Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elav ingerisoomlanna Helvi roopalainen, tere. Teete meie kohtumisele kaasa plaadi, kus teiste hulgas on lugu, mida äsja kuulsime ja mille poolest ta teile oluline on. See lugu on salvestatud meie koguduse koori poolt ja see räägib mälestusi ingerimaast. Nii et see on niuke südamelähedane plaat. Räägib selle rahva raskest ajaloost ja kõigist nendest vintsutustest, millest nad pidid läbi käima ja elama. Teie, Helvi sündisid detallinnas, aga kus sündisid teie vanemad, vanemad sündisid ingerimaal, isa Juho Palaine sündis Kawehkkondu külas, Aino hoobalane neiupõlves, ostonen sendis veeemmi külas, nii et mõlemad kuulusid Hiedame erakonda. See on siis heietama kogudusse. Need külad paiknesid väga lähedal Peterburi, nii et ühed kõige lähedasemad külad, mis olid jah kunagise Ingerimaa peaaegu et keskpunktis asusse, uhke Peterburi linn. Jah, ja terve Ingerimaa söötis ju seda Peterburi linna, kuna need talunikud tegid väga kõvasti tööd selle nimel, et Peterburi söönuks saaks. Just, no milline oli teie lapsepõlvekodu ja lapsepõlve aeg siin Eestis ja Tallinna linnas? Noh, vanemad tulid peale sõda 46-ni igal aastal Tallinnasse ja koos minu vanaemaga, teised vanavanemad olid juba selleks ajaks surnud. Kes sõjas, kes enne sõda. Ja siis ema ja isa asusid tööle, konserve, tehastesse, kus meie saime ühiselamutoa ja seal siis elasime. Kõik mu lapsepõlv möödus lillekülaaedades ja käisin mina siis Seewaldi lasteaias. See oli siis Stroomi rannas asuv lasteaed ja lasteaias oli hästi palju erinevast rahvusest lapsi, nii et kodus rääkisime ingerisoome keelt, aga seal ma õppisin ka eesti ja vene keele. Nii et need keeled on saatnud mind terve elu. Jah, elades mujal ingerisoomlased püüdsid säilitada oma tuubi ja usku. Kuna minu vanemad olid usklikud inimesed, siis meie peretraditsioonid kujunesid kiriklike pühade pidamisega. Alati kodus oli kuuski, jõuludeks värvitud munad. Ülestõusmispühadeks mäletan ka kaskede toomis-nelipühade ajal. Emal oli kaks õde ja üks vend ja isal oli kaks venda ja kaks õde, nii et suguvõsa oli päris suur ja Tallinnas elanud kedagi, kus nad elasid, nad elasid siis emapoolsed, sugulased, elasid kõik kas ingerimaal või siis Venemaal all ja siis isapoolsed sugulased, osa elas Eestimaal ja teised elasid ka ingerimaal ja Karjalas. Ja siis nagu peretraditsiooniks kujunes see, et me käisime iga suvi rändamas ingerimaal. Käisime ema ja isa külades ja sugulasi külastasime ka sellel ajal, nii et väga tore oli see ja mulle nagu lapsele jättis väga sügava mulje ja tekkis ka eriline side selle ingerimaaga. Ingerimaal täna on hoopis teine nimetus Leningradi oblast, Leningradi oblast on täna Ingerimaa ingerimaa nimetuse all elata mälestustes ja südametes edasi aga ikkagi muist ingerisoomlastel õnnestus sinna ingerimaale edasi elama jääda, et olid nad siis rahul sellega, et näiteks teie sugulaste kohta oskate öelda ka tulid ikka põhiliselt rahul, et nad said ikka oma kodukülades, elab näiteks praegu minu ema kodukülas elab emapoolne osa suguvõsast, nii et nad on sellega nagu juurdunud, tegelikult sellesse külla onutütar ja tema sugulased, need elavad siis Leningradi oblastis, ras kaevas ja siis emapoolse täditütre. See elab Peterburis just viimati, kui ma käisin, tundus, et see elu seal Peterburis oli küll väga Klandsitud ja ilus aga mõnikümmend kilomeetrit Peterburist oli see elu jälle nagu meie kaheksakümnendad. Nii kurb ja trööstitu oli see, et seal nagu ei ole nagu muutunudki selle aja, et nendel, kes elavad äras v kaevuse, olete te külas käinud ja onutütar on väga eakas inimene 81 juba, et meil on väga soojad suhted temaga ja oli Rõõm teda taas näha, kuidas nemad seal elavad. Nende elu nagu ei ole eriti muutunud ja see