Tere õhtust, ütleb luulesaadete toimetaja maris Johannes. Teisele poole sinist. Kutsun teid. Koostöös Põhjamaade luulefestivaliga on valminud tänane saade, kus näitleja Raivo E. Tamm loeb Norra, Soome, Islandi ja Fääri luuletajate tekste. Ja teksti, valiku on teinud Eha Vain. Tänase saate autorid on norralased Jan Erik Voll ja Lars soovi Christensen, soomlased, Jürgi kiiskinen ja Riina kada. Jewoori praak Olabson Islandilt ja Tora turboossen Fääri saartelt. Tekstid on tõlkinud norra keelest Elvi lumet ja Eha Vain soome keelest Jan Kaus ja Eeva Park Islandi ja Fääri keeltest aga Arvo Alas. Muusikaline kujundus on virve Pulverilt. Niisiis teisele poole sinist. Põhjamaade luulet loeb Raivo E, Tamm. Nii hakkan ma rääkima sildadest. Sillad, mis on saanud osaks sellel maastikul Need kaared, millal tuul. Tihti mängib. Sillad. Ei vii ühes suunas. Sillad algavad mõlemal pool. Sillad lõppevad mõlemal pool. Kaks kaunist kaart, mis saavad keskel kokku või Kaks kütt kindlas tervituses. Sillad viivad kahele poole. Teel on kaks suunda. Ühel päeval. Võtsid sina midagi nii lihtsat kui avatud uks. Käepigistus. Ja nii saame me teada neid sildu ületades. Et kõik Puu ja mitte puupuu on puu ja ta ei peapressikonverentse. Ei siis, kui ta õõtsub tuules. Ega siis, kui murdub tormis, puu on puu. Ja ühel päeval teda ei ole. Puu siluett kõrgub juuni õhtuehapunataustal ja tõstab musträsta taevavõlvi alla. Või ei. Puu seisab ja vaikib, kui laul tasapisi kergitab puu juurtega maast lahti. Puu seisab ja ootab, et kedagi ei tuleks. Et vihma hakkaks sadama. Et klorofüll saaks teha oma tööd. Puu seisab ja mängib tuulemõtetega, teadmata, millega tuul tegeleb. Täidetud omaenesekehast seisab ja pöörleb varju ringi koos päikese ja tuulega peegeldub kosmosekella tiksumist lausumata ühtegi sõna. Papist välja lõigatud, mitte puu seisavad maapinnal, kus meie elame. Alumisel korrusel imevad juured end pimeduse poole. Tuul on tähestik, mis kadus. Mitte puu, vastab. Sa oled olemas, sest hoiad kinni sellest, mida valgus lubab. Mis saab minust, keda miski kinni hoia? Kes ei tea, mis vahe on olemasoleval ja olemas olnul. Juured nokitsevad pimeduse tindipotis. Ja siis ei, oleme tekkinud mitte juurtest. Ja siis ei, oleme rääkinud mitte juurde peegelpildis puust. Ruutjuur miinus tammest. Pimeduses ei kinnituv pildid filmi külge. Pimeduses kipp tootemisammas, nikerdused peal, mis luituvad, kui me lähemalt vaatame. See, kes näha tahab, peab vaatama sõrmeotstega. Tootemisammas kõverdust, päästerõngaks. Päev varises kokku. Meil kõigil olid käed, tööd täisvalgusesammas vajus ja kadus. Pimeduse kuup kasvas. See eimiski, mille peal ma kõndisin, oli õhuke kelme. Kõndisin masu peal. Kõndisin ma jää peal, olin ma lind, kes ei vaju siis. Kivi vajus. Lind lendas kuusiku pimedusse. Istub kusagil ja on kassikakk. Näeb kõike. Näeb kõike, kahe kirjatähega. Juuksed tõusevad püsti. Inimesel. Järgmisel hommikul tuli valgus tagasi. Päikest ei saa keegi vaadat. Kõrradotsusid, nagu poleks midagi juhtunud. Aknalaual tõusid kärbsed surnuist üles. Kopsatasid vastu ruutu, tahtsid välja. Kui lein tuleb ei kõnele lein üheski keeles. See on sünkmust, vari, äraolek, igatsus, valu. Mitu nime on leinal, kuid ükski nimi ei ole lein. Kanda endas leina on tahtmatus hommikul üles tõusta. Suutmatus tõsta jalga Tratuaarilt, tunda rinnus ikka sama valutorget, mis eilegi ja üleeile ja päev varem. Iga kord, kui möödud neist paigust linnas, neist maastikest hinges neist nimedest, mida kandis kõik, mille kaotasid keha. Kas silmadel on nimi on neil nimeks Oscar neil nimeks khathinka. Et ood vigaad ei ole enam? Et ka või oo ei pane enam kunagi käsi su laubale. Gravitatsioon ei tunne halastust. Armastus tõmbab alati selle juurde, mis põgeneb