Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänases saates esineb Eesti päritolu Rootsi arst ja organisatsioonikonsultant Mart Jürisoo. Mõned kuud tagasi ilmus Eestis tema raamat läbipõlemisest ja järgmisel nädalal räägib ta läbipõlemise põhjustest ja selle vältimise võimalustest Pärnus toimuval juhtimiskonverentsil. Meie jutuajamine on salvestatud sel suvel Rootsis. Kõigepealt aga kuulame Mart Jürisoo esituses laulutähtede rööst. Klaveril saadab teda laulu autor Toomas tuuse. Temagi on sündinud Rootsis. Nii viina. Albumi. Nuuktilt. Kui ma siit teie aknast välja vaatan, siis ma ei oska muud öelda kui oioi, oi kui kui ilus, miljon dollarit ainuüksi vaate eest. Nii paljud ei tea seda, et Stockholmis on väga palju saali, ma arvan, kuskil 30000 saart või midagi on väljaspool Stockholmis ja et elu on üks eristiil, mis meil on siin, need inimesed elavad saate peale ja eriti suveti on see muidugi suur harrastused oma paadiga sõita sfäärides, nagu me ütleme. Kui kaua te olete selles ilusas paigas juba elanud? Nüüd just praegu on, on 10 aastat ja selle ajaga me oleme muidugi palju tööd siin teinud nende majadega need olid väga viletsas olukorras, kui me siia tulime ja siis on ühte ja teist olnud teha. Teil on siin maa peal kolm maja. Kas võib öelda, et need on nüüd ehtsad rootsi tüüpi majad? Seda võib ja need on umbes 100 aastat vanad majad ja siis need on need just rootsi punasega ja valgele sääred ja siis punased katused, vähe eri tüüpi. See oleks vana vana kalamees, kes kunagi need majad üles ehitatud, et just väljaüürimiseks suveturistidele. Ja nüüd lähme siin aasta ringi. Teil on kaks paati. Millal te siis jõuate siin paadiga veel sõita, kui te nii pikka maad sõidate, töölt koju ja kodunt tööle? Meil on ainult üks paat, meil on üks üüriline siin ühes majas on nendel on enda paht ja muidugi ajapuudus on see, mis on, mis meid kõiki häirib, aga kuna paat on siin, siis kui on aega, et siis saab kohe minna välja sõitma. Te ütlesite, et te töötate siit 22 kilomeetrit eemal, nii et 44 kilomeetrit iga päev. Absoluutselt see Stockholm kasvab palju ja, ja paljud sõidavad palju rohkem kui 22 kilti maha, nii et seda öeldakse, et see ei ole nii, nii pikk maa võtab kuskil pool tundi autoga ja siis olemegi töökohas, et see ei ole nii hull. Kas te olete ise ka siin midagi teinud või on teil olnud head abilised? Oo, see on niisugune hea küsimus, tähendab me peamiselt nagu organiseerimisel seda, et pidada kolme maja 100 viisi, nõuab oma panuse tõesti, et kui on vaja ümber värvida või on midagi vaja parandada või, või, või nagu pikas perspektiivis ka üles ehitada, nii et mina järelikult ostan kõik materjalid kokku ja ja, ja räägin töölistega, et mida on vaja teha ja niimoodi see nõuab ka omadega. Millal teie tööd hakkasite tegema, millal te esimese leiva teenisite? Aa, siis ma olin kaunis noor, ma olin kuskil 12 aastat vist ja siis ma hakkasin käima postis tegema väikseid teeneid härrale, kellel olid siis oma ärid peale 100., ma hakkasin panema need reklaami plakateid inimeste kirjakastidesse ja siis. Ja siis olen trikki kojas töötanud oma vanaisa juures, teinud, teevad seal ja siis olen paatidega tõestanud, selle suveajal oligi piimapaadil teatanud, kui ma olin väikene ja nii et palju erinevaid elukutseid on mul olnud. Kui ma noor olin, kasvasin üles, siis oli meil väga vaene ja, ja Ma arvan