Me elu möödub linnutiivul täis mõistmatust, ma endalt küsin. Miks elab surelik Vaide piibu? Kui loodus on nii igipüsiv? Tere õhtust. Algab aiapada stuudios toimetaja maris Johannes. Ühel ilusal päikesepaistelisel sügispäeval viis tee mind Hiiumaale Kassari surnuaeda. Üsna kabeli lähedal on Olev Eskola haud. Sündinud 18. novembril 1914 Tallinnas, surnud neljandal aprillil 1990 kassaris. Ei olegi Tallinnasse metsakalmistule maetud. Oli mu esimene mõte. Aga mida ma temast tean? Seda, et ta on Ants Eskola vend. Igipõline Saksa ohvitser, minu lapsepõlvefilmidest. Laval olen ma teda näinud vanalinnastuudio algusaastatel. Täna Olev Eskola 90. sünniaastapäeva eelõhtul otsin raadio arhiivist vanu linte, näitleja lugemise ja intervjuudega. Ja mida ma leidsin? Ivar Trikkel, 20 aasta tagune saade, Olev Eskulaton, intervjueerinud Lea Veelmaa ja siis veel ohtralt Olev Eskola lugemisi. Tänaseks saateks valisin välja Hemingway lühijutu, kanaarilind ja Alnud Svaigi novelli, mida inimene vajab. Ja ehk jõuame kuulata katkendeid Lev Tolstoi, Anna Kareninast, kuulakem Eskola ja koos temaga ka omaaegset kuulsat raadio häält Ivar trikkelit. Veel saavad sõnateatriloolane Lea Tormis ja filmiloolane Õie Orav. Ning põgusalt ka noor näitleja Roman Baskin. Kõik nad olid toona 20 aastat nooremad. Niisiis ajab ajas Olev Eskola. Varase hommiku kainus karskus kastene rohi, suvise taevas, sinine kargus, jõe selge põhi, päikesekargus ja õhukarskusallikavesi. Midagi joovastaamat ma ei tea kui neid meeletusi. Mis ajast mäletame, ole Veskulat. Ma ei julge kindla peale öeldavat, ma nägin teda teatris kiirt mängimas siis, kui Tootsiks oli Mari Möldre. Aga estraadilaval või lihtsalt laval nägin ma teda kiirena kindlasti. Sest Eskola kiir oli niivõrd tuntud ja populaarne, et seda taheti veel aastaid ikka ja jälle näha. Pole ka imestada, see oli meie esimene kiir. Kui meenutada ja võrrelda Eskola kiirt hilisema eriminaabeli kiirega siis viimane oli otsekui sündinud kiireks. Eskola tuli end kiireks mängida. Ja kui hilisematest aegadest meenutada Eskola rühikaid väärikaid, tõsiseid ka pahu ja salakavalaid, lava ja filmi kehastusi. Tuleb kõnelda Eskola ampluaa ulatusest. Aga ka sellest, mis näitleja saatuses saatus ei on, mis muu. Kuigi võime tõmmata ka võrdsus, märgi saatus seal, lavastaja, režissöör sageli juhtub. Mitte kogu arsenal loomejõudu ei saa õigel ajal ära põletatud, kunstiks vermitud. See ei ole aga tänase juubilari vabariigi teenelise kunstniku Olev Eskola süü. Kuid tulge lähemale konkreetsetele mälu ja helipiltidele. Viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel algas oleweskora raadiohääle populaarsus. Lisaks arvukatele osatäitmisele kuuldemängudes luges ta helilindile valimikku maailma kirjandusklassikast nii luules kui proosas. Tema hääl lummas mõttetäpsus paelus emotsioonidesse ja nende psühholoogilistesse tagamaadesse sisseelamine kõneles küpsest suurest kunstnikust. Me asusime pealisstockis, kus möllasid tüüfus, düsenteeria väeosa hoone vastas oli katoliku kirik, mis tegi meid oma kellahelinat hulluks. Miks kellasid helistati? Sest et paljud eraisikud kasutasid juhust suremiseks surmale suikumiseks, ajalikus elust lahkumiseks, taevaste väehulkade suurendamiseks ja maise häda auruvahetamiseks igavesti jahimaade vastu. Rüksuses oldi õige nördinud, kuna elanikkond sõi toorest puuvilja otse puu otsast nagu poleks mingeid Oberastik korraldusi olemas olnudki. Loomulikult saadi düsenteeria ja täideti Surma registreid. Seletava Tuisu sügavamatesse põhjustesse härrased ei tunginud. Oleksid jõudnud omapärase järelduseni, et pidev näljatunne ja kauakestev alatoitlus võib isegi kõige kuuleka maid, katoliiklasi ja Iisraeli mehi sundida valmimata puuvilja sööma. Seda nimelt 1900 seitsmeteistkümnenda aasta suvel mil Oberostja okupatsiooniväelt paremat toiduaineid enda jaoks konfiskeerisid. Võib-olla ei pidanud sisikond tooreid õunu üldse kinni? Vaimulikult sooritasid tol ajal päevas üle 30 kirstupaneku. Ja kuna juudid ja nende matused meie tööd ei seganud, tegid katoliiklased meie kõrvadele liiga ja Haupantraugot andis seetõttu käsu hoida kirikupoolsed aknad kinni. Nii et hinged jätkasid taeva poole sõitmist ja virgat kirikukellad aitasid neid seejuures meiega võisivama, kirjutusmasinatel kellahelinat häirimatult edasi klõbistada. Oli isiklikke tuttavaid, nende