriku koostöövõimalustest, just nimelt Aasotsiaalsemate inimeste aitamisest. Aga huvitav on, et ei ole see asi nii hull sugugi mitte. Majanduslikud mured ehk hoiavad tagasi kirikult kaugele bussi käia, autot pole või kui on juba bensiini aasta ja ja lihtsalt noh, on niisugune surutis majanduslikus mõttes, mitte Eestis, kogu maailm kannatab selle all märkimisväärset. Samas ongi see jälle omalt poolt niimoodi. Tekitab misjonäride liikumise ja saatuse kasvupinnas on alati olemas, kui raske on, siis otsitakse kohe seda kohta. Noh, igasugused karismaatilised liikumised, kes Eestisse siin sisse murdsid, eks pakkusid seda nüüd nii-öelda seda. Õndsaks saamist nimetab niimoodi siis kohe nüüd ja praegu, eks ole. Kõigist vabastan sind kõigist muredest, kohustustest ja tekitati sellega seoses uus noh, nii-öelda vaesuse probleem ei ole sinu mure esimidagi tegema, kõik tuleb, seal kohe tuuakse oleks võinud selle sellega nii-öelda noh, need õndsaks hoobilt selle kõige halvem selle asjaolud, mis oli see, et just ja noh, inimene kajastada sealhulgas ehk kõige vähemast ütleme, Põhja-Euroopa rahvastest niisugune üksildane demokraat kolmel eestlasel neli arvamust. Ja mitte eriti nii-öelda mitte kogukondlik olevus nagu venelane, kes elab oma küla piires kogukonna piires. Siis see osaduse küsimus mis eestlased suhteliselt külmaks tähendab, ütleme suuremas plaanis osaduse, et noh, koos on alati kergem, eks ole, siis siis see oligi see, mis tegelikult siin 92, neli-viis kudeks niuksed kultuurimaades, koolimajades ja kultuurikeskustes selliseid tühjate kasutamata siis rahvas kokku tuli ja siis seda sõnumit kuulama. Seal tekkis niisugune ja osades ega midagi, aga väga osavalt noh, ega siis need misjonärid on ju erakordselt, et seda hea väljaõppega, nad on erakordselt hea, psühholoogid oskavad inimesega suhelda, ei oska seda massi käsitleda vastav muusikataust, värgid juhtub, tähendab see, see kõik see mõjus. Ja veel kingituse natsa, mis tehti nii-öelda need humanitaarabi näeme, selleks on lõppenud jäävatest igavesti. No ja siis need tänavakoosolekud Kihnu osalised ja nii edasi ja ega nendega liiale mindud. Praegu kehtiv kord on, kui väljas toimub mingisugune tänavatelgikoosolek, siis ma pean selle meiega kooskõlastama. Nii selge, me kuulame nüüd natukene muusikat vahepeal ja kuna me täna nii usuliselt sallivad ja usuvabadusest räägime, siis eesti luterlikus tunnis kõlab nüüd katoliiklased orbiidile Endale muusika. Valisin mõned osad tema süüdist, aga pärast seda muusikat rääkime ikkagi usuvabadusest veel edasi, et kas see vabadus on selline mõiste, kus mõlemad otsad nii vabalt lahti piiritlemata on, või on siingi mingisugused seaduslikud usulised piirangud selle vabaduse mõiste juures ja mis ikkagi on salliv, kui sallivad isekeskis Peaksime olema. Ja kas siingi on omad piirid? Ja teiegi head kuulajad, saate siin kaasa mõtelda. Ja te võite meile helistada oma arvamusi ja küsimusi. Jätke palun Eesti luterliku tunni automaatvastajale praegusel kellaajal. See on siis Tallinna number kuus, 314 311 kuus, 314 311. Ja kirjutada saate meile kiriku plats kolm, Tallinn. Nüüd aga siis esimene osa Georg Friedrich Endale süüdist. Teedu. Eesti luterlik tund. Meie saates