Saate tõlkijad kõla linna on täna Hasso Krull ja nagu ikka on küsitleja rollis Filma Jüri Salu. Meie tänane külaline Hasso Krull on, on väga mitmekülgne literaat luuletaja, kirjanduskriitik, esseist, tõlkija, kirjanduse lektor. On see kõik? Peaaegu vist on jah. Huvitav, et võtsin lahti täna hommikul Eesti kirjarahva leksikon ja seal te figureerite ainult luuletajana. Ja ometi on see ilmunud 95. aastal. Jah, seal on mingi mahajäämus nähtav, aga mulle tegelikult meeldib, sest alguses ma ikka alustasin luuletustega ja see on siiamaani mulle endale kõige tähtsam. Jätkata praegu ka veel on viimasel ajal ilmunud teil ka luulekogusid. Nüüd ei ole mitu aastat olnud, välja arvatud üks fotoraamat Toomas kõlvega, kahe peale. Aga tuleb jälle uus, ma arvan, järgmise aasta alguses. Nii, aga kõigepealt alustame siis algusest. Te õppisite Tallinna pedagoogilises instituudis, oli tookord jah? Nojah, siin õppisin seal neli aastat peale keskkooli. Ja eesti filoloogid, noh nii keelt kui kirjandust. Jah, aga kuidas siis tuli nii et, et hakkasite tõlkima prantsuse keelest? Või olete mõnest muust keelest tõlkinud? Ma olen tõlkinud ikka ka inglise ja soome keelest. Vähekene saksa keelest, mida ma eriti ei ei tunne aga see huvi tuli lihtsalt teatud kindlate kirjanike vastu, peamiselt siis prantsuse sümbolism huvitas nii 80.-te alguses, siis kui ma hakkasin õppima. Ja siis veidi aja pärast hakkad huvituma prantsuse 60.-te Fuko põlvkonna filosoofia. Ja iseenesest kuidagi jõudsin Nende lugemiseni, nii et ei pidanud enam palju ka sõnaraamatut kasutama. Aga sellist prantsuse kõnekeelt ma ei ole kunagi eriti koolitust saanud ja siiamaani hästi ei räägi. Aga üldiselt, kuidas te õppisite Branskilt täiesti iseseisvalt või käisite kuskil isa. Aga kuidas see huvi selle filosoofia vastu tekkis, tähendab, te pidite ionid teoseid lugema, et siis tekib huvi või kuidas? Tahtsin lugeda midagi realismi kohta 80.-te alguses ja ja siis sattus kätte mõnesid raamatuid, kus oli juttu millestki hoopis muust, mis oli välja kasvanud sellest Stav töölismist ja seal oli siis läbis trassist üht-teist, aga juba pautist Fukoost, verbi taastlakaalist. Ja need nimed olid mulle muidugi täiesti uuel, ma olin alguses veidi pettunud, aga aga pärast vastupidi mul huvi suurenes ja sellega hakkasin tegelema, ilmselt langes kokku minu enda tollal kujunemas olnud arusaamadega filosoofiast ja ja keelest. Nii, aga enne kui me teie tõlkeraamatute juurde tuleme räägime kõigepealt tänasest päevast ja tänavusest sügisest. Tähendab, teie põhitöökoht on humanitaarinstituudis maalane Theodor. Ja teil on seal kirjanduse loengud. Jah, mul on erikursus, et need on siis peamiselt kirjanduse teemadel, aga aga igasugust, et see võib olla ka pigem teoreetiline. See on minu minu erikujutas, ta võib pigem kalduda filosoofia kui kirjanduse poole. See on, on nüüd mu enda teha. Isekujundajate sisu. Aga sellel sügisel te käisite loenguid pidamas, soones? Need olid lihtsalt sellised, ma ütleksin, mõned külalisesinemised. Et ma rääkisin eesti kirjandusest sellisele suhteliselt väikesearvulise lõpp publikule, mõnedes linnades 90.