hulgas, kes taeva poole tõttasid. Kaks last, üks poisike ja tütarlaps. Esimene, 11 teine 14 aastane. Nemad ei oleks surnud, kui neile poleks saatuslikuks saanud nende emale kuulunud klaver. Ema oli lesk, vaikne kodanliku päritoluga juuditarid eraste heledate silmadega, mis ta oli pärandanud lastelegi londe, heledasilmalisi, ümmarguste punaste põskedega. Juudi lapsi ei leidu Oberosti piirkonnas mitte just sageli. Austrias nägin neid rohkem. Kuid need siin olid eriti hästi hoitud ja ema oli valmistanud neile keset pealistokil linna asuvast korterist tõelise kodu. Veetsin seal nii mõnegi õhtu, vestlesin kõigi kolmega alati täis nagu mingid summutatud rõõmu ja nii hästi kasvatatud. Mul on nõrkus, ohjeldatud, südamlikud ja põhjamaised, tagasihoidlikkuse ning heatahtlikkuse segu vastu. Mängisin meelsasti klaverit, mille provodovskinali oma meelt vanal heal ajal kingituseks saanud. See oli vastupidav keskmise kõlavusega saksa mängu eest. Ma pole kunstnik. Aga kui saab videvik improviseerima endamise nii mõndagi, mis kõlab päris kenasti ja katab meie võluvat olemasolu imekaunite helide tumedalooriga, nagu seda väljendas tolleaegne moodne luule. Kuid tütarlaps mängis minust paremini ja poiss imetles teda rohkem kui mind. Ma ütlesin juba, et poiss oli väga hea iseloomuga. Tütarlapsel olid prisked põsed, juuksed palmik suukese ümber, aga nii energiline joon, kui ta laskis oma sõrmekestervile kraapida tantsida. Mil me olime pealistoki oma residentsiks muutunud? Temas oli midagi karmi, ent ühtlasi ka teatav leebus. Selles ümbruses tegelevad paljud inimesed intensiivselt muusikaga ja kui nad viiulit ei harrasta, siis mängivad nad klaverit või laulavad. Väike mängis klaverit. Ma ei tea, kes meie, nii võiduka kui ka kunstirikka koduma austamisväärsetest geeniustest on väitnud, et geenius olevat uusinuse tulemus. See väide kõlab Ranger tähtsalt ja koolikirjandite moodi. Kuid olgu pealegi, nii kui too väide õige on, kuid seda loomulikult pole, siis peitus väikeses Rihvkas geenius. Tema jaoks leidus väljaspool kooli ainult kaks tegevust, magamine ja klaverimäng. Mõnikord abistas ta enda õppimise juures, kuid poiss kajastada vaevalt. Kuna ta oli esmajärguline matemaatik, nagu mulle hiljem ütles, meie doktor Braismann, kes teda õpetas. Juulis sõitsin puhkusele eelmise aasta juulis-augustis, tulin tagasi ja ole lahke. Mõlemad lapsed olid surnud. Kuidas see juhtus? Just selle tõttu, et ma puhkusel olin. Ma ei saa seda, vaata, ma ei või ka midagi ilustada, mõnikord närikse mind mõnikord kehitama selle peale õlgu. Aga nii see sündis. Klaverimäng kostab tänavale. Selle kaudu saadakse teada, kus klaverid asuvad, kui neid vaja, peaks olema. See kõik võitud, toimuda ilma mingisuguse õeluseta ilmake avatsus, seda teha kellelegi kurja, mis ületaks tavalisest sõjaaegsest konfiskeerimist tekkinud kahju. Ent kui keegi Verdi on puhkusel, kujune pääst Oberosti piirkonnas täiesti harilikust vööriäravõtmisest. Kahe lapse surmajuhtu majanduskomando allohvitserid vajasid kasiinot ja seda, mida inimene vajab, peab ta saama. Kasiino vajas klaverit, kus oli klaverimängu kuuldud muidugi lesk Dovskini juures. Ühel hommikupoolikul ilmus sinna allohvitserkoos nelja mehega Nad konfiskeerisid klaveri Andrese viisakalt ning korralikult vastu pitsatiga varustatud ja kahjutasu lubamisega täidetud paberi. Kandsid mänguriistad trepist alla ja sõitsid minema. Läinud nad olidki. Mõelda, et ma just tol ajal oma naisega Stein Huuderi järve ääres lõbutsesime. See oli vaimustav puhkus. Kummaline, kuidas ning inimest võib mõjustada. Klaveri kadumiseni oli väite Rift täiesti terve nakkuse vastu kaitstud laps. 14 päeva pärast konfiskeerimist tuli ta koju palavikus ja te võite isegi arvata, kuidas lugu lõppes. Raskekujuline. Ühelt poolt ei vähematki vastupanu ei midagi, mis elu külge köidaks. Vaikne meeleheide. Seesmiselt oli ta valmis lahkuma sellest silmapilgust peale, millal armastatud muusikariista asemel seinal uhkeldas või kummitas tõlkimata tapeedi punakasnelinurk. Kui tütarlaps suri, ei suudetud ka venda alles hoida. Isegi ema ei olnud selleks võimeline. See kõik gramiižentimentaalselt, kuigi mina pole elu välja mõtelnud ja kes teab, mis kõik õe ja venna vahel toimub, kui nad teineteist mõistavad ja vähem suuremat imetlege. Ei mingit muusikat enam. Mustvalged klahvid on ära viidud. Väljas