just see, et et see, see tunne, et olla vaene, oli, oli kaunis. Vaevaline, et kas me saame nagu kuu lõpus rahad kokku, et saaks toitu nagu lauale ja nii oli faktiliselt esimesed aastad, kõik olid vaesed, kõik eestlased, kes tulid Eestist, olid, olid vaesed ja, ja just see seal on minule väga tugevaks kooliks, et kuidas ma saaksin oma rahad kokku, et, et ma ei tunneks ennast vaesena. Nii et see on olnud üks tähtis siht mulle, mitte olla vaene. Milline on teie vanemate siiatuleku lugu, kus vanemad Eestis elasid ja millega nad tegelesid? Isa elas küll Tallinnas siis, kui nad hakkasid siia tulema, aga on üles kasvanud päris peal. Põhja-Eestis ja tema isa oli kooliõpetaja seal päris peal, aga vanaema jäi leseks väga noorelt. Isa oli ainult kaks aastat vana ja tema õde oli kolm kuud vana, siis kui, kui vanaisa siis suri, ta oli sõjavangis kunagist olnud ja siis sellest tõesti tuberkuloosi saanud. Vanaema siis on kõvasti töötanud, nii et et isa sai ja, ja ka tema õde pilvi sai, sai koolituse. Nemad tulid väiksele kalale paadiga, kuna seal olid seal päris peal, olid nagu palju inimesi, kellel olid siis nagu oma paadid. Ema ema tuli natuke jõukamast perekonnas, tal oli vanaisa, oli ärimees ja töötas paberimüümisega. Vanaisal oli raha sellel ajal, enne kui nad siis Rootsi jõudsid, nii et ta ostis koos mõne partneriga purjelaeva. Ja siis nad võtsid inimesi sinna peale, et ma ei tea, kas oli 100 inimest või midagi. Sellel laeva nimi oli Ellen, siis nad purjetasid üle siis siia. Ja siis olid ju päris kõvad tormid ja niimoodi päris palju. Bahtisi läksid hukka, aga neil läks hästi, nad jõudsid siia talades kaugelt siit. Ja siis isa ema kohtusid noortekooris, mina olin selle noortekoori esimene laps, kes sündis. Isa hakkas õppima, mis oli bioloogia, uuris putukaid. Ja siis kirjutas oma doktoritöö siis putukatest, ja siis pärast läks gümnaasiumi õpetajaks, oli Lektorsines gümnaasiumis Stockholmist zombi, päris. Kuna isa õppis nii hirmus kaua, siis emal oli kuidagi raha teenida siis perekonnale ning tema teatas sekretärina nii, et tema üleüldse ei jõudnud siis õieti koolis käia korralikult, vaid ta tegi mingi sekretäri kooli läbi. Aga, ja eks talle nagu terve elu oli, hoiti üks igatsus, et, et õppida korralikult, nii et siis kui tema läks pensionile 10 aastat tagasi või niimoodi siis tundis, et nüüd mina tahan õppida siis enne kui ta sai 70 siin mõni aasta tagasi, siis ta oli oma pätschellurei kätte saanud, nii et ta tegi oma akadeemilisi eksami igal juhul, et see oli tore. Kas putukad teid ei huvitanud? Mitte üldse. Ma pean tõesti ütlema, et ma ei ole putukatest üldse huvitatud aga ma olen inimestest huvitatud, nii et sellepärast ma, mina olen selle ala peale läinud, rohkem. Isa tahtis Taagi arstiks saada ja siis tal vist mõni pool punkti puudu, et saada sisse arstide ülikooli, aga ma mõtlesin, selle ma pean saavutama, siis ma läksin õppima arstiks. Minu põhiväljaõpe on arst. Aga enne seda oli eesti kool ja siis tuli keskkool ja. Eesti algkool nüüd Taani vanad linnaosaga, siis ta oli nagu rohkem nagu tüüriplaani poole ja ma sõitsin pikki maid, mul on meeles, et ma sõitsin bussiga ja siis kõndisin veel paar kilomeetrit, et saada kooli ja siis oli kaunis karm seekord seal Eesti alkoholi sisse ja ja meil oli kaunis suur klass kannilt, meil oli kaks õpetajat ja Menalises klass PS. Ja, ja teine oli