Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist mina olen Urmas Vadi selleks, et saada teada, kes on luuletaja Jürgen Rooste tõeline iidol, tuleb minna tagasi aega, mil biitlid olid veel palju nooremad ja ilusamad. Oma lapsepõlvest ja kirjandusest, räägib Jürgen Roostal. Saade valmib koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga ning on salvestatud 20. jaanuaril Tartus Kirjanike Majas. Head kuulamist. Lapsepõlvega on ikka nii, et mälu mängib mingeid trikke, eriti just mingi raamatute kirjandusteostega, nagu on meeles, et olid mingisugused mõtted, tunded, sõnad kuskil, mingid asjad kirjas ja sa oled kindel, et sa oled seda lugenud raamatusse teadet, sellest täpselt see raamat räägibki ja sa hakkad seda üle lugema ja seda ei ole seal enam. Ja siis sa hakkad mõtlema, et mis see on, et kas see on sinu enda mälu, mis mängib trikke, et sa oled selle sinna ise juurde mõelnud või siis lihtsalt väiksena lugedes kunagi need asjad tundusid teistmoodi, et nad olidki, olidki midagi muud, et su silm enda silm luges teistmoodi, nägid teisi asju seal tekstis, mis täitsa tõene olla. Aga muidugi on väga palju raamatuid, mis ka jäävad sellisteks, nagu nad olid ja hakkavad iseennast meelde tuletama veel rohkem mõjuva. Ma mõtlen, et ma mingis mõttes oled niisugust nii-öelda lapsepõlveusku, mitte Froidistlikult, mitte sega vastikul imalal, Froidistlikul maailma ja et noh, et see on inimese elu kõige tähtsam periood, kus kõik igal juhul asiga iga ämbliku tapmine ja isa ja ema öeldud halb sõna kriipsule sellise haava sisse, et sinust saab William komplekside pundar, mõtlen teistmoodi, just, isegi suhteliselt vilets lapsepõlv on minu arust ikkagi kuidagi palju huvitavam ja parem kui sihuke korralik keskmine täiskasvanuiga ja olemine. Mina ei tea kuskilt ajalooraamatutest ja sistesse tarvitada reaaluurijate käsitlustes paaril korral lugenud, et lapsepõlvekontseptsioon kui selline on suhteliselt hiljutine nähe lapsepõlve keskajal peaaegu tuntud lapsed olid nagu väikesed täiskasvanud ja nii edasi. Me millegipärast ei taha seda päris uskuda, aga igatahes võib kindel olla, et lapsepõlv on nagu praeguseks võitnud kätte rohkem privileege, kui te vaatate kasvõi kaubanduskett. Lapsepõlv on luksustoodete aeg, tähendab lapsepõlves need kaubad nii-öelda, mis sa lapsena tarbida ongi nagu luksustooted, mänguasjad, mis disainitud, saavad enamasti kole palju ja raamatut, mida trükitakse Taanis ja mis seal suurte värviliste piltidega ja ja antakse sageli välja, nii et ükski toimetaja ei ole neid näinud. Samas maksavad täitsa palju ja siis veel riided, lasteriided, näiteks mingi väikesärk mingi päiksepildiga maksab sama palju kui nende tüdrukute särgid, kes juba noh, mul on väike tütar, ma räägin sellest, need tüdrukud, kes juba apteekides käivad nende neoonsärkidega ja teate, mõni võib-olla on käinud seal näinud et nende riided maksavad sama palju kui lastele, tähendab lasterõivad on sellised kallid ja kirjandusmaastikul see pilt eriti kuidagi keeruline, kuigi Eestis on õnneks väga palju väga häid, uusi lastekirjanikke tekkinud nüüd paari aastaga täiesti, kes ka seda turuniši, nagu seisab Portia fantaasiat avardav asjaga täidavad. Mis kindlasti annab uute laste lapsepõlvele mündi juurde, aga seda inimesed nagu mina saavad juba ainult kõrvalt jälgida. Alati kuidagi on niiviisi, et kirjandusinimesed, keda ma tean, on kohutavalt varama, elus hakanud lugema, mina arvan, et mina, mina ei hakanud oma elus lugema. Ma tean kindlalt, et, et härra Huud kuueaastaselt lugesin juba ise sellepärast, et mu isa, kes tavaliselt kunagi lugenud mulle ette, siis tol korral ma arvan, pakkumuse võis olla igatahes jahe aeg, võib-olla oli juba oktoober või november aastal 85, siis ma olin kuueaastasena, vaata ilmus ja mu isa luges seda mingil põhjusel mulle ette. No ma siis vist tähti muidugi juba tundsin ja oskasin ka ise nagu lugeda, aga ikka oli jaagu ette loeti mõnus, mugav ja nii minu isa ei lugenud tavaliselt testima ka kätte, ta luges kohutavalt halvasti, ta ei teinud hääli riigi ja, ja kokkuvõttes sõnu sassi ja üldse ta ei saanud aru, mis värk on. Ja see käis mulle närvidele, et võib öelda, et ma pean paljuski olema tänulik oma isale, et ma hakkasin raamatuid ise põhjalikumalt lugeva. Loobusin mugavast elust lihtsalt kuulajana ja alati needsamad inimesed, kes on tõesti hakanud kahe või kolmeaastaselt lugema või, või umbes nii nemad räägivad, kuidas nemad lugesid