Täna jätkame eelmise laupäeva Reporteri pooltunnis pooleli jäänud juttu vana kooli õpetaja proua lühikari juures kuhu tema kunagised koolipoisid Ilmar Pihlak ja Ivalo Randalu sõitsid autogrammi saamailiviitari uude raamatusse. Kummelimuru. Härmo saar loeb katkendeid värskest raamatust. Mis võisid kauri küla tütarlapsed sinna parata, et nende kahisevatele siil rätikutel oli üsna pisukene turbasuitsu lõhn juures. Ise nad seda peaaegu ei märganudki, aga mõni kaugema küla neiu tõmbas nina kirtsu ja pööras näo teisele seid arvitsenudki ollagi turbasuitsu lõhna pärast vaid kadedusest, et kauri küla tütarlastel olid tõesti üle kihelkonna kõige kahisevamad siidrätikud peas. Kauri küla taredel olid samuti kui kirikuküla toredal, ammugi juba korstnat peal ja kirikuriideid ei hoidnud keegi tares, olgugi, et tagakambrisse poleks suits kuidagi juurde pääsenud. Kiriku riided olid aidas nii suvel kui talvel. Enne kirikusse minemist viis hoolas perenaine või peretütar riided veel paariks tunniks välja tuulduma. Ikka, et sellest turbasuitsulõhnast lahti saada. Kuigi see nina kirtsutamine olin ta siidrätikute pärast, ei läinud ju kauri külaneiud noorikud, seda teiste külade neidude noorikutega kiriku väravas õiendama ja õigetina kirtsutamise põhjust välja tooma. Nemad lugesid end koguni süüdlasteks, sest kiri ütleb, et hädas sellele, kelle läbi pahandus tuleb. Ja nüüd tuli see just niimoodi välja, et nad kiriku ukse ees pahandust pidid külvama. Aga mida pidid nad tegema? Ega kirikusse passi ju vanasits rätikuga minna. Ja ega kirikus neid naaberkülade neiud noorikud üksi vaadanud. Seal oli ju kiriku ukse, eessalkade viisi noormehi. Igaüks vahtis sind. Mine nägu läbi kadalipu, enne kui kiriku uksest sisse saada. Kui heansis pale siidrätiku varju peita. Ja kui tõesti turbasuitsu lõhna võõristati siis ei olnud see ju mingi halb lõhn. Natuke imalmagus nagu õlle linnaseleival. Kui see lõhn oli igapäevase rukkileiva juures, sest leivaahi köeti ju ka turba Pätsidega tekkis eriline, soe ja mõnus kodutunne. Kui aga sõid turbaga suitsutatud seapead, võisid ka jaanipäeva paiku ehtsa jõulutunde saada. Ei, see ei olnud mitte kauri külarahva turbasuitsu lõhn, mis ka teiste külade peremehe ärritas vaid kauri, meeste rammusat hobused ning siis alles naiste siidrätikud. Kas siis ainult suitsulõhna pärast maksist turvast põleta. Kui palju ilusaid halupuid oleks pidanud kauri küla peremehed lihtsalt ära põletama? Võis kõikuma talude metsad palgipuudeks lasta kasvada. Ja oma talu tarbeks või raha tegemiseks. Krediitkassa võlad rõhusid alles iga peremeest. Naaberkülade mehed lootsid lina peale. Kauri külamaad olid enam liivase poosed, mis lina isigitanud. Tina armastab savisemat maad. Turvas tuli aga peaaegu tasuta kätte. Ainult ülestöötamise vaev. Aga seda ei maksnud arvesse panna ega miski tule vaevata. Turvas sai aga ilma rahata. Raba oli mõis oma, kuid talude päriseks ostmise ajal laskis iga peremees ka mõnevakama raba oma krundi külge mõõta. Kevadel, pärast seemneteo lõppu ja enne heinateo algust jääb talumehele paar nädalat vabamat aega. Siis veetakse sõnnik välja ja korrastatakse majapidamissuurteks töödeks nagu heinategu ja väljakoristamine. Ei siis ole enam aega muude