Kutsume teid kuulama valitud talu möödunud aasta persona saadetest. Saatejuht on Marie Lenk. Möödunud aastal esines Persona saates Eesti suursaadik Venemaal Karin Jaani. Kui ta siia Saatkonda tööle tulite, kas te tegite selles suures uhkes kabinetis ümberpaigutusi ka või on kõik nii jäänud, nagu oli ta enne teinud siin mitte midagi, välja arvatud see, et ma lasksin ära puhastada korstnad, meie majas on kolm kaminat ja nad ei olnud vist 50 või 60 aastat kasutusel olnud. See maja on vana ja ta on külm, mina on praktilise meelega inimene, mina ei viitsi külmetada toda. Ma lasin need korstnad ära puhastada. Ma kaminat praegu kõik töötavad. Ja ma juba kolmas talv põletan kaminas prahti, mis selles samas majas on. Nii et see mööbel on täpselt nii, nagu eelkäijast jäi. Täpselt nii, ma olen natukene kimpus selle suure töölauaga, mis, mis noh, ilmselgelt minu mõõtmete jaoks on natukene liiga suur, see tahaks ikka sellist suuremat pikemat meest sinna, võib-olla ta, ta on nii vana, ta on ju ennesõjaaegne ja alguses, kui ma ei teadnud ikka igav Läks paar sukkpükse, ma tõmbasin katkine lihtsalt nüüd ma oskan ennast hoida ja kas te olete niisugune pedantne naine, kui teil on üks asi pandud laua peale sinna lauanurgale, siis ta peab seal olema ja kui keegi seda liigutab, siis te olete pahane. Ma ei ole vist nii niimoodi. Aga, aga noh, mul on ikka mingisugused mingisugused eluharjumused on ja tööharjumused on tõesti olemas, mida ma enam nagu hea meelega muuta ei taha ja, ja tunnen ikkagi ennast natukene häirituna, kas ma kellegi teise tõttu või, või mingite muudatuste tõttu olen sunnitud seda tegema. Ma ei ütle, et ma oleksin lausa pedant, aga, aga mõnedes küsimustes ma olen ikka valmis nagu juuksekarva pooleks ajama küll näiteks kas või noh, igapäevasest elust, noh, on, on midagi kokku lepitud, et midagi tehakse või keegi peab midagi tegema ja see on tegemata ja siis tuuakse mingeid objektiivseid põhjusi, miks seda ei ole saanud teha, siis mina nagu raha seda hästi aktsepteerida võib olla maavärin või jalaluumurd oleks nagu piisav põhjus. Et sääs mõtlesime mõnikord iseenda üle ka naeran ja ja hea on, kui keegi oskaks nagu kõrvalt näidata, mida mu abikaasa mõnikord oskab päris hästi teha. Ta näitab, kuidas ma välja näen, nagu kõrvalt asja, ajab mind ennast ka naerma. 2001. aastal ütlesite ühes ajaleheintervjuus. Mulle tundub, et kolm aastat on inimene suhteliselt rahulikult ära neljandal hakkab koju tahtma. Umbes kolmandal aastal hakkab tekkima võõraldumine. Kuidas see kõik praegu tundub? Imestan, et ma nii õigesti oskasin juba tolku öelda. Täpselt nii ma ennast tunnengi tavaliselt on, nii et kolm aastat saab päris rahulikult ära olla. Et neljas aasta raske juba praegu kergelt tunnen koduigatsust siis laiemas mõttes, see ei ole mitte seotud minu koduga või minu perekonnaga otseselt, vaid kodu on ikkagi ennekõike kodumaa. Ja võõrandumine tähendabki just nimelt seda, et et olles siin kaugel võõral maal, ma, ma loen ju peaaegu iga päev interneti kaudu kodused uudised ära. Ja mulle jäävad pooled asjad arusaamatuks ja mul tuleb selline tunne, nagu ma oleks mingisugune väliseestlane, ma ei taha kuidagi seda halvustada, maju puutun siin ka kokku, sest idaeestlased on ka väliseestlased samamoodi inimene, kes elab hoopis teises ühiskonnas. Ta tunneb ennast küll eestlasena. Ta on huvitatud Eesti elust, ta jälgib seda. Mina pean ka seda professionaalselt tegema. Aga ma ei saa kõikidest asjadest aru. Aru saab ainult siis, kui, kui sa elad nende sündmustega ühes rütmis. Sõnasmil, mis minu jaoks tähendabki sellist võõrandumist, et sul on informatsioon, aga, aga sa ei tunneta seda, sa ei, sa ei saa aru, mida see tähendab. Ja ma olengi nõutu, ma mõtlen, et, aga miks nii, miks, miks nii tehti kriitikameel läheb nagu sihukeseks elavamaks kuidagi, sest, sest ma lihtsalt ei saa aru, aga see on ka see, mis on, mis on väliseestlastel, ma vaatan siin neid ida-eestlasi. Nad ka kritiseerivad kogu aeg seda, mis, mis Eestis toimub. See tuleb just sama, samal põhjusel, et inimene saab informatsiooni hakata. Ta ei tunneta neid, fluidum meid, mis, mis selle asja ümber käivad ja ei saa aru, miks, miks asjad nii on, kui teile tehti ettepanek hakata suursaadikuks Moskvas, kas kohe ütlesite ja, või võtsite mõtlemisaega? Vaat selle asjaga on ju niimoodi, et teatavasti diplomaadid roteeruvad Strasbourgist, ma läksin koju, olin kaks aastat, töötasin Tallinnas ja siis Aja möödudes võiks nagu uuesti minna välja, ma ei tee sellest mingisugust. Vabandust, ma olen seda ammu rääkinud, et ma olen alati tundnud, et Venemaa võiks olla minu jaoks väljakutse, et ma, ma tahaks olla saadikuna Venemaal, ma ei ole söandanud seda kunagi varem valada sõnadesse ega veel vähem panna kirja välisministeeriumi konkursikomisjoni paberite peale lihtsalt arvasin, et, et ma ei saa seda kohta. Aga ma, ma siiski panin ta viimane kord kirja sinna, ma panin ta kirja, mitte siis esimese eelistusena ja sellepärast, et ma ei