Järgneva saate pealkirjaga psühholoogia võimalikkusest ajendas mind lindistama üks vestlus. Ja see oli tuntud eestlasest psühholoogiaprofessori Endel Tulvinguga kes töötab Toronto Ülikoolis. Annan siinkohal kuulata teile ühe katkendi sellest. Psühholoogia on muidu Ameerikas üheks väga tähtsaks teaduse haruks. Eeldatakse, et see kulu kujuneb välja 21. sajandi põhiteadus või vähemalt põhiteaduse osa. Neuroteaduste osana ennustatakse väga helget tulevikku. Eestlastest on võib-olla kõige silmapaistvamaks psühholoogiks üks noorem mees, kelle nimi on Jaak Panksepp. Tema füsioloogiline psühholoog ja tema anna oma alal väga hästi edasi jõudnud. Professor Endel Tulving uurib mälu ja ta on selles maailmakuulus psühholoogia on maailmas niisiis äärmiselt perspektiivikas teadusharu. Millised on aga lood sellega siin kodu-Eestis ja Nõukogude liidus? Nii palusingi stuudiosse Tartu Ülikooli psühholoogia õppejõud Peeter Tulviste ja Jüri Alliku. Loodame siis teie abiga selles selgusele jõuda, aga kõigepealt sellest, mis ajast ära saab rääkida Eesti psühholoogiast. Kuni viimase ajani oli kombeks alustada Eesti psühholoogia ajalugu aastast 1802 Tartu Ülikooli taasavamisest. Aga nüüd mõni aasta tagasi, kui tähistati ülikooli 300 viiekümnendat juubelit siis tuli päevavalgele piisavalt materjali, mis lubavad. Meie psühholoogia saba ajas palju kõrgemale kergitada, nii et võime julgelt alustada aastast 1632, kui seda teemaringi vaadata, siis ta keskeltläbi on sama, mis oli üldse seitsmeteistkümnenda sajandi Euroopa. Psühholoogias arutletakse näiteks üldse hinge omaduste üle hinge päritolu, üle eraldi probleemiks on hingevõimed, inimese ja looma hinge erinevus. Kui veel ühte tähtsat aastaarvu nimetada, siis see peaks kindlasti olema aastaarv 1886. Millal Eestisse jõudis eksperimentaalpsühholoogia sel aastal, see on siis seitse aastat pärast maailma esimese eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi asutamist asutas kõikides maailma psühhiaatria ja psühholoogia lugudes endale koha leidnud mees, kelle nimi oli Emil. Kreppelin. Asutas Tartus eksperimentaalpsühholoogia laboratoorium alustas eksperimentaalseid uuringuid. Üks väike näide üks teema, mida ta viljeles oli niisuguste ainete nagu tee kohv, alkohol, mõju inimeste psüühilistele protsessidele. Millises seisus on siis praegu meie psühholoogia uurimine? Ma tahaksin kohe öelda, et kõike tuleb vaadata suhteliselt suurema, üldse teaduse teaduse osakaalu foonil. Minu isiklik mulje on selles ja see on ka kinnitatud fakti, tegelikult nõukogude teadus on viimasel ajal pidevalt alla käinud ja tema tähtsus maailmateaduses on pidevalt kahanenud. Siin on olemas väga mitmeid põhjusi. Niisugused noh, teadvuse selgelt ilmingud, mille järgi seda võib otsustada, on ajakirjade vähesus, näiteks psühholoogias ilmub ainult kaks ajakirja üle liidu üle liidu Karheoloogilist tohib öelda kolm. Kui see Moskva ülikooli. Ta ei ole ajakiri. Liiduvabariikides ka ei ole oma ajakiri loomulikult. Võib-olla kõige olulisem näitaja, mida tänapäeva teaduse mõõtmiseks kasutatakse, on siis tsiteeringute arv siis liidu teaduse panus kogu maailma teadvusesse on alla viie protsendi, kõik teadused, kop psühholoogias on see olukord kindlasti veel väiksem ja ma arvan, et see liidu psühholoogia vanus, kuda üks protsent kogu maailma teadusest on, on väga hea. Et me peame arvestama seda, et me oleme siis üks pisikene protsendikene kogu maailma teadusest, eesti on sinna siis hulka arvatud näiteks eriti, kuna eksperimentaalteadlane on