Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on psühhiaater Eerik linnust kes elab Ameerikas Connecticuti osariigis. Mõned aastad tagasi ilmus Eestis tema mälestusteraamat linnutiivul ja üsna pea jõuab lugejateni linnutiivul rivisid. Éric linnalt on ka tõlkinud ja kirjastanud oma abikaasa, kirjaniku ja näitleja Asta Villmanni loomingut. Meditsiinidoktor Ronald Hensli, Kesoneeri kliinotti sõber ja kolleeg on kirjutanud tema kohta järgmist. Kui oma juhendaja doktor linnultiga tutvusin, jättis ta mulle kummalise mulje. Pikk elegantne alla pidi nina kikilips puuri. Pilt ja võõrapärane aktsent. Mul endal oli samuti aktsent, Texase oma ja Uus-Inglismaal suhtuti minusse kui välismaalastesse. Võib-olla seetõttu tekitaski doktor linnult minus kohe lähedase tunde. Huumorile ja naljategemisel oli doktor linnulti õpetamisstiilis oluline koht. Vahel viis ta meid restorani lõunale ja andis oma tunni seal vabas õhkkonnas. Meile, noortele arstidele tundus tema suhtumine meditsiinikooli, professorite, jäikuse ja formaalsusega võrreldes värske ja elulähedane. Sõpradena oleme Eerik linnustiga koos palju rännanud. Aastaid ei jätnud kordagi käimata Ameerika psühhiaatrite liidu aastakoosolekutel, Miamis, Chicagos, New Yorgis, Torontos, Washingtonis ja mujal. Ükskord võtsime osa arheoloogilistest väljakaevamiste, seda Iirimaal. Teinekord vaatlesime New Jersey osariigis lindude rännet. Nüüd oleme mõlemad pensionil. Meie jalad ei kanna meid enam metsikutesse paikadesse. Reisid viivad meid pigem restorani ja teatrisse kui Mehhikosse või Euroopasse. Oma psühhiaatri oskusi peame sobivamaks rakendada kelnerit ja kontoriametnike suhtes. Meie sõprusega kestab saare Erik linnutiga on salvestatud sel suvel Tallinnas minale Marje Lenk. Head kuulamist. Kuidas te elate, arvestades olukorda ja ma peaks ütlema, et ma elan ikka võrdlemiseni 10. skaala peal üheksa ja pool päevast päeva vaheldub kogu aeg näiteks siin Eestisse tuled sa kunagi ei tea, mis juhtub eile oli nii hommikul ilus õhtu, oli sõrmus, vihmasadu nojah, nii on, nii maas ei saa, arvestades olupeol, aga nagu see, kes ütles Moriševaljee tema niuke kuulus näide oli ju see, et vanadusest kui arvestada alternatiivi, siis ei olegi nii hull. Nojah, ilmadega ei ole veel vedanud, aga kodus ootavad kindlasti soojad ilmad, elati ju niisuguses kohas, kus on ikka väga soe. Soe ei ole see õige sõna selle jaoks paha. Vaat see on see. Seal ikka võtab Coheni higistama. Temperatuur seal läheb väga tihti, juulis ja augustis läheb vaata temperatuuri lähedale või üle isegi nii, et vanadel inimestel soovitatakse õhujaotus. Vanasti, kui mul ei olnud majas õhujaotus, sest ma mäletan, soe ilm oli, siis oli kaks võimalust, et kas ma läksin kuskil suurte kaubamajas ringi luusima, kus oli külm või siis võtsin oma autoga, sõitsin vei, auto oli õhujaotusega, aga muidu ära ära minegi välja, eks ole. Ma olen elanud seal juba Koneetikutes ühe koha, ligemale 40 aastat. Ma tean, et teil on ilus aed, kes seal aias praegu hoolitseb, kui te siin Eestis olete. Taanlane muidugi, aga kahjuks ei ole seda tõelist Itaalia värd, mis teeb temast aedniku. Ta on niisugune mees, et ta ei oska väga hästi umbrohu ja, ja kultuurtaime vahet teha. Nii et seal on väike probleem seal, aga muidu ta muru lõikab väga hästi ja sellest ajast saadik, kui mul abikaasa lahkus ära, on see üldse see aiandus on ikka nii pikapeale tahaplaanile jäänud, aga no ma mõnda asja ikka kasutan. Tomaate, panen maha, mõned meeldivad tomaadid, kuna toon päikse soojad varre otsas ja seda on raske, saadasin teine õnne, sõber kaotamas kodus koer, voolu, need kaks sõpra praegu kulunud Sõber ootamas ja siis mul on nüüd üks noor eesti, kes seal elab minu majas, nimi on vektor ja temal arvutiasjatundja. Sellest on mul palju abi, sest et ma ise ei ole väga kompetentne arvutitega õiendama ja siis aitab mind sellega suures maailmas suures silmas just nende arvutite alal ja töö on huvitav vektor, TV1 tööta rääkis, mulle tuleb. Oletagem mõtlesime öösel töötajad, kes kurat öösel töötjad, oi öösel tema selles meeskonnas või tiim, nagu öeldakse, on inimesed, kes on palgatud Indias töötama seal läksiku osakondadele ja siis majandus- ja läbikäimine käib selle emailiga ja kiirendatud iime, nad ei pruugi olla, see läheb kohe-kohe edasi-tagasi Vumm, endia, kargud, indie foneetikat niimoodi öösi