üheksa aastaselt Tammsaare tõe ja õiguse läbi viia. Mulle sattus ka näiteks mõne sattus kätte pakkujaid, võisin olla kuskil 10-ni või alla sattus, et niisugune raamatu libarebased ja kooniad tundus tohutult põnev pealkiri ja nii edasi. Aga see, nagu te teate, seal raamatus seisab koos teistest müstilistest pooli rootilisteste kohati pornograafilistest hiina novellidest ja ma pean Tõele au andes ütlema, et ma ei saa väita, et see oli sihuke Gilgastumused, ma sain väga palju aru, mis seal toimus. Eks neid niisuguseid raamatuid oli veel, aga siiski millegipärast need samad lihtsad tavalised lasteraamatut, mis iseenesest on juba annan sinna seda üteldes nagu mingi hinnangu, mis on täiesti vale hiilanud kohe sinna jõuangi. Täiesti tavalised, lihtsalt lastele avatud. Mõjutasid mind kole palju, nüüd just kohati oma lapsega neid üle lugeda, see üks õhtu täiesti, unustasin iseennast härra uuesti lugema, mul ei olnud see maa-aluse riigi seiklused, kõik ei olnud meeles, oli väga põnev, oli need nagu on palju tähtsamad selles mõttes suurte inimeste maailm sageli tõrjub selle välja ja üks minu lemmikkirjanik Astrid Lindgreni, see kõlab nagu tähendab, ja selles ei ole midagi ootamatut ja seal vist peaaegu kõikidega. Igatahes väga-väga paljude inimestega, nii et vähemasti nende lapsepõlve lemmikkirjanik Astrid Lindgren, aga võib-olla üldse kõige parem kirjanik Astrid Lindgren paljude meelest. Ja siin ongi see kohutav suur vastuolu, Wateid, rootslased, teate küll, need on need üle lahe seal ja need annavad ju iga aasta annavad välja seda Alfred Nobeli nimelist preemiat. Ta on need rootslased, eks ole. Stockholmi Kuningliku Akadeemia juures asub see tarkade onude kolleegium ja näiteks Horashenk Taal on üks onu, kes seal on aastaid istunud, väga tark olnud, väga toredaid raamatuid kirjutanud. Aga noh, see on nii, et nemad seal istuvad oma kuningliku akadeemia juures, annavad neid Nobeli preemiaid välja ja juba 50.-test aastatest peale on maailma parim kirjanik Astrid Lindgren. Ja ta elab põhimõtteliselt sealsamas kõrval, kui te vaatate Stockholmist vaadates, tähendab, see on palju lähemal veel kui Tallinna enam põhimõtteliselt sealsamas kõrval koos armsa Ilona Wikland'i, kes talle neid pilte treid ja kogu selle aja alates juba Karlsson katuses Pipi Pikksukas, mis 50.-te alguses ilmusid juba siis mitukümmend aastat targad onud ei märka talle anda Nobeli preemiat, annavad igasugustel, annavad täitsa headele kirjanikele. Aga millegipärast ei Surkanile pähe astet Lindgreni ja, ja kui nad üldse seda nimistut vaadata, siis seal põhimõtteliselt peaaegu olen lastekirjanikke, seal oli vist morism, materjali link on vist saanud selle preemia, kes on kirjutanud. Aga tema on jälle selline sümbolist, et alati ei mahugi nagu lastekirjaniku tiitli alla ainuüksi. Aga Linter on ka suur sümbolist, aga tema raamatut pealiskaudsel vaatamisel ütleme nagu rohkem lasteraamatut, mida nad peavadki olema. Nii et kole kurb lugu on selle ametliku kirjanduse nii-öelda kohtusilmaga ja sellega, kuidas ta vaatab lastekirjanduse peale. Ma hüppan hiljem Clintoni juurde tagasi, aga ma katsun kõigepealt mõelda, kuidas me ise lastekirjanduse peale vaatasin. Näiteks ma võin öelda, et luulet nagu ei lugenud, üsna kindel. Ma mäletan, et ma natuke leelo tungal Ott Arder lugesin Ott Arder, et ma lugesin sellepärast, et ta kinkis mulle ükskord raamatu raamatus oli väga armsasti kirjasete lammas, hülgen, tule metsa, mina olen juba metsas, onu Ott, noh, see oli see, mine metsaraamat, aga väga tore raamat oli ja tegelikult siis sisenenud mulle meeldisid sealt mõned sihuksed rikkalikumat luuletused, mis olid sellised pätipoisi seisukohalt kirjutatud või niiviisi ja enamasti need on siuksed, ilusad, mingi väikese puukese ja lehekese ja niuksed sügised, luuletused nendest paisanud nagu midagi sihuke uina muinas Nonii kuidagi see luulepoolega nii hästi kontakti leidnud. Luuletused luuletusteks, aga ma arvan, et põhiline asi, mis siiski lugema tõukas, oli see põnevus, sest enamus lastekirjandusest erinevalt täiskasvanute kirjandusest, siis on lastekirjanduse kvaliteet, et ükskõik kui sügavust Raamat, seega ei ole enam seda, kui ta on ikka hea lasteraamatust põnev, erinevalt paljudest tarkadest paksudes auhinnatud raamat, sest no näiteks Eestis on oivalised, põnevuskirjanikud on üks on Jüri Parijõgi kõik teate Jüri pari jõge, näiteks tema teraspoiss oli niisugune lugu, see on ühest poisist, kes kui ma