see, et nõukogude tööstus ei tooda mitte ühtegi ja psühholoogiaalast riist, kõik, mis on vajalik, tuleb endale ehitada sea seotud jällegi difitsiitsi, inseneritööjõuga ja nii edasi, nii edasi. Ühesõnaga ma arvaksin, see, et nendes viletsate Soludes me siiski vaevaliselt küsime maailma kuidas nüüd öelda nii märgatavuse pinnal ja ma arvan, et Eestit, eelkõige Tartut, siis mõnel määral maailmas siiski teatakse ja tuntakse. Aga millised on maailmapsühholoogias praegu kõige olulisemad suunad ning kus on need momendid, kus meie haakuma Võiks öelda seda, et viimane kümnend on bioloogias on kulgenud niisuguse lipu all, mida võiks nimetada kognitiivseks lipuks, see tähendab seda, et siis inimesed, tunnetus, võimetele on antud nagu suurem osakaal ja tähtsus mitte üksnes sellepärast, et ütleme mõtlemist või, või siis muid intellektuaalseid protsesse uuritakse, vaid on aru saadud see, et kogu inimese maailmapilt kõik tema reageeringut kulgevad läbi selle maailma mõtestamise. Ja sellele uuringule on siis nagu suurem osakaal, võiks öelda, et meid Tartus, kes me siin oleme, kõik uurime erinevaid asju, meid ühendab just see kognitiivne külg, see tähendab seda, et, et me kõik uurime seda, kuidas inimene saab aru ja püüab endale luua välismaailmamudelit või seda pilti. Ja see on väga erinevatel tasemetel, noh näiteks mina uurin väga primitiivselt esmasel tasemel see, kuidas luuakse nägemispilt maailmast ja võiks öelda, et Peeter uurib siis seda, kuidas loheks vaimne või, või siis Kõrgeima astme intellektuaalne pilt sellest maailmast. Minu meelest kõige suurem takistus meie teaduses üldse ja psühholoogidel samavõrd kui mitte rohkem, on see bürokraatlike takistuste hulk, mis takistavad normaalse teadvuse tegemist. Teaduse tegemine ei ole ainult laboratooriumis istumine, seal katse välja tegemine, selle ära tegemine või, või artikli valmiskirjutamine edasi toimub, sama oluline protsess on selle ideede, mis me oleme siis kusagilt välja mõelnud või avastanud nende müümine, nende reklaamimine, nende nii-öelda levitamine kogu selle ühiskonna seas, mida endast kujutavad siis psühholoogid ja mis ei tunnista riigipiire. Aga nagu igaüks meist teab, kui me tahame näiteks välismaale artiklit saate, siis me peame kõigepealt täitma blanketti Kuusmäe, tema andma allkirja järgmistele sõnadele, et antud töös ei leidnud midagi. Põhimõtteliselt tootja ei paku mingisugust huvi mitte kellelegi. Ja see on lausa kohustuslik allkiri, millele tuleb anda nagu literatuurne, aga see tõus oli öeldud ainult lollide riigis võib selline idiootsus välja mõeldud olla. Kuidas siis üldse saab rääkida sellest, et nõukogude teadus võiks midagi maailma mastaabis pakkuda? Noh, ma arvan, et siiamaani ta ei pakugi seni, kuni need rasked takistused eksisteerivad ministeeriumites loa küsimused ja kõikvõimalikud saatekirjade vormistamine, mis on tihtipeale palju suuremad kui see artikkel või väike sõnum, mida me tahame kuhugi saata. Kui see ära ei kao, siis ei muutu midagi. Samuti ma arvan, et üks, teine oluline asi on see, et seni kuni nõukogude teadus põhiliselt sisemaal ka kirjutab vene keeles, ei ole tal mingisugust lootust tõsta osakaalu maailmateadvuses. Ja nõuda seda, et ka nõukogude teaduslikud ajakirjad läheksid võõrkeeltele üle tähendab inglise keelele, mis seal Ingo Franca kogu maailma teadusele ei ole midagi erakorralist. Tuletaksin meelde kahekümnendatel aastatel Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia, kõik väljaanded olid võõrkeelsed, alles Stalini ajal muutusid