tööl käimine ja töö saamine ja see on ka väga raskendatud, et ei saa öelda, oleks meelakkumine, seal külas elavad, neil on siis mindi majapidamine kindlasti jah, aed on olemas ja oma kartulimaa ja ikkagi midagi nad seal kasvatavad, aga väga raske on nende olukord seal, aga nad on jäänud ingerimaale, mis põhjusel, et ei ole kolinud kuskile Soome või Eestisse viimased aastad elanud seal ja siis sellepärast nad ei ole nagu kolinud enam kuskile, et nad on jäänud sinna elama. Jah, ega see kolimine ei ole ka niisama lihtsalt ei ole, ei ole, see on väga pikk protseduur ja kulukas, kulukas ka, et igaüks ei saagi seda endale, lubad, teine maailmasõda ja küüditamine ja mis kõik veel ju paiskas sealt väga palju Ingerlasi välja välja ja. Isa muidugi käis kahes sõjas Soome sõjas ja suures isamaasõjas, aga ema Ta käis nagu kõik Ingerlased läbi selle kõik küüdi peamised ja siis soome saatmised ja jälle tagasi tulemised ja Venemaale saatmised ja kõik see, mis on tuhanded ingerisoomlased läbi pidanud elama. Nii et lõppude lõpuks siis nad jõudsid siia Eestimaale. Kas teie Helvi pole tahtnud minna näiteks Soome? Soome on ju lausa kutsutud, eks ole mujal elavaid ingerisoomlasi ühel hetkel elama võib-olla ta mingil põhjusel saanud või, või on Eesti nii armas? Mina olen sündinud Eestis ja mulle on eesti nagu kujunenud oma kodumaaks. Siin on minu lapsed sündinud ja mul on vanavanemad kõik siia maetud, nii et noh, ta on nagu koduma. Soome ei ole nagu suurt tahtmist olnud minna ega ingerimaale. Minu kõik põhilised sugulased, mis elasid hingemaal, nad on kõik kolinud Soome ja nad tunnevad ennast Soomes tunduvalt parem. Te olete siis Püha Peetruse, Tallinna soome koguduse eestseisja, tegutsete ingerisoomlaste Tallinnas seltsis ja nii edasi, see tähendab, et alailma kohtuta oma kaas maalastega ja võtate nendega toredaid asju, et kultuuri järjepidevus ei katkeks ja no meie kogudus koosneb põhiliselt ingerisoomlastest ja siis soome soomlasest, kes on tulnud siia tööle ja siis elama. Meie töö põhineb kas vanamemmede hooldamises ja siis nende külastamises ja selle järel ka. Meil on teisipäeviti piiblitund, kus nad saavad kõik kokku ja see koht on nagu kujunenud selliseks uudiste vahetamiseks kohaks ja seal siis laulame laule soome virsi kirjastaja ja selle järel siis ka joome kohvi ja viimastel nädalatel meil on ka kujunenud väga ilusaks traditsiooniks, et meile näidatakse filme ingerimaast ja sellest kultuurist ja traditsioonidest. Mis filmid need on, kas nad siis jutustavad kunagisest ingerimaast või on ka sellised tänapäevased või mis laadi need on päris põnevad filmid, ma kujutan ette, Nad jutustavad. Rahvatraditsioonidest ja siis sellest ajast ajaloost kuidas kõik see elu kulges seal ingerimaal ja viimane film, mida me vaatasime, oli ingeri, kadunud kirikud. See oli niuke kuue filmed, ingerimaal olid kõik kirikud hävitatud. Nüüd üheksakümnendatel aastatel hakati alles taastama neid kirikuid. Tore, et midagi on ette võetud ja sammas elu teie ingerisoomlased Tallinna seltsis on kõike muud kui kurb, mis seal toimub? Ingerisoome seltsis on meil loodud kaks isetegevusringi, üks on siis tantsuring ja teine on lauluansambel. Mõlemad võtavad osa iga aastastest ingerisoomlaste laulupidudest, viimane laulupidu toimus paides, kus oli väga suur esindus ka Venemaalt ja Karjalast. Ja siis nüüd see aasta tuleb laulupidu Rakveres. Et see on siis nii-öelda, see kõlab kindlasti need mõnevõrra koomiliselt, aga vaat et selline ülemaailmne ingerisoomlaste laulupidu või jah, ta tundub niimoodi, et tulevad hea meelega Venemaalt ka meile esinema. Aga kuidas laulupidudeks ettevalmistamine siis käib, kuidas laulupidudeks käib terve aasta ettevalmistamine ja suured proovid ja kõik, mis sellele eelnevad, nii et