siis p. Ja see, mis on meeles on, et seal väga palju laulu, seal oli väga palju diaatrid. Saime. Koju, et me pidime valmistama ette koolitööd järgmiseks päevaks ja see oli väga. See ei olnud üldse Hareliks Rootsis, et kui ma tulin rootsi kooli, siis esimest korda lapsed said kuskil seitsmendas klassis, said kodutööd ja, aga mina olin sellega väga harjunud. Nagu kaunis. Kõva distsipliin oli seal eesti algkoolis. Et see oli moodi hea. Mulle see sobis, vähemalt. Ja alkoholist saite rootsi keele päris selgeks. Tähendab eesti keel, see on kodunt tulnud ja siis kõik oli eesti keeles peale rootsi keele tunnid ja väljas sõpradega oli ju alati rootsi keeles, nii et nii et see, need mõlemad keeled on nagu paralleelselt tulnud. Olla kas koolis Eestis ka räägiti midagi? Oi, see kuidagi siis see on üks huvitav küsimus. Et see oli see Eesti, mida need inimesed jätsid maha, kes tulid siia Rootsi, nii et nii et aastaid oli niimoodi just, et, et see Eesti läinud see Eesti, mis oli olnud siis esimese ja teise maailmasõja vahel. Ja sellest Eestist räägiti ja väga vähe on räägitud sellest Eestis, mis, mis siis kasvas üles vene ajal ja nii minu meelest üleüldse see see aeg ka enne, kui Eesti sai vabaks, siis seal oli üks aeg, kui kus Eestil oli oma elu, mis oli väga huvitav ja sellest on väga vähe räägitud, vaid oli nagu yks, üks asi, mis oli selge ja see oli siis seemi mõtteviis, mis olid siis kaasa toodud kunagi ja see minu meelest oli vähe kurb, et, et me teadsime kaunis vähe sellest. Aga siis hakkasid inimesed sõitma Eestis ma ise ka hakkasin Eestisse sõitma, hakkasin seal giidina töötama, me sõitsime siis selle Soome tulla Eestisse ja sa näed, ajad, Need, vanad KGB ajad ja, ja hotell Viru ja, ja kõik see kontroll ja see, et, et inimesed ei vaatanud sulle otse silma ja minu meelest see olid väga nagu rasked ajad, aga samal ajal oli, see huvitas osted meiegi esimesel Eestis ja saime seda uut ja huvitavat Eestit näha ja kuulda. Meie saime kohata väga huvitavaid inimesi, nii et ma olen nende aastatega igasugusi kultuuritegelasi kohanud ja ja neil võib-olla oli ka huvitav, teatud määral meil kohatu, kuna nad siis kuidagi hingasid nagu vabamat õhku meiega rääkides. Kuigi meil võib-olla alati ei olnud neile nii palju anda, minu meelest, aga see on teine küsimus. Millal vanemad jälle Eestisse läksid? Ma arvan, et ema käis seal kunagi 80 aasta lõpul, mina olin siis juba võib-olla aastat käinud Eestis ja ja ei saa vist umbes samal ajal, aga siis muidugi peale seda on, on ju väga palju käidud. Mis alguses oli, oli, nad kohtusid väga palju sugulasi ja muidugi oma oma vanu sõpru, aga siis nagu Aja jooksul ja samamoodi on minul ja et, et see sugulastega koosviibimine on, on vähenenud vähekese ja need, need on nagu rohkem need asjad, millega ma tegelen, mis on nagu mitte tähtsamad, aga, aga see, milleks ma olen seal. Ma rääkisin varem, et, et Eesti koolis oli kõva distsipliin ja siis, kui ma mul on. Mul on see nii, nii selgelt meeles, kui ma esimene kord olin. Tulin Rootsi klassi ja õpetaja esitas küsimuse jama. Tõstsin oma käe püsti ja siis, kui ma pidin vastama, sest ma tõusen püsti muidugi, et seda küsimusele vastata ja kõike lapsed hakkasid naerma sõbralt, niisugust asja ei olnud muidugi Rootsi koolis, et keegi tõusis püsti, et vastata õpetaja küsimusele, vaid kõik istusid ja, ja ma selle, selle ma