nad järk-järgult venekeelseks, kuna leiti, et inglise keeles, et seal kosmopolitismi avaldus. Aga noh, me peame lihtsalt teadvustama seda selgelt fakti, et maailmateadvus on teadusekeel, on inglise keel ja mingit muud varjet, eriti seal ei saa ollagi see, et kui kirjutatakse mingis muus keeles, olgu see jaapani, olgu see saksa, olgu see prantsuse keel siis on tõenäosus, et selles keeles kirjutatud artikkel omaks mingisugust resonantsi maailma teaduses, et teised teda märkaksid, et nad hakkaksid seda arvestama, muudaksid oma uurimisprogramme lähtudes sellest seal neli-viis korda, kui isegi 10 korda madalam. Aga elementaarne asi on see, et kui me nüüd ei suuda nüüd ajakirju inglise keelseks muuta siin Nõukogude Liidu sees, siis on see, et teha ikkagi juurdepääsetavaks mõistlikuks suhtlemine välismaaga. Aga siin ei sõltume ainult teaduse bürokraatiast, vaid ka eelkõige postiteenistuse bürokraatiast. Kui kirjad välismaalt ühest toimetusest teise kuluvat umbes kaks kuud läheb üks käsikiri tuleb Inglismaalt näiteks mulle tagasi siis soliidsetest välismaa ajakirjates üldse ootamise aeg on ise alla kahe kuu. Vastusconi teatatakse, kas artikkel on vastu võetud. Peale selle on kõikides normaalsetes maades kombeks, et inimesed, kes mingi teadusliku probleemiga tegelevad paar korda aastas kuskil maailma nurgas, saavad kokku ja arutavad läbi, mis kellelegi parajasti käsil on ja mis ta järgmisel aastal tegema hakkab. Juba sellest voolust väljas olemine mõjub väga halvasti. Sellepärast, et niukses vahetus suhtlemises selgub väga paljud asjad. Et noh, näiteks ajakirjades reeglina inimesed ei räägi ebaõnnestunud uuringut aga mul on palju olulisem teada seda näiteks mikspärast Californias läks mingi katse untsu, selle asemel, et hakata siin seda kordama, aga seal suulises vestluses inimene ütleb, et sa ära tee seda, et mul läks, sel, sel põhjusel ei tule sealt midagi välja, et ei ole mõtet sealt otsast otsida. Ikkagi on tarvis niisugune vahetu vahetu suhtlemine. Ma tahaksin siiski tulla praeguse olukorra põhjuste juurde. Psühholoogias on inimhingeteadvus, inimeste ei ole meil tükk aega eriti millekski peetud, ammugi siis hinge, millest see olukord alguse sai. Kuidas. Mõne sõnaga rääkida psühholoogia ajaloost nõukogude liidus. Tsaari-Venemaal psühholoogia oli niisugusel korralikul Euroopa tasemel olid olemas enam-vähem samad koolkonnad, mis tolle askees Euroopaski. Väga kiiresti ja hästi tõlgiti kõik maailmas ilmuv kirjandus. Nii et kahekümnendatel aastatel võib öelda nõukogudepsühholoogia. Tänu tsaariaja pärandusele oli maailmapsühholoogias sees. 20.-te aastate ja 30.-te aastate piiril. Toimub järsk murrang, langeb üsna täpselt kokku selle ajaga, millal Stalin kogu võimu enda kätte muretses. On üsna täpselt dokumenteeritud, kui vaadata nüüd paari psühholoogiaga ajakirja, mis tol ajal vene keeles ilmusid. Järsku ühest numbrist läheb lahti niisugune paranoia, aga võrreldav stiil, kus enam ei räägita mitte psühholoogiast, psühholoogia, sealt headest ja halbadest külgedest vaid hakatakse vahet tegema, et on olemas manduv, roiskub lagunev kodanlik psühholoogia. Ja niisugune hea, edumeelne ja tore nõukogudepsühholoogia. Kusjuures peab ütlema seda head idumeelselt ja toredat psühholoogiat Nõukogude liidus ei olnud lihtviisil olemas, tol ajal siis hakati ükshaaval tädi võtma kõik ju Venemaal olemas olnud koolkondi, vaadata neist sellest seisukohast, et mis sobiks nendest sellest õigeks, ainsaks psühholoogiaks, tähendab lähtuti nagu see ühiskond üldse on üles ehitatud püramiidikujuliselt, et üks on kivikuningas ja teised on need teised asjad. See kehtis kõikides teadustes ka ja kõik psühholoogia koolkonnad vaadati sellest seisukohast läbi ja kõik heideti kõrvale ja selle asemel kivikuningaks tehti hoopis Pavlovi kõrgema närvitalitluse püsioloogia. Noh, alguses ei olnud see asi nii radikaalne. Lõpule jõudis Pavlovi ideede ainuvalitsuse kehtestamine 40.