oleks teda esimesena tahtnud vaid ma lihtsalt arvasin, et, et noh, kuna kuna seda tõenäoliselt ei saa, et ma panen ta nagu teise eelistusena kirja endale. Nähtavasti sellel hetkel ei olnud Tallinnas olemas ühtegi sellist inimest, kes oleks seda Moskvat nii väga tahtnud. Kodus tehti, kui te ütlesite, et te hakkate jälle ära sõitma. Koduse näoga oli niisugune lugu, et esialgu oli jutt sellest, et ma näen hoopis Hiina, ma lähen Pekingisse ja kodune nägu oli juba selleni Järgi pilu silmseks tõmbunud, siis kui selgus, et ma siiski lähen Moskvasse, siis sellel näole olnud enam mitte midagi vigasest, kui ta oli juba alla neelanud selle, et ma lähen Pekingisse, siis no Moskva tundus ju ju lausa paradiis olevat. Jaani võttis endale nii-öelda sabatiaasta, mida, mida kirikuõpetajatele lubatakse, kui nad on pikka aega teeninud ja ta oli esimene aasta koos minuga siin Moskvas, luges ja kirjutas tas ja nautis seda elu siin Venemaal. Ma arvasin, et tal hakkab igav, aga talle ei hakanud igav tal ta leidis endale nii palju tegevust. Mida te kardate Kariniooni ehmatamist? Jah, see on tõesti asi, mille peale ma võin ikka nutma hakata. Aga muidu kui nüüd nagu tõsisemalt rääkida, ma kardan, et, et äkki jätku auru, ma räägin praegu Eestist, meil on nüüd läbi päris suurte raskuste ja suurte pingutuste olnud märgatav edasiminek. Nii poliitilises mõttes rahvusvaheliselt. No kodus vaatamata sellele, et paljudel inimestel on, on ikkagi väga raske on ikkagi suur samm nagu edasi mindud. Kas meil, kas meil jätkub jõudu vastu tahtmist ja oskust kõike seda hoida, mis meil on ja nagu edasi minna, et, et noh, et ei, ei tohi ennast lasta nagu Läntsi või ei tohi. Ta need, kellel on hästi, et nad jääksid loorberitele puhkama. Need, kellel on halvasti, et nad lööksid käega, et nad ei püüakski nagu noh, nagu paremini olla, et noh, et edasiminekut peaks nagu olema, et see püsiks ikkagi see see dünaamika, mis praegu Eestit mindades Restoranide glooria ja egoist omanik, juhataja ja peakokk Dmitri Demjanov. Härrade. Enne stuudiosse tulekut mõtlesin ma, et kui teid peaks koju kutsuma näiteks lõunasöögile või või õhtusöögile, tekitakse üsna palju probleeme. Ainuüksi mõte sellest, et tippkokk tuleb koju ja veel sööma. See teeb väga närviliseks. Illusioon tippkokast ja sellest toiduvalmistamisest on natukene võib-olla liialdatud mõnes mõttes, et tippkokk ei tähenda seda, et kõik asjad peavad olema väga keerulised. Hea on see, eks oskab produkti aidata tema kõige paremas vormis avada see tähendab seda, et ta peaks nagu teadma ajalugu, päritolu, selle geograafilise piirkonna, kus produkt kasvab ja kuidas on teda käsitletud ja ongi kõik. Kõige raskem on teha väga lihtsat toitu. Porgand. Tema parimas, küpses eas ja, ja, ja õiges sordis, ütleme, kui see on ikkagi söögiporgand, et on, on väga hea, et sellega ei olegi vaja midagi teha. Piimja, ütleme, hea leib, hästi küpsetatud, õigesti küpsetatud leib ja kõik niuksed, lihtsad asjad, ehedad, asjad, maalähedased, asjad, nendel on omaette väärtus. Kui me võtame heal tasemel professionaalselt kokatraditsioonidega ka muidugi väga noor inimene ei saa suurte kogemustega kollasest kokanduses, põhiline maitse tuleb omada oma maitset, magasid ja maitsmismeel, see on nagu üks asi, aga maitsmispank on nagu teine asi. Maitsmismeel on, on, mis meil on loodusega andnud, aga maitsmispank on see, mis me oleme nagu elu jooksul kogenud. Ja praegu kõik tippu okkad selles mõttes tõsise gastronoomia kokad lähevad tagasi juurde väga lihtsate asjade juurde, kõikide tippkokkade raamat algavad sellega, et nad kirjeldavad, kuidas teha lihtsalt kartuliputru. Aga muidugi seal on omad, aga see peab olema õige kartulisort ja õiges järjekorras keedetud ja kõik need komponendid, mis sinna juurde lisatakse ja kui kiiresti seda serveeritakse, nad kõik on, kõik on nüansid ei peal. Aga tõsine kokandus on ikkagi vot sinna, et produktide ehedust nagu rõhutada, seal ei olegi midagi väga keerulist. Nii et ärge kartke, kutsuge ikka külla ja, ja ma tulen ja, ja ma tunnen rõõmu sellest, mida te teete enda retsepti järgi kõige lihtsamast asjast. No te olete käinud maailmakuulsatest restoranidest, mis siis meil nagu puudu veel jääb missis teie restoranides veel puudu jääb sellest päristi. Pust, kas päris tippu meil ongi vaja, sest see ei ole ühe aasta või 10 aastaga või 20 aastaga loodav skulptuur. Siin mängivad ikkagi niisugust ajaloolised asjad tausta ja, ja üldiselt kogu toitudes suhtumine ja, aga mis, mis, mis ma saan Eesti kohta öelda, et ja Tallinna kohta, et 10 aastaga on muidugi asi on radikaalselt muutunud, siin võib öelda, et elasime puuduse üle, elame ka külluse üle, kõik on ainult valikute tegemises, et mida me valime, et mida me teeme ja, ja kes on see, kes ütleb, et mida teha, kui rääkida prantsuse tipprestoranidest ja rääkida Michelini kogumikust, mis nagu neid restorane järjestab, siis ma võin öelda, et me oleme nagu igaveseks maha. Sest seal on niivõrd keerulised teede