Kordan, Toompead rünnatakse. Tule taevas appi, mul on kahju ja ma vabandan väga hästi välja ei paista. Olukorrast riigis. Tere ja eetris on olukorrast riigis. Saates on kolumnist Ahto Lobjakas. Mina olen Eesti Ekspressi peatoimetaja Allar Tankler. Tere keskpäeva ja ja nemad siis nagu ikka on neid viis, alustame aktsiisidest ja, ja muust sinna kuuluvast. Jätkame siis valitsuse nõuniku skandaali, Ruta Arumäe kaasusega. No lähme edasi. Siis kapo aastaraamatu juurde räägime ka igasugustest küsitlustest, mis nüüd on näidanud siis uut või uuemat poliitilist seisu ning võtame kokku nädalat alustanud teema seoses president Toomas Hendrik Ilvesega ehk siis seda, milliseid reaktsioone tekitas tema järjekordne intervjuud, tõsi küll, nüüd eelmisest nädalast, aga see debatt langes, langes sellesse nädalasse. Aga kõigepealt meie traditsiooniline nädala uudiste edetabel Esimeseks uudiseks siis panime eilse teate selle kohta, et president Toomas Hendrik Ilves ja Evelin Ilves lahutavalt lahutus jõustub kolmekümnendatel aprillil. Eestis lahutavad igast tuhanded paarid, seetõttu sellest midagi pikemat väga rääkida ei olegi. Teatavas mõttes välisteatavas mõttes siseuudisena on meil nüüd sellest nädalast siis teave, et ebaselge, et mitte öelda ebakindel on Moskva ja Peterburi rongiliinide tulevik. Neid teenindav Go rail teatas alguses plaanist mais sulgeda. Nüüd teatab Eesti raudtee, et läbirääkimised vene raudteega käivad edasi ja on ehk tulemas kokkuleppe, mille kohaselt suletakse Tallinn-Peterburi liin. Aga Tallinn-Moskva liin võib säilida vähemalt detsembrini. Kolmandaks, samuti poolenisti välisuudist. Täna toimuvad Soomes järjekordsed Parlamendi valimised, mis kindlasti mõjutavad mitmed pidi ka Eesti eestlaste olusid. Alates sellest, et eestlaste kogukond on Soomes kasvanud praktiliselt suurimaks kogukonnaks eestimaalast kogukond, eestlaste teemad on ka valimiskampaanias olnud paljuski esindatud kuni väikse skandaali, nii kui üks Soome part ei, kes lubas Soome töökohti rajada, ilmnes, et oli oma valimistrükiseid lasknud trükkida Eestis, mis ongi käsitletav sellise reeturlusena kuni siis lõpuks selleni, et Soome parlamendivalimiste üks suuri teemasid on ka NATO liikmelisus ja sellega seoses kindlasti nende tänased valikud mõjutavad ka edasist julgeolekuolukorda meie meie regioonis laiemalt. Ja selle kuu lõpuks suletakse linnas, eks saatkond, tõsi küll, mitte riigi saatkond, aga selle kirjasõna, vabariigi saatkond ehk siis mitu aastat ma ei teagi, mitu aastat juba meil tegutsenud inglisekeelse, põhiliselt inglisekeelse kirjanduse pood nimega slow drops, mida on vedanud siis suurest oma heast tahtest meilgi hästi tuntud kolumnist ja ja üldse selline, aga tegeleda nagu Scottiil koos oma kaaslastega ning kui nüüd keegi tahaks sellise kurva sündmuse järel talle mingisuguse tunnustuse anda, siis kuulsite seda esimest korda siit, ma loodan. Ja viiendaks, sel nädalal avaldas oma traditsioonilise aastaraamatu Kaitsepolitsei aastaraamatu kohaselt siis Eesti peamised ohud või riskid on jätkuvalt seotud mõistagi meie idanaabritega, kes kelle, kelle tegevusest pälvis võib-olla enim tähelepanu psühholoogiliste rünnakute pool ja vajadus Eestit psühholoogiliselt nende vastu kaitsta. Samuti leidis järjest põhjalikumat käsitlust siis islami kogukonna tegevus Eestis. Võrreldes varasemate aastatega oli märksa tagasihoidlikumalt esindatud, et siis Eesti poliitikute tegevus ju siis selles nähakse vähem ohte ja samuti ei, ei nähta suurt ohtu äärmuslikes ei vasak- ega paremäärmuslikes jõududes, kes sinesi poliitilisel areenil vaikselt tegutsevad. Olukorrast riigis. Aga alustame, alustame aktsiisi aktsiisiteemadest ehk siis peamiselt kütuseaktsiisi. Kütuseaktsiisi tõus on sel nädalal tõusetunud üheks põhiteemaks. See põi teema tõus sai sellise suure hoo sisse Taavi Rõivase poolt antud intervjuust Eesti Päevalehele kolmapäeval kus Taavi Rõivas muuhulgas siis võttis inimestel kaaluda ka säästlikumad autode soetamist, mis on sõnum, mille pärast ta hiljem ääriveri vabandas. Aga tänu sellele sellele soovitusele läksid inimesed veel rohkem. Emotsiooni täis ja, ja Facebookis on nii-öelda kümned tuhanded inimesed asunud virtuaalselt protestima ja juba tuhanded inimesed on lubanud järgmisel pühapäeval Toompeale meeleavaldusele tulla. Sellel teemal on on mitmeid aspekte ja alates sellest, et kuidas, kui, kuidas, milliseid sõnu peaks peaministri kasutama selleks et sellest rääkida, kuni selleni, et kas see on kõige mõistlikum meede, et riigieelarve, et täita, et kust, kust nüüd küll pihta hakata? Jah, siin on neid aspekte rohkem kui rubla eest, kui nii võiks öelda, kas alustades kas või sellest, et ma enda jaoks teatava, mitte teatava, vaid päris päris korraliku ebameeldiva üllatusena avastasin, et järjekord on rahvaalgatus. See kütuseaktsiisivastane demonstratsioon, mis tegelikult Mulle iseenesest päris meeldiks selle mõttega, et Eestis on vaja rohkem harjuda rahuliku poliitika tänavale toomisele, mitte neid iga päev, aga aeg-ajalt, et see ei tuleks nagu ootamatult meile, eks, et iga kord nagu nagu välgulöök või midagi sarnast. Et, et selle taga on EKRE. Ütlen ausalt, et võtab minus kohe entusiasmi rahvaalgatuse vastu natukene maha, aga selle teema juurde jõuame tagasi saate lõpu poole. Kindlasti kindlasti jõuame, minu meelest see selle rahvaalgatuse osas on, on see, et, et tõesti, On kiusatus kindlasti, eks ole, tembeldada neid kütuseaktsiisivastaseid rumalateks või, või, või nii-öelda selles mõttes neid kuidagi vääristada, et noh, et kuidas nad siis ei teadnud ja kuidas nad ei lugenud programmidest välja, et selline asi kavas on ja nad ju ise valisid need poliitikud, eks ole, ja kuskilt peab see raha ju tulema. Aga siin on ikkagi nagu päris mitu päris mitu aspekti, et punkt üks on see, et et kuigi valimistel loomulikult nende valimislubaduste katte ka katteallikad peavad kuskilt tulema, siis küsimus on ikkagi selles, et, et need jõud, keda me valisime parlamenti, et et me kui meenutada, et mis, mis teemasid nad ise seadsid valimistel esiplaanile siis seal oli, ses põhiteemadeks oli, eks ole, julgeolek ja vajadus hoida kaitsekulusid kahe protsendi tasemel. Siis IRL-i poolt oli see nii-öelda madalapalgaliste madalapalgaliste maksusoodustuse teema oli esiplaanil ka siis suurte perede lastetoetuse teema. Ja aga sellega