möllab sõda ning viletsus. Ei mingit väljavaadet. Väikeseta Rikkad juudipoisid vaidlevate huulte ning uurivate silmadega mõistavad ju meie lugupeetud olemasolust palju rohkem, kui meie neid tunnistada tahan. Nagu juba öeldud, kuulsin ma seda lugu alles tagasi tulles. Doktor Traismani jutustas mulle sellest ja ta auku vajunud põskede suurtes pruunides, silmades ja summutatud hääles oli salajane kaebus armsay jumala vastu. Kellesse ta ometi usub. Mina, kes ma teda mingil juhul ei usu, tegin kaks järeldust. Ma ei külastanud enam provodovskinit, ei näidanud ennast temale mai julgenud temast silmade ette ilmuda. Ja ma ei võtnud oma au pääsetelt kaasastat Oberostima Andrus komandost vastu ühtki kutset nende uue kasiino külastamiseks. Mul polnud lihtsalt mingit tahtmist, sest ma ei võinud ju ometi neile seletada, et nende hoolikalt puhastatud vääres mustab klaver. Ei kujutanud minu jaoks midagi muud kui muusikalises vormis hauamonumenti. Kahele lapsele. See oli Arnold Svaiginovell mida vajab inimene. Salvestatud Eesti raadios 1962. aastal. Jätkame saadet Olev Eskolast. 20 aastat tagasi on teatriteadlane Lea Tormis rääkinud Ivar trikkelile. Pilt, mis Olev Eskola nime kuuldes Silmet alati kohe kerkib on tõesti selline, et peaaegu ideaalsed välised eeldused. Just nimelt selleks, et mängida kas esimest armastajat või igal juhul midagi niisugust ilusat ja kangelaslikku. Aga samal ajal tuleb kohe ka meelde, et Olev Eskola on üks niisuguseid huvitavaid, võiks öelda ilma ampluaad, näitlejaid kes ühesuguse usutavusega võib liikuda, ütleme, kas aristokraatlikus ringkondades. Ma mõtlen muidugi esialgu laval ja sama usutavalt mängida, aga näiteks kas või Eesti talumeest või või mõnda muud hoopis teist laadi karakterrolli. Endal mul juba niisugune otsene mälestus Olev Eskolast vist kas esimene või üks esimesi on sõjajärgse Estonia veel glooria laval mängitud Syranodebersracy noor ja kaunis Christian kellesse muidugi ka kõik saalis istuvad, koolitüdrukud armunud olid, mitte ainult rokk, saan. No Rosencrantz, Mulle jättis, see oli väike roll, jäi vähem meelde. Aga ka päris hästi mäletan Mac asiot otellos. Ja muidugi mäletan ma marki depoosat Schilleri Don Carlos s. Ja mul on õieti väga kahju tol ajal Leo kalmeti lavastus oli küll väga niisugune tekstitruu, aga et ei olnud kombeks teatril anda nagu omapoolseid mingeid rõhke või aktsent oleks võinud tekkida väga huvitav teema sellest, kuivõrd mängis Ants Eskola Carlost ja tema sõpra ja niisugust vaimset juhti osad siis mängis Olev Eskola. Et see hingesugulus, mis nende kahe kuju vahel oli, oleks võinud ju ka olla rõhutatud sellega, et nad tõesti on niuke väliselt mõnevõrra sarnased ja seda oleks ehk saanud ka kuidagi lavastuslikult natukene alla kriipsutada, aga igatahes see mõte tuli küll, kui seda ehkki vaatasin ka ka ilma lavastusliku rõhutamiseta, sest eks Olev Eskola ongi niimoodi huvitavalt liikunud, et ta oli kõigepealt natukene aega Estonias, siis oli ta sõjaeelses Draamateatris. Siis oli ta jälle sõjajärgses Estoniasse, läks siis koostraamatu piga jälle draamateatrisse ja lõpuks ka veel noorsooteatrisse. Nüüd enne teatrisse minekut Draamateatris ta mängis küllaltki palju huvitavaid asju, kuigi see oli juba õieti väga ammu ja noorsooteatrist mängitust eredamad jah, no ilmselt kindlasti Hamleti poloonius. Ta oli kuidagi niisugune väga omamoodi niisugune vaoshoitud, tal oli täiesti oma plastika oma mingisugune huvitav natukene kavalalt kassilik naeratus, kui ma praegu kujutan ette, milline ta välja nägi. Ta liikus kuidagi hääletult. Ja ta ei olnud mitte rumal, aga tal oli mingi niisugune imelik olla liigne enesega rahulolu sellel polooniusel mis tegigi tast Hamleti, anti poodi. Igatahes on ta kuidagi teravalt jäänud meelde ja, ja silmade. Ja muidugi, eks näitleja saatus on üldse üks küllaltki keeruline ja traagiline asi peaaegu alati, isegi siis, kui see on väga andekas näitleja, kui ta on mänginud väga palju huvitavaid rolle, nagu Olev Eskola. Aga näitleja on ikkagi tohutult sõltuv kõikvõimalikest juhuslikustest, mis teatris ja mujal võivad ette tulla. Ja kui ta on siis ka iseenda ja elu vastu nõudlik, siis mõnikord võibki juhtuda, et ta mängib laval märksa vähem, kui ta oleks võinud ja suutnud. Ja et väga palju tema potentsiaalist jääb. Meie teatri kahjuks realiseerimata. On pat ükskõikne olla. Ja