-te aastate eesti kirjandusest seda tuntakse noh, ma ütleksin isegi Eestis suhteliselt vähe. Ja arusaamad selle kohta on segased, ei ole settinud ka eetika seisukohad väga palju eriarvamusi ja ja lüüakse lahinguid. Ühesõnaga, see on hästi huvitav teema. No missuguse sõnumi teie Soone kuulajale viisitasid eesti uuema kirjanduse kohta? Sõnum oli põhiliselt selles, et kui pärast sõda sõjajärgsel ajal Eestis kujunes justkui kaks kirjandust siis väliseesti ja, ja see kodu Eesti siis selle revolutsiooni ja väisas õiguse tuleku järel hakati kujutama, et need võiks nad ühineda või et võiks, võiks eesti kirjandusest saada jälle üks. Seda päris nii ei juhtunud, nagu oli loodetud. Et nad on ikkagi jäänud tegelikult erinevaks väliseesti kirjandusse lihtsalt kaob, aga selles mõttes nüüd on mingisugune lähenemine või sarnasust tekkinud, et Eestis kohapeal on tekkinud justkui uus ja vana kirjandus, mis on kahe erineva keelega kasutavad erinevaid vahendeid publikule lähenemiseks, nad eksisteerivad tegelikult samaaegselt. Ühesõnaga on justkui justkuinii, et see, see kaheks jagunemine on tulnud siia koha peale. Ja sellega ongi siis siis nüüd kogu see kirjandus kolinud koju ikkagi kaheks jagunema. Ja muidugi täna pikemalt rääkida ei saa. Aga eesti kirjandusega oli seotud ka teie teine reis. Reis Saksamaale sellel sügisel. See oli tõlkeprojekt saksa tõlkeprojekt, nad teevad väga ilusat tõlk, volinike sarja mille nimi on siid. Pagan, naabrite luule. Ja need on kõik kakskeelsed volinikud. Tegijateks on saksa luuleb eliit ja väga võimsalt on see projekt aga seeritud alates siis rahastamisest kuni jõuludeni, kes sealt osa võtavad. 10 raamatut on meil juba tehtud ja see naabrite skaala nende käsitluses on väga lai. Bulgaariast Islandini sel luulet. Nii et me oleme ka naabrid nendega. Ja meie oleme ka siis selle kontseptsiooni järgi nende naabrid ilmselt enam Brasiilia Yalex, nende naaber aga aga paistab, et kogu seda kujunevad Euroopa ühendust ja see tõlkijaditsiooni stiil on ka meie tavadest. Noh, ma ütleksin mitte ainult erinev, vaid vaid üle praegusest tavast avaldatakse siis erinevaid tõlkevariante samast luuletusest, mis on kõik tehtud ka autoritega koostöös ja valikud on kõik siis läbivalt kakskeelsed mingisugust koonerda vist ei ole. Ta kasutab noh, ütleme tõlke kui žanri võimalusi tegelikult maksimaalselt ja ka neid võimalusi maksimaalselt, et kui tõlgitakse elavaid autoreid, siis nii palju kui kui võimalik ikkagi selle algupärandiga konsulteerimise kõrval konsulteerida ka algupärandi autoriga. No ma usun, et selles suhtlemises võib ka olla väikeseid vajakajäämisi selles mõttes, et ma, ma ei hakka siin ka seal ja, ja mõned teised märkasid, et egoga hõõruma luuletajad alati ei usu kõike, mis on nende emakeelest erinevas keeles kirjutatud luules. Võimalik et ikkagi püütakse lihtsustada, aga no ma usun, et et mingil määral ikkagi inimesi häirib niisugune koostöö, neid lihtsustusi. Tähendab tahetakse oma luuletaoliseks muuta oma luuletraditsioonide järgi. Kalduvus on ikka, et ikka köeti. Töötalikuks uuema saksa luuletraditsioon ei ole nüüd enam Götelekton noh, võiks öelda Paul sõelani järgne. Et eelarve on see kõige tähtsam niisugune pidepunkt või see verstapost seal vahel, millest edasi uut luulet loetakse. Aga muidugi ka tema nüüd ei ole ainuke, kes on kujundanud selle uuema saksa luulekeele. Lihtsalt on üht-teist selliseid just luules eelnevaid mõtlemise ja tundelaadi väga peeni nüansse mis on ilmselt erinevad keeled ja ja rahvati. Ja võib-olla eesti luule puhul võivad nad olla rohkem erinevad veel kui muidu, sest meil on keel on muudest euroopa keeltest ju tublisti erinev. Ja kogu see ajalugu, meie rahva saatus on, on ka väga erinev olema üks Euroopa vanimaid rahvaid, nagu nagu nüüd veel. Uuemate uurimuste valguses on selgunud, et siin on tõesti midagi, mille vahendamine võib olla