õigesti mäletan, vaeslapseks jäi ja siis elas lastekodus vahepeal, tal oli palju probleeme seal ja ja võitlusi, kaklusi teiste poistega ja ja väga põnev lugu oli poisist meheks sirgumise lugu, siis tundusid need õudsad mõnusad seikluslood. Aga nüüd praegu kui ma hakkasin Jüri pari jõge üle lugema, siis ma avastasin hoopis, et ohoo, et see põnevus, aga nagu meeles ja alles, aga ma leidsin, et see on täiesti selles mõttes perversne raamat. Et siin on ühes novel letis väikses novellikeses on juttu laste mängudest ja seal on üks tüdruk, kellele meeldib, kui teda pekstakse juustest kistakse, sellepärast et isa kodus peksab ema ja siis, kui nad mängivad, siis ta laseb ka poistel endale klopi anda ja siis nutab haledalt häälega ja siis nad mängivad niiviisi nagu kodu, et tegelikult on see ju eriti hirmus ja eriti võigas, aga parijõgi on hea kirjanik, ta on seda väga ehedalt kirja pandud ja mul on tunne, et ta on selles mõttes suhteliselt aus, et eks ta meenutab oma lapsepõlvemängija tegemisi seal selline tööliste laste lapsepõlv ja praegu lugedes idia, ma ei kujuta ette, mis lihtsalt näen oma lapsemänge ja tema mängib lasteaiast nii edasi, aga ei kujuta ette kõiki teid mingi asju, mis tänapäeva lastel on. Ma arvan, et sõda vist ikka mängivad ja kodu mängivad ka, aga kindlasti ei mängita enam seda, nagu, kui meie olime väiksed, mida alati sakslased ja venelased. Ja alguses oli nii, et ma mäletan, et kuni 85. kuuenda aastani tahtsid kõik olla venelased ja siis pahad pidid sakslased olevat nõrgemad, väiksemad poisid, kes vastu jaksanud viiks, seda lettidele saaks siis said Klohmi teiste käest. Aga pärast siiski olime surevad siin puudutas aga vastupidi, et siis oli popim olla sakslane või üldse eestlane. Venelased said kolki kindlasti, praegu mängitakse ameeriklasi, iraaklasi kas on keegi tähelepanu, mängivad väiksed poisid ühele kõige väiksemale kriimu siinsele seotakse rätik pähe ja öeldakse, et sina oled nüüd näiteks osa oma või võsatamm kästakse eest ära joosta, siis pillutakse kividega. Mina ei teagi, eesti kirjandust selleks küll põhjust ei anna, seda kuskil meie lastekirjandus seda ei mõjuta igatahes. Aga no neid põnevusjutt oli, tal on ka teistsuguseid, näiteks oli selline raamatu Chapajevilood. Nimelt mul juhtus selline paha lugu. Rahvuslikke tungisid lõikamisel, hävitasin vähe oma lapsepõlve, lemmikraamatuid, Chapajevi lood, mida ma siiralt armastasin minu jaoks. See paev oli ikkagi. Ma ei saa öelda, et suur eeskuju, aga, aga see oli just see üks koht, mis omane eriti pähe painanud küla poisikesed, kes siis aitavad Chebajev ja tema võitlejad hädast välja, et nad nagu ratsutavad teispool järve nagu seal tule paistel niiviisi hobuste seljas, puuoksad püsti, et valgekaartlased arvaksid, et tuleb suur ratsavägi. See, nii, julgen Juhke nendest poisikestest oleks tahtnud seal ise olla. Aga siis millegipärast kuskil mõtlen 90. aasta Kainis kuskil kümneaastased või nii täiesti hävitasin selle raamatu konkreetsete füüsiliselt ja see tundus nii õige ja hea nagu ja takkajärgi pole kahju, sest seda raamatut ei ole mulle enam. Teda deta antikvariaatides ka millegipärast ei ole. See on uskumatult ilus, on noore inimese kangelaslikkuse alati tegelikult väga paljuski selle kirjanduse väga paljuski filmide, näiteks nagu kapten Tenkeš selliste toredate filmide kirjeldused, mõtlesime, kui ma saan suureks inimeseks, ma tahan ka saada siukseid heaks, õiglaseks inimeseks. Noh, teada, mis välja kukub, eks ole. Mul on mõnes mõttes kahju, et nüüd lähed, põnevusjutud on kaduma läinud, et neid tänapäeva lapsed ei saa nüüd enam lugeda, nad ei saa nendest enam kaaru, tähendab need raamatut tegelikult Chapajeviloodia noored punakotkad, ma kardan edenda oma ajastu retoorika ja väga paljude Ta lihtsalt need objektid on tundmatud juba, et need, need ei tähenda enam tänapäeva lastele midagi, et need raamatud on kaotatud natuke kahjaga, eks tulevad uued ja parema tasemele ja näiteks ongi ju tasuma Eno Raua roostevaba mõõk, mis küll ei räägi ideoloogilisest suurest võitlusest Isamaa eest ei sisenda mingisuguseid ütleme siis muid maailmavaatelisi väärtusi peale sellise sõpruse, otsimise ja rüüterliku uljuse ja väikeste poiste vahvuse, siis see on nüüd niisugune raamat, mis muidugi jääb kauaks ajaks, et ega tegelikult kui selle teema peale mõtlema. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et mis mul kõigepealt möldri, millegipärast oli mul kõigepealt meelde surm, tuli meelde surm, lastekirjandusest tuli meelde Astrid Lindgreni Vennad Lõvisüdamed. See on nüüd küll selles mõttes võimas raamatut, mida ta kujutab, ta kujutab ju kahe poisi surma ja nende minemist maapealse elu järgs, maailm on teda surmariiki, mis ei ole nagu võrreldav sellise kristliku mütoloogia, kuna see surnuteliik on hoopis teistsugune, seal ei ole paradiis, põrgu seda jaotust ei ole. Et inimesed, kes seal on, on võrdsed seal laagritulede ja muinasjuttude aeg. Ja kuigi ma olen mingil oma elu etapil ka leeris ära käinud, kuigi sellest midagi külge ei hakanud ja nii edasi. Ma mõtlen, et minu tegelikult siukest religioosset ilma pilti arusaamist surmast on palju rohkem. Võib-olla mõjutanud Vennad Lõvisüdamed. Kuigi ma ei ole sugugi kindel, et see kõik on nagu võimalik, mõeldavad seal olemas see laagrituledeaeg ja ja igavesti kestev võitlus ja mingis mõttes nagu sihuke kääviklik seisund sõi omamoodi, nagu muinasjutumaailm ikkagi kääbikute ja lohede ja päkapikkude ja et kõik need maailmad on natukese külalised, muidugi Lindgreni olid, seal anti inimesed nii-öelda siis surnud inimesed, kes oma elu jätkasid ja mõned lohed sinna juurde lohet tegid, asjad eriti põnevaks lohesid, on vaja ja mõtlen, et kui seda järelelu või elu pääle surma või sellist asja vajal suhteliselt igav oleks, mingi selline ateistlik, heledus, tõusmine ja igavesed jõulud nagu Monty Pythoni filmis on kujutatud, selline ukse peale antakse sulle pakk kätte ja siis laulavad kõik kuse Alguraale. Seks suhteliselt igav võrreldes sellega, et sa satud kuskile rõhuväljale Vonnikese juurde ja, ja siis, aga mis sinust edasi saab, kõik, mis saab, on su enda teha ja ütleme, et kui mingisugust elu peale surma on vaja, siis mul on tunne, et Clinton on nagu sellele asjale lähemale jõudnud, et milline ta üldse võiks olla, kui me peame seda välja kannatama, et nii kaua kesta mäe otsa. Kuidagi kummalisel kombel oli niiviisi, et need raamatud ilmusid koos Vennad Lõvisüdamed, röövlitütar troonia alguses vööle, see Ronja lugu ei läinud nii palju korda, aga hiljem ma pakun kuskil varateismelisena 11 12 aastased siis mööda, et kasutada jälle neid koledaid põhimõisteid, siis hakkas selle surma mõiste kõrval hakkas nagu midagi erootilist tulevamis kehastuses väikses metsikusse tüdruku Sloveenias ja hiljaaegu sattusin ma nägema ka seda rootslaste tehtud filmi mida ma ei olnud varem näinud tõlideta trooniast ja peab tõdema, et seal see tütarlaps on umbes niukene 11 12 aastane, isegi vahepeal oli kahtlusi selle filmi suhtes, et ma ei tea, et kas nagu tohib teda näidata, sest mõned perverdid võivad seda halvasti ära kasutada, kui ta vahepeal seda tütarlast näidatakse, seal ikka päris paljalt seda poisikest, kes sedasi Pirk, Porkka poeg oli ta nimi ja seda mängib, et see on nagu mitte päris lasteporno, aga ma täiesti saan aru, et see pilt, mis minul umbes nii vanad tekkis tegelikult vastas millegipärast ka sellele pildile, mis oli siis tal Rootsi režissööril tekkinud ja seisuke erootika metsikus oli olemas ja seal on ka ju seal on surev Koluper ja Ronja isa istub ta kõrval, et kuidas see siis nii on, nad alati on ta olnud, nüüd teda ei ole. Ja see ongi kõige võib-olla üks kõige rohkem ja kõige vähem on nagu sellele, kuidas laps üldse surma saab mõista, et kuidas see on, et alati on olnud ja nüüd ei ole. Kõik see muu on nagu keerulisem. Kuidagi millegipärast nende raamatutega haakus ka Krabat krabatud natuke suuremate noorteraamat, aga siin on ka sees täiesti armastuse, tootikasin surma, isegi palju surma, siin on kogu aeg surm, õhus kummitab outfit. Usler on autor, see on nagu raamat, mis on küll uuesti välja antud ka parandatud tõlkes 90.-te lõpus vist eesti keeles esemed, kummaline, kuidas ta ei ole jõudnud niiviisi meedia orbiiti ja ta ei ole jõudnud uute lugejateni nii palju nagu näiteks Harry Potter. Kuigi tegelikult on samamoodi tegemist nõiakoolilooga on küll palju õhem, aga selles ühenduses on minu arvates muidugi subjektile palju rohkem pinget. Tähendab mul on tunne, et sellel ajal, kui mina olin veel lapse lugesin, oli kõik uuem ja parem selles mõttes, et Harry Potter, seal on ju kokku kirjutas üldse väga mitmed lastele raamatud, on ju, mis praegu on ilmunud, on kokkukirjutused mingitest tuntud motiividest teemades, siin on kõik kokku vaevalt et varasemast lastekirjandusest väga palju häid detaile ja siis mõnusa jutustamisandega see edasi räägitud. Kindlasti krabatil