Enne kunstniku kätte jõudmist on nahk ju katnud elusolendit mõnda looma. Tähendab, ta on olnud kellelegi päris oma. Ja nüüd on ta siis teie käte vahel. Kas te suudate sellesse materjali suhtuda täiesti külmalt või tunnetate neid mälestusi, mis materjal endas kanda võib? Kõlab mõika, tunnetan alguses, kuna sattusin nahka õppima. Horida mulle lihtsalt üks harilik materjal, nagu iga teine tarbekunstimaterjal. Nahk on ju loksusesemetama härjal prestiiži, soliidsuse märk. Ja selle, mis asi see nahk tavaliselt on, avastasin ma enda jaoks alles hiljem. Siis kui ma tegin väikesi kujukesi ja, ja väikesi päid ja mida ei tahetud näitusele välja panna ja mida nimetati pooleldi pilgatas muumiate koopiateks. Sealtsaadik on mul. Ma ilmselt laenu klapib enam-vähem kõikide tööde ja kui materjal on tinginud neid märke, mida ma olen kasutanud, olen katsunud nagu mingit silda ehitada selle nahkeseme või tähendab töö ja materjali vahele näiteks kasutanud Keyna või sümboli nokk käsi. Käsi on ju küllaltki maha käinud märk, aga mulle tundub, et siia ta sobib. Ta on seotud joot kompimisega. Kätega tehakse tööd, kätega, sülitatakse kätega, on tapetud. Ja samuti jalg, riietus, see kõik on nahaga seotud loomult ja loomi olen ka teinud, mul oli üks Harry kaitseala, ainult need polnud päris loomad, nad olid natuke äraspidised ja siis on võib-olla veel niisugune seos, mis oleks päris huvitav naha jaoks nagu mask ja kuju, nokia inimene, tähendab nende asjade seos selle üle võiks nagu mõelda. Teie töödest tundub olevat vaeva ja ängi ja kurbust. Ma kardan, et viimastes töödes on pigem korjust võib-olla kurjust, sellepärast et. Te olete ju natuke nagu aiaraamatu kirjutaja natuke nagu kroonik teie töödest läbielatud kogemused sees ja võib-olla praegune ümbrus mõjutab, ma ei saa teha ilusaid mediteerivaid, unistavaid rahustavaid töid muusika saatel. Paratamatult käib töödest läbi see aeg, mis parajasti just on põhimõtteliselt nii, et siis natuke seda ka, mis tuleb, mitte ainult seda, mis on olnud. Olete natukene ennustajaga, võib-olla kõik kunstnikud on natukene ennustajad, farma väide, isegi kardan panna tööd, olema pealkirja või, või sarja üldnimetust, sest ma kardan, et see toob kaela midagi halba või kurja. Üks naljakas kokkusattumus oli pika jalapaari valvuritega. Seda on tehtud niimoodi, et üks vaatab keskele, üks ülespoole, üks allapoole ja nad ongi mõeldud Toompead kaitsma pika jala poolt. Ja kunagi, kui neid puhastati, selle järel ma vaatasin, et nad olid hoopis teistpidi pandud keskele kokku vaatama, mõtlesin omaette, et nüüd nad enam ei valva. Paar päeva hiljem oli 15. mai intrite Toompeale käik. Pika jalavalvurid ei suutnud Toompead kaitsta. Rääkisite enne, et ei söanda oma teedele hästi pealkirju panna. Aga reedel on tegelikult pealkirjadel väga suur tähtsus, kas pole nii? Tõepoolest on, pealkiri on mul enamal jaol peaaegu pool tööst sõnavad Nurtsa tohutu jõud ja mõned ideokost meelde jäänud pealkirjad, näiteks raamatute pealkirjad kummitavad mulle eluaeg. Näiteks üks pealkiri väljend, mis mul kummitab andmevarguse kirjastuse poolt kuuekümnendatel aastatel välja antud raamatu pealkiri kummalise maailma paratamatus. Sarivad Jüri Arraku kaanepildiga või näiteks üks pealkiri oli, kõik jumalad lähevad peole, seal oli mingisugune hiina poeem pist ja kogu aeg mõtlen, kuidas ma saaksin mingit taolist nimetust kasutada oma tööde juures, aga ma ei ole leidnud ajal mingit varianti. Kaks on raamatu pealkirjad aga, aga oma pealkirjadega tööde nimedega on umbes samasugune lugu. Teil ei ole mitte eelkõige ettekujutust oma tööst nii vormis, vaid lihtsalt üks mõte. Üks mõte on see, mis kogu aeg aitab nagu vormi leida. Enamasti jah, ma nagu püüan neid mõtteid, mis vilksatavad eriti meeldib mulle vilksatavad mõtteid püüda kõndides sest ma märgin ta üles kuskile märkmikku. Joonustame noh ja siis on mul hulk märkmikke, siis ma sirvin neid, aeg-ajalt leian sealt endale midagi teedeedeevist, oma töid väga kaua. Kas sellest on tingitud ka see, et tööd on nii mitmetähenduslikud või isegi Öelda, et ühes töös on võib-olla terve näituse jagu ideid? Noh, aga miks Klita tõepoolest, ma pean töid väga aeglaselt ja kuhu ma need mõtted siis ikka panen mujale kui tööde sisse? Tegelikult ma tahaksin, et vaataja ka leiaks sealt iga uue meeleoluga või iga uue nurga alt vaadates või iga uue valgusega enda jaoks midagi uut. Tahaksin ta välja kutsuda midagi assotsiatsioonide voolu taolist. Ütles, et kõik mu tööd on väga üksteisega seotud ja koos olles nad peaksid 11 toetama, nii et siis saab kokku veel rohkem mõtteid kui ühest. Kuidas te ise tunnete, kas te tahate rohkem esineda üksi, sobib teile personaalnäitusevorm paremini või siis teistega koosesinemise vastu pole ka midagi. Nahakunstinäitustel teiste nahakunstnike tööde taustal oma töid eriti näha ei taha sest see kipub vägisi olema siis näitus, nagu mingitest imeasjadest midagi nahast teha saab. Aga see ei ole ju üldse oluline külg asjal, oluline on ikkagi väljendus. Kas te teete oma töödele kavandit ka ei tee või mõnikord olen pigem tagurpidi teinud, tähendab, ma olen tõbrastele inist farmis modelleerinud ja selle järgi teinud kavandi, kui, kui kavandit on tulnud Läsitada. Teised nahakunstnikud teevad kavandanud paberil nahkesemete kavandeid ja see on minu jaoks täiesti võimatu. Ma ei ole seda kunagi teinud ja kompositsioonitunne ei ole maapoisid ka kõige tugevam külg, nii et ajad saavad kasvada ainult iseenesest seestpoolt see vorm, kui te parasjagu teete oma tööd, et tema lugu valitseb teid ka teie kätja, teie mõtetki käärimise ajal küll Köderi valgusega vaadates mingi teise nurga alt ta lihtsalt mingi vormi Kanaarlus nagu haakub ja ta hakkab sellest kohast kasvama siis nagu areneb edasi omaenese sisemiste seaduspärasuste järgi. Tähendab ennast ise või vorm, teeb ennast ise, kuni kuni tundub, et ta on valmis modelleerimise ajal. Kas võib juhtuda ka nii, et täiesti muutub esialgne idee täiesti teiseks läheb? No üks muutumine oli nende samade pika jala kohvibaarivalvuritega meid modelleerisin lasta, teeniks Saaremaal mõeldes oma maja peremehele perenaisele kavatsesin nad hoopis teistmoodi välja panna. Kaks profiili seina peale. Leidsin, et väga tore on nad ninapidi ühendada, siis ma saan niisuguse üsna efektse pika ninaga hobuse näo moodi. No ja hiljem mul oli tehtud üks kood, mis oli juba varem eksponeeritud. Kogemata riputasin selle pea kuue kohale ja sain pool inimest. Ja sealt tuli see valvurite Mõtta, seda ma olen nüüd mitu korda kasutanud sedasama nägu. Ma olen nüüd terve päeva istunud siin teie ateljees ja alguses oli valge ja siis siin olevad umbes 20 teie nahast skulptuuri olid kõik nii jutukad ja nii ma ütleksin, isegi pealetükkivad vaatajat agressiivsedki, nii palju mõtteid siis nii palju vormi, liikumisi, lainetus, aga mida hämaramaks läks ja läheb kogu aeg edasi siis seda kindla piirilisemaks muutub see nende sõnum. Kas te vestlete ka oma kujukestega, eks ma ikka vestlen natuke siis neilt tolmu pühin ja üle hõõrun vaha ja õli seguga. Siis ikka küsin, kuidas läheb. Kas te armastate oma valmis saanud töid väga, ütleme nii, nagu väikest elus tudengid või suudate unustada? Ta lihtsalt, kui on valmis asuta uue kallale? Ei, nad on ikka kõik sedavõrd seotud, ma olen siis nagu selle mingi asja ära teinud ja seda ma enam ei korda, kui ma tast ilma jäätis on lihtsalt see vähel, mingist suurest üldpildist on seal puudu. Kui töö valmis saab, kas see on midagi niisugust, et nüüd on see asi ära öeldud, et ma olen nüüd sellest või teisest vaevast lahti tulla ka teist korda siis enam seda asja ei ole vaja häälda. Noodan küllaltki laisk inimene, ma olen pühapäeval sündinud pühapäevalapsi, pühapäevalapsed on lihtsalt niisugused, kes teevad kõiki asju teistpidi. Ja ma ei taha, et näha, mis juba on tehtud ja mis teistel on tehtud. Mälestan mõtet ainult seda teha, mida peal ei ole, et siis lisada sellele, mis on olemas. Aga enne kui panite niisugused nahast kujukesed näitusele välja, enne te tegite raamatutele nahkköiteid annan üldse raamatuga kuidagi läbi elu kummaliselt seotud mani teinud köiteid selles mõttes, et oleksin oma käega raamatu otsas lõpuni Narab köitnud vaid tegin köitekujundusi ja sealjuures väga subjektiivseid ja sealjuures ainult neile asjadele, mis mulle lähedased olid mingil kombel tähendab sorry siis nagu soov raamatut varitseda või, või haarata Ta või nii, et see pakkus mulle, seal on väga palju. Kas te olete meistreid ka vajanud oma tööde tegemise juures? Kui räägime nendest suurtest nahast kujudest? Ei, mitte kunagi, kõik on ainult omatehtud. See on vist füüsiliselt päris raske töö, ongi õdus. Seal arvatakse, et monoiun neid, aga tegelikult see võtab tohutult aega ja vaeva ja ja on tõesti raske. Nõidumine võib ju ka tegelikult raske olla ja niisugune muinasjutuline tunne siin tõesti natuke on. Te olete ilmselt oma töödes lähtunud mitte ainult eesti kultuurist ja ütleme eesti muinasjuttudest ja usundites siin tundub olevat ka teiste rahvaste mälestusi sees. Tema on väidetud, et siin on midagi indiaani parastaga ise endale, mulle meeldib India skulptuur ja kõik selle kandi skulptuur väga. Aga teadlikult oleme kasutanud ainult kihelkonna kandis kihelkonna kandi tanukirja seda punast, mis ei olegi visterite tüüpiline eestile, aga mulle ta istus millegipärast väga ja kuna ma natuke olen Saaremaaga seotud just selle kandiga ja see kihelkonna sõna on imetore, tähendab kammitud, et asja üks allikas on siis Saaremaa, kas on veel mõningaid, nimetagem neid siis ammendamatuteks allikateks, kus te alati saate tuge ja mõtteid. Ei oska midagi öelda, saadaks nagu Peiga meelevaldne midagi välja tuua. Ja unustada igasuguseid allikaid. Aga üks asi, mis pidevalt mõjutab, on looduses näiteks puude vormi, puude okste koju, see, mida nad nagu väljendaksid, kivide faktorid, puukoorefaktorid virvendused ja valguse mängud vees. Kõik niisugused kaunid asjad. Kas võib nimetada teid liiternatuurseks inimeseks? Vaid olümpia oli või? On väga olnud seotud raamatuga ja tõesti läbi Kirjanduse natukene elanud ka peole läbi kunstielamise, teadabi looduse, aga, aga midagi nii konkreetset ei ole kuskilt sees. Midagi, nii