Tere õhtust, siin luulesaadete toimetaja maris Johannes raadio heliarhiiv on meile pärandanud aastatetaguseid, hääli ja mõtteid, mis aitavad konstrueerida pilti omaaegsest olemisest. Tänane kava ei ole teab mis rariteetne, kui tegemise aastale mõelda. 1981. Keskealise jaoks on see justkui eile eakamast kõnelemata. Aasta 1981 meenub ennekõike kui vastiku stagnatsiooni ja reaktsiooniaeg. Kui venestamise tuul puhus uksest ja aknast. Teatris ehmatas publikut Merle karusoo oma liiga ausate juttudega. Kolmeteistkümneaastastest. Ja tulemas olid Merle karusoo koostatud lavastatud meie elulood ja ära keelatud, kui ruumid on täis. Meenuda, võiks veel ka salapärane ja jõuline karusoo Oniili lavastus. Electra saatus on lein. Kesköine etendus dominiiklaste kloostris. Ja teisalt oli seega Krjukov, Kibuspuu ja kerge tähelennuaeg. Raadiotoodang on vaguram. Aga venestamise fanfaari kiuste sai siin ka eesti luulet lugeda. Täna kuulete kava poeet poeedile ja pühendusluulet esitavad Ines Aru ning Gunnar Kilgas. Muusikaline kujundus Tõnis kõrvitsalt. Teksti loeb ning saate režissöör on Einar Kraut. Kommentaarid on väga pidulikud ja muusikaline kõlapilt mõjub ootamatult vana moodsena. Samas Ines Aru lugemine on imetlusväärne, siin on nii jõudu kui pinget kui energiat. Kui läheb veel mõni aeg mööda, siis sedalaadi kavad tunduvad hoopis eksootilised. Aga vahelduseks kuulame ja mõtleme sellele, kui me ise olime 20 ja rohkem aastat nooremad, kuulame luulekava 1981.-st aastast. Pühendusluulet leiame vist küll iga poeedi loomingus. Sõber, aatekaaslane armastatu, ema, õde, vend, mõni luuletajat, inspireerinud kunstnikke, helilooja. Puškin on pühendanud soojad, südamlikud luuleread oma truulevanalenyanjale. Samas õhkub Majakovski mälestusluuletusest tema sõbrale kangelaslikult hukkunud diplomaatilisele kullerile Teodor netele. Jõudu ja võitlus hoiakut. Sageli on pühendus luuletuse adressaat otse välja öeldud pealkirjas või selle all. Palju on ka neid värsse, mis jääksid meie jaoks anonüümseks. Kui me veidigi ei teaks luuletuse inspireerija isikust ta elukäigust. Täna kuuleme eesti autorite pühendusluulet. Valiku võiks pealkirjastada poeet poeedile. Kõigepealt Ain Kaalepi südamlik teretus aegade ja mere taha meie esimesele naisluuletajale Lydia Koidula-le. Kroonlinnas. Eha kahurite suid ja väsi, päike istub, Meresin. Kas telli müüril seisab üksik tänan. Ja väsimatult edelasse vaatab. Mis on tal seal? Kas ootab kaugelt Afregati ehk mis Andrease lipu on näha, viinud palmisaartele all Indias või ookeanias ja ümberilma sõitjat kaptenit? Miksunda ilme kurb. Kas puhkama korallimerre jäida oodatu, kuid hullumeelne ootus hinges püsib? Ei 100 korda ligemal on see, mis praegu läbi pisarate kerkib ta silme ette. Ület, usaste, sihvakate sõjalaevade, mis valvavad impeeriumi akent ja üle ainsa merelahe lehvita mõtte haljastesse kaskedesse seal kuskil kodus. Koduaknaid ta ja rohtunud aiaäärset tänavat näeb praegu ainult kuskilt, kedagi ei oota enam tasa, kõlatulta huulil, abiseb muu Eestimaa. Üks härra tahab mööduda, ei möödu. Ja seisatab ja hüüatab. Luu. Frow Mihkelson. Juhan Liivi poole on meie luuletaja rikka jälle pöördunud. Eks kõla ju tema värssidest aegumatult meie rahva hingelaad ja sidet temaga tunnetavad üha järgnevate põlvkondade