Eikellegimaa eikellegimaa eikellegimaa. Tere õhtust, kallid kaasmaalased, Cameroni muusikasaade, kellelegi mu alanud kestab järgneva tunni. Minu nimi on Tiit, kus need ja muusik, kes mul valitud mängima eri kujundama teiste lugusid disainima, instrumentaarses fantaasiaid enam-vähem üksipäini esitama on mitmesaareriigimees Tõnism Pavel mees, kelle kohta võib öelda, et kui Hemingway sõnugi näiteks meenutades vähemasti üht tema raamatu motot, et ükski inimene ei ole saar, siis tõepoolest Tõnis vahel on ühes isikus justkui mitu saart korraga. Muusika poolest pärit Londonis Pavel Barbadosel saareriigist tegutsenud eeskätt Suurbritannias. Muusika, mis on tema pärusmaa, on aga sündinud enamasti Jamaical. Nii võtkem kuulata ehk laskumine sulle meeldivadki mitmesaareriigimeest Tõnis Movelit, tema rege ja instrumentaalpaladest ja tema produtsendi töödes üsna erinevate sisenejate lõpu, 80.-te alguse kummaliste. Rege muusika, Kullutuslik kaksikvend, toob lihtsustatult öeldes rege instrumentaalversioon on kellelegi mootorites mitmete erinevate multimuusikute puhul jutuks olnud varemalt ja liig pikaks kurssi meeldetuletuseks, mida tahab iseenesest veel kujutab. Mis praegusel ajal stuudio muusikalis erinevate stiilininade all üsna suuresti levinud on. Ei võtaks siinkohal enam järjekordselt ette seda palju küll, et just nimelt populaarsete väge palade instrumente palversiooniga sündinud staap kasvas seitsmendate aastate algupoolel Jamaical ma sünnikohas üsna iseseisvaks muusikaliseks tegevusliigiks ning mõne aasta möödudes siis seitsmendate keskpaigaks olid ilmunud ka juba esimesed pikad heliplaadid, mis see sugustena nende kummaliste mänguliste Taaber äge muusika plaatidena olidki algselt algusest lõpuni mõeldudki Tõnis Pavel tänaseni kellelegi saate peategelane. On olnud nii räige, kui tahab muusikaprodutsent ja suutnud oma järgi käe järgi kujundada-disainida nii hästi erinevas erinevais stiilides rege alastiilides, alajaotustest, padu, Tupp palasid, kui hästi k kaanikest, eksperimentaalse moega ja sootuks kummalisema kõlaga instrumentaal vini ette. Palakemist tiksub praegu ei kellelegi. Saate taustal ei ole küll Tõnis poweri käe järgi kujundatud siia juurde korjatud, on see tõepoolest kontrastiks pisikeseks konteksti ilmestamiseks. Sest aasta, mis võib-olla 81 182, kust on pärit hoopiski teiste teeneliste Briti saartel tegutsenud Taap tegelaste grupid, Aabsindikid, pala sellest 81.-st või teisest aastast, jäävad meist arvates kaugemasse aega tegelikult kõik tänase saate lood, mis Tõnis Nobeli osalusele mängitada. Muusikaelujõuline ja laiemale publikule märgatav arenemine ilmumine brittidel Tal sai teoks siiskümnendatel aastatel. Eks katalüsaatoriks. Suuresti oli sellele kadunud Kaarli sest tolleks ajaks ütleb ta alguseks juba teise emigrantide põlvkonna just nimelt Kariibi mere saartelt pärit Lääne-India saartelt suurtest ja väikestest Anttillidest üle kolinud Suurbritanniasse teise põlvkonna emigrantide aken. Muusika oli suuresti mõjutatud teadmisest, et sealt maakera kumeruse tavalt nende kodukandist pärit suur staar oli sõlminud lepingu nende uue kodusaare Suurbritannia tollal olulisema plaadifirmaga ainen Records. Ning kui siis maami oli juba mööda maad maailma kuulsust kogumas, tuure tegemas ja järjest suuremaid saalisid välja müümas, nii nagu 85. aastal Londoni praeguseks rokionaalides legendaarset lütseumi kontserti siis lood Jamaika ja teiste tolle kandi saareriigi kodanike järeltulijat Suurbritannias. Seda usinalt. Seda suurema õhinaga hakkasid mängima räägik. Nelist Pavel oli tegev olnud Briti saartel juba seitsmendate aastate algusest oma grupiga, mis kandis nimed mattumbi ja millega ta tegeles kuulajate kõrvasid, painutas talle soodsas suunas. Aastaid enne Mati Undi 20.