keerukas. Te olete ütelnud Keeles ja Kirjanduses tänavu meie luuletõlgete kohta, et et seal valitseb tähendab luule tõlkimise kohta eesti keelde. Teine sätendav tardumus nagu lumekuninganna paneez. Kuidas, kuidas Saksamaal see asi on? Ma ei pea, sest et ma ütlen, et ma ikkagi saksa keelt ise laen, vähe. Saksa luulebki loen aeglaselt, veerin et nüüd saksa luuletõlget, nii täpselt ma sain aru, et probleemid on küll täiesti teised, mis meil sest meie luuletõlke probleemiks on see, et ei ole teadvustatud loe, tõlke kõiki võimalusi on justkui fikseeritud niisuguse kindla etnilise viimilise idioomi juurde, mis siis ennekõike püüab ja väljendada, justkui on tegemist klassikaga. Uuema luule puhul nüüd sellist probleemi ei ole, püüab jäljendada siis neid ka kas ka siis foonilisi või või tegelikult lihtsalt neid formaalseid vahendeid mis tõlgitavad keeles loete, on kasutanud ja ja kunagi vist kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel on käiku läinud ka natuke pretensioonikas arusaam ilmselt mingite olupoliitiliste põhjuste tõttu. Et eesti keeles on kõik maailmas mõeldavad või teistes keeltes mõõdad, väsi süsteemid, võimalikud. See niimoodi ei ole tegelikult. Ja isegi ütleme prantsuse Aleksei Priin muutub eesti keeles kuidagi kohmakaks puiseks ta on niisugune süntaksi poolest väänatud ja sõnavara valikut, hakkab see, see mõõt piirama. Veel hullemad on paljud antiikkeeltest tehtud tõlkida, see küsimus on, on väga lai, aga ma olen seda meelt, et eesti luule vajaks. Et tõlkepoolt tuleks mingit värsket verd selliseid tõlkeid nagu ütleme, hea näide on see nüüd hiljuti lahkunud Teed juusi, eks viimaseid raamatuid inglise luuletaja tervjuus, viidise medamorfoosid, mis samal ajal seda vaadeldakse kui, kui tema oma raamatut ja ja kui tõlget ladina keelest. Noh, seal ei ole jälgegi mingist Seksameetristega ega sellisest antiik mõõdude jäljendumisest isegi mitte sellisest filo filoloogilistest arheoloogiast vaid need on ikkagi ymber sõnastatud võimalikult vabalt, võimalikult siis heas ja arusaadavas inglise keeles bilitud selle poole, et lugeja saaks sellest ka luulelise elamuse. Ja kui selline selline mõte hästi töötab, tähendab, kui ta korda läheb, siis see on kõige parem tõlge. Ja ma arvan, et ikkagi selles suhtes kõige rohkem tasuks eksperimenteerida. Vallas, mida eesti luules nimetatakse vabavärsiks mis alati ei ole tegelikult värs, aga siis, et tõlkida, tõlkida vabassi, igasugust luuleta, ükskõik kuidas ta on kirjutatud, mis ajast ta pärineb. Ja siis on muidugi tõlkija oma valida, kui palju ta ütleme, vanade tekstide puhul kaasajastab või või sinna kasvõi mingeid Aaklanitsme sisse põimib. Ühesõnaga, võimalusi teha tõlkeluulet loetavaks ja köitvaks on väga palju ei kasutata. Ja kui neid vormilisi külgi väga rõhutada tähendab, kas selle all kannatavad ka siis mõtted? See on jutte asja tuum muidugi jah, et vahendada seda kultuuri, kust see tekst pärineb vahendada tihti ka seda ajastut disvanade tekstide puhul, see on väga tähtis, vaid vahendatakse midagi niisugust, mille saab tegelikult väga lihtsalt lahendada väikese skeemiga. Need, kes tõesti tunneb huvi, milline täpselt on algupärandi meetrumi ja, ja riimiskeem, selle võib anda kommentaarides ja igaüks võib. Eksis, ise kujutleda, milline kuulutas välja nägi niikuinii ta tõeliselt jõuaks tema tõrvikut siis, kui ta õpiks algupärandi keele, loeks seda algupäraselt. Aga paljude keelte puhul ma arvan, et siis uuemad-Euroopa keeled ja ja ka mõned klassikalised