töötamas, nende tillijalased ei taha öösi töötada, nendel on päev, see on võrdlemisi moodne elumoodusega. Vanasti ei olnud niimoodi saanud teha asju koerotapist läga koer võib-olla ootab ka ja koer on, hakkab vanaks jääma, koera hakkab mulle järele jõudma. Tavaliselt juba mul loomad on ümber iga igasugused. Nüüd tänavu aasta tuli jälle ümiseja tulisesse. Mul on üks niisugune kadakapõõsas, mis on väga tihedalt niuke madal, madalalt kasvav kadakas. Mis on maa ligi ja sinna alla on nendele väikestele loomadele hea niuke turvalisus täita. Kohtled seal suuremad loomad ei saa neil selle järele. Ja sealt tuli tänavu kevadel välja see suurviise ja ja muru peale rohtu sööma. Ja siis ma vaatan kolm väikest poega tagantjärele. Nüüd ma mõtlen Bay maid, tomeid, toos. Taimetoitlased söövad kõik ära, mis hästi maitseb. Madusikaal. Aga jah, minu krundi palun, on mina olen näinud nelja sorti madu. Aga nüüd noh, üks on niisugune permanentne enam-vähem, see on niisugune nagu koduuss võiks ütelda, see elab mu peasissekäigu trepi all Pole niimoodi tehtud, et seal all olid, sest nad täitnud ja vist küllalt seal ruumi ja siis seal alla tekki, uss omale talvekorteri, mürgiseid ussi ma ei ole olnud. Olgugi et ma elan, rätlus näik Mountini jalal, väärtuslik Mountension, lõdistaja ma mägi ja seal neid ikka oli omal ajal kindlasti. Mina ükskord vist nägin, aga ma ei olegi endale ja, ja ükskordist kuulsin sa lõgistamist sedasama niimoodi väristada. Te olete linnuvaatleja asjaarmastaja? Oja ja. Nägemine on nii kehvaks jäänud, et ma ei tea, eks ma saan neist väikseid lindusid, on ju raske kindlaks määrata, mis sortsioonis asi. Et linnuvaatlejad, koheka ta naeravad, riigigendlakse annekese üks peatoiming, mis on lennuliik, tuleb määrata. Ja muidugi osavad inimesed, kes on juba kogenud linnuvaatlejad, nendel, see ei ole mingi probleem, nad varsti juba kuulevad selle liigi ära. Häälestama, tunnevad ära ja, aga mul on raske jälgida, eriti kui see lend lendab lehtede vahel. Vilk vilgub siin ja seal natuke seal umbes linnu vaatan, on umbes nii nagu moodsat filmi vaadata, see mul kanali esto. Ükski pilt ei seisa ees rohkem kui üks kolmandik sekundit, võib-olla kiirus, temp. Mis linnud siis teie aeda kõige sagedamini külastavad? Meil on üks lind, on täiesti punane toon umbes kuldnoka suurune, seal niukene vindi moodi lind on, mindi moodi, nokk, nisugune, jäme, seda hüütakse kardinal ja need on võrdlemisi palju regioone, reaalselt lennud, linnad vajavad 11 ära ja siis ongi aga üks probleem, mis seal tekib, isased linnud, eriti pesitsemise ajal vaeva teisi isasid Venemaa omaalalt. Ja siis lohest tulevad magamistoa akna taha, saavad oma peegelpilti aknas ja siis hakkavad oma peegelpilti ära ajama. Ja siis nokivad vastu akent alles hommikul ja see on niisugune tüüpiline probleem ja teine probleem on muidugi need rähnad tulevad ja hakkavad su maja noksimatel on, võib-olla, loodavad sealt midagi süüa leida, omal koolid riisid ka lendab kooli prillid on ka ja see on üks sorton, seal osas on üks sort kooli president, neid on meil olemas, seal ja nüüd on ilusad linnud, mulle meeldivad, need oskavad ju tuult tallata, lendavad nagu ühe koha peal, vaat lendavad samas stiilis, kui. Kiiminud see linnujälgimise huvi on teil juba lapsepõlvest? Mu lapsepõlvest ma mäletan, ma käisin Pärnus, olid linaaidad selle koha peal, kus praegu on see uus kontserthoone. Siis ma mäletan, ma käin seal Ena edasi ühes kohas ikka linaseemneid ostmas. Lühikestele leviks ilusat lennud, pragmaatilised lennud, nad on, neid on hea vaadata, nende paljudest liigutatud istuvad seal söögi selle laua peal ja nokivad neid linaseemneid ja ei ole, ei ole väga ärritatud. Ma tean, et teie olete oma aias või oma kodu juures kõik need kivitööd teinud. Te olete teinud need kivitrepid ja jalgteed ja olete ka võõrastele seda tööd teinud. See on tõsi, jah, ma õppisin selle kivi töö ära alguses, kui ma sinna läksin, siis ma palkasin iirlased tulid sinna appi, mulle iirlased, vaata kaks rahvast on tuntud USAs vähemalt kivitöö poolest. Iirlased, itaallased ja nad mõlemad on omamoodi saavad asja tegema. Siis ma palkasin, e sai ilusti, on see viga, et nad joovad, kauaaegsed tulevad purjus peaga siis ruttu, kohe teevad need väga kiiresti teemades, ma jälgisin neid ja siis vaatasin, mis lihtsalt neil on ja siis ma ostsin niuksed riistad