laias laastus see asi piirdus, et sellised need asjad, mis on sellesse koalitsioonileppesse lõpuks sisse kirjutatud pärast väga pikki vaidlusi ja mis on kulukad lubadused, näiteks sotsiaalmaksu alandamine ühe protsendi võrra. Üldine tulumaksuvaba miinimumi tõus, esimese ja teise lapse toetuse tõus. Et jah, need figureerisid nende erakondade programmides, aga noh, neid ei lugenud peale minu neid luges peale minu ja, ja võib-olla sinu, Ahto, veel umbes 13 inimest Eestis on ju, et, et selles mõttes nüüd see, et see, see pakett tundub nagu üllatavalt kulukas ja et selle üllatavalt kuluka paketi ja realiseerimiseks tehakse üllatavalt kulukaid otsitakse üllatavalt kulukaid katseallika katteallikaid. See, et see tuleb ootamatult, inimestel on minu meelest päris normaalne. Ja markeeriksin esiteks seda, mis sa just ütlesid veel võib-olla tugevamateks joontes ma, kui ma nüüd eksin, siis parandage mind, aga vaatasin hoolega seda nõndanimetatud peaministri debatti enne valimisi, eks, mis tegelikult keskenduski põhiliselt ju sellistele raamatupidaja küsimustele katteallikatele ja nii edasi ja mul ei tule meelde, et seal oleks olnud domineerivaks temast kütuseaktsiis, eks. Milles toodetakse mingi 65 kuni 70 protsenti nüüd lisakulude katet kuni selle valitsuse lõpuni järgmiste valimisteni, eks, ja juba siin me näeme teatavat sellist kärp kärbeste päheajamist, mis demokraatlikus poliitikas on taunitav, ta on teatud mõttes vältimatu, aga vähemalt et noh, takkajärgi võiks öelda, et nii ei tohiks teha, järgmine kord tehke paremini ja noh, eriti arvestades seda, kuivõrd valimiste peateemana, nagu sa ütlesid, et Reformierakond promos vastasseisu Keskerakonnaga, Keskerakond oli kremli-meelne partei, eks, kuni selleni välja lihtsalt kõrvalmärkusena kusagilt nägin, et Keskerakond on hakanud kas need kohut käima kaevanud BBC Worldiga ja saavutanud siis sellelt BBC on korrigeerinud artiklite teksti, mis pärinevad valimiste ajast ning võtnud välja sealt siis selle selle omadussõna, kremli-meelne on see partei venemeelne aga olulisem minu jaoks. Ja ma arvan, et kui me üritame nagu näppu panna sellele, mis tegelikult rahvast ütleme, avalikkust vihaseks ajab, sellest kõiges on, on, on osaliselt see esitluslik pool, eks no loomulikult, Taavi Rõivas, Taavi Rõivase jaoks ei olnud see kõige parem hetk vahetada välja auto pärast nelja-aastast, ma saan aru, liisinguperioodi järk järjekordse kalli, ütleme eritellimusel tehtud audi vastu, eks, ning siis soovitada sama peaaegu et sama sama hingetõmbega rahval sõita odavamad ja säästlikumad autodega. See, aga see, see on, see on, see on meede, mis ei toiminud juba kaks ja pool sajandit tagasi, kui oli üks Prantsusmaa kuninganna, kes, kes teatavasti kunagi läks ajalukku sellega, et ütles, et kui ei ole leiba, söögu saia, eks. Meenutab kahtlaselt selliseid asju, aga see esitluslik pool ei olegi minu jaoks niivõrd tähtis, kui see teine pool. Mis, mis on noh, nagu see analüüs, kui me vaatame, mis on need hoiakud ja see mõtlemine kõigi selle esitlusliku poole taga, siis me saame olemuse, mida, mille me oleme saanud, ma arvan, siin viimase noh, tyh väga tihti liiga tihti oleme saanud viimase kümne-kahekümne aasta jooksul, ehk siis meil on tõsine heaperemehelik, hea peremehelikkuse defitsiit siin riigis ja noh, see on mitme väga mitme küljega asi alates siis valitsejad empaatiast valitsetatavast valitsejate vastu. Aga siin on ka sügavamaid. Kuidas öelda nüüd hoovusi aspekte ja üks on just see, ma ei oskagi seda väga sõnastada, aga lihtsalt ma püüan, eks, et kui me ütleme ühelt poolt, et mis see siis teile tähendab, kui aastast tõuseb bensiiniliiter ütleme viie sendi võrra ja teistpidi siis riigi või omavalitsuse tasandil see viis senti? Ta tõstatab küsimusi ei tõstata 1000 eurot või 2000 eurot või võtame näiteks audik A8 asemel skoda, eks säästame siin võib-olla 5000 eurot. See ei ole kellelegi jaoks küsimus, nende nende mastaapide erinevus ja valitsuse poolne soovimatus seda, nagu näha on minu arvates see, mis ärritab inimesi. No ma arvan, et jah, et ärritab, võib olla ka see, et et tulles tagasi selle juurde, et mida inimesed lootsid või mis oli nende ootus valimistel, et et kui me võtame ikkagi puhtformaalselt, et võitis Reformierakond, kelle puhul nii-öelda põhiloosung, mida enamik nendest valijatest valis, oli kindlalt edasi, siis tegelikult võib-olla võiks väita, et enamik tahtis nii-öelda senise jätkumist ja tegelikult enamik tahtiski võimalikult väheseid muudatusi ja, ja selles mõttes. Ja selles osas on see kõik, mis on järgnenud, et kõik hakkab nüüd nagu muutuma, eks ole, et siin erinevad aktsiisid hakkavad tõusma, eks ole, erinevad toetused hakkavad tõusma maksumäärad muutuma, see päris ei ole see kindlalt edasi, mida võib-olla inimesed oleks tahtnud, ma, ma möönan, et muidugi poliitikul ongi raske minna valimistele öelda, et et me nüüd midagi ei muuda, et me hoiame täpselt seda, mis on aga kindlalt edasi loosung. Ma arvan, paljudes võis jätta selle, selle, selle mulje. Jah, okei, see sõna, mida ma otsin, ma arvan, on solidaarsus ja mida me näeme siin üha enam on solidaarsuse puudumine Reformierakonna, aga ka teiste parteide juhtkondade osas selle suhtes, mida siis kuidas peab vööd pingutama kriisiaegadel rahvaseks või avalikkus ja see kõik on toiminud, aga mul on tunne, et nüüd selle nelja-aastase tsükliga me oleme sele selle, selle toimimise tsükli lõpus ka ja, ja kui nüüd midagi ütleme näiteks julgeolekusituatsioonist drastiliselt ei muutu midagi muud väga oluliselt kaarte segi ei löö, siis raske näha, kuidas Reformierakond järgmised valimised võidaks, on muidugi väga pikk teema, aga see algus on olnud väga koperdi, komistab ning kui neli aastat niimoodi edasi minna ja, ja mitte nagu need elementaarsed õppetunde pardale võtta siis põhimõtteliselt No see algus on tõesti olnud väga dramaatiline, väga-väga nõrk selle selle kõrval ka meie järgmised teemad, eks ole, nii-öelda Ruta Arumäe meeleavaldus sel nädalal ja kõik kõik see kokku pannes on, on see algus olnud valitsusele väga, väga konarlik, aga, aga tulles tagasi selle juurde, mis sa just ütlesid, et noh, küsimus on selles, et kas meil täna on kriisiaeg. Aga, aga selles mõttes ma olen, olen sinuga nõus, et, et seda Solid solidaarsus on, ma arvan nagu märksõna, et, et seda solidaarsus. Solidaarsuse