Lood ja laulud, saade käivitub taas kord ning rõõm on tervitada stuudios järjekordset muusikut, kes reastab oma senise muusikutee jooksul need kõige armsamad lood just tema enese jaoks. Ning külaliseks on täna Jalmar Vabarna saatjaks Maian Kärmas. Tervist, Jalmar, tere, Maian. Alustades setudest kuni raad Attackini väljend, mis nüüd viimasel ajal edusamme teeb. Giang seda Viljandi Guitar Trio, Curly Strings, klapp ja vallatud vestid sinna vahepeal võib-olla olen midagi ka kahe silma vahele jätnud. Pärimusmuusikas oled oma Juurtelt, jaga oma hariduselt, et sul kunagi selliseid hirmusid kõrvalteele kalduda ei ole olnud, et kuidas see sinusse nii tugevalt on juurdunud. No eks vallatud vestid ongi selline kõrvalnähtus. Aga seal ka ma ikkagi teen selles mõttes enda asja, et kui mina laulan, siis ma laulan ikkagi rahvalaule ja ja teised lauloodi laulavad järgi. Miks elu on pakkunud väga erisuguseid ahvatlusi siin ja seal ja ma nii mõndagi on tehtud ka kuidagi pärimusmuusika on? Ta on selles mõttes ju meie kõigi muusikaline emakeel, et see on niisugune üleüldine suur varandus, millest tegelikult kõik võivad osa saada, et et kui mõnele pärandatakse talu mõnele auto mõnele lihtsalt raha, siis tegelikult meile kõigile on pärandatud väga palju värsse. Väga palju riime ja mina olen lihtsalt nagu kuidagi nendesse rohkem sisse vaadanud ja otsinud ja leidnud endale meelepäraseid lugusid, mida siis, mida siis taasesitada, et see, et see inimene, kes selle loonud on, nagu mingil moel edasi elaks. Ma ma ei tea, kas, kas ma olen nagu ise halb laululooja, aga mulle meeldib neid elustada ja, ja selle selle algega igal nagu tandril tööd teha, kas siis rock n roll või kas siis folk või mis iganes me sinna juurde pooginit annab ta, mul on kõik vabad käed, tegelikult ma ju teengi igasuguseid muid muusikaid, lihtsalt. Mul on üks kindel liin seal sees, et see on see, mis mulle, mis mulle meeldib, mis mind kõnetab ja seadmine üleüldiselt on on mu lemmik nagu muusikaline tegevus. Aga üritame siis võtta ette need lood, mis ühel või teisel moel sulle on armsaks saanud sinu senistes tegemistes millest võiksime alustada. Alustame setode esimese plaadilooga. Loo nimi on vea, mis tähendab, et ei vedanud. See lugu on minu kirjutatud, minu viis, õigemini minu meloodias on esimene lugu, mis ma ise lõin, karmoška Alland siis kaherealine Diatooniline, selline väike Gordioni laadne toode võiks öelda, mis on, nüüd on Venemaalt meieni jõudnud ja ma tegin selle loo senine laule niisugune ja siis ma palusin oma ema, et ema, et kas sa kirjutaksid sellele sõnad, ema oli selles mõttes selle seto kultuuri nende sõnade kirjutamisega ta kogu aeg kirjutas igale sündmusele siiamaani, kirjutab alati, kirjutab oma Laanet sirgule omasele, koorile, lastekoorile kirjutab uued sõnad. Et ma arvan, kui ma ema värsse kokku hakkaks lugema, siis neid tuleks ikka ka juba kümnetes tuhandetes, et kui vanavanaema, kes ei ole tegelikult ju ema sugulane isa, isa kaudu, siis, siis temalt on üle 150000 üles kirjutatud, siis ütleme niimoodi, et ema, kes on ka seto kultuuri edasikandja ja selle selles vaimus ja selle, nagu austaja on ka ka väga-väga kõva laululooja võiks. Palusin, et ta kirjutaks sellised sõnad, et me oleme nüüd poistega naistesse, aga ta tegi siukseid, toreda vimka, et mina ei saanud tollel hetkel veel päris täpselt aru, et lasin selle läbi, et võib-olla