on külas siseministeeriumi asekantsler Tiit Sepp ja me räägime tänases saates usuvabadusest ja sallivusest. Et mille järgi me võiksime siis nüüd seda vabaduste sallivust siin Eesti ühiskonnas mõõta, on see siis nüüd koguduste arvukuse erinevuse või veel millegi järgi? Mõõdame kõigepealt iseendid ja selles mõttes on usuvabaduse kindlasti kohe kaks tahku või kaks külge on see, mina pean lugu sinu nii-öelda usust sina peal, minu lugu minust ja ei saa ega tohi tekkida kultuur ilmas ühtegi konflikti. On esimene asi, mida me kindlasti mõõdame, vaatame, mõõdame seda öelda teiste riikide teiste rahvaste täiesti ühiskond noh, nii-öelda näitel või taustal. Ja kolmas asi on tõesti niisugune puht, ütleme siis niimoodi noh, ütleme statistiline kogum, eks ole mis Eestis olemas on ja mis, mille me registrit peab siseministeerium aastast 93 sobi. Kui seadus vastu võeti, usuvabadusele on noh, nii-öelda mitu külge, eks ole, see on ühesõnaga seal sallivuse mõõdupuu. Kui keegi tahab, kus maal sallivuse ka minna võib siis. Kui riivata noh, nii-öelda usulised andud kellelegi poolt siis ma arvan, et sallivus on selles mõttes noh, nii-öelda piiritu. Samas ei saa nendes mina töötada omal töökohal esinemistel usuasjade osakond ei saa töötada, kui ta ei ole salliv põhiseaduse vaimu kohaselt. Ütleme niimoodi. Ja, ja me oleme, ma arvan, suhteliselt hästi kõikidega hakkama saanud. Aga kuna nüüd tundub, et see nii-öelda maastik on täis pigem noh, nüüd kaovad midagi ära, eks ole, midagi muundub natuke teiseks, tähendab siis siis siis on meil suhteliselt rahulik register olemas, kõigile on antud, sellega kaasnevad õigused olla avalik isik noh, toimetada pangast, kuni siis, kui ma olin vaja teha oma teenistusi, talitusi, mis tahes, tähendab siis maastik on vast nüüd nii-öelda kaetud ja nende noh, selles mõttes siis njuutonit tibusid lugeda. Mis on, noh, meil on päris huvitav. Küllap ka meie rahvuslik koosseis Eesti alal on päris kirev. Eelmistel aegadel oleks meid toitis nii-öelda üks kuuendik planeedist, nende uhke lause oli nii, et kus elasid võimalikult rahvuslik jumalik, usuliste taustaga vaatas siis muhameedlaste juutidest budistest. Noh, kõik praktiliselt eks ole, olid meil siin olemas ja loomulikult siia jäänud ja üht-teist on juurde tulnud. Aga midagi vapustavat ei ole, aga aga noh, näiteks, kui rääkida Eesti islami kogudusest, mis on tegelikult ju Eesti alal vana nähtus väga vana, olla ta sinna kuskile. 16 seitsmeteistkümnendasse sajandisse, kui tatarlased on nii-öelda omalt maalt Minema kihutati ja ja väga paljud Eesti alale sattusid täna siis meie nii-öelda islami Muhamedi kogukond on, siin on kogu aeg ja Eesti olemas Narvas ja Tallinnas ja oma nii-öelda kogudus ka tänapäeval nüüd on neid kaks, aga ja, ja noh, siin on näide tanud eestlastega teiste kohta on see üks väga tugev isiksus või kaks tugevat tugevat isiksust, siis kindlasti leidub kaks kogudust. Selles tihtipeale ka see, et mis on eriti eestlaste puhul, paljusus on või nende isikuomadused on nii kõvad, tähendab, et kaks meest Bay manulisi, siis ei jää muud üle, kui teha teine kaubandus leida ka uus nimi selles mõttes, et noh seadus nõuab, et peab olema selgelt eristatavad, noh need nii-öelda