keeled näiteks ladina keelt natuke mõistab igaüks, kes romaani keeli tunneb. Et see piling vaadata siis kakskeelsete väljaannete võimalus alati korvab ju palju sellest, mis mis läheb paratamatult kaotsi, kui luuletekstid tõlgitakse. Nii, aga nüüd vaatame neid tekste, mida teie olete? Tõlkinud ja mis on raamatuks saanud põhiliselt filosoofilised tekstid? Niisugust teksti tõlkida ma mõtlen ka nagu see viimane raamat, kokaraamat. Selleks te peate olema juba teatud tasemele jõudnud ka filosoofiliselt. Kuidas te olete ennast harinud, et üldse on võimalik niisuguseid tekste tõlkida? Eks seal esimene probleem, mis lahendada tuleb, on ju sõnavara tegelikult. Et kui on tegemist, siis seda tüüpi filosoofiaga, seda tüüpi mõttega, mida eesti keeles enne ei ole olnud siis tuleb luua terminid ja üldse see iseloomulik keelepruuk, milles niisugune mõtlemine hakkaks end hästi tundma. Ja see Need otse tekstiga tegeledes võib-olla olekski raske. Ma olen pidanud ikkagi humanitaarinstituudis 10 aastat loenguid ja nende asjadega tegelenud vahetult siis auditooriumi ees palju probleeme. Iseenesest ma olen lahendanud ära juba, juba sellises ei tähendab, olid vahetus suhtlemises kui vahetu, need on suhtlemine elektriline auditooriumiga, aga nii-öelda otsesest kommunikatsioonis see selgub siiski kõige paremini otseselt kommunikatsioonis, kas teatavad tõlkelahendused? Just teatavad väljendid, teatavad eestikeelsed vasted kaasnevad vahendavad õieti seda mõtet või jäi nii, et siis need raamatud jah, nagu siin talus ja selleks kotavaid Kafka ma ikkagi olen, oleme tõlkinud tegelikult juba mitu aastat, enne, kui ma selle teksti kallale siis sõna tõsises mõttes asusin. Teie kohta on öeldud, see oli Eesti Ekspressis Marek Tammelt. Need tekstid, millest esseist Krull on saanud inspiratsiooni paneb tõlkija Krull varem või hiljem eesti keelde. Olete selle väitega nõus? Et see on tal täitsa õige tähelepanek, Marek Tamm on? Noh, ma ütleksin väga hea lugeja. Et Ta on ilmselt siis ilmuvad tähelepanelikult jälginud ja teinud tõesti õige järelduse. Ma ise muidugi ei ole sugugi rahul selle hulgaga, mis ma vahendada suudan, sest Ma tahaksin tõesti tõlkida hoopis rohkem. Aga kuna tõesti tõlkimine ei ole nüüd minu ainuke professioon, siis ma jõuan vahendada just nii palju, kui ma jõuan. Need raamatud, poolvalerii härratest, Jacques Derrida positsioonid ja Kafka raamat Sildelleesija Eliks, Katari raamat on ilmunud sarjas avatud Eesti raamat. Ja siin on öeldud, et et selle sarja eesmärgiks on tutvustada Lääne filosoofia ja ühiskonnateaduste võtmetekste ja need raamatud ilmuvad avatud Eesti Fondi toetusel. Kui suur see sari on ja kuidas selle sarja väljaandmine toimub? Kuidas neid tekste valitakse ja, ja missugused perspektiivid sellel on? Kui palju on ilmunud juba? Te teate umbes? Ilmunud minu teada on üle paarikümne raamatu ja aga ma ei tea täpset arvu, ei see, see on päris suur. Ja neid on ikka üle 30 juba. Seda projekti juhib Märt Väljataga ja ta isa ei vali tegelikult neid tekste, vaid. Tehakse ettepanekuid, ühesõnaga tõlkijad teevad ettepanekuid ja mina ise olen. Ma olen ka teinud. Ettepaneku vale Riia ja siis selle Kavka raamatu asjas ta oli, ta oli mardi enda ideed, arvas, et ma võiksin seda teha. Aga ühesõnaga, see ei ole siis selline projekt, kus oleks mingi nimekiri teostest, mida peaks tõlkima vaid vaid see käib ikkagi tõlkijate enda soovide järgi tegelikult, sest noh, võib-olla küll palju tekste, mida me tahaksime, et need eesti keelde