ja siis hakkasin ise tegema. Õppisin ära nõndanimetatud töö kõrvalt õppimine. Ja siis käisite võõrikale näitamas. No ma tegin sõpradele, tegin niukse paatia, sest mul oli juba see protseduur oli tuttav ja mul oli see kaevandus tuttav, kus neid häid niukseid lapikuid kive sai. Koneetikus on olemusest kivi kaevandades seal kivikihtide vahel on need kaadid. Punased rätikud on just kohti, kus neid granaat kaevatakse välja nende kivikihtide vahel. Enamikus kasutaks neid tööstuses, aga mõned võib-olla on ka kalliskivideks kõlblikud, ma ei tea. Kas korjate niisuguseid väiksemaid kivisid ka või sellist huvi teil ei ole? Ega Kivivend natuke ergutab ja ma ikka võtan, kivisid ja vaatan neid ja kivid on huvitavad asjad. Nii et see maja on ehitatud teie abikaasa, kirjanik kastav ilmanni näpunäidete kohaselt. Näpunäiteid ja midagi, ta tegi plaanid kohe valmis, täpselt kohe. Vena joonistasid nad välja ja siis me palkasime Itaalia ehitusmeistri, kes selle valmis tegi. Mu isa ehitas maja, kui mina olen viie aastani ja mu vanaisa ehitas maja, kui mu isa oli viieaastane, kolis siis vanaisa ehitatud maja, see on ju. Sellest ei ole midagi järele, seal kõik põld ja muru nüüd läinud terve talu ja värke. Kas isa oli ka niisugune lahtiste kätega mees või või ehitasid siiski teised mehed seda maja? Isa ei teinud mingit ehitustööd, tema oli isa, oli minul rohkem niuksed teadluse kalduvusega mees. Ta kutsuti tihti kohtusse asjatundjaks tunnistajaks, eriti just keemia ja füüsika alal. Ta oli matemaatika ma välja õppeliselt Moskva ülikoolist, ta hakkas oma karjääri Määri peale paides apteegiõpilasena Paide apteegis. Seal õppis natuke keemiat ja niukseid asja, ta õpetas Pärnu koolides füüsikuid keemiat ja matemaatikat, peamiselt ema töötas raamatukogus. See oli siis, kui nad elasid Venemaal, siis ema oli valerevolutsiooni määratlusele kommunistliku valitsuse poolt õiendama neid raamatuid, mis võeti ära nende rikastelt inimestelt kulakud või mis, nad olid aadlimehed ja siis oli need raamatuid seal palju ja Pärnus oli ka tookord ükskord mõned sakslased ära läksid Hitleri kutsel siis oli järsku niux igasugust majakraami ja raamatuitsiaalsendad ei saanud seda kõike Ligivate raamatuid, eriti rasked nisu, lisa oli huvitatud sellest ja postis kokku raamatut natuke ja vaata, kui raamatutest juttu on, siis ma ütlen mina sellest ajast, kui ma pensioni peal olen, ma olen ka raamatutega on seotud väga tihedalt. Ja ma just kirjutasin siia üles, et ma olen olnud osa üheksale raamatu tõlkimisest. Nüüd viimase 10 aasta jooksul esiteksime, trükkisime minu abikaasa neid eestikeelseid raamatuid, mis olid ilmunud eksiilis Eesti rahvale kättesaadavaks teha ja neid trükkisime neid raamatuid peamiselt kaks seis. Kirjastus andis välja aasta peamised, see on biodes tuhka ja teine mulda ühes köites suur raamat. Ja siis peale selle, mul on niisugune mõte, et aasta oli näitekirjanik ka ja ja minu arust oli kaks näidendis, mis on näideldavad, minu arvates. Siis ma trükkisin nüüd ära, väiksest baasis jagasin välja vaatlejatele ja kõikidele ühte inimest, keda ma teadsin, kes on tegevusest diaatri lavastamistega ja ja selle raamatu nimi sai kaks näidendit, Asta Villmann. Ja siis ma vahepeal kirjutasin selle oma raamat ja see tuli välja sellest, et Pea vahetus Irjastust inimestega jättis neile niukse mulje, et ma oskan kirjutada. Sest et miks sa ei kirjuta. Ma olin varem natuke kirjutanud ja siis ma kirjutasin selle raamatu linnutiivul ja see oli võrdlemisi edukas arust. Teadja müüdile oli võrdlemisi kiiresti, kavatsevad kordustrükki teha, ma kuulsin ja siis nad tahavad, et ma midagi sinna teeks välja, kuidas see kõik välja kujuneb, eks siis näe. Teie isa oli ju ka kirjutaja. Elsa kirjutas palju, aga ta ta kirjutas näidendeid ka ja neid mängiti ka lisanäidendi kirjutanud ei huvita, sest kui sõja ajal seda sai Pärnus tütarlaste gümnaasiumi juhatajaks ja siis seal oli komme no3 gümnaasiumil son kommet maadel tehakse õpilastega näidanud ja siis sobivaid näidend raske saada ja siis ta, kui ta oli niisugune mees raske saada, kirjutab ta kirjutas paarikese, ta lavastas need ära ja siis neid nõuti ka mujale. Neid tehti ka kuskil teistes koolides, ma mäletan. No mitte väga laialdaselt, aga paaris kohas juhtus seal. Ja siis üritavad võib-olla, et see on huvitav, ma tea, mis huvitav on eesti kuulajale. On