viina palju juua. Patt on truudusetus, pat ja laiskus, pat jõe ebasiirus, pat. Kuid kõige suurem patt on see, kui päev nii rahulikult möödunud et pole kiusatust olnud pattu teha. Ja nüüd Olev Eskola ise. Ma ei teeks mingit erandit. Kas on nüüd Estonia teater või Draamateater või vanalinnastuudio või noorsooteater? Nad on kõik jätnud jälje minu teatritöösse, minu ellusuhtumisse, näiti juhtidesse, kolleegidesse ja üldse tervesse teatrisse Nelson. Äraseletamatu, et üks oleks tähtsam etapp või nii, kuidas mina olen muutunud, nii on muutunud need kohad ja vaheldunud ja ma tahaksin ainult juurde lisada. Et ma olen püüdnud ka alla raadio, näitleja ja televisiooninäitleja, nii et ja estraadinäitleja need peaaegu ei olegi. Ala, mida ma selle sõnaga sõnakunstiga olen tööd tahtnud teha. Ma võiksin öelda, et olen näitleja. Istun teatri- ja muusikamuuseumis lappan Olev Eskola nimelist mopi ja selles peituvaid materjale. 50. sünnipäev. Jüri Järvet kirjutab. Teatrisse võib tulla teatrikoolist ise, tegevuslikult lavalt ja elust. Olev Eskola tuli elust. Teater oli ta hälliks ja kooliks. Ta oli armastaja, milles tõelist kunstnikku ei ravi keegi terveks. Ta mängis kandiskulisse, ehitas lava, juhtis etendust inspetsiendina ning oli õnnelik järvetavat ka inimliku tahu. Kole Vesku last tuleb rääkida lihtsalt keerulised sõnad erutavad aju, mitte südant. Ta armastab kolleege, kolleegid teda, nagu ta ihul, nii puudub kada hingel rasvakiht. Tema imetlusobjekt on hea sportlane, armsam ajaviide, pikad jalutuskäigud. Range möödus väga kiiresti pikast punasest kivihoonest. T4 tihedab palmipuuga, mille all olid lauad. Teisel pool oli meri siis tulipunast, kivi ja savi läbi lõhe. Ning merdulina ainult juhuslikult kaugele allpool vastu kaljusid. Loksumas. Maastasinud Palermos ütles ameeriklanna. Olime ainult tund aega maal ja oli pühapäeva hommik. Mees tahtis, et talle makstakse dollarites ja ma andsin talle poolteist dollarit. Ta laulab tõesti väga ilusasti. Rongis oli väga kuum ja väga kuum, oliga magamisvagunikupees avatud aknast ei tulnud tuule õhkugi. Ameeriklanna tõmbas aknakatte alla ja merd ei olnud enam isegi juhuslikult mitte. Teisel pool oli klaasuks siis koridor ja siis avatud aken. Akna taga olid tolmused, puud, õline maantee ja lausikud viinamarjaistandused nende taga asuvate hallide kaljumägedega. Marsseys oli õhk paks, suitsust piss tuli paljudest kõrgetest korstnast. Rong aeglustas sõitu ning veeres jaama. Marssess peatus rong 25 minutit ning ameeriklanna ostis Teili meili ja pool pudelit iive nilbelt. Ta jalutas veidi jaama platvormil, aga jäi üsna vagunitripi lähedale, sest Cannes, kus rong peatus, 12 minutit olisi minema hakanud ilma ärasõidusignaalide ja ta oli viimasel hetkel peale saanud. Ameeriklanna oli halva kuulmisega ja ta kartis, et võib-olla ärasõidusignaal anti. Aga ta ei kuulnud seda. Rong väljus Marssey jaamast ja näha polnud mitte üksnes jaamahooned ja vabriku suits, vaid tagasi vaadates. Terve linn ja sadam kaljumägede taustal ning loojuv päike vee kohal. Kui pimedaks hakkas minema, möödus rong ühest põlevast taluhoonest. Autod olid pikki maandud, peatatud ja voodiriided ning mööbel olid taluhoonest põllule laiali tassitud. Hoone põlemist jälgis palju inimesi. Kui pimesi jänes oli rong, Avin joomisrahvast tuli peale ja läks maha. Pariisi tagasi pöörduvad prantslased ostsid ajalehekioskist värskeid prantsuse letijaama. Platvormil olid neeger, sõdurid. Nad kandsid pruuni mundrit, olid pikakasvulised ja nende näod laikisid elektrivalguse lähedal. Nende näod olid täiesti mustad ja pikka kasvu tõttu paistsid nad hästi silma. Rong lahkus Saviniooni Jaanust ja neegritest. Nendega oli üks lühikest kasvu valge seersant. Magamisvagunikupees oli teenija seinast kolm magamisaset alla lasknud ja neid üles teinud. Ameeriklanna lamas öösel ärkvel, sest see oli kiirrong ja sõitis väga kiiresti ning tal oli öise kiiruse pärast hirm. Kanaari vimpel äärmust puuriidega kaetud asus tuule tõmbusest väljas kupee pesemisruumi viivas koridoris. Vagunikoridoris oli sinine, valgusrong sõitis kogu öö väga kiiresti ja ameeriklanna lamas ärkvel ning ootas hirmuga rongiõnnetust. Hommikul oli rong Pariisi lähedal ja pärast seda, kui ameeriklanna magamata olekule vaatamata oli pesuruumist Treipa noorusliku ning ameerikaliku väljanägemisega väljunud riidelinnu puurilt