asjade peale mõtelda. Kauri külarahvas tarvitas selle aja talvise kütuse varumiseks. Siis mindi terve perega turbarabasse. Mehed kaevasid turbapätsid välja, noor pere ladus hunnikusse ilusasti hõredalt, et tuul pätside vahelt läbi käiks. Seal need siis kuivasid sügiseni. Esimese lume teiega õieti koju kuuri. Talvel oli neid mõnus, küte ei puude saagimist lõhkumist. Ka väikesed lapsed võisid neid päts haaval tuppa kanda. Kui naaberkülade mehed turbasuitsu peale nina pingutasid siis oli see rohkem rebase ja viinamarjade põhimõttel mitte hapud, vaid kõrgel. Kui mõni kauri peremees talvel hea reedeega oma rammusa Ruuna aiste vahele pani villase kangarulli saani kasti surus ja kiriku alevisse tuntud rätsepmeistri juurde viis siis ei pingutanud see mees sugugi nina. Kui meistriemand meest ja õpipoisse lõunale kutsuma tuli ja ütles, et kuule, veidrik, sul on siin kauri mehi käinud, vastas mees ega annaks jumal, et meid rohkem käiks. Ja Kaurilt käisid paljud noored mehed oma leeri ja laulatuse ülikondi ja kasukaid just meister veidriku juures õmmelda laskmas. Talud olid kauri külas jõukad, keskmise suurusega, nii kolme-neljakümne diilused. Pered olid elujõulised ikka oma viis, kuus last majas mitmes talus, enamgi võõrast tööjõudu polnud tarvis pidada. Ainult mõnes üksikus talus peeti teenias peret. See oli siis, kui oma laps ei olnud. Oli raskeid aegu, kus kurgutõbi tegi terved talud lastest lagedaks nagu saarel, kus noor perenaine kõigi oma viie lapsega läks ühe nädala jooksul kirikuaeda. Peremees Ants oli jälle nagu poissmees. Nagu oras, millest raheroog üle rullib. Jälle end püsti ajab. Nii heisanud saareanski muremõtteis käia, sest kari hüüdis, toimetajat ja põld nõudis külvelt. Majasse tuli tuua uus perenaine, et elu saaks edasi minna. Muru kasvas, mulla peale jäi, elu jätkus. Õnneks oli niisuguseid ränki aastaga harva. Kauri külaelanikud hoidsid ühte nagu oleks turba suitsinud kokku sidunud. Oma küla poisid ja tüdrukud heitsid üksteisega abielusse. Juhtus arvajad võõrast külast, noorik, toori. Noormehel ju rohkem, kes omast külast välja minema pidid. Kui peres on mitu poega, peavad teised peale esimese poja isatalust lahkuma. Ja kui omast külast koduväikoha saada. Aga kui ei, mine kaugemalt otsima. Ka oma külabokside Saunikud kuulusid ühisesse külakond. Neil oli peremeestega vastastikku 11 tarvis. Peremehed tarvitasid kibedalt töö ajal päevilisi mõniga aasta sulast tüdrukut. Mata rahvas jälle tööd ja leiba. Noored külakiige all enamasti seisusevahesid ei tunnistanud. Kauril oli oma paarkümmend suitsu, seega üle keskmise küla. Nii oli iga peremees kuningas omal krundil sellest kuningaseisusest, tekist, talupojauhkus ja eneseväärikus. Peremees teadis, mis on tema seisusele kohane. Purjus peaga laaberdada ei tohtinud peremees ega tere poeg. Hea taluõlu pidi aga iga pühade ajal kodus olema. Pudel punast viina ja teine valget kuulus juustude juurde seisid peremehe kapis luku taga. Pühade ajal istusid naabrid üksteise juures õllega mees ja ajasid juttu. Aeg-ajalt rüübates Uudeised jutt, libedamendi jookseks. Kui põllutöödest ja karjakasvatusest. Küllalt oli räägitud kõik noored hobused ja nende vigureid naabrimehele üle kiidetud. Jõuti selle jutu