see huvitav, et kui minu isa nüüd lavastasid oma näidendeid ühte vähemalt ma mäletan, siis ta kutsus Endla teatrist niuke saatanlike poolkutseline teater Pärnus sealt ühe kutselise teatritegelase ennast juhendama, selles lavastus töös. Ja selleks juhtus olema vastav Elmar. Ja siis oli üks sugulane, noorem sugulane seal sel ajal just õpilane, see elab praegu Briti Kolumbias, räägime vahest omavahelises ka vanu mälestusi, räägiliste vaekeseletab temaad, istunud seal ja vaatanud. Asta Villmann räägib tema kooli juhatajaga, kuidas need vanemad inimesed ja kuidas vastavad Elmo laad väga niukse elegantselt ja teise peale tõmmanud ja suitsu peale tuld tõmmanud ja ei ole midagi sellest hoolinud, et tema kõrval on kooli direktor. Aga see tüdruk ei tohtinud suitsetada ja nii edasi, nemad pidid olema käik, nii väga korralikud. Kas isa pidas päevikut ka? Ja see päevik on nüüd praegu Tartus kirjandusmuuseumis otsinud, seal talvikul on teatud niisugust ajaloolist väärtust. Ta kirjeldab mõnda asja, et seal kirjeldaks üht eesti pulma 1887 taludes võrdlemisi nii üksikasjaliselt. Isa seal pulmas ei olnud, aga ta on neid andmeid kogunud inimeste käest, kes seal olid ja siis tal oli võrdlemisi ja ettekujutus sellest Aga teie ise olete päevikut pidanud? Ma pidasin päevikut ja sõjanatuke kuma Rootsis elasin ja selle päevikust ma olen andmeid kasutanud oma selle raamatu kirjutamisel ja selt päevikust on see raamatukujundaja Andres Tali kasutanud minu väiksed, otsisid sealt paatidest üle, tulime nii-öelda niukseid asju, seal on ka palju minu fotograafiat seal raamatus olime ju fotograafid, kui me olime noored ja praegu kaeke velt endilt. Te olete oma raamatus kirjutanud, et teie elus on olnud kaks perioodi Milde kehaliselt tugevaks ja vastupidavaks kujunesite. Üks periood oli see, kui te olite Tondil ohvitseriks õppimas ja teine siis edaspidi Rootsis, kui tuli pingutava tööga leiba teenida. Mis tööd siis Rootsis teha tuli? Alguses? Köite hind, aga siis lõpuks ma läksin, kändusid juurima, see, mis mind sinna viis, oli kaks asja, esiteks raha ja teiseks see, et ma sel ajal töötasin ühes apteegis ja see töö oli keldri korral ja suveajal mul see asi imenud, nutsin, tahtsin väljas töötada, rohkem värske õhu käes. Ja raha oli ahvatlev, vähemalt see võimalus tükitöö, seal on makstud, selle pealt puid riita ladusime, tootsime küttepuitu vabrikut suurtele kateldele, seda puitu me saime sellest, et ehitati Stockholmi linna äärelinnas olid metsad, segametsad seal kuskil kuskil männimetsades aeti tänavat sesse ja kanalisatsioon sisse, kõik niimoodi ja siis lõigati maha, muidugi müüdi ära, aga siis need kännud tulid ka väljavõte udu, tänavat ja siis meie võtsime kännud välja, aga see, see diil oli, see sellest kännu välja võtmist makstud ei saanud, aga me saime selle puidu omale sealt maalsest välja. Kookesem laskimine kändusid, kui lõhkeainega lõhku, panime paar pulka dünamiiti alla ja bingo. Kui te Eestist ära tulite, siis teil jäi Tartu ülikool pooleli kol kursust, olite Tartu arstiteaduskonnas käinud. Ma emontrikuleeriseni Tartus 39 ja lõpetasin Stockholmis 51, siis seal vahepeal oli Saksa sõjavägi siis see üleminek ja siis ümberorienteerumine, uue keele õppimine, niuksed asjad. Kas Eestis olles saite ka praktiseerita juba meditsiini vallas? Ja said sõja ajal sõja ajal oli nii, et ega keegi diplomid ei küsinud peamiselt talurahvas tuli sinna, kus me olime väike iga seal Tartumaal ja kui inimesed olid ikka raskesti haiget, otsivad abi, kus nad saavad, eks ole, ja nad tulid sinna, kus abi kõige lähem oli, kättesaadav oli, me olime tudengid seal, aga me teadsime ikka meditsiinist natuke rohkem kui tavaline inimene ja Meil oli ka kättesaadavad Saksa sõjaväe kaudu. Arstirohud eriti ma mäletan, mis seal oli. Palju tuli sakslastel välja Brontosiil, mis oli esimene antibiootikum, tal oli üks omadus veel, et seda võtta, siis tegi uriini punaseks, sepisid hoiatavaini. Bulad, järsku tuleb sulle ihust välja, et see ei ole äri, et see on lihtsalt see Brontosiin, mis tuleb välja penitsiliini. Meil ei olnud seal. Kuidas Rootsis ülikoolis eestlastesse suhtuti ka? Otsest suhtlust hästi nad suhteliselt hästi alguses ma usun just sellepärast, et kõik arvasid, et eestlased tulevad sinna, ajutaks semestriks kaheks ja islavad tagasi koju. See oli üldine arvamine, eks ole, sel ajal rootslastele