-te aastate alguses lagunes tollelt Briti rega jaoks legendaarselt. Grupilt pole selles saates küll ühtegi pala. Mitmed tollegi grupi liikmed on kaasa tegevad nendestki kaunites instrumentaal viniettides, mis Denis Powell avaldas näiteks kasvõi sellel siis me kuuendal aastal valminud taablistumentaalide kogumikule Itaabuays sealt meie järgmine pala, mis, mis Poweni käijal on nimeks saanud küll kaabin do saa. Ent mis populaarmuusikas ennem olnudki, on tuntud olnud vähemalt ühe teise pealkirja all. Kohtutest kojakodades täidetud on muusikamaailm, nõnda nagu seda on mitmes instrumentaalpalas demonstreerinud Tõnis poovel Corbaduse saare mees, kes mängib Jamaica saarel sündinud muusikat ja tegutseb valdavalt tegelikult tänini Suurbritanniast suuremas Meeles saareriiki esimees mitmekordselt. Hästi daat, produtsentide kui räge produtsentide puhul võib see, kes neid tõeliselt sügavuti asjasse pühendanud eristada ühe või teise produtsendi käekiri ja tõepoolest väga väikeste helidetailide ja kõlanüansside läbi võib alati ära tunda. Ta abi kui Tõnis, Pavel või liiskasperi ei, so kipsi või kelle tahes käekirja kasvõi selle järgi, kuidas on käidud, missugust kaja on timmitud külge kasvõi näiteks trummitaldrikute häälele või missuguseid mütse täpselt Pastru Tõnis Paveli ja tema käekiri ilmsesti suuresti mõjutatud sellest, et tema esmane instrument eelkõige ikkagi bass küllaga mängitav hoidki pill ning tulles barbaduselt mitte olles kasvunud Jamaical selles keskkonnas, kus ta muusikaga päriselt kunagi sündis on arvatud, et tänu sellele just muusikaline maitse klektilisel et tänu sellele ka Oldenis Powelli raamidesse siginenud nii hästi suuremaid džässi mõjutusi kui hästi on ka tema kirjutatud rege popalad mitte seesuguse juurde lähedase kõlaga, nagu tema kaasaegsed lood, mis jõudsid trikki saategi raadioeetrisse näitakse Moikalt vaid tunduvalt pehmemad, vahedama ja souli liikuma tunnetusega. See eklektika heas mõttes ja kõlaline pehmise hingestatud. Ilmsesti on äratuntavad kadenis Powelli instrumentaalpaladest. Nii eelpool kuuldud loos. Clinton kvesid Johnson oli mees, kellele kuulus hääl too deklaratiivne dekamatoorne lauluhääl. Aga kes koostonis Moveliga andsid meile tänasele kellelegi maale ühe kahest näitest selle kohta, kuis võivad ühineda keele, poeesia ja heliline poeesia. Intongi Johnson Nonii ja õigupoolest on tänini üks tuntumaid tegelasi nende hulgast, keda nimetatud Taapojettideks. Nendest noor muusika kontekstis tegutsevatest poliitiliste kalduvustega muusikutest kes oma tekstides on suuresti sotsiaalsed, poliitilised ja kasutatava muusika tausta poolest helistavad just nimelt tab räige kõlasid intervjuusid Johnsoniga vältas Tõnis Paveli koostööaastaid ning kõneleja kirjutati sellest ka just siis teistkümnendate lõpus, kaheksandate alguses. Clinton Johnson Taapoidina tollases popmuusikas mitte just kõige igapäevase nähtusena oli võib-olla kõige värskemalt kõneaineks. Tuntum küsid Jansoniga kahasse Londonis Pavel teinud heliplaati Sid edaspidigi. Ning alles 98. aastal, kui ilmutati Clinton lugesid Janssoni