keerulised nõudmised seda Darlikest saada seda tärnikesse, aga samas nad teevad mööndumisega, ütleme nendele maadele väljaspool Prantsusmaad, kujutage ette, et restorani keldris peab olema 20000 erinevat veini. Daile teil on? No 2000 näiteks Gloria veinikeldris väga suured nõudmised ja kõik seal loomulikult väljendub ka hinnas. Meie turg ei saa võib-olla kunagi selles mõttes valmis, et teha sellisel selliselt nimelt toitu ja sellist otsest nõudmist nagu selle järgi ka ei tule, me aga, aga me ei peagi kõiki asju on niimoodi tegema, nagu maailmas on, meil peab olema oma vaatevinkel selle asja peale ja te loodate, et te saate selle tähega aitäh selle nimel töötajatel, lootus läheb selle nimel töötanud, mis maksavad kõige kallimad veinid, Gloria veinikeldris. Veinid võivad väga kallid olla ja ja on igasuguseid eine ja praegu on kõige kallim leinamist 35000 Shoto Petrus. Aga see ei tähenda seda, et Gloria veinikelder pani 30000 otsa sellele veinile. Selle piirkonna vein on juba mitmeks aastaks välja müüdud. Enne seda, kui ta on kasvatatud, siis on tõesti väike piirkond ja väikesed tooja ja väiketootja ja, ja väga suure suure ajalooga ja veini hind on üldiselt see kõik on niisugune filosoofiline kategooria, kas meil on siis jooja ikka kalli veidi tärbijaid ja nii, nii imelik, kuid ka see ei ole, et me oleme suutnud ikkagi luua oma kollektsiooni nii, nii atraktiivseks, et meil käivad nii soomlased, rootslased, norrakad, nad ostavad Me peale selle kalli veini. Ja mediteerivad siis, et see on, see on tõesti niisugune sündmus. Vähemalt inimene saab öelda, et ma olen näiteks satub Petrussi aastast 56 ära proovinud. Ma tean, mis asi see on, see on nagu iga asjaga need inimesed, kes on, tunnevad gastronoomia vastu huvi ja kes on maitsetele avatud ja, ja kellel on see hobiks sündmus, sündmus ega neid traditeetsee treenin ka, nii palju ei ole, te olete joonud seda 35000-st? Ei. Mul oli õnn 95. aastal väikse veini seltskonnaga, tegime ühe tripi bordovini messile ja sealt ostsime ühe pudeli. Ja siis mõned kuud hiljem inimesele niisuguses kitsas ringis ära. 10 kesi. Raha lõhn oli juures. Ja eks seal oli ka rahalastaja, mis maitse siis, mille poolest siis see nii eriline on? No vot maailmas on kolm tippveinispetsialistide Sonsianis Robinson, Parker ja Johnson ja nad said tal sassis kokku ja hüügeli Realis proovisid 1900 teise aasta. Wen tants tardiivi, kiverstramiinerisson kiustamine, mari statiiv, son, hiline korjamine. Eks dessertvein. Aga see oli täpselt kuskil 100 aastat vana vein ja. Johnson ütles aa ja vot mõne veini puhul sa ei saagi teda iseloomustada, sa lihtsalt lihtsalt leiad seal nii palju nüansse, kui palju su ettekujutus võimaldab. Mis teie tegite? Ja no eks me püüdsime muidugi natukene arvutada selle asja üle, aga, aga mõnede asjade puhul on, kui sa kirjeldad seda asja ära, et kaotab oma väärtuse. Sellel oli hoopis selline ühtekuuluvuse märk. Et meie nüüd selle väikse seltskonnaga proovisime sellise ja sellise veini. Suurteose Tallinn film mängufilmid aastast 1947 kuni 1991 koostaja filmiloolane Õie Orav. Kas võib öelda nii, et. Olete väsinud, kuid õnnelik ohib elutöö on valmis saanud. Kas just elutee, aga üks väga suur töö küll. See töö võttis ära väga palju aega, mitte nädalaid ja kuid, vaid lausa aastaid. Ja töö käigus on olnud nii tõuse kui mõõno. Aga kunagi ei olnud mul sellist mõtet, et ma jätaksin pooleli või lõpetamata selle töö, kust te selle filmipisiku sisse saite ja kuidas see film teie ellu tuli? Filmipisik oli minus ikka jälle läbisele suure armastuse näitlejatöö vastu. Sest see, see suur armastus, ma ei tea, on istunud minus millegipärast kogu elu. Ja päris väiksena, kui ma sattusin teatrisse. See pisik mu sisse tuli ja teatrisse viis mind. Mari Möldre õde ja teater oli siis praeguses Vene Draamateatri ruumides ja see oli siis endine kino, nagu me kõik teame, aga siis mängis seal Estonia temper ja seal oli ka draamatrupp koos. Ja see esimene etendus oli Shira noode Bergherak. Mul on silme ees Aino Talvi, kes mängis siis seal rokksaanipeaosa ja ta istus niimoodi ühe tikkimise või maalimise laua taga. Tal oli must kleit seljas, kleit laienes alt ja tal oli väga kaunis soeng niiskust rullidega. Ja mida ma veel tean, et üks vahtraleht langes niimoodi ülevalt alla ja see kõik oli see kõik oli niivõrd lummav minu jaoks ja siis rääkinud pärast ühtegi sõna. Ja siis, kui see proua Vilma küsis, et kuidas sulle teatris meeldis ainult noogutasin, ja siis ta viis mind veel Hamletit vaatama. Tõesti, see oli niivõrd haruldane ja siis ma mäletan veel, kui minu noorem vend kahekesi käisime vaatamas Georg Otsa, kui ta laulis punavarju kõrbelaulus. Ja need on kolm niisugust lapsepõlve, sellist tohutult eredat mälestust ja vot sealt kuskilt see hakkas noh, niivõrd tugevasti minus tööle, et ma ei saanudki sellest lahti ja lõppkokkuvõttes viis mind ju teatriõppestuudiosse 53. aastal, kõige suurem armastus oli see teater. Aga ikka ma alati mõtlesin, aga tore