õppisin kiiresti ära ja teine asi oli see, et Mul oli nagu suurem iseseisvus, kuna meil tuli lihtsalt rohkem nõutud Eesti algkoolis kui, kui Rootsi koolis ja sellepärast mul oli kergem ka paremaid hindeid saada ja niimoodi, et seal koolis läks üldiselt hästi. Ma olin kõik kuus aastat Ta annab seitsmendast kuni 12. klassini olin samas koolis, aga vahepeal olin üks aas Ta Ameerikas. Stipendiumile seal peale esimest klassi gümnaasiumist. Kas tuli koolikaaslastele palju seletada ka kus Eesti on ja mida see Eesti endast kujutab? Kui täitsa aus olla, siis mul oli üks niisugune vahepealne periood, kus Eesti ei olnud nii huvitav, ma, ma ei tea, kas oli mõni reaktsioon seal eesti algkooli peale või, või kuidas, aga see oli alles peale gümnaasiumit, kui, kui jälle see huvi tuli tagasi Eesti vastu ja eriti võib-olla kuskil, kus, kus, kus ma olen 25 või niimoodi siis hakkas tulema tagasi see huvi Eesti vastu. Nii et mu eesti keel ka läks viletsamaks nende aastatega. Nii et klassis arvati, et te olete ikka rootslane. Ja ma ei räägi üldse molekuga. Ma räägin muidugi soodsi mulle, kui ma eesti keelt räägin, aga, aga mitte vastupidi. Ja keskkoolis oli siis selge, et arstiks ja muudele asjadele ma ei mõtlegi. Mul oli kolm valikut, üks oli, et ma oleksin läinud nagu Econoomiks, teiseks oli, et mul oli muusikahuvi ja, ja kolmandaks oli sisse arstiteadus ja õieti Ma olen võib-olla teatud määral kõiki kolme teinud, aga arsti elukutse oli see, mida ma kõige enne tahtsin, igal juhul kust see muusikahuvi siis mõlemad vanemad laulsid kooris, isa laulis kaunis professionaalselt. Ta võttis laulutunde ja, ja siniEesti publikule oli isa kaunist tuntud Valdek Jürisson, ta tema nimi või oli tema nimi elavam. Ja tema oli ka suur mees, pass ja nii et minu kodus on väga palju kuuldud ooperit ja kõik need vanu passi, aariaid ja, ja ka muidugi Eesti muusikat ja ja eks ema laulis ka kooris. Suguvõsas oli üldse, on, on lauldud palju, alati, kui me kokku oleme saanud, siis oleme laulnud seda Eesti lauluvara. Ema mängis klaverit ka ja niimoodi leidub ikkesse ooperimuusik. Mitte sellel ajal, vaid siis, kui ma olin kuskil 13 14 15, siis siis see oli Poppy muusika, siis ma mängisin. Ta andis ja mängisin elektriorelit ja laulsin ja mängisin kitarre ja niimoodi, nii et siis seal siis mul oli nii pikad juuksed, mis läksid üle silmale. Ema rääkis alati, kui ma higistasin köögilauas, et võta oma juuksed ära otsa eest, nii et ma näen su silmi. Roosi. Eeveemi. Tris ilu. Kummist katud. Visiiliis kann. Trilinovi. Ja arstiteaduskonda saite kohe sisse. Jah, peale gümnaasiumi läksin kohe edasi sinna ja siis Ma ei tea tänapäeval paljud noored teevad omale lihtsalt pausi peale gümnaasiumit. Ja võib-olla mul oleks ka olnud see vajalik tehase paus, aga ma läksin otse arstikooli ja siis peale nelja aastat ma tegin ühe pooleaastase pausi ja käisin reisimas, natuke seal niimoodi. Kas õppimise ajal ei olnud ka kordagi niisugust tunnet, et ei tea, kas ikka päris minu ala on? Me ei, saa, on huvitav. Ma ei ole seda küsimust ei mõtelnud? Ei, ei siis sellel ajal ma olin nagu ainult üks mõte ja see oli, et ma saaksin valmis oma õpingu, aga hea, et, et sellel ajal oli ka niimoodi, et arsti elukutse oli väga populaarne elukutse ja sellel oli teatud niisugune staatus niimoodi ka, et olla arstiüliõpilane oli ikka see, et sa olid kaunis, kõrgeid hindeid