jõuaks, aga kui ükski komöödia, tõlkija parasjagu sellega ei tegele või ei taha tegeleda, siis siis on asjatu sellega vaeva näha, et ikkagi tasub. Tasub keskenduda juba nendele asjadele, mis, mis kedagi huvitavad. Aga kas te omavahel nende raamatute tõlkijad ka ühtlustate mingeid termineid või, või ei ole niisugust asja? Või on iga teose puhul terminit, tulevad jälle nagu uued? Ma arvan, et see ühtlustumine hakkab toimima mingi aja pärast iseeneslikult et nende raamat enda abiraamatute enda abil jah, et siin ikkagi see spekter on niivõrd lai, et uute terminite uue uue sõnaga tulv, mis nende raamatute kaudu lugejateni jõuab, see on, on nii suur, ega see sageli üldse ei kata. Et kui on tegemist nüüd ütleme, panna seal kõrvuti Aristotelese eetika, siis aitabki sisse juhatas metafüüsikasse Ludwig Wittgenstein, praktaatus. Ja ütleme, Jacques Derrida positsioonid. No siis seal ei, ei ole eriti palju seda katvat terminoloogiat muidugi on veel ka tõlkijate koolkonnad, võiks öelda. Heidab päris põhiliselt näeb ta koolkonnast sellise suurema, üks tähenduses, aga aga näiteks kuidas see, kuidas haidega jaanid vahendavad oma tekste, mõõtynavide tekste, see on ju väga palju sünnitanud poleemikat ja palju on vastaseid. Mina ise pooldan väga sellist kirjusast ja, ja tõlkestiilide paljusust, aga muidugi ma saan ka aru jälle sellistest inimestest, kes kangesti igatsevad sellist suuremat ühtlust. Ja noh, ma kujutan ette, et, Need filosoofia ajaloo õpetamisel näiteks on vaja, et et saaks meriino tekstid omavahel kokku viia. Teiseks ikkagi algat tähtis see, et need dünamoga hakkaks ulatuma nendest tõlgetest välja, et ta läheks käiku ja hakkaks tööle siis meie oma mõtteteenistuses Eesti võtteteenistuses, et et see ei ole mitte inglise, prantsuse saksakeelse maailma mõtte, vaid ikkagi eestikeelse maailma mõtlemises läheks käiku ja no selle kohta on praegu veel vara midagi öelda. See kõik võtab aega. Tähendab, need autorid kasutavad palju uusi mõisteid. Ja, ja juba prantsuse keeles on siis nende kohta ka uued sõnad, eks ole, teie pidite eesti keeles leidma need sõnad, nagu ma kirjutasin siin näiteks Jacques Derrida positsioonidest välja niisugust terminit nagu logotsentrism, Cramotoloogia ruumistamine, tuttsõnu nad kasutavad ka teisesse laiemas tähenduses, eks ole. Jah, see on nii et siin muidugi ei saa kõike tõlkida, hoid, osa tõlkimise tööd jääb lugejale endale nii nagu nagu sa tegelikult teoreetiliste keerukamate filosoofiliste tekstide puhul alati on, kui ta on kirjutatud emakeeles, mingil määral tuleb seda ikka juba hakata tõlkima siis nii-öelda enda sisemisse idioomi või et see mõistmine ise on ju aine tõlkimine mingil määral. Ja, ja teisest küljest tõlkimine on, on kohanemine. Selleks, et mõistmine toimiks, selleks peab kohanema või, või ennast häälestama teatavale lainele mida see tekst ja keelekasutus eeldab. Kui seda suudetakse teha, siis ongi, ongi tehtud see teine pool, mida Eesti on, ta ise ei saa veel teha, et tõlkida siis sellest üldisest keelest, milles tekst on meile antud oma nii-öelda isikliku sisemisse keelde. Tähendab lugemine on ka loominguline tegevus, nende teoste lugemine ja ütleme näiteks Kafka raamatu lugeja peab iseendale ka selgeks tegema, mis tähendavad terminid nagu masin ja väike kirjandus ja kui ta selle raamatu läbi loeb Jah, no ta ei pruugi õnnestuda. Aga see selles suhtes siin raamatu eessõnas ise leidsin ühe hea tsitaadi sil löödilt, millega meelsena lõpetasin, Kustas selgitab ka, et