küsimus puudutab ka seda, et kas reaalselt nii-öelda kütuseaktsiis oma olemuselt on kõige solidaarsem ja, ja mõistlikum viis neid katteallikaid leida. Et tegelikult noh, kütuseaktsiis noh, ütleme ta, ta läheneb sellisele regresseeruvale maksule juba, et, et kütusetarbimise osas erinevused, et nii-öelda madalapalgaliste ja kõrgepalgaliste vahel on, on üsna nagu tagasihoidlikud selles mõttes, et, et isegi võib väita, eks ole, et nii-öelda madalapalgalised ja, ja inimesed, kes on võib-olla sellises sotsiaalsetes riskirühmades kohati tarbivad kütust isegi rohkem kui kui, kui kõrgemapalgalised inimesed, et noh, võrreldes näiteks ma ei tea, mina elan Tallinna kesklinnas kindlasti tarbin suhteliselt vähe kütust, võrreldes inimestega, kes elavad Eesti nii-öelda ääremaad, tsoonid. Ja see ongi, see solidaarsus on siin väga mitmekihiline, eks üks on seesama rikkad inimesed või ütleme, paremini toimetulevad inimesed peavad vähem tihti autoga autodega sõitma, eks see on, see on üks aspekt, teine aspekt on teed ja kogu selle raha nüüd see on juba juhtunud, möödunud aastal ma saan aru, eks, et kütuseaktsiis pidime algselt 70 protsendi ulatuses minema teede korrashoiuks. Nüüd kasutatakse teda muude kulude katteks ning teed on meil seisukorras, nagu nad on, eks seda eriti seda eriti tahtsime Tallinnast väljas, aga tegelikult see ei ole õige. See on omaette teema, eks Tallinnas nad ei ole ka ilusad, aga, aga jällegi tekib küsimus, eks, et, et miks seda raha võetakse, kui sellest midagi. Noh, ütleme nähtavalt mõistlikku ei tehta, eks, aga kolmas teema ja üldiselt laiem teema minu jaoks on tulles tagasi selle algse mõtte juurde, kes kulutab rohkem rikkad või vaesed, see toob mulle. Kas kunagi Suurbritannias ma nägin statistikat suitsetamise kohta ja probleemi ei olegi mitte niivõrd selles, et vaesed suitsetavad rohkem või maksavad niimoodi rohkem aktsiisi või see võib olla nii, kuidas ta on, eks, aga probleem on selles, millise protsendi või proportsiooni võtab see kulu. Ühe ühe vaese perekonna vaese leibkonna Valtimatutes väljaminekute, seda on vältimatu väljaminek ka ka bensiini osas või diisli osas. Eks see proportsioon on palju suurem sellistel perekondadel, kui ta on. Ütleme keskmist palka, rohkem raha, teenivatel leibkonda. Absoluutselt ja, ja nende noh, piltlikult öeldes selle kütuseaktsiisiga, selle kogu selle koalitsioonipaketti rahastamine suures ulatuses, see on selles mõttes nagu oma nii-öelda mehaanikalt võrreldav sellega, kui me kehtestaks, eks, näiteks leivaaktsiisi, eks ole, mida me ka kõik tarbime enam-vähem, võib-olla nagu võrdses proportsioonis, eks ole, aga lihtsalt mis tähendabki, et proportsionaalselt, et selle, see karistab rohkem madalapalgalisi, eks ole, kes või neile võib muidugi nii-öelda, eks ole, et nagu, nagu sa viitasid juba, et sööge siis leiva asemel saia või kooki, eks ole, aga aga sisuliselt see, see, selles mõttes võrdlus, võrdlus pädev, et kütus on selline asi, mille tarbimise reguleerimise aitab tegelikult täna ainult, eks ole Tallinnas Keskerakond oma tasuta ühistranspordiga, et ja, ja selles mõttes on kummaline, et tänane koalitsioon peab sellele tasuta ühistranspordile. Ja üldse kogu see tarbimise retoorika minu jaoks jääb natukene nagu hämaraks puhtalt selles mõttes, et jah, okei nüüd rahvas nii-öelda ühesõnaga see raha tuleb tarbimiselt, aga see on sundtarbimine väga paljude Eesti elanike jaoks, eks. Jällegi ma tulen tagasi selle solidaarsuse mõtte juurde, et on ju võimalik tõesti, et siin argumendid täiesti kindlalt on olemas ka argumendid selle aktsiisi tõstmise kasuks ja nii edasi, eks ma ei vaidle sellega, aga vähemalt peaks seda paremini seletama ning seda põhjalikumalt kaaluma ja ma arvan, et sellega jõuame selle viimase mõttega. Me oleme ka otsapidi selle Ruta Arumäe kaasuse juurde, võib-olla ehk siis see suur pilt ja nõuvõtmine ja üldse konteksti nägemine tundub meil olevat praegu ütleme, kadumas kui mitte päris kadunud. No ootame veel korra, enne kui Ruta Arumäe juurde lähme, et et selle selle põhjendamise osas on tõesti, ma arvan nagu valitsus teinud selles mõttes põhimõttelisi vigu, alates sellest, et eks ole oli kõige, kõige märkimisväärsem asi, mis koalitsioonileppes puudus oli, oli kütuseaktsiisi tõus, et nad nii-öelda koalitsioonileppes nad sisse ei kirjutanud. Kuna nad ütlesid, eks ole, et tegemist ei ole eesmärgiga vaid, vaid vahendiga ehk siis ehk siis selle, selle maksu eesmärk ei ole võidelda pahega või või siis nii-öelda probleemiga, mis on tüüpiliselt nii-öelda aktsiiside mõte olnud, eks ole, et Meie, mille puhul kui me räägime muide alkoholiaktsiisist tubakaaktsiisist, me räägime sellest, et see on pahe, me püüame selle tarbimist kahandada, eks ole. Ja selleks me tõstame selleks me tõstame neid aktsiise. Et valitsus on selgelt öelnud, et et seda kütuseaktsiisi meid ei tõsta, sellepärast et, et meil oleks nagu probleem selle kütuse tarbimisega, vaid et noh, meil on vaja kuskilt see raha kokku saada, et neid lastetoetusi Kõige naljakam on see, et argument tegelikult oleks olemas. Ma just vaatan, täna on välja tulnud uuring Euroopast üks nendest Euroopa komisjoni poolt rahastatavatest paljudes uuringutes, kus Eesti pannakse viimasele kohale autode saast saastamise raames, eks need tegelikult meil on Euroopa mõttes probleem, aga jällegi ma tahaksin näha, et valitsus siis eeskujuga alustaks, võtaks natuke väiksemate mootoritega autosid ise, eks kuidas muidu me õpetame inimesi, pragme, õpetame neid nagu valest küljest. Ei noh, probleem on selles mõttes kindlasti olemas, kuigi Eestis nii-öelda kütuse tarbimine per capita on viimased aastad noh, alates nii-öelda majandusbuumi aegadest on, on rahulikult on langenud, et selles mõttes me tarbime bensiini ja diislit vähem. Eeldatavasti on selle põhjuseks, et vaikselt need autode vaid vaikselt need autod muutuvad säästlikumateks. Aga küsimus on selles, et kui me tahame tegeleda sellega, et Eesti liiklus oleks keskkonnas mõistlikum siis me peaksime vaatama nagu erinevaid meetmeid, erinevaid võimalikke lahendusi sellele ja otsima, et milline nii-öelda keskkonna seisukohalt kõige optimaalsem lahendus. Ja selles osas võib-olla tõesti see, see arutelu võiks paraku jõuda lahenduseni, et võib-olla kõige keskkonnasäästlikum lahendus on, on siis ikkagi teha mingil kujul automaks, mis oleks seotud