Kõrbeid on sinu usbekimaal, mitut sorti on savikõrb, on kivikõrb, on soolakõrb ja on liivakõrb. Hiiva linn aga läheb küllaltki järsku kõrbeks üle. Siin, kui majad lõpevad, algab kohe liiv liiv taldade all tundub kuumem kui pea kohal lõõskas päike. Silmapiirini on kõikjal kõrb. See, et kõrb oleks tühi, seda küll öelda ei saa. Siin olles hakkad mõistma, mida tähendavad kõrbesse loodud linnad ja igapäevane elu. Ikka on imestatud, kui kiiresti suutis islam Araabia kõrbepoegade usundi ja elukorralduse omapärane koodeks kohaneda linnalise eluviisiga. Arvestades seda, et koraan ei paku ju linnast mingit ettekujutust tunnen selle seose ära, kui võtan pihku sooja liiva ja mäletan kuuma liivakarva linnamüüri vaatan liivateri, mõtlen peenele, kuldniidist, mustrile, deebeedeekadel, kingadel hakkan idamaaelu rõhutatud heledust ja sära teisiti mõistma. Siitsamast liivast On võetud meedresed ja ara veskid naiste kirev rahvariietus, tübeteika kuldtikandid ja igapäevaste tarbeesemete erksa värvilisus. Liivast on nad võetud ja liivaks. Ainuke, mis küsimus ammugi tekib. Kuidas on võimalik, et maa, mis ilma niisutamata oleks ju elutu kõrb, suudab anda kaks kolmandikku kogu nõukogude liidus toodetavast puuvillast. Pool siidist ja kolmandik karakuli nahkadest. Jah, te kuulete õigesti nimelt siin hiivast 15 kilomeetri kaugusel asub üks keskmise suurusega kõrbejärv. Erakordselt maaliline muidugi selgub, et siin on teisigi järvi, et need kõik on soolajärved. Kaldal asub küll ka kalakombinaat. Tee ääres on püütud rajada riisipõlde. Ent kogu oma elustava vee saab siinne kõrb ammu Darja jõest. Siia tulevad betoonseintega kanalid. Ju siis nendes peab kalugi olema. Miks muidu tee äärsel kaldal õngitsevad poisid? Mida me Usbekist teame tegelikult algklassides, kui räägitakse rahvaste sõprusest, saavad lapsed teada, et kogu oma vajamineva puuvilja saame kõik usbekimaalt. Ettus tekivad, nimetatakse õigustatult kogu nõukogu, tema puuviljaaidaks. Puuvill ja päikeseline usbeki on lahutamatud. Üle poole põllumast ongi puuvillal. Puuviljatootmises ühe elaniku kohta on usbeki isi kohal maailmas. Kogu maailma toodangust annab ta kaheksandiku. Ja veel kõneldakse, et puuvilla emakson maa, lisaks päike ja kasvatajaks vesi. Milline rõõm. Kui kevadel hakkavad tööle võimsad pumbad, nii samu tar jäävett ümbruskonna kanalitesse pumpavad noored lähevad suured kõprad külal põlde ümbritsevaid kraavi, Pervi ja tamme parandama. Äti taga kükitavad kraaviperve tere arukkide juures ühes oma lastelastega ja ootavad vee tulekut. Ainuüksi pumbajaamu on ligi 1200, mis kõik Amudor ja Sõrdaria teiste suurte jõgede vett kanalitesse pumpavad. Usbeki suvine maastik, see on võidetud kõrb, puuvillapõllud, traktor kultiveerib vaovahesid triibulises kleitides, naised võitlevad umbrohuga. Sügis aga on üks suur õitsemine. Avanevad puuvillaseemnekuprad, lumivalged, kiun, untsakad tulevad nähtavale. Põld särab nii eredalt, et jätab roosikasvatuse mulje. Septembris-oktoobris keebki kõik puuvilja ümber. Puuvilja koristatakse peamiselt tsehhide abiga. Nopijatel ripuvad kaelas Roguskist kotid. Täiskasvanupäevanormiks on 80 kilo, lastel 30 kilogrammi puuvilla. Aga aastatoodang, usbekis on 60 70 aastaga kasvanud 100-lt 1000-lt tonnilt viie ja poole miljoni tonnini. See tähendab ligi 50 korda. Paar aastat tagasi teatasid ajalehed, et puuvill on kolmas põllukultuur, mis on kosmosest juured alla võtnud. Kosmoselaeva Sojuz pardal läks kasvama 20 taime. Mida tähendab puuviljakasvatus, aga usbeki maale. Sellest on viimasel ajal palju kõneldud. Sellest räägivad ka kirjanikud, jätkab Mahmut Muradov. Luulesse on jõudnud kujund, et Usbeki pea on puuvillamuredest ise