seas ehk tuleb ikka peale sinna jääme siis nagu sulaseme sisse ja see on probleem. Mina ei elan rootsis küllalt kaua, et seal ennast rootslasega tunda. Ma ei tea, kas need inimesed, kes seal nüüd siiamaani on elanud, ennast kadel rootslastele tunnevad, see on ka küsimust. Mujale, ja ma olin ka nõus ja siis me läksime Kanadasse, sellepärast me tahtsime USAsse minna, aga me ei saanud sisse nagu järjekorras. Pärast me saime, siis me läksime Kanadasse. Te saite oma abikaasaga siis lähemalt tuttavaks ikka Rootsis. Ma mäletan Pärnust väga hästi ja, aga aga ta ei olnud isiklikult tuttav, tema oli avaliku elu tegelane ja võrdlemisi niuke prominentne nähtav tüüp sel ajal olid uhked riided ja nii edasi, siis ta elas Pärnus niukses nooblis kohas, seal ükskord see on see Dixi kellas on seal Supeluse tänavale, see on ikka väga prominentne niuke, vana, uhke maja, nii et ma tundsin teda kui tegelast. Aga siis me saame kokku ja siis me tundsime 11 kui isikut ja see oli ka huvitav, ta pikapeale muutus natuke, ta kaldus atlasest natukene rohkem kirjanduse poole ja ta oli teates ka ikka kuni lõpuni tegi palju asju ära. Ma ei tea, see viimane asi, mis ta tegi, oli just seal, ta oli haige juba sel ajal ja ta tegi oma trummid, peavad olema. New Yorgis sa ise ei lavastanud küll, aga ta käis seal natuke juhendamas, see oli Eesti majas sel ajal. Kui te nüüd mõtlete sellele ruutse ajale tagasi sellele arsti tööle, mis, nagu kõigepealt meelde tuleb, millised kohad on nagu südamelähedased. Rootsis arstina töötasin, nimetas kohas, vähemalt ma ei tea, kas 10. kohas või need on kõik mul meeles enamasti aga siis seal on, mõned on teistsuguselt meedias kui teised, ükskord ma olin ARNO sandile üleval põhjas, see oli umbes niukses nii poole Soome kõrgusel Rootsis ja ma olin seal just kesksuvel suvedel. Ööd olid väga valged, sel ajal mäletan, seal üleval oli niisugune suur sadam ja mina olin seal tööstusarst ja siis tihtipeale on nii, et laevad tulid sisse suured laevade laevade paljaid inimesi siis ma pidin laeva peale minema, tohtlane vaest toodil, madrused, selle minu offisesse ka see huvitav osa oli siis ma pidin tegema arsti tööd tõlgile läbi ja siis olid huvitavad, siis said teises olukorras, et niisuguses olukorras ma olen olnud tõlkija ja siis ma olen olnud see, kellel räägitakse. Ju see oli huvitav, nii võrrelda, et kuidas see kõik käib, eks ole. Nagu ma oma raamatus rääkis, oli huvitav luu minu meelest, kui mina olin Tallinna keskhaiglas rajal ja professor seal minu ülemus oli Viini Brow Nowitzki ja mina tõlgendama ja siis tuleb noor poiss enna ja Lebowski küsib minu minu kaudu poisi käest, et kuule, mitu korda sulanud Pärnu anda talle niisuguseid sümptomeid ei seal. Ja mina olin nagu vähe niuke Shay või kuidas ütelda kartlik või ei olnud nii väga enesekindel ja ma ikka ei tahtnud nii peale pressida, leidma, võiks seda teha võib-olla. Aga siis ma olin tagasihoidlikum. Ja siis ma küsisin, kas sul on olnud Teppar, poisid ei ole ja pärast tuli välja Gordon all see näitab seda, kuidas mingisuguses olukorras seda intervjuud teha ja kuidas küsimusi esitada, et kas esitada, eks sugestiivse küsivus või niukene, reaalne küsimus, eks ole, ja siis muidugi sel juhul oleks olnud see väga sobiv küsida, et noh mitmetes kortsunud noh neljas või midagi niisugust, eks ole. Ja, ja muidugi, see on huvitav, see tõlketöö, ma olen, nüüd hakkan oma pensioni ajal ka tegema, siis ma hakkasin oma abikaasa tõlkima oma sõbraga, mul on hea sõber seal ta on kirjanik, filosoof, ta tegi oma doktoraadi Elist filosoofia alal ja ta on kirjutanud raamatut ja ta on keeleliselt Nasandan keeleliselt väga nii mitmekülgne mees tunneb inglisseda usa keelt väga hästi. Nüüd viimane ettevõtte mullune tõlgin eesti luuletama. Me oleme tõlkinud, nüüd juba ma teaks 40 luuletust või? Ma mõtlen, et võib-olla trükkimisel ära, kui mul raha jätkub. Nojaa, aga siis me vaata, see hakkab huvitavalt peale, kui me tõlkisime Asta lühijutte ja Johniga ja siis seal ühes jutus on sees Ossinovski luuletus, mida astraali tõlkinud rootsi keelest eesti keelde. Dostojevski on klassikaline rootsi luuletaja, 19.