võib-olla see tunduski lahe lugu räägib sellest, kuidas lähen sõbraga välja vaatama, et kas lähen tüdrukuid ka, aga siis ema keeras nii-öelda käki, pani laulu sõna sisse, aga siis hakkas sadama ja tuli koju tagasi minna ja teinekord uuesti minna. Ja siis on selline, et poiss, et sa pead veel kasvama, enne kui tüdrukuid hakkad vaatama, niisugune väike alltekst, et. Ja, ja see on, see on lugu, mis on jäänud setode repertuaari siiamaani. Me tegime selle täiesti ümber, muidugi me tegime selle üsna selliseks disko kantrilikuks looks aga siin on tegemist ikkagi kõige ürgsema lahendusega ja siin isegi vist Jaanus setode bassimees laulab, kui ma õigesti mäletan. Üks meeldivamaid lugusid, mida mängida on hästi lihtne. Samas ta paneb nagu rahva võnkuma, kui ma vaatan Youtube'is, on isegi sellest Viljandi folgi salvestus ka, kui ma vaatan, kuidas inimesed nagu nagu hüppama, siis mul tuleb alati väga hea. Noh, kõik see, kõik, see tee, mis me oleme selle ansambliga läbinud, tuleb meelde. Ja see lugu ei ole ainult meie ansambli Meelis siin ka näiteks Curly Stringsi laulja Eeva Talsi üks lemmiklugusid, mage endale vastased ja tema sünnipäeval mängimas detsembris. Et viimased kaks aastat on see niimoodi olnud, et tulin, tulin nende kodu lähedale, ma teadsin, Nad tulevad õhtusöögilt kalamajas. Tallinnas võtsin karmoška välja, olin auto taga, ootasin õli, ta tuleb ja läksin tänavale ja hakkasin lõugama. C sõbraga tõmbasid ja siis ma jätsin talle karmoška kohvri jätsin põõsasse. Eeva ütles. Kuule, lähme teeme sees väikse siukse tervituse ka ja. Ja villu ka oli väga õnnelik, vaatasid Talle alati meeldis see siis 20 minuti pärast oli see Kohverselt põõsad ära varastatud. Siis ma käisin natukene mööda tänavaid, otsin, et äkki keegi on lihtsalt tõstnud kuhugi mujale, vaatan, et tühi on ja ja siis kusjuures see aasta nüüd siis eelmisel sünnipäeval, läksime. On Pehkiga, kellega meil samal ajal tuur läksime, panime silmaklapid ja tegime nii-öelda peast, mängisime sõrmede järgi. Jaan tegi väikse nina pillisoolo sinna ka ja ja see oli jälle see, et lihtsalt ja iga-aastase tuleb ja õudselt naljakas. Veel ei ole aga nühkima. Oi-oi. Allu. Jalmar räägi lühidalt, palun, kuidas tegelikult setod kukku saidi setod said kokku nõnda et 2003. aastal oli õhus küsimus, mille, mille püstitas Ene Lukka ja keegi on, et kui Kihnu poistele oma bänd, et kas seto poistel võikski oma bänd olla ja siis ta rääkis sellest ideest kultuuri aja. Juhatajale ja kultuurimaja juhataja kutsus väikse kamba kokku ja kirjutati projekt ja otsiti juhendaja ja kutsuti kokku kõik Kolga muusikud. Ja meie Jaanusega olime seal kambas ja, ja seal oli ka teisi, kes juba olid bändi teinud ja siis juhendaja valis meid, kuna me olime noh, idee oli teha seda setokeelset muusikat võtta alget, siis sealt traditsioonist ja siis me kuidagi jäime ja me otsisime. Otsisime trummari veel. Kõik olid väga punkarid ja siis mingi hetk otsisime akordionimängija. Ja siis nüüd aastaid ja aastaid hiljem tuli ka viiuldaja ja niimoodi see oligi. Tegime iga kuu ühe proovija emad, samal ajal tegid käsitööd ja poisid harjutasid umbes koos juhendajaga, mingi viis, kuus tundi tehti uus lugu jälle, iga kooli. Oli uus lugu. Aga läheme edasi sinu järgmise loo valikuga. Ma isegi mõtlesin, et võib-olla oleks hea selline vastav kogemus, nägemused, mis detadest siis päriselt need saanud on. Et