oleks ka filmis mängida. Esimene kokkupuude selle konkreetse filmitööga oli, oli Rapatwordi filmis Andruse õnn, kuhu siis oli vaja niisuguseid tehase tüdrukuid või, või lihtsalt massi niimoodi tegema ja siis tuli, kandev roll lausa jahib merel. See oli nüüd juba päris konkreetne kokkupuude ja siis ma sõitsin juba uuesti Lenfilmi, kuna seal olid meil ka paviljoni võtted, meil mitmed sisevõtted tehti Lenfilmis ka jahid merel saigi mulle saatuslikuks, selles mõttes, et mina mõtlesin, et kui juba nii viletsas stsenaariumi järgi on film tehtud nagu jahid merel. Et mina kirjutan igal juhul paremini ja siis ma ühel päeval lugesin lehest, et Tallinn film korraldab konkursi saatmaks noori inimesi tema Moskvasse filmiinstituuti ja sealhulgas oli kasse naristika alale. Ja, ja kuna ma ütlesin, et ma mõtlesin, ma kirjutan igal juhul parema ja ma kirjutasin kohe kiiresti täispikka mängufilmi stsenaariumi ja kuna mina sain sisse, siis mina lõpetasin ka, nii nagu ma olen harjunud ikka lõpuni kõike tegema. Kui paljude oletusse stsenaariumi kirjutanud neid tuleb kokku? Kas 14 või ja need on ikkagi kõik dokument filmi. Sest mul oli üks unistus kirjutada mängufilmi stsenaarium Helmi Puuri elukäigust ja ma tulin selle ettepanekuga Tallinnfilmis Valeria Andersoni juurde või õigemini, ma rääkisin Valeri, aga et mul on selline idee ja mõte ja Valeri, ütlesin, aga teeme dokumentaalfilmi ja vot sealt sai alguse minu esimene dokumentaalfilmi stsenaarium. Sest Helmi puur tuli just tagasi lavale, oli see roomia juuli ja etendus ja muidugi see tegemine ja kogu see, see oli nii tore aeg. Millist filmi peate ise kõige õnnestunum maks oma dokumentaalfilmidest, kui nüüd võtta ainult see, kus oli minus stsenaarium siis ei olnud halb film Ants Eskolast portreefilm, aga see on kahasse tehtud Lea Tormise ja Mikk Mikiver päriga. Aga need nüüd ütleme, mis ma päris ise tegin niimoodi, nagu autorifilmid oma käsikirja järgi ise teostasin siis päris hästi tuli välja film tooni kroonist. Sestoni kroon on ju teine selline erakordne, kauni hõbedase häälega nagu oli miilitsakorjus ja nende sünniaasta on ju sama 1909. Kui ma oma elule tagasi vaatan, et siis ma olema sellele niivõrd tänulik sellele saatusele, et minu ellu on tulnud väga palju erakordselt huvitavaid inimesi ja see on ikkagi kuskil tänu sellele filmi tööle, sest ta on mind viinud niivõrd paljudesse pikkadesse paljudesse maadesse ja paljude inimestega kokku. Et seda ei saaks ühegi teise töö juures ilmselt ei oleks olnud. Ja nagu seesama kohtumine tooni krooniga, kes läbi teinud täieliku põrgu ja nii päikselist säravat inimest, kui on tema oli, on harva, rääkimata meie õppejõududest Moskva filmiinstituudis, meie kaasõpilasi, kellega me ühel ajal õppisime või kasvõi ka kohtumistarkovskiga, kui ta oli Tallinnas ja tegi oma võtteid sellest markeriga. Ja kuna Dament Instituudi ajast mäletas, siis ta oli nõus minuga vestlema Jüri Järvetist sest ma just kirjutasin siis Jüri Järvetist raamatu. Kest mul tuli praegu meelde, et te olete ühes filmis mänginud ka Georg Otsaga koos, see oli muusikafilm, juhuslik. Kohtumine aa, see oli nii pisikene, see on jah, üks tilluke episood ja Georg Otsaga olen mina elanud ühes trepikojas mitu aastat, nii et täitsa oma oma trepikoja poiss. Seda ma ütlen niimoodi naljaga pooleks. Just eile üleeile kuulsin laulmas Georg Otsa ja uskuge või ei, mul läks silm märjaks. Mõtlesin, et ma olen olnud selle inimesega nii tuttav. Ta aitas mul lapsevankrit üles sitta trepist. Ja kui ma töötasin televisioonis Soome saadetes, siis käisid seal kõik esinemas. Nii Georg Ots, nii Harri vasar kui Viktor Gurjev. Ma mäletan just, et Ots, kes kurjeviga palju koos kahekesi laulmas ja ma mäletan ühte korda, kui kurje veel ei olnud sõnad peas, aga ots oli nii töökas inimene, temal olid alati sõnad ja mina olin režissööri abina mani stuudios ja kaamera kõrval. Mul oli siis hästi suur see plakat käes ja sinna suurt tähtedega kirjutatud laulusõnad. Et korjev näeks neid sõnu. Ja siis, kui nad olid ära laulnud ja siis Georg Ots ütleb niimoodi, et no mis sa siis minu naabrineiud niimoodi piinasid. Pidi kirjutamas suurelt need kirjad kõik seal välja ja teletöö on olnud jaoks üks suur osa minu elust, tegelikult ma olen seal kolm erinevat aega olnud teles, ma lähen sinna alati ise läinud, kui mind on kutsutud ja ise sealt lahkunud. Olen tundnud, et ma olen nagu ammendanud selleks korraks oma oma võimed või võimalused. Aga mis ma ise väga oluliseks pean, olid küll need 100 filmi kommentaari, mis olid nagu 100 väärtfilmi ette ja kolm hooaega või midagi, nii nad läksid ja siis alased saated filmialased ja neid tuli ka kuskil üle 200, nii et et see aeg minu elus oli väga ka niisugune töine ja huvitav aeg. Põhja-Eesti regionaalhaigla diagnostikakliiniku juhataja Sergei Nazarenko tole. Hullemat patsienti kui arst arstid ignoreerivad kolleegide nõuandeid soovitusi ja nad ei taha hea meelega teiste arstide juurde minna. Nii vähemalt räägitakse. Kuidas