juurde, millest kunagi mööda minna ei saanud. Perenaised selle jutu juurde tulid peremehed ümber nurga koerlusega pooleks tegid üksteisele ettepaneku oma naised ära vahetada. Ja nüüd hakkas igaüks oma kaupa kiitma. Nad ehitasid oma kaasadest niisugused kujud valmis enamasti omast materjalist, et isegi neid imetlema jäid. Lõpuks ei raatsinud ükski niisugust kullatüki käest ära anda ning vahetuskaup jäigi katki. Jääb mulje, et kauri peredes poleks nagu muresid olnudki. Kus sa sellega igas sängis omalt kiirpuud. Selle küla puudeks olid lapsed. Mitte et need oleksid kuidagi ülekäte läinud. Hei, sugugi. Emad kasvasid oma ausate töökate vanemate kõrval, sama ausutakse töökatakse inimesteks. Peale mõne üksiku. Juhtus ka niisugust asja, et perepoeg teenijapiiga ära raiskas ja sisene nutma jättis, aga sellega oli perepoeg oma kosja lootused peretütarde silmis tugevasti kärpinud. Ning eriti veel siis, kui ta koduväikohta otsis. Naised on, muidugi sai, kuid pahanduste silmapilkude ei jätnud. Oman aine, raisatud tüdrukud kunagi meelde tuletamata missi mõnest noorest perepojast rääkida. Sõõru Villem, keskealine mees oli oma abielunaise liisu ära raisanud. Nende vanem poeg oli juba leerist läbi kaks nooremat parajad tööpoisid, kui Liisu ühel kevadel hakkas näost ära jääma. Naabrinaistel oli hirm, et äkki ankreips aga liisul enesel muret ei paistnud olevat, ainult nagu häbenes neid jutte kuuldes. Varsti oli kõigile selge, et Liisora päikest mehedva irvhambad lasksid jutu lahti Sõõru Villem läinud oma liisuga raisku. Villem ei julgenud enam küla vahel käiagi. Aga kui Liisu sügisel pärast viljakoristamist tütrega maha sai, siis oli vill meil nii hea meel, et ta terve nädala punase viinapudeliga mööda küla käistite jalgu viimas ega jätnud ühtegi suitsu vahele. Et need asjad ei ole mitte väljamõeldud ja seal on kõik enda nähtud väga palju läbi elatud ja ja eriti just see maa probleem, et seda maad mitte sugugi ei olnud, nii palju, kui teda tarvis oli, oli taluperemehed, mis sellega vaeva nägid, et nad oma talud päriseks ostsid, nad kopikas haaval korjasid ju, sel ajal olid rublad tsaariajal ja siis olid maatamehed, olid popsid. Neil ei olnud maad, nad elasid väikeses saunas peremehe krundi pealt, peremees ei andnud neile rohkem kui üks pakama kuus hakanud on üks hektar. Nii et üks kuuendik hektarist kartulid maa alla. Ja sellised nad pidid Päivi tegema kõige kallimaid päevi viljalõikuse ajal. Ja selle määras peremees, kui palju neid taimi tegema peab. Mingisugust arved seal ei pidanud, muudkui mida rohkem seda parem oli temale. Aga misse Popsile tähendas. Mõisa teomehed olid lihtsalt maatamehed ja neil oli tohutu igatsus maa järele omama IRL-i ja kui siis läks lahti vabadussõda ja juba sõjas käigus võeti esimese seadusena vastu maaseadus, et mõisad võetakse riigile ja riik jagab nad peamiselt vabadussõjast osavõtnutele, meestile. Ja siis mindi selle hinnaga sõtta, et nõid saab maad ja siis nad said maad. 32000 uut talu tehti meile 32000 meest said oma maa 20 kuni 25 hektarit. See oli korralik talukoht ja kuidas nad neid oma maju ehitasid, nad said kohe seda riigilaenu. 