Tere, saate teemad. Kirjanik Jaan Krossil on juubel. Ülevaade neljapäevaselt konverentsilt Tartus. Kommentaar uuslavastusest vend Enrico ja tema piiskop. Lõppevast nädalas oli ka bibliograafia päev. Juubilar Endel Annus. Soome Instituudis esitleti Soome uut kirjanduse ajalugu ja Tartus ilmuma kirjastuse uusi teoseid. Saate lõpuks kontserdi kommentaar. Stuudios on Pille-Riin Purje. Täna on Jaan Krossi 80. sünnipäev, jätkab Mari Tarand. Seista keskaustusavaldusi vastu võtta vägagi ära teenitud tunnustust ja armastust. Ka see on kohustus, mis mõnel mehel elus ära kanda tuleb. Neljapäev Tartus tõestas, et kirjaniku juubelit saab pidada sellise sisukuse ja südamlikkusega mis kõiki kohalviibijaid hingeliselt ülendab ja vaimselt toidab. Iga eesti kirjandusest huvitatud inimene võis astuda Kirjandusmuuseumi saali või hiljem Tartu Ülikooli aula sammaste vahele ja kõigest osa saada. Kõigepealt näitusest kirjandusmuuseumis, mis esitles krossi ajaloolisi tegelasi ja selles majas leiduvaid aardeid, mis krossi loomingu läteteks on olnud, räägib näituse koostajad Piret Noorhani. Plaani keskmes on nii-öelda reliiklejate plokk ja siia tõesti osa materjali panime välja ainult tänaseks päevaks, sest et kaasaegses ühiskonnas lihtsalt ei söanda olla nii julged, et jäta neid siia pikemaks ajaks, sest väljas on tõesti ehtne Balthasar Rostovi kroonika. Väljas on ehtsad Kristian Jaak Petersoni käsikirjad, tema laulud, päevaraamat. Väljas on ka Otto Wilhelm Masingu kirjad Rosemplenterile, kus käib jutt Kristjan Jaagu üle. Väljas on veel valik Köleri ja Kareli materjalidest. Näitus avatud oli rahval võimalus kirjanikku tänada ja õnnitleda. Ja seda tegid järjest nii Tartu linnapea kui südi tütarlaps Miina härma gümnaasiumist. Jõgeva raamatukogu inimesed ja auväärne Vello Salo, ajaloolaste peret esindas professor Helmut Piirimäe Tartu kirjanikkonda Janika Kronberg. Eesti üliõpilasseltsi noored mehed tulid aga samuti krossi kõige vanemad tuttavad perekond Kaalepit. Ain Kaalep tutvus Jaan Krossiga vangikongis rohkem kui pool sajandit tagasi. Edasi siirdusid Jaan Kross, Ellen Niit ja tartlastest sõbrad, kolleegid ja lugejad. Tartu Ülikooli aulasse ülikool ja Jaan Kross, taan Tartu Ülikooli vilistlane. Ta on olnud õigusteaduskonna õppejõud, ta on ülikooli audoktor ja ta on olnud vabade kunstide professor. Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Kirjanike Liidu Tartu osakonna korraldajat. Konverentsi seitset ettekannet ei jõua ma loomulikult isegi lühidalt refereerida ja Kalambuurid teravmeelsused üllatavad kõnekujundid jäävad nendele, kes said kohale tulla. Mõned viited siiski enam mällu sööbinud. Jüri Talvet, võrdleva kirjandusteaduse professor analüüsis seda, mis tõstab Jaan Krossi olulisele kohale maailma kirjanduses. Kas on loonud niisuguse suure narratiivi eesti rahvuse ja riigisaamisest see mulle tundub väga oluline, et ta on tegelenud ühe teemaga kogu aeg väikeste plokkide kaupa järjest, seda täites nii peegeldanud kui ka loonud mingisuguse ideaali. Ideaalid peavad paratamatult olema kas või müüdi, aga müüdid samuti need, mis meid toetavad. Just sellele konverentsile Kanadast saabunud Vancouveri Briti Columbia Ülikooli professori Toomas Salumetsa ettekannet läbis punase niidina Krossi pühendumus Eestile ja jäämise ja lahkumise käsitlus, mis nii selgelt on väljendatud. Krossi romaanis paigallend. Meie ei lähe, kui miljon peab jääma. Rein Veidemann üks konverentsi organiseerijaid. Sadade