Tere keelekasutus. See, kuidas me oma eesti keelt kasutame, põhineb meie valikutel. Me valime mitte ainult seda, millest me räägime, vaid ka seda, kuidas räägime ja iga väljaütlemisega teeme valiku. Tänasest saatest saab muuhulgas ka praktilist nõuannet selle kohta, kuidas valida õigesti nii, et elutule asjale elusa olendi võimeid põhjuseta mitte anda. Meie põhiteema on täna siis isikustamine. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Saatekülaline on keele koolitaja helika Mäekivi. Tere päevast. Tere. Kui värvikas ja kujundirikas, siis võib-olla inimese keelekasutus ja millest see sõltub? Mida värvikam ja kujundirikkam, see on, seda parem ja see kehtib ainult sellise kunstilise või ajalehe keele kohta, vaid ka igapäevase tarbeteksti kohta. Ajamis keeles leidub vahel väga ühe ülballisi tekste, mis sisaldavad ühelaadseid sõnu. Näiteks populaarsed on tõhustama, arendama, edendama, teostama, käsitlema või siis probleem või roll. Osa neist sõnadest on vajalikud ja neid tulebki mõnes tekstis järjepanu kasutada. Aga paraku selliste sõnadega tekst uinutab. Lugeja väsib enne ära, kui ta jõuab asja tuumani ja seepärast, kui muuta seda teksti veidi väljendusrikkamaks huvitavate kujunditega paelub segalugeja tähelepanu. Rohkem äratab ta jälle üles. Aga teisest küljest ei tasu neid kujundeid ka ühe ülbastada. Vahel muutuvad ka kujundid hästi populaarseks ja, ja selle tulemus on see, et nad kuluvad lihtsalt ära. Näiteks on praegu hästi moes sellised liitsõnad, mille esimene osa on sõnavõtja omastavas käändes. Varasemast ajast, et meil on olemas võtmeisik ja võtmesõna ja võtmeküsimus. Ja iseenesest on see ju väga kena kujund. Võtmeisik on siis isik, kelle käes on võti ehk siis lahendus ja või siis võtmesõna on see, mis keerab siis piltlikult öeldes teksti lahti. Aga nüüdse inglise kii mõjutab meie keelekasutust nii palju, et see võti kipub igale poole isegi sinna, kus meil varem olid sõnad põhiline või peamine või keskne valdav või sidekriipsuga sõnad, alus, esijuht ja nii edasi. Nii et nüüd on meil siis võtmepädevus ja võtmeroll roll on muuseas ka ületarvitatud kujund, võtmetähtsus, võtme teema ja kohati ei tajuta enam selle sõna algtähendust ja siis sünnivad mitmetähenduslikud sõnad näiteks võtmetehnoloogia selle puhul enam ei saagi aru, kas tehnoloogia puudutab võtmete tegemist või on tegemist alustehnoloogiaga või võtmeekspert. Kes see siis on, kas ekspert, kes oskab hästi võtmeid valmistada või peamine ekspert võtmekomponent samamoodi kas ta on siis aluskomponent või tähtsam komponent või on ta üks osa võtmest? Üks praeguse aja populaarsemaid kujundeid, mida ma panen pähe? On väljend mõelda kastist väljaspool või mõelda kastist väljapoole raami tegelik väljaspool siis jah, et see ongi inglise toortõlge. Meil on aastaid juba olnud just see, et mõelda raamidest väljaspool või või ületada piire või mõni muu väljend. Ületarvitatud kujundeid on tegelikult praeguses keeles veel. Näiteks tegusõnadest on väga populaarne mardimängust pärit, panustama eriti populaarne sõna projektides või teatrimaailmast tuleb meile rolli mängima, kõik mängivad mingit rolli. Ja noh, ammu ära kulunud nimisõnad, väljakutse ja jõupingutused, need on sellised kenad kujundid, aga nad on lihtsalt siledaks kulunud. Või omadussõnadest on meil dramaatiline ambitsioonikas näiteks ambitsioonikas projekt, mis tegelikult võiks öelda lihtsalt põhjalik või kaugele ulatuv või, või sisukas või, või isegi südi või julge projekt. Õnneks on hea see, et kui näiteks tõhustamise või arendamise asemele on meil vahel raske midagi leida, siis kujundite asemele on lihtsam midagi otsida. Vaja on lihtsalt sellist vabamat