mängiks siia kohad setode kõige uuema singli, mis on esimest korda instrumentaalne, see on selline eepiline natukene ja selle loo kirjutas ansambli viiuldaja matis Leima. Ja loo pealkirja pani tema isa, endine ülemsootska Aarne Leima. Ja selle loo pealkiri on Petseripalavik. Lood ja laulud jätkab koos Jalmar Vabarna ka ja ja võtame ette nüüd kolmandamagi loo, mis sulle armsaks on saanud sinu muusika tegemistes. Ma arvan, et võib-olla setomaalt veel ära ei tuleks. Toad on, on rohkem leelopoolne ansambel, siis mingi hetk oli selline vajadus ka natukene seto tantsumuusika järele ja sai loodud kooslus nimega klapp Eli Trio valk, Vabarna Priks. Seal ja aastast kuskil 2007 võib-olla see sai üsna alguse siis, kui ma olin just läinud kultuuriakadeemiasse ja muusikatriaad tulemas, siis siis noh, see oli juba tollel hetkel olemas, aga siis me käisime veel selle pundiga muusika triaadil. Ja kuidagi nagu tekkis selline hea klapp ja mingi hetk siis muudeti nime, nime ja pandi koosseisule nime, nimi, klapp, väga lahe, väga lahe punt ja kambas on kuningriigi. Ma arvan, kindlasti kuningriigi parim karmoškamängija Toomas kõik ja ja Tamburiini mees, Kristjan priks. Klapi plaan oli mängida seto tantsumuusikat, et need lood, mis on setomaal levinud, mida tantsitakse, igasugused Seriooshad subootad siis kõik natuke venekeelsete nimedega. Aga nii ongi ja just kõik, mis sealpool, nagu levinud oli mõnel puhul ka mõni lihtne valsikened ka mingi hetk oli bändil justkui nagu kõik lood olid tehtud siis vahel oli, oli pikkinud ka mõned omaloomingulised lood just Tommilt ja minult alguses ja siis siis ka Kristjanilt. Et nüüd ongi niimoodi, et koosseis, koosseis mängib pooleks praktiliselt omaloomingut ja traditsioonilist muusikat ja see lugu on minu kirjutatud, lugu kannab, pealkiri on maru lugu ja ja ma kirjutasin selle ühes laagris ühes lastelaagris, kus ma õpetasin karmoškad. See oli Vigalas õpilane tuli just tund ja ma olin ju mul oli nagu mingi viis minutit seal vahel aega Pole Marvastasin teha alati lühemaid tunde, natukene jääks aeg-ajalt, kui ma saan õpilased mingisugune mingisuguse nagu tõuke ise kirjutamiseks, mis iganes. Sest noh, õpilane mängib seda lihtsalt tattattattattat data ja siis mina teen tada, tada, tada, tada, tada, tada, et siis sellest impulsis alati tekkis miskisuguseid teistsuguseid käike ja saatsin õpilase ära ja siis mul jäi just mingisugune asi jäi kummitama ja siis teine õpilane Suhteliselt oota sihukesele ootas ukse taga natuke aega ja ma kirjutasin loo. Ja siis pühendasingi selle Toomas valgupojale, kelle nimi on maru ja sellepärast ongi marru lugusid, maru on väga marupoiss ka. Lugu on ka tegelikult päris mark. Nõnda siis, kus siis klapp ja loo pealkirjaks maru Jalmar Vabarna ikka saatekülaliseks. Tahtsin sult pärida, et tegelikult kuivõrd oluline sinu jaoks on meloodilisus, et väga palju laenad sa pärimusest, aga sinu enese jaoks, kui sa lõpuks ikkagi ise laulu või lugu luud, siis kuivõrd tähtis on sinu jaoks meil loomudia just? See on väga hea küsimus. Ma olen ilmselt kogu Eesti inimkonna ära petnud. Mind kutsutakse hästi tihti lauluvõistluse žüriisse või siis või siis laulma erinevatesse saadetesse ja minu jaoks ongi hästi raske, ma olen eluaeg laulnud ise kolme nooti, tegelikult aga ta ta, ta, ta, ta, ta, ta, ta lihtsalt seesama, see, mis me kõik sinna ümber panen. See on nii huvitav, et inimene