Tere õhtust, stuudios on Heidi Sarapuu, et jätkata saatesarja kahel kaldal. Kui eelmises saates rääkisime põgenemisest Rootsi ja elust laagrites siis tänane saade räägib tegusatest eestlastest, kes otsisid tööd, lõid organisatsioone, panid koolid käima. Üks sellistest oli Arvo Horm, keda meie keskel küll enam pole, aga kelle tegemisi mäletatakse tänaseni. Meie jutuajamine on salvestatud 1994. aastal. Aastad 1000 944950, eestlaskonna hulgas Rootsis. Siis algas organisatsioonide loomine, siis tulid eestlased väga kiirelt oli pagulasperiood, laagrid olid kiired, Rootsi oli, on sõjas. Tööjõu vajadus oli suur. Hilistolituaalne viisi metsatöödel, aga lühikesed laagrite väga intensiivse kultuuritegevuse tõttu kõneljat laagrit, jumala koolid tekkisid kõik, sa tead, ta hakkas ilmuma välistusest, hakkas ilmuma 44. aasta oktoobris, juba lehed läksid laagritesse, käivitati pakid viidi tohutu organisatsiooni tekkimine tekkis juba aegadel, aga Laari periood on lühikene, mitte nagu praegu aastate viisi. Siis tööjõud oli vaja, laagrid tühjendati ära. Turud olid lahti, Rootsi ei olnud üldse sõjas olnud, olid ette arvata, mis kõne majanduslikku hooge Rootsi pärast sõjaperioodi kõige kiire majandusekspansioonihooge firmasid asutati, kus olid tohutud tööjõu vajadus. Tööle vajas ennekuulmatu praegu nüüd rääkida töö kus arvates on nisutöö ja ka siia jõudnud juba tööpuudus ja kodumaad oli Baltikumis saanud aga sööja vajadus. Kõik läks tööprotsessi ja sellesse pagulaseestlase jõukus otsiski tekkiski, et kõik pidid raskele tööle kindlasti lühikese lühikese laagriperioodid järgi, mis on halb periood, ainult ainult negatiivne, kui kaua istuda laagritesse, mitte tegelikult tööd teha. Ja siis tuli see eks, passiivne Eesti organisatsioonide asutamine. Saksamaalaagritest läksid siis hiljem 49. aasta 50. aasta paiku siis Kanadasse, sinna kõik tehtaks üle maailma. Eestlus kus siis võib üle 600 organisatsiooni Rootsis väga kiiresti loodi kõikidele, see oli ikka jääga siis 1000 944950 mide arm läks kuni 180-ni üle 200 isegi tekkis peaaegu kõik 1944 sügisest kuni üheksa 50 segaduses olnud kõigi keskorganisatsioonide loomise siin Rootsis, rahvusfond sai asutatud kassas välja balti humanistliku ühingust. Siis 44 oli loodud juba kaks questi komitee asutaja, võib-olla ainukene elusale. Nad ütlevad vähemalt siin ei olegi täiesti Eesti komitee asutamine noorteklubis 1000 944. aastal siis 46 loodi Eesti rahvusfondis. Nendeks esindus ja, ja mitmesugustel nimede all teist laadi organisatsioonid, aga need esimesed siis kõik kellelegi vist neljast kuni 950-ni. Koolilapsi oli eestlaskonna hulgas 3000 ringis. Vaja oli luua kuule, leida töökoht, korter, õppida keelt. Erialast tööd oli muidugi raske leida. Üks nõutumaid ameteid oli arsti amet, räägib arst Liidia mägi. Kas sina said? Jaa aga mul olid soovitused meie professor, kelle juures ma töötasin sisehaiguste kliinikus Tartus. Tema andis mulle soovituskivi ja tundis väga hästi ühte Rootsi professorit ja see võttis nüüd otsekohe vastu, aga mitte tööle, kui arsti vaid teda kutsuti, arhiivtööliseks lendab, sai päris korralikku palka ja tuli teha kõik ettetulevad tööd, see tähendab coini laboratooriumis vaja mingit proovi teha, siis läksin sinna. Kui oli välismaalastega vaja