asjad iseenesest ei pruugi seal noh, olulises mõttes olla taga. Ei ta suurt erinevust, eks ole. Aga nimel teine valitsusele kohustus tuleb kindlasti teha, neid näiteid on Eestis, noh, ma ei arva. Okei, ütleme, 100 vahetanud 200 eestlast, 50 eestlast tegelikult 100 loodus näiteks ütleme seal heatahtlik nali, kahtlemata täiesti tõsine asi, tähendab eestlaste sihukene eneseteadvus on nii kõrge, et ise inimesed ise inimesed ja igalühel oma Oskehkeda nime poolest edasi, meil on olemas loomulikult oma oma juudi kogudus Kogu aeg Eestis olnud tähendab kahjuks viimasel ajal pidevalt kahanev, sest lahkumine Iisraeli oli kogu aeg väga pinge noh, nii-öelda ka praegu vähehaaval nimetati juudi kogudus kahjuks kuiva päeval kokku kogu aeg väga palju seda nii-öelda eristame neid inimesi, nüüd need eestiaegsed, aga me nimetame ennesõjaaegsete muhameedlased, ennesõjaaegsed, juudid ja ja hilisemad, siin on tohutu erinevus, tähendab hilisemal võtame kõik niimoodi. Ei taha väga halvasti öelda. Darwinikest nagu öeldakse, Nõukogude aga ka nemad loomulikult otsivad oma needi uurijad austaja, hiljem Eestisse sisse rännanud Muhammedi trahvat usbekid, tadžikid, Turkmeenia. Tšetšeenid soovid, kõik nad on olemas, tähendab Tatarstani ka nii-öelda islami, eks ole, mitmeharuline ja ja noh, ma ei hakka praegu mööda, vaatame siin Kosovo kriis ja muid asju. Me olime kuulsad maailmas sellega, et me olime pikka aega oli üks nii-öelda islamikogudus, nüüd on ta küll kaheksaseid kaheks kaheks jagunenud sedasama pinnale, kaks meest ühte tuppa tihtipeale vanu ja muud erilist austasin, õnneks ei ole ta niisama. Juudi kogudus on nagu kaheksa kahte harv. Ja olemas näiteks niisugune. Üks vahva värk on. Bahai kogudus. Neere keskusena Haifasse ja seal nii-öelda Iisraeli territoorium on sisuliselt ka muide Eesti Eesti Eesti päritoluga inimesi taustaga selles mõttes. Need üldiselt sulle tundub, et maailm vaatab meie peale nagu hästi, et et me laseme siin väga paljudel erinevatel kristlikel ja mitte kristlikel liikumistele olla. Ja loomulikult vaatab ja ma olen selles mõttes meil on natuke paremini läinud ka võib-olla mõnedel postsotsialistlikes riikidel. Aga kui nüüd natukene natukene puistata enne saate lõppu mõningaid arve, et kui me näiteks jätaksime välja niisugused vanad kristlikud kirikud, noh nagu seda roomakatoliku ja õigeusu ja luterlik kirik ja Eestis on ju ka üle sajandi vana artisti kogudus. Niisiis kui palju näiteks on teisi erinevaid kristlikke ja mittekristlikke kogudusi, oli liikumisi, mis nüüd teil registreeritud on see number näiteks sa jooned lugeda, aga. No kõik kokku tähendab nende suurte suurte kirikute või aarialaste kirikult hooldusel. Kui panna, siis on kuskil väikse veaga, 700. 700. Loderlikke, sealhulgas siis seda 70, eks ole, baptistiliidus 90 ja ortodoks noh, praegu Vene poolt me ei tea täpselt seal registreerimata jätkuvalt. Eesti Apostlik-Õigeusu kirikut on või talle 60 mõne poolt teeb kuskil 30 ringis. Ja veto püstitada. Veedame veidi väiksemad ja katoliku maailma suhteliselt kitsast annab aga aga katoliku puhul See ajend vähe tähelepanuta, mis kunagi sinuga rääkisime, see, et Eesti siis noh, nii-öelda vahetus noote Vatikaniga kuningriigiga