ei jõuagi, nagu tal ei hakka igav, kui ma laulangi tegelikult seda kolme nooti kogu aeg. Et ja siis ma säärane, et issand jumal, ma ei ole laulja, tõesti aru ei saa, ma laulan kolme nooti, teinekord ka kahte ka, et sa saad kaarega argase mõnemba mõistva mõistvalt. Ma hakkan vist ilmselt ühel noodilugusid kirjutama, nagu Jaan Pehk teeb ühe ühe akordi lugusid. Aga aga instrumentaallugudes on see asi kindlasti oluliselt laiem ja siinsamas, ma arvan, loos ka on, on ju väga meloodiline lugu. Jäädi ilusat meloodiat, mulle meeldivad liikuvad meloodiad, mulle meeldivad, hüppavad mulle meeldib igasuguseid meloodiat, tegelikult kui need kõned on nagu nutikad ja kui seal on mingisugune pinka ja kui ta ei ole niisugune, mida, mis tegelikult igal pool juba on või kuidagi mis ei tekita seda mahategemise tunnet ja see on niisugune põhiline asi, mis tegelikult näiteks Oleski laulsite kolme nooti siis hästi raske on luua laulu minu jaoks luua nagu meloodiat, mis, mis on kaalne. Aga Ma arvan isegi meloodiast mulle ikkagi rohkem meeldib harmoonia selles mõttes, et seade kunstis just ongi, ma olen ikkagi eluaeg tegelenud harmooniat. Harmoonia on minu, minu niisugune armastus, võiks öelda isegi, ja kooliajal juba oli niimoodi, et ma olin hea armoonia tegija. Võtame ette järgmise loo ja järgmine lugu tuleb ansamblilt, Jang seda väga põnev, ma isegi naeran selle nime peale. Et Kingston näppepilliansambel koosneb kitarrist kontrabassist mandoliini oktavmandoliin vist sai meil koolivendadega tehtud. Kunagi ammu oli esimesed proovid, olid isegi kaks kitarri ja mandoliini ja kontrabass, et siis mul ei olnud veel oktavmandoliin ja, aga aga ma lõpuks selle selle sain. Äkki oleks tal oli lihtsalt selline hea motivatsioon on tulla kokku, sest et dist tollel ajal, kas tal oli Viljandi pärimusmuusika festivali teemaks näppepillid ja kuna me olime ikkagi kõige ägedamalt näppepill näppe pildurid, siis me lihtsalt mõtlesime, et noh, et folgis ikka kompunnime väikse väikse pundi, aga mahlane on see lugu, mida me kuulame. Ja ma võib-olla räägin pärast seda lugu, mis mulle selle mahlase juures eriti meeldib. Ansambel kehtaja kestel seal õigupoolest on selles ansamblis ansambel on formuleerinud ümber ju tegelikult aja jooksul. Natukene natukene ja et algselt oli, oli seal Villu Talsi, Taavet Miller, mina ja Ragnar Toompuu, aga siis mingi hetk Ragnari asemel tuli Jaan Jaago. Ja niimoodi on see siiamaani jäänud, et Villu Talsi ist, David Milleri, Jalmar Vabarna, st pluss üks tüdruk koosneb Curly Strings, et siin-seal seesamune, see selline 75 protsenti ansamblist, kuna need, aga see on tüüpiline situatsioon tegelikult, et vähemalt pärimusmuusikamaastikul, et, et üks inimene mängib mitmes koosseis ja, ja noh tegelikult ka mujal. Giangsta jah, see nimi, no vot see kontrasti peale. Me natuke mängisimegi tegelikult kooli ajal on see lugu Giangstus pära täis siis tegelikult meil oli ka vahepeal koos seiski ängistust täis ehk siis see oli see hetk, kus kidramängija ei saanud tulla. Siis mina hüppasin oktavmandoliin nimelt kitarri peale siis tuli punti Eeva Talsi viiuliga ja Tõnu tubli trummidega ja siis me tegime mõned laivid, tegimegi Kenkstas pära, Taizzi seal oli nagu selles mõttes, eks me mehed juba üksi on tore, aga kui ikkagi üks naine munnisisene ikkagi paradiis. Ja see oli, see oli muusikalist väga põnev, selline suur bänd, suur