üsnagi kopsakas, ülevaatlik kenake kogumikalbum, siis nime sai too valik. Laat. Eel kuuldud Laulult Independent Clinton, München. See oli too lugu, nüüd tuleb järgmine, mille nimeks koosseisu Victori, kus Clinton kössis, Johnson Ma poeetilisele Taap tekstile lasknud instrumentaalse kujunduse teha taas Deniss Paweł aastani jällegi 1979. Kummalise kandilise kujuga palav Tipiku keeles tüüpilised tütarlapsed küll need kolm tütarlast, kes teda Palo esitasid aru jap hõlbelt ainetes, Apollit pumbas oli ka nende poiste rahvust sõber, trummar, padi. Vaat kolm tütarlast ei olnud teps mitte tüüpilised tütarlapsed, ehkki nendesarnaseid oli ja tuli aga juurdegi mingil määral siis nad aastate lõpus üksvahe üsna tublisti tegemist oli grupi, kas lits, mis oma erinevate aegadel tolles seitsmendate lõpu muusikalises üsna suurepärases segaduses, mis kandis nime postpulk jõudsid esineda, valgu küll esineda täiesti jutumärkides, sest pillimänguoskusest põld teps mitte juttugi päris mitmes erinevas koosseisus ning tasapisi ka kosuda mobiilile oskuse poolest. See, et natsism üheksanda osta oma esimese pika albumi kokku mängimisel, said nõusse stuudios abisse. Taabrage produtsendi Tõnis Powell võis olla ühelt poolt juhus tulemuseks aga nagu mitmed tolle perioodi kummalise poprokkmuusikakriitikutele arvavad olis litsi esikalbumi puhul. Tegemist aga tolle perioodi ühe kummalise maja kaunima plaadiga, kus oli küll nii hästi koledasti kohmakust, aga ka iseäralikku visaku pärast ilu. Nemispaanioodist aastal olla pusinaksi oluliseks abiliseks veel teisegi küll põhiliselt poisterahvastest koosneva grupi Soleti post-punk bändi ja popgrupp asjaajamiste juures. Aga selleni me jõuame. Vahepeal laseme end pisut jälle petlikult toimetada Tõnis Powelli jänesest enese instrumentaalmuusikast, mis, mis ootaks sootuks ametisemalt kõlada. Viimased poolteist on need helid missid kellegi poolt Kustnud võinud tunduda just nagu iseäranis kõheda kole filmi saatemuusikana. Päris seda nüüd ometigi ei olnud Nende suurteks abstraktsete kärinatlik lõvinate praegu givel taustal kopsivate puujalgade merelainete mille tahes üks kokku seadjaid populaarmuusikaks sest nii seda tollel ajal enam-vähem võeti, oli samuti Tõnis loovad naaber, äge produtsent, kelle kummalisemate koostööprojektide hulka ilusasti kuulus ka 1979. aastal ilmavalgust näinud kuueliikmelise grupi popgrupp. Esikalbum. Meil oli äärmiselt lihtne, nimeke koosnes ainult ühest tähest way ehk Eestigi y. Ning tollel kummalisel albumil üritas väga noortest muusikutest koosnev seltskond teoks teha oma muusikalist õhinat. Minule küll oskused paraku veel järele ei tulnud. Edaspidi küll supistus popgrupist välja üsna erinevaid muusikalisi projekte, kus tunduvat küpsemal aga võib olla ka taltsumal kujul avaldus kõik see, mis tollest nõndanimetatud popgrupist embrüos oli kunagi olemas olnud. Tõnis Pohla jaoks oli see võib-olla väljakutse. Võib-olla üks, üks kummalisemaid stuudiotöid, millest on eales osalenud. Aga arvata võib, et sellegi Albumi, mille õht pala ainult lõiguti sai seni kuuld ja teine olge valmis. On tulemusi kergemat peagi. Tollegi albumi puhul oli, oli iseäralik kaal või tasakaalutus olemas veidi veidi viimistletud ideede ja seda suurema energialaengu vahel. Popgrupp, mille eesotsas seisis tollal noormees nimega Mark Stewart lagunes samamoodi nagu eelpool kuuldud tütarlastetrio Slidski 81. aastal. Maks Diortist olla