-te aastate lõpul, 50.-te aastate alguses. Siis oli Pavlovi niinimetatud Pavlovi sessioon meditsiiniakadeemias, kus siis tehti väga lihtne järeldus, et kuna kõik kõrgema vaimuavaldused seletatavad tingreflekside ka siis järelikult, et on tarvis uurida ainult tingreflekse ja kõik psühholoogilised uuringud, mälu mõtlemine, taju ja nii edasi on lihtsalt liiased, sellepärast et me saame viia lihtsamale arusaadavale printsiibile. Siin muidugi tuleb öelda, et süüdi ei ole Pavlov, vaid ellumi, Ivanov, Smolenski täiesti kliinilise diagnoosiga vaimselt ebaterve inimene. Ja tänu sellele siis toimus kogu organisatoorne ümber muutus. Justkui küsida, mispärast just Pavlov moodi läks siis see põhjus on lihtne. Pavlovi kontseptsioon on just sedalaadi, et see väga imponeerib nendele režiimidele, kes arvavad, et inimest saab manipuleerida. Temaga saab teha kõik, mis tahad. See on väga kenasti võrreldusele Pavlovi koera süljereflekside Kell sellise koeraga hakkab film jooksma umbes niimoodi. Nähtavasti see stalinliku juhtkond kujutasite ühiskonna ja riigijuhtimist ja kuhu nad selle niimoodi juhtisid, on kaunis hästi praegu näha. No lisaks oli siis sellel füsioloogilisel võiks öelda niisugune veider pealisehitus, mis on niisugune abstraktne spekuleeriv filosoofia, millest mingit sidet jälle Pavlovi õpetusega. Ja sisuliselt see kujutas endast siis nihukeste psühholoogia mõningate üldiste põhimõtete ja printsiipide marksistliku ümberjutustamist või õigemini tõlkimist Marxi varasemate tööde terminoloogiasse. Ja see spekulatiivne filosofeeriv psühholoogia võiks öelda, domineerib minu meelest siiamaani nii nõukogude liidus ja tema on niisugune. Suurim voorus on see, et ta on täiesti ohutu, sellepärast et tal ei ole mingisugust praktilist rakendust, see on ka suur õnn kogu kogu meie ühiskonnale ja psühholoogiale. Just see, tema niisugune elu, võõrus ja abstraktsuse, sellepärast et kui oleks jätkunud kellelgi hoidu tol ajal kasutada kõiki neid manipuleerimisvõtteid, mida näiteks eksperimentaalne sotsiaalpsühholoogia Ameerikas ja mujal maailmas oli omandanud, siis tagajärg oleks võinud olla kohutav ja kolossaalne. Sellepärast et see on ikkagi tõeline reaalne jõud. Psühholoogia taassünd algab õige varsti pärast Stalini surma, kusjuures põhjus oli nähtavasti kaks, esimene põhjus oli lihtsalt, tulud läksid vabamaks ja teine põhjused olid tekkinud ülehelikiirusega lennukid. Siis oli häda Vajalik, sõjainseneripsühholoogia olemasolu aga ise olla sõjainseneripsühholoogiat, kui ei ole üldist inseneripsühholoogiat olla inseneri psühholoogid, kui ei ole muud psühholoogiat. Ja kui vaatame oma eesti psühholoogiat sellel taustal siis kuni 40. aastani. Me olime kõiges neist ilusatest võitlustest kõrval, aga 40. aastal, kui vaatame esimesi varasemaid keelatud raamatute nimekirju, siis psühhoanalüüsi all ilmunud raamatud lähevad juba kohe sinna kirja. Siis üks kõige suurem psühholoogia-alane uurimus, mis Eestis tolleks ajaks oli tehtud Juhan torgi doktoritöö ja monograafia ühtlasi pealkirjaga Eesti laste intelligents, seda põletatud ja raiutud. See oli tehtud just testida