vastuvõtus rääkida, läksin sinna siis rootslased ei tahtnud saksa keelt rääkida ja need pagulased enamasti oskasid saksa keelt. Siis ma tegelesin nendega ja kui laboratooriumis oli abi ja siis läksin sinna, aitasin neid teha. Et meil oli ju Eestis niisugune väljaõpet, ei oskama kõike teha ja sel ajal oli laboratoorium väga lihtne võrreldes praegusega. Aga millal tuli rootsi keele, kuidas rootsi keel tuli raskelt? Alguses ma tegelesin saksa keelega ja kõik noored andsid, oskasid saksa keelt aga siis ma käisin ju rootsikeelsetel loengutel kogu aeg siis ootamatult rootsi keel hakkas külgi, ses meditsiinilised terminid on ju samad ladina keeles ja teda oli ju kerge siis paigutada lihtsalt rootsi lausetesse, siis oli see kõik, läks iseenesest. Raamatust ma ei õppinud rootsi keelt, teil olid Arvoga juba lapsed, mis nendest sai, kas olid olemas juba lasteaiad ja lasteaiad olid olemas? Alguses me olime laagris, siis ei olnud, oi see mingi küsimus siis me olime kõik ühtemoodi. Aga kui siis uks sellesse kolisime, tööle läksime, siis saime paigutada lapsed lasteaeda. See oli ainult kaks tänavavahet, minna meie juures hästi lähedal. Ja väga kena Lasteaed, Need võisid seal siis mängida, kuni me koju tulime, tõime need ära sealt. Ja see oli rootsikeelne. Kodus rääkisime eesti keelt, meil neelas siis Karl Ristikivi, tema rääkis, poistega tegid naljajuttusid alati nii väga tore. Ja siis lõpuks tuli sinna ka üks ESC assil Essk oma kahe väikese tütrega. No see oli täitsa Eesti koloonia, siis. Katkendi Karl Ristikivi toredast, las täiutust, sinine liblikas loeb Toomas Tross. Punaval auvalgel ärkas sinine liblikas oma lühikeseks ilusaks eluks. Ta purustas majakese, mis teda oli varjanud paljude ööde, külma ja päevade palavuse eest. Silitas nüüd tiibu, sirutas jalgu ja katsesarvi ja märkas alles nüüd, et oli üleni sinine. See täitis ta südame uhkusega. Milline õnn, mõtles ta praegu algab ilusaim päev ja mina olen parim ja õnnelikem olend maailmas. Siis ta tõstis silmad ja nägi haldjat, kes oli vaikse murega jälginud ta sündimist. Haldjas oli pooleldi öö varjus, nad ei armasta ju valgust. Ta kõneles tasa ja tema hääl oli nagu öötuulekohin puude ladvus. Vaata, see ongi elu, mis on kingitud sulle sealt metsa tagant kerkib päike, temaga algab su elu. Kõik see pikk aeg, mis ta rändab oma sinisel teel, on määratud sulle. Kui ta läheb puhkama, siis lõpeb ka sinu päev. Nii, mu laps olla rõõmus, nüüd Sa oled üleni sinine, isegi su jalad, katsesarved ja silmad. Vaid üks liblikas sünnib igal aastal, kes on varustatud samade andidega. Sa oled parem ja õilsaim kõigist ja sa võid teha inimesi õnnelikuks. Oo ei saanud liblikas jätta ütlemata vahele ning tema silmade hele, sina tumenes vaid üks päev on määratud mulle. Mul on tunne, et see on lõpmatu lühike aeg et kõik teised elavad kauemini. Haldjas tõmbus veelgi kaugemale metsa varjuses tõusva päikeseroosa helk oli puudutanud tema ööhalli õrna tiiba. Ja ta kõneles pisut pahaselt. Ära sega vahele, mul on vähe aega, sest ma ei või jääda ometi päikese kätte ja mul on veel palju seletusi anda sulle. Sinu elu on üksainus suur õnn. Seepärast ongi ta nii lühike. Teistel olenditel on see õnn aga jagatud pisikeseks kübemeks arvutute aastate keskel. See ongi kogu vahe. Kuula