tuhandete eestlaste saabusi seisakuga temasse iis mida jutustas Muhamedist mühiks hunt. Kui meile pole antud võimalust saada suureks arvult solvumine, puus, saada vaimult suureks. Ain Kaalep ütles, kes teab, kui tõsiselt siiski, et krossi proosa on tema luuleloomingu epiloog? Jaa, ta esitles krossi kui võimsat luuletajat ja näitas samuti, et senise kriitika arvates kõige olulisemad luuletused Krossi loomingus võiksid olla ka hoopis teised. Ja Kaalep lõpetas oma ettekande luuletusega Väike-revolutsionäär mille loomisdaatum ei ole vangla aasta 1944, vaid on vanglaaasta 1946. Nüüd saab seda ju õigeks õiendada. Kuid õhtu kõrghetk oli Jaan Unduski peokõne, mis äärmise taktitundega liikus Jaan Krossile kui inimesele väga lähedale. Seda võimaldab äia väimehe suhe. Kuid ettekanne jäi ülevalt kargeks ja andis nii palju mõtteainet inimeseks olemise kohustusest. Sinul, papa Jaan on asunud põhiraskus Eesti kultuuri suurmehe Jaan Krossi rolli loomisel. See on sinu ainuisikuline roll, sul puuduvad selles asendajad ja selle rolli ülima reaalsuse varju võid Sa end nõrkuse hetkel alati peita, kui tunned, et kõik sinus ei ole sama reaalne ja kadumatu Konsa roll. Sa võid meenutada, et oled nüüd üks loodusjõude nii nagu tuul, nii nagu lumi. Üksolemise, paratamatuse, mõnikord oodatum, mõnikord mitte. Mis vahet? Igatahes see, millele keegi kätt vahele panna ei suuda ja mis tuleb ära taluda ka siis, kui ta parajasti mõnele ei sobi. See on kindlasti turgutav teadmine. Sest sest see peaks olema elu, hirmu lõpp. See peaks olema elus väga palju energiat nõudnud. Enesekaitsemehhanismide peatamine ei pea kartma enam ei haigustega tulekahjudega ühiskondlikku arvamust, kõik saab korvatud. Sina, papa Jaan, ei pea isiklikult selle silmas enam midagi kartma, sest oled kindlustatud enama kui kindlustusseltside poolt. Vähem kui kümmekond aastat tagasi, nõndanimetatud putši ajal, vahetult enne poliitilise läbimurde tipphetke olid mõned vanad hirmud sinus äkki ja ootamatult ikka veel väga tugevad. Sa istusid sõnatult televiisori ees seerides oma pika elu hirmukogemust mis oli suurem kui meil. Mäletan, et mõtlesin tookord, miks kardad sina surematu mees, teist korda Siberit? Sasha neid neid ja prosse tol ajal enam Siberisse ei saadetud. Vastuseid on mitmeid, muuhulgas võib öelda, võiksid olla nõrk, pidades ennast vähem surematuks, kui seda muud teadsid olevat. Sa istud hommikul laua taha, et asuda oma päevatööd tegema ja siis tuleb järjest kuus inimest igaüks oma eriprobleemiga. Et küsida sinult nõu, paluda soovitust lihtsalt arendada end sinu seltsis. Ja sa veedad nendega tunde mõnikord parima osa päevast. Sest kõigi teiste võimete seas puudub sul võime ära öelda inimesele, kes sinu intellektuaalset abi vajab. Sa veedad nendega parima osa päevast, et selle lõpul ameti lausuda. Minu päevatöö on tehtud. Millal sa seda jõudsid? Mitte ükski kõrvaline improvisatsioon, olgu siis kuueks tunniks Keilasse ploome korjama või kuueks aastaks Siberisse sütt viskama ei ole suutnud nurjata su päeva töökava. Ma ei tea, millistest ülesannetest koosnes sinu isiklik mõtteline päevaplaan aastal 946 kuni 54 kuid mulle tundub võimatu, et seda päevaplaani üleüldse ei olnud ja et seda tema olemas olles ei täidetud ka toona. Olgu siis Patarei vanglas, Komima vildikuivatis või Krasnojarski metsas. Siber kokkuvõttes vaid võimendas sinu seesmist kodanliku distsipliini. Kiri ei katke. Jaan Undusk võrdles krossi veel nõnda. Eesti