tähendab ja see on nii-öelda sellesse nii-öelda meie Ruumisegi haruldane tegelikult minu meelest on ka leedulastel on see siiamaani öelda sügavalt katoliiklik maa selline koostööleping või kokkulepe või noot vetikatega vahetamata või püha tooliga tapnemal. Ja meil on kindlasti, mis me oleme nimelt rahvuslike koosluses siin sai nimetatud, läksime rohkem islami pagulusest, aga, aga meil on olemas. Ja ukrainlastele oma vabaduseks armeenlastel oma juutidel juba nimetasin, on oma rootslastel oma, et kellel on see Rootsi-Mihkli kirik, teadmatus kaevus. Ingerisoomlastel kaks vabadust, sakslastel oma, venelastel on ju palju erinevad, noh, mõtlen, et on palju nii-öelda Protastantismi ka rohkem liitunud ortodoksi ega nimetatud nimelt seal rohkem. Sest meil on haruldane piirkond Eestis Peipsi ääres vanausulist territoorium, mis on üpris unikaalne. Ehkki Lätimaal on need rohkem, aga siiski Eestis on ta ka täiesti omanäoline ja väga vana ja väga kuidas öelda eesti riigisõbralik, siis need on alati kaitstud ja hoitud seal. Ja noh, Rootsi poole juttu sinu nii-öelda meie rannarootslaste, eks ole, nii-öelda mälestusi ja poolakatel on oma leedulastel oma katoliiklikud käivad seal mõnel päeval koos ikkagi sega kuulusi Eesti ja vene ja muukeelsetel olemas. Ja siis meil on ka mitmeid kloostreid. Eks ma siin tainas sipelgate 10-l aastal kuremäel on kuulus Kurema naisklooster ja et vaevalt et selles mõttes on sellel osalemmasteks minu minu jaoks heas mõttes. Õppis niukene avar. Ja see on ühtviisi väärtus. Tänase saateminutid aga tiksuvad, tiksuvad Ma tahaksin võib-olla jõuda. Ma nüüd ei oskagi öelda, oleneb sinu vastusest, kas nüüd pessimistliku või optimistliku lõpu juurde, et Ühelt poolt tõepoolest see usuvabadus ja sallivus on andnud meile sellise vaba värvikireva usumaastiku ja tahaks väga, et see usumaastik oleks ühiskonda tervikuna tervendav ja väga elujõuline. Aga arvestades seda, et Eesti ühiskond siiski tänasel päeval ühes väga kiduvas olekus on oma väärtushinnangute ja ühiskondliku elu mõttes siis me oleme selle usuvabaduse ja sallivuse juures võib-olla tahtma tuld maha mänginud ühe vabaduse liigi ja võimaluse. See on sündinud lapse õiguse ja vabaduse õppida koolis ühe ainena teiste ainete seas. Usuõpetust kui palju, kui suurel, kui leppimatul tasandil me tänasel päeval Eesti ühiskonnas sel teemal sõna võtta, aga ma ei tea, kas see on päris hea aeg praegusel hetkel vaielda ja muudkui sõnadeta. Ta, sest üks õppeaasta on just läbi saanud. Koolid lõppevad, suvi on ees rahunemise aeg ja uute võimaluste aeg. On ees sügis on ees ootel ja ma tahaks südamest, et see usumaastik tooks kaasa niisuguse tervenenud salliva vaate ka sellele lapsevabadusele õppida koolis usuõpetust, näed sa, tänase saate külaline, Tiit Sepp? Mis on põhjustanud seda meeletut vaidlust ja kas me ehk saaksime kuidagi väga lihtsalt eestlase maainimese kombel selle vaidluse ära lõpetada ja tegutsema hakata? Ja väga lihtne sallivuse küsimus. Et ühelt poolt noh, näeme niukene, usu paljusus, mõnes mõttes on ju ülioluline selles mõttes, et online Ta on väike, tegelikult on selles, selles õpetuses õpetuse ivas, mida inimesed jäävad alati kirjutada headuse, moraali, eetika. Noh, nii-öelda