poeedid. Täna esitame rikkalikust Liivile pühendatud luulest Mart Raua pilved. Pühendus Juhan Liivi mälestusele. Tuhkhall hämarus heitis Dinajat varju üle suur rahva ning üles aja Ja sina, oma rahva poeg ning oma aja laps tundsid rohkem kui keegi teine oma toa, musta lae ja oma tumedate päevade raskust. Hämarus tungis su hingetuisk tuisuga, võistu tuhises talvises öös tusk tusaga võistusu südamise ees. Ja sina. Lille sidemevõtja, lillening, veresidemevõtja, võtsid oma kulunud kuuetaskust mure raskusest aeglase kähiga. Luitunud pliiatsi, kirjagaleed. Need olid sinu laulud, mis sa võtsid. Sa võtsid need laulud meie käest ära ning panid nad põlema aus süte sinaka leegil. Istudes kummargil kolde ees, miski ei liikunud sinus. Ainult su suur vari abises seinal. Aga jäätanud korstna suust tõusis kämblatäis kerget suitsu. Läks laiali külma pilve. Ja Ühisse ära, kadus. Pilved endasse võtsid Nõgiste lõõride tõmbuse kaudu nende laulude elu ilu ja valu. Mis sina, mitmesidemevõtja võtsid ära meie käest tuumaks tunnistajaks ainult su enda vabisema vari. Pilvedes, nüüd mina loen nende su laulude kadunud sõna. Pilvedest kui nad üleni katavad tuisuse talveöötaeva pilvedest, mis nagu valged talled uitavad suvesinisel karjamaal pilvedest kõuejõulistest, mis tumedalt tõusevad üles nagu taevasse tungiv meri. Ja nendest, mis seisavad päikesetõusu juures nagu tulised kilbid. Loen masu, kadunud laule. Debora Vaarandi luuletus prossa järvel teame, et prossa järve ääres keset kaunist kesk Eesti loodust suvitas Johannes Semper koos oma muusikateadlasest abikaasa auraga. Luuletaja, kes maailmas palju reisinud, veetmas muretuid puhkusepäevi õngega järvel istudes. Võib arvata, et keset niisugust idülli külastas Sempreid Debora Vaarandi ja nõnda sündiski eluletus. Üks kallas on kuldne ja kumer ja teine tume ning lausk. Ja mõlema üle on suveerksinine. Taevakauss. Siin tammede sõõris on maja ja voorte vahele järv. Majas elab vend luuletaja järve kõrkijates särg, vend maailmas mõnda on näinud kordalise kitsas kord lai. Ta madu temalgi on käinud. Kuid tagasi ometi sai. Oi tammik, kõva koorne, kas pragudes äikesenaer, järv, loojangust punab? Ja voorel ju vahajas lainetab kaer. Ja rahumeeli must looduslik õõtsumas Punavas vees. Ei õnne järele, jooksik, kui Tõngele truu on mees. Kortse etendab särje soomuskord, norgu vaju pea. Kas vennale inimloomuse kuutselt avaneb seal, et õhtule tulla ei malda. Hõng igiärevil. Johannes Semprile on pühendatud ka Minni nurme etüüdi. Kas on ehk inimesel mitu palet ma ühte näen? Kuid teine hoopis teist. Mis on seal laua tagamõte, säde, 1000-st peas mõlkunud mõtetest, mis jagab ilm üksi endamisi tõtt ja valet. Oh mõttemaailm, Need malelaud, külmaru korda peab ja odasid ja lipu seab ning plaksub kabjaraud. Aga luba küsimata meeli kütkestavad puude kohin. Et Rillerdav linnulaul meeltmööda on tuulevimiin ja päikesepikad, pillikeeled. Ning ikka ja jälle sõna lausumata helisid pillavad pianisti käed väsivad ümber oma sõrme. Su südame. Marie Under, Kersti Merilaas, Betti Alver. Täis vaimustust kirjutab noor Jaan Kross 1947. aastal oma austusest ja armastusest kolme nii erineva ja ometi paljuski üksmeelse naisluuletaja vastu. Luuletus kannab pealkirja kolm poetessi. Soe käsi, mis mu silmad