-st sajandist tuntud mees. Mulle meeldib ka väga ja, ja minu meelest see John tõlkis seda aastal uuritud väga hästi ära ja siis leidsin raamatul riiulist selles Nolski originaali ka siis mul oli rootsi keele teksti Asta tõlgitud tekst ja siis siis me seal kahepeale tegime selle uue Siuke inglise keelt ja siis toikud ütles, et tõlgime rohkem, hakkasime tõlkima ja nii siis kujunes tõlkimine välja. Igal juhul tõlkisime selle lühijuttudega kogu ära ja see, see, ma panin trüki võrdlemisi luksusliku. Minu arvates, kas see raamat on müügil ka Ameerikas, on Ameerikas ka ja nad taimi just nii massiliselt sellest seal ei ole, nagu mulle on öeldud ja selgeks tehtud, kui sa tahad raamatuid müüa osas vähemalt siis peab olema ka peab olema niukene klatšklazz, üks seltskondlik plats ühte või teist rängalt sees olema astraali keelte peale palju andekam kui Vena. Ta on rootsi keel oli niivõrd suus, ta kirjutas rootsi keeles, naerdan, ta kirjutas seal ühe laulumängu muusikali rootsi keeles osta käis ka Priit Aarna naise juures laulutunde võtma, sest ta oli hea laul vajale, ta õppis laulu oma lõbuks. Ühesõnaga tuttavad ja siis aasta lootis, et ta kirjutab selle tema Librotale muusika juurde, siis Britaarnerist jäi, vajaks seda enam ei jõudnud ja see jäi katki. Ja mul on see kuskil olemas, praegu veel see rootsikeelne tekst, rootslast võib-olla, ütleb ta, ei ole nii korralik rootsi keel, aga minu meelest oli ikka siiski võrdlemisi huvitav lugu. Kui arvestada olukordi, aega ja nii edasi. Ja aasta läks siis Kanadas ülikooli. Ta läks Stockholmis ülikooli, õppis seal peamiselt õppis ladina keelt, seal millegipärast ma ei tea, see oli eelduseks teistel asjadel, mida ta kavatses õppida. Ja siis ta läks Kanadas uuesti ülikooli ja siis ta õppis seal poliitilisi teadusi ja ajalugu ja lõpetas seal ülikooli ära ja siis ta läks muidugi hiljem Eili ülikooli, see oli ka huvitav, ükskord istusime oma väikses niukses. Ütlesime või see väike ruum, kus oli kamin ja raamatuid. Ja siis aasta loeb kuskilt midagi, et eeli diaatri koolist ta tegel märkused. Kuule, see peaks olema maailmas üks paremaid teatrikoole, et vaata, kui huvitav või kui sinna saaks ja see jäi mul mäe kinni ja siis ma hakkasin teda nagu natuke nagu ütleme, lükkama vastane olid nõrgad küljed ka elus, et ta oli väga andekas inimene väga mitmel alal, aga tema nõrk punkt oli edutamine. Sellest ta ei olnud väga hea. Sugugi mitte nii hea kui meie hea sõber Alexis rannet, kes oli jälle minu meelest enda edutuse suhtes tooli ei plass. Viis pluss. Aga nüüd muidugi, et see preili saaks, aga see on kindel, see oli üks väga-väga riskantne asi. Sinna eile sisse saada oli ikka peaaegu võimatu, eriti kui inimene oli juba natuke vanemas, ta oli juba too oli vist üle 40 juba, aga ta puhvis ennast üles, kui tal oli see näitlemise aspekt tuli asjale juurde, sest ta oskas ennast esitada, eks ole, mis väga elegantselt riides ja siis ta oskas need riided elegantselt kanda ja siis ta oskas meestega õiendada. Ma mäletan, ta läks, väga närviline oli, kui ta läks sinna Eli ülikooli sisseastumise intervjuule, aga ta võeti vastu ja no üks põhjus, miks ta vastuvõtu oli, see muidugi peapõhjus oli see, et ta jättis hea mulje. Jättis mulje, et ta tunneb asja, et on potentsiaalselt ja õpilane. Aga siis teine põhjus oli ka see, et sel ajal oli eeli ülikool veel meeste ülikool, naisi, sinna võeti ainult post gradioot, kel on juba kraad olemas, kõrgema kraadi õpilasi, temasse jäili karjäär läks väga, väga edukalt, paljud professorid tahtsid teda oma juure kutsuda näiteks Sindi saen Eli avakujunduse maketid. Nendest tehti üks näitus seal Tallinnas selles raamatus ja nojah, ta tegi selle jeeni läbi ja see oli üks huvitav periood meil mõlemil. Millal teie hakkasite siis mõtlema, et peaks ikka hakkama psühhiaatriks? See oli, see oli kohe peale sellega ma sain arstikutsepaberid kätte seal Briti Columbias, ma mäletan, ma olin haige, Ma tulin põhja Briti Columbias tagasi, mul oli kollaldabi see kollane peale niisuguse voodist oled, sa tunned ennast nagu terve, aga nii kui sa üles tõused, sa tunned kohe, et sa oled haige, jõua väsinud, jõua üles, tõustage igalühel, ma istusin seal maas ja lugesin ajalehte. Ajalehes oli kirjutatud, et üks tohter, kellel oli väike haigla kõrval linnas olevat läinud õega kalu püüdma. No või midagi paadi peale, kahe õega kolm inimest, paat on ümber läinud, kõik kolm ära uppunud ja siis leiti neid seal. Ja siis ma mõtlesin. Nojah, üks tohter, surnd, see tähendab, et seal üks töökoht on vabale julm mõte, aga, ja siis oli paar kuud