nüüd. Üheksa inimest võid teha õnnelikuks, aga seitse korda võid sa soovida midagi haldjate kuningalt. Kuidas jagada oma soovid, nende inimeste vahel on sinu enda asi. See on kõik su töö kogu elu kestel. O, sosistas liblikas. Ma tunnen, et see on tore, aga kuidas tean ma, kas olen oma sooviga tõesti toonud õnne kellelegi? Kõneles haldjas. Sul tarvitseb vaid vaadata inimese silma, keda oled tahtnud õnnestuda. Kui näed seal säramas väikest killukest päikest, siis tea, et ta on õnnelik. Maapakku siirdus umbes kolmandik Eesti kirjanikkude liidu liikmetest, nii nimetate seda organisatsiooni vare. Paguluses kerkis esile Kaus kirjanike generatsioon. Kirjaniku ametit said pidada vähesed. Esialgu tuli leiba teenida päris lihtsates ametites. Raimond Kolk meenutab enda ja Kalju Lepiku loomade algust Rootsis selliselt. Stock sundi tsentraallaatsaret, seal töötas Lepik köögitööl. Kõikide köögitööliste õdede-arstide meelest võis muidugi kaunis kahtlane tunduda et ühel noorel mehel, kes vaevalt oskas haigla köögi suurt praepanni korralikult puhtaks pesta oli kirjavahetus ja suurpostil läbikäik terve rootsimaaga tema pikkuses ja laiuses. Nõnda kooris lepik kartuleid ja puhastas kala ja vastutas samal ajal ka selle tähelepanuväärse ülesande eest. Et eesti kirjanduse noorele generatsioonile, eluõigust ja eluvõimalust luua. Organiseerib andega, organiseeris seda ka minu ja deberist lõnga ketramast, nõrbiische köögitööle. Meil oli priituba ja prii söök. Saime 100 krooni kuus palka. Ja haiglaväravatega kioskis oli meil lahtine jooksev arve, kust tubakat ostsime. Et järgmisel palgapäeval kõik kinni maksta. Vaher täna veel juua on, vahest homme on juba hilja, tuleb rahe ja hoopis maha lööb, vaevas võrsunud elu vilja. Näed alles see oli, kui mängisin pihlapuude all liivaaugus ja kodust kirikukülani. Tee oli määratu kaugus. Kord ema õmbles pükstele päris uhiuued paigad ning kooliraamatus võlusid kõik tundmatut tundrad ja paigad. Ja Toomemäel tüdrukut suudeldes, hing ähvardas minna puruks. Need mälestused mu südame täna sügavamini suruks. Jah, sõber. Paljud meist maha jäid, kes? Tartu, kes Narva alla. Joo, sõber, eluuks täna veel meile kahele pärani valla ära nutta, et kaeviku porine hinge mõistmatus, isa maatus, joo, sõber ja sinna parata saab see meie ja sõprade saata. Pütsik täht Q S ute pilvements Milgatas nagu Lats kis vallatuda Nuka Takast, Gilgatas. Minule sinnukaenu hämariku Taival kurjast ilmast ära paenu Kozma esiEssijad all. Kommid katukann, ekspuud. Mart Jürisoo esitas Toomas Tuulse laulu, lepatriinumaja sõnad olid Bernard Kangro Alt. Pagulaskirjandusest annab Arvo Mägi hea ülevaate raamatus. Aeg kirju ei kuluta. Millest katkendi loeb Andres Liivak. Meil on siin võimalik säilitada ja arendada kodumaalt kaasa toodud kirjanduslikke traditsioone, eriti selle tõttu, et nii suur hulk võimelisi kirjanikke maapakku siirdus. Sellele lisaks on paguluses tekkinud ootamatult suur ja viljakas kirjanduslik juurdekasv. On täiesti loomulik, et rahvuslike katastroofi aastate temaatika on surunud end peale kirjanikele nii proosas kui luules, eriti algaastail on ilmunud palju reportaaži tasemel olevat proosat aastate 39 44 sündmuste ainetel. Samuti on ilmunud hulk lüürikat, milles aktiviseeritud tunnete ägedus ületab