kultuuris oled sa shehhere saade meie kõigi eest see, kelle jutustuse järg takistab valitsejaid surmaotsust, täide viimast. Kes on see valitseja, mille surmast käib jutt, ei ole õieti selge, aga teada on, et kuri valitseja surma kusagil olemas. Andekatest pojettidest, andekatest, protestidest, andekate boheemlaslik standekatest, joodikutest, andekate naistest ja isegi leekivatest geeniustest ei piisa, et üht kultuuri täiskäigul tasakaalus hoida. Peab olema ka see, kelle kiri lihtsalt ei katke. Kultuuris saab olema teadmine, keegi kirjutab kusagil ikka, kirjutab ka siis, kui teistele ei tule mõtet või kui teised on ajutiselt taas rivist väljas. Ka siis, kui pasun hüüab kõiki viimsepäeva Noa laevale. Sel ilusal hommikul läheb üks mees oma laua juurde naelutab end selle taha nagu ristile ja jätkab pooleliolevat peatükki. Ja ta teab juba, mida ta ka homme ja ülehomme kirjutab. Olgu või vee all. Juubilari enda sõnadest võtan mina hinges kaasa, need. Meie põlvkonna ülesandeks jäi valdavalt mäletada, teadvustada, aidata, kinni hoida ja kus võimalik taastada seda, millest me olime paljaks tehtud. Kuni imemoel. Me võitsime teist korda ühe sajandi jooksul ajaloo suur loterii peavõidu. Tähendab, saime oma sõltumatu omariikluse tagasi. Aga meil oli ja muuseas eriti ka siin selles auväärses majas. Meie kõige vastuvõtlik Kemail kujunemisaastail õpetatud omariiklus on ühe rahvuse elu kõrgeim organisatsiooniline vorm. Nii et minu põlvkond ja tema läheb pea kaasus tajus täie sügavusega, mis oli olnud, milles ta pool sajandit oli pidanud ilma olema. Ja mille ta siis korraga tagasi oli saanud. Ja mis tal nüüd olemas olla. Panime erksa vastumeelsusega tähele, et üldreegel näib olevat see, mida noorema osaga meie põlvkonna järglaste sõjas tegemist on. Seda paljamalt on nende teadvuses esil isiklikud huvid. Kirvesilma reegli järgi, mida kaudsem ja pealiskaudsem on kellelgi isiklik, lapse põlime või noorusaegne kogemus omast riigist. Seda sagedamini on riik tema jaoks abriori parasiitlus ja vägivald. Sest pool sajandit sisendas kogemus selle vankuma seltskonna vanavanematele ja vanematele. Kui see oli ealdasa võimalik, siis ka sellele seltskonnale endale. Seda, et riik oli tõesti võõraste vägi või see nii massiivne sisendus hälbib tänini teistsugust teadmist, et oma riik on midagi põhimõtteliselt muu. Et oma riik on oma kodu avardatud ruum, mille piirideni igas viimases, kui suhtes laieneb riigikodaniku vastutus. Võtkem neid sõnu väga tõsiselt. Jaan Krossi juubelit tähistatakse täna Eesti Draamateatris piduliku teatriõhtuga vend Enrico ja tema piiskop. Krossi uut näidendit Mikk Mikiveri lavastuses on mängitud seni kolm korda. Aga juba seegi lavaelu näitab avardumise märke. Kõnelen lavastusest osalt dialoogis ilmunud köitvate arvustustega Lilian Velle rand, kes heidab esimese kivi, 11. veebruari sirp ja Valle-Sten Maiste tapetud isa elustamine muljendus. 10. veebruari Postimees, mis muuhulgas näitavad, kui palju tõlgendamisel oleneb nägija elu ja kunsti ja elukunstikogemusest. Ühtedele farss, teistele draama, nagu alati, tsiteerib Bellerand krossi näidendi alapealkirja vend Enrico, teisel vaatamisel sain kinnitust. Farss või jant ei ole lavastaja Mikiveri päris osav draama ja tragöödia on nii ka selles loos saatuslikust ajast 1940.