nende nende heitgaaside määraga, mis mille poolest siis Eesti on tõesti selle tänase uuringu järgi 140 grammi grammi CO2-ga on Euroopa kõige kõige saastavam maid, uusi autosid müüb riik. Ja ma sooviks, mina sooviks siis ka, et oleks põhimõttekindel rakendus kõikidel nendel asjadel ja järje ütleme põhimõtteline ja järjekindel ka selles mõttes, et siis vaadata iga seostuvad, et probleemi ka selle nurga alt, mulle tuleb meelde, see on küll nüüd lahendatud või poolikult lahendatud, aga aga see on see ametiautode või firmaautode käibemaksu küsimus, eks üks põhjus, miks meil on päris palju suure mootoriga autosid, nii nagu ma aru saan, on nende suhteline odavus firmadele, eks, ja ma ei mäleta, et sellest debatist kunagi oleks läbi, kostavad see mõte, et olgu, et tuleme vastu ettevõtjate, lubame neil osta autosid lihtsamalt, san vajalikeks, aga paneme piirangu näiteks siis kubatuuridele. Just et, et kui, kui hakata sellel asjal lähenema selle küsimuse alt, et kuidas nii-öelda muuta liiklust säästlikumaks keskkonnasäästlikumaks siis paraku see ei pruugi kaasa tuua nii-öelda seda positiivset mõju riigieelarvele, eks ole, mida tänasest sellest kütuseaktsiisist loodetakse, aga, aga selles mõttes veel kord minu meelest see, et, et see kütuseaktsiisi tõus on toomas tänavatel inimesed, see on selles mõttes, ma arvan, normaalne õigustatud, sest kõik need, kõik need katteallikate kohad trahvi, trahvide päevamäärade kahekordistamine, kõikide aktsiiside tõstmine need proportsionaalselt ikkagi haavabat, seda nii-öelda kehvemini toime tulevate inimeste oluliselt rohkem kui kui sellist nii-öelda jõukamate inimeste Ja piisav argument, ma olen täiesti nõus ka sõnal kommuniga argumendiga piisav argument on juba on juba puhtalt see, et seda ei olnud selgelt kirjas valimiseelsetes platvormides, nagu ta täna on. Täna on avalikuks saanud, eks. Ei, ma arvan, et noh veel võib-olla viimase märkusena, et solidaarsus, mis üks üks häirivamaid asju on olnud selle, selle koalitsioonileppe juures, mille, mille kallal ju niivõrd pikalt töötati, et, et ei otsitud tegelikult katteallikat valitsuse seest selles mõttes, et ei tegeleda. Kui me meenutame või nii-öelda kriisi ajal, eks ole, meil käis koos krokodillikomisjon nimed, niinimetatud krokodillikomisjon mis vaatas rida-realt läbi, et kus me saaksime nagu riigis midagi kokku hoida, eks ole, et, et kas meil kas valitsuse rahalised kulud, mida koalitsioonilepe tõstab, kas see kuluta, see baas on õigustatud ja kas me saaksime, et kuskilt midagi näpistada? Noh, ma ei räägi, võib olla ametiautodest, see, see võib-olla on selles mõttes nagu tagasihoidlik, eks ole, et see ei aita kellelegi lapsetoetust välja maksta. Aga, aga selle ajaga oleks võinud ka seda oleks võinud kulutada, aga nagu põhimõttelisema sellise revisjoni peale, et et kust me saaks, kust me saaks selle raha valitsuse sees? Viimase lausena ja ma ma vaidleks lihtsalt põhimõtteliselt jällegi selle, ütleme, ametiautole kuluva ametiauto kulukonitaks, millega tõesti ei saa katta mingisuguseid üleriiklikke meetmeid, aga mulle tuleb meelde, Andres Tarand, oli peaminister, kes siis ja see oli väga ammu, kui oli jutuga, oligi vist ametiautodest ja siis ta ütles, et see on siin viis miljonit krooni ja see ei ole riigi mõistes mingi raha ja tal on teatud mõttes õigus. Aga kujuta, kujutage nüüd ette, et te olete lapsevanem kusagil piirkonnas, kus selle lasteaeda, eks meil on need probleemid ka viie miljoniga krooniga antud kuuldes eks oleks saanud lasteaia ja kaks lasteaeda, et jälle nende mõõtkavade kokkuviimine peaksin puhtinimlikult ja ka poliitiliselt oleme üks esimesi asju, mida võiks oodata ühelt demokraatlikult valitud valitsejad. Nii aga sama head nõu nagu meie siin saates vähemalt sama nõu on valitsusele pakkunud väidetavalt Ruta Arumäe, kes sel nädalal siis tuli välja sellise üsna Ta jõulise arvamusavaldusega, kus ta siis kritiseeris peaministrit konkreetsemalt ja võib-olla sellist Eesti poliitilist kultuuri laiemalt, et head nõu ei võeta kuulda ja ja, ja see. Ja, ja et nii-öelda poliitilise kultuuri leem on, on see, et ekspertide arvamustega ei arvestata ja lihtsalt proovitakse panna kindlalt edasi. Jah, mulle tundub, et ühesõnaga teadmata nüüd selle asja tegelikult sisulist poolt, eks, et olemata isiklikult tuttav ei Taavi Rõivase, kui Ruta Arumäe ka mulle jätab on jätnud sellest loost sügavama mulje kaks aspekti, üks nüüd seondub sellega, mis sellest ütlesid, eks. Et valitsusel on probleeme hea nõuvõtmisega, mina laiendaksin seda, ma olen seda natukene ka ise näinud seestpoolt. Mitte küll väga olulistes aspektides, aga meil on üldiselt puudu. Ma ütleksin, selline nõuvõtmiskultuur, siin on võib-olla noh, põhjus ka selles, et Eesti on suhteliselt noor riik, teine põhjus kindlasti on, see politiseerub väga kiiresti, Ruta Arumäe kaasus on ka nii tundlik tänu sellele, eks ta tuleb otse peaministri kõrvalt sisuliselt ja ükskõik milline selle asja faktoloogiline baas oleks või noh, seal on raske arutada ilma seda politiseerimata ja sellest ma arvan, tuleb ka aru saada, aga ta ikkagi viitab millelegi, mida me, mida ma ise olen näinud näiteks võtame Soome või Rootsi või Saksamaa. Need on riigid, kus erinevad ministeeriumid ei saaks, ei saa tööd teha, ilma et nad viitaksid erasektori või siis ütleme selle uurimis, sektori instituutide tööle ja nii edasi nad vajavad selliseid viiteid, nad vajavad seda toestust selleks, et omada legitiimsust, ehk siis poliitil ainult poliitiliselt piiratult tehtud otsused ei päde neid rünnata, rünnataks kohe ja neid ei oleks võimalik kaitsta pikalt ja nii ütleme välisministeeriumide siseministeeriumi edasi, eks nad küsivad nõu, nõu küsimine on oluline osa siis nagu ma ütlesin nende igapäevasest tööst ja enesepildist meil seda asja ei ole. Et teine asi, mida ma näen ja mis on, mille ma nüüd konkreetsemalt kirjutaksin valitsuse kraesse ja mis on, mis minu arvates ainult valesti on see, et et noh, ilmselt on olnud enam kui üks strateegia valitsusel valida ja valitud on sõnumitooja mahalaskmine. Ja sellel ma ei näe mingit mõtet ja noh, olgu nad on kasutanud seda äraproovitud meetodit, kus mahalaskmiseks on Jürgen Ligi, eks, kellele võib siis kelle võiks siis nii-öelda võrrandist eemaldada, eemaldada mingil hetkel, et ei ole päriselt minister peaminister ise, aga sellegipoolest