hiljem nulliks tuttav psühhiaater ka helistas mulle ja pakkus mulle tööd selles haiglas ja siis ma olin istuma praksist alganud kooris erapraksis ja siis ma mõtlesin ümber ja müüsin sulle praksise maha, andsin ära tuttavale ja läksin haiglasse tööle ja siis ma jäingi psühhiaatria alal psühhiaatriline haigele väike haiglas ja see oli ka väga huvitav periood. Milliseid ravimeetodeid teie siis kõige rohkem kasutasid? Et noh, mina olen ikka Freudi laps sellest ajajärgust mina psühhiaated õppisin, siis ei olnud neid rohtusid olemas, et rohud olid, need ei olnud midagi suuremad asjad ja siis katsuti ikka inimesi aidata psühholoogiliste meetoditega peamiselt katsutud inimestele kuidagi selgeks teha, et põhjusi, miks nad nii halvasti ennast tunnevad võib-olla nende põhjustega koos ka näidata neile kätte, mis võimalusi on, et nad sellest supist välja saaks, eks ole. Nii või naa. Nii et selle meetodi niukene peamine nimi oli Saikov, tagapi psühholoogil kelner, ravi ja siis, kui, kui see psühholoogiline ravi hakkas nagu alla käima selles mõttes, et palju nihukest kemikaale leiutati, mis aitasid inimesi eriti just depressiooni alal ja, ja ka muid haiguste alal sel ajal, kui need rohud tulid nii ütlema turule või oli võimalik kasutada, siis sel ajal mina juba ikka mööda nagu läksin pensioni peale, aga elektrishokk ja hüpnoos elektrišoki on palju teinud. Minu meelest elektrišokk oli omal ajal väga hea, ma mäletan, minul üks sõber oli, kes oli elektrišoki peale spetsialist kohe sadada, tegi ainult tema elektrošokiga, on rohkem valuvaigisteid ja tasandunud ja aitanud inimesi. Nendes kannatus, kui, kui keegi Kandidaat, kes elektrošokist võiks abi saada, niisugune teatud sorti depressioonis inimene annab talle üks-kaks-kolm korda elektrišoki ja siis ta juba naeratab saanud veel üks paar elektrišokist, okei, kõik see kannatus on läinud. Nii, et elektrošokk on tõesti on olnud meetodiks on poole sajandi jooksul aitanud inimesi psüühilisest valust lahti saada tunduvalt rohkem kui kõik teised meetodid kokku. Minu arvates. Kuidas hüpnoosiga on hüpnoos on teine asi, hüpnoosi ma ei ole palju siin väga vähe, aga doosil. Meetod teda armastavad niisugused inimesed, kes tahavad järsku efekti või midagi niisugust sensatsiooni või sest ta on ikka väga sensatsiooniline asi. Hüpnoosiga saab inimesi panna tegema asju, mis muidu võib-olla ei julgeks teha või tahaks teha. Aga kui see tegu südametunnistusele raskelt vastu käib, siis see mees ei lõika. Miks te Kanadast USAsse läksite, kas Kanada ei rahuldanud nii kui vaja? No see üks põhjus oli see, et minu abikaasa oli huvitatud jäile minna sel ajal Briti Columbia psühhiaatria ei olnud sellel tasemel, mis ta oli selles nõndanimetatud idarannal idarand. Philadelphia Washington see niisugune riba sealt, kus suured linnad ja see oli põhjuseks, Ma usun, läksime ja siis teine asi oli see kliima ka teatud määral Briti Columbia kliima ei ole halb, aga ta ta on ikka parem kui Eestis tunduvalt ohu. Aga tal oli siiski nii, et mõni aasta oli väga ilus suvi ja mõni suvi oli niuke vilu ja tuli vihma ja ei olnud nii, väga hea. Suvi läks mööda ja siis oli niisugune tunne, et ei ole suve olnudki. Seda, mida eestlased nüüd kurdavad, eriti just täna, see USA periood oli üks tore periood oli huvitav ja see oli, see oli tõesti, sest mul oli õnn Ada suurde erahaiglasse tööle. See haiglas oli 400 haiget kõige suurem erahaigla, mis seal oli ja erahaigla eeldas seda, et patsiendiks tulid, olid võimelised seda maksma, noh, paljudel oli kindlustus maksis ja nii edasi ja, ja töö kohad maksid, aga aga väga paljud maksid oma taskust ja see oli suur summa, aga see oli kallis kaup. Psühhiaation üldse ta ei ole vaeste inimeste haigus on natuke läbi seda ütelda selles mõttes, et kui seda teemat nagu natuke lahkama hakata, siis ma võin omadega jänni jääda, aga praktilisest seisukohast see oli ikka nii, et kui sa tahad näiteks saada psühhoanalüüs, siis seal on nii palju raha, et seda ravi saada. See maksis ikka vanasti, nüüd ma ei tea, mis ta maksta tunni eest tuli maksta, vähemalt kui ma peale hakkasin, siis oli vist 30 dollarit või 60. Ma mäletan, ükskord oli niisugune lugu, et üks patsient ütleb, et no mis see maksab siis ka ja ma ütlesin, et 60 dollarit tund saatis mõtlema, et oo, see on siis dollar ja minut see tuletas mulle meelde seda soss-sepa