-te alguses. Kammerlikule, mänguruumile ja õhule vaatamata on lavastus omamoodi pano Raamne mida toonitab ka tekstitegevuspaikade rohkus, stseenide vaheldumine suisa seik spiri vaimus. Ervin õunapuu lavapilt muudab väikese saali mänguruumi. Publik on kahel pool mängu ping, nende vahel. Ruuminaad meenutab Mikiveri üsna hiljutist lavastust Stahlil ja Stalini portree viibib kohal nüüdki. Kellele publikust on too suur juht ligidal otse selja taga, kellele kaugemal hämaruse varjus oleneb vaatepunktist. Taasloob Mikk Mikiver ruumi silla lava ja saali vahele. Mänguruumi ääres on paar samasugust tooli kui publikul, aga need paigad jäävad tegelastele ning saab suhteliseks piir osalemise ja vaatlemise vahel. Hinge külvatakse kahtlus, kas pole pealtvaatamine, enesepettus. Vend Enrico ehk Enn Kase rollis dubleerivad Raimo Pass ja Sulev Depart. Ajalavastuses on peategelast raske määratleda. Enne Rico on pigem seesama vankuja osalemise ja vaatlemise vahel. Noormees, kes oma elu rolli veel ei adu. Olulisemgi tegelane on tema piiskop Eduard Profittlich, katoliku kiriku peapiiskop Eestis aastast 1936. Ajalooline ja samas üldistatud isik, keda Guido Kangur mängib mõjusa õhulisusega. Temal on teistsugune suhtelisuse ja igavikutaju kuulakem, kuidas tema, lausub sõna peaaegu. Kahest enne Ricost tundus huvitavam Raimo Pass 15. veebruari etenduse põhjal. Aga ta mõjus teisiti kui Vellerannakirjutises passi süüdimatu, head kurjast, vähem eristav n riiko. Pigem oli Sulev Tepparti roll kergemalt ja vastutustundetum alt läbi elu juhuste libisev. Raimo Passi. Henriku olekus nägin rohkem valvsalt ebakindlust, valusat rahutust. Aga kogu see kolmas etendus oli pinevam ja valulisem. Tõsi, nukram allteksti olid saanud isegi karikatuursena trollid. Taandumas oli pinnalise labasus lamedast massistereotüübist Valle-Sten Maiste sõnad. Liiguti sisima suunas, jäeti võimalus ka võimu, kruvikeste nõmedaid rolle inimlikult edasi mõista. Nii oli terake karmim ja tumedam Lembit Ulfsaki läbiotsija Kaagebist sinirumm. Koomilisse läbiotsimise pilti imbub see läbi, lootusetust. Muutumas on Enn Nõmmiku vanemleitnant nahasson. Tema rollile lisab lavastuse ebakindluse hetki. Kuidas ta korraga tajub, et seisab jalule surnumagamise asemel. See tundub kohatu patja enne ühekorraga. Ometi võtab nahas on iseenda surma kui öist komandeeringut. Ta ei pääsegi välja aja hirmude, vajalike kohustuste, tuule kiirust. Tundub, et Mikiveri lavastust korduvalt vaadates jääb üha vähem juhusliku, mis stseenide detailid puhastuvad tähenduslikuks teelusikas ilma alustassita teeklaasis pagari tänaval on kui märk kolmeti aegade muutumisest ja kuidas keegi selle lusikaga ümber käib, määrab kohanemise astme või telefoni katmine padjaga pealtkuulamist kartes. Ja hiljem nagu muuseas jääbki telefon padja alla, kuhu pannakse väsinud pea, ei olegi enam võimalik usaldav puhkus, ainult iseendale kuulub uni, jäikuse, Mikiveri lavastuste saatuse valgus. Kui finaalis kustub valgus piiskopi viipe peale, on see ju viibe igavikust. Sellele järgnev armastuse dialoog tundus peaaegu ülearune. Aga eks see ole teadlik tagasipööre tegelikkusesse. Enrico lugu ju ei lõpe veel halastavas igavikus, vaid kestab külmas Siberis, kust ometi on võimalik koju tulla, kui on õnne ja usku. Märksõnad kannatus ja andestus, mis näikse puudutavat üht konkreetset saatust, avarduvad vaikselt üldistuseks kogu läbi ja üle elatud ajale. Auväärseid juubeleid peeti sellel nädalal veelgi. Kolmapäeval oli Eesti akadeemilises raamatukogus bibliograafiapäev, mis pühendatud Endel Annuse 85.-le sünnipäevale. Esitleti juubilari teost eesti kalendrikirjandus. 