läinud sama valgeks kui puuvill. Räägitakse, et kes ei ole näinud puuvilla, ei ole näinud usbekid. Ja tõepoolest sügisel jääb kogu muu elu seisma, kõik käib puuvilla ümber. Koolilapsed on põllul kaks kuud sügisel ja kaks kuud kevadel õppeaasta üheksast kuust, seega neli põldudel. Mis haridusest siis saab juttu olla? Tegu on lugema ja kirjutama õppimisega. Eelmisel sügisel aga tuli varajane lumi maha, osa puuvilla jäi lume alla, siis aeti seda koristama ka lasteaialapsed vanematest rühmadest. Külmetuse tagajärjel surid mitmed plaanid. Nägid ette, et 1990.-ks aastaks tuleb usbekis toota juba kuus miljonit tonni puuvilla. Puuviljapõllud tahetakse rajada kõikjale, kus üldse midagi kasvab. Ta on ainukultuur. Isegi aed- ja puuvilju peab sisse vedama. Kliima poolest kasvaks nad siin suurepäraselt. Nende põllupinda aina vähendatakse. Ja seda kõike tehakse siin alal, kus ilma veeta ilma niisutamiseta ei kasva ju midagi. Niisutuspõllundus on muidugi siin usbekkide põline tegevusalapuuviljakasvatus aga vajab eriti palju vett. Kolmandik rohkem kui teised kultuurid. Usbekis asub ligi üks kolmandik Nõukogude Liidus iisutatavatest aladest. Siin on kaevatud 60 suuremat niisutuskanalid, mis jõe veed põldudele juhivad. Üle 40 aasta räägitakse uhkusega 270 kilomeetri pikkusest Fergana kanali ehitamisest mis valmis 45 päevaga. Alles praegu lisatakse tõsiasi, et inimesest, kes seal töötasid, surid hiljem iga kolmas. Meie sotsialistlik põllumajandussky kirjutas. Praktika näitab, et niisutustööd tasuvad ennast viie aastaga ja rahva hääl lisab. Niisutavad põllupinnad usbekis suurenevad iga aastasaja 1000 hektari võrra. Seitsmendal sajandil siia tunginud araablased nimetasid Usbeki alat jõgede taguseks maaks. Kaardilgi asub see tõepoolest kui sümboolselt jõgede vahel. Suuri jõgesid usbekis 10 ammu Darja ja Sõr Darja viivad oma veed Araali järve. Õigemini viisid, sest juba ammu ei jõua nad enam sinna, vaid voolavad mööda kanaleid põldudele. Alates 60.-te aastate algusest on hakanud Araali järve pind vähenema. Paremat ettekujutust saada võrrelgem, seda Peipsi järvega. Meie esimene annab tema pindalaks 68700 ruutkilomeetrit. See on siis umbes 20 Peipsi järve. Eneke aga annab pindala, mis võrdub 19 Peipsi järvega. Teine ene annab suuruse, mis võrdub 15 Peipsi järvega. Niisiis on Kaali järv 25 aasta jooksul vähenenud viie Peipsi järve võrra ehk ligi üks kolmandik Araali mere enda pinnast. Iga aasta langeb siin veetase järves pool kuni kolmveerand meetrit. Ja kui esimene ene kirjutab, et Aralsk ja muinak on suured sadamad, siis teine ütleb, et nad on mereäärsed. Linnad, sadamatest ja kalapüügist pole enam juttugi ega saagi olla, sest soolas on sedavõrd suur, et elu selles on välja suremas. Tähendab, kui ühtlaselt on tuul viirutanud liiva reljeefseks. Ei või teada, kas on ka siinkandis kunagi olnud elu, mis praegu liiva alla mattunud. Järve ääres võinuks olla see. Möödunud sajandil sundinud tuisk liivad elanikke maha jätma ro metaani rajooni kihlake ning rändama just siiapoole kosel ruumi kõrbe, horismi oaasi. Aga nüüd on jõudude vahekord vastupidine. Nüüd tungib inimene kõrbele peale. Selle võiduka pealetungi tähiseks peetakse uusi. Kõrbe linnukas liidianavoid. Ometi hakkab kõrb jälle peale tungima. Endised suured sadamad Araali mere ääres asuvad nüüd kilomeetreid keset liivakõrbe. Joogivett tuuakse siia kaugelt, soolatormid teevad aga inimese elu võimatuks ja hävitavad viimase, mis veel aedadest suure vaevaga kasvama on läinud. Meenub noor kunstnik puharas tooli kujutanud Araali järve kui elusolendit, jõgesid kui jäsemeid. Ent käed-jalad olid Kangreenist haaratud ja ta ise rääkis sellest valus nagu omaenda