ei pruugi tingimata olla tema raamatute tema tekstide lugemiseks üleliia haritud, et ikkagi olulisem veel, kui oskus teksti kõigi võrreldavate teiste tekstidega seostada ja seda niimoodi siis analüütiliselt lahti muukida, on see otsene või vahetu kontakt tekstiga see kas leitakse või või mitte. Juhul kui kontakt tekstiga tekib, tähendab kui midagi hakkab särisema, lööd, nimetab seda võrdled, seda sellise elektriühendusega siis see vooluülekanne toimub. Ja ühesõnaga toimub ka see nagu ümber kirjutamine sellest üldisest keelest oma keelde. Et tekib niisugune mitte siis lihtsalt intellektuaalne, vaid juba afektiivne kontakt tekstiga. Et see teeks, ta hakkab midagi tähendama juba tunnete pinnal. Ja maailma tajumise pinnal sellisel juhul kui ka üks või teine mõiste jääb esialgu hämaraks, alati on, on aega ta hiljem natukene selgemaks lugeda või, või siis teiste tekstide kaudu ta selgemaks lugeda. Et kõik ikkagi oleneb sellest, kas tekstigi kontakt. Jah, ega neid kerge lugeda vale, aga mina tunnetasin seda, et et mida rohkem ma neid raamatuid lugesin, seda rohkem ma tahtsin neid lugeda, tähendab, tekib niisugune tahtmine, oleks nüüd hästi palju aega ja, ja siis ma võtaks liisiga kõrvale. Tähendab, see tahe tekib. Ja ma pean ütlema, et, et kõige kergem oli lugeda seda poolvalerii härra testi kas ka sellepärast, et ta on juba täiesti nagu ilukirjandus või. Jah, ma arvan, et selle ma olen tõesti puhul lihtsalt need teksti mõistmiseks vajalikud eeldused on eesti kultuuris juba loodud siis võib-olla juba osalt kolmekümnendatel aastatel, ühesõnaga Noor-Eestist 30.-teni ja siis veel mingil määral see uuem siis modernismi laine, mis tuli kuuekümnendatel aastatel. Et minu meelest sellise teksti lugemiseks tõlkimiseks vajalikud eeldused, need, neid mina ei pidanud enam hakkama ise kuidagi kokku paneb või või sünnitama, et need olid olemas enne. Ja ma isegi mõtlesin sellele tõlkides, et ma hea meelega lasksin tekkida sellistel keelelistel allusioonidel ka siis eestiaegse kirjandusega või noh, võib-olla nad ei paista alati väga välja, aga ühesõnaga ma tundsin, et, et keel, millesse ma seda joodud hakkan panema, tegelikult oli juba olemas. Muidugi väga tänuväärne on, et te olete ka kõigil nendel raamatutele kirjutanud põhjalikult ka sees või järelsõnad. Selleks tuli muidugi ka veel palju tööd teha. Jah, muidugi tuleb teha, aga see, see töö langeb kõik selle eeltööga kokku, mis tõlkimiseks niikuinii ilma milleta ei teki isegi tahtmist seda raamatut tõlkida. Aga võib-olla vahel on ka maitse asi, mulle endale meeldib, kui raamat sisaldab rohkemat kui kui ühte teksti, et siis niisugune. Seega Talmudlik tekstitüüp, kus on tekst, selle teksti kommentaarid ja veel kommentaaride kommentaarid. Sõnaga niisugune lahendus mulle ta on, on väga meeltmööda ja peale selle on alati võimalik ju lisada selliseid täiendtekste, mis, mis aitavad konteksti mõista võib-olla vahel paremini, kui, kui mingi eessõna või, või järeldusel aia konkreetsed kommentaarid. Te oletegi seda teinud nendes raamatutes ka. Jah, ja see on, see on teisel sellepärast muidugi ka, et ikkagi meie keeleruum on väike ja see võimsus, tõlkimise võimsus on suhteliselt väike ja ja noh, peab proovima tõlkida korraga võimalikult palju, et kui eks raamat juba ilmub, et seal oleks võimalikult siis viidatud kõigele juba ilmunule, mis võib aidata seda teksti mõista. Kuuldud tõlkijatest saate külaline oli Hasso Krulli ja teda küsitles silma Jüri Salusaate toimetaja Martin Viirand.