oli vaja, et saada sisse, nii et siis tundsin ennast kaunis uhkena, et ma siiski käisin seal. Aga, aga muidugi see muusika oli, muusika oli, aga seda ma seda ma nägin rohkem, kui, kui hobina sellel ajal. Millal see ootas, siis tuli, see oli siis, kui ma olin lõpetanud oma ja arsti väljaõpe siis ma, ma olin võtnud laulutunde ja käinud laulutunnis päris mitu aastat ja ma pean midagi ikka tegema selle oma lauluhuviga ja siis ma läksin muusikaülikooli. Töötasin arstina, aga siis samal ajal käisin muusikaülikoolis paar aastat ja ma käisin ooperikoolis üks kolm aastat ja ja olin nagu vabadus ooperigruppides, nagu me ütleme siin suhtes. Me ise, sõbrad, tegime ooperiproduktsiooni ja niimoodi, et seal ei, ei, see oli tore. Kohtusin ka oma naist, nii et te olite laulev doktor. Jah, ja ma olin ka huvitatud foniaatrikast, vähe aega, ma kaks aastat töötasin kui foniaatrikka, tähendab see arst, kes tegeleb häälepaeltega ja nii. Aga see läks vähe tüütuks, need esimest korda abiellusite ülikooli ajal. See ema oli vist juba ma olin 32, kui ma esimest korda abiellusin. Taali psühhoterapeut ja logopeed. Tegeles kaalude hääleasjadega. Aga see saime poja koos, aga me oleme end abielus kuskil kaks aasta otsa. See pidanud vist olema nii. Susaniga siis tutvusite ooperikoolis. Jah, see, see oli hulga aastaid hiljem ja nüüd me oleme 10 aastat olnud abielus juba väga õnnelikuna. Ma tegin niimoodi selle otsuse, et ma ei tegele laulmisega sedaviisi, et ta aitab ühest inimesest, kuna Susanile oli palju rohkem talenti sellel ooperilaulmisel kui minul, siis ma leidsin, et see oli õige, tema tema laulis ja mitte mina. Persona saatekülaline on Rootsi arst ja organisatsioonikonsultant Mart Jürisoo kes on esinenud kolmes vaariuse teatri lavastuses ja kahes Eesti raadio kuuldemängus. Heidi Sarapuu kirjutatud ja lavastatud kuuldemängus. Legendaarne Nils Verliin mängis ta selliini rootsi luuletajat katkendis, mida kuulete lähedasel liin öösel küll oma kolleegile. Külm hakkas tänaval seistes tuli kaugele trepist alla, olin pidžaama, tagasid hooliv voodis. Õnnelik inimene. Ma ei mäleta, millal Ma viimati magasin. Võin ma ikka sinu poole jääda. Aadeemi staad, sinu uksematt, pühi jalad ära. Ursula siin päris mõnus elamine. On sul õlut? Võtta mina ise igatahes lähen magama. No siin on sulle paar tekkija, hunnik ajalehti, viska pikali. Ja magamine on kuidagi banaalne. Ma tahaksin kellegiga rääkida. Kuulab, ma loen sulle. Me nälg on suur, jaga viha, kuid me viha on rohkemgi siha. Mõtli ülakorrusel, seltsimees ujub hõbi taldrikul sousti sees hõbetaldrikul ööbik kui liha. Kurat, kas see ei tee viha? Tundsid ära? See oli nälg, kirjutasin selle siis kolin miili põlete ega maganud üldse. Sa ei ole kunagi olnud miili põletajataksiga kuradidele, mina pole olnud meelipõletaja, ütled jah, igal juhul ma ei usu sind nii. Ma olin koos sõbraga terve talv maal, elasinitis magasin kuuseokstel. Sina tahad öelda, et mina pole seda teinud? Ma ei usu ühtki sõna su jutust, kus on telefon, anna silmapilk siia telefon, seal näed ja seal kus pesukauss ja solgipang eesriide taga ja leidsimsi. Kas oled sina, kus Dawson? Sinuga ma rääkida ei taha. Tahan rääkida, konstaabel Johnsoniga. Kas ta magab vääratada kohe üles. Ütle, et on tähtis jutt. Ma pean temaga rääkima. Silmapilk toru talle. Siin Janson. Ja tead, mul on kiire asi. Mu kõrval on üks