partei ja valitsuse reaktsioon on lasknud jällegi mööda selle võimaliku positiivse, mis selles kõiges on siiski olnud. No ma pean ütlema, et noh, mul on selle teemaga selles mõttes isiklik puutumus, et ma töötasin aastal sing kak 10 kond aastat tagasi töötasin peaministri nõunikuna poolteist aastat. Ja selles mõttes oman mingisugust aimdust. Kuidas toona peaministri büroos nii-öelda, mis oli nõuniku roll ja mis, mis laadi nõu võeti kuulda ja, ja mis, mis ootused nõunikule olid, et noh, loomulikult on palju, võib-olla selle ajaga muutunud küll, aga ma pean, esiteks ütleme, et, et ma ei ole nõus sellega, mida sa ütled, et nii-öelda valitsuses põhimõtteliselt ei ole nii-öelda seda nõu küsimise tuuri või, ja, ja minu meelest seda ütleb nagu veidral kombel Ruta Arumäe ise oma selles artiklis, mis ilmus reedeses Postimehes. Ta ta ütleb, et nii temaga ta kriitika on, et ühest küljest nagu ei ei võeta nõu kuulda, ei küsita nõu ja samas teistpoolt ta kritiseerib seda, et valitsus tellib tohutus koguses igasuguseid uuringuid ja ja andmeid, kogub andmeid ja tegeleb selle nii-öelda nõu selles mõttes nõu küsimusega, et nad nii-öelda tellib analüüse ja hoiab seda samas nagu erasektori käes hoiab seda enda käes, ei jaga seda piisavalt. Ta oli ka, et valitsuste kulutab, tegelikult on, tellib infot kokku, aga et seda võiks erasektoriga jagada ja selle selle sõnumiga, kui see tõesti tõele vastab, siis siis sellega sellele kirjutaks küll kahe käega alla, eks ole, et neid, seda infot ja seda analüüsi, mida siis valitsus tellib. Seda võiks siis ju jagada kõigiga. Ma mäletan, et vanasti olid olid väga selged reeglid, et igasuguseid uuringuid ja analüüse. Et need on kohe avalik info ja et see peab olema kõigile kõigile kättesaadav. Siin on võib-olla veel üks tasand ja noh, mul on teatav ütleme niimoodi, et minuni on jõudnud jõudnud kuidas Asjatundlikumatele inimeste hinnangud ühele selle probleemi aspektile juba ammu ja varem ja nad on, ma olen nagu koonduma hakanud alles viimastel nädalatel ja kuudel aga, aga kõik sihivad ühte suunda ja see on ja see on teatav selline horisontide ahenemine meie ministrit, aga peamiselt valitsusjuhtide tasandil, ehk siis need inimesed mulle öeldakse eri kohtadest loevad üha vähem raamatuid. Nende maailmapilt on üha konkreetsemalt statistiline factioloogiline tegeleb tänaste probleemidega, et teatud mõttes on õige, eks teatud mõttes valitsuselt muud oodata ei saagi. Aga mis omakorda siis tähendab, on see, et kui neil on nõunik, kellel on väga häid nõunikke ja mitte ainult valitsuse, vaid ütleme ka riigikantseleis, aga ka väljaspool, eks kui sellised inimesed, kellega siis konsulteeritakse tulevad argumentatsiooni või mõtete või muu sarnasega, mis eeldab sellist laiemat maailmapilti, siis seda pole kusagil. Taavi Rõivasel ütleme, toome näite kusagil asetada ta see tihti ei murra läbi tema igapäevastest muredest, eks see konteksti puudus, teatud mõttes ongi see, mis ma arvan, sulgeb meie kogu koalitsiooni poliitika, näiteks nagu oleme näinud sellesse raamatupidaja likusse ja Ruta Arumäe tagasi Ruta Arumäe Arumäe juurde tagasi tulles. Üks asi, mida ta valitsus oli ju ette heidab ongi selle suure pildi puudumine, ehk siis lahendusi leitakse tänastele probleemidele, tänastest võimalustest ei mõelda ette. Nii palju, kui tema näeb ja nii palju kui mina näen juba nii palju, kui ma aru saan, mis juhtub aasta pärast viie aasta pärast, 10 aasta pärast, sest et see ei ole tänane probleem ja osaliselt ma arvan, et siin on tegemist selle lugemuse probleemiga. No mulle tundub jällegi, et see nõunik ise peab poliitikule selle konteksti pakkuma, et et minu meelest ütles väga hästi Aare Järvan, Ruta Arumäe eelkäija ütles nii-öelda reaktsioonina sellele artiklile, et et head nõu on kõik kohad täis ja nõuga ei ole midagi pihta hakata, kui see ei tule koos kasutusõpetusega. Et, et siin on minu meelest see teema, et ma tõesti, ma möönan, et ma ei tea, milliste ootustega Ruta Arumäe sinna tööle läks või noh, selles mõttes, et neid ootusi mõnes mõttes loeb sellest artiklist välja ma ei tea, milliseid lubadusi talle anti siis peaministri poolt, et mis tema roll saab olema, selles osas tundub olevat nagu väga selge veelahe, aga, aga minu meelest on nagu küsimus selles, et, et poliitilise nõuniku roll on. Kui me kasutame sedasama nimetust, et tema, tema ametinimetus on nõunik, siis tema, tema roll on anda poliitikule nõu, kuidas ära teha see, mida poliitik tahab teha ja kuidas ära teha see, mida poliitik on lubanud teha. See on nagu peamine roll ja selles mõttes, et, et kui me, kui me tahame seda nõuniku nime kasutada, mille osas võiks eraldi arutada, et võib-olla see nii-öelda nõunik kuu nimetus on veidi nagu eksitav ja tekitab, mis selles mõttes nagu mõtlesin sellisest halli peaga prillidega akadeemikust, kes loeb neid tarku raamatuid ja siis ja siis tuleb ühel hetkel nii-öelda ministri juurde, ütleb, et kuule, et, et selle kütuseaktsiisi asemel me peaksime hoopis, eks ole, tegema midagi muud või tuleb ühelegi poliitiku juurde, et ütleb, et kuule, et see su lubadused, et kolmanda lapse pealt 300 eurot juurde maksta, et see ei ole nagu väga mõistlik, et peaks selle asemel tegema midagi muud. Et see on selles mõttes ebaadekvaatne ettekujutus selle sellest tööst, sellepärast et, et see. Me elame demokraatlikus, demokraatlikus riigikorralduses, kus see poliitika on lõppkokkuvõttes see, kes vastutab, tema läheb nii-öelda, paneb oma pea pakule, on ju mittenõunik, ei pane oma pea pakule või see, see, see poliitik paneb oma pea pakule ja muuhulgas ka nii-öelda paneb oma pea pakule aga selle nõuniku töökoha eest, eks ole, ja läheb küsima valijate toetust oma poliitilisele programmile ja ütleb, et vot, et et ma teen seda, ma tõstan seda kolmanda lapse toetus 300 euroni ja, ja siis kui ta saab selle valijate toetuse, tal on see mandaat sai ära teha, isegi kui see nii-öelda see halli peaga akadeemik ütleb, et kuule, et seda raha oleks mõistlikum kasutada hoopis, eks ole, haridus teadustegevusest. Okei, ma sellega mõtteliselt ei vaidle ja see kindlasti ei ole nii lihtne, kui ta väljast paistab, eks. Aga ma küsin, küsiksin lihtsamalt retoorilisemalt, kui sul on väga kvaliteetne piss, kuhu sa paned väga kvaliteetse padruni, sest et noh, meil on ühelt poolt valitsus, eks meil on ühelt poolt tunnustatud