mõttelendu. Tegelikult võiks arvata, et on vastupidi, et kujundeid kasutada on vaja vabamat mõttelendu? Jah, aga siis valiku tegemisel, et õiget valida ja mitte liiga palju liiga kujundlikku valida, selleks on ka vaja mõttelendu? Jah, kindlasti, et mitte üle pingutada. Lubasin sissejuhatuses, et me räägime täna isikustamisest, aga ilmselt peaksime seletama ka, mis on isikustamine ja võib-olla alustame aga hoopiski metafoorist, mille üks alaliike on õpikute järgi isikustamine. Tuletame koolitarkust meelde. Metafoor on see, kui me hakkame mingit sõna kasutama uues piltlikus või siis kujundlikust tähenduses. Ja sageli me valime selle uue tähenduse mingisuguse sarnasuse alusel. Näiteks ütleme, hing laulab või nälg näpistab. Tegelikult ta ju ei näpista või ilukirjandusest olen kohanud lauset, tramm sülitab reisijad välja. Või kui me ütleme eluõhtu või laiskuse hõng, et need on kõik sellised kujundlikud väljendid. Ja metafoor, on ka seesama enne räägitud võti. Praeguse aja tarbetekstis on moodsamad metafoorid peamiselt sõjateemalised, seda on palju uuritud ülikoolis. Ja kui ma vaatasin sel nädalal Postimehe võrguväljaannet, siis ma mõtlesin, et vaatan, kui kaua läheb aega, et leida esimene sõjametafoor pealkirjadest ja mul ei läinud tõepoolest rohkem kui minut, kui ma leidsin kohe kolm pealkirja. Jaak Joala elulooraamat ründab tabeli tippu, ründama on siis sõjametafoor või Apollo müügitabelis kestab Kivirähki võidukäik. Ja kolmas kliinikumi arstid tegid revolutsiooni. Nii et sõjametafoor on endiselt väga populaarne ja samal ajal märkasin, et päris sõja teemal on kasutatud hoopis spordimetafoori. Näiteks vene karu pingutab tuumamuskleid. Teine suur hulk viimase aja metafoore tuleb meil tehnikakeelest ka seda on uuritud ja eeskätt on leitud palju tehnika metafoore just tarbetekstist. Näiteks on väga levinud sõna käivid mine mitte siis tehnika tähenduses, vaid näiteks asutus käivitas uue hanke. Tegelikult ta siis alustas või kuulutas selle välja. Või lülitamine näiteks keegi lülitatakse uuringusse. Samamoodi sisend ja väljund on sellised huvitavad tehnika metafoorid, mis praegu tulevad siis üldkeelde. Aga mis on elektri hind, tõuseb või aktsiisitõus uputab? See ongi seesama metafoor ja selle alaliigi isikustamine. Isikustamine ongi siis see, kui elava olendi omadused antakse elututele asjadele. Kui me näiteks ütleme täna sündis Liina, siis see on otsetähenduses. Aga kui me ütleme täna sündis kokkulepe, siis on see metafoor, sest tegelikult ju kokkulepe ise ei sünni. Isikustamine on meie keelele väga omane ja üsna tavaline ja enamjaolt me seda isegi ei mõtle, et me isikustame, näiteks televiisor mängis või auto sõitis, film rääkis, maja valmib, uuring kajastab või siis hoone läks põlema, need on kõik isikustamised, kus elutule, olendile või esemele antakse siis elusa asja omadused. Aga ETV näitab ja vikerraadio räägib just seesama, see on kõigi isikustamine ja see on selline meie keelele omane ja hästi loomulik ja ilukirjanduses palju kasutatud. Jah, isikustamine on ilukirjanduses üks tavalisemaid stiilivõtteid, see teeb teksti omapärasemaks ja eristabki siis üht autorit, teisest. Lugesin hiljuti Kristiina Ehina luulet. Seal on näiteks selliseid fraase. Sirelite lõhn saatis mind ukseni. Tegelikult ju lõhn ei saada kedagi, et see ongi see kujund või sadamas lahkuvad laevad või meid peseb üks vihm, embab üks rohi. See on kõiki isikustamine. Sõna koputama on üks selline tore näide tegelikult kes kõik võivad koputada peale peale inimeste, et tihane koputab aknale. Õunapuuoks koputab aknale. Tuul koputab aknale. Nagu tihane koputab, siis on seda ja see on nagu selline päriselt ongi, koputab aga tallinga. Tall