mingites Euroopa muinasjuttudes kuskil oma eellugusid olemas ja eks see tegelikult ole ka varem, nii et need lood kujutelmad on ikkagi kuskilt leitud. Aga kumab see originaalsus nagu rohkem läbi, et siin on inimene, on ise seda lugu katsunud, see autor ise nagu selle loo leidnud, et ta ei ole seda mitte konstrueerinud sellega mänginud vaid kuidagi siiram. Olgu läheb keeruliseks, igavaks, aga mäletan, et minu lapsepõlve haigusaegade nimelt ikka mul õnnestus mõned korrad korralikult pikemalt haigeks jääda, siis selle haigusaegade suurim kaasonali vendade Grimmide suur muinasjuturaamat ja sellega see tore lugu, et tegelikult ju omal ajal krimid selle kokku panid siis ei olnud ju mõeldud see otseselt lastele, vaid see oli sihuke nii-öelda folkloorikogu ja, ja see, et ta lasteraamatuks on muutunud see nende selline kirjandusele omane nagu vähendamine, et kui muinasjutud stan, pigem lasteraamat ja kui nüüd mõelda selle peale, mida ta tegelikult lastele pakub, kujutate ette, siin mängitakse pealuudega keeglit näiteks siin täiesti süüdimatut lastakse apostli armastatule pimedaks jääda. Kuri nõid lükkab tornist alla ja ainult siis, kui ta kõrbes Nad just aastaid juba siis taaskohtumine rappusliga, kes vahepeal printside lapsed sünnitanud, aga see selleks. Igatahes seal tütarlapsed, nutmine, pisarad teevad jälle nägijaks, et et milliseid groteskseid, ekspressiivseid, kohutavaid sihukseid, detaile siin on. Siin on üks väga hea surma lugu, mida ma loen teile ette, ma arvan, et enamusele on see tuttav, aga võib-olla lihtsalt ei ole meeles, nii et tasub kuulata. Mida siis lapsepõlves loetud sain, kuis rääkida, huvitav, ma ei mäleta, mis loo mõjumus, ma mäletan seda lugu, aga ma ei mäleta, kuidas ta mulle tollal mõjus. Ma arvan, et ta tekitas natuke ebamugav ja meelde tuleb, aga ma nägin seda peale lugu. Surm Baderiks. Ühel vaesel mehel oli 12 last, ta pidi ööd päevad tööd rühmamat lastele ainult leibagi saada. Kui nüüd veel 13. ilmale tuli, ei osanud vaene mees oma hädasi enam midagi peale hakata. Ta läks välja suurele maanteele ja tahtis esimese vastutulija Vaderiks paluda. Maderson ristivanem, kes ei tea siin mõni, võib-olla noorem inimene ei ole kuulnud vanasõna. Mine sa tea, esimene, kellega ta kohtus oli armas jumal seeria päris juba, mis mehe südamed on ja ütles talle. Kulla mees, mul on sinust kahju taansulapsele Vaderiks olla, tema eest hoolitseda, teda maa peale õnnelikuks teha. Mees küsis kesa. Ma olen armas jumal. Siis ma sind Valeriksi taha, ütles mees, sa annad rikastele ja laseb vaeseid nälgida, ta keeras jumalale selja, läks edasi püüdastus kurata juurde ja ütles. Mida sa otsid. Kas sa mind oma lapsele Vaderiks ei taha? Annan talle palju palju kulda ja lasen teda riiki maailmamõnusid maitsta. Mees küsis, kes sa oled, Alen koraat, siis ma sind Vaderiks ei taha, vastas mees, saab petad ja viib inimesi eksiteele. Mees läks edasi. Siis tuli kuivatanud jalgadega surm talle vastu ja ütles. Rix. Mees küsis, kes sa oled, olen surm, kes teeb kõik ühesuguseks. Mees ostas, oled sa õige? Sina võtad vahet tegemata nii rikka kui vaese, sina hakka mu lapsele vadeliks. Surm vastas teensulavslikakse kuulsaks, sest kellega ma sõbrale sellele ei pea millestki puudu olema. Kui poiss noormeheikka jõudis, astus vader ühel heal päeval sisse, käskis noormeest kaasa tulla. Davis poisi metsa, näitas talle seal kasvavad ravimtaimi ja ütles. Nüüd võtame Vaderi kiit vastu teenistust kuulsa arstikasin haige juurde kutsutakse ilmun minagi alati kohale. Sama haige peab, siis võid sa julgesti öelda, et seda terveks teed. Arstirohuks, kasuta haigele seda taime ja ta paraneb. Siis on maga haige jalutsis anda minu oma. Siis pead ütlema, et kõik abi on asjata. Et ükski arst maailmas enam haiget ei või päästa hoiainast, et sa taime vastu mu tahtmist ei tarvita, siis läheb sul hammast. Mõne aja pärast oli noormees kuulsaim arst maailmas. Tal tarvitseb ainult haigele otsa vaadata, kui ta juba teab, kas haige saab terveks või absurema. Räägiti noormehe kohta kõikjal. Ligidalt ja kaugelt tulid inimesed ja nad tõid tema juurde haigeid ja andsid talle nii palju raha, et ta oli peagi rikas mees. Kord haigestus kuningas ta juurde kutsuti arst, kes pidi ütlema, kas paranemine on võimalik. Kui noormees voodiaeda astus, seisis surm kuninga jalutsis. Haige jaoks polnud enam arstimeid. Kui ma ometi kord surma saaksin üle trumbata, mõtles arst. Muidugi panete seda pahaks, aga et