vormilise küpsuse. Aga ometi ei domineeri taoline aktuaalsus pagulaskirjandust isegi mitte kvantitatiivselt. Pagulaskirjanduse aineala on eriti viimastel aastatel tunduvalt avardanud. Aktuaalsetegi sündmuste kujutamisel lähtutakse uutest vaatekohtadest. Kirjanike ja sündmuste vahel on tekkinud ajaline distants. Isamaa lüürika on võtnud hoopis teise näo võrreldes algaastatega. Nüüd siis küsimus raamatu autorile mis aastast tekkisid eesti kirjanikkonnal omavahelised kontaktid. Kooperatiiv loodi 50 ja 51 hakastama tööle, aga enne sõda ütleme 148, võiks ütelda, et oli, oli juba kontaktid olemas, kõigega ja teatud ettevalmistused käisid, aga ei olnud veel võimalik. Nii palju pale ortoselle. Andrus Lauri korto avaldas raamatut juba Soomest peale. Aga siis oma kirjastust veel ei olnud. Ortokäitumine oli nii, kuidas neid oli? Sellest pahameelest ekskise kooperatiivi idee. Aga vaja oli ju hästi palju raamatuid ja väga erisuunitlusega, küll oli vaja õpikuid, küll oli vaja eesti klassikat ja, ja väliskirjandust ja nii edasi, et kuidas toimus, ühesõnaga see see jaotus või kas kuidagi proportsioonides hakkas neid ilmuma? Igaüks kirjutas, mis ta arvas, osa kirjutas ju sellest, et kuidas Eesti maha jäi ja kuidas sealt ära tuldi. Teised hakkas varakult juba ka seda maad kirjeldama, kus nadolid ja mõni mina näiteks kirjutasin hoopis vabariigi aegadest kaugemal sellest asjadest, seal oli ka teesi. Helbemäe kirjutas keskajastani. Isikliku sellest mingisugust hüüdmärki või soovitust ei olnud, kahjuks on omaette õiendus. Kuidas saadi kätte need raamatud, ütleme sealt raudeesriide tagant, et neid uuesti avaldada? Ortoavaldased võrdlemisi palju ja aga ma ei tea, tööstlikust temana tankinud oli, aga siin oli Rootsis elavatele eestlastele oli raamatuid ja Kivikas tai palju kirjandust kaasa, mõned, kes olid saanud paremates tingimustes sealt ära tulla, eriti üle Soome tulejad. Neil oli raamatuid kaasas. Aga kohalikest oludest ja ütleme, läbielamistest nendest hakati kohe kirjutama või ikka mingi distantsi pärast. Seal pidi ikka läbi elanud olemas apelsin üks aasta otsa elama, seal natukene rohkem, siis hakkate sellest kirjutama ja. Ja võib-olla nüüd räägime natuke näitekirjandusest. Millal tekkis teatri tegemine siin paguluses? Te olete tegevust Lätis kohe, kui inimestel olid laagritest ära läinud ja oma elukohal leidnud, kas Stockholmis, Göteborgis või ka väiksemates linnades, see oli väga äge ja kiire tekkima. Ikka oli mõni, mõni amatöör oli kuskil, kas oli kuskil teatrit juhtinud või linn on väikelinnas või leidis alati neid inimesi, kes tahtsid mängida ja kust need esimesed etendused toimusid? Stockholm oli üks koht, teine koht oli lund, kindlasti seal oli ka eestlasi. Ja siis kolmas sööte poole, need olid need põhilised kohad, aga peale shopping ja tööna terve rida need väiksed linnu, kus hakati tegema. Ja repertuaar repertuaari põudvis suur olla. Kas ka sinul oli niisugune tellimuslik töö? Ei, mina hakkasin hiljem, minul, Valentin lind, kes oli õieti tantsijaga, hakkas lavastama, ütles, et ma kirjutan oma lugusid ja novelle, palju dialooge oli mul. Ja siis ta ütles, et mitte kirjutada üks näitemäng, no aga sellest midagi välja. Ma katsusin oma seda suurt. Oma esimest romaani dramatiseerida, aga