teiega on, kas lähedaste juurde? Viimases hädas? Mina lähen arsti juurde ilmselt viimases hädas, sest ma võin enda näitel öelda sedasi, et ühest küljest arst on halb patsient just tõesti sellise kohatise ignorantsuse poolest. Aga arst võib-olla patsiendina ka erakordselt abi sest võib juhtuda, et ta tunneb, et noh, minuga ei saa ju niimoodi halvasti minna või, või kuidas ma nüüd ise lähen seda abi otsima. Tõepoolest, arstid ja ma ütleksin ka patsientide arstide sugulased on kohati erakordselt abitud võib-olla niisuguse aktiivse tõrjuva suhtumise asemel, mis kõlas teie küsimuse alltekstina natukene on kohati isegi abitus ja tõepoolest arst vajab abi ja head nõu ja, ja usaldust kolleegi vastu, kelle juurde ta läheb. No teil on abi kohe oma kodus võtta, abikaasa on juba arst. Jah, tõesti, ma pean ütlema, et minu haiguste seisukohalt ma ei ole kohanud paremat ja targemat arsti kui, kui minu kodune arst minu abikaasa. Ja tegelikult siin ei olegi midagi kummalist. See vana teadmine ja tarkus. Parim arst on arst, kes tunneb patsienti pikka aega. Kui palju on teie kliinikus töötajaid palju teil on alluvaid? Meie kliinik oli algul väga suur, diagnostikakliinik koosnes neljast täiesti erinevast valdkonnast, sinna kuulusid radioloogia, patoloogia, labori, anestesioloogia, intensiivravi neli erinevat maailma ühes maailmas. Tänaseks on anestesioloogiakliinik eraldi ja see on kindlasti väga õige otsus, et niimoodi sai tehtud, on meil siis traadioloogid, patoloogid ja laboriarstid, keda on kokku 300 inimese ringis, nii palju? Nii palju, jah. Mida te siis teete, kas te ainult uurite viravitega? Diagnostikakliinik tänapäevases käsitluses ja selles suunas, kuhu me liigume, ei ole enam pelgalt inimese terviseseisundi hindamise koht, vaid nii või teisiti on diagnostikakliinikut väga suur roll nii õige ravi valikuprotsessis kui ka selle ravi efektiivsuse hindamisel. Võib-olla kõige selgemalt ja omapärasemalt tuleb see välja radioloogias, kus lisaks diagnoosimisele tehakse ka järjest rohkem ravimenetlusi ehk radioloogia kui valdkond, mis võimaldab inimese sisse vaadata. Ta annab kätte tihti lahendused ühe või teise haigusseisundi korrigeerimiseks ja radioloogiliste meetodite kontrolli all need asjad ka ära teha, ilma et oleks vaja teostada ulatuslikumalt lõikust või, või midagi muud. Ma tahaksin aga siinkohal kohe öelda, et ei ole meditsiinis tänapäeval ühtegi niisugust meetodit, et mis lahendaks kõik probleemid. Ma kujutan ette, et inimesed pelgavad ka neid masinaid ega sinna hea meelega vist alla ei minda. Oma patsientide kohta, kes meil on nüüd käinud, ma ütleksin nii, et praktiliselt nad ei pelga neid masinaid. On teatud selline teadmatuse tunne uue metoodika ees, aga see on tavaline tunne, ükskõik mida me uut Tõi koge oma oma elus me alati oleme ettevaatlikud ja natukene kartlikud. Aga kui need inimesed saavad oma tulemused kätte sealt, siis on nad reeglina väga väga rahul ja, ja, ja vajadusel tulevad juba ilma igasuguste probleemideta. Ta ka teist korda. Kas olete näinud ka mingit meditsiinilist imet, mille kohta öeldakse uskumatu, kuid tõsi, inimesi uurides? Otseselt kurioosumeid ei ole näinud, võib-olla oma karja ärialgul? Tõesti näeb iga tohter midagi elus esmakordselt ja siis kus sa tunnetad ära, et see, mis on raamatust loetud või loengust kuuldud, et niisugused asjad esinevad tegelikult ka elus, see loomulikult noorel tohtril tekitab teatud ahhaa-efekti. Aga otseselt ei kurioosumeid, ei oskaks öelda. Teisest küljest on ju nii, et loodus on äärmiselt mitmekesine, inimene on äärmiselt mitmekesine ja siin tuleb olla väga tolerantne ja, ja, ja tavaliselt meedikud ongi tolerantsed ja võtavad inimesed kas haiguseid või omapärasid nende oma päradena ja, ja seal, kus inimese tegevust või eksistentsi või heaolu häirib seal, siis püütakse ka korrigeerida. Võib öelda, et lisaks juhataja tööle teete karstitööd edasi. Ma ütleksin nii, et Ma pean siiski oma tööks ja põhiliseks tööks patsientide aitamist ja patsientidega tegelemist kõik muu, mis sealjuures on olnud läbi aegade ja on ka praegu, on nagu selle toetuseks, et oleks võimalik arstile igiomaste funktsioonide täitmine. Kuidas on suhted kardioloogia, ega praegu, kardioloogiavaldkonnas olen ma oma huvi fokusseerinud viimastel aastatel kõrgenenud vererõhule, see on väga huvitav probleemide ring ja samas ka meie ühiskonnale väga oluline probleemide ring pärast, et kõrge vererõhk on väga mitmeplaaniline seisund ja seisund, mis võib siis, kui teda ei korrigeerita ja suurte ebameeldivustega infarkti, teni, insultideni. Ja see on ka samm nagu selles suunas, et, et hakata juba võimalikult varakult tegutsema enne kui tekivad drastilised probleemid või kahjustused. Patsient. Te olete doktor. Abikaasa on arst, kuidas pojaga on, kas tema on teisest puust poeg ei ole teisest. Puust selles mõttes, et see orienteeritus inimesele ja humanitaarsetel väärtustele on temas täiesti samamoodi olemas nagu meis. Küll aga ei