Tere jälle kuulama saadet viivale muusika, ütleb siit vikerraadio stuudiost Viivika Ludwig. See kaunis kellamuusika ei juhata meie tänast saadet sisse mitte juhuslikult. Nimelt oli mul paari nädala eest hea võimalus olla külaliseks ühes väga noores koolis mis avas oma uksed alles sel sügisel. Selles hubases majas töötavad lastega toredad õpetajad, kes annavad teadmisi muusikast, õpetavadki, värvimängu ja loomulikult ka kelledele mängu. See kool on oma tee alguses ning esimesed lood alles õppimisel. Seetõttu tuleb tänase saatemuusika Arsise kellade ansamblid, kes on oma esinemistega rõõmustanud kuulajaid nii siin Eestis kui ka mujal maailmas. Jõulukuu esimene viivale muusikasaade kutsub teid nüüd külla Arsise kellade kooli. Kirja, mina kirjutan ka harjunton ja vaata tühja. Kõige alutada panen noodivõtme. Ja nüüd tuleb sul täna harjutused mitu mõistatust. Kuula, millised need mõistatusega. Esimene asi, mida ma teile ei ütle andma. Teine asi, mida ma teile Heete jooned kirjutan, mina, viija teile rütmi. Vaata. Nii Tiina. Püüade harjunud nõder. Ei meeldi Tiina ja plii alla tulevane noodinime, materjalid plaanida, nimed on selged, tee, tee, keegi midagi ei tee ja nüüd läheb edasi. Mina olen kirjutanud siin kõikide alla, täpselt selle kleidi rütmi all olema. Ei, milleks alutab harjutuse tegelik. Kõigepealt pane. Paned noodid õigetesse kohtadesse ühendab nende rütmidega, mis siin üleval antud on. Tõmban taktijooned, paneb paika, mis kontakti maantee igast taktikalist ühepalju. Lõhkekaotan siia kellade taha. Lemmeliselt, kuidas sai teist Arsise kellade kooli õpetaja? Tegelikult ma olengi muusikaõpetaja, õpetan ka lilleküla gümnaasiumis alates viiendast klassist õpilasi, aga kuna ma ise mängisin Arsise kellade ansamblis siis sinu sisse õpetaja töö ja kella mängimine viis mind selleni, et minust sai Arsise kellade kooli õpetaja. Võitjate kirjeldada, milline näeb välja üks Arsise kellade koolitund? See on piisavalt lõbus, sellepärast et nii palju kui mina olen näinud, on lastele meeldinud neid küll kolistada ja loomulikult õieti mängida, kui nad juba teavad, kuidas, kuidas mängida, eks hakkab peale mõningate harjutustega rütmide elustamiseks kelladel ja, ja lugude mängimisega, sest aga ääretult oluline koordinatsioon ja samas ka see silma koordinatsioon, mis peab tekkima paberilehe kuhu on kirjutatud, siis noodid peale ja siis kellade vahel, mida sa käes hoiad. Kui lapsi kooli õppima tuleb, kas seal peab eelnevalt olema ka teatavaid muusikalisi kogemusi, peab ta oskama mängida mõnda teist muusikainstrument, eriti on see oluline siin. Oluline see nüüd küll ei ole. Oli, sai lausa märgitud sisseastumisel etet, et isegi viisipidamine ei ole oluline rütmipidamine vaat see on tõesti ääretult oluline. Ansamblitöö ja, ja kellad, eks nad ole ju löökriistad. Tegelikult kui ei pea rütmi, siis võib tegelikult ju terve ansambel koost laguneda, aga lapsi oli väga vahvaid ja enamus siiski olid enne muusikaga tegelenud, aga oma meie kool pakub klaveri klaveritunde, siis ka paljud olid klaverimuusikaga enne tegelenud. Mida te ütleksite nende laste kohta, kes praegu siin koolis õpivad? Kuidas on nad arenenud selle Muuga? Eriti hästi saab seda öelda kõige noorema rühma kohta, kus isegi mõni viie aastane kodus kõikidele selgeks tegema, mis on ta ja mis on dipi ja mis on paus. Ja loomulikult on, see on see areng on näha juba kasvõi elementaarsest sellega, et meil on selgeks saanud, mismoodi sellest kellast ikkagi heli välja tuleb ja kuidas. Kuidas seda kella tehniliselt õieti? Peaks saama mängida, eks kas just kohe tuleb, aga, aga ajapikku näha on, et juba hakkab tulema. Ja kellade taha ma palun, et