eemaldanud ja puuri päikese kätte riputanud, siirdus ta restoranvagunisse einestama. Kui ta kupeesse tagasi tuli, olid magamisasemed ära koristatud, jahistmeteks tehtud. Kanaarilind saputas oma sulgi läbi lahtise akna kiirgava päikesepaistel. Ronge oli aga Pariisile palju lähemale jõudnud. Ta armastab päikest, lausus ameeriklanna nüüd hakata varsti laulma. Kanaarilind saputas oma sulgi Janokitses, neis. Ma olen alati linde armastanud, ütles ameeriklane. Ma viin ta koju oma väikesele tütrele. Riba lauladki. Kanaarilind siristas ja suled kaelal tõusid kohevile. Siis langetas ta noka ja hakkas jälle sulgedes nokitsema. Rong sõitis üle jõe ja jõudis väga hoolikalt ORAS hoidud metsa. Rong läbis mitu Pariisi eeslinna. Eeslinnades sõitsid trammid ning vastu rongi olid seintel suured reklaamid välja Shardinjäärile Tiboneeleyatter noole. Kõik, millest rong möödus, nägi välja nagu enne hommikusööki. Mitu minutit palun ameeriklanna kuulanud, kes kõneles mu naisega. Kas teie mees on ka ameeriklane, küsista? Jaa, vastas mu naine. Me olime mõlemad ameeriklased. Ma arvasin, et te olete inglased. Ei, võib-olla sellepärast, et ma kannan traks. Ütlesin mina. Ameeriklanna ei kuulnud, ta oli tõepoolest päris kurt, ta luges sõnu huultelt. Ma ei olnud, aga tema pole vaadanud. Ma olin aknast välja vaadanud. Ta kõneles suunaisele edasi. Noore, nii rõõmus, et olete ameeriklased. Ameerika, need on parimad abielumehed. Ütles ameeriklanna teate pärast meil lahkusime-Euroopast, muud tütar armus ühesse Meetseeveedees. Ta peatus, nadolid hullupööra armunud, ta peatus jällegi. Ma viisin ta muidugi minema. Kas ta sai sellest üle? Küsis mu naine. Mis seda ma ei usuvastase, ameeriklanna, ta ei söönud enam midagi, egas haudu magada? Ma püüdsin väga, kuid ta ei näinud millegi vastu huvi tundvat, miski ei läinud tal enam korda. Ma ei võinud ju teda välismaalasele mehele panna. Ta peatus, keegi väga hea sõber ütles mulle kunagi. Ükski välismaalane ei saa olla Ameerika tüdrukule heaks abikaasaks. Ei ütelda. Ma arvan, et mitte. Ameeriklane imetles mu naise reisiriietust ja selgus, et ameeriklanna oli juba 20 aastat ostnud oma rõivad ühelt ja samalt mees ontlikud Türilt. Riisanud onu reelt. Neil olid tema mõõdud ja üks müüja, kes teda ja tema maitset tundis, valis talle rõivade välja ja need saadeti Ameerikasse. Hobused postkontorisse, mille lähedal ta New Yorgi paremas linnaosas elas ja tollima kas ei olnud kunagi liiga kõrge. Sest rõivasaadetiste avamiselt postkontoris takseerimiseks olid rõivad alati väga lihtsa väljanägemisega ja ilma ühiklikultressita või ilustuseta mille tõttu nad oleksid võinud näida kallihinnalised. Enne praegust tereisi nimelist müüjat oli üks teine Ameli nimeline müüa. Üldse olid 20 aasta jooksul ainult need kaks müüa olnud. Alati oli olnud ükse samakud jurisi. Hinnad aga olid tõusnud. Vahetuskurss tegi sellest siiski tasa. Neil olid ju kata tütre mõõdud, Tarjuvad täiskasvanud ja nüüd need mõõdud ei saanud enam kuigi palju muutuda. Rang jõudis Pariisi. Kaitsekraavid olid tasandatud, kuid rohtu ei olnud neile veel kasvanud. Rööbastel seisis palju vaguneid, pruunid puuseintega, restoranvagunid ja pruunid puuseentega magamisvagunid, mis pidid samal õhtul kell viis Itaaliasse minema. Kui see rong kell viiside välja vagunites olid sildid Pariis, Rooma. Seal olid ka teatavaid tundidel ESS nende vahel edasi-tagasi sõitvad vagunid istmetega katustel. Kui ainult niimoodi sai sõita. Möödusid majade valged seinad ja palju aknaid. Ameeriklased on parimad abielumehed, ütles ameeriklanna minu naisele. Mina tõstsin pakke alla. Kuulge, mehed on ainukesed mehed maailmas, kellega võib abielluda. Kui kaua aja eestide teest lahkusite? Küsis mu naine sel sügisel kahe aasta eest teate sellega tari linnuva viinud jamad tütrele olisemis šveitslane, kellesse tee tütar oli armunud. Ja vastase ameeriklanna. Ta oli VW ühest väga heast perekonnast. Temast pidi saama insener. Seal vees nad kohtusidki. Nad tegid koos pikki jalutuskäike. Ma tunnen vedeid, ütles mu naine oma mesinädalate ajal, me olime seal. Kas tõesti see pidi olema ilus. Mul ei tulnud muidugi ettegi eta temasse armuda. See oli väga ilus koht, ütles mu naine ja säuzzanerit, eks olnud ilus, kus te seal peatusite? Me teatasime draaku raames, vastas, ma näen, et see on nii kena vana hotell, tähendus ameeriklanna ja