sellest ei tulnud midagi välja. Aga siis ta andis mulle Hugo Raudsepa mees, kelle käes on trumbid ümber see pagulasoludele ja tegime seda kahe peale, see oli see esimene, mis ma kirjutas. Kuuldud pala oli Eduard Tubina poolt kirjutatud Kuke tants balletist kratt mille esitasid Alfred pisuke viiulil ja ilmanerep klaveril. Rootsi raadios aga kõlasid laulud Nilsferliini tekstidele. Ma oleks võinud olla on järgneva laulu pealkiri ja selle tõlge on selline. Ma oleks võinud olla santlaager. Ma olen, ei muud maa oleks võinud olla ju papp, oleks võinud olla ju põllumees või rätsepmeisterlapp. Ma oleks võinud olla ju hobune või rangi rinnus või loo või koguni Gogoli roosiõis. Kohvi kõrvalekook. Noh, lääs on Idale alguseks sügisesse kaob sui, mu pea käib ringi kui Ratase, kurk on mul kuradi kuiv. Santlaager Ma olen, kes eksleb, kui värvitu virvaleek. Süda on Lõõnska, vahi järske ning küll nagu. Vaara patroon. Paar alfa, ala, ekroogia, Ellerentslunud. Summastendi. Et rootsi keelt osata, oli vaja teadmisi. 1945. aastal alustas tööd Eesti algkool, kuhu astus ka meile esimeses saates tuttav Juwalmet. Mina läksin kuueaastaselt, siis kooli ja rootsi koolis anti niimoodi ruume ja Eesti kooli õpetajad muidugi hakkasid siis õpetajateks ja meie käisime esimene suvi koolis, sügisel hakkas minul teine klass juba peale, see kuul oli algkool siis seal kuus aastat ja me käisime kuus aastat seal eesti alkoline praegu veel alles, nagu kõik teavad. Aga nüüd ta on kesklinnas vanalinnas, ilusas kohas. Nii, ja siis läksid sa edasi juba rootsi kooli, kas oli raske ka see üleminek eesti koolist olid seal mingid teised traditsioonid ja tavad või ei? Ega suurt vahet ei olnud, see keelevahe oli kõige suurem, kui mina läksin, ei pidanud mingeid eksameid tegema või nii, aga Mare, mis minust natukene vanem, temal oli kirjalik eksam rootsi keeles vaja teha, kuidas üldse rootsi keel tuli? Rootsi keelt, õppisime nagu võõrkeelt niimoodi õpikust taga olid, eks ole, nagu sõnas sõnastik, oli taga ja, ja seda keelt koolis kogu aeg enda ümber. Osa sõnu, mõned tähed on naljaka täheldada, et see võttis aega, aga siis ma rääkisin kohe rootsi keelt, nii nagu rootslane, et sellega ei olnud nagu mingit muret. Nii, ja kas ei olnud mingisugust nii-öelda diskrimineerimist, ütleme vastuvõtugümnaasiumi siis, kui ma sinna sattusin, siis ma olin juba suur, aga siiski veel tagasihoidlik, vaikne tüdruk, olin, ma, seal oli nii, et kooli rektor oli meie rootsi keele õpetaja. Ja tema oli, kas ta oli, ta vihkas välismaalasi, oli ta natsism või mis ta oli. Aga igal juhul meil oli ütleme, seitse. Tüdrukud, see oli tüdrukute gümnaasiumi kohutav kool ja ainuke asi oma elus, mida ma ei taha uuesti teha, oli need neli aastat seal ja siis tema ei, rootsi keel oli tähtis aine ja mina oskasin rootsi keelt jaga kirjandit, kirjutasin, seal, ei olnud mingeid kirjavigu veni või su lauseehitused midagi juhtuda või koma, oli vahekohapeal, aga tema ei andnud mulle õiget hinnet ja kui ei olnud, tähendab korralik hinne, siis ei sa järgmisse klassi edasi. Et mina olen välismaalane, ma ei saa lihtsalt osata rootsi keelt ja siis ta palusel kahed, et tuli mingit luuletust lugeda, et murra nagu eesti keeles, kes siis ma julgesin talle vastu öelda, et Rootsi keelt ma räägin