ole ta valinud antud hetkel arsti elukutset. Võib-olla on siin olnud meie kui vanemate viga, et ta on näinud mingisuguseid arstiks olemise nõrku või varjukülgi võib-olla seda võib-olla ka mitte. Mulle tundub, et on võtnud endale eesmärgiks võimalikult kiiresti iseseisvuda, toetada jalad maha ja ma ei saa sugugi välistada, et ta siis meditsiini juurde tagasi pöördub. Laulja Eesti Muusikaakadeemia ooperistuudio juhataja ja muusikute toetusfondi eestvedaja Pille Lill. Teie elu. On olnud ka nagu üks muinasjutt, nii palju toredaid asju on juhtunud. See võiks alata, nii et kui Pille Georg Otsa käekõrval esimest korda Estonia lavale jõudis, oli ta kõigest nelja aastane. Ja, ja neli jah, kui olin. Kas te mäletate ise ka seda aega või olite liiga väike esimene midagi natuke sellest mäletan ka ja tean, et mulle väga meeldis seal laval olla väga ja ema meenutab muidugi seda, ta ütleb ikka, et see mikrofon oli pandud liiga kõrgele ja siis ma olin hõiganud sinna lava taha, algse mikrofon ometi õigele kõrgusele. Ma pean saama laulda. Kas Pärnusse koolis olite ka niisugune tubli solist ja kõikvõimalikel üritustel jaajaa? Kogu aeg? Me olime kohe oma bändi ja me laulsime duetti ühe oma sõbrannaga ja köitma saatsin ise need laulud ja siis ma olin Altma, laulsin teist häält alati ja mis lõi siin küll nagu kuidagi. Tummaks oli see, et kui ma olin saanud laulda ja, ja kogu aeg hästi palju tegevusega, eks ole tegeleda, siis ei olnud seda enam võimalik, keegi ei tahtnud mind nagu ansambel Laine. Jah, no see ju see puudu siis selle esinemise järgi hirmsasti oligi, et siis kohe esimesel kursusel, kui ma olin, siis oli see laine konkurss OT siis tiirutasite ringi selle lainega terve aasta kogu aeg ära. Ma ei tea, kuidas ma siis õppida üldse sain ja õppimise tõttu läkski kõik see untsu koguma. Raadimuusikukarjäär kadeemia ütles, et ei ole võimalik sest ma olin tõesti ära ju kogu aeg. Kas vastab tõele, et te olite 20 aastane, kui käisite esimest korda ooperit vaatamas ja ja läksite poole pealt ära ja meeldinud jämel Carmenit vaatasite. Ja kui vanade olite, kui te ooprikostüümis lavale tulite? Ise saaksin seitse kuus aastat hiljem, kui te nüüd mõtlete oma rollide peale, palju neid on olnud üle 30. Milliseid rull teeksite uuesti? Ma teeks kõik uuest, kõik teeksite uuesti. Nüüd ma olen selles eas, kus ma oskaks neid paremini teha. Üldiseid kangelannasid, kõige rohkem armastate. Millistest oli kahju lahkuda, nimi Adolf raviathaneks nüüd tuleb 27, jaanuar. Mulle etendus. Estonia laval. Tunnen ennast kõige tugevama, nii on ikkagi need lihtsad lihtsad tegelased. Oled ta kahtlemata ei ole lihtne tegelane, aga aga siiski ta on, ei ole kuninganna vaid ainult läbi põrgust ja, ja tuulest ja veest ja jäänud selle juures inimeseks. Et need kangelannad kahtlemata kuidagi on mulle kõige hingelähedasemad ja seal on seda armastust läbi nendega Angelannade, mis minusse väga tugevalt mõjub ja ma tunnetan seda iseenese sees, siis mul on, leiame publikule ka selle edasiandmisega võimaluse võib-olla kõige vahetumalt. Kas on mõni niisugune loll, mille kallal, et ei julge veel minna tunnet, et ei ole veel küps selle rolli jaoks? Ludurandoot kõik dramaatilise sopranirollidest, dramaatiliseks, Sapraniks tegelikult kujundatakse kuskil 50.-teks. Need rollid on mul kõik ees, ega seal laval vist kerge ei ole, nendes rasketes vanaaegsetes kostüümides ennast liigutada ja siis veel laulda. Ikka muidugi ja teine päev on ikka taastamise päev, aga saab nii õudselt. Armastad seda, et sa ei mõtle nende asjade peale muidu ei saa kunsti üldse sündida. Sa pead seda asja nii väga, ma mäletan, kui ma esimest korda tegin oma debüüdi krahvinna. Mäletan, kuidas ma tulin sealt ära ja Aarne Mikk tuli seal trepi peale mulle kuskil vastu ja ütles, kuidas sulle meeldis, mulle nii meeldis mulle kohe algusest peale. On see laval olemine, hingelist rahuldustpakkuv tegevus, kuigi ma olin alati rahulolematu. Mulle ei meeldinud see, et ma ei osanud oma häälega väljendada seda, mida tundis mu hing mõtles nimelt hingeline rahulolu oli kuivõrd suur ja ma elasin need rolle. Ma olen sellest palju rääkinud, aga Adolf oli, ma õppisin kolm aastat ja need on kõik niisugused hingelised läbikäimised koos nende tegelastega, eks ole. Aga kuna mais võtnud seda mingisugune asi kogu aeg takistas mu hääles, et ma ei saanud seda otse anda publikule, siis see rahulolematus vot selles osas oli pidevalt ja väga suur ja nüüd hakkab see kuidagi siis liikuma nagu ühte ühte kanalisse, et et ma ikkagi tulen lavalt ära ja ma olen õnnelik. Pille, räägime teie nimelisest muusikute toetusfondis ka, kuidas fontekkis peades meie muusikat, olukorda siis lihtsalt süda samas kokku, seal ta sündis, nii et te aitate noori muusikuid korraldada Nendele kontserte, toetate neid rahaliselt. Püüad väidet kirikutes oleme ka TRÜ aulas ja ja laiendame seda tegevust siis umbes 15 kontserte nii kuus ja ise palju siis esinete otsa saab, siis lähete jälle ise? Muidugi kuulajad