madal ristilaps olen, pigistab kindlasti ühe silma kinni, ma proovin. Ta keeras haigevoodi nii, et surm talle pead, siis see jäi sisendist haigele oma rohtu. Kuningas kosus ja sai jälle terveks. Surmaga tuli arsti juurde. Ähvardas sõrmega ja ütles süngelt. Saamedasid mind ninapidi. Seigord andestan sulle, monisti, laps, kui sa veel kord nii teed, läheb sul halvasti, siis võtan su endaga kaasa. Varsti pärast seda haigestus kuningatütar väga raskesti, ta oli kuninga ainuke laps. Isa nuttis ööd kui päevad, nii et peaaegu pimedaks jäi. Ta laskis teatavaks teha, et see, kes ta tütre surmast päästab, saab tütre endale naiseks ja pärib trooni. Carst haigevoodi äärde tuli silmaste surma jalutsis. Ta oleks pidanud oma vaderi manitsusi mäletama, aga kuningad ütles, suur ilu ja võimaluste abikaasaks saadab, imestasid teda nii et kõik hoiatused, unustus nii mehelik, eks ole. Ta ei näinudki surunda poole vihaseid pilke, saatis käe üles, tõstis kuivetanud, rusikaga, ähvardas noormees, võttis haige, pani ta pea sinna, kus enne olid jalad olnud sisendist haigele rohtu ja otsekoheseid kuliga tütre valget põletava tik tervist. Gaasisurm, kellelt saag teistkordselt pettusega ära oli võetud, läks pikkade sammudega otse arsti juurde, ütles meie sõpruse otsas. Neid on järg sinu käes. Võttis arstist jääkülma käega nii tugevasti kinni, et seevastu panna ei suutnud ning viis noormehe maa-alusesse koopasse. Sealnegi arst musttuhat, küünalt, lõputus, ridades põlemas suured, teised keskmised, põled, väikesed, iga silmapilk kustusid neist mõned uusi, süttis põlema. Passis nagu hüpleksid, leegikesed alatasa siia-sinna. Näedsa surm. Need on inimeste eluküünlad. Suured kuuluvad lastele Keskmised inimestele, nende parimais aastais väikesed Haraakadele. Aga lastel ja noortel inimestel on sageli ainult väike. Näita mulle minu eluküünalt, ütles arst, arvates, et see on olnud üsna suur. Surm näitas väikest küünla jupikest, mis iga silmapilk kustuda ähvardus, sõnas Lääs, sõidan. Oh armas Wade, ütles ehmunud ost. Süüdake mulle uus küünal, tehke mulle seda heameelt, et võiksin veel elu nautida kuningaks, ilusa kuningatütre abikaasaks saada. Seda ma ei võivastes. Surm enne peab üks, kust kuus süttib. Aga aseta vana küünal uue peale, et uus kohe edasi põleks, kui vana otsa saab, palus arst. Surm tegi nii, nagu tahaks Noormehe soovi täita. Ta võttis uue suure küünla, et aga tahtis arstile kätte maksta. Tegite küünlavahetamisel sihilikult nii, et jupike ümber kukkus ja kustus. Otsekohe langes arst maha ning valinud ise surma oma. Kui ma lugesin seda väikse lapsena siis kohutavalt oli sellest noorest arstist kahju võtlesigi surmani kuri ja paha tegelane. Aga praegu ma vaatan, et on kuradi ahne, ülbe idioot tal on üks asi, üks asi, mida ta peab täitma ja ta mehkeldama nii suure tüübiga nagu surm ja ei huvita. Selle asja nimi ongi vist täiskasvanumõtlemisel lapse oma vahe, eks ole. Võrreldes surmalugudega muinasjuttudes hakkasid mulle mingil hetkel palju rohkem meeldima lood väikestest veidratest üksiklastest tähendab nagu naksitrallid, nagu härra huu neist said, nagu ütleks, mõnes mõttes nagu isegi rohkem minu eeskujud, härra huu on minu jaoks üks kõige olulisemaid kujusid, ma arvan, et kuskil kuigi enamasti välja ei paista pealt ja ma ei lase tal eriti elada kuskil minu sees elab ka üks väike sünge härra huu, senine väike must vehiti, suhteliselt vaikne Vaarik ja üksindusse hoidev ja samaski veel kukuvad ka kõige halvemad mõtted kukuvad siiski kuidagi hästi välja või vähemasti mul on aeg-ajalt tunne, et kuskil sihuke tegelane olemas. Ja selle raamatuga on eriti uhke see, et. Ma olen kohanud raamatu autorit igasugu kirjanik olema näinud, isegi Paulo koeljalt näinud ja, ja ma olen näinud Paulo Kaljat isiklikult. Aga ma oleks võinud teda katsuda, ma ei tahtnud seda teha, naiste omasid ei saa arvestada. Ma näen praegu ka siin mõnda, eks ole, need ei mängi rolli mänginud. Tema on ka peaaegu nagu maailmakirjanik, et kõusaart ma olen ka näinud täitsa ja nats Yosfachermanni näinud demon, Hollandi Kaur Kender või umbes nii, ma olen teda näinud, ei ole ükski mulle niiviisi mõju avaldanud, aga Hanno mägelase oli kohtumine suure kirjaniku suur inimene, kõik tähele võib suurelt kirjutada, ei ole küsimustki ja tema rääkis mulle, kuidas temal see raamat sündis. Ja see sündistel niiviisi, et jah, tal oli ühe koma varasematest naistest oma väikse niisuguse nelja-viieaastase pataka lapsega oli