rootsi keele moodi. Eesti keel on teistmoodi ja, ja kõik need tüdrukud, kellel oli välismaa tagaplaan, need ei läinud edasi ja mina tahtsin ka kooli lõpetada, nutsin ja ema ütles noole lõpetas siis ära. Aga mida sa teed muud ja ma ei leidnud omale midagi muud, et ma käisin koolis edasi muidugi asendis kindlasti sulle eluks mingisuguse karastuse kaasa. No kellafist ja järgmine aasta tuli meil teine keele õpetaja, rootsi keele õpetaja ja siis mul oli kõige parem, mitte kõige paremaga järgmine hine. Nii et rootsi keelega ei ole mingit muret olnud. Nüüs veel arr voorel ma viin, laste arv, otsak tastiga, Saagurna Göring määr ja O. Farrell loota, et seda ka M5 saadi. Idar test arg ostile Kedu Likstorandanson. Enn Soosilla Eminsysternaeral, Nargel tarvoor. Darrell. Ei voor. Point VLÜ Vidurrak, Vormaandums, mets ka. See oli ta anna Andersoni laul oma väikeses tõest viis on tuttav ju meilegi. Rootsi kooliõpikutest sai ta ka Eesti noored selgeks rootsi klassikud. Keel tuli niisama mängides ja suheldes. Nüüd pikem jutuajamine eesti kooli praeguse juhataja Jaan Seimiga. Mida kujutas endast sel ajal eesti kool? Ta oli ju väga elujõuline kool. Igal aastal nagu komplekteeriti üks klass ja see oli suur tass, meil oli 28 last isegi mõnedes, mis aastakäikudes oli üle 30, siis vahel nad tegid ka kaks paralleeli, aga enamasti olid. Üks aastakäik oli üks. Kas kõik, kes selles koolis käisid, olid just nagu mina põgenike lapsed ja mäletad, see esines direktorid, kes oli teda mäletama väga hästi. Tema nimi oli Udo Juuno ja tema on eesti kooli kõige kauaaegsem direktor olnud, ta oli juhatajaks 25 aastat. Ta oli üks. Ta on niisugune imposantne mees, ta. Meil oli suur aukartus tema ees, ta oli väga meeldiv ka teatud kordadel ta võiks nagu väga sõbralikult suhtuda, aga samas ta oli ka väga nõudlik ja range. Kui oli midagi, oli põhjust range olla. Kas oli oma kindel koolivorm, mingi reglement ka? Koolis oli koolivorm, aga seda ei kantud iga päev, vaid see oli nagu pidu päevadel. Tüdrukutel oli oma kleit ja põll ja meil olid siis kooli kampsunid, poistel ja valge särk ja tumedad püksid. Aga nagu öeldud, seda kandsime võib-olla seitse-kaheksa kuud aastas, siis kui olid aktused ja erilised peod. Õppeained toimusid eesti keeles ja õpetajad rääkisid põhiliselt eesti keelt, sellepärast et õpetajateks olid põhiliselt inimesed, kes olid oma õpetajatööd alustanud juba Eestis enne sõda. Ja neil oli nagu täiesti loomulik rääkida eesti keelt ja tolajal oskasid kõik lapsed ikkagi eesti keelt. Kodune keel oli eesti keel, mis oli, aga raskuseks oli, et õpikud olid rootsikeelsed, sest eestikeelset õppekirjandust anti väga vähe välja. Seda ei olnud nagu võimalik siin trükkida, nii suurel hulgal. Oli see raske sinu jaoks, et, et ütleme sõpradega koolis, rääkisid eesti keeles ja läksid õue välja ja ja kohe oli rootsi keel värava taga. Ma ei ütleks, et mul puht tehniliselt olid mingid raskused rääkida vahel rootsi keelt, vahel eesti keelt, sellega sai väga hästi hakkama, see, mis aga võib-olla natukene raskust tekitas oli see suhtumine keeles, et millist keelt kasuta sellepärast et ega me Eesti koolis lastele ka omavahel ei rääkinudki eesti keelt kogu aeg vaid ma ütleksin pigem rootsi keelt, sest see tundus kuidagi ikkagi