99 aasta peale. Madala protsendiga võisid osta selle eest loomad, põllutööriistad, palgid metsast. Ja hakkasid kohe ehitama ja kes juba viis aastat oli talu pidanud selle või läks juba Hollandisse või Inglismaal, eks meie peekon ja nad elasid paremini kui vana talupojad. Nathan hoopis teisest vallast küsida. Ütle palun, kuidas sa kirjutad. Kas kõigepealt kirjutad see aaa, Puškin, suled peale pastakaga veel või masinaga juba. Ma olen kirjutanud viieteist- viisik, aga peamiselt masinaga, kohe mina ei armasta mustandid. Ja kui ma siis olen selle esimese valmis keerdunud ega esimene kohe jää viimaseks. Et on kolm korda ümber ja iga korraga jälle parandad uuesti ja kohema, hävitanud usundid ära, ma ei taha näha, vaata, mis ma teinud. Aga üldse kirjutan mina hoopis teistmoodi, kui, kui kirjanikud kirjutavad, sellepärast et ma ei ole kirjanik. Näiteks oma Sibir raamatut kirjutasin, seal oli ju ees oli ju see siberi elu ja seda kirjutasin agandentsee kummelimuru. Kui ma istusin, kirjuta tema, siis ma ei teadnud, mis ma üles tõustes läbi loen, mis praegu olin kirjutanud, mul ei olnud mingisugust niisugust karkass sees, et vot niisugused niisugused küsimused tulevad, niisugused peatükid, need tulevad vaid kuna olin valmis kirjutanud ühe. No üks peatükk, harilikult ma kirjutasin korraga, see oli masinakirjas kuus lehekülje siis pärast lugesin läbi nagu täitsa võõrast asja ja nüüd ma loen seda raamatut pidevalt ja pidevalt määrus kolm-neli korda teda juba läbi lugenud. Ja lõpetasin nüüd paari päeva eest viimase korra ja nüüd mõtlen, et et nüüd ma peaks ühe ühe niisuguse uue värske raamatu võtma, jälle, jälle hakkame lugema teda. Sest ma elan seda temaga koos, seda kõike uuesti läbi. Praegusel ajal ju meie olukorras midagi vaimustavat ei ole, millega kaasa elaks. Ja siis ma lähen ära ja lähen sinna kummeli murule ja elan seal nendega koos. Seal on nii palju toredaid ise loomusid. Ja ometi nad olid kõik olemas, et ei ole välja mõeldud. Ja missugune oli see moraalne tase sel ajal ja näiteks tütarlapsed aitasid, magasid ikka seda, te olete kõik kuulnud, et maal tüdrukud magasid suvel aidas aga sellel oli oma tugev tagamõte, kes juba aita läks, see andis nagu poistele teada, et aida ukselevitasu lukku olla iga kord ega haakis eespool, need võivad ka lahti olla. Ja kui sina Ta mindi, ega siis sinna kommi sööma ei mindud ja kui sinna aita ei mindud, siis veel sügavam mõte oli selle aita minemisega see, et perepoeg pidi tingimata aidas käima ja pidi läbi ennem vaatama, kas tütarlaps on võimeline temale sünnitama järglast sünnitama uut peremeest, sest ei olnud mõtet talu pidada, kui sul ei olnud. Ja kui nüüd mõne aja pärast oli näha, et tüdruk näost ära jäia oksendama hakkas siis võeti käekõrvale ja mindi pastori juurde pidi tingimata olema järeltulija, muidu ei maksnud talu pidada. Kelle jaoks sa töötad? Seal tuleb ette üks mees, kes võttis naise sellepärast, et seal igas mõisa kupja tütre sai rubla kaasavara 500 rubla oli sissemaks talu ostmise eest vana taluostmise eest ikka ja siis talu maksis isegi 2000 kuni 5000 rubla suurusest olenevalt. Aga see ülejäänu, see jäi krediitkassa võlaks. Kui oled oma 500 sisse maksnud, siis kirjutati, talus on imele ja see oli tema peremees ja sul ei olnud mõisniku ka enam mitte mingisugust tegemist. 