kirjanik, kes ei usu, et ma olen koos sõbraga talvel metsas. Sabane talle mõistus pähe ja ütle, et me olime miili põle, tead. Ma annan toru talle. Ma olen Eesti üritustel olnud päris palju ja see semi kõige tähtsam Eesti üritus, kus ma olen olnud, see oli ESTO päevadel Austraalias, see oli, see oli suur enamus, ma ei, ma ei unusta kunagi ja ma ma võin päev tunda, kuidas see oli jusse avada, päev ma pidin ise vähe aja päevast lavale astuma ja laulma seal aga siis tuli eesti poistekoor, tuli sinna ja noored väiksed poisid tulid ja siis laudadelt kaunistage meistrikojad ja siis tõesti niimoodi läks täitsa täitsa südamesse, pisarad tulid silmi ja, ja, ja siis ma, see oli esimene esimest korda, kui ma, kui ma sain aru, et see võib-olla on võimalik, et Eesti võib kunagi vabaks saada. Koorilaulmine, see laul, see tõesti läks südamesse ja see nagu andis lootust. Ja sealses lauset teisega. Ja ma tegin mitu kontserti ja esinejaid siin eriüritustel seal see, mis võib-olla oli kallis huvita või tore ka oli, et me tegime ühe kabaree ja see oliks kabaree, mida me olime varem teinud nii Ameerikas kui Kanadas ja Rootsis. Ja siis me sõitsime siis sinna Austraaliasse ja tegime seda ka seal ja see oli väga-väga populaarne 100 tulla kuulama, me olime ka Eestis sellega ringi sõitnud ja see oli see väga vapustav. Me tegime seda Tartus ja me tegime seda Tallinnas ja see oli, see oli ju seal ülemineku perioodil, kas oli 80 seitse-kaheksakümmend, kaheksa, siis käisime. See abikaasa laulab Stockholmi ooperis. Kas ta harjutab kodus ka väga palju. Ja meil on hea ruum siin, kus võib harjutada ja mina olen küll päeval, ei ole kodus, nii et see sobib hästi, ta tõesti laulab väga ilusti ja, ja eriti viimased aastad on talkarjäär läinud väga-väga hästi. Ta oli nüüd viimased neli aastat on siin Stockholmi ooperis olnud, aga sisemine seda oli ta kolm aastat Bonnis Saksamaal, Bonni ooperis ja see oli väga hea koolitusaeg. Tal metsosopran. Käite siis tihti teatris teda vaatamas? Ja aga ma tõesti käin palju kuulamas näiteks proovidel ja peaproovidel ja, ja eriti alguses, nii et siis ma tõesti saan võib-olla ühte ja teist aidata, kuna ma olen ise tegelenud sellega, et mis, mis on paista laval ja mis ei ole paista laval ja, ja niimoodi, kuna ma olen väga palju tema peale kontsentreeritud, siis, siis siis ma arvan, et see omab teatud tähtsust, mida ma ütlen, siis tema on ungarlanna, tema ema oli Austriast, isa oli Ungarist ja nemad kohtusid siin, tema vanemad said kolm last koos ja nii et Annel on Kesk-Euroopa nii temperamenti kui, kui häälekõla. Ta on väga hea näitleja ka ja eile teise nägite selles süntrootingolmi teatris, kus ta tegi väga vanameest, farinellid, kes oli kastraat laulja ja ta nüüd sügisel hakkab tegema Carmenit, siin siin Stockholmis. Kui kaua te siis arstina praktiseerisite? Kuskil peaaegu 20 aastat töötasin siiski arstina viis aastat väljaõpet, siis enne sõda, nii et me päris palju olen siiski arstina töötanud. Ma töötan ju päev nagu tervise küsimustega, aga, aga rohkem ennetamisega, et see, see arstitee oli, mul mul väga meeldis, ma töötasin kui töötervishoiu arst lõpupoole, aga siis läksin üle töötada, kui, kui konsultant, et ennetamisega, et mis on see, mis õieti teeb inimesi haigeks sellest, see on see, millest mina olen huvitatud, kas on elustiiliküsimused või on see, kuidas nende kodune olukord