Ees on taas saade sõnad selle, kas ülesse terve aasta andsime teile kuulata noorte sõnaloomingut ja seekord on meie vestlusringis kriitikud. Meie stuudios on Toomas Haug, kes töötab ajakirjas Looming. Andres Langemets, kes töötab ajakirjas keel ja kirjandus ning Kajar Pruul, kes töötab Tartu riikliku ülikooli raamatukogus ja on dünadki juhatuse liige. Kõigepealt küsime teilt siin stuudios olijad, millised on teie eelmise aasta lugemiselamused. Minul tuleb ennekõike meelde Märt Luige nii ise mis tal on raamatus ilmunud, kui ka see, mis on ilmunud perioodikas. Tähendab, minu meelest on kõigist nendest sellest nimede virvarrist, mis nüüd on viimasel ajal jällegi peadest läbi käinud on tema üks perspektiivikamaid tegijaid üsna noore mehena, niisuguse tugeva sisetundega ja teadmisega on need luuletused tehtud haakuvad ka kuidagi üsna hästi meie luuletraditsiooniga. Seal on võib-olla Runneli mõjusid vast kõige rohkem tunda, aga siiski juba praegu üsna iseseisev. Luulet. On teil ka mõni kindel luuletus, mida te esile tõstaksite või loeksite No ega luigel ei ole niisugusi, erilised briljantsed, üksikluuletusi, neid on õieti võib-olla tal vähe. Natuke vormis on ta veel nii kobav, aga siin on just hea näide sellest, et ka niisuguse kobava ja veidi esialgu veel veidi abitu vormiga võib kirjutada meeldejäävaid luuletusi, kui, kui niisugune tõeline luuletaja sisetunne on olemas, mis kuidagi Ilmlikustaks Luige luulet Ta ja tuumasiis ma loeksin võib-olla kõigepealt ühe lühiluuletuse, siis ühe salmi teisest luuletusest kaks poolt, siis tõde kurgus, kägu enam ei kuku. Mis aastaid sa ikka kuulutad, kui sügis ennustab hukku? Mõrsja eas naised mõistavad isegi ajabki. Vil surm tuleb peiu Nat uuest luurises itku. Kuid rohkem kui meenutust, lootust. Me vajame mehe rammu ja sisemist tungi. Etne juurte kosumis ajale. Järgneks aeg, mil me kanname pungi. Milline on siis Andres Langemetsa eelmise aasta lugemiselamus? No päris elamused on küll pigem küpsemate luuletajatele raamatute lehekülgedelt, aga uus debütant Teide sari on alanud ka ilusasti, nagu esimenegi sari hakkas, hakkas päris tugevasti Kareva ja vallisooga ja need ka ma ütleksin, et need poisid, kes tänavu aasta on trükivalgust näinud ei ole ehk veel nüüd nii küpsed, aga on paljutõotavad mitmed, noh, ma nimetaksin eelkõige Ilmar trulli, siis kaamert, luiged ja kindlasti Aado Lintropi. Kuigi näiteks trullija lind, trapi puhul olid ristsõna ja ajakirjandus publikatsioonide põhjal ootused veidi kõrgemale kruvitud, kui raamatud seda näitavad, midagi on läinud kas kogude koostamisel või kirjastamisel kaotsi. Ma ei oska väga iseloomuliku näidet siin hetkel kelleltki valida, aga loeksin midagi trullilt keeles on seda tüüpi värskust, millest ma tunnen, et jääb natukene praeguses luules vajaka, tähendab, see on selline joon, mis on meil olnud, aga mida vähe jätkatakse, kui on juttu lint Troppist või see on veel võib mainida Tõnu Õnnepalu või või Märt luiged, siis neil on ehk esijalgu vähe sellist esteetilist sõnumit, oma sõnumit tähendab see vormistik ja motiivist ikka on eesti luule lugejale suhteliselt tuntud, esialgu küll. Aga Ilmar trull eristub