ikka on. Inimese jaoks võib-olla see ei olegi kuulajaskond, kui on 40 inimest saalis, sest tõesti Tallinnas me oleme harjunud, et saalid on täis ja. Meile tundub, et siin on kõik, me oleme hästi kultuursed ja ja käime kogu aeg siis maainimene, et sinna kontserdil tuleb kolm-nelikümmend inimest, see on väga suur arv. Ja me tegeleme ju väikse kaamera muusikaga, kus koosluseks annetame. Et need on niisugused pisikesed mendikesed aga mulle tundub, et väga vajalikud muusika jaoks väga vajalik, eluliselt vajalik, et elada selleks, et me saaksime luua. Me peame olema laval. Ja tippmuusik peaks olema kolm korda nädalas laval, nii ütleb minu õpetaja koreale. Ta olla tipus. Aga praegusel hetkel ja seda võimalust muusikutel ei ole üldse, kust see raha tuleb krahvilt või ei tule. Alguses graafika toeta. Kus te krahvi leidsite, siis teema oli minu austaja ja kui ma nii võin öelda, tema oli nendel aastatel, kus ma Estonias ka paljuvate olingi, kolm-neli päeva laval nädalas, siis ta oli kogu aeg saalis, ta tuli Inglismaalt siia. Tema oli tollel ajal jaht käimast Eestis, ta leidis, et Eesti on tema missioon, ta hakkas õppima seda keelt, ta tuli siia. Ja, ja siis ta muidugi korraliku Britlasena ja ühe korraliku inimesena käis kogu aeg kontserditel ja ooperis, siis ta avastas mind enda jaoks, millest ma sain teada alles väga palju aastaid hiljem. Ja siis, kui ühel hetkel see oli augustikuu tähed olid seal Tartusse kontsert siis enne seda me saime kokku ja rääkisime, ta küsis, kas ma saaksin teid kuidagi aidata. Aga too oli juba periood, kus ei olnud. Ja siis ma mõtlesin natukene, ütlesin endaga muusikuid oleks küll ilmselt vaja aidata ja siis tekkis mõte luua fond. Et sellest nüüd tekkis niisugune kontsertorganisatsioon, on, see on mulle endalegi ootamatu ja ootamatu amet ja ootamatu amet. Pilled, ütlesite, te kirjutate doktoritööd. Te, olete üx igavene õppur, sellelgi aastat veel just alustasin ja mind hakkas huvitama väga üks niisugune naisterahvas, kelle nimi on hambati. Tema oli lauluõpetaja ja meil Eestis 1927 kuni 45, kui ta küüditati Siberisse, kus ta ka suri. Mina 42 oli 46 aastane, kui ta tuli Eestisse. Ta oli Metropolitan Opera sla skaalas laulis, igal pool oli väga väljapaistvate saavutustega korraga. Kas Eestisse, miks ta seda tegi, miks ta pühendas ennast meie rahvale ja ma tahan tuua sellega välja ka selle doktoritööga, et ma arvan, et väga paljus meie kogu laulukultuuri alused said alguse tema õpetusest, et andis meile seda puhast Itaalia kooli edasi. Selleks tuleb ka ringi sõita. Võib-olla, ja praegu, see aasta on mul nii kiire olnud selle fondi käimalükkamisega ja ka ooperistuudio, et võtan ainult paari loengut, aga eks ma siis nüüd uuest aastast nii et varsti kuuleme professor Pileviljast. Doktor kodunud juba kutsuvad mind professoriks. Möödunud aastal esines Persona saates ka psühhiaater Eric linnult USAst. Äsja jõudis lugejateni tema mälestusteraamat linnutiivul rivisid. Ma tean. Teil on ilus aed, kes seal aias praegu hoolitseb, kui te siin Eestis olete. Aias hoolitseb minu abiline, kostantiino kostantiino Makarov, ta on itaallane muidugi, aga kahjuks ei ole ta seda tõelist Itaalial märg, mis teeb temast aedniku. Ta on niisugune mees, et ta ei oska väga hästi umbrohu ja, ja kultuurtaime vahet teha. Nii et seal on väike probleem seal, aga muidu ta muru lõikab varajast koerotapist väga koer võib-olla ootab ka ja koeron hakkab vanaks jääma. Koera hakkab mulle järele jõudma. Ajaliselt juba. Mul loomad on ju ümber iga igasuguse tänavu aasta tuli jälle ühise ja tuli sisse. Mul on üks niisugune kadakapõõsas, mis on väga tihe lähedalt nihuke, madal madalalt kasvav kadakas. Mis maa ligi ja selle alla on nendele väikestele loomadele Jeannette turvalisus väite kohta suuremad loomad ei saa neil selle järele. Ja sealt tuli tänavugi, tuli välja see suureviise ja ja muru peale rohtu sööma ja siis ma vaatan kolm väikest poega tagantjärele. Madusid ka on. Aga jah, minu krundi peal on, on mina olen näinud nelja sorti madu. Aga nüüd noh, üks on niukene. Ma olen enam-vähem, see on niisugune nagu koduuss võiks ütelda. See elab mu peasissekäigu Peal, mürgiseid ussi. Ma ei ole olnud. Te olete linnuvaatleja asjaarmastaja? Nägemine on nii kehvaks jäänud, et ma ei tea, eks ma saan neist väikseid lindusid, on ju raske kindlaks määrata, mis sordist tsoonis ased linnuvaatajad kohekada naeravad. Riigigendlakse annekese üks peatoiming, mis on lennuliik, tuleb määrata linnu vaatan on umbes nii nagu moodsat filmi vaadata, seal vulganaleiestu. Ükski pilt ei seisa ees rohkem kui üks kolmandik sekundit, võib-olla kiirus. Temp. Teie olete oma aias või oma kodu juures kõik need kivitööd teinud. Te olete teinud need kivitrepid ja jalgteed ja olete ka võõrastele seda tööd teinud. See on tõsi, jah, ma õppisin selle kivi töö ära alguses, kui ma sinna läksin, siis ma palkasin iirlased tulid sinna appi, mulle iirlased, vaata kaks rahvast on tuntud USAs vähemalt kivitöö