võib-olla suupärasem, mõnes mõttes, kui rääkida slängi või võimsust, tänapäeva keelt. Aga ta ikkagi surus peale ja eesti keelt kasutasid teatud sõpradega ja täiskasvanutega. Aga võib-olla vanemate jutustus, mida sa mõtled, et mis asi see Eestile üldse sky on ja ja kes need venelased on, mis seal juhtunud on, kas oli see kõik arusaadav sul lapsepõlves? Minu isa ja minu ema rääkisid päris palju meiega nendest asjadest ja mis on nagu tagantjärgi vaadates ka hea teada, hea endal nagu tunne on, need mul olid ju vanavanemad ka siin. Minu isa ema tulid koos oma peredega. Need vanaema, vanaisa kõik neli olid Stockholmis kuni kõrge eani ja nende käest sai ju ka väga palju kuulda, need, mul oli seal asi üsna selge ja enda arvates vähemalt ja mis Eestimaa oli minu jaoks. Ta oli üks hea koht talle, see oli üks ikkagi mingisugune unistus. Sul oli vedanud, et see minevik teatud mõttes oli, oli siin olemas, tähendab see vanavanemate näol, et et sul ilmselt ei tekkinud ja niisuguseid suuremaid probleeme seal eestimaal. Mitte nii, et ma oleksin tunud võõrastust selle oma tagapõhja üle muidugi ikkagi võis tunduda selline identsuse küsimus, tuli natuke hiljem, kui ma olin nii umbes 20, võib-olla et kuhu ma kuulun, kas mul on alati, on väga suur respekt ja armastus Eesti suhtes, aga ma olen leidnud ka, et mul on väga hea olla Rootsis need, siis tekkis niisugune mõte, et kas ma pean valima ühe või teise minu jaoks lahendus on olnud, et ma olen mõlemat. Ma usun, et teatud aegade tagant oli vist paljudel niisugune probleem, et olid teelahkmel, et kas elu siin või elu seal. Aga siit ongi hea võib-olla küsida, et aga nüüd see esimene kohtumine selle maaga, millal sul oli. Eestimaaga mul oli suhteliselt varakult, Ma käisin Eestis, kui ma olin kuueteistaastane, on siis 1969 aastal emaga koos ja ettekujutus ja tegelikkus. No mis puutub selle reaalolukorda, kui nüüd arvestada, et Eesti oli okupeeritud, et seal ei olnud vabadust ja tuli palju venelasi, see, see oli mulle kuidagimoodi ikka räägitud. Kujutasin seda omale ette, ma võisin sellest nagu üle vaadata, mööda vaadata, kuna ma teadsin, et ma ei lange ise selle ohvriks, vaid mind rõõmustas ja nagu valmistas uut liigutust terve see Eesti osa, eks ole, et seal on inimesed, kes räägivad eesti keelt, tänavatel on kuulda eesti keelt. Me käisime just seal, kui oli laulupidu. Ja muidugi siis kõik need rahvahulgad ja kõik need eesti laulud, need, see oli täitsa vapustav. See oli vist 100 aastat Eesti laulupeost, võis olla nii ja me jõuamegi siis nüüd laulupidude ja üldse muusika juurde. Siin on niisugune muusikaga kokkupuude, oli siis pidevalt kooliaeg juba? Jah. Seda võib öelda küll, eks, eks need olid mu vanemad, kes tekitasid huvi selle vastu ja siis hakkasin käima ütlementaal tunnis. Ja pikapeale, kui eesti kool oli läbi, siis peale kuuendat klassi ma läksin ühte muusikakallakuga kooli Adolf kirikumuusikakool siin Stockholmis, kus ma käisin kuus aastat kuni gümnaasiumi lõpetamiseni ja seal oli ka muidugi ka palju laulmist, koorilaulmist ja ja instrumentaaltegevus jätkus mul selle kõrvalt, nii et seda on pidevalt olnud. Ja see side selle kooliga tähendab mingil määral oli sul kogu aeg olemas või katkes siis mingil ajal ära praegusele eesti kooliga. No eks ta siis