1720 kuni 1900. Kõneldi Endel Annuse elutööst, Esko häkli Soomest, rääkis Eesti retro spektiivse rahvusbibliograafia väljaandmise eeltööst Soome raamatukogudes. Anne ains kõneles Endel Annuse bibliograafi kutsumusest keerulises ajas, jõudes neljakümnendaist tänapäeva. Kuni 40. aasta sündmused ei ole mõjuda, millel on saada, teha huviks tillulex olin siis rektiivse Rammsteini euro eest. See esimesel kaanel teostajad, toetajad volinkas Eestist lahkunud nagu vannidki Anderson või nõukogude võimu poolt represseeritud nagu painama soo. Aleksander nibud füüsilised protesteerima, mida ma pean elu osaks sai näha oma elutöö Eesti raamatu. Viimane olemas sügav huvi eesti kirjanduse ja rahvaluule vastu. Põhjus, miks ülikooli kaasonaaline pingel praeguse kirjandusmuuseumi käsikirjade osakondade hoida. Linaseemnel on see lahendus õppus Eesti Rahva muuseumiga. Kuigi noh, siis seda enam tulla lõpuni kursis kõikidel elualadel ja sõnakuudes. Tegelikult puuduvad akadeemilised aja lood, akadeemilised kiilutsioon, kultuuri lood rahvusbibliograafia ruumine, no tõepoolest kõikide kultuuriinstitutsioonide üha arengut ja koostööd pidi oma töö on olnud kõikvõimalike andmete väljaselgitamiseks. Majanduslik eri aegadel erisuguste ideoloogiliste kriteeriumide järgi koostatud teatmeteoseid ja bibliograafia omavahel võrreldes puuduvaid seoseid juurde majades CB vastusest oma Aino vaid see, kes sellega tegelenud. Ja ettekandega Endel Annus ja arhiivraamatukogu jõudis mõjusate üldistusteni Heino Räim. Kirjandussündmusest Soome Instituudis käis osa saamas Mari Tarand. Kui eestlane soome kirjanduse vastu huvi tunneb, saab ta võtta riiulist kai laidise koostatud ja Piret Saluri tõlgitud soome kirjanduse ajaloo. Nüüd aga on meie naabritel jätkunud kadestamisväärselt palju jõudu ja võimalusi, et anda välja uhiuus kolmeköiteline soome kirjanduse ajalugu. Ja soomlased Soome instituudi näol on väga varmad oma kultuuriuudiseid meile tutvustama. Nõnda korraldasid nad seminari selle uue teose ilmumise puhul ja kutsusid Soomest kohale teose peatoimetaja professor üria, Vardjo ja toimetus, sekretäri magister klasse, koskela ja ka väljaandja, Soome Kirjanduse Seltsi esindajad. See oli huvitav seminar. Soome Instituudi saal oli rahvast täis ja Eesti poolt olid teosega jõudnud tutvuda ja andsid omapoolse ülevaate sellest. Rein Veidemann ja Sirje Olesk. Käsitlusviis selles raamatus on täiesti uutmoodi, see ei ole enam üksikute kirjanike ja üksikute teoste analüüs ja kirjeldusandmete baas vaid kirjandust nähakse kui protsessi ja soome kirjanduse ajaloo protsessi kui Soome rahva kujunemise protsessi. Aga küsin Sirje Oleski kilt, on see siis täiesti traditsioone murdev teos? Senist traditsiooni kindlasti tähendab, ta on niimoodi teadlikult on seda, ütleme, moodsalt projekti alustatudki ja selles mõttes ta on ebatraditsiooniline, ma ei usu, et ta loob uut traditsiooni. Ma arvan, et mingi järgmine kirjandusajalugu, noh nii umbes 30 aasta pärast või kuidas intervall, aga see on see umbes 30 aastat, et see tehakse vahest jälle natukese traditsioonilisem. Aga seekord ja selle uurija põlve, kus ma olen ka mõelnud, et, et see on sellepärast niimoodi, et tõesti need inimesed, kes on selle kirjandusloo kirjutanud, need on 20 aastat Soomes vahendanud ja järginud neid uut teoreetilist mõtet, mis on siis Prantsusmaalt Ameerikasse ja Ameerikast tagasi noh, niimoodi lainena käinud ja noh, mis on ju ka meieni jõudnud ja mis on igati