nendest just stiililiselt ja kui sina mõned aastad tagasi avaldati Villu Kanguri luulekogu, siis kriitika all tegi ehk sellele omapärasele mehele liiga. Ta oli täiesti huvitav autor ja, ja, ja võib-olla just ägeda kriitika tõttu on nüüd eemaletõmbunud. Mul on tunne, et troll jätkab seda joont umbes kus on nii pikema aja lõikes asunud näiteks Andres Ehin siis Jüri Üdi Juhan Viidingu varasemast perioodist ja siis Johnny B Isotamm ka siis seesama Villu Kangur ja, ja, ja mõnevõrra ka Peep ilmet, see on niisugune maskuliinsematüüpi luule, et ta ei ole nii ilus, aga tal on jõudu. No kas või seesama luuletus, olgu peale. Olgu peale, ei toonud meid kurgede tiivad, jään uskuma, allume tõele, ükskord ometi toonekured viivad ära kaunile toonela jõele. Olgu peale, ei olegi toonela jõge, olgu peale, on toonela järv milleks nii palju tarbetud tuhka ja nõge jäägu puhtaks, valge värv. Ja meie kõige noorem kriitik, saates osaleja Kajar Pruul Kui juba kord jutt selle uuete püüdis orja peale läks siis minu arust see, et tõesti juba trulli ja lint troppi kogud selles välja tulnud on, see on juba päris suur asi muidugi praegu niimoodi kindlatele nimedele panuseid teha, eriti pärast sellist debüüdi rohkust, nagu meil nüüd juba eelmise sarja näol tekkis siin riskantne asi. Vahest mõttekam oleks püüda selliseid kuidagi suuremaid alasid või eri suundumusi ei saa muidugi kaugeltki noh, mingisugustest koolkondade sellistest asjadest rääkida, püüda eristada. Ja kui nüüd seda mängu siis nende uues sarjas ilmunud kuue raamatu peal teha, siis minu jaks hoolimata suurtest erinevustest kahtlemata trulli Lintrop kuuluvad ühte Kauma luulelaadilt mingit pidi oluliselt osa välja pakutud atraktiivne Rütma rütmi ületähtsustab selle millegi välise näitamine sisemisena. See on see, mis neid ühendab, peale selle see oma näo puudumine siin vahest on öeldud. Aasta on selles ka teatavat demonstraktiivsust või katset näidata omavõtmisjulgust sealt, kust Peetakse vajalikuks võtta. Ja teine laad, no vahest see on jälle see, mis ühendab Tõnu Õnnepalu, Hannes Ihamat mingit serva pidi Mart Luige siia lähedusse. Selline suhteliselt leebem looduslähedasem võib-olla. Paistab, et sellised kõige paremad õnnestumised selles laadis sellise napisõnalised proosa vabavärsi, milles Tõnu Õnnepalu vahest kõige suuremat äärmusteni jõuab. Kui ma nüüd mõtlema, millisesse arengujärku meie kirjanduses praegused noored tulijad asetuvad seoses trulli koguga. Keegi retsenseerinud noorte hääles mainis sellist asja nagu et kirjanike püramiid on täis vähemalt selle alumine ots on juba valmis ja kohti on seal üsna vähe. See ei tähenda ju mitte midagi muud, kui et meie kirjandus saanud tükimat aega suhteliselt rahulikes oludes oma seesmist arengut mingi etapi lõpule viia. Ja sellest on siis ka paratamatu, et tekib selline noortel tulijatel selline ruumipuuduse tunne, mingi suurem ajajärk end ammendama hakkab ja siis niimoodi eneseiroonia ja trotsi piiri peal. Vahel pakutakse välja ka selliseid põlvkonna hinnanguid. Loeksin Aado Lintropi luuletuse, mis algsel kujul ilmus ülikoolilehes pealkirjaga põlvkondlik. Eks meiski ole üsna palju üdi, kuid teine asi