lugu. Isa käis hobust raudteejaamas ja lugesid kõlksud ära, mis lõi kõlki kopp, eks ole praegu praegune fotod üks, kaks sõdalast või 150 või. Kas te olete ise ka psühhiaatri abi kasutanud? Ei ole, aga teiste arstide käe all olete käinud küll, jah? Oo, palju ja ma olen nii lapitud arstide poolt, et päris häbi on kohe rääkida, sellest võiks ütelda täie õigusega. Pajoonik näen niuke nagu robot. Ma olen terast ja vastikud, täis nagu koer, kirpe ja ilma selleta ma ei oleks siin praegu rääkinud seda. Te saate jaanuarist 85. Raju. Teie vanemad jäid, jäid siia, teie põgenesite üksi? Ja veel põgenes, vend läks mul Saksamaa kaudu USAsse ja mina läksin Rootsi kaudu USAs Kanadast läbi ka veel ja kuhu vanemad maetud on, vanemad on maetud mõlemad Pärnu alevi surnuaiale, meil on seal üks perekonna matuseplats, mis minu vanaisa, kes oli oma Sunsi tegelane ja tema pani selle mängu seal aktsia vanaisast mõtlema siin täna hommikut, kas ma räägin seda ja minu vanaisa oli väike poiss, Kupernoolid ehitati Pärnu muuli, täideti minu teada 800 kuuekümnendatel midagi 65 või midagi niisugust ja mu vanaisa sündis 59 oli järsku muulid, olid noored, siis tema oli väike poiss, käis, jalutas seal, ta rääkis, kuidas ta seal käinud kalal, muuli peal ja kuidas olid ikka Pärnut edutasid võimaldasid suuri laevu tulla siis äärde ja ma just sain kingitud raamatu ja see oli Neeme Järvi EMO mälestused, teises trükis, väljaandeid, väga ilus raamat, seal on kõik üks ja see siis minul on nii väga südamelähedased ja näiteks juba see kaanepilt mis näitab neid suplus on Pärnu rannas ja siis laudtee, mis sinna viis ja kuidas see elu sel ajal käis. See oli siis täpselt nii, kui mina olin väike poiss, seal. Te olete nüüd Eestisse õige mitu korda käinud. No millised muljed Eestist on, kuhu poole me siis läheme? Mul on palju mulje, et mul on sõpru ütlenud, et Eesti läheb alla. Korruptsioon on nii kõva, et kõik need poliitikud on ainult raha peale väljas ja nad ei hooli? La mina seda ei näe, see võib-olla ma ei tea. Aga mis mulle silma on hakanud tugevasti, on just globalistid termin, et eestlased lähevad üle planeedi laiali. Ma elan küll Connecticutis, aga mul on seal väga palju suhteid olnud, seal on üks väike Eesti ühiskond saanud minu paarid tuttavat, kes on seal eesti õpilasi sinna toonud õppima ja minu eesti õpilasi. Need on kõrged, kraadid saanud saali, töötavad kõrgetel kohtadel ja, ja siis mõned on niuksed, klopp, traktor, maailmarändureid, seiklejad, näiteks ma olin meiega koos, tema käib Ameerikas tööl ja saab hiiglaraha ja siis läheb Vahemereäär ja elab seal. Pedueenidega ja nende maa meedlastega ja võlunud on mitmed asjad. Üks on see, et kuidas inimesed otsivad uusi meetod, kuidas maad kasutada, näiteks omale, seal on jaanalinnud neid vanasti ei olnud ainuke asi, mis mulle teeb natuke kurvaks, et kalamehed näiteks Pärnu rannas ma näen, need kalamehed on väga vanamoodsad. Ei ole veel õppinud kala kasvatama, minu teada Eestis ei kasvatata rohkem kalu, kui forell. Maadel kasvatatakse juba, ma ei tea, kümned sorti kalu, igasugused, kuidas põllumajandus on muutunud ja see maa on muutunud, see on huvitav, kuidas nüüd järsku hakkab vanadest taludest, mis on järele jäänud, nendest tulevad turismitaludes kasvavad nagu seened kõik selle turismipeale välja. Kuidas maastikupilt on muutunud, näiteks sõitsin Keilast mööda, Eila kõrval kohe aasa peal põllu peal või mis seal oli, ma nägin, 20 toonekurge olid üheskoos pundis, ma lugesin ära, niuksed asja vanasti on, neid oli ka, aga neid ei olnud nii palju toone. Ta on hästi elavad siin, kes need veel hästi elavad. Luiged elavad väga hästi sellepärast, et raad saastati ära ja siis pani pilliroo kasvama ja luiged armastavad keerunud, söövad pilliroogu, nutavad oma pesa pilliroo siis mis mind veel on võlunud on siilid. Eestlased on nii, et nad tahavad ja kõik maha lastaks pusa seal nihukest asja, kuidas parkidesse oravad jooksevad, söövad käe pealt seemneid ja nii edasi, aga ma usun, et siilid ja toonekured on, on armu all. Sellepärast armule, et neil on niisugune see folkloorikaitse peal. No siin oli ju Kalevipojas seal mängus ja ja toonekurg toob lapsi ja nii edasi. Persona saate külaline oli doktor Eerik Linnart. Vestlust juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni. Ja ma toon teile ühte. Seob? Astunud vaikselt, et ei ärkaks siin.