ja väga kaua seda tööd teinud tipptaseme analüütik ja sellest püssist ei tuleb auku, eks. Kes vastutab? Kindlasti ei ole see padrun ja teiselt poolt meil on ka olukord, eks, kus me kolmanda lapse toetus ja nii edasi finantseerime kütusest, midagi on siin katki, ma ütleksin ehk siis millelegi võiks mõelda ja ükskõik kuidas Arumäe nelja kuuga ei suutnud saavutada ühist keelt või ma ei oska öelda mingit üksteisemõistmist peaministriga, see on omaette teema, eks, aga tal on see fundamentaalne õigus, et midagi on selles valitsuses. Puudu ta tal on, tal on õigus ja kõigil ametnikel on õigus, nagu me saime hiljuti teada, eks ole, Toomas Mansoni kaasusest ametnikueetika selles komisjonis, et kõigil ametnikel on õigus oma arvamust avaldada. Ruta arumäele oli ka õigus seda, seda arvamust avaldada, aga seal on see probleem ikkagi see, et, et nii-öelda, kui kustutada Arumäe tahtis nii-öelda mõjutada seda, et milliseid lubadusi Taavi Rõivas peaministrina rahvale annab, milliseid samme ta ette võtab. Kui ta tahtis seda mõjutada ei suutnud, siis see on lõppkokkuvõttes Ruta Arumäe probleem ja see, miks ta peab vajalikuks seda nii-öelda avalikult avalikkusega jagada, noh, see on nagu selle kohta ei oska midagi, nagu arvata, et see on nagu tema tema mure, et ta ei suutnud ennast nii-öelda, ta ei suutnud ennast piisavalt mõjusalt välja. Aga siin ma ei ole nõus, kui me vaatame katteallikaid, kas või mis on toodud nüüd järgmiseks neljaks aastaks, vaatame kütuseaktsiisi osakaalu, siis on ilmselge, et see asi ei ole jätkusuutlik, eks midagi, kasvõi juba puhtdemokraatlikud, nagu näeme, tekivad tänavaprotestid ehk siis rääkimata majanduslikust mõtlemisest ja neid asju tuleb pikema perspektiiviga rahastada ja selles mõttes aru, meil on õigus ja kui valitsus ei suuda seda seda mõtet pardale võtta siis on probleem temast. No ma, ma möönan, et kindlasti valitsusel on probleeme ja selles mõttes siin on küsimus, eks ole, et kas, kas poliitikud on olnud rumalad, ei ole head nõu kuulda võtnud või ei ole endale nõunikke olnud piisavalt nagu head nõu pakkuda, et ma ausalt öeldes Ruta Arumäe oma artiklis küll paar korda mainib, et ta seal tasuta nõu jagab, ma sealt seda aktiivset poolt, et mida siis selle kütuseaktsiisi tõstmise asemel teha mis see tema nõu oli, et mida siis peaks tegema, seda ma sealt välja ei lugenud, võib-olla ta siis nii-öelda kuskil nii-öelda suletud uste taga seda nõu peaministriga jagas. Võimalik, aga võimalik on ka see, et me juba näeme seda, mida tähendab või maksab valitsusele see, et Ruta Arumäe neid enam ei nõustu, sest et ma praegu mulle tuli meelde see selles kontekstis Taavi Rõivase seletus muuhulgas, et järgmine, järgmise nelja aasta jooksul tõuseb palk 26 protsenti. Väga täpne, väga ohtlik lubadus väga, tan ennast naeratanud posti külge, mida on mis on mõõdetav nelja aasta jooksul ja ma isiklikult olen väga skeptiline selle osas ja ma arvan, et üks mõistlik majandusnõunik ei oleks tal lasknud välja tulla sellise No iseenesest selliste lubadustega või õigemini täpsem on öelda, et prognoosid nende prognoosidega tuleb rahandusministeerium välja valitsusele iga iga aasta ja tegelikult kaks korda aastas, kus nad prognoosivad minu teada vist nelja aasta peale inflatsiooni palgatõusu kõiki nii-öelda strateegilisi majandusnäitajaid, mille pealt nad prognoosivad ka, et milline saab olema, eks ole seal nende erinevate asjade tõusu või languse mõju riigieelarvele, milliste milliseks. Me võime prognoosida 2018 sotsiaalmaksu laekumist tulumaksu laekumist, see, see, see prognoosimine on paratamatu, seda ma möönan, et seda ei saa võtta lubadusena ja, ja see, et, et see nüüd jäi, jäi mulje, justkui valitsus lubab kõigile, et 26 protsenti see palgatõus tuleb, et see võib inimestest teda veidi. Selles mõttes ohtliku ootused. Paljud on rääkinud, et nagunii on meil see palgatõus olnud kiirem kui meie tootlikkuse kasv. Just seda ma tahtsingi öelda, et loomulikult on olemas prognooside, ma ei, ma ei taha naeruvääristada prognoose kui selliseid, aga kui me vaatame seda prognoosina siin võtan lihtsalt sellise, ütleme väga-väga nagu rohmaka üldistus, aga mis on viis protsenti palgatõus aastase, midagi sarnast nelja aasta peale, eks majanduskasvu prognoose vaatame siis need jäävad siin lähema kahe aasta jooksul meil alla kahe protsendi või sinna kanti, eks inflatsioon jääb tõenäoliselt ka kahe protsendi alla. Palga kas tuleb siis mille pealt? Ja no ühesõnaga minu meelest Ruta Arumäe selle arvamusavalduse ja juures oli kõige kõnekam oli tema lause, mis ta ütles selles artiklis, et minu, kes on kindlalt edasi end ammu ammendanud ja minu meelest selline inimene, kes arvab, et nii-öelda poliitiline loosung või lubadus mis võitis valimised, on ennast kindlalt ammendanud. Ta ei olegi selles mõttes sobilik sellel töökohal, eks ole, ta ta ei ta ei saagi anda selles mõttes nõu oleks pidanud andma seda oluliselt varem ütleme ütlema peaministrile, et, et kuule, et, et kindlalt edasi ei ole hea plaan, et need lubame valija lubame nüüd valijatele midagi muud, aga oludes, kus poliitik on läinud valimistele lubadusega kindlalt edasi võitnud sellega valimised siis tulla midagi ütlema, et, et see ei ole võib-olla kõige mõistlikum plaan, siis sellisel juhul tuleb lihtsalt öelda, et Ruta Arumäe peaks minema valimistele vaatama küsima toetust sama Plataga. Seda ei ole, mina ei võtaks väga tõsiselt selle, see on asi, mille nimi inglise keeles on tagantkäe kompliment. Ikka juhtub. Olukorrast riigis. Nii aga räägime, räägime sellest, mida kõike need uudised on teinud meie poliitilistele erakondadele reitingute mõttes. Siin. Rahvusringhäälingu tellitud reitingute kohaselt on siis võrreldes valimistega valimiste ajaga kuu ajaga Keskerakond säilitanud või või kergelt tõstnud toetust on kõige populaarsem erakond 26 protsendiga. Reformierakond on langenud 22-le protsendile 27-lt. Sotsiaaldemokraadid on paari protsendi võrra tõusnud 17 protsenti. Eesti siis vabaerakond on tõusnud 12-le protsendile möödunud sellega siis IRL-ist, kes on langenud 14-lt 10-le protsendile ja viimasel kohal on siis oma valimiste aegset toetust enam-vähem hoidnud EKRE. Mis on tegelikult huvitav jah, vaadates, keda Postimehes on pannud, kommenteerima online pannud kommenteerima siin laupäeva ja pühapäeva vahel seda uudist on Jaak Madison, kes on kes räägib midagi siin reaalsustunde naasmisest, mis või, või või mis iganes. No seal on muidugi kommentaar kommentaarid võetud kõikidelt erakondadelt ja Jaak Madisson siis kommenteerib nii-öelda EKRE EKRE tulemust. Aga ma möönan, et see on huvitav valik selles mõttes, et kui teiste erakondade puhul on on neid tulemusi kommenteerimas nii-öelda erakondade esimehed või aseesimehed, siis EKRE puhul on otsustatud see kommentaar. Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimehelt liivas aga rääkides asjast sisust, siis üks moment, millele ma juhiksin tähelepanu, on see, et see on Turu-uuringute aktsiaseltsi küsitlus ja teine suurfirma teatavasti meil on Emor enne valimisi EMOR ütleme või turu turu-uuringute aktsiaselts kippus alahindama valimistulemustega võrreldes Reformierakonna toeta just, ja see on võib-olla osaliselt tuleneb nende metoodikast, ma ei hakka siin üksikasjadesse laskuma, mõlemad metoodika nii Emorilt kui Turu-uuringutel on, on äärmiselt pädevad, püüavad veidikene eri aspekte, ühel on seal Emoril on rohkem ruumi nagu ütleme üks käib kodust uksest uksele ja siis Emoril on rohkem ruumi sellistele asjadele nagu internet ja telefon. Nii et ma võib-olla päriselt ei ütleks, et Reformierakonda nüüd märkimisväärselt toetust kaotanud, enne kui EMORi tulemusi näeksin. Ning aga teine, teine asi, mis muidugi on nüüd ilmselge, on vabaerakonna tõus ning mida ma ütleksin, et see näitab, on ikkagi siis reaalselt see, et avalikkuse see osa, mis on ärritunud valitsuse senisest, mis ta on siis 50-st päevast oli teda juba on olnud, eks pärast valimisi. Sisuliselt ei ole mitte EKRE toetajaskond, mis on jäänud samaks, vaid vabaerakond, mis on tegelikult, et selles mõttes väga julgustav, et tegemist on intelligentset, Eestigi haritumata valijatega nende küsitluste näol, eks. Ja siis teine aspekt selle mündi teine pool. Muidugi on meil see, et, et IRL on, on, on vis suundumas valimiskünnise suunas. Jah, ma arvan ka, et etenduste reitingutes kõige märkimisväärsemaid järeldusi peab tegema, Iierrelgel ees seisab siis kongress ja uue juhi valimised ja siin on näha, et, et olen vaja sellist nii-öelda ikkagi suuremat suuremat käiguvahetust, et et sellest seisust nüüd uuesti välja tulla ja murdemurda ennast sinna nii-öelda parteid sekka. Enne valimisi veel rääkisime sellest, et meil on nii-öelda neli parlamendiparteid ja neli peamist konkurenti valimistulemuste osas ja et siis on ühtlasi ka kaks väikeparteid, keda tihtipeale me isegi nii-öelda ei, ei pidanud määrimini nii-öelda mainimis väärseks, siis täna on ikkagi see, et, et meil on kolm erakonda, on teistest nii-öelda sammu võrra ees ja siis on kolm väikeparteid, kellest kõige suuremat tõusu on tegemas vabaerakond. Ja vabaerakond võib-olla ongi saanud sellise kuidas öelda kahe otsaga kingitused, et selline populaarsus selle partei suhtelise karjääri alguses, ma arvan, ei lihtsustada neil praegu programmi väljatöötamist, struktuuri, paikapanekut ja üldse selle üle otsustamist, mis sellest parteist saab, millega praegu tegeletakse, nii et, et see on kahe poolega münt, ma väga loodan, et vabaerakond stabiliseerub. Nii aga räägime president Toomas Hendrik Ilvese väljaütlemistest ja, ja rollist võib-olla laiemalt, et me eelmisel pühapäeval tegime selle teemaga algust, eelmisel pühapäeval ilmus ka tema palju tähelepanu pälvinud järjekordne intervjuu välismeedias, kus ta siis esines lausega et vene väed võivad olla siin ja kõik on läbi juba nelja tunniga, mille järel siis hakati spetsialistide kaasabil proovima tõlgendada ja aru saama sellest, et mida, mida ta täpselt selle all silmas pidas ja, ja kas ta oleks pidanud sel ajal üldse midagi silmas pidama. See neli tundi teatud mõttes minu arvates on vähem oluline võib-olla kogu selle loo juures, kui, kui see, mis pärast juhtus. Ta ütles, selge sõnal selge, sõnaga need tsitaadid on. Ma loen selle otsa välja, sellest Telegraphi intervjuust, eks inglise keelasid soolov inforaas, mida, mis ei saa midagi muud tähendada, kui seda, et kõik on läbi nelja tunniga, mis iganes see kõik on ja mis iganes seeläbi on, eks. Aga kindlasti ei olnud see, nagu president pärast, seletas R-i Intervjuus. Viide sellele, kui kiiresti Venemaa suudab mobiliseerida väed Eesti piiri, nii see oli, nagu öeldakse hädavale. Aga see tekitab sellise huvitavama küsimuse, mis on juhtunud presidendiga teatud mõttes meil riik nüüd lonkab. Miks lonkab justaga, komistab kahe jalaga ühelt poolt Taavi Rõivasega, teiselt poolt Toomas Hendrik Ilvesega, eks see, kuivõrd ta presidendi poolt komistab, minu arvates sai nagu ilmseks selle nädala alguses. Kui me vaatame, mida siis hakkasid arvama, erinevad poliitikud ja ametnikud sellest, mida ilves siis võis öelda või võis olla öelnud või võis olla mõelnud? Meil on siin Ilmar Raag, kes muuhulgas analüüsis pikas intervjuus Delfile Natot ja Venemaa sõjalist võimekust, mis on üllata psühholoogilise kaitsega tegelema ametniku kohta, aga kes ütles ka selline huvitav lause, et see poollause oli pigem juhuslikult sattunud presidendi intervjuusse nagu president väljendaks juhuslikke mõtteid, eks siis vaatasin, Aivar Riisalu kusagil ütleb, et ütles, et ma arvan, et iga mõtlev inimene saab aru, et president ka nii tõesti ei mõelnud. Hannes Hanso, kes on nüüd väliskomisjoni juht Parlamendis, ütles meil üheski seaduses pole kirjas, kes teeb Eesti välispoliitikat. Väga palju on sellist ebaselgust seletamist, tahet presidendi eest, ehk siis küsimus on teatud mõttes, kus meil on üldse presidendi institutsioon praegu kõiges selles Üks küsimus on see, et kes teeb välispoliitikat, teine on see, et kes teeb kaitsepoliitikat ja vastutab selle eest, et Eesti riik oleks kaitstud ja, ja selles osas vastutus lasub. Ma ei tea, kas õnneks või kahjuks, aga, aga ikkagi nii-öelda valitsusel, kes töötab ja teeb neid asju nii-öelda Parlamendi Parlamendi ülesande ülesanded. Et selles mõttes minu meelest see, et valitsuse poolt nii-öelda korrigeeritakse Ilves ütlemisi ja nii-öelda antakse ja ta võib-olla sellist teist vaadet sellele, see tundub mulle täiesti täiesti normaalne, aga põhi ja samamoodi tundub normaalne see, et Ilmar Raag oma ja kui ta vastutab Eesti psühholoogilise kaitse eest, siis see ongi, ma arvan, tema põhiline ülesanne täna ja sellel nädalal olnud, et see psühholoogiline kaitse päästa sellest