kummutab aknale sisse isikustamine ja saatus koputab. Aknale uksele elutud koputajad on kõik siis isikuisikuks muudetud. Et ilukirjanduses ja loomingus on see kõik väga tervitatav, aga mis juhtub, kui näiteks ajakirjanduses kasutatakse isikustamist, mis võib juhtuda siis? No ajakirjanduskeel ju tahab eristuda, vaat nüüd ka isikustasin, keel tahab eristuda ja see tähendab, et ajakirjanikel ongi ülesanne muuta siis pealkirjad eeskätt siis hästi omapäraseks ja üks mõte ongi siis seesama isikustamine. Ja eks ta teebki teksti huvitavamaks ja kutsub lugema. Eestlastele meeldib, kui on kasutatud huvitavaid väljendeid. Vaatasin jälle seda Postimehe võrguväljaannet. Ma lugesin selliseid pealkirju. Alarmsõidul olnud politseiauto sattus avariisse. Jälle siis isikustamine või Kõpu valla, mõlemat ootab Itaalia järel kohus. Kohus ise ju tegelikult ei oota. Elroni kuu kangelase kampaania solvab märtsis kaubad odavneksid, teenused kallinesid. Ja veel üks, Venemaal plaanitav absurdne spordiseadus ajas Pljuštšenko närvi. Need on kõik siis isikustamise vormid, kus elutu asi midagi teeb. Aga sellises liigses oma pärastamise hoos võib see isikustamine muutuda ka vahel ebaloomulikuks. Näiteks sellised pealkirjad valitsuslepe lubab kehtestada ettevõtjate päeva. Et kas nüüd tõesti lepe lubab või ikkagi siis need inimesed, kes selle leppe tegid, või raadiosaated spekuleerisid, kuidas jagunevad ministriportfellid või mõrv Tartu kesklinnas garaažis liigub kohtulahendi suunas. Et kas nüüd see isikustamine nendes pealkirjades paeluv on või tekitab niisuguse väikese mõttelõnga. Selles pole ma päris kindel. Ähmastab sõnumit võtab vastutuse sellelt, kes tegelikult seda tegu teeb. Nii ta on, jah. Nii meedias või pisikustamist kuritarvitada ma ütleksin niimoodi, kui räägitakse poliitilistest sündmustest, kui räägitakse ühiskonnaelu asja, tõesti, kui räägitakse õigus asjadest, kuidas siis on lood sellised keeruline valdkond ja siin, kas on veelgi lihtsam nagu oma keelekasutuses ähmasemaks muutuda? Jah, üsna levinud on õigus asjadest või ka muudes kirjeldavastest tekstides sellistes ametlikumat laadi või asjalikumat laadi tarbetekstides isikustada. Näiteks me kuuleme ikka, et uuring ütleb või seadus sätestab, määrus reguleerib või leping määrab kindlaks. Või mingisugune korraldus taunib midagi, eeskirjad keskenduvad millelegi. Ja kui seda palju on, siis see tekitab tunde, et me ise enam oma elu üle ei otsustagi, vaid keegi teine teeb seda meie eest. Mingisugused dokumendid meie ümber on need, kes kõike määravad. Ja see tekitab vahel sellise kõheda tunde. Aga miks kasutatakse isikustamist liiga palju, mis inimestel siis mõttes on, või keelekasutajatel? No sellel on ilmselt päris palju põhjusi, aga ma tõstaksin esile kaks. Esimene on just seesama ähmastamise soov, millest juba juttu oli. Reet Kasik rääkis 2013. aasta emakeele päeval keelest ja võimust. Ja seal ta tõigi näite sellesama asja kohta, kuidas meil asjad ise tegutsevad. Eeskätt ebamugavaid asju väljendatakse isikustamise teel. Ja ta rääkis elektrihinna tõusust, see oli tol hetkel päevakorral ja ajalehtedes olid sellised pealkirjad nagu elektri hind tõuseb. Hinnatõus tabab kogu Eestit ja nii edasi, et jälle nagu asjad tegutsevad meie eest. Ja üheski pealkirjas ei leidnud ta tegijat ega vastutajat. Ja üks põhjus, miks isikustamist kasutatakse, ongi see, et ebamugavad uudised pannakse mingi elutu asja süüks. Nii meil siis ongi, et tegevuskava ei aita arengule kaasa või määrus otsustab soodustuse või et töötus kasvab ja palk väheneb. Ja nagu Reet Kasik ütles, selline grammatiline valik ei lase kellelegi näpuga näidata ega süüdlast otsida. Nii et üks