väga ka tähtis on see laulupidu, ingerisoomlastele ma palju siin Eestis on, ütleme ka selliseid noori, ingerisoomlasi, kes siin suhteliselt hea meelega elavad ja siis ka teistes vanustes teie rahvuskaaslasi. Koguduses on põhiliselt ikka vanemad inimesed, kuna mõned on juba nii palju eestistunud või venestunud, et nemad nagu juurde väga harva, kui keegi tuleb, et rohkem on meie pereliikmed ja kõik, keda me koos siis kaasame meie töösse, aga aga väga vähe tuleb neid juurde. Aga palju neid eakaid on, et nad ikka käivad tell igal teisipäeval seal kohvi joomas ja kringlit söömas ja neid inimesi on tavaliselt 20 30, kes käivad põhiliselt alati kohal, nii et väga tihe läbikäimine ja ja kõik ütlevad, et see on nagu minu teine pere, kui nad sinna tulevad, et Sa pead ennast koduselt. Need inimesed on paljuski üksikud. Väga paljud on üksikud, nad elavad üksinda, nii et nendel on väga tähtis kogukonnas käimine ja kõik see suhtlemine, kuna tervet nädalat noh, pühapäeviti nad käivad ka kõik usinasti kirikus, nii et kaks korda nädalas vähemalt nendel on ühised huvid ja ühised, et sellised kooskäimised see on nüüd Tallinnas niimoodi, et hoiate ikka silma peal oma eakatel koguduse liikmetel. Paljud neist on nii koguduses kui ka ingerisoomlaste Tallinna seltsis kuuluvad mõlemad vähemusse, nad kuuluvad nii, et meie koguduses on umbes 100 ingerisoomlast, kes kuuluvad meie kogudusse ja sama palju on ka siis seltsis, kuidas mujal Eestis need asjad on korraldatud. Mujal Eestis on ka seltsid olemas, Rakveres, Paides on väga aktiivne selts, nii et Tartus on põhiline ka veel, et on aktiivseid seltse. Ingerisoomlased hoiavad nagu kokku, et see toob killukese kunagist kodumaad siia Eestisse kätte. Kuidas näeb välja teie enda kodune elu täna, kas see on siis ka killuke Ingerimaa keset Eestimaad või olete siiski nii mõneski asjas nii-öelda eestistunud ja elate näiteks erinevate kultuuride, kommete, harjumuste põimumises või kuidas sellega on? Minu mõlemad on maatööga eluaeg tegelenud ja siis nagu meie käes ka kujunes see, et meil oli nii palju, kui meil siin Tallinnas oleme elanud, on aiamaa ja suvila olnud. Maatöö on nagu au sees alati olnud siis pühade galati, ema küpsetas suuri kapsapirukaid, mis oli nagu meie pere traditsiooniks ja mulle On ka, näed nagu jäänud. Kõik teavad minu kuulsaid kapsapirukaid üle plaadi yle plaadi, suuri kapsapirukaid ja ja siis, mis on ühist Eesti ingerisoomlastel, on see Kaura Kiiseli, aga Eestis on härra kile, nii et seda emaga tegi väga tihti kodus. Ütleme nii, et ma olen ka elus viibinud ingerisoome köögis, kus on olnud siis väga usin perenaine ja seesama kapsapirukalõhn. See on üks asi, see oli niisugune kapsapirukalõhn, millest ma pole mitte kuskil mujal tundnud ja siis ta tegi mingit erilist saia ja vot see saia lõhn on ka, kuigi sellest palju aastaid, vat see saia lõhn oli ka ja ja siis ta tegi veel sellist kohvi, mis sisaldas viljakohvi, aga see oli ometi väga hea kohv. Sellised mälestused on minul. Kas sellega seostub teil ka midagi ja see viljakohvi lõhn ja maitse on ka mulle jäänud nagu meelde, ja see viljakohvid oli kõige parem seal suvilas keedetud veest, mis oli siis nagu ta oli hoopis teise maitsega, hoopis teise lõhnaga. Mina jäin kohvi, mis oli pooleks nii vilja kui oa ja see oli ka mingi ka eriline, sellist ei ole minul mõtet järele teha. Teie ise olete ka usin perenaine ja ütleme nii, et see teie kodune köök, et see tähendabki ainult ingeritoite või ei, ta on ikkagi väga mitmekesine, nii et ingeri kõik oli lihtne ja mis koosnes põhiliselt kartulist, suppidest, et ta ei olnud mingisugune eriline kõrkude toitude köök, et ta oli lihtne ja Ta oli lapsepõlves kogu aeg tunda, et ema tegi alati lihtsaid toita. Kuidas teile tundub, eestlased ja