kuidas mu naine meil oli väga kena tuba. Ja sügisel oli see kohta väga ilus. Kas olite seal sügisel ja vastas mu naine? Möödusime kolmest raudteeõnnetusel purunenud vagunist nadolid Bilbastunud ja katused sisse vajunud. Vaadake, ütlesin ma, seal on raudtee õnnetus olnud. Ameeriklane vaatas ja nägi viimast vagunit läbima seda just kartsingi, ütles ta. Mul vahel puhutava tee laimused kiirrongis ei, sõidame öösel enam kunagi, on ju veel teisi mugavaid ronge, mis nii kiiresti ei kihuta. Rong jõudis kaardile jooni hämarusse, teadus ja pakikandjat olid akende alla. Ulatasin pakid läbi akna välja ja me astusime perrooni hämarasse avarusse. Ameeriklanna andis enesekooki mehe hooleks, neid oli seal üldse kolm ja see ütles üks hetk, madaam. Ma otsin kohe teie nime üles. Pakikandjad ei kaubakäru ja kuhjas sellele pagasi, mu naine ja minaga jätsime ameeriklanna kahjuvasti. Koogimees leidis tema nimel, et masinakirja lehelt terve kimbu masinaid kirjalehtede hulgast, mille ta taskusse tagasi pistes. Järgnesime pakikandja kärule mööda rongi kõrval asuvat pikka Tsementerooni. Selle lõpus oli väljapääs ja üks mees võttis meie piletid ära. Jõudsime Pariisi. Nii on kirjutanud papa Hemingway ja nii on lugenud seda lühijutu kanaarilind Olev Eskola 1959. aastal. Raadioarhiivist leian intervjuu kolmekümneaastase Roman Baskiniga, kes räägib Olev Eskolast kui oma kolleegist vanalinnastuudios. Teadsin vast niipalju, et tanud aegade jooksul huvitav karakternäitleja eesti teatris mänginud kiirt noorsooteatris pikka aega olnud rakendatud näitleja ja kinonäitlejana teadsin-tundsin. Ja vast rohkem midagi, tähendab ma tulin ju otse konservatooriumis teatrisse noore näitlejana ja mul oli lihtsalt suur aunu esimestes tükkides puutuda kokku niisuguse vanameistriga. Te mängisite koos kahes etenduses sünooges aevastus ja suhkruga kogulini toimikus? Jah, tema põhiliseks iseloomustuseks noore kolleegina ma võiksin öelda, et temalt oli õppida eeskätt distsipliini. Seda noh, eetika põhipunktivast teatris ta oli tõesti neetult korrektne, ta tuli alati tund aega varem. Oli alati pool tundi varem kostüümis, istus, mõtles, keskendus ühte seika, mäletan proovist. See oli üks esimesi proove, kui ta hõiskas tekstiraamatu lauale ja ütles, et selle noore mehega magustööd teha ei taha. Tema on järeldanud hämmeldunud sel hetkel, aga siis selgus, et vist podiseb liialt enda alla teksti ja ta lihtsalt ei kuulnud ja ta ei olnud harjunud sellega, kui partneri esimesest proovist maksimaalselt täpselt teksti ei anna. Aga see konflikt oli väga õpetlik. Ma küll alguses võib-olla isegi solvusin, aga, aga mõne aja möödudes meenutan seda väga soojalt, sest sest see oli peaaegu kuuli eest. Need on, minu arust on ta näitleja, kes hästi napilt annab, annab karakteri joonise. Ta just eriti helde ei ole nii sihukeste lopsakate värvidega. Hästi napp, peaaegu et kuiv, ma ütleksin, aga noh, selles kuivuses on selles reaalsuses ökonoomsus on muidugi oma meeletu võlu. Niisugune peaegu askeetlik nappus, arst iseloomustaks neid rolle kõige paremini ja mis tal vanameistril nagu ikka on, ta suudab selle nappuse taga niisugust teist plaani väga tugevalt kanda. Teater oli hälliks kooliks, võtan Jüri järveti mõttest kinni. Kui palju on Eesti teatris olnud andekaid ise õppinud elust ja teatrist õppinud näitlejaid? Oma teatrikoolist räägi, pole Veskoreise. Tuli kõik ise nii-öelda õppida ja Tõnu, minu kolleegidel Estonia teatris seal sellised korüfeed nagu Paul Pinna, Ants Lauter, Hugo Laur, Hilda kleezor Hernarelmer netipinna ja paljud-paljud, teised Aldatüksib. Siis sain ma nii-öelda selle minu arvates õige suhte teatrisse näitlejate, režissööri ja õppisin ka juba aru saama kirjandus olemusest näitlejasse. Ja ma arvan, et see oli üks väga tähtis etapp täitsa cool minule. Ja kui siis juba Draamateater, praktiline suur töö, suuremad osad juba järjest siis ma juba natuke oskasin. Andsid mulle Hilda kleezer ja Ants Lauter kes väga rangete nõudmistega terveks minu teatriteekonnaks andis, selle kaasa, mida ma pean õigeks ja mis on väga vajalik igale näitlejale. Hiljem, praktilise töö juures väga palju said tööd tehtud Leo kalmeti. Andrus Särevega. Kaks inimest, mees ja armuke olid temale kaheks elu keskuseks ja ta tundis nende lähedust ilma välismeilt teavita. Ta tundis juba kaugelt oma mehe lähenemist ja jälgis tahtmatult