poolest. Iirlased, itaallased ja nad mõlemad on omamoodi osavalt asja tegema. Siis ma palkasin e sai ilusti, on see viga, et nad joovad, koguaegsed tulevad purjus peaga siis ruttu, kohe teevad need väga kiiresti teevad ja siis ma jälgisin neid ja siis vaatasin lihtsalt neil on ja siis no ostsin, niuksed lestad ja siis hakkasin ise tegema. Kui te Eestist ära tulite, siis teil jäi Tartu ülikool pooleli, kolm kursust. Olite Tartu arstiteaduskonnas käinud. Ma immatrikuleeriti Tartus 39 ja lõpetasin Stockholmis 51, siis seal vahepeal oli Saksa sõjavägi ja siis see üleminek ja siis ümberorienteerumine, uue keele õppimine ja niisugused asjad ja siis me läksime Kanadasse, ma mäletan, ma olin haige. Ma tulin põhja Briti Columbias tagasi, mul oli kollaldabi, see kollane peale niisuguse voodist olid, sa tunned ennast nagu aga nii kui sa üles tõused, sa tunned kohe, et sa oled haige, Sa ei jõua väsinud, jõua üles, tõustage igalühel, ma istusin seal maas ja lugesin ajalehte. Ajalehes oli kirjutatud, et üks tohter, kellel väike haigla kõrval linnas olevat läinud rega kalu püüdma või midagi paadi peale kahe õega kolm inimest, paat on ümber läinud ja kõik kolm ära uppunud ja siis leiti neid seal. Ja siis ma mõtlesin. Nojah, üks tohter, surnd, see tähendab, et seal üks töökoht on vabale julm mõte, aga, ja siis oli paar kuud hiljem, võtad psühhiaator, kõlistas mulle ja pakkus mulle tööd seal haiglas ja siis mul just oma praksist alganud kooris erapraksis. Ja siis ma mõtlesin ümber ja müüsin selle erapraksise maha ka tuttavale ja läksin sinna haiglasse tööle ja siis ma jäingi psühhiaatria alal. Miks te Kanadast USAsse läksite, kas Kanada ei rahuldanud nii kui vaja? Sel ajal Briti Columbia psühhiaatria ei olnud sellel tasemel, mis ta oli selles nõndanimetatud idarannal idarand, see tähendab Boston Hartwornjuheivan, Philadelphia, Washington, see niuke riba sealt, kus suured linnad ja see oli põhjuseks. Ma usun, mis läksime ja siis teine asi oli see kliima ka teatud määral Briti Columbia kliima ei ole halb. Noh, ta on ikka parem kui Eestist. Mul oli õnn. Ma tahan suurde erahaiglasse tööle ja see haiglas oli 400 haiget kõige suurem erahaigla, mis seal oli ja erahaigla eeldas seda, et et patsiendiks tulid, olid võimelised seda maksma, noh, paljudel oli kindlustus maksis ja nii edasi ja ja töökohad maksid, aga aga väga paljud maksid oma taskust ja see oli suur summa, aga see oli kallis kaup. Psühhiaatria on üldse, ta ei ole vaeste inimeste haigus, on natuke häbi seda ütelda selles mõttes, et kui seda teemat nagu natuke lahkama hakata, siis ma võin Well I jääda, aga praktilisest seisukohast see oli ikka nii, et kui sa tahad näiteks saada psühhoanalüüs, siis igalühel on nii palju raha, et seda ravi saada. Te olete nüüd Eestisse õige mitu korda käinud, no millised muljed Eestist on, kuhu poole me siis lähene? Mul on palju mulje, et mul on sõpru ütlenud, et Eesti läheb alla. Korruptsioon on nii kõva, et kõik need poliitikud on ainult raha peale väljas ja hoolimine bla-la. Mina seda ei näe, see võib-olla ma ei tea, aga mis mulle silma on hakanud, tugevasti, on just globalistid termin, et eestlased lähevad üle planeedi laiali. Ma elan küll Koneetikutes, aga mul on seal väga palju suhteid olnud, seal on üks väike Eesti ühiskond. Seal on minu paarid tuttavat, kes on seal eesti õpilasi sinna toonud õppima ja minu onu On täiesti õpilasi, seal, need on kõrged kraadid ja töötavad kõrgetel kohtadel ja võlunud on mitmed asjad. Üks on see, et kuidas inimesed otsivad uusi meetod, kuidas maad kasutada, näiteks omale, seal on jaanalinnud neid vanasti ei olnud ainuke asi, mis mulle teeb natuke kurvaks, et kalamehed näiteks Pärnu rannas ma näen, need kalamehed on väga vanamoodsat, nad ei ole veel õppinud kala kasvatama. Minu teada Eestis ei kasvatata rohkem kalu, kui forell. Maadel kasvatatakse juba ma ei tea, kümned sorti kalu, igasugused, kuidas põllumajandus on muutunud ja see maa on muutunud, see on huvitav. Kuidas nüüd järsku hakkab vanades taludes ja nendest tulevad turismitalud, kasvavad nagu seened kõik selle turismipeale välja. Kuidas maastikupilt on muutunud, näiteks? Sõitsin Keilast mööda selle kõrval kohe aasa peal põllu peal või mis seal oli, ma nägin, 20 toonekurge olid üheskoos pundis, ma lugesin ära niukseid asja vanasti on, neid oli ka, aga neid ei olnud nii palju. Toonekured on hästi, elavad siin, kes hästi elavad. Luiged elavad väga hästi sellepärast, et mererannad saastati ära ja siis pani pilliroo kasvama ja luiged armastavad keerunud, söövad pilliroogu, nutavad oma pesa pilliroo siis sellele, mis mind kell on võlunud, on siilid. Muidu eestlased on nii, et nad tahavad kõik maha lasta, pusa seal nihukest asja, kuidas parkidesse oravad jooksevad, söövad vähemalt seemned ja nii edasi, aga ma usun, et siilid ja toonekured on, on armu all. Sellepärast Armol, et neil on niisugune see folkloorikaitse peal, klusiil oli ju kalevipojas seal mängus ja ja toonekurg toob lapsi ja nii edasi.