oma jälgede eest. Kuigi käsi jättis need märgiks pühkis need minema. Ta põgeneb kiiret tegude poole, milles läheb täidetung, kui päike, kese, mass võtab kõik minu sinu Ihamis põgeneb sinu selja taha. Minu selja taha. Siis veel, kui elan, loen taeva, hiilgab lehel. Tühjendasin korterit, seal oli elanud keegi vana, väga kaua. Ja pompöösne mööbel ei soostunud välja kandes lahkuma. Vaibad ei läinud rullides põrandate poonitud pindadelt. Võin veel teeb millal iganes minna tuttavasse kahetoalises läbi hämara isiku. Putukad lambikuplis. Süüdata Ani liin punase patulambi. Istuda ebamugavasse roos tooli, mille seljatugi lõpeb poole peal ja vaevab selga. Voodis magad sina oma urus. Tekil on vaevumärgatav kitsas kõrgendik. Sinu tantsija keha kokku kuivanud, tõmbunud, peaaegu lämbunud. Sinu soe ja elav lõhn tungib sõõrmatesse. Vaatad uurivalt veidi mõtiskledes. Kell tiksub. Küsid värsket vett, aga nii värsket vett, kui sina vääriksid sellest maailmast ei leia. Siis, kui maadeuurijad koputavad uksele külmast kanged ja väsinud pika teekonna järel tehakse kõik, mis inimvõimuses, et ahi küdema läheks. Saamed, padjadki tuuakse tuppa ja kui ahi on hubaselt soe, tuuakse keelekastet märjukest, mis sobib igale rändulile martiinit jääga ja paksu sidrunilõiguga. Martiini Trai, jaapani tee, must või roheline vastavalt igale maitsele. Sellega saavad nad ihu soojaks, kuni meie uudishimu koputab nende uksele. Miks nad otsivad meie käest abi, mis mure on nad tühermaalt minema peletanud. Aga siis ahjust õhkuva soojuse tõttu on nad uniseks jäänud ega vasta enam midagi. Vajuvad maha. Otse. Illo ujuvad päikesed, kes pole harjunud oma tuleku kohta vastust andma. Nähes teda tollerdamas kesklinna tänavail tantsil sammul ja üleni räämas. Ilmselt pätistunud võib seda võtta kui tunnust. Et täna pole tööpäeva vaid nädalavahetus aga see mees Küllap jälk minevik turjal. Ei ole tulnud siia näitama, kuidas ajad mööduvad. Rand on klaasist kõiku nagu kiri ja sõnaselge jutt ning muud vääritimõistmised mis on tõus ja kes on mõõn. Saared on kadunud, siis ma ütlen teile, mis tunne oli uppuda. See polnud sama mis vaade meie kõrgematelt mäetippudel. Ja tagasi seda ei igatse. Vaid kuu paistab huulile mis suudlevad kella. Kui hästi maitses meri igal lainel, igal pilvel on oma toon. Ükski saar pole väike jõudsid otsusele, kui sa käima. Siin võib pimedus olla nii pime, et pole vaja. Sedavõrd valge, et need tuleb ikkagi sulgeda. Kui seda tajuda tahad. Vesi kannab endas ka nukrust. Aga kuidas kanda vett, kui seda on võitnud naer ja mahutab rohkem küsimusi kui määrdunud rohi. Kui vesi on külmus, siis saab romantikast taskurätt puuduvas taskus. Kui ta on soojus, siis saab saagikas kampsun, mis pole valmis kootud. Ja sa ei suuda leida jumalikke potilappe, et südamest kinni haarata. Nägin unes, et olid minu maha jätnud. Sind mu kõrval ei olnud. Kargasin voodist püsti. Tormasin metsa, sind otsima. Väärid sinus paarid, ilus Harrid sidrunist, äärid kärpsas, häärid rongis, fäärid puudes paarid kohvitassis, käärid, Eiffeli tornis fäärid, sõit kaloris, haarid suudluses, Fääri sigades tarind, müüris, fäärid Heklas. Äärid liblikas, fäärid, tuur masinas, äärid, piibus, käärid, ahvis, fäärid, inglites, fäärid, armukeses, säärid, ukses, sfäärid seintes, narrid selles, mis sind kanda ei suuda. Fäärid University batoolikadel, Sacroquaare polikliiniku universitaariaagostiin, Jemmellis fäärid liivas, väärit trepil, säärid puuris, väärid nuusktubakas. Fäärid selles, kes peab end kõige tugevamaks. Täärid torudes, fäärid juustes. Vanaema juuksed. Ühel suvel ühel hommikul ja ma usun, et olen esimene Enne linde ja kella üheksaseid uudiseid. Ja ma olen peaaegu paljas. Ma lahen välja valgest majast veel klammerdunud unenäo