on, või on see töökeskkond või mis see on, mis teeb inimesi haigeks ja see on, see on olnud nagu minu elu missioon on. Et sellest proovida, aru saada ja see tähendab, et siis tuleb muuta tööjad natukese, aga mina tean isiklikult, et kuigi ma täna tööd nagu konsultant ja töötame organisatsioone ja, ja mängin tsemendiga juhtimiskoolitusega ja ja nõuandmisega ja niimoodi, siis ma leian siiski, et ma töötan kui arst, sellepärast et mõte on, et, et haigust vältida. Ma mõtlesin arsti, see on muidugi vaja, aga, aga rohkem on võib-olla vaja inimesi, kes kes tegelevad sellega, et, et inimeseks ei jääks haigeks. Mis on need mehhanismid, mis teevad inimese haigeks? Terve mul on natukese kõrge vererõhk olnud. Ma ise olen muidugi väga kõvasti töötanud ja nii et võib-olla teatud määral, sest stress võib olla. Aga praegu nüüd on nad vähemalt viis-kuus aastat olnud väga heal tasemel, jälle. Ma käin ise, teen trenni kolm korda nädalas ja proovin magada ja süüa korralikult ja ja need minu kolesterooli ja need on kõik korras, nii et suhkruhaigust ei ole. Mis teid kõige rohkem ärritab või mis endast välja viib? Kõrvalsõjad, et kui ma ei saa tegelda nende asjadega, mida ma ise tahan see on üks asi ja teine asi on kui, kui ei ole töö, et kui, kui konsultant ma teatan ju päevast päeva või kuidas seal ta, ma siin oma teeneid ja, ja kui on vähe tööd, siis see võib mind hävitada väga palju ja teha närviliseks, et kas ikka on tööd, kas ka tuleb tööd ja niimoodi, aga mul on. Mul on läinud väga hästi üldiselt, et mul on olnud palju tööd teha ja niimoodi mõnikord liiga palju tööd. Et ega suitsumees, kui ma olin gümnaasiumis ja esimesed aastad ülikoolis, siis ma tegin suitsu, aga nüüd ma ei ole aastaid teinud suitsu. Ma olen veinimees. Te olete kirjutanud kõige huvitava raamatu aut, läbipõlemine, see on nüüd siis ka eesti keeles olemas. Kust see mõte tuli niisugune raamat välja anda? Ma nimetasin, et ma töötan, kui organisatsioonikonsultant ja siin Rootsis on, on see läbipõlemise epideemia olnud, õieti 1997.-st saadik on, on kohutavalt palju neid inimesi, kes on haiged, meil on kuskil üle 300000 inimese iga päev töölt ära Rootsis väga palju neid inimesi, kes on haige, pensioni peale läinud ja nii edasi ja, ja stress on üks, üks nende põhjusteks, miks inimesed on töölt ära kuskil 26 protsenti nendest, kes on haiguse tõttu töölt ära, on stressiga seotud ja siin on väga suured vaidlused olnud, et miks inimesed on siis stressis ja minu meelest seal on üks, üks põhiprobleeme on olnud just see, kuidas, kuidas see keskkond on olnud, kuidas mäe tsemendistiil olnud ja nii edasi ja, ja sellest on, on üldiselt väga vähe kirjutatud ja, ja sellepärast ma tundsin, et oli vajadust just, et kuidas mälesime perspektiivis organisse poolset perspektiivist kirjutada ja, ja siis ma kirjutasin selle raamatu kolm aastat tagasi tuli see Rootsis välja ja nüüd ma sõidan Eestisse rääkida kuskil, mille nimi on Pärnu konverentsid just läbipõlemisest, mälesimend perspektiivis ja, ja siis, kui me arutasime seda, et ma tuleksin sinna pidama seda ettekannet siis ma nimetasin, et ma olin Rootsis raamatut sellest kirjutanud ja siis nad küsisid, et kas me ei võiks seda siis Eestis välja anda, mida ma olen teinud, on siis see, et ma olen Taavi, intervjueerinud Eesti inimesi ja lugenud Eesti literatuuri ja rääkinud eesti teadlastega sellel