ühest. Kujutame ette sellist olukorda või mängime sellist mängu, et te ei saa enam naa kunstnik olla, aga te saate valida ükskõik millise teise ametimaailmast. Mis te siis valiksite midagi? No ma ütlesin, et ma olen väga laisk ja sest ma lihtsalt laisk läksin. Aga, aga see ei tähenda, et see nahakunstnik olemine oleks mulle nii väga oluline. Mul ei ole vist üldse oluline enam teha tingimata nahast kui materjalist. Tegelikult on mulle just kõige põnevam asi modelleerida plastiliinist kahjuks plasta liin ei ole. Näituse materjal ja sobilikku materjali ma ei olegi endale leidnud. Aga kas te olete proovinud teha puust kivist savist, kivist, veidi ahvenaga, see on natuke liiga raske oma nahas tööde juures, te olete natukene kasutanud ka teisi materjale. Aga küllaltki vähe. On ju moes praegu materjale omavahel kokku sobitada. Teie tahate ilmselt väljaspool moodi seista? Seda küll, see ei ole nagu üldse tähtis. 100-le ib asja tavalisemaks oma vist, noh, olla erilised. Töö on valmis ja te ütlesite, et midagi ära öeldud ja enam ei pea sellega tegelema. Aga kas töö iseseisvalt või peale teid ka veel kasvada, nii et kui te hakkate oma vanu töid vaatama, et siis tunduvad nad kuidagi uuenenud olevat. Varem oli võimalik saada lepinguid kunstifondist ja kunstnike liidust. Ja keegi ei oleks mu taganud lepinguna, seal oli mu nahkskulptuuri, kuna siis tehti veel alles raamatuid ja kaarte. Ja siis ma tegin niimoodi, et modelleerisin skulptuuri, lõikasin ta pooleks ja esitasin karbina seest tühjana pealmine osa nagu karbi kaan lahti käimas ja habras kuskilt hiljem tundus mulle, et vorm on juba liiga keeruline ja ei ole enam mõtet pooleks lõigata. Ja siis niimodi kujunesid need nahkskulptuurid, eks, aga praegu vaadates neid pooleks lõigatud ja lahtikäivaid vorme on notaris toredad, kaunis iseäralikud, kui hakkasite tegema nahast kujukesi ja lõpetasite köidet tegemise. Kas see oli teie jaoks järsk muutus? Muidugi järsk, ma ei olnud ju ise ühtegi asja otsast lõpuni nahast valmis teinud ja see on isetegemine on väga raske asi harjunud, ei ole eriti vastu igasugust traditsiooni. Noh, peoga kuidagi kinni. Hirmus pusimine oli, aga huvitav oli nii põnev, et ma jooksin kirjastusest lõunavahe. Töötasin tol ajal kirjastuses lõunavaheajal koju nahkasju tegema. Lõpuks tulin töölt ära, sest mulle ei antud palgata puhkust näituse tööde tegemiseks. Ja olete olnud nüüd kutseline kunstnik, kui kaua juba 16 aastat enne mikrofoni lülitamist, kui rääkisime teiega, et võiks ju kõnelda natukene ka sellest, kuidas ta oma töid teete sellest materjaliga töötamisest, siis te ütlesite, et praegu on nii palju niisuguseid ise hakkanud nahategijaid ei tahaks, mitte et minu nipid nende kõrvu ulatuksid. Nii et ilmselt praegu te arvate, on nahast tehtud ka palju häbematuse ja inetusi. Praegu on tõesti väga halb ja korjeaeg kunstnikel samad vabakutselistele kunstnikele, kellele ei sobi kommertslik, kus on nagu oht pea kohal, kogu aeg rataste vahelejäämise tunne. Praegu paistab, et parim kunstnik on see, kes rohkem raha teenib. Aga vabakutseline kunstnik ei saa ju olla era, ettevõtja või väiketootja. Konstnikkoda tähendab nagu rohkemat. Iga uus töö peaks olema mingis mõttes nagu väljakutse peaks olema alles jäänud ebaõnnestumiste ja otsimiste võimalus. Täitsa tööd tehes tuleb nagu iga kord see, mis on kätte saavutatud ühest otsast maha Ta ja midagi juurde