tule alla võtan, vananeda tuleb viia tagant kellade taga, ma ütlen sulle kohe noodiga ning ootan kerg On nakatatud. Kolmandad lõdvestad Kerga, tule alla, võtab see edasi. Anna-Maria võtab tee. Keda paneb vihiku laua peale Kerdavat aveel. Vaaterballe vaatan juba yle omad see, noh, kus sul on Rütman, pikki-pikki. Kärt valgee. Nüüd selgub, mis loaga meil tegu oli, algabki peale, kuula, ma loen ette see p e f g-d esitame esimesed abi. Üks. Kuula ja mõistata. Tulutavad A4 paber kannatab ja. Ja nendele klassidele järgi noodinimedega noodinimedega e ja läheb. Jah, võrdne, alates kolmandast takin. Nii ja lugu oli. Rong, see sõitis tsuh-tsuh, nii aitäh teile, pange kellad linna, väga tubli. Väga tubli. Noh, et kellad on päris kallid ja lastel need kindlasti kodus ei ole. Mitu korda nädalastel tunnid toimuvad ja kas see on piisav? Üks kord nädalas on, meil on kella tund ja üks kord nädalas on sul täitsa, ühesõnaga kõiki tunde on üks kord nädalas. Ma arvan siiski, et see on piisav, sellepärast et kui sa teed asja huviga ja vaimustusega siis piisab täiesti ühest tunnistajat omandada elementaarsed asjad, kelle ei ole niivõrd raske pill. Kas jõulude ajal on teil plaanis ka esinemisi juba? Ütleme nii, et sellel aastal me jõulude ajal teeme lastega ja lastevanematele teeme lahtiste uste päeva, kus siis vanemad saavad tulla tundi ja lapsed on siis no ütleme, et mängivad ette siis, mis nad on? Selle alates oktoobrikuust on siis mänginud, et päris suurele kontserdile veel ei lähe, selleks on natukene vaheline närve karastada, aga, aga lapsevanemad näevad küll, mida lapsed on selle aja jooksul teinud. Mis võiks olla see eesmärk, mis kevadeks peaks saavutatama? No mina räägin oma seisukohad, mida mina näeks, mis oleks eesmärk ees narkovõiks olla selline, et, et lapsed suudavad lugeda noodist selleks kevadeks ma jõuaksin sinnamaani ja nagu ma juba enne mainisin, suudaksid luua tuua selle sideme oma silma oma käe ja selle paberilehe vahel, mis on nende ees, siis ma läheksin suvepuhkusele rahuga. Kas see on keeruline? Kui tasapisi hakata peale lihtsamate paladega? Teate, mina arvan, ette ei ole, sest tahtmine on meil ikka väga suur ja on agaramad ja natukene nõrgemad, aga, aga need agaramad panevad sellise korra püsti, et lihtsalt teistel ei jää muud üle, kui järgi tulla. Saame siis kõigepealt tuttavaks veelgi oma nimed ja kui vanad te olete? Mina olene Reia ja ma olen kaheksa säästele mina, Tarmo Ma olen kaheksa aastane. Mina olen Allen ja olen kaheksa aastane, jään Kert ja ma olin kaheksaaastane. No kuidas te sattusite siia kooli õppima? Minu ema märksa kord kallis, tellinud siis sellised, et ma panin sind kellade kooli. Mu isa, kes loeb ajalehest ja siis helistas ja siis pani mind kooli. Mis on kõige toredam siin koolis, mis te siin kõige rohkem meeldib? Minule meeldib, et või seal on hästi palju kellasid mängida. Mulle meeldis mängida klaverit ja kellasid. Mul samuti klaverit ja kellasid. Mulle meeldib Sof, leids kellad. Kas te juba mõnda lugu oskate mängida kelladel? Hiredimpsia, Peetri kana? Süda tuksub, süda suhtuksustuks. Aga milline on kõige ilusam lugu? Süda tuksub, miks? Ma ei tea, see on natuke rahulik lugu ja jõuadi. Mina ei ole kunagi kelladel mänginud, aga mulle tundub, et see on päris keeruline. On see nii ja väga keeruline, mis kõige raskem on? Väga rasked ei ole, aga raske on see, et tuleb summutada. Mis see tähendab summutada? Et heli. Kui sai summuti, siis heli hakkab helisema ja helisema. Ja kajama. Jah, see ongi, kui ära ei summuti, siis rikub terve loo ära kõne sinu kelgajaga teise teise, siis mängida on seda juhtunud ka tunnis? Jah, on küll. Mõnda teist muusikainstrumenti