ingerisoomlased nii puht inimlikus plaanis on sarnased, on väga sarnased, et meil on nagu ühine keele keskkond ja väga paljud ingerisoomlased ju räägivad ka väga hästi eesti keelt, nii et ka kultuuriliselt me oleme väga sarnased. Kuigi ingeri ma on rohkem nagu Venemaa pool, et see see Venemaa natuke lähedus lööb ka seal kultuuris läbi, et nagu äkilisemaid asju tehakse, kui Eestis kultuurid segunevad ka omavahel. Jah, olen isegi kohanud ingerisoomlasi, kelle juures märgata mingeid sugemeid vene kommetest, harjumustest ja see oli üsna põnev. Aga, ja teie pere puhul ei, seda nagu ei olnud tunda, et see vene kultuur oli kaasas, et kodus räägiti ingerisoome keelt ja see on natuke teine keel kui soome keel. Nii et noh see oli nagu väga tähtis kodus oma keelt mitte unustada. Paljude tavalisest soome keelest erineb no ikka mõned sõnad on hoopis teistsuguse tähendusega ots, teised, et. Just Me vaatasime viimati seda filmi sellest ingerisoomlasest ja seal need ingerisoomlased rääkisid just ingerisoome keelt, nii et kõik olid üllatunud. Oi, see on ju see ingeri keel, et paljud on juba ära unustanud selle. Siis tuli jälle pilte, mõned niuksed, huvitavad sõnad. Eestlased ja soomlased ja ingerisoomlased on mõistagi omavahel sarnased, et teil on eestlaste hulgas sõpru? Jah, väga palju sõpru on mul eestlaste seas ja venelaste seas on ka mul sõpru, nii et rahvus ei ole määrav. Inimene on alati määrav. Tõepoolest, inimene on määrav, aga ingerisoomlaste Tallinn seltsist veel nii palju, et üks asutajaliikmeid oli teie oma ema ja kogudusel asutajal viiest liikmest oli üks minu ema. Ema oli väga usklik inimene, nii et tema nagu südameasjaks jäise koguduse asutamine seltsi asutaja, et me oleme kõik mina. Ma olen ka sellest esimesest koosolekust, mis toimus Sakala keskusest võtnud osa ja kohe liitunud selle seltsiga, nii et 88. aastal oli see koosolek. Mida te oma emast mäletate veel just eile üks proua tuletas minu ema meelde, ütles, et ta oli väga lahke ja väga sõbralik inimene. Ta elas pika elu 91 aastat. Nii et ta on niuke inimeste suhtes, ta ei olnud kade, ta ei olnud pahane inimeste peale, kuigi see elu oli väga raske. Temas oli seda hingejõudu just ja hingejõudu andis usk. Ja kindlasti oli ta ka helde, kui oli vaja kuskil kedagi aidata ja ta oli alati abiks, et kunagi ta ei öelnud ära kellegile. Kui keegi küsis abi. Aga abiga küsiti, küsiti ikka ja oma rahvuskaaslased ja üldse, kellega me koos oleme elanud, me oleme väga sõbralikult läbi saanud, et me ei ole kunagi riielnud ega olnud pahandusi. Tulles teie, kuna see koduse elu juurde siis kui suurperedel on. Minu pere on kolm last ja mina ise abikaasa on kahjuks juba surnud. Nii et, aga lapsed on väga tublid. Ja nemad räägivad ka kolme kohalikku keelt, nii et ja üks on lapselaps. Nii et väga tublid lapsed on, ei saa midagi öelda, elate koos veelateroice. Me elame, igaühel on oma elamine, kõik nagu oma pereelu elavad rohkem, aga te kohtute mingitel tähtpäevadel ja, ja kindlasti nagu ingeri peredes oli traditsiooniks, me kohtume ka nendel pühadel, mis on meiega peres olnud tähtsad, et jõulud ja lihavõtted ja kõik need traditsioonid on meie peres ka säilinud, et ei hülga neid traditsioon, kas jõulud ja lihavõtted näiteks ingerisoomlastel on kuidagi eriti iseloomulikud või on midagi, midagi sellist, mis teile tundub, et see on, vaata ainult teie rahval niimoodi? Jah, on küll, küll me väga palju laulame jõulude ajal see on vaat selline traditsioone ja jõulud on niivõrd südamesse läinud need jõululaulud, et lihtsalt isegi vahest teistel päevadel tahaks neid laulda, see näeb siis nii välja, et pere tuleb kokku ja istuti laua taha ja siis laulame jõululaulusi. Vahepeal tuleb jõuluroogi ka maid täna kindlasti. Ja need on traditsioonilised, mis