kuskil tuttavate juures peol ja parajasti oli õllega liialdanud ja ja üritas maja perenaisele külge lüüa, kui tulid abikaasa väga kuri ja käskis visandid kakerdaja tutterdad sildilt, pane õlle kaas ära, et mina tegelen lastega lükkas ta minema hetki, ta sattus mingisuguse kümnekonna siukse nelja, viie viie aastaseid mudilasi kätte ja isegi õllele ka istub, levis ja need kõik kogunevad ümber, kaugutavate kisavad karjuvad ja see vist teha mingi lugu rääkida. Ja siis ta hakkaski rääkiva, ütlesite. Nad olid peaaegu täpselt sama taguseid alguses, et härra huu avas silmad. Aga nähes päike paistab, sulges need jälle ja mähkis end kõvemini teki sisse. Et umbes niidega alustas ja lapsed jäid kuulama, hiljem ta nagu ei mõeldud väga selle peale, aga teinekord laps nõudis väidet härrahustulile vähkide ja nii neid hakkas neid lugusid kogunema ja ja lõpuks tuli samuti, ütles, et see on põhimõtteliselt nagu tema elutöö ja tõesti, see on selline raamat, mis on Soomes generatsioone mõjutanud juba varsti. Noh, võiks öelda, et soomlaste kõige armastatum laste tavatega minu jaoks oli ta kohutavalt tähtis, eriti tähtis oli see osa, kus härra härra huu kolib linna. Ma ei tea, kas te mäletate või olete lugenud seda kohta härra huumite, koli linna, vaid kolid võidakse minna vastutahtsi, kuna see on nii tänapäeva lugu ka Euroopa Liidu lugu. Et sinna, kus tema väike pütikansina tahab maantee. Et tema väike hütice, mis on nagu ebastandardne. On teil ette läinud, poiss pannakse ise Koluga koos auto peale ja tarbitakse seda ise kogu aeg, loodab härra huulikut sihuke, sisimas ta kogu aeg ütleb, et see on halb nagu seal kõigest unenägu läheb ära, niisugune lihtne ja siiras, nagu ta loodab, et midagi nii jubedat ei saa juhtuda. Ja ta ärkab siis linnas. Ja ma mäletan nagu. Ja siin nüüd ma elan jälle mustamäel Sütiste teel, luuletaja nimelisel teel, kunagi kui oli päris pisike, ma elasin Sütiste teel ja vaatan mõni harv kord, kui ma pidin üksinda kodus olema kuskil kolme, nelja aastased. Ja siis mul oli ka umbes samasugune tunne nagu härra huul, kui ta leidis ennast sealt oma uuest korterist, kui ta kõiki neid asju alles tundma õppisid. Ainukene, nagu sõber, kes temaga rääkis, oli siis vihm akna taga seda rahustas. Ma vaatan ka siukest pilti, Mustamäe vihma 100. akna taga, nii Est, mul tuleb ka teistsugune pilt meelde, kõva oma toas öösel üles ärkasin, sellepärast ma nägin siukest unenägu, selle aknaplekituvid käisin magamas. Ja siis ma nagu tuvide rabistamist kuulsin magama, ma nägin unes, et oli hunt, kriimsilm und kriinseni, mister peale niiviisi õigete asjadega ei ütle, seesama armas teleka, hunt, kriimsilm ja siis ühel hetkel lõpus neile kallale seened, tuvid järjest ära. Ja ma ärkasin üles, jooksin kisada kisaga teise tuppa ema isa juurde ja see keeldasid, avad õhtuda kaskivilevast. Edaspidi mul ei ole hunt kriimsilmaga siukseid hirme olnud kusjuures nagu mõnes mõttes, et ma hunt kriimsilmast siin räägin, täiesti adekvaatne. Sest et noh, need vahendid on küll erinevad, aga nüüd mälupildid või mõju on, sarnaneb lastesaated see telekas, see, mis ma lapsepõlvest vaatasin, see aeg-ajalt hakkab segunema nagu kirjandusega või on seesama asi näiteks mõnda asja näiteks lumekuninganna või ma olen väiksest peast nii lugenud seda raamatut kui ka näinud seda etendust telekast mitu korda ja seal on mingid väiksed erinevused ka. Aga kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis pilt on nagu sarnane, et ma nagu ei tea, aga mis oli kus, et mis on nagu raamatus rohkem, mida etendus ei ole, võis etenduses teistmoodi, on, et et näiteks need on nagu Teine väga oluline raamat ka põhimõtteliselt nagu kolm härra Huud, umbes nagu biitlid olid, neli Elvis Presley naksitrallid on kolm härra Huud kingpool ja muhv sammalhabe ja neist tehti ka multikas, kus ja ma läksin, tema tegi ikka siukseid koduseid töid, et kudus käsise koondis hukule vabakutselisena neid kindaid ja kampsuneid. Noores pensionär mõttetajalise Ervin Aabel, seal oli ka käsitöökoondise uku vabakutseline liige, igatahes ta tegi ehistega nikerdatud kasakappe käsitöö sisukaks ja minu vanaema, muidu tegin kindaid, aga ta oli ka sihukene harrastuskunstnik ja aeg-ajalt tegi oma mingeid väikseid pildinäituse asju isegi. Ja siis, kui hakkas see multifilmionud, hakkasid tegema naksitralli multikates. Ma mäletan, pööraseid koldeid kilesid täis, tema oli siis see, kes värvis neid kilesid, et tal olid kiledaid kontuuridega