Äratage mind, äratage mind vara varem veel, et mina marsse näen, Maokandja täht, kujun, et mina, kaunimann, tujun, olen teel. Kui veel varjutab maad hommikune vine ning magab lind. Mina pean minema omal leevikest oma talitsiitsitajate vaatama. Äratage mind ka siis, kui te ei viitsi. Äratage enne kui talise päevas sora hakkab siniseid varje valgele lumele saatma. Mina tean seda. Minu oravakene magab magusast pakaseil päivil. Pehmen, pesan. Äratage mind, et mina leian teda, et ta ei jookse noorena nurm kanana lumisele, Cesale, kes küll tooks tagasi, kui on pesast välja lennanud lind. Miks teie kiusate, miks teie küsite, kes on tema ja kes on ta ema? Miks teie pärit temast, kel pole püsi, kui mina isegi teadlast, vähe? Minu ohakalind, minust sinitihane hoidub majade lähedusse. Toon juhuslik, minu talvel nagu männileevike lendab ta ära, kui taevas avab kevade väravad, et peab olema valvel. Ei küsige nõudke pärige, ma olen päri, ma tahan rääkida. Minu armukese palged on kui karmiinleevikese kõhualune. Tema kael ja käed ja kindlad on valged, kui langeva lumevalu. Tema päev on kui kuldpäev pöialpoisi päev. Tema hambad on hambad, noore orava nagu põldpüü jookseb läbi sorava ja külma lume. Tema hääl on kume, kui ta mind hüüab. Kui ta mind kutsuda, huikab külma õhku. Ma ei saa uinuda nii vara, õhtu, minust süda tuikab. Vaadake täiskuud külm on ta küljest murdnud killu. Põlised puud pakasin seisvat täis õitsvat lund. Saturn Maaja, planeete vahet sillutab tillukesel tähilt pudeneb hõbetuhk. Kuidas olete te heitnud puhkama, kuidas võitjad on magada ja näha und? Mina pean minema oma leebikest oma talitsiitsitajat vaatama, enne veel, kui koidab hommikune mine ning ärkab maa. Taevas on veel hahkaiast lahkudes noored kuused puudutavad mind lumiste käppadega. Pea olenguid, tumedat liuglev keset lumist lina. Magazzyysekentsina kas sina eile nägid, kas kahe käpaga pesi suud, et tuleb külaline kaudu oru künkad ja külajäljed rööbiti tõmmates suusajärv, maanteemägi, telefonipostid, laulvat kui mesipuud üksikud reed vastu tulevad majad kahel pool teed silmadeks, punased tuled valvavad nagu jõuluööl. Süda kiiremalt lööb, on nii pidulik sõit lapsepõlvel, kui oleks just imiseks kirikust sõitev Betlema õit. Oo minul laas minu mets, tume, tõsine must, sina laotad lumiseid tiibu. Rada varjune viib sinna, kuhu minema pean taas, et mina näeksin oma laanepüüd. Viimsed täheda, võitlevad ahakas kollase päiva vastu. Maani kostab võitluse hüüdmetsade takka tõuseb, kui virmaliste sõit. See on päike. Kes hakkab päevasele teekonnale astuma? Ma pean kiirustama, kui esimene kiir üles sügava hange minul leevikese pessa langeb, oo, tematiivuskleb ära. Kuidas saan mina siis teda äratada? 100 on temal rada ning lõpmatu lai on laas. Mina pean minema oma männi leevikesed oma väikest värvu vaatama enne veel, kui koidab hommikune vine ja ärkab maa. Kui mina lendan suuskadel nagu puusk Kallakus talla varesed kuuskedelt. Tõusevad robinal lendu. Ma pean hoidma end ette, minust suusarihmad ei paiskub alla, enne kui toetan. Vastu armukese ukse piita. Aumillised teed. Päikene, kohendab, tuli riita, kopse, paisutab karge õhusõõm. Milline rinda laiendab rõõm. Värsked jänese jäljed lõikavad teed. Ei viltu veavad need. Ma pean hoidma kaskede. Kelle muidu mu sinitihane on täna lesk? Minu armuke on kui käpik. Käbe tants siristas, Vaidjalenud. Meie ei läbe, meie ei püsi kaua, ma saan vaevalt koguda end kui minu oravaken koristanud lamba. Meie rakendame ruunad, paneme heinapeksu reele kogumenteri leiva palukese ning asume teele. Meie võtame suuna südasalusse. Näitsik vanaemaga jäävad talusse. Minu armuke on haldjas, keda ootab laas tilluke, kas need tiivulised ja hirved juba eemalt laiatavad kirved ning teretab meid kerge kopsimisega, roheline rähn? Tõuke magusaid peidab passin, mille koor on külman, habras kui klaas. Täidame esimesi redeleid riputama hangele teri ning paneme kaseharusse pekitükitihasel. Kui minu armuke annab ootamatuid suud. Minul virgu. Veri mingi mitusada suudlust, sajab ta suule lihasel. Kasvukuused upuvad sügaval, Lumen näevad und, peidun pakase eest paistavad ainult nupud. Meie ei hoia kinniteest, meie ajame üle hangede, minu oravat ken istub mu sülem. Lund kuuskedelt kaela langeb, kui kaaren oksadelt tuiskab üles. Metsise lennuteed osutab lumine pilv pudeneb alla jahuna. Milline rahu taevas ja maa seisavad sõnata? Kese lee külma kollendust paistab mändide vahele. See on ülim aeg meile kahele, et meie suut sulaksid uutele suudlustel. Meie täidame viimse sõime viimsed, riputame lumele raasude, mis meie tõime tiivulistele kaasa. Minu värb ö kullike kassi kullina huikab 1000-st kandist vastablaas kaja kaua järgi käib kajale pakane, põski purebiast, süda tuikab, kui meie jõuame majale päikese laskuda. Laane terra. Õhtutaevas on löönud tähtedes, Arra mõõtuus on määratud ajale. Kuu kuplisse on süüdatud, taht. Vana habemik, metsavaht minu minekust keeldub kõnelema, kavalalt vaatab kõrvale tema minul leevikene minut talitsiitsitaja, minu punarind, kanepilind ons minule keeldu vaja? Ma ju armastan sind. Maiust armsaimonsammeldate metsniku maja, majand sellel on maitsevaim lind laudlinale, valgele kaet, mustast ja punasest sõstrast aed. Majan, sellena magusaim, viin jahilugudest mõnusaim jutt, kun, minul parem on olla kui siin, kuhu on minul rutt? Oh mind, õnnetut mannetult mind. Kuidas olen küll jäänud nii kauaks magama, et ju päike on kagusse käänud ja ilm on vaga? Miks Jaratonte mind maju pidin minema oma männileevike stamattalitsiitsitajat vaatama enne veel, kui hommikune vine varjutab maad ja ärkab lind. Kuidas pean nüüd selle päiva mööda saatma?