nelja tunni kujundist. Sest kui me proovime seda presidendi poolt öeldud lauset, et selles mõttes hinnata, et kas sellest midagi nagu juhtus või noh, kas see tegi kuidagi Eesti riigi riiki haavatavamaksis siis kui me ütleme, et meie põhi, selline nii-öelda julgeoleku risk on, on Venemaa. Siis ma arvan, et me võime olla kindlad, et Venemaal on üsna üsna iseseisev ja võib-olla ka üsna täpne ettekujutus sellest mitme tunniga nad võiksid olla Eesti piiril ja mitme tunniga nad võiksid ka Eesti vallutada, et selles mõttes presidenti tekkinud rahvusvahelisel areenil välja meie suurt riigisaladust ja ei andnud Venemaale mingit uut strateegilist infot, mille, mille tõttu kui Eesti nii-öelda kaitsevõime oleks kuidagi kehvem, et selles selles kindlasti presidenti süüdistada ei saa ja selles mõttes ei ole põhjust muretseda, et see, mis seal presidendi väljaütlemisi nagu problemaatilisem mõju on, ongi see, nii-öelda see, selles mõttes sisepoliitiline ja meie enda selline psühholoogiline enesekindlus. Et kui palju on mõtet selle riigikaitsesuunal pingutada, kui see seis on nii kehva ja, ja, ja see on see, mida, mida need peavadki, eks ole, need kõik need teised presidendi abilised tõlgendada tajad nüüd nüüd nagu proovima. Ja ma olen täiesti nõus sellega lihtsalt, millele ma tahan tähelepanu juhtida, on see huvitav moment, et poolteist aastat enne presidendi vahetumist on meil situatsioon, kus ta on välispoliitiliselt suveräänne sisepoliitiliselt üha vähem suveräänne, ehk siis sisepoliitiline tegevus, millega teda seletatakse, tõlgendatakse, parandatakse, hüvendatakse ja nii edasi ja see on huvitav situatsioon, arvestades et meil on poolteist aastat aega ja see saabki ilmselt niimoodi jääma. Ja ta on ka faktor siis muuhulgas ja leiab. Aga küsimus ongi see, et, et selle kõrval, mida ta tegi nii-öelda Eesti sees inimeste, selles mõttes sellisele psühholoogilisele kaitsetahtele, mis, mille osas väljaütlemine kindlasti mõjus negatiivselt, siis siis selge ongi ju see president Toomas Hendrik Ilvese fookus ei ole nii-öelda näoga olla Eestis rahva poole, eks ole, et, et tema fookus ongi selles mõttes välispoliitika ja see, miks ta seda ütles, mis, mis oli kogu selle intervjuu mõju mõte oligi ju nii-öelda välispoliitiline katse kasvatada meie toetus, meie liit. Aga Toomas Hendrik Ilves on kindlasti esimene, kes ütleks, et ta teab väga hästi, et me oleme 24, seitse maailmas, kus ei ole ühtegi piiri enam, eks iga asi on koheselt viiditav, koheselt kättesaadav, koheselt copyabestitav selles mõttes ei ole vahet välispoliitilisele avaldusele sisepoliitilised vaated. Absoluutselt ma olen sellega nõus, lihtsalt. Ma arvan, et teda, see, teda, see pool. Ma ei, ma ei tea, ma ei tahaks öelda, et ei huvita, aga, aga sellest eitmendi selline välispoliitiline mõju kaalub tema jaoks olulised üles selle, mida selline lause teeb nii-öelda siseriiklik. Aga aga ei tohiks, sest et muuhulgas on siin ka see aspekt, eks, et mida rohkem me räägime sellest, kui lähedal on meil põrgu väravad ja kui ja kui, kui, kui valus on, see tuli, eks seda rohkem me asetame vastutuse kõigest, mis toimub liitlastele, kes siis meid, kas abistavad abistaja abistamise mitt abistama siis mõte, et me isegi ei talu, eks. Ühesõnaga meie enda vastutuse ruum kogu selles asjas jääb minimaalseks ja põhimõtteliselt see näiteks, mida me oleme teinud seni lõimumispoliitikaga, Narvas ja nii edasi kaob üha rohkem ära sellest debatist ja kogu selle nagu mõttekeskmest, eks, sest et nagunii liitlased lõppkokkuvõttes otsustavad, ei mängi rolli, mida ma Narvas teeme, eks. Ma ei taha kuidagi selles mõttes õigustada seda, mida Toomas Hendrik Ilves ütles, kuidas ta seda ütles ja ma arvan, et see, see mõju just selle vastutuse hajumise osas ja sellises tundes, et meil meil pole siin eriti midagi teha, et, et noh, et kas riigieelarvest siis raha tiksub ja võib-olla isegi seda pole siis mõtet nii-öelda eriti kulutada. Et see mõju on kindlasti minu jaoks problemaatiline lihtsalt marmet Toomas Hendrik Ilves, kes, kes nii-öelda vaatabki asja hoopis teise nurga alt ja hindabki meie liitlaste rolli meie kaitses eksponentsiaalselt kõrgemaks kui see, mida me siin siseriiklikult teeme tema jaoks see ongi vähem oluline ja, ja sellest sellest lähtuvalt. Ta, ta on võtnud selge kursi, et väljendada ennast rahvusvahelisel areenil niivõrd selgelt ja kõlavalt kui vähegi võimalik, et sellega tuua siia võimalikult suurt liitlaste toetust ja ma arvan, et et see on tema poolt vaadates vähemalt loogiline ja nii jäädki järgmiseks poleteistkümneks aastaks. Olukorrast riigis. Räägime lõpetuseks hästi lühidalt kapo aastaraamatust, mis võib-olla üllatas kõige rohkem sellega, et võrreldes varasemate aasta raamatutega oli seal üsna üsna vähe uudist minu meelest. Ja ma arvan, et selle üheks suureks põhjuseks on muidugi see, et, et kapo on saanud oma viimaste aastaraamatutega päris kõvasti vastu näppe. Jana toom mäletatavasti võitis KAPO'd. Ta kohtus kapo aastaraamatus tehtud väljaütlemiste pärast. Neid kohtuprotsess on veel olnud Mihhail Kõlvarti ja ja Stalnuhhini poolt ja, ja ma ei oska hinnata, et kas see on see põhjus, miks KAPO oma selles aastaraamatus meie meie nii-öelda siseriiklikele poliitikutele ja nendega kaasnevad mõttele riskidele nii vähe tähelepanu pööras. Või ongi need riskid kahanenud? Seda lugedes mul tekkis tunne, et aastaraamatut lugedes tekkis tunne, et kapo on ilmselgelt ajaloo poolt nüüd õigeks mõistetud, Vene oht, mida ta siin aastaid niimoodi trummeldaseks on osutunud reaalseks, reaalseks on osutamas ka islamiäärmusluse oht, mida, mida võis pidada veel paari aasta eest nagu selliseks ütleme, realistlikuks või mis iganes ideeeffiksiks. Aga ma ei taha nüüd sellega seda öelda, et kui kapo nüüd õigus oli ajaloo poolt õigus on antud ajaloo poolt, eks, et siis selle organisatsiooni ütleme, et selle ornatsiooni rolli kohta ei saaks või ei tohiks esitada küsimusi ja siin jääb endiselt minu jaoks üldine küsimus. Et kas kapo on üks nendest organitest institutsioonidest, mis Eesti riigis teeb välispoliitikat, sest muuhulgas võitsin vabalt välja lugeda asju, mis ütlevad midagi Ukraina sõja kohta, näiteks nendest intervjuudest? Ütleme kõigil siis selle aastaraamatuga juba ise tutvuda. Me peame tänaseks saama saate kokku tõmbama, kohtume uuesti järgmisel pühapäeval kell 12.