ikkagi katkes, kui ma sealt ära tulin peale kuuendat klassi, siis nagu ei olnud põhjust nagu siin käia või vaadata, need aga muidugi mõned tugevad isiksused on ju väga suurt rolli mänginud minule ka selles muusikategevuses ja üks näiteks Harri Kiisk, kes on tuntud dirigent ja ajakirjanik ja pianist ja tema oli õpetajaksin koolis, ta oli minu õpetaja ja ta elas meil nagu väga lähedal. Ja ta oli mu isa ja me nagu perekonniti vahel kohtusime ka tema kaudu, nagu tekkis teadmine eesti muusika vastu. Huvi selle vastu koorilaulu vastu. Ja teine niisugune inimene oli Harry ult. Ja mõlemad Nad elasid seal väga lähestikku, seal, kus mina kasvasin, need harjuldi abikaasa, minu ristiema, nii et see oli ka perekonnatuttav ja tema on ju ka eesti muusikas väga palju ära teinud. Ja sinu esimene töökoht oli siis kus? Oi see oli mu vanaisa trükikojas koolipoiss. Vanaisal oli trükikoda ja lootes, et ma pidin selle üle võtma. Aga sellest ei tulnud midagi välja. Ei meil amet ei meeldinud. Lõhnad, mis ei meeldinud. Ja ei, ma ei olnud seda, see oli minu jaoks oli seal selline tehniline ala ja ma ei ole kunagi olnud eriti tehniline, selles mõttes. Vana, see on lihtsalt. Minu jaoks oli see võimalus natuke raha teenida. Taskuraha. Nii, aga kuidas siis sa jõudsid siia eesti kooli tagasi ringiga? See oli päris pikk ring, ega ma ei kujutanud omale küll väga-väga kaua ette, et ma üldse kuidagimoodi siia enam satun üldse, et ma koolitöö peale lähen, see oli ka mingi niisugune juhus rohkem. Koolis käies mul oli nagu õpetajatest veidi kahju, et lapsed, kes olid natukene tülikad tegid õpilast või õpetajatele elu kibedaks, siis mõtlesin, et oh, seda ametit ma küll endale ei taha. Aga pärast kuidagimoodi sattus niisugune samm-sammult, et hakkas tegelema, abistama kedagi muusika alal nagu sai õpetada inimesi ja lapsi ja siis oli huvitav ja siis siis mu oma laps, esimene laps hakkas kooli minema ja siis tekkis kohe seal see keeleküsimus, et mina tahtsin tema õpiks eesti keelt ja nüüd ma mõlemad lapsed õpiksid eesti keelt, nii et ma olen kodus alati rääkinud nendega. Aga seda võimalused veelgi süvendada, siis oli ju Eesti kool väga hea võimalus, et nad tulid siia ja siis selleks, et see laabuks veel eriti hästi siis mõtlesin, et ma võiks ise siia kooli tööle tulla. Et nii nii sattuski. Aga ega see kohe ei tulnud siia juhatajaks. Ei, seda mitte, siis ma olin poole kohaga just muusika ja rootsi keele õpetaja. Sellel koolil on olnud kindlasti omad kindlad traditsioonid, missugused nad on olnud. Muidugi, kõigepealt on see eesti taust ju väga oluline, selle, muidu seda kooli ei oleks. Kui me ei tegeleks eesti keelega eesti kultuuriga kõige laiemas mõttes, siis, siis sellel koolil ei oleks nagu mõtet. See on alati olemas. Aga siis on ju kahtlemata siin ikkagi väga palju muusikat, laulmist ja see on läbi aastakümnete kogu aeg nii olnud, et lauldakse palju ja on siin nii klasside kaupa erikoorid. Nüüd on meil ka instrumentaalõpe kõige väiksematele lastele ja korraldama aktused ja kontserte, kus õpilased alati esinevad. See oli saatesarja kahel kaldal, teine saade, mis valmis koostöös Rootsi Instituudi ja Rootsi suursaatkonnaga. Tekste lugesid vaariuse teatri näitlejad Andres Liivak ja Toomas Tross. Kohtumiseni nädala pärast.