tervitatav. Aga ma tahan ka ütelda ja see on ka täiesti loomulik, et noh, niisugust kirjandusajalugu saab teha siis, kui on värskelt meeles ja paljudel riiulis olemas traditsiooniline kirjandusajalugu, kust saab Ühele vaadata seda asja, mida sealt uuest ei leia. Kas võiks öelda nii, et see on nende kirjandusuurijate, teadlaste, oma kogemuste uuenemise, niisugune proovitöö või katsekivi või katse neid kasutada praktikas, et kirjandusteaduse moderniseerimist kasutada ära nüüd kirjanduse moderniseerumise protsessi pildistades või sellest jutustades. Aga nagu ma saan aru, see raamat ei ole igav, ta on köitev jutustus kirjandusprotsessist. Ja mulle tundub, küll, tähendab tervest protsessist või kui kedagi huvitab mingi kindel ajalooline periood, siis ta leiab selle küllalt kergesti kätte, et noh, see perioodid on üldiselt piiritletud tuleb mingi noh, kolmekümnendad või möödunud sajandi algus või mida iganes ja ta saab vaadata. No mis siis oli kirjandus või kultuurielus ja ta saab kätte mingid märksõnad, kes siis olidki kirjanikud, no niimoodi võib-olla ka, et mis teosed nad olid, aga nende kirjanike ja nende teoste kohta peab ta lugema kusagilt mujalt. Aga ma tahan ikka seda rõhutada, et ilmselt see seltskond, kes nüüd tegi selle kirjandusajaloo, nad ei tahtnud uuesti jälle kirjutada seda, mida enne neid oli kogu aeg kirjutatud. Nad tahtsid tõesti seda oma lugemust noh, niisugust relatiivsust või seda, et mis ikkagi kirjandus, vot viimased 20 aastat on seda kogu aeg küsitud, et mis on kirjandus ikkagi ja mis on ajalugu ja mis on noh, ajalookirjutus või kirjandusajalookirjutus ja selle kogemuse pealt on nad püüdnud nüüd kirjutada seda tervikkäsitlust väga niisuguse selge teoreetilise joonega. Aga näiteks mul kohe läheb, mõtlesin, et kui on juba nii rikkalikult ja palju ja vaat kui palju on nemad välja andnud oma kultuuriloo ja kirjandusloo kõik võimalik materjalid, dokumente, kirjavahetusi, elulugusid, auto ja muid biograafiaid, et siis võib teha veel ühe niisuguse värvika raamatu, nagu see neid on. Aga et Eestis ma ei kujuta praegu ette, tähendab, vaat, kus oleme meie. Me peame nüüd maadlema, et kiiresti saada eesti lugejale üks korralik kirjanduse ajalugu. Jah, me oleme ikkagi täiesti teises olukorras, sest noh, nemad on noh, niimoodi stabiilses ühiskonnas kogu aeg edasi arenenud ja nemad kirjutavad uue kirjanduse ajaloos pärast, et neil on teoreetiline käsitlus kirjandusest muutunud, aga meil on kõigepealt eeltöid palju vähem ja, ja meil on ju ka noh, niisugune seitsmes köites põhjalik kirjanduse ajalugu ees, aga see on kirjutatud teise ühiskonnakorra ajal tegelikult ikkagi tsensuuri tingimustes. Me peame ju kõik perioodid uuesti kirjutama, kaasa arvatud selle kõige uuema, mida me niikuinii peaksime kirjutama. Nii et noh, ma usun seda ja et ikkagi noh, nii nagu iga põlvkond vaatab tagasi ajaloole ka kirjandusajaloole, oma sellelt hetkesituatsioonist lähtudes, nii tuleb ka Eestis teha, aga niisugust tendentside ja voolude ajalugu ma kardan, me ei ole praegu võimelised tegema, sest meil on eeltööd on liiga vähe. Tõst jätkab nüüd Hedvig Lätt. Möödunud nädalal esitleti Tartus kirjastuse Ilmamaa kahte väljaannet Uku Masingu raamatut üldine usundilugu ja Tartu Ülikoolis eestikeelse võrdleva usuteaduse rajaja professor Eduard Manni raamatut varjatud varandus. Lähemalt räägib raamatute konsultant Tarmo Kulmariga. Usuteaduskond tellis eelmise aasta alguses eesti keele Rahvuskultuuriprogrammi raames toetussumma, mis oli mõeldud just nende kahe raamatu avaldamiseks Ilmamaa kirjastuse juures, kes. Oli Eduard temma. Eduard bemman oli üks väga huvitav Mitmekülgne kuju. Ta oli Peterburis sündinud käsitöölise pojana ennast üles töötanud. Ta oli õppinud majandust, ta käis Tartu Ülikoolis ja õppis usuteadust. Ta oli vaimulik kooli õpetaja, kuid võib-olla kõige tähtsam see, et alates 1919.