on ikkagi eesti kommetest juurde tulnud, et kapsad ja sea raatia see on traditsiooniline toit. Ja täiesti loomulik, et kõik lapsed laulavad kaasa ja lapselaps ja lapselaps laulab ka soome keeles. Siis on ju jõuluvanal lausa rõõm teie kodu külastada. Aga lihavõtted, lihavõtted on ainult siis nagu perekesksed koosistumised ja kõik see munade koksimine ja kõik see käib selle asja juurde. No teie, Helvi Huopalainen olete tegelikult selles mõttes rikas inimene, et võib nii öelda, teil on kaks kodumaad, sest koduks võib nimetada ka esiisade maad ja samas olete Te te sõna otseses mõttes juurdunud siin Eestis, mis te selle kohta ütlete? Esiisade maa on ikkagi väga tähtis. Et inimene peab teadma, kus ta on pärit, kus tema juured on ja siis sa saad endast ka rohkem aru, kui sa natukene uurid seda oma tausta ja oma sugulasi. Et noh, sellest nagu kujuneb sinu arusaamine sellest teisest kodumaast ka. Aga põhiline elu on mul ikkagi olnud siin ja, ja oma eluga ma olen siin väga rahul. Kui nii võtta pisike Eesti on ikka üsna paljurahvuseline maa, et me siinsamas, selles saatesarjas, kelle me rääkinud kõige erinevamad inimestega, kes on siia kas ajutiselt või siis päriseks elama tulnud ja eesti keel, kellele nii hästi-halvasti kui see kellelgi on õnnestunud selgeks saanud ja kuidas teile see paljurahvuseline Eesti tundub, vahest Eestis tehakse ainult seda vahet, et mis keelt sa räägid, kas sa räägid eesti keelt või vene keelt, et siis need, kes räägivad vene keelt, need peaksid kõik venelased olema, aga nad ei ole ju niimoodi. Et selles just sellest vene keskkonnas on nii palju erinevaid rahvusi, mis on täitsa erineva taustaga erinevate suhtumistega, nii et et see ei ole nii tähtis. Ütleme niimoodi, et edumeelsemad inimesed, noored inimesed, kes on tulnud siia näiteks hõimuprogrammiga õppima, nad on teinud endale kõik auasjaks eesti keel ilusti selgeks saada ja tegelikult on ju põnev ka see, et meil on hästi palju erinevaid kultuuriseltse, alustades ingerisoomlaste Tallinna seltsist ja lõpetades, noh, ma ei tea, aserbaidžaani kultuuriseltsiga. Jah, see on tõesti huvitav, et inimesed ühinevad oma kultuuripõhiselt sinna seltsidesse, et meie kultuuriselts ka säilitanud just seda Ingerimaa kultuuri tantsides ja lauldes, et see ja väga tähtis ja siis meil on seltsil alati väga tähtis emadepäev. See on ka ingerisoome kultuuris olnud väga tähtis päev, nii et emadepäevad alati, tuletame meelde oma emasi ja teine asi, mis meiega koguduse juures on väga tähtis iga-aastane põllküla külastamine. Põllküla on ingerisoomlastele ka saanud väga südamelähedaseks, kuna kui deporteeriti ingerimaal Soome, siis kõik soomlased läbisid selle laagri Departatsioonil aakri, kus osa jättis oma elu sinna kuna oli nälg ja kõik haigused iga, las ta mai viimasel pühapäeval meil on nagu palverännak sinna. Tuletame meelde oma esivanemaid ja sugulasi, kellel on ema jäänud sinna, nii et seal on üks püha paik neile Eestimaal. Teile on palju kauneid ja hingelisi traditsioon, et see on suurepärane ja see on just see, mis paneb teid omavahel kokku hoidma ja nagu te enne ütlesite, eakad rahvuskaaslased öelnud, et paneb tundma suure perena, aga meie algas mälestustega ingerimaast ja seda laulis siis teie Püha Peetruse, Tallinna soome koguduse koor. Mida me mängime, saate lõpetuseks saate lõpetuseks mängime ühe külaliskoori, kes meil käib iga aasta peaaegu külas siin Tallinnas. Selle pala nimetus on KTM anganza laine, me oleme ka nagu kahe maa kodanikud, niiet on meie kogudusele ka väga tähtis laul ja mis on koori nimi? Pieni Valo, väike valgus, väike valgus, ilus nimi kooril. Suur tänu Eestis elav ingerisoomlane Lanno, Helvi hoopalainen ja stuudios olid veel Haldi, Normet-Saarna ning Maristombach kuulmiseni.