100 500 oli tarvis kokku saada, vot need olid need talu teised ja kolmandad pojad. Esimene poeg sai talu, aga teine ja kolmas, vaid need olid lahtised, need neil maad ei olnud. See on reaalkoolis kasvatus, ta tegelikult kasvatusteaduslik, aga ta on ühe kasvatusteaduses tegelikus õppetöös läbi proovi teinud inimese vaade. Et kuidas noori suunata, see jättis mulle väga sügava mulje, iga on kaks romaani selja taga, aga sellel modee veel kolmas ei võiks veel tulla. Ma mõtlen, ei, mul üks, kolmas juba on olemas full Ordo, see peaks olema neljas siis kui mina olen selle tervis ja selle mõistuse juures, mis praegu Snana inimestel kipuvad ju tänapäeval eriti, kui sa nii tohutult palju söövad keemiat sisse. Neid ei tasuks tabletti, mina ei absoluutselt mingisugust arstirohtu võtta. Need kaotavad mõistuse. Nendes aastates ei ole võimelised enam midagi loogiliselt mõtlema ega kirjutama, ammugi mitte. Aga kui minul elupäevi antakse ja kui niisugune teema tuleb, mis, mis mind haarab, ma võin veel kirjutada. Aga praegu ei ole mul päeva kollane korralisus teemat, mul on olnud üks teema kogu aeg ja sellele ma kirjutasin. See on siis kolmas, see on kolmas, aga ei tohi rääkida. Tohin küll, sest see on. On ju käsikiri olemas, täiesti. See on isatud isatute laste probleem. Vallaslapsed ja lahutatud perekondade lapsed, eriti teravam küsimus poiste suhtes. Tütarlaps veel võtab ema eeskujuks, kuigi ta isaga väga on tarvis. Aga see ei ole niivõrd katastroofiline, kui poiste juures või poiss jääb ilma isata. Tal ei ole meie siis kuju. Ja see teeb poisist vaimse invaliidi. Võtke seda, kui te tahate. Kas sa toetud siin ka nendele oma tähelepanekutele selles koolis, kus olid pikalt arvata, võib? Oma üle 50 aastase pedagoogilise töö tähelepanek cute-le ja ma olen just nimme seda küsimust jälginud. Leski ei tohi siia hulka võtta, surnud isa jääb perekonda edasi. See lahku perekonnast ja surnud isa eeskuju jää lastele edasi. Ja tihti veel parem, kui ta oleks suutnud olla elusast peast aga perekonna maha jätnud, isa. See ei ole lastele eeskujuks enam. Ja vallaslapsed on veel erikategooria ja ma olen vallasemade peale kohe päris kuri. Nemad jätavad meelega oma lapse ilma isata, nad lõhuvad abielu, enne, kui see on saanud tekkida, teatas vormis. Sulle aines puudutsuda ainest, mis vormis käsikirju, sul on rumal. Lugu on selles, et üks tütarlaps, tal on kaks kõrgemat haridust, ta saksa filoloogia, inglise filoloog, tõlkija. Tal on isast päritud maja nõmmel. Ta on täiesti omaette, teenib hästi, majanduslikult kindlustatud ja tahab omale elu mõtet saada ja tahab enesel last käib lastekodus vaatamas, annab sel suvel puhkust lastekodukasvatajatele ja on nende eest siis seal ja vaatab, kas ta ei leia sealt kedagi, kellesse ta võiks kiinduda aga ei leia nende hulgast. Ja siis lõpuks peps juhuslikult ta loeb ühe hambaarsti ooteruumis vestlus öist, et välismaal saadakse lapsi kunstliku seemenduse teel. Ja ta leiab, et vohh, see on nüüd see õige. Et tema tahab enesel saada lapsi. Ja läheb siis. Ta loeb väga palju ja teab seda väga hästi, et lapse käest isa ära võtta, see ei ole õige. Aga ta mõtleb, et ta kõik asendajad isi oma armastusega, lapsel mis tarvis on. Ja et kindlasti saab ühe pisikese