tema liikumist läbi lainetab rahvamassi. Ta nägi, kuidas mees lähenes rõdule heatahtlikult, vastates meelitlevaile, kummardustele sõbralikumalt meelselt, tervitades, omasuguseid kannatlikult, oodates maailma mõjuvõimsate pilkasid ja maha võttes oma ümmarguse suured kaabu, mis pigistas ta kõrvalist. Anna teadis kõiki neid võtteid ja kõik need olid talle pastlikud. Ainult auahnus, ainult karjääri soov, ainult see peitub ta hinges. Mõtles ta. Aga kõrged kaalutlused, armastus hariduse vastu, usk, kõik need on vaid vahendid selleks, et edasi jõuda. Arvatavasti ei näe oma naist Tansiin. Aleksei Aleksandrovitš naeratas oma külma naeratust. Siin on nii palju sära, et silmad ei tea kus peatuda ütles ta ja läks rõdule. Ta naeratas naisele, nägu peab naeratama mees naist kohates, keda ta alles äsja nägi ja tervitas vürstinna ning teisi tuttavaid andis kõigile oma osa tähendab naljatades daamidega ja vahetades tervitusi meistriga. Anna kuulasta peent ühetasast häält, ilma, et oleks ühtki sõna vahele jätnud ja igatahes sõna tundustele võltsina ning lõikas valusalt kõrva. Kui algas nelja verstoline takistusega, võidusõit, kummardus, anna ettepoole. Vaatas üksisilmi hobusele lähenevat ja selga istuvat Vronskit ning kuulas pääseda vastikut vaikimatut mehe häält. Hirm Bronski pärast piinastada, aga veel enam piinastada mehed, been vaikimatu, nagu talle tundus hääl tuttava intonatsiooniga. Ma olen halb naine, ma olen langenud naine, mõtles Anna. Kuid May, armastav valetada, Mike, kannatav valet. Aga temalt võiduks on vale. Ta teab, kõik näeb kõik mida ta siis tunneb, et võib nii rahulikult rääkida. Tapku ta mind tapku, Franski, rahustaksite teda, aga ei, talle on vaja raid, valet ja viisakust. Ütles anna endale ilma mõtlemata, mida ta õieduma mees tahtis, millisena ta teda tahtis näha. Anna ei taibanud, et see tänane Aleksei Aleksandrovitš harukordne sõna rohkus, mis teda nii ärritas, oli vaid sisemisi rahutusi ja erutuse väljendus. Nagu haiget saanud laps viib hüpates tegevusse oma lihased, et valu lämmatada. Nii oligi Aleksei Aleksandrovitš vajalik vaimne tegevus, et lämmatada mõtteid naisest, mis tema ja Bronskil läheduses ning viimati mainitu nime sagedaselt kordamisel üha nõudsid tähelepanu. Ja nagu lapsel on loomulik hüppamine, nii oli ka temale loomulik hästi targalt kõnelda. Ta rääkis Aluseks on muidugi näitleja sõnakunstnik, näitleja ja nagu ajalugu on öelnud nike draamanäitleja, see algeksemplar, kes sealt edasi kasvatab need mitmed teised alad. Mul ei ole meeltmööda öelda, et draamanäitleja nüüd eelistatud muidugi eelistatud olu kursus on teatrikunsti põhiomades, neid teisi endas ka nii-öelda koduses mõttes vabalt. Siis see arendab niisama, kui võtame kirjandus, kunst ei olnud. Ei ole võimalik, et ainult Bachi kuulatav. Teinekord on Beethoven vaja, on Tšaikovski vaja või hoopis meeleolus. Suks on Valgre väga südamelähedane valgele laulud. Need ei ole nii üks määratavatet, ainult ütleme Rembrandt, sealsamas on Velasket, Morelio või, või rändorf. See oleneb kõik missuguses meeleolus. Nii nagu ma ennem juba mainisin ka looduses tahame vaadata kaske, kask, nii ilusat jätab unustamatu mulje, aga sealsamas talvel kuusk lume all vaatasin kordumatu, looduses on kõik kordumatu ja kunstis on samuti kõik kordumatu. Selle tõttu ei oska mina öö ühtegi kunstnikku, ühtegi maalikunstnikku, helikunstnikku ega näitlejat eriti välja tõsta. Kui ma töö alguses nimetasin Paul pinnad siis see oli minu noore näitleja esimesed nii-öelda ahmimised ja need on tõesti meie ajaloo suurkujud. Aga nendele igalühel oli midagi, mis on kordumatut. Aga nüüd on filmiloolase või oravakord Olev Eskola kui filminäitleja. Tänaseks tuleb ole Veskonnal kokku juba ligi 40 filmirolli. Algas see kõik aastal 1955 ja see oli film jahid merel. Minul oli õnn selles filmis kaasa teha, kuna Olev Eskola mängis teatris põhiliselt negatiivseid rolle ja ka filmides hakati talle alustades kohe jahid merel pakkuma, samuti nagu mingi juba niisuguse harjumuspära pärast või ka põhiliselt negatiivseid roll. Ja kui inimene on alles 20 aastat vana ja sealjuures mitte eriti tark, siis ma mõtlen siin muidugi ennast siis mina samastasin näitlejat tema rollidega ja minul oli niisugune tunne, et kui Olev Eskola mängib niisugusi üdini negatiivseid rolle et küllap ta siis elus on ka ikka niisugune näitleja, kellest