võlukaevul, maailmaküllust, nägevatekspeesi, lai jõgi, mille Pittoreskseil laevul kontuurid üle helgib. Sügav vesi. Laul, elu, iga hõõguv ridadast on uudisleidude suur aardekast ning ise joobunud värvest. Sealt oma rikkus järvest tulblevast. Mu meeli toidab tema kui pillav rõõmus ema. Humalast. Mul olgu kanda pidurii või leinariie mu südames on temal koht. Marie. Õnn, mille pisarad niisama ehtne kui liblikal, kes kuulab muinasjutulill. Tume õieneja roosa Lehtne mis härdub kiiresti ja naerab ruttu. Hea maa ja noore rohu harras ihk. Pilv tuules kahiseb küps viljavihk. Ö kuumad joogid vereks ja helisevaks Terex nõtke pisk. Pilk teadmix veidi valus ja rõõmutsevici jalus rännukihk. Rustiikseid ning idüllilist versti. Käin lauldes teie reipal saatel. Kärsti. Vaim kõrvuti iroonia oma õega ja ranget selgust igast kulmu virvest. Sentents mis ikka üllatavalt Õiga ö kullist targem on. Ja peenem hirvest. Keel kord kui marmorkord, kui portselan, kust voolab mõtte sädelev fantaan. Kui oleksin Maniirlik ja küllalt kavalerlik, Don Juan siis teadeski, et külma teilt üksnes ülikülma pilgu saan. Ma austaks siiralt auväärt etiketi ja suudleks teie puhast lauk. Kersti Merilaas maalib veidi humoristliku, pisut nukrakstegeva tuleviku pildikese luuletuses raudrohi tähistades lähedase sõbra nime vaid initsiaalidega tee veele. Kuid eks ole mõeldud muidugi, Debora Vaarandi. Tuiskavad umbe kord meiegi teed. Istume mähitud seitsmesse salli. Soemüüri ääres Kaczeite kaks halli rüüpame mõrudat raudrohu teed. Siiski ei asjata maamunatallatud. Kõiki ja kõike küllaga kallatud. Veeruszek on täis perekond täis. Võsu on usutud viimne kui pakama. Värtnalvel viimne eye. Kahe kui teised on saanud hakkama, saame ka meie. Nüüd Paul-Eerik Rummo luuletus Santa Maria Aleksander Suumannile tema sellenimelist maali vaadates. Sass röövime õige laeva ja lähine merele all valge pilvise taeva lähine Merile. Ja lähib Mess, Santa Maria. Ja meri on sinine. Nii rõõmsalt. Ai Santa Maria on meri sinine. Ka sündmuse peidus on helgus, kuid sünguse helgus on morn. Maha tülpimus, tuimus ja pelgus olla endale tuld näitav torn. Tuleb korstnast ohvrisuits skaarjalt ja pardal käib priiuse brass. Meilt endilt ja ilmsiita, Maarjalt tuleb lunastus meile, Sass. Kersti Merilaasi vilepuhuja mõeldes Paul-Eerikule väga lakooniliselt võetakse selles Paul-Eerik Rummo senine looming kokku. Kersti Merilaas on kord ühes intervjuus sõnanud, et aastatel, mil tal elus nii raske oli, et luulegi tuge ei andnud, jäid ikkagi temaga Paul-Eeriku luuletused. Mustvalge maailm ühel pool. Mustvalge maailm teisel pool. Keskelt läks läbi roheline roheline poisikene, võrratu vilepuhuja. Valge võttistabasemalt, valge võttista paremalt, pani valged vastakuti, korjas kokku kamalusse. Valgest ta valguse, tegi. Betti Alveri järel hüüje Marie Underile ei vaibu. Ei vaibu. Ei vaju tuhka looja läidetud luuleread. Kui ta ise põrmu ei pilla. Oma süttivat sulepead ikka põleb, ära ta paber. Ikka pakub end paberiks baas. Tulekindel tahutud kivi. Raudkalju rebuneb räni. Ja mõõgateragi maas. Ei kivis ole kõlapinda ega mõõgas midagi head. Seepärast me inimrinda. Looja kirjutas oma read. Kesköökava poeet poeedile koostas reetsein. Luulet esitasid Ines Aru ja Gunnar Kilgas. Muusika valis Tõnis Kõrvits. Saate režissöör oli Einar Kraut.