tüdruku ja, ja siis on asjad korras tema poolt. Ja ta siis lepiti kokku seal ühe arstiga väga sümpaatse härraga. Ja tehakse temal, kunstnik seemendus. Ja ta ei saa mitte ühte pisikest tüdrukut, vaid saab kaksikud poisid ja vot nüüd, mis nendega peale hakata. Ta on nüüd veendunud, et esimesed neli aastat vähemalt nad isa küsima ei hakka. Siis tuleb probleem ja siis tulevad. Gif robleemik kuidas lahendad selle traagiliselt optimistlikult, nagu sulle omane? Kestlikult optimistlikult. Ja ma ei tohi sul ära rääkida. Aga, aga see on üks lahendus võib-olla 10000 hulgast. See ei ole mitte mingisugune valem valem mitte kuidagiviisi. Meil täna on palju olnud juttu meie lugupeetud õpetaile Vitari uuest raamatust kummelimuru ja selle toimetaja käis Tallinnas ja tõi meie poiste jaoks 10 eksemplari igaks juhuks. Rohkem ei julgenud võtta ja ta palus, et ka teda kutsutakse tänasele kohtumisele. Aga kuna meie tänane kohtumine tuli siiski küllalt eksprompt, siis ma vabandan tema ees, et teda siin ei ole. Aga täidaksin siiski tema palve ja ütleks, et see romaan kummelimuru on ilmunud aktsiaselts lehtline girl kulu ja kirjadega. Illar seal minu oma. Anna siia, ma pange ühe niukse kooli uuendusse sisse, siia tagaotsas on niisugused muidu jutud, et vot niisugune raamat on hirmus on, see on koolipostile koledasti tarvilik. Siis hakkad koor, mis kõik seda lugema. Lapsed sünnivad ja surevad. Niisugune on elu seadus. Sedapuhku oli minemise kord vanakoolmeistri Jüri Maiberg käes. Tema oli üle 30 aasta kauri külalapsi lugema ja laulma õpetanud. Ka uus koolimaja ehitati tema ajal. See oli veel renditalude aeg. Mõis andis palgid ja muud ehitusmaterjali kooli jaoks, mehed ise raiusid maja üles. Et küla oli suur, siis ehitati ka koolimaja ruumikas. Samas majas said ka mõisalapsed õpetust. Koolmeister Maiberg käis mitme uue koolimaja juures plaani võtmas. Ta oli siis juba vana mees ja tahtis oma järeletulijatele ilusa koolimaja jätta. See oli ainus asi, mis ta veel teha suutis. Nüüd tulid uuemad ajad ja koolieluski suuremad muudatused, millega tema enam kaasa minna ei suutnud. Kõige raskemateks punktideks, tema jaoks olid vene keel ja uus kirjaviis, mis nende Jakobsoni raamatutega kaasa tuli. Tema ei suutnud enam kumbagi ära õppida ning käis niikaua vana sissetallatud rada, kuni päevad täis said. Külameestel olid muidugi omad arusaamad asja kohta. Ka nemad oleksid tahtnud uuema ajaga kaasa minna, aga Nad otsustasid siiski kannatlikud olla. Pealegi nüüd, kus vanakoolmeistrid juba paar aastat lesepõlve pidas heisanud üksikut vanakest ju kuhugi ära. Saht. Algul, kui Maiberg kooli külasse tuli, oli ta külarahva naeru alla sattunud ühe, üsna tühise asja tõttu. Tema oma noore naisega olid soolasilku ja koorega kartulid söönud taldriku pealt noa ja kahvliga. Eks soolasilk jäika soola silguks ja kartul kartuliks, ükskõik kuidas teda sööd või kuidas teda nimetada. Talumees ütleb soolasilk ja koorekakar. Aga Maiibergid ütlesid, et nemad söövad iga päev kala juurvilja mis olid küll sama silk ja kartul. Viis, kuidas sa seda sööd, teeb temast kas silgu ja kartuli või kala ja juurvilja. Nii peenikest vahet külarahvas teha ei osanud, aga Maiberg oskas, nende abielupaari hakati pisut