Pill, millesse Nõukogude liidus tol ajal suhtuti nagu mousse'i või meesi vastikusse ja koledasti ohtlikkuse loomasse. Tähendab seda seostati rassismiga, et kui üldine idee oli siis abstraktne, mõttetu idee oli selles, et kõik inimesed on võrdsed või õigemini solinud normatiivid peaksid olema võrdsed ja järelikult siis nad on ja kui tuli keegi, kes kasutades objektiivseid meetodeid, selgitas välja, et siiski on olulised erinevused inimeste vahel, siis seda tõlgendati kui nihukest rassismi avaldust, et, et inimesed on oma loomu poolest erinevate võimetega ja see läks lihtsalt selle üldteesiga lipukirjaga lahti. Eestis oli asi just 30.-te aastate lõpuks jõudnud nii kaugele, et Eduard Bakis, kes oli rakenduspsühholoogia rajaja, Eestis oli saanud volitused ja võimalused luua ülikoolis rakenduspsühholoogia instituut, nii et kui me vaatame Postimehe numbreid, mis on ilmunud praegu 50 aastat tagasi suurelt osalt probleemid on samad, mis praegu tähendab, tahetakse hakata niisugust laialt rakendatavat praktilist psühholoogiat kasutama. Ja osalt on isegi probleemid samad, näiteks juba tol ajal oli päevakorral iibe probleem, mida kuigi pealt uuriti. Psühhotehnika ehk tänapäeva mõttes tööpsühholoogia, oli päevakorral veel mõned probleemid, taassünd algab siingi jälle 50.-te aastate keskpaigast. Kusjuures ikka jäidet takistama jäi seesama ogar lühemal 30.-te aastate alguses tekkinud idee, et on olemas mingisugune eraldi nõukogudepsühholoogia, mis on parem kui, kui see psühholoogia, mida tehakse mujal maailmas. Kui lähtuda neist protsentidest, millest Jüri rääkis siis on väga naljakas seda ühte head protsenti 99 halvaga võrrelda ja sellest osa rahvast ei ole enamikus nõukogude liidus tänase päevani veel lahti saadud ja ma mõtlen, et eesti psühholoogia omapära selle nõukogudepsühholoogia koosseisus on selles, et meil seda tutvustan vähem ja nihukesest rumalast illusioonist. Me oleme rohkem lahti kui need, kes töötavad kas Moskvasse või Leningradis, rääkimata systeks minemast. Tsiteerides ühte teie raamatu pealkirja mõtlemise muutumine ajaloos, kas on tunda, et praegune aeg suhtub psühholoogiasse teisiti ja millest on tunda? Liidus võiks öelda, paistab see silma kõigepealt ajakirjas proži psühholoogil toimunud suurest diskussioonist, ümmargune laud on veel olemata, aga diskussiooni artiklid on juba ilmunud, kus väljendatakse sügavat rahulolematust psühholoogiaga üldse. Räägitud on sellest väga ammu, aga selgelt sõnastama ja, ja välja ütleb, on seda hakatud alles viimasel aastal. Kuuldavasti on ettevalmistamisel ka liidu keskkomitee otsus psühholoogiateaduse olukorra kohta nõukogude liidus nii hästi teadvus enda osas kui ka rakenduks osas mida ka ilmselt poleks hakatud ette valmistama, kui ei oleks lootust asjade muutumisele. Mis puudutab Eestit, siis me oleme ehk paremini ära kasutanud neidki võimalusi, mis meile antud on. Hädapärast oleks meile kõigepealt tarvis riigieelarvelisi laboratooriumi. Päris normaalne oleks, et oleks olemas ka psühholoogia instituut. Ma ei pruugi nüüd enam rääkida sellest, et tuleks taasavada statsionaarne osakond Tartus psühholoogia osakond. Kuna vastav otsus on juba vastu võetud ja aastast 1990 uuesti psühholoogi vastu võtma, hakatakse 15 inimest üle aasta. Kui võrdleme ennast Soomega, kus uus kõrgkooli valmistuvad aasta-aastalt psühholoog ette, siis on seda näruselt vähem. Aga see on tunduvalt parem, kui mittemidagi. On räägitud seda, et on psühholoogide üleproduktsioon Eestis see jutt on absoluutselt naeruväärne. Kui