võtta iga tähed oleks teha korraks seda võimalust. Natukene võiks ikka olla rääkida. Kuidas te teete oma teid, kuidas nahk teie käte all vormub ja kelle nahad üldse need kõige hinnatumad on? Kunstnikele kõige rohkem meeldib mulle, kui öeldakse et töid vaadates üldse ei mõtle selle üle, kuidas need tööd tehtud on. See on nagu parim kompliment mumeelest, aga materjalid on needsamad, mis parajasti traditsioonilist nahkehistööd tekkijatel võtta on. Värvid on anilin, värvid, harilikud riidevärvid ja samamoodi modelleerin kasutanud registrit. Praegu muidugi napib kõigest paarin, lohk on taimparknahka minu jaoks, aga praegu on meil kommunari saapanaha, kui neidki all. Ja kõige paremad on vasikanahad, vasika taimpark maha taga, aga see aeg, millal vee peal oli väga kaugele jäänud. Mida see taimpark tähendab? Taan pargitud pajukoorega ja on küllaltki palju aega võtta töö ja seda parkimismaterjali peab väga palju olema ja kas te olete kasutanud oma tööde juures ka karvast nahka? Ei ole, võib-olla kuskilt olen korraks mõtlema hakanud, aga, aga see tõesti kõlvaata. Kas see läheb juba liiga loomaks kätte või milles võiks olla põhjus? Nahk on niisugune materjal, millest saab piir, on eriti tundlik. Kust saadik ta on lihtsalt materjali kost saadik, ta nagu muutub kujuks või asjaks või vaibaks või muuks kunsti tehaks. Kas te ise nahk asja, armastate nahast riideid, karvaseid kraesid järjehoidjaid ja muud sellist? Varem armastasin rohkem, olen isegi teinud mõningaid riideid ja arvatavasti olen peaaegu kõiki asju korraks proovinud. Aga kui nad juba kord tehtud on, ega ma enam uuesti teha ei taha? Tähendab, sellega on lõpetatud. Nad mõtlesid niisuguse otsa peab, see pakub nagu kõige rohkem praegusest eesti nahakunstist. Kuidas teile tundub, kas mõni on teised ka eeskuju võtnud? Mõtlen, mingeid väikesi majutus ehk on olnud. Aga midagi konkreetset küll, mitte Õpilasi muda ei ole. Ise ma olen nagu natukene eemal ja vaatan kaugemalt pealt, enne meil oli juttu sellest, et ega selle nahaga teid nüüd nii väga tihedad sidemed seogi asemel võiks olla siis ka mingi muu materjal. Et lihtsalt väljendada ennast, aga kas võib nimetada teid pühendunud kunstnikuks? Nahk on lihtsalt üks materjal või üks lõngaots, kus asi minu jaoks hargneb. Mu meelest on üsna ükskõik, mis materjal see on, mida tegeleda, kas maalida või, või teha skulptuur ei või, või teha nahka. Lihtsalt see on materjal, mida ma saan ennast väljendada ja milles ma saan nagu sügavuti minna ja vaadata, kui kaugele ma siis jõuan. Aga pühendunud vist küll, sest tegelikult ma olen kolmanda põlve kunstnik. Mu isa oli raamatugraafik ja vanaisa oli ka kunstikoolis õppinud Peterburis sajandi alguses. Ma ei ole neist kumbagi tegelikult peaaegu näinud, sest vanaisa suri juba vene revolutsiooni hääl ja minu jaoks on ainuke legendid ja tööd ja siis ma olen nagu alati lapsest peale. Ta ei ole mõelnud, mis see kunst on ja kus kunsti piirid on ja kas niimoodi on kunst, kui tehakse lihtsalt enda jaoks pilte akvareble ja ei panda neid kuskile näitustele välja. Ja kunst on minu jaoks olnud siiamaani sõnaseerimises ajas nagu mingi ohverdamine. Ma olen vist nagu toitunud kunstist ja, ja see on kõik püksov loob, tähendab, ei ole eraldi olnud tööaega ja, ja vaba aega ja ja ma olen mõelnud, et ega oma järele küll jätta ei tahaks samas laadis tegutsemist ja proovin ikkagi lõpuni välja minna.