-st aastast kuni oma surmani 1936. aastal. Ta oli Eesti vabariigi Tartu ülikooli esimene võrdleva usuteaduse professor ja sellena ka üks Uku Masingu õpetajaid. Nüüd alles viimastel aastatel on väljaantu mõne tema raamatu korr pluss trükid. Need on hinge surematus, ekstaas ja müstika. Nüüd käesolevas kogumikus varjatud varandus on veel üks Eduard temani väga oluline teos. Ja see on usk ja majandus ja selle raamatu, mis on väga fakt, pide tihe, väga põnevalt kirjutatud. Tema selline tõeline väärtus seisab selles, et see on tegelikult esimene eestikeelne religioonisotsioloogia õpperaamat või käsiraamat ja selle üks põhilisi ideid seisneb selles, et kristlik maja algab sealt, kus lõpeb jumala teotamine ja röövmajandus. Ütlesite Teeduartemman oli Uku Masingu õppejõud, välised mõjutused on siis õpetajalt õpilasele. Seda on küll väga raske ütelda, kuid võib-olla arvestades seda, kuivõrd hästi onu Uku Maasing oma hilisemates kirjutistes peale teenmani surma oma õpetajast rääkib võib vaata, et just laialdase hoovi tegeleda mitte ainult ühe probleemiga, vaid paljudega ning proovida neid omavahel siduda, mitte hüpata lihtsalt kaootiliselt ühelt teisele, vaid viia neid omalaadsesse, maailmanägemus, omalaadsesse süsteemi. Nii nagu tenn man oli ühiskonnategelane, kooli õpetaja, teadlane, majandusega kursis olev inimene ja Kadioloog. Nii oli Uku Maasing vana testamendi teadlane usundiloolane. Ta tundis väga suurt huvi taimeteaduse, vast teda huvitasid keeled, eriti kaugemate rahvaste kultuurid ja keeled. Ta tegeles kirjanduse ja kunstiga ja, või olla just niisuguse väga laiahaardelise või nagu tänapäeval öeldakse, interdistsiplinaarse lähenemisviisis, tea tuustele ja teademistele. Võib-olla selle lähenemisviisi kuju nemises. Uku Masingu puhul on vast Eduard Ten mannil ka oma osa olnud täita. Ja kuulata on veel Ivalo Randalu kontserdi kommentaar. Lõppeva nädala teine pool on Eesti muusikaakadeemias möödunud rahvusvaheliselt klaverit tuua teeb festivali ja duo mattalisakos Toivo Peäske 25 aastase tegevusjuubeli tähe all. Ise märkisid viimased oma aastapäeva kontserdiga viimati kaheksandal veebruaril Võrus. Täna õhtul. Täpsemad olnuks nad üheksandal jaanuaril, sest just samal kuu päeval aastal 1975 toimus duo esimene esinemine sealjuures pärit mõlemat Tallinnast, tekkis koos mängu idee Leningradis, kus mõlemad parajasti starsis viisid kuidas see juhtus, see arenet ja mida nad tuua mängust sisuliselt peavad, on kenasti lugeda nädal tagasi ilmunud sirbist. Siinkohal lühidalt, et pole liialdus väita. Veerandsaja aasta jooksul on hõlmatud kogu vastav repertuaar sealhulgas üle poolesaja eesti helilooja uudisteose ja viimased Jon kõlanud venes Saksas Skandinaaviast ka mujal. Nüüdne tema on teadagi eriti läbi kaalutud, kõlavad Mozart, Brahms, Kangro, Sumera, TPS-i, Jäärav, hell. Täna õhtul kell 19, siis Estonias homme õhtul toimub sammas festivali lõppkontsert, et on Bachi aasta, täpsemalt tema 250-st surma-aasta ja nagu olete juba märganud, tähistavad meie muusikud seda sümpaatse tähelepanelikkusega. Andres