alal, et natukese sele raamatut eestistada, et seal nagu eesti taust või Eesti kontekst sellel raamatul ka. Et siis anna, kui kergem võib-olla eesti inimesel lugeda, kui ta tunneb ennast ära. Selles raamatus. Kas see on nüüd teie esimene raamat või on neid rohkem? Põlemisraamat on, on esimene raamat ja, aga ma praegu just olen kirjutanud siin Rootsis, kuidas just Rootsi juhid peaksid tegelema terviseküsimuste ka, kuna see on nii suur probleem, miks siin Rootsis ja siis Ma tegelen praegu, ma olen Inglismaal teinud, väljub sealt stack instituudis kaks aastat, seal ma kirjutan praegu oma maasturi tööd või magistritööd, saan organisatoorse stressist ja siis loodetavasti ma kirjutan kaks, mis on siis rohkem praktiline, kuidas töötada nende küsimustega töökohtades. Mida te siis Rootsi juhtidele soovitate? Ilmselt see käis ka meie juhtide kohta. Mida on vaja, inimestel on, neil on vaja tuge seepärast, et praegune maailm on nii, nii vahu kommiline ja, ja sellepärast on, on vaja arutada oma juhiga nendest probleemidest, mis on nii, et ma, ma kutsun seda juhi stiili Fassiliteerivaks, juhi stiiliks, tähendab see on see juht, kes, kes kergendab, inimesed keerad ja, ja ma arvan, et, et seda oleks vaja ka õppida Eestis, nii nagu ma oma intervjuudest arusaamine, et et Eestis on kaunis palju, üks eks autogramme täpne juhis stiil, et, et võib-olla oleks just vaja seda dialoogi oma töötajatega. Milline on teie sõprade ring, tutvusringkond, kas te käite läbi põhiliselt rootslastega või, või on ka eestlasi, nende hulgas? Ühtlasi on, on peamiselt sugulased, tsin Rootsis, ütleksin ma, mul on mõned Eesti tuttavad, aga nendega ma eriti tihti kokku ei saa. Siis on meil sõpru koos oma naisega, kellega me siis käime läbi ja siis on palju naabreid siin, kus me elame, nendega kohtume ja ma olen ühes organisatsioonis, kelle nimel? Eesti organisatsioonide ja eesti seltside tööst pole osa võtnud. Ma vanasti olin kaasas Ugalas, aga see inimesed jäid nii vanaks saanud, nii et see on siin ära lõpetatud. Kas Eestis on teil ka koht, kus olla? Ja ema vanemate kohta on olemas ja, ja seda oleme korda teinud, nii et sinna on võimalik minna. Kui ma olen Eestis, millega teie poeg tegeleb? Poeg õpib Uppsala Ülikoolis kodanikuteadust, nii et tal on üks neljaaastane väljaõpe seal mis lõpeb magistritööga, aga nagu ma saan aru, et mõlemad teeme magistri, tead jooksul. Mida siis teile soovida? Oi? Palju aastaid, palju aastaid ja, ja Ma ei, ma, ma mõtlen väga palju just selle peale, et kuidas ma olen praegu 54 saalse aasta, et, et kuidas, kuidas oma nagu tööd aastatega nagu lõpetada ja kuidas ta pensioniaega hakata elama. Ja ma arvan, et, et see, et see on tähtis siiski, et teha tööd kaua ja, ja miks mitte. Kui olla terve, siis võib teha sõda. Mina arvan küll, et ma võib-olla teen tühjad, võib-olla mitte täia, aga vähemalt kuni ma olen 70 100, ma usun küll, ma ei tea, mul on olnud niisugune salajane plaan, et kirjutada doktoritööd kunagi, eks vaatame, kui ma pensionile lähen, siis ma võib-olla kirjutan. Lõpetame saate lauluga Kuulsa mängust Legendaarne Nils liin laulab Mart Jürisoo. Loora. Ma näen, et. Mis? André. Persona saate külaline oli Eesti päritolu Rootsi arst ja organisatsioonikonsultant Mart Jürisoo. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni. Saanud. Vanadusmees. No mees, ost. Igas hetkes peitub head ja Algo