me võrdleme, ütleme arenenud riik, Ameerikat või isegi meie naabreid, Soomet või Rootsit, siis psühholoogide arv elanikkonna kohta on mitmeid kordi väiksem Eestis kui, kui mujal maailmas. Nii et ma ütleksin, et minu meelest on see meil hoopis teised põhjused, see, mis Peeter rääkis, on niisugune noh, täiesti väline, see külg, et ei olnud nomenklatuurse Kohti oli tarvis koondada. Aga tegelikult põhjus, ma arvan, on milleski muus. Selles on tegelikult ma arvan, et, et riik esiteks ei ole valmis rakendama psühholooge ja teiseks võiks öelda Meie riigi kulutused sotsiaalsetele vajadustele. No näiteks me teame seda, et, et Nõukogude liidus meditsiinile kulutatakse ligikaudu kaks või kolm korda vähem kui teistes arenenud riikides. Riigi rahvustulust arvestatuna ja selles rahvustulu sees on ka muude maailmapsühholoogid, kes töötavad meditsiinisfääris siis koolis kõikides arenenud maade kooliharidussüsteemis. Psühholoog on täiesti kohustuslik osa mingisuguse arvule, näiteks 1000 koolilapse kohta on täiesti loogiline, et peab olema psühholoog ja psühholoog mitte selles mõttes, et ta õpetab seal seksuaalsusest, rataste perekonnatunde vallab fakultatiivselt psühholoogia kursusest, valida on see, et ta peab tegelema lastega, mitte mitte teenima endale palka seal tema funktsioon ja kui me niimoodi vaatame seda, siis just ütleksin seda, et see on niisugune noh, kuidas nüüd öelda riigi üldine hoiak mis ma loodan, hakkab muutuma selles mõttes, et ta on ikkagi tarvis suurendada just seda sotsiaalkindlustuse sotsiaalhoolduse osa ja on selge, et ilmapsühholoogid, et seda ei ole võimalik. Ja mis on kõige olulisemad probleemid, mis teil on vaja või käsil praegu? Uurida ma nimetaksin Mati Heidmetsale, Toomas Niitu Tallinnast, kes tegelevad keskkonnapsühholoogiaga ja võiks öelda, et nemad on siis praktiliselt ainus grupp praegu Eestis, kes võiks öelda maailmatasemel, teevad uuringud, mis on suunatud Eesti olude uurimisele, nemad uurivad eelkõige siis inimese vahetut eluruumi, seda keskkonda, milles inimene elab, see on siis need jubedad tüüpkorterid, jubedad Lasnamäed, anne linnad ja nii edasi. Ja lisaks siis veel ka vist on nad teinud kontoritöökeskkonna ja tööruumi uuringuid ja kui oleks kõrvu, kes seda kuuleksid siia, kes seda tahaksid kuulda, siis neil on küll väga palju öelda selle kasuks, kuidas midagi muuta ja mis kõige tähtsam on see, et nad oskavad öelda, mis halba see endaga kaasa toob näiteks Lasnamäe-tüüpi elamurajoonide ehitamine. Ja minu meelest sinna arutada sellel tasemel, et kas madaltihe hoonestus on odavam või kasulikum või parem, siis minu meelest need ei ole üldse võrreldav, on see, kui inimene elab inimene väärses ja inimsõbralikus keskkonnas on juba iseenesest niivõrd suur sotsiaalne väärtus. Et me ei saa siin ohverdada mingisuguseid hetkelise majanduslikke kaalutlusi. Et kraanalon, parem tõsta seal üheksakorruselist paneeli püsti kui mingisugust väiksemad, nii et siin imestan, suurused on niivõrd võrreldamatud ja riik peab ise näitama seda oma nihukest sotsiaalset küpsust. Selle otsustuse langetamisel. See keskkonnapsühholoogiarühm ja need uurimistööd, millest Jüri räägib, on välja kasvanud omaaegsest ülikooli sotsioloogia laboratooriumist. Ülo Vooglaid. Ja siin on ehk paras aeg rõhutada, et Eesti psühholoogias on korduvalt tehtud katset hakata uurima vahetult Eestiga seonduvaid olulisi probleeme ja Vooglaiu labor võib-olla hea näide sellest, kuidas niisugune keskus on hirmsa tigedusega ülekohtuga lihtsalt laiali