kentsakaks pidama ja nad jäidki külarahvast eemale. Mõlemad teineteise kõrval oma rahupaigas ja kauri küla sai uue koolmeistri noore ja kõrgesti haritud mehe kuulda seminari lõpetanud inimesi, kes oskas vene keelt, saksa keelt, rähkendumist, geograafiat ja teadis maailma sündinud asjadest. Oli veel palju tulusid, teadmisi, mis ta selles suures ilusas koolimajas õpetajatel tahtis. Ta oli noor ja nii rõõmus oma esimese kooli kohe üle, et ta miskit raskust selles majas paljuks ei pannud. Ta pea oli täis kõiksugu plaanisid ja ta oleks tahtnud, et kõik korraga täide viia. Aga ta mõistlik noor inimene oli, siis said aru, et kõike korraga ei saa. Kauri küla lapsed ärkasid nagu mingist tardumusest. Esimest korda tekkis neil tunne, et kooli minna, Lõbu. Seni tähendas kool neile ainult üht suurt vitsakimpu. Koolmeistri korter oli koolimaja teises otsas, eraldi sissekäiguga, kaks suurte valget tuba, köök, sahver ja eeskoda. Sinna viis koolmeister oma varanduse. Seda ei olnud palju. Üks kast raamatutega, riidepampu, nuga, kahvel, lusikas, kaks taldrikute plekk-kruus ja suur rõõm südames, kõik muu tuleb hiljem, kui hakatakse palka saama. Juba samal õhtul sõitis otsa punase lauk koolimaja väravast sisse. Maa peremees Priidik hüppas nagu noormees koolikoorma otsast maha ning koputas koolmeistri korteri ukse otsa. Peremees katsus enese kohes süüst puhtaks pesta ja selle osavasti perenaise kaela veeretada. Ta ütles, et nende ema saatnud kooli härrale mõned oma tüdrukutest jäänud mööblitükid. Nii kauaks kui kooli härra enesele paremat muretseda saab. Toppis kotti ka põhku täis. Ta arvas, et kui koolihärra on endine talulaps, siis on ehk ennegi põhukoti peal maganud. Kui koolmeister oleks tütarlaps olnud, oleks tal nüüd rätikunurgaga tegemist. Kutt oli mees ja sellepärast pidi ta just praegu pea selga ajama ja seda kärbest silmade. Kas siis Dima, kes nurgas ämblikuvõrgus pinises? Vaata ämbliku siin juba jõudnud võrgu teha, lausus ta. Kauase, nende käes käib, oli otsa peremees, nõus. Kraam kanti ühisel jõul sisse. Juus uue võitu, säng, väike kandiline laud, kummut ja kaks tooli. Suur punnis kõhuga põhukott sai sängi. Ma oleks pidanud tükki köit ka kaasa võtma esimesel ööl siin muidu peale ei saa ju, kui tuleks köiega kinni tõmmata, arvas otsa peremees. Pole see asi nii hull, selle koti õhtuks ära taltsutada. Ütles koolmeister. Siis pudenes sealt kusagilt üks ilus triibuline põrandariidetükk lagedale, mis nii heaste sängi ette passis. Neid võinud külalisele omas toas istet pakkuda, tema oma tooli peale. Tänusõnade asemel küsis koolmeister, millal otsal rukisse minnakse. Temal pidi üsna lai kaar olema. Pole kooliajal seda tööd veel unustanud. Otsa peremees lubas siis sõna saata. Olid Jüri vallmannile näidanud, et peamine asi tema tulevases elus peab olema hea läbisaamine oma kooli lastevanematega. Kui nemad töötavad käsikäes, siis läheb kõik korda. Koolimajaga oli nüüd asi korras, aga koolitööna oli veel mõni nädal aega külas keskybe viljakoristamine. Kui otsa rukis võetud, sai jäänud koolmeister ühelgi hommikul oma pehme põhukoti peale põrutama vaid panid ööbiksid jalga, sidus vastlanööri kinni ja lippas appi sellele, kel arvas abi. Kõige enam tarvis olevat.