ette andnud. Tema muudkui istus päevadel mutikas meelest see koht, kus on kassid, nende potsikutega kukuvad, siis ma kujutan ette, üks mõnisada või, või ma ei tea, kui palju ta neid neid kassi potsikuid sinna värvis, eks ole. Aga olgu peale, see ei ole päris kirjandus, ma nägi ikka kirjanduses nimelt võtsin just kaaslasele jälle need naksitrallid, selle teise osa ja selle teise osakonna, nii et see tunne tekkis mul juba esimese raamatu alguses, nimelt mul tekkis tunne, et üks nendest kolmest on palju, ütleme, targem kui teised, ta on tegelikult palju üllam ja palju sellise ise loomsem kui teised. Ja tikkis järjessegi samastumine mul tekkis, ütleme, esimene iidol võib-olla neid teisi ka, aga, aga see on üks esimesi iidoleid, keda mäletan, et kes mulle meeldis tema käitumine, olek, tema suhtumine asjadesse. Mul on alati tunne, et ta nii julge, eks mina julgenud kunagi nii otse välja öelda neid asju, kui see tegelane, kes siis oli kingpool, muidugi minul oli alati pigem vastupidi väiksest peast siiamaani mani, tegelikult ma nagu ületan ennast alati, väljendades oma mõtteid, tegelikult nagu esimene reaktsioon on mingi tagasi põlgused, nagu pigem kardan, et ma eriti ei taha sageli otse inimestele välja öelda, mis ma mõtlen, et siis ma pean nagu, kas midagi tegema selleks, et ma julgeksin seda teha või umbes niiviisi, king poolel ei olnud seda vaja. Aga vaadake, sammas, milline üldus temas peitub, tähendab, ma tuletaksin meelde ühe kohani. Vaata, see on see kõige kurvem koht, naksitrallid. Teise osa lõpupoole, kui nad on natuke tülli läinud, lähevad lahku ja pingpong muhvi peale, vihane muhv nagu huntide kasvandik ja nii edasi ja ja lähevad oma teed nagu laiali. Siuke kohutav kollaps tähendab niisugune häving, kuidas nii, naksitrallid ei ole koos ja siis juhtub sama mufi, nemad saavad kokku, aga neil juhtub, õnnetused jäävad autoga puu vahele kinni, siis hakkavad seal autos surma ootama ka siukest vikatimeest just samasugust surma, nagu oli see krimi muinasjutus. Kingpool Kingpool on asunud teele mere poole, aga oma oivalise suunavaistu tõttu. Muidugi satub ta hoopis sohu ja seal ta siis hakkab murakaid korjama. Neid murakaid süües mõtleb ta, et küll oleks tore neid teistele ka anda. Mõtleb selle peale, et, et kuidas täpselt ta mõtleb, et, et kui näiteks muhvi peale olgu ta pealegi, olgu ta pealegi nii, kus see koht on. Ah, et muhv pidavat olema huntide kasvandik ja mis siis sellest, olgu Musch, kelle kasvandik tahes, peaasi, et on muhv ja muffin muh, selles ei tohiks ju ometi mingisugust kahtlust olla. Muide, ega tema Kingpool ka ise lapsepõlves inglite kasvandik joonud, otse vastupidi, pulgaga sai lastud nii siia kui sinna. Kui veel edasi mõelda ja tõele au anda, siis on mufist sellest huntide kasvandikest saanud isegi veel mõnevõrra südamlikum selgu temast enesest admine, julgust seda tunnistada endale. Ja Kingpool läheb tagasi, see on minu jaoks heroilisuse näidata, läheb tagasi, päästab oma sõbrad siis kindlast autosse vähendamisest seal puu vahele vabastanud nii-öelda ja see on siis selline emotsionaalne kõrgeid naksitallide raamatus ja ma isegi selle ürituse peale katsusidest luuletus kirjutada nagunii minule ulatusid ikka tegelikult see luuletus on täpselt seesama asi, mis ma juba ütlesin. Et siin midagi keerulisemalt ei olegi, ma loen luuletusi ka ette, see nimelt naksitrallid pluus. Mu kangelane oli kingpool, ma tahtsin olla sama hea ja üllas nagu tema. Mis siis, et meenutan praegu ehk hoopis koopasügavuste peletis tõlgembet, ikka elamu sees nagu meis kõigis üks üüratu naksitrall. Muide, kõmbe tuletan meelde, on m a nummineni raamatu üks meeldejäävamaid koletisi, kes elas maasügavustes niisugune ütleme, et Froidistid jälle võiksid selle kohta ühteteist ütelda, kes ta niisugune oli. Aga see oli üks niisugune hirmu muinasjutt, üks esimesi tõeliseid õudusjutte, mida ma lugesin ja mis mind raputas see selleks. Ja ma tegelikult nagu omapoolse jutu lõpetaksin selle teesiga jah, et ma siiamaani ma olen küll hakanud välimuselt rohkem kingpoolt meenutama aja jooksul üha enam aga sellise sisemise ülluseni sellise sõpruse tunnetuseni, sellise austuseni teiste vastu on mul veel tükk maad minna. Te kuulsite saadet Jürgen roostest, kus ta rääkis oma lapsepõlvest ja kirjandusest. Saade on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga. Litri panid kokku Külli tülija, Urmas Vadi kohtumiseni. Lipper otsib väravaid kirjandusilmas.