Loen teile ette kolm lauset. Kevad on peaaegu kohal. Kevad on peaaegu kohal, kevade pea kohal. Mis lauset eelistada, kas seda, kus on sõna praegu seda, kus sõnad peaagu hoopis viimast seda, kus on sõnalt pea. Eks igale sõnale oma puudused ja eelised. Praegu puuduseks on tema pikkus, mis võib ta kasutamise pisut tüütuks muuta. Praegu eeliseks on aga tema tuttavlikku ja tähendus selgus. Enamikus kasutuskontekstides on ta arusaadav, üheselt mõistetav sõna. Sõna peaaegu on oma pikemast vennast aegust peajagu lühemaks kulunud nõnda et tema kasutamine on tervelt kahe tähe võrra aja ja ruumisäästlikum ühtlasi anda meeldivalt tähendus, selge. Peaaegu puuduseks on aga tema harjumatu võõrastav kuju. Paljud arvavad, et see sõna on mingi moenarrus või sõna praegu vigane kirjapilt. Võõrastuseks ei ole siiski põhjust. Tegelikult üsna vanasõna ja näiteks 1900 kolmekümnendatel oli tema kasutamine peaaegu mina päris tavaline. Ja tekkinud on ta ju sageli kasutatavatele sõnadele nii loomulikule lähenemise teel, olemata midagi muud kui ootuspärane kulum sõnast praegu samamoodi nagu tänapäeval ei tuntud, praegu on kulunud sõnast paraaegu vaadeldavas triast. Kõige ökonoomsem on muidugi sõna pea samuti pikemast praegust tulnud vorm. Tähendus selguse mõttes on see sõna paraku kõige kehvem sest tähistab lisaks pea aegule ka paljusid muid asju kui kehaosa pea kui käskiv kõneviis, saast pidama. Peaaegu ei peagi varsti. Et seda mitmekordselt homonüüm, et illustreerida tegi Johannes Aavik kord lause pea pea, pea, pea püsti. Teisisõnu ja see tähendab, hoia tea, varsti peaaegu püsti. Selline mitmetähenduslikkus võib üksjagu segadust tekitada, kasvõi meie näit lauses kevad on pea kohal, on siis mõeldud, et kevadel praegu kohal või kevad on peagi kohal või on tahetud öelda hoopis seda, et kevadel taevas meie peade kohal? Mina soovitan, et kasutagem sõna peaaegu ja ärgem peljake ka sõna peaaegu, kuid olgem ettevaatlikud sõna pea kasutamises peaaegu tähenduses.