parem on kaugele eemale hoida. Ja ma mäletan jahid merel võtete ajal oli minule üks plaan, kus ma pidin, et ma kuna minu armastatu oli ära pussitatud ja ja ei tea, kas jääb elama või ei jää ja minul ei tulnud see kuidagi välja küsida ka, nagu kellegi käest ei julgenud ja ja siis oli äkki Olev Eskola see, kes tuli ja hakkas minuga rääkima ja rääkis, kuidas seda on väga lihtne teha. Seda saladus muidugi ei ole mõtet nüüd reeta. Ja pärast seda kadus minul niisugune hirm tema ees ja ma hakkasin teda nagu kõrvalt niimoodi jälgima. Ja avastasin selles inimeses ääretu niisuguse huumorimeele ja. Ta oli väga teravmeelne ja ta oli alati väga heas tujus ja ta oli alati väga abivalmis ja väga sõbralik. Edasi on saatus niimoodi läinud, et me oleme juhtunud Olev Eskolaga elama kaks korda ühes majas, nii et tema elab neljandal korrusel ja meie elame viiendal. Ja ma ei ütle ka seda mitte niisama, vaid sellest on jäänud minu silme ette üks niisugune pilt, ma näen, kuidas Olev Eskola läheb jalutama ja see kuulub tema eluprogrammi ja ta jalutab väga pikalt. Ma seitse kuni 10 kilomeetrit päevas, nii ta kord mulle ütles, kui ma küsisin, et kus teie küll niimoodi käite. Ja vaadata seda, kuidas inimene, kes nüüd küll enam ei ole tõesti esimeses nooruses, kui tema liigub äärel neetult sirge selja ja hea rühiga siis ei ole sugugi imeks panna, et kui me hakkame vaatama seda arvu, kat, rollide loetelu, kus on peaaegu 40 filmirolli, siis meie leiame sealt niisugused tegelaskujud nagu krahh. Everling esimese järgu kapten is ühe kindrali Sevastoopoli kaitses Mosfilmis tehtud ühe admirali, ta ei olnud üksi, mis on tehtud Usbeksilmis paruni tehtud Riia stuudios sajandivahetusel ühe polkovniku värav taevasse ja see niisuguse sirge seljaliste meeste loetelu lõpeb ühe konstaabliga meie oma põrgupõhja vanapaganas ja nii nagu ma alustasin oma juttu, seda ütleme, et noh, et ühele näitlejale väga sageli hakatakse andma nagu negatiivseid rolle ja sellega võetakse talla ära pool mängumaad. Sest tõepoolest, Olev Eskola on erakordselt huvitav karakternäitleja, piisab kui me tuletame meelde tema unustamatuid teatrirolle nagu polooniust, Hamletist ja vanemad inimesed mäletavad kiirt ja nooremad mäletavad tema kiire-papat. Jaa, Mattiast kuningal on külm või, või barbust Antoniuse ja Kleopatra-s või tee puusad Don Carlos s siis me näeme, missugune erakordselt huvitav karakternäitleja minu pilgu järgi on Olev Eskola niisugune sädelev näitlejatalent, kellel on olnud oskust, kellel on olnud annet elada. Mus omaette elu elav luule ja tõelist piina valmistab mu töö. Ma aiman sõnu, värss lausa kuulen. Siis jälle hajub kõik keskpilkas tööd. Nahastuses ridu ajanud, aga sest tean, et vananen ju aastatega. Ood, tähekauget kiirgust, inimhinges need tundeid iial ei saa tabada Tolstoi oma mõtte hiigelpingest. Vaid vähest meiega sai jagada. Jäägem selle juurde, kuidas elu on läinud, kirjutas Eskola mulle kassadest. Mis jääbki meil muud, me elame oma elu. Me seame oma elu ja ühel tagasivaate hetkel räägime ikkagi umbisikuliselt otse, kui kõrvaltvaataja. Kuidas elu on läinud, on läinud nii ja teisiti. Ta on osanud iseendaks jääda. Kassaris oma elu tasakaalu kõige väärtuslikumat, mis meil on hästi hoida. Ma ütleksin, mitte hea näitleja, vaid alati otsiv näitleja. Alati otsiv näitleja leiab igalt poolt igas kollektiivis endale. Kui ta annab endast selle lihtsa otsekohese suhte, siis sa leiad vastusuhet ka kindlasti. Ja see ongi vajalik teatritöös. Kui me 11 nii-öelda võõristame Tseeveemia tööd kuigi kaugele me peab olema nii nagu. Kunagi öeldi Draamateatris, et peab olema sõprussõprade vahel, kes on omavahel suured sõbrad. Ilma üksteisest lugupidamiseta ei saa teatritööd teha. 18. novembril oleks Olev Eskola saanud 90 aastaseks. Kuulsime vanu raadiosalvestusi tema esituses. Samuti oli abiks Ivar Trikkelsaade, mis tehtud Eskola 70.-ks sünnipäevaks. Ajab ajast valis paremaid palu maris Johannes. Ja lõpetama jääb meie saadet Olev Eskola hääl. On puude rohelised koroonid kõik kevadel nii ühtemoodi kuid sügisvärve segab ohtralt nii punast kuldset kui ka ooperit. Kord sinised nad nagu meri siis lõõskavas taas kuldses kumas. Ning koidutunnil nagu veri on haavaokstes erepunast. Kui su põdelen massellist ilust. Sest surmast ja sest puhkemisest sest saatanlikult värvimelust sügisest mis uhkem imest.