on, mis meheks teeb. Me kirjandusest rääkimast ei tüdi, aeg-ajalt mõnest sapi üles keeb ja viskab hetkeks ära. Poisid, lõuad, noolid, kuldsed kuuekümnendad ja kes neid ikka taga nutta jõuab? Heinutagi käid tööl ja Pummeldad. Ja hommikul, kui meenub pohmeluses, et õhtul alustasid luuletust ta prügikasti viskad veendumuses et sinu luule kuulub sinna just. Miks öösiti su kehaldi kee püsi, miks vajub pea sul alla padja päält? Ah, küsi tarkadelt või ära küsi, sa kuuled, esivanemate häält. Ei, mina sünni suurte sekka mahu ei, rikaste majas. Kajar lähtus sellest retsensendi arvamusest, et kirjanduse maja ja saal on rahvast täis ja sinna raske trügida ja natuke on jah, Lentroppil sedasama umbes selles luuletuses väljendatud, aga kirjandusajalugu teab ju ikka seda, et kui tuleb uus põlvkond, siis maja mitte ees lihtsalt ei ole täis, vaid ta lüüakse tühjaks. See uus põlvkond tühistab eelmise põlvkonna aated, vaated ja nii edasi ja kas programmiliselt või rohkem või vähem programmiliselt, aga seal leitakse jõuga omale ruum kätte niisugust agressiivsust. Ehk ei ole nüüd nendel noortel märgata. Ta aga selles väikeses trotskismis ka selles luuletuses kõlas, selles on ka seda. Igal juhul on märgata, et uus aeg on käes ja mina loen neid raamatuid hoolega, sellepärast et sellisest tunnetuslikuste huvist noh, nagu üks kriitikese väljendused, mis suunas siis tempora muutantuur. Mis suunas ajad muutuvad? Aga kui me vaatame natuke laiemalt nüüd kirjandusloolise, siis me näeme, et kirjandus areneb ikkagi kuidagi tsükliliselt küll ja põlvkonniti ka öelda, kui mistahes. Ja, ja tõepoolest on Eestis sel sajandil ka nõnda olnud. Noor-Eesti viis EUR 17, ütleme seal elulähedus 30 arbujad, kolmutate lõppsõjaaegne põlvkond, kuuendate aastate põlvkond. Ja pärast seda on tekkinud mingisugune ebalus. Võib-olla võidakse öelda, et noh, need põlvkonnad määratletakse kuidagi tagantjärele kirjanduslik looliselt alles, aga see pole nõnda kõik symbol juba nimetatud põlvkonnad on juba ise oma tegevuse algul olnud täiesti teadlikud iseendast, oma tegevuses, selle sihist võrdlemisi väljakutsuvad, võrdlemisi julged, võrdlemisi omanäolised. Aga siis nagu ma ütlesin jah, kuskil üks viimane 15 aastat või ma ei oska sellega täpselt, on mingisugune ebamäärane ebalev tunne. Justkui oleks nüüd midagi vahele jäänud, justkui oleksid mingid tsüklihäired tekkinud väga tõsised. Sest räägitakse ju seitsmendal aastal ennekõike kriitikute põlvkonnast ja nüüd mõned räägivad ka kaheksakümnendatel aastatel jällegi kriitikute põlvkonnast, aga näiteks luuletajate põlvkonnast rääkimisega Ta on ikka kuidagi natukene kistud, ütleksin ma samuti usu maa neid jutte mingite perioodide lõpulejõudmisest või trotsist kui mingisugusest erilisest nähtusest. See trots meenutab mulle ikkagi mingisugust niisugust kaheaastast, kes on seal siis pikali, vehib jalgadega, karjub sellepärast, et ta lihtsalt ei taha millegipärast edasi minna. Aga luuletaja ei alusta oma teed ikkagi mitte selleks, et seisma Ta vaid ikkagi kuhugi edasi liikuda ja midagi uut teha või luua. Vot sellised mõtted tekivad mul nüüd nende põlvkondade ja ajamärkidega ühenduses, millest