külge, mis mind äratas. Ja ma näen teda seal äkitselt puuda ees, mis nõrutavad pudemeid nagu aeglaselt, tõmbav tee. Et vanaema kammib oma hõredat, juust ja juuksed langevad kui pehme laine minu silme ees ja üle tema õlgade. Ning üle kuklakortsude. Kes ma teda sellisena näen nagu ei kunagi varem. Ta kammib oma pikki juukseid, valguse kammiga. Ta seob need tuulesõlm päikesejuukseklambriga tema, kes ta kaotas kogu oma mööbli Marsseys, kes jäi merehaigeks väikses peldis ja reisis üksinda Hiinasse. Tema, kes ta kunagi ei sallinud laua ümber kuraditosinat ja jõi igal pühapäeval konjakit. Munakollane sees. Rääkis postiljoni hiina keeles ja taani keeles unes. Ja ma seisan nii tasa, kui ma vaid oskan. Sekundite parves vaikuse tormis, enne kui ülejäänud maailm ärkab. Samal ajal kui vanaema kammib juukseid On noorem kui mina. Mina olen vanem kui tema. Kui ta end aeglaselt pöörab ja näeb poissi lävekivil varjus sest poiss mäletab teda alati. Ja vanaema unustab poisi peagi. Ja ta tõmbab käega üle lauba. Ja naerab. Nagu oleks kõik endine. Ja kaugel kuulen ma, kuidas kell. Lumi, mis mullu langes pole enam see, mis varem. Jõulupuud ei ulatu lakke ja kinkepakis sallid, sokid, kid. On kolmas päev. Koogid kuivanud, juba. Korjan ära korgid ja paberi. Küsin endalt. Sest kelleltki teiselt küsida pole. Et millal see lõppes? Et millal see õieti lõppes? Kuhu kõik need kutid said? Pool, kes väravajoonel nii mõnegi litri päästis, kus on Nils, kes kõrrest õlut jõi, kogu aeg auru all oli Gusson jonni, kes laulis mani hokikepp käes mikriks kus on jokk. Pokkerit mängis ja alati viimase tyhi võttis. Kus on Toby, kes jobile sai magusam poisi tiitli võitis, kus on kain, kes kargas Maidi asja pooleli, jättis? Millal siis õieti juhtus? Et sõprus luhtus? Kuhu, pagan küll kõik kutid said? Tänavad üksildased. Maal ei ole enam lahe parmupiin, aina hullemaks läheb. Randades liiva liiga palju. Filmid, lõpp igavad. Käes on kooliaasta algus ja pinal mul valmis pandud ja ranid pakitud. Et ma küsin endalt. Mis värk siis juhtus? Värk siis õieti juhtus. Kuhu kõik need kutid jäid? Gussoni, Jens, kes viskas vett näo katki, kukkus, kus maks, kes jõe ääres muutkui lõhet püüdis. Kus on ju kel Soopal rauast apsatide plekitükid kus on laiskvorst, kes magas. Nonii, ööl üles ärkas jõuludeks. Kus on Ellingel pilt kadus eest, kui ta vettehüppetornist kukkus. Kus on finn, kes džinni jõi, keelatud kinoseansile pressis? Millal see lõppes? Millal see õieti lõpes. Pagan, kõik need kutid said. Nii hakkan ma rääkima sildadest. Sillad, mis on saanud osaks sel maastikul Need kaared, millel tuul, tuul, nii tihti mängib. Sillad ei vii ühes suunas. Sillad algavad mõlemal pool. Sillad lõppevad mõlemal pool. Nii neid ehitati kaks kaunist kaart, mis saavad keskel kokku. Kuu. Või kaks kätt kindlas tervituses. Sillad viivad kahele poole. Teel on Kaksu. Ühel päeval võtsid ka sina midagi nii lihtsat kui. Avatud uks. Käepigistus. Ja nii saame me teada. Neid sildu ületades et kõik, mida teistega jagada Kuulsite tekste kogumikust teisele poole sinist. See on kolmandal Põhjamaade luulefestivalil 2003. aasta kevadel kõlanud luule. Tänase saate autorid olid norralased Jan Erik Voll ja Larsson Christensen, soomlased Jürgi kiiskinenierina kada Jewoori progolasson Islandilt ja Dora tuur poolsen Fääri saartelt. Tekstid on tõlkinud Elvi lumeta, Eha Vain, Jan Kaus, Eeva Park ja Arvo Alas. Teksti valiku tegi Eha Vain, luges Raivo E. Tamm ja muusikaline kujundaja oli virve Pulver. Saates kuulsite fragmente Villu Veski ja Tiit kalluste plaadilt Põhjala saarte hääled ning norralase Hans Frederick Jakobsoni plaadilt wind. Tänane saade valmis koostöös Põhjamaade Ministrite Nõukoguga. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.