pekstud. Ja jumala õnn, et mingigi osa sellest temaatikast on praegu kuskil mujal säilinud, aga ülikoolist nad teatavasti see laboratoorium suleti ja kogu see uurimistöö lõpetatud. Nii et see etteheide, mida me praegu tihtipeale kuulma, et Eesti psühholoogide uurimisteemad ei lähe kokku nende vajadustega mis Eestil praegu on psühholoogia suhtes osaletakse võimude sihikindel poliitika vili, kes on katsunud just sedalaadi uurimistööd välja süüa. Ja ometi Eesti psühholoogide liit, see juba nimi ütleb, et ta peaks tegelema edaspidi ka Eesti probleemidega, siis maailmatasemel. See kuulub meid lausa liidu asutamise põhi teeside hulka, et liit toetab igasugust uurimise rakenduslikku tööd Eestis ja eriti neid, mis on kuidagimoodi seotud otse Eesti probleemidega. Ja sedamööda, kuidas liidus haldab tegelik tegevus, see liit on praeguseks vähem kui kolm nädalat vana. Tegelikult tegevusest veel rääkida ei saa. Sedamoodi kuidagi mööda, kuidas meil avaneb majanduslikke võimalusi, katsume suunata inimesi tegelema just ka Eestit vahetult puudutavate probleemidega, aga muidugi liit ühiskondlik organisatsioon oleks hädas, aga kõik see on imelik rääkida sellepärast, et seda on räägitud aastakümneid. Ja räägitud seda, et kõikides normaalsetes maades on ammu olemas väikestes maades bioloogia, instituudid, laboratooriumid ja nii edasi. Kui meil tõesti peab psühholoogiast asja tahame Eestis, siis on see siin samamoodi hädavajalik selle peale vaatamata olevas psühholoogide liitliit on kutseorganisatsioon. Aga tal ei ole riigieelarvelist võimalust asutada psühholoogia instituut. Need on kaks eraldi asja, mis teineteist täiendavad, aga vajalik. Mul on mõlemad väga, kas instituudi asutamine põhimõtteliselt oleks võimalik, mis seda takistab praegu? Noh, ilmselt rahapuudus nagu kõiki muid asju siin riigis, vaesus. Põnev on süüa. Jüri on sellest vist juba kuskil rääkinud, et et ka see filosoofia, sotsioloogia instituut, mis Tallinnas või tuuakse, et seal ei ole ka kõne allagi tulnud. Võib-olla küll. Ühed on lähtunud sellest õigest mõttest, et psühholoogia on ikkagi iseseisev teadvus, millel peaks olema ka iseseisev viisilt. Me oleme jõudnud omadega niikaugele, et neil ei jätku psühholoogina töötavaid inimesi, kes jõuaksid kursis püsida Ki, sellega, mis mujal maailmas tehakse. Väga kerge on küsida psühholoog, ütle aga selleks on vaja, et oleks sadu inimesi, kes igaüks tegeleksid teatud probleemi ringiga, kes suudaksid sellega kursis püsida. Kui Ameerikas üksi ilmub üle 200 psühholoogia ajakirja, siis nende lugemine juba eeldab seda, et peavad olema suure psühholoogiakeskused, kus neid loetakse ja siis veel omakorda teadust tehakse ja uuritakse ei olukorda, nii nagu ta Eestis. Noh, ka meie kolm ajakirja nendega on ikka Need kolm on ka venekeelseid, muidugi eestikeelset pole üldse olemas, praegu. Ja need on rohkem abiks külakooli õpetajale. Kuna meie alustasime uurimistöid juba aastakümneid tagasi, siis meil on oma temaatika välja kujunenud. Lähtusime pigem maailma teaduses, aktuaalsetest asjadest ja käib enamiku Eesti psühholoogide kohta, kes teadusega tegelevad. Ja sellepärast praegu hädapärast on vaja laiendada teadusega tegelevate inimeste ringi, et hõlmata ka neid probleeme mis Eesti seisukohast olulised on. Ja ideo Maali näeksime, selles ju tohib nii-ütelda, et uurida neid probleeme, mis Eestis päevakorral on, nii hästi ja nii heade meetoditega, nii heade teooriatega, et ka need uurimused pakuksid rahvusvahelist huvi võiksid kasvõi eeskujuks olla mõnes asjas.