Andres rääkis. Kas see toomas haugi mõte ei vii järeldusele, et ühist ei maksagi praeguses ajas otsida isegi mitte seda ühist, mis ütleme ajast ja olust tingitud on. Tähendab põlvkonnast on mõtet rääkida ikka, tähendab noh, nagu need praegused tulijad on kahtlemata nende ajalookogemus on juba hoopis teine kui eelnevatel tulijatel, kuid millise esteetilise jõuga sisse ka veel praegu ei väljenduks? Noh, nad on juba enamasti sündinudki pärast 1950 kuuendat aastat. Need ajad, millest nad lapsepõlves kuulnud on, need ajad, mida nad oma kasvamise ajal ise näinud on, see määrab paljuski nende iseolemise ja ei pruugi alati jäädagi saadaki päris mõistetavaks neile, kelle kogemus on kuidagi väga teine. Siiski julgeksin nagu natuke vastuvõtjate, kas eesti kirjanduses alati nii olnud, et ta on tulnud uus põlvkond ja, ja löönud Kirjanike maja tühjaks, kui seda lausa nii on juhtunud, siis on seda juhtunud ikka mingisuguste üldiste ühiskondlike mõjuteguritega ka seoses enamasti on nagu lihtsalt tehtud endale kusagile mingi teine Kirjanike maja ja iseasi on nüüd ka see vana Kirjanike maja on alguses kohe tunnistanud seda teist Kirjanike maja kohe Kirjanike majaks. Andres Langemetsa suust ma olen kuulnud Tartu sellel koosolekul väga ilusat üleskutset, et meie oleme juba teinud, mis me nüüd oleme ka juba teinud ja aga nüüd tulge teie noored ja suruge meid kõrvale. Aga vähemasti mul endal on küll hirm, ma võtan praegu juba nende peale, kes minustki, nooremad on, et et kas ma ikka saan aru, kui nad tulevad ja mu kõrvale suruvad. Tuleb meelde küll seekord seal oli nagu mõte on nagu selles, et mingil Ajal kui ükstapuha millist sellist jah, kirjandusliku põlvkonna pealetulekut kirjandusajaloost meelde tuletada, siis on ainult selle noortetuleku jõud ja hoog ei ole seal tähelepandav, vaid ka täiesti korralik vastureaktsioon neile tähendab, et on olemas küllalt selline kivistunud kunstiline traditsioon, mis nii väga neid noori ei musta. Nüüd mul on selline tunne, et kui ega minu põlvkonna mehed juba kergelt skeptiliselt suhtuvad noorematest, et on mingisugune vahe, et nüüd on selline vaegmeid kukutama hakata või, või umbes noh, mitte kukutama, aga, aga, aga pakkuda midagi välja öelda, et meeste lubjakad võib-olla ongi see juba toimunud, võib-olla me ei oska seda. Ta ei ole nii reljeefne sellepärast et et just see 60.-st aastast peale ja seitsmendal aastatel ka kõikvõimalikes otsustes ja muudes dokumentides heaks kinnitatud suund. Me võime, me saame, peame viljelema kõikvõimalike laade ja žanre. Kõikvõimalikud talendid on soodustatud. See on ju õieti unikaalne aeg, tähendab sellises õhkkonnas ei saagi erilist opositsioone tulla, see juba täiesti kultuuripoliitiline suund on selline, et kedagi ei hakata komade, mittepanemise või vabavärsi viljelemise või, või ühesõnaga, selliste esteetiliste atribuutide tõttu tara kiusama, mida on ehk mõnikord varasemast ajast meelde jäänud. Väga leebe on see õhkkond ja, ja õieti unikaalne, kuidas meil suures üksmeeles need väga erineval ajal kirjandusse tulnud luuletajad töötavad petjalgarist, kuni nendesamade möödunud aastal debüteerinud noorte autoriteni. Hans trassi