haigusest. Puuviljapõldudele külvatakse muidugi ohtralt kemikaale. Õhk põldude kohal on suvi läbi hämmuune. Põldudel töötavad enamasti naised, usbeki emad. Kaalid mürgitanud lapsed mõjutavad geene, usbeki genofond on hädaohus. Kiiresti suureneb surnultsündide arv, arengupeetusega laste arv. Rahva keskmine kaski on hakanud taandarenema. Uus põlv, Usbeke on esiisadest lühemad. See kõik on vaid konstanteering. Ja selle kõige taustal kõneleb Mahmutmoraadov, et tegemist on internatsionaalsesse eetika rikkumisega. Nimelt ilmub teiste liiduvabariikide ajakirjanduses, et Usbeki naistel pole vajagi nii palju lapsi sünnitada. Vajan kvaliteetsemalt kasvatada. Ent ühel rahval pole õigust otsustada teise rahvas ise asju. Siin järve ääres meenub Usbeki fakk. Ahja võtke ja vaadakem keskel punakam, päike ja seitse kiirtevihku kiirte all maakera. Maakera teiste liiduvabariikide vappidel muide ei ole nii, et, et seda võib tõlgendada ka mitmeti. Usbekimaakeral pole Nõukogude Liit mitte roosa ega isegi punase värviga. Nagu me seda enamasti näha võime, vaid sinine, sinise, elustava, puhta vee värvi. On see nüüd siis sinine unistus või uhkustunne selle üle, et suur kodumaa nii rikas on või hoiab, kus pekiviiluga. Meie liidus on wet ju nii palju, aga hädasus pekita aidata ei saa. Ärge seepärast imestage, et Usbekidele meeldiks põhja jõgede ümberpööramis absurdne projekt väga. Kui meilt nõutakse nii palju puuvilla, sisantakuga viisi. Siit liivale uidetelt korjen kollase ümmarguste karvaste õitega lilli. Need meenutavad kangesti meie esimest kevadist õitsejad paju. Kõrval. On põõsas samasuguseid punaseid? Jah, need näevad välja nagu kuivatatud, aga ometi elus. Mõtlesin ka, et kui Usbeki maale sõidan seal kindlasti selge pildi, mis tähendab praegu nii palju räägitud, nõndanimetatud Usbeki küsimus. Kuule lugusid mahinatsioonidest ja puuvilla ja kulla fääridest. Aga tegelikult ei kuule ma sellest kuigi palju. Pidin korduvalt küsima vastust, ei mingit, nagu oleks kõik omavahel kokku leppinud. Nüüd küsin seda ka Mahmoud Muradovilt. Tema pärib vastu, aga mis sa ise sellest kuulnud oled? Ütlen, et ta teaks siis täiendada. Ta kuulab, Jagostav aha kõik ja ei lisa midagi. Seepeale hakkan kõhklema selleski, mida varem olin lugenud ja küsin aralt, kas oli nii? Jah, umbes nii, see oli küll. Ja jälle kõik. Ja oligi kõik. Seda nimetatakse praegu küll usbeki küsimuseks, ent see on tegelikult ainult mõne inimese küsimus. Usbeki küsimuseks tuleks nimetada hoopis puuvillakasvatuse hukutavaid tagajärgi genofondile. Kui temal oleks võimalus peasekretäriga vestelda miks ta Araalist, puuvillast ja surmajuhtumitest, nii et küsimus on selles, kes koostas Usbeki maale ja rahvale sellise arengukava. Selle aasta veebruaris nõustuti Moskvas usbeki puuvillaplaani poole miljoni tonni võrra vähendama. Vaja oleks muidugi vähendada veel poole peale seda sõnumit rahvale, teadaandes aga öelnud Usbeki juht šanov. Meid mõistetakse Moskvas, see on suur võit. Tänutäheks peame meie omalt poolt töötama veelgi paremini ja saake suurendama. Nii et tegelikku lahendust ikkagi ei paista. Kes otsustab rahva eest tema saatuse. Muide, Mahmut moraadovil on praegu käsil Oskar Lutsu kevade belgia usbeki keelde. Maa ajalugu algab ju lapsepõlvest, vanematest. Usbekid ei tea värske niidetud heina lõhna ega saa küll kohtuda vana suure paju all. Ometi olevat kevade miljöö mõistetav ja kõrbelastele küllalt hingelähedane. Minule aga jäi hinge ärasõiduhommik üle ärkava hiiva kukkus kägu. Ta hääl tundus õrnem, hapra, ent igatahes kukkus ta järele jätmatult ja ennastunustavalt üle vaikse linna. Mõtlesin, kas ka siin vanarahvas ütleb, sööma kägu, leinakägu, õnnekägu, hoolekägu.