põhjus, miks isikustamist kasutatakse, on ideoloogiline. Ja teine põhjus on loomulikult inglise keel. Selles keeles on elutu isikustamine hästi tavaline ja selliste kehvemate tõlgete kaudu kipub siis see isikustamine meile ka üle tulema. Nii et võib näha isegi selliseid päris humoorikaid keelekasutusviise, kus elavad, võivad üldse kõrvale astuda, sest kõik toimingud käivad ilma nendeta. Näiteks olen tekstides märganud selliseid lauseid nagu projekti julgustab sünergiat. Või meede panustab elatustaseme tõusu. Innovatsioon ergutab sektori arengut. Määrus ei tohi võrgupüüki karistada. Üsna segane lugu. Jah, no tegelikult siis võrgupüügi eest ei tohi karistada. Või siis praadimine kasutab õli kes inglise keelt oskab, see saab ka aru, kuidas need laused on tekkinud. Praadimine kasutab õli. Ja kuidas siis parandada? Üks parandusviis ongi see, et me otsime selle tegija üles, kes selle asja taga on ja paneme ta kirja. Näiteks me ei ütle, et leping määrab kindlaks vaid lepingupooled määravad midagi kindlaks või siis mitte, seadus kohustab, vaid riigikogu paneb seadusega mingi kohustuse. Või mitte, palk ei vähene ise vaid tööandjad maksavad vähem palka. Või mittemaksud ei tõuse, vaid riik tõstab neid makse. Vahel muidugi ei ole seda tegijat teada või soovitataksegi seda mitte näidata. Sel juhul saab ta ka ära jätta, aga kasutada siis teistsugust konstruktsiooni. Üks abivahend on umbisikuline tegumood. Mitte siis, et meede panustab, vaid meetmega panustatakse. Või praadimine kasutab õli. Selle asemel siis öelda praadimisel kasutatakse õli. Mitte et aruanne pöörab tähelepanu vaesusele, vaid aruandes pööratakse tähelepanu vaesusele ja innovatsioon, mitte ei erguta arengut, vaid innovatsiooniga ergutatakse või elavdatakse või kiirendatakse või hoogustatakse arengut. Umbisikuline tegumood on ju iseenesest üks, üks ähmane tegumood tegelikult et kas ei või juhtuda nii, et kui me proovime asendada seda põhjuseta isikustamist umbisikulise tegumoega siis ei teeme asja sugugi mitte alati paremaks. Isikustamise puhul, kuna praeguse on nii ületarvitatud stiilivõte, siis võiks soovitada küll naasta ikkagi umbisikulise tegumoe juurde, aga tõsi ta on, et umbisikuline tegumood on ületarvitatud sageli teistes konstruktsioonides. Nii et ta on stiili küsimus ja nii isikustamist kui ka umbisikulist tegumoodi. Me võiksime kasutada ikkagi mõistlikkuse piirides, et mitte siis tõesti raamidest välja astuda. Kus nüüd umbisikulist lauset üha sagedamini kasutatakse, on need kohad, kus inglise keeles on passivi lause. Inglise keelele on see täiesti omane, see on hästi loomulik seal ja väga sageli on seal taga ka tegija kes on siis pandud tihti lause lõppu näiteks inglise keeles öeldakse, et siis sündmus, maitsvaid komisjon ja meie keelde. Me tõlgime selle kindlas kõneviisis, komisjon tegi otsuse. Aga väga sageli tuleb meile ikkagi ülese, inglise lausemall. Ja me ütleme, otsus tehti komisjoni poolt. See kuulus või kurikuulus poolt jah. Nii et selliseid umbisikulise tegumoepoolt sõnaga, konstruktsioone on meie keeles üha tihedamini näha. Aga õigupoolest meil selle järele tarvidust ei ole. Me koolist mäletame, et Eesti lause põhiline ülesehitus on alus, öeldis sihitis määrus, nii et komisjon alus tegi öeldis otsuse sihitis. Ja kui me tahame määruse lisade, paneme siia näiteks mingi ajamääruse, 23. märtsil. Komisjon tegi otsuse 23. märtsil, see on meie tavapärane lausemall. See ei ole muutunud, kehtib endiselt. Ja seepärast võiks otsida nendest inglise passiivilausetest tegija üles ja teha ta aktiivseks, nii nagu isikustamise puhul teeme tegija aktiivseks, paneme ta näiteks lauses esikohale. Komisjon tegi otsuse või kui rõhk nõuab, siis me võime taga sihitise ära vahetada. Otsuse tegi komisjon. Igal juhul võiks tegija olla aktiivne, mitte poolt konstruktsiooniga. Ja et me ei kasuta ju, me ei ütle ju kunagi sellist lauset, kampsun, gooti vanaema poolt. Mõjutaja võib euroasjadest ka rääkida lihtsalt ja selgelt absoluutselt ja õigusasjadest ja muudest ametlikematest asjadest. Kas need on, millest me nüüd oleme täna rääkinud, kas võib nimetada, et need on stiilivead? Suuremalt jaolt on need tõesti stiilivead, et grammatiliselt siin midagi valesti ei ole. Sellised konstruktsioonid on meil kõikvõimalikud ja osa neist on loomulikult meie keeles. Aga praegusel ajal on nad lihtsalt ületarvitatud, neid on meie keeles liiga palju. Ja me võiksime eelistada loomulikumat keelekasutust. Keeletoimetajana, missugused stiilivead teie kõrva või silma veel on häirinud? Suur osa stiilivigadest tuleb ikka sellest samast inglise keelest sellest on juba mitu korda räägitud. Ja see jätkub senikaua, kuni see meie kõrval on üks asi, mis praegu hästi moodne on öelda, suured tänud. Tänud siis mitmuses. Kust see siis tuleb Inglise keelest, kus me siis ütleme, things või big things või Kreithanks? Inglise keeles on võimalik selliseid abstraktseid nimisõnu panna mitmuses. Meie keeles neid sõnu, mida me loendada ei saa, eelistatakse kasutada ainsuses. Nii nagu me ütleme, kurbus või rõõm või viha või vastutus, ütleme ainsuses. Niisiis ka tänu on selline abstraktne nimisõna, mis on levinud ainsuses, me ei saa teda loendada, me ei saa öelda, mul on kaks tänu vaid me ütleme, et ma olen tänulik kahe asja eest. Meil on küll olemas selline püsiväljend nagu 1000 tänu, aga sealjuures ei ole ju mõeldud seda ühte ja kolme nulliga arvu, vaid ikkagi sellist umbmäärast rohkust. Palju tänu. Palju tänu saame samamoodi öelda jah, et me mõtleme suurt hulka tänu. Ja me ei ütle ju ka, et või, ega kirjuta, et minu tänud on nii suured. Me ütleme, et minu tänu on suur või isegi et ma olen väga tänulik. Nii et see sõna tänu mitmuses on meie keeleloogikaga pisut vastuolus. Nii nagu me ei ütle, suured rõõmud või suured Kõrbused. Samamoodi võiks siis vältida ka suurida, tänusid, tänu, suurus ei lähe ju suuremaks, kui see mitmesse panna. Seepärast võiks siis kasutada selle asemel meile omast. Tänan. Suur tänu, palju tänu 1000, tänu et variante on ju meil mitu. Vabandamine on vist ka üks selline keeruline tegevus seda eesti keeles väljendada. Jah, üsna sageli just see sõna vabandama üsna sageli. Lähme poe uksel silti oleme suletud, vabandame siis, kui me seda silti näeme, siis tegelikult ütleb pood. Me oleme suletud, me anname andeks. Maire Raadik on kirjutanud sellest juba paarkümmend aastat tagasi. Tema kirjutis on ka esimeses keelenõuandekogumikus ja hiljuti ilmunud väikestes tarbetekstides. Ja on see, et vabandama tähendab andeks andma, andestama. Kui me kirjutame, et ma vabandan, et ma pole vastanud, siis ma mõtlen, et Ma annan andeks, ma andestan, et ma pole vastanud. Nii et õige oleks kirjutada, vabandage nii nagu ütleme, andestage või andke andeks. Nii et tuleb sisse panna käskivasse kõneviisi. Kirjas võib samamoodi öelda, vabanda, et ma pole vastanud, ehk siis anna andeks või andesta, et ma pole vastanud. Palun vabandust. Jah, samamoodi palun vabandust või vabandust, palun andestust, või andestust. On siis ka korrektne. Ja saate lõpetuseks ma loeksin ühe kuulaja kirjast katkendi. Murelik vanaema on keelesaatele kirjutanud. Teda häirib, et mõiste arv On kadunud suulisest keelest ja on asendunud sõnaga number ja too olnud ka hulganisti näiteid õnnetuste number esimesel koolipäeval töötavate tudengite number viirusekandjate number tööpuuduse number. Kas