ansambel, mulle õudselt meeldivad suured koosseisud. Maalasega on sul oma lugu ja absoluutselt mahlane. Mulle üldse meeldib, kui lugu läheb rändama. Mahlanen üks lugu nendest, mis minu lugudest on läinud rändama. Mul on kaks lugu, mis on läinud rändama. On karmoškale üks karmoška lugu, mida me oleme teinud Zetodega ja klapiga mis kunagi olla kuuldud Vilniuses tänava peal mingisugused karmoškamängijad juurest ja siis Eesti delegatsioon, kes oli parasjagu pärimusmuusika õpetavate koolide konverentsil siis kõndisid tänava peale, kuulsid seda lugu ja siis läksid ligi ja ütles, et kuule, et me teame seda lugu ja siis poisid, ütlesid. Jää Itse, Estonian Jewish, Melody. Või siis ei, ei kuule see meie sõbra lugu, et mis värk on siis halisike tore äratundmine ja mina. Seal oli, aga ma kuulsin sellest ja siis mul oli, et jess mõtle, kui kaugele seal läinud, et nad setode plaati kuulanud kuskilt maalt kuskilt nad on selle saanud. Ja, ja siis mahlane. Kõigepealt ma kuulsin, et ta on Soomes folgi inimestest põhi, jämmi lugu. Et kui keegi ütleb mulle, no meil on hästi palju sõpradega Soome pärimusmuusikute seas, me vahepeal isegi peame ühist aastavahetust siin parastada, oleme kutsunud külla ja, ja teinud ilget möllu. Ja siis ma ise olen ka näinud, kuidas üks mees, üks põhisõber, Tommi, astunud, kes mängib Soome kõige ägedamatest folgibändides. Rahva mahlan, kõik hakkab, tegelege, tegelege tegeleda. Viiulipärale lugu hästi, eks ma tegin selle siis, kui ma sain okta mandoliini kätte, ma tegin praktiliselt paari tunni jooksul pilli, proovisin, tuli see lugu ja, ja siis selgus veel üks asi, et, et see lugu on nagu Soomest mingit moodi jõudnud Rootsi seal, kus ma õppisin ja see ei ole üldse Stockholm ega Jöteboris, on hinges und seal 400 kilomeetrit Oslo poole, hästi väike koht. Ja see on jõudnud minu õpetaja naise poolt juhendatava keelpillikvarteti repertuaari. Et noh, selline kokkusattumus lihtsalt. See on ülipõnev, aga läheme edasi mõne järgmise looga. Ja lähme edasi, ma mõtlengi, et pärast yangstad kronoloogiliselt siis võib öelda, tekkis, tekkis Viljandi kitarritrio. See on siis kollektiiv, kus peale minu mängivad veel Jaan Jaago ja Argo valisime mängima mitte päris tavalisi merre, vaid kitarr, mis on häälestatud Grinti krintidesse. Nii nagu umbes viiul, natukene siia-sinna, üks keel juurde. Et see on niisugune omamoodi maailm, mille mõtles välja Robert flip saunalaval higistades ja tema huvi olles ise sellise kuidas öelda, siis nagu filosoofilise muusika poole kaldu tahtis teha kitarrilaagrit, aga ta ei tahtnud sinna tüüpe, kes tulevad häälestusega ja hakkavad tunnistama kitarri, mängite kutsehaigus, tinistamine mängivad oma mingisuguseid lemmik käike ja siis keegi ei saa rääkida, kogu aeg midagi on siis ta mõtles uue häälestuse välja ja kitarrimängijad tulid kohale ja kellelgi ei olnud keegi osanud. See on täpselt nagu lehm libedal jääl, et mida ma nüüd teen ja siis hakati hoopis mediteerima ja see on Robert Jürjendal Eestist maale toonud meile, ta on käinud nendel kursustel. Ta tõi selle Viljandi kultuuriakadeemiasse üle. Meie mängisime, seal oli, seal oli veel poisse, aga siis lõpuks mina ja, ja Argo, jäime selliseks nagu motiveeritumateks õpilasteks ja ja hakkasime oma asja ajama ja tegime, tegime trio, mis tänaseni on siis tegutsenud ja andnud välja kaks albumit. Nendest viimane, 10 kuni 56. Et üks lugu, mