Sel ajal üks kirjatundja ist astus Jeesuse juurde ja küsis temalt millena on kõige esimene käsk. Jeesus vastas. Esimene on, kuule, Iisrael, issand, meie jumal on ainus issand ja armasta issandat oma jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga teenasse. Armasta oma ligimest nagu iseennast, mingit muud neist suuremat käsku ei ole. Ja kirjatundja ütles talle hästi, õpetaja, sa ütlesid, et et tema on ainus ja teest peale tema ja armastada teda kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armastada ligimest nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid. Ja Jeesus, nähes, et kirjatundja vastas arukalt, ütles talle. Sa ei ole kaugele jumalariigist ja keegi ei julgenud teda enam küsitleda. Hiljem, apostel Johannes pöörab meie tähelepanu sellele, et ligimese armastamise käsku on nagu jumala armastamise käsu kommentaar. Sest on selge, et kui keegi armastab jumala püüab armastada kõiki, keda jumala armastab. Kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada jumalad, keda ta ei ole näinud. Jumala armastamine on kristliku usu esimene ja kõige hõlmav käsk. Püha Augustinus ütles, et on ainult kaks lõpliku printsiibi, millest me juhindume oma elus. Mõned meist armastavad jumalat ja on nõus teda armastama isegi iseenda põlguseni. Teised kõige armastavad iseennast. Jumala põrguseni. See pagan, kes elab igaühes meis, võib protesteerida. Kuidas ma saan armastada jumalat rohkem kui iseennast. Asi on selles, et ainult siis, kui me paneme jumala esimesele kohale armastame iseennast tõsiselt. Egoism on hoiak, mis hävitab kõigepealt egoisti. Veel üks mõte. Me armastame jumalat ja ta on meie elus esikohal või armastada teda üldse. Kui keegi tahaks armastada jumalat ja asuta teda esikohale, siis see tähendab, et temal on jumalast vale ettekujutus. See inimene arvatavasti ei tea, et jumal on kõigi hea allikas või ta ei arvesta, et jumal armastab teda rohkem kui ema. Jumal tahab, et ma oleksin õnnelik tema jaoks, minu headus on väga tähtis. Me ütleme, et see on armastuse käsk aga eelkõige see on eriline eesõigus, et ma võime armastada jumalat. Ma ei oleks sellele suutelised, kui ta ise esimesena ei armastaks meid. See on jumala arm, mis teeb meist inimesed, kes suudavad armastada jumalat, kui on vaja tunnistada, et kui keegi otsib jumalat ja tahab teda armastada jumal annab seda armu hea meelega.