teatud haiguse numbrit saab muuta huntide number? Taastusravi vajavate number on tõusnud preemia saajate number ja nii edasi, kas see on üldine probleem? Olete teiega täheldanud seda? Jah, olen küll täheldanud ja see ei ole ainult suulise teksti probleem, see on ka kirjaliku teksti probleem ja ei puuduta mitte niivõrd stiili, kuivõrd sõnavalikut arv ja number on tõepoolest erineva tähendusega sõnad. Nende vahe on umbes sama, mis sisu ja vorm. Arv on väärtus, meil on naturaalarvud ja murrud, kümnendmurrud, järgarvud ja nii edasi, nad väljendavad mingit väärtust, aga number on siis see kirjamärk, millega see väärtus üles kirjutatakse. Näiteks arv 10 kirjutatakse üles kahe kokku leppelise sümboliga, millest üks on pulgakujuline ja teine on ovaalne. Nii et see sümbol on number, millega kirjutatakse üles arv nii, et arv on sisu ja number on vorm. Näeme näiteks oksal istumas kümmet lindu, siis nende arv on 10 ja kirja paneme selle numbriga 10. Arvusid on võimalik loendada, võrrelda, liita, lahutada, korrutada, jagada numbritega tehteid ei tehta, tehakse arvudega. Numbrikasutus on ka omal kohal näiteks ütleme araabia number või rooma number sellepärast et nad viitavad selle numbrikirjutuskujule, mitte sisule. Samuti me ütleme, et maja number on üheksa või telefoninumber, on see ja see või siis, et auto number ja kinganumber või kontonumber on selline. Sest siin pole tegu väärtusega vaid kokkulepitud sümbolite reaga. Aga tõepoolest, nii nagu kuulaja ütles või kirjutas sõnaga number, kiputakse meil liialdama. Sellest on kirjutanud tänud ka Argo mund neljandas keelenõuandekogumikus. Ja eks üks põhjus on jälle meil inglise keel. Me jõuame täna kõikide küsimustega ikkagi sinnasamma inglise keele juurde. Inglise keeles nimelt sõna- Namber võib tähendada nii arv kui ka numbrit. Ja seepärast võib ta lihtsalt jälle hooletu tõlkimise kaudu meie keelde vales kontekstis tulla. Nii et kui räägitakse, et eesti keel on vaene, siis siinsel juhul on eesti keel rikkamgi. Kui inglise keeles öeldakse naaberov projekt, siis meie tahamegi selle eeskujul öelda projektide number, et projektide number siis suureneb tegelikult siis ikkagi projektide arv, me saame seda loendada. Kui me midagi saame arvutada toda, siis on see arv. Nii, et siin siis saame projektide arvu kokku lugeda. Ja samamoodi levivad meil tõepoolest aasta numbrid ja käibenumbrid ja müüginumbrid mille puhul üks lahendus on siis kasutada arv näiteks aastaarv. Ja veel paremini sobib mõnikord sõna näitaja näiteks käibenäitaja. Mõnikord on hästi otstarbekas kasutada sõna andmed, müügiandmed või siis ka sõna suurus, palga suurus. Nii et neid variante, millega seda inglisesõnana hamber asendada, on päris mitu. Ja mõnikord võib üldse sõna numbri ära jäta, me ei pea ütlema, kasuminumber on suur. Me võime öelda, kasum on suur. Mäekivi, mida kuulajale eesti keele kasutajale nüüd soovitada. Kuidas sellest väljapääs leida, kuidas leida üles üldse oma viga? Kindlasti tasub abi otsida kirjakeele normi allikatest. Üks parimaid on õigekeelsussõnaraamat mis on olemas ka veebis ja kust saab igal juhul abi. Samamoodi tasuks alati tähelepanu pöörata, et kui me kirjutame teksti, siis erinevad stiilivõtted või grammatilised konstruktsioonid võiksid olla tasakaalus. Hea oleks, kui me ei seaks esikohale ainult ühte konstruktsiooni, vaid eelistaksime siis varieeruvust. Kasutaksime erinevaid kujundeid, mis on põnevad ja loogilised võib-olla ka enneolematut. See paelub lugejat ja hoiab tal teksti meeles võib-olla ka mõne päeva pärast. Suur aitäh näpunäidete eest, keeletoimetaja helika mäekivi palun. Ja mõistlikku keelekasutust soovides toimetaja Piret Kriivan kõike head.