ka õpita peale kellade klaverit klaverit, klaverit, klaverit aitab see kaasa ka sellele, et te siin koolis käite. Teate, te siis rohkem tunnete noote juba ja ja. Ja minul ka. Aga kui kaua te tahate üldse killamänguga tegeleda? Nii kaua kulisene akadeemiasse? Niikaua kui läbi saab Aivar Mäe, teie olete Arsise kellade kooli juhataja. Milline on selle kooli sünnilugu? Seni lugu ma arvan, et mõte on kahe aasta tagune. Ma arvan, et 96 95, kus tekkis tohutult sääraseid elagoolest palju ja põhimõtteliselt nad olid orienteeritud samale sihtgrupile, mida kasutasid no muusikakoolid ja Nad ja vanas mõttes pioneeride maja või ma ei tea, kus praegu nimetatakse noortekeskused. Siis meie idee oli see, et kuna kellamuusikal seal on kunst, mis kuskilt nõuab nagu matemaatilisi teadmisi isegi ja koordinatsiooni ja nii edasi edasi siis just haarata nagu seda nišši kus lapsed on nagu suhteliselt maha kaetud. Et täna nagu suhtumine on selline, et kui viit ei pea, siis põhimõtteliselt ei olegi vaja. Siis meie nagu haarasime sellele nishi ja meil ei ole primaarne nagu viisipidamine, vaid koordinatsioon. Ja samal ajal ma olen nagu seisukohal, et koordinatsioon ongi kogu elu alus, alates siis minu pärast käimisest, kirjutamisest ja nii edasi, nii edasi, nii et noh, minu meelest koordinatsioon on üks ääretult tähtis omadus kogu inimarenguteel. Ja läbi selle nagu õpetada muusikat, muusika kuulamist ja nii edasi, nii edasi. Kindlasti mängulises vormis, aga võib-olla pisut teist metoodiliste võtetega. Põletajad. Kes on need lapsed, kes siin koolis õpivad, kuidas nad leidsite või leidsid nemad teid? Ma arvan, nemad võtsid meid, me ei ole neid otsinud. Aga minu meelest täitsa tavalised lapsed, mul endal kolm last kodus ja ma ei ütle küll, et nad erinesid millegi poolest. On igasuguseid tuure. Me oleme vastu võttes mitte niivõrd noh, ka lähtunud muidugi lasteaia arenguastmest, aga ka tema iseloomuomadustest, nii et selles mõttes, et neli gruppi, 20 liikmes, kes siin töötavad sobiksid natukene üksteisega kokku, sest väga erinevaid on need lapsed, kes on käinud nagu lasteaias ja kes on kasvanud kodus. Nii et pisut nagu kollektiivsustunne, et arendada distsipliini, puhtust seda kõike nagu nõuab kellamäng, nii et läbi selle natukene võib-olla sellised nagu kodus vanematel tänapäeva kiire elu juures vajaka jääb siis ka seda poolt nagu arendada, nii et noh, lühidalt oleks jah vastus see, et need on üsna tavalised lapsed ja ja kuulutame konkursi vastu, võtavad nagu rikult. Kuna meie eesmärk ei ole kasvatada siin nagu mingit keenuseid, pianisti viiuldajat ja nii edasi, nii edasi. Seepärast. Me tahame luua see nelja aasta jooksul säärast avali last avali muusikale avali elule. Tema tegevus on kõik koordineeritud, see ei tähenda seda, et on mingi ääretult akadeemiline aga tema mõttelaada pisut improviseeriv, tal on hästi palju ideid ja nii edasi. Seda kõike põhimõtteliselt oli, kellamuusika on võimalik teha, nüüd on küsimus muidugi jah, Õpetajate professionaal, alguses. Aga noh, kool on alles poolteist kuud vana. Nii et me õpime, aga ma arvan, et mulle endale tundub, et selle see poolteist kuud nagu ühes tavalises koolis terve aasta mitte programmi mahu poolest, vaid palju lapsed on juba näinud. Me läbime siin säärased asjad nagu harmoonia, solfedžopillide tundmine ja nii edasi, nii et nad on näinud juba pillide kuningat, muidugi orelit käidud erinevates kirikutes vaatamas ja Rahvapillidega ja, ja nii edasi, nii et. Ja iga kuu käib üks kuulsusrikas külaline, siis oma oma ala, tõeline proff, siis nüüd käskiv Margus Veenre, kes siis tutvustas Pille ja pillide ajalugu siis kus nagu pillid on alguse saanud. Ja On