Mustoneni, Ivo Sillamaa vastavaks. Kava on juba rännanud mööda Eestimaad ja rändab veelgi komme näiteks Jõhvi ja esmast Luuale. Teisipäeval aga mängitakse Estonias sõnaga kontserdil Mikk Mikiver. Esitatakse sonaadid A-moll F mulje e-tuur viiulile ja Vessinile. Ka sopran Nadia Kuremi Oboist olev Aino mäe ja tartlasest organisti Urmas Taniloo. Ühist on seekord pühendatud põhiosas Bachile. Veel esitatakse Händeli, Mozarti ool pusi. Kontsert toimub kolmapäeval Nigulistes ja loomulikult õhtul kell seitse. Siin aga tõuseb keelega üks hoopis üldisem probleem. Nimelt on kunstihoidjat mures Niguliste eeskätt puidust kunstiväärtuste tervise pärast ja see on kõigiti aktsepteeritav, kuid leitakse, et just kontserdipublik, kes vägagi harva küündib lubatud 300 inimeseni higistab ruumi niiskeks. No hästi ei higista, vaid hingab niiskeks. Nigulistes on jahe, aga ka kuumadel suvepäevadel. Sestap tuleks arvatakse seal kontserditegevus hoopistükkis lõpetada. Aga turismihooajal kraabib Nigulistest parematel päevadel läbi mitu korda 300 hinge. Kas ei tuleks nende kahjuhulluse pärast maja piss sulgeda ja kuivas sulgeda? Miks siis niisugust vanalinnakeskset hoonet üldse selle kunstiasjas kinni hoida? Kõik need rariteedid annaks koondada kuhugi igas mõttes turvalisse nurgatagusesse ka hoidlasse. Kontsert, aga saaks siis Nigulistes rahulikult jätkata? No see iroonia jah, oli nüüd võib-olla küll kohatu, kuid usun, et mõistlik kompromiss on võimalik, et jääks kunst ja jääks muusika, sest külastatavus on ju reguleeritav. Esialgu kontserdit jätkuda, loodetavasti nii ka jääb. Järgnevalt vaatame Tartu suunas, seal Vanemuises üheksa kolmapäeval vabariigi aastapäeva kontsert, Teaduste Akadeemia meeskoor esitab siis Kuno arengu juhatusel Tubina reekviem langenud sõduritele. Teos on koorile hästi omaseks saanud, sest Eesti ja Rootsimaa peale on see neil viies või kuues esitus teisipäeval, päev siis enne toda Vanemuise kontserdit laulab aka ramm Põltsamaa kirikus ja see on ka vabariigi aastapäevale pühendatud. Dirigeerib Ants Soots. Reedel algusega kell 18 toimub taas Vanemuises värvikas laste kontsert, kus Lauri Sirbi juhatusel mängib ERSO, mängib Prokofjevi inetut pardipoega ja süüti pälvina lõke ning sansansi kuulsad loomadega karnevali tulistanud Pille Lill. Kontserti juhib Peep puis. Õige palju musitseeritakse maakondades. Täna kell 18 30 mängib Peep Lassmann, mis jääni lindude kataloogid, teist osa Pärnu Agape keskuses ja nagu ikka, teeb kaasa Fret Jüssi ja saalis kõlab ka ehtne linnulaul muidugi heliga endilt. Ja nagu ma juba ütlesin, reisib juba kell 19 märgib vabariigi aastapäeva oma kava keram kõldsama kus Eesti muusikat ja luuletaga aegade esitavad Pille Lill, Neeme Bunder, heidiv aus Tamm ja Andres Ots. Kolmapäeval kell 14 Viljandi maavalitsuse saalis ja kell 18 Haapsalu linnagaleriis. Samal kolmapäeval laulab Narvas Tallinna poistekoor, juhatab tavad liidee Tomi rahula. Laupäevane nädala pärast sõidetakse Mäetagusele. Neljapäeval jätkab kella kahese kontserdiga jõhvis oma seeriat elu kolm värvi Lauri väinmaa. Nüüd siis teise osaga punane elu ja armastus. Ning veel neljapäeval kell 16 esinevad Vihulas Muusikaakadeemia laulukateedri üli õpilased muusikavalik lähtud neil tööd luulele loodud oopustest ning sellega tähistatakse suure meistri 200 viiekümnendat sünniaastapäeva. Möödus faktilised mullu 28. augustil. Kultuurikaja seadsid kokku Külli tüli ja Pille-Riin Purje jälle kuulmiseni.