edaspidi saanud ka muide rege ja tahab muusikaga seotud tegelaskuju kusagil briti populaarmuusika ääremail. Mees, keda mõnedki sõgedaks peavad, kes vaatamata ei väsi tegemast oma Taap rägeja folkmuusikat ning sinna juurde kuulutama väga kummalisi sõnumeid imelikest salanõudest ja vandenõudest vandes eestlastest, mis ja kes kõik maksti, juhataja arvates maailma valitsejad. Võib-olla polnud see võrd paranoilise ideid marks Diortil veel popgrupipäevil vähemasti Denis Poweli heli disainitud. On nii mõnigi popgrupi lugu ka vägagi kandiline, nurgeline ja kohati rabe, aga iseäralikku ja vastupandamatut hoogu on nii mõneski neis päris tublisti, nii nagu selleski järgmises palas pappgrupi valas. Nii väga kui Tim, meie olemegi aeg. Head inimesed kuulajatega ikka tundi, eikellegimaa, need lained, mis jõuavad eikellegimaa randa saate lõpuosas on jällegi pisut rahulikuma valvema loomuga kui mis jäid saate keskosas enam-vähem. Ja tõepoolest saate lõpuotsas enam seesuguste pust pungil heli pööritustega tegemist ei tule neid vahepeal mängisid meile ette minevikust seitsmendate lõpust popgrupp ja teine Trio nimega Slitz. Suvel on tarbemuusikaprodutsent, kelle instrumentaalpalad nende nägusamatele kenamatel moonidel jäävad täitma selle saate lõpuotsa. Ning see, et Tõnis Powelli toorinstamentaalid ehk nad on ka pärit üksjagu kaugest ajast. Enamus neist, mis täna kuuldud, on kokku mängitud aastal 76 on võib-olla ka seetõttu pisut retroliikuja kauni kõlaga et see ajavahe meie ja lugude mängimise vahel piisavalt pikk London on ilusasti täis. Powelli tab meisterdamise käekiri ka iseäralik selle poolest, et kuigi Taap kui seesugune, kui stuudiotehnika üleüldse lubab enesele peaaegu mida iganes. Vähemalt mis puutub sellesse kuidas käiakse ümberhelidega ämbritega, rütmikuga, lugude struktuuriga, siis mistahes stuudio võlur võidab maister ei lase end tegelikult tihtipeale suuresti segada sellest, milline üks või teine ka muusikaline algmaterjal oli. Esmasel kujul lastakse fantaasial lennata. Vaata ning teinekord võib ka see erimosaiik, mis lõpuks kokku saab uuel moel tunduda liigagi kirev ja ta teraline. On äärmiselt hoolikas olnud enamasti oma meloodiatega ümberkäimisel. Ta võib neid küll õigustada ja lõhustada, aga lõpuni ära kaotada või tundmatuseni moonutada ei ole ta nagu tundub kunagine tahtnud. Otsejoones ehk sirgjoon, see on tehtud, järgmine tahab isegi kellelegi maleva kuulatud, saab selle nimi all Strutlyndaap ja mänginud on selle kõik need instrumendid, mis kuulda. Tõnis Bobel peaaegu üksipäini. Tänane jäi kellelegi head, inimesed läheneb oma lõpule nende Taabustumentaalide kaunikesti fantaasia külastest ämbrites regerit, millise suutsemises, nii nagu oma palasid on kujundanud Tõnis Voovel, kes oli täna ei kellelegi, ma saate peategelaseks mees, kes ei ole ainult kuulun möödaniku vaid kõige sellega, millega ta tegeles siis no ta lõpu ja 80.-te alguseni, millest tänase saate lood aimule andnud, tegeleb ka praegu teinud 100 üheksakümnendatel Ki produtseerinud A poeedid Milton Johnsoni vaatasid olnud osaline mitmete uute Tšassiliku koega rege muusikute esilekerkimisel ning kirjutanud usinasti lusikat TV seriaalidele ja võib-olla on ta praeguseks jõudnud juba filmegi. See kõik jääb kuhugi mujale, sest muusika saab olema siin nädala pärast, samal ajal, kui saadan jälle kellelegi maa ja mina loodetavasti koos teiega taas olen Tiit, kus mets ja jälle kuulmiseni.