eelmisel aastal sirbis vasaras avaldas mõtte selle kohta, et praegune põlvkond, et võib-olla liialt palju pakutakse neile võimalusi igale poole, neid kutsutakse, aga et võimalus teha ei ole võrdlusele võimalusega, kas nad seda suudavad. Toomas Haug, teie toimetate noorte almanahhi sõna, kuidas on selle pakkumisega ja on ju hoopis fakt see, et eelmisel aastal originaalloomingut almanahhi ilmunud SÕNA toimetusse tulev luule luuleks räägime on umbes samasugune kui see luule, mis on juba ilmunud möödunud aastal. Midagi eriliselt ootamatut või äkilist või, või opositsioonilist või teistmoodi tegijaid küll, nagu silmapiiril näha ei ole. Kas muidugi aastaid tuli palju? Kastret tuleb võrdlemisi loiult tõepoolest see igakülgne, hoolitsemise ja poputamise atmosfäär, mis praegu noorte ümber on, on tekkinud, on, mis need noored näen, tähendab, täiesti lõplikult ära rikkunud ja selles mõttes on, on see üsna kurjas see, mis andres seal omal ajal ütles, nagu ma nüüd siin kuulsin, et tulge ja ja tehke minuga kõik, mis te tahate. Tähendab, see kaob igasugune stiimul ära, oleks tulnud ikkagi nii-öelda, et katsuge te välja tulla ja veel teile näitame. Siis siis võib-olla jagunes noori ka tõsisemalt oma elu ja loomingu üle järele mõtlema. Aga teie, kui kriitikud siin praegu üheskoos laua ümber, mis siis teil teha on teha, jääb? Mida kriitik kriitika laiemalt võiks teha, oleks see, kui ta muudaks mingisuguseid aktsent tähelepanu osutuses meie kirjanduselu nähtustele. Ja praegu on, on liiga palju tähelepanu pööratud Nende noorte algajate sageli väga kesistada katsetustele ja niisuguse üldise messija ootamise atmosfääris on siin need proportsioonid kõik täiesti käest ära läinud. Minu meelest peaks kriitika võiks kriitika praegu tähelepanu pöörata eeskätt sellele, milline on ikkagi meie kogu kirjanduse ning kultuuripärand, millisel äärmiselt kõrgel ning huvitaval tasemel, see on kogu aeg meiega kaasas ja meie ümber olemas ning niiviisi ka kõigile algajatele kirjutajatele seda meelde tuletada. Et nad ei tuleks mitte mütsiga lööma, vaid tunneks ikka mingil määral aukartustkultuuri ees. Minu meelest seda jääb ka praegu noorte hulgas väheks. Näed, kuidas Toomas me siin kohe vastuoludesse sattusime, ise märkamatult, kui algul paluti nimetada möödunud aastast häid ja huvitavaid noori autoreid, me kohe leidsime. Aga nii kui läksime üldistuste peale, nii ei jäänud neist enam suurt midagi järele. Ma tahaksin seda muljet või seda vastuolu veidi vähendada sellega, et me arvustustes ja ülevaadetes kuidagi selle noorema luule võtame just nimelt väga ainult kirjanduse foonil analüüsi alla. Võtame selle foonil, milline oli kirjandus, et kuuekümnendatel aastatel või seitsmekümnendatel või, või mingil varasemal ajal ja unustame hoopis ära, seda luulet tuleks ehk vaadata rohkem elu enese foonil, lõpeks see on ju see, mis paneb luuletajat lugeja armastama ja, ja mille pärast me üldse luulet kirjutame, loeme midagi sellest elutundest, mis neile omane on, mida Kajar siin mainis? Seda kindlasti on Ilmar trullil kui Aado Lintrop-il, kui Tõnu Õnnepalul või Hannes ihumal või Me pole maininud tena Merike hõimu, kellel ka on