see nüanss esimesel kohal raudselt ei ole mingit kahtlust. Ka selles maha. Ma ütlesin oma selle loomulikult see, see moraali ja eetika, kõik, millest me ei räägi, kes on see täiesti loomulik, see on selle asja nii-öelda positiivne külg sealt tulevad, kes seal on natuke olnud. Et inimesed saavad paremaks, ei ole mingit kahtlust. Teine pool on see, et, et see on niisugune kirev usumaastik teavitusele usuõpetuse küsimusi koolis üpris raskeks ja sellega ei ole mitte Eesti riik hädas, ma tean, sama asi on Soomes. On igal pool mujal Lätist ja Leedust ja nendest Ida-Euroopa maadest ma ei räägigi. Igal pool on tõsine küsimus. Miski praegu ei keela tegelikult Eestis õpetust õpetamist ja siis on kõik tingimused olemas, absoluutselt. Õpetajad on püütud kasvatada, õpetajad on põhimõtteliselt olemas, on olemas ka õpilaskond, kes teatavasti meil koolis käib, eks ole. Miks ta usuõpetust ei õpi? Peaks nähtavasti küsimus siis tema või tema vanemate käest. Noh, kindlasti on selle lühikese ajaga probleem usuõpetajate väljaõpetamisel, tihtipeale see käib kirikute nõukogu nii-öelda kontrolli all ja meie, meie inimesed ja haridusminister loomulikult istusime selles mõttes ühe laua taga ja on püütud nii-öelda parimat saavutada tihtipeale noh, juhtub ikka väikseid äpardusi selles mõttes, et võib-olla noh, see konkreetne kuskil maal maa väikses koolis õpetaja, õpetaja, ehk ei ole enam selles öelda Ütleme siis, salliv täna meie lemmik võib-olla jääb siis oma Leaksid oma usutunnistuse raamidesse, eks ole, kes ta on, sealt sealt tekivad konfliktid, tihtipeale. Aga üks normaalne ja ta pidanud väga palju tegelikult, et noh, Tartu ülikool, siis tuleb dialoog ja ja siin seminarid õpetavad ja kursused ja. Ma olen erakordset optimistlik inimene, tähendab ja kindlasti saate saade lõpeb meie minu jaoks vähemalt minu poolt äärmiselt positiivses võtmes, absoluutselt, tähendab ma murekohti on Eesti riigis mujal aga selles kohas nagu minu jaoks ei ole see murekohti, vähemalt mina ei näe ei oma isiklikku nii-öelda elu või oma suhet või minu töö taustalt muresid mujal. Aga see, me täna räägime tegelikult sellest muredest pääsemise võimalus eelkõige. Mul on väga hea meel, et sa nii sallivalt ja positiivselt lõpetasid meie tänase saate Tiitseps, tänan sind tulemast. Mina siin, saatejuht Ene Pilliroog. Olen sedapuhku natukene niimoodi nii mitu timistlikus meeleolus, aga ma tahaksin siit nüüd kust leida ja, ja tuge leida, teilt, head kuulajad, kes te tänasel õhtul klassikaraadiolainepikkusel meie seltsis olete olnud? Luterlik tund klassikaraadiosse jätkab kogu suve ja sügisel ka. Aga nüüd selsamal tänase otsesaate teemal. Me jätkame kohe järgmisel neljapäeval vikerraadios kell 21 ja teil on õige mitu päeva aega meile helistada ja kirjutada, mis on need teie mõtted seoses sallivuse ja usuvabadusega ja vikerraadios? Neljapäeval kell 21 koos praost Avo kiirega, me tahaksime siis teile vastata ja lubame stuudios niimoodi saatesse kohe helistada ka ja oma mõtteid avaldada. Aga täna siis täna teid kuulamast, tänan veel kord, härra Tiit Sepp ja Eesti luterliku tunni saadet jääb lõpetama katoliikluse Georg Friedrich Händeli muusika süüdist. Edu kohtumiseni. Eesti luterlik tund.