oodata? Palju suuri suuri interpreet muusikuid Andres Mustonen ja võib-olla ka Eri Klas ja nii edasi, nii et lastel on see väga tähtis, on eeskuju. Me teame ju, et lapsed matkivad oma vanemaid ja, ja sees kujunema ääretult oluline ja see 45 minutit, mida. Kui laps näeb säärast tõelist tegijate ris Trophy oma alal see võib olla ja mingil määral nagu pöördelisteks momendiks tema elus üldse, mitte seda, et ta pöörduks nagu muusika juurde. Aga ta näeb, mida on võimalik saavutada. Kui sa õpid, õpid, õpid, oled omal konkreetsel alal professionaal. Selleks, et kelladel mängida, peab neid kellasid omama. Kus teie oma kila te olete saanud? Kui palju te neid üldse on? Ahaa, see on raske küsimus, keda te iseenesest ju maksavad tohutut raha, samal ajal kui menetasin kokku, suletakse, mis nende vastu, mitte midagi siin on nagu meist, riigi ja meistrihingus nendes kellades kellel on kokku 158 ja järgmisel aastal tuleb juurde veel umbes 70 kella, see on just kellade kooli jaoks. Sest praegu kellade koolis mängitakse kontsert kelladega mitte nüüd inglise käsikelladega, neid lapsed veel ei mängi, aga nende nii-öelda kellamänguga siis selleks, et mitte kontsert koosseisu jalt ära väsitada, selleks on vaja tuua koolile eraldi kellad, nii et järgmine aasta see mõte on ja ma arvan, et see projekt õnnestub. Aga iseenesest kellad on jah, tõesti totaalselt kallis ja selle taga on kaheksa aasta töö, et terve komplekt Kelly on siin, siin on toetust siis noh, nii väliseestlaste poole pealt just portlandi linnast, Oregoni osariigist kui ka kui ka muid ühisprojekte, Ameerika kellade kildiga ja nii edasi, nii edasi. Ja muidugi suures koguses raha küsida, kas meil on toetajaid ja meil on palju toetajaid just tera eraisikute näol? Muidugi Tallinna linn, kes soosib paljuski säärast tegevust et noortel võimalik palju sellist vaba aega, sest eks me näeme, mis nagu tänavatel toimub et juba varakult just kuue-seitsmeaastaselt panna nagu paika, et lapsel peab olema kodu, olema oma kindel huvi tegeleda millegagi. Ja kui ta ise ei suuda valida, siis selleks peavad olema vanemad. Kui ei ole vanemaid, siis selleks on lastekodukasvatajad, mida iganes. Kus te saate oma repertuaari, võrrelduaari kelladele kirjutatakse suhteliselt palju, sest üle maailmaturg on kuskil 400. 1000 kellamängijat, nii et noh, ma kujutan ette, et seal on mingi paarkümmend 1000 ansamblit nii et üsna lai küsimus on selles, et süviti ja professionaalselt tegelevaid, kelle ansabel suhteliselt vähe nii et me võtame mingeid lähte lähtepunktid niimoodi, et mingid seaded on nagu olemas, mida me siis nagu täiendame ja kohaldame nende ansambli, kas noh, et olla natukene võib-olla Virtoossem ja muusikaliselt atraktiivsem sest ka kellamuusika peab Eesti turul selles mõttes vastu lööma kogu muu muusikale, niiet samal ajal ma võin öelda, et ega tööpuudust ei ole, nii et Kella Arsise kellade ansambel doteerib siis ka natukene kellade kooliasjade juurde. Eksistents oleks nagu võimalik. Kui palju teie koolis üldse õpib õpilasi, kui suur teie kool on ja kas seda on plaanis ka suurendada? No 34 aastane, tähendab me võtame igal aastal vastu 80 õpilast. See tähendab seda, et järgmine aasta need 80 poissi-tüdrukut, kes lõpetavad, lähevad teisele kursusele ja esimesele tuleb uus, nii et kool oma täies võimsuses oleks 320 õpilast. Ei, ta läheb siis neli aastat aega. Ma arvan, et me ise peame ennast tõestama ja ja rääkida verbaalset on võimalik nagu kõik, ehk küsimus on, vaata, mis juhtub nelja aasta pärast. Et see on nagu oluline, et näha nagu esimese miljoni, et täna tuleb oodata ja palju tööd teha. Kui neid juhtub praegu kuulama raadio juures mõni laps, kes on ka huvitatud selles koolis õppimisest, siis mida võiks talle öelda? Järgmine aasta septembri algul jällegi on uued katsed man, jäetaks neid katseteks pigem vestlused ja säärased koordinatsioonikontrollid. Ja on septembri keskel uuesti võimalik astuda meie kooli esimesele kursusele ja vanuses seitse kuni 10 aastat. Meil on ka mõni kuueaastane, sest ega ka lapsed on oma arenguastmelt erinevalt erinevalt arenenud, siis sõltuvalt sellest, kui palju siis võib-olla kodus nendega tegeldakse või, või mis lasteaias nad käisid ja nii edasi. Nii et võimalus on, et kaotada ei ole, midagi, tuleb järgmine aasta ja aegli aeg liigub tänapäeval väga kiiresti. Nii et me tahaks nagu just olla sellel noh, ütleme teelahkmel, kus lapse lasteaiast tulnud ta on igast asjast natukene saanud, ta oskab, ütleme, sisuliselt oskab käia, ta oskab rääkida, natukene arutada, seal on natuke kirjutada. Et see on see arenguetapp, kus laps on võib-olla kõige paremini muudetav. Et need esimesest kuni viienda klassini võib-olla jah, kõige ohtlikum aeg, millise teie laps valib, kas kas säärase ellu jaatavalt, suhtuva või ellu negatiivselt suhtuv hoiaku, nii et noh, samal ajal on see väga raske, väga raske tööpedagoogile. Pedagoog eksib siis seda last uuesti rööbastele tuua on ikkagi ääretult raske, kui neli aastat on teda rõivastest välja juhitud. Ma arvan ise, et kogemus nagu peres ja ja kogemus ka siin lastega töötades, kuna mul on oma laste kellade ansambel veel eraldi. Et vahest on need kogemused märksa väärikamad, kui, kui see totaalne teoreetiline pagas Milline võiks olla nüüd nende laste tulevik, kes siin koolis praegu õpivad ja kui nad ka suureks saades tahaksid kellamänguga edasi tegeleda? Noh, ma ütlen veel kord, et see ei ole meie eesmärk nagu soov on, noh, ütleme, me võime arutleda nagu niipidi, et kui me tahaksime olla kuskilt maalses mingi stuudio, see tähendab seda, et ta käib nüüd neli aastat selle kooli läbida, omandab oma muusikalised teadmised, ta tunneb ajastuid läbi kunsti läbi muusikat, ka oskab neid ühte viia, ta tuleb siis võib-olla saab koha siis laste kellade kontsert ansamblis seejärel, kui ta kasvab vanemaks, siis läheb üle täiskasvanute omadesse. Et noh, see oleks nagu mingi võimalus ees, ei ole välistatud võimalus. Meie eesmärk on avardada lapsel maailmavaadet just kunstivaldkonnas. Sest mõtlesin makultuurita paraku tulevikku nagu ei ole. Aivar Mäe, mis teeb kõige rohkem rõõmu selle kooli juhendamisel ja millised on suuremad mured? Rõõmu teevad alati kõige rohkem lapsed ja minu meelest ükskõik, mis mure see ka ei ole. Kui sa tuled siia kooli ja vaatad neid lapsi ja nende rõõmsaid nägusid ja kui nad ära lähevad täpselt sama rõõmsana siis see nagu kaalub kõik üles ülejäänud probleemid. On see siis raha või mingid muud organisatsioonid, et selle kõrval ei ole tegelikult mitte midagi? Noh, nagu ikka gigant ärimehed ütlevad, et kõike, mida saab raha eest osta, on odav, lapsi rahastust ei saa kahjuks. Nii et noh, see on meie tulevik ja ja ma ütlen veel kord, et seda peab ise nägema neid rõõmsaid nägusid ja ja ma ootan innuga seda hetke, et praegu oleks aasta 2003 kui esimesed pesamunad lõpetavad. Ja ma arvan, et siis, kui lõpetad, siis tuleb ka pisar silma, sest eks pedagoogidel on ikka oluline see näha oma resultaati ja kui meie näeme seda nelja aastaga, siis tavalises üldhariduskoolist tuleb oodata 12 aastat, nii et see on üsna pikk aeg. Küllap Seedruktsioonidest, õpetaja töö on üks kõige kõige kaelamurdvat, kõige raskemaid ja muidugi tänamatu. Ma soovin, et teil oleks palju neid särasilmseid, lapsi siin koolis ja palju jõudu ja edu teile teie raskes töös ja aitäh intervjuu eest.