päris tuntavalt midagi niisugust, mis on just täna õhus, mis ehk ongi nii ebamäärane elus eneses, nagu ta luules välja paistab. Ja millest muust nad siis kirjutada oskaksid. Kriidi võib ju otsida nimede hulgas raamatute hulgast teoseid, mida toetada ja millist suunda aidata, et see pääseks, kujuneks välja. Aga põhiliselt on ta ikkagi jälgi ja kriitika on jälgija, kellel vastavaid teadmisi ja natukene oskusi ta suudab jälgida. Ja ma juba kord mainisin, et ma jälgin hoolega seda, mida need raamatud kajastavad. Kui palju seda tänast elu nende taga on? Midagi on? Ja kui te jälgite hoolega, siis kuidas Teie suhtute, Henn-Kaarel Hellat mõttesse, et praegused tipud, eks ole, loomingus olid 15 aastat tagasi praktiliselt näha, ent praegused 20 25 aastased noored, kas nendest võite teie nimetada, kes siis sajandivahetusel ja 1000 vahetusel on meie kultuurielus silma paistnud? Sellesse heinud kaareli mõttesse suhtun sügava skepsisega, tähendab ja iseasi, kas on mõtet neid nimesid ja kas dollalgi neid mõtteid neid nimesid nii valju häälega nimetati ja suure tähega pealkirja kirjutati. See võib pigem üht-teist ära sõnuda. Aga ma usun, et kõik, kes me jälgime, me ka, noh, selliseid nimesid endale siiski kusagile meelde jätame. Aga mis puutub kriitika võimalustesse selles praeguses suhteliselt segases väärtus kriteeriumite segasuse ajajärgus, siis näiteks loomingus oli hiljuti Mart Susi retsensioon Teet Kalda viimasele raamatule, see lõppes minu arust väga sellise ajakohase üleskutsega kõrgemale sarikad tähendab jah, ikka just tuleb ikka pidevalt hoida, see spordi terminoloogia on ka muidugi on nagu ta on, aga hoidluse latika omas kohas. Aga latti hoidmise juures ei tohiks siiski ära unustada. Ettevaatust omandab vaatlusvahendite piiratuse suhtes ja selle suhtes, et kirjandus muutub ikka k meist sõltumatult. Ja sellepärast oleks ikkagi kriitika siiski midagi ära teha. Ta võiks vähemasti püüda säilitada kuidagi nende noorte tulijate sõnumit. Nii palju, kui ta seda suudab isegi vaatuse korral püüda nagu seda seestpoolt teha nende maailma täiesti nagu sisse minnes meie kriitikas, nagu viimasel ajal väga palju tahaks sellist kriitikat, kus see etapp puudub või on kuidagi vägisi ja kiiresti üle elatud. Seal terane tähelepanek on jah tunda, et arvustusi on ilmunud, mis ei ole nagu ennem eelnenud väga hoolikat teksti lugemist. Aga üks mööndus minu poolt siiski siia veel selleks, et sinna sisse minna, selleks peab ikkagi teataval esteetilistel tasemele see kogu see tekst olema, et ta üldse annaks niisugust võimalust. Ja, ja ma ei taha põhimõtteliselt mitte kajale jutule vastu vaielda, siin on ilmselt tõetera sees, aga ma tahaksin öelda, et minu meelest alati ei ole küll võimalik niiviisi meile noorte luuletajate tekstidesse anduda. Praegu see, et noorte loomingust ja noortest nii palju räägitakse, on siis täiesti asjata. No needsamad noored luuletajad mingit pidi on ikkagi kuidagi omamoodi ikka palju julgemad kui need kriitikud enamasti, sest ega nad ei ole ju rumalad või noh, tähendab nad teavad väga hästi sedasama, millises ajas me elame, ei või kunagi kindel olla, kas nad teevad, tegelikult on ikka päris luule või kas ei ole luule mõiste juba muutunud päris, aga nemad ikka nagu ikka teevad seda kohe päris ja noh, ikka on sunnitud need read paberile panema, raamatuna välja andma. Aga samal ajal suure osa kriitika puhul, et jääb mulje, nagu ootataks pidevalt midagi sellist noh, väljapoolt antud lahendust või noh, et noh, teisipidi nooti, et mida siis nüüd pudeneb sealt sellest ismide sulatuskatlast modernismi kriisi juurest, mida nad veel ette antakse ja mille järgi hakata seda nüüd midagi jälle heaks kirjanduseks. Nimetu? Mis puutub nüüd sellesse kriitikute ootuses siis see on võrdlemisi igavene olnud, aga igavene ainult selle sajandi jooksul, tähendab, see ei ole õige sõna, tähendab, see on selle sajandi kui need, kui on see uuendusesteetika olnud maailma nisugune juhtiv idee kunsti vallas. Sellest saadik on uuendusi kogu aeg oodatud. Teame, et sajandeid ennem seda ei tahetud uuendusi nähagi ja kunst pidi uuendusi peaaegu jõuga peale suruma esteetikale, jaga kriitikale. Nüüd selle sajandi, need lõhkumisliikumised esteetikas kunstis need on tekitanud sele teatava ootustunde ja, ja nagu moodide puhulgi ta tekitab kiireid küllastumisi ja sigitab järjest neid ootusi sõnaga toodetakse vajadusi, esteetiline mõte toodab vajadusi ja rahuldab iseennast. Ühesõnaga mingis mõttes aastatuhandete valgusel on see ju suhteliselt lühike ja uudne. Aga sellel sajandil on ta jõudnud juba tüütuks muutuda. Me räägime luulest, aga pangem tähele, mida räägivad kunstiteadlased meie noortekunstist või või midagi niisugust, siis langeb üsna kirjanduskriitikute jutuga kokku, seal ka on selline ootuste üleskruvimine. Ja, ja ju see on paratamatu ju selle on see eelnev, selle sajandi esteetiline protsess tekitanud mitte ainult kriitikutes, aga ka loojates endis. Mida see sajandi lõpp toob ja mine tea. Sellest on paar korda kirjutanud isegi ühte niisugust isiklikku pähe torganud uidu, et võib-olla mingi Taagi laguneb niisuguses kirjanduse sisemises ehituses ja järjest rohkem nihkutakse selliste kujundist vahendamata tekstide poole. Hakatakse nagu raske seda publitsistikat nimetatud, ta on ikkagi töödeldud publitsistika, tähendab seda on ju proosakirjanduses mitte ainult meie maailma proosakirjanduses märgata. Seda võib märgata mitmete luuletajate puhul nii palju, kui me neid välisluuletajaid praegu teame-tunneme meile ehk vähem, me oleme olnud tükk maad traditsioonilisemad ja on neist traditsioonilisemaid luulekultuure, kes ei kavatsegi selle uuendusliikumisega nii ägedalt kaasa minna. Ootame, näeme ära. Ma maakuksime Andrese mõttega et on tõesti erinevaid aegu, on aegu, kus kõik pulbitseb, on vaatorlikud ajad ja siis teised niisugused traditsioonilisemad rahulikumad ajad. Ja mu meelest on praegu siis just selline aeg, see ootus on ka tõepoolest alati olnud uue ootuse lasta olla, see peabki olema. Aga võtkem tõeks ka siis võib olla see, et kõige tähtsam on ikkagi kultuuris mingeid olulisi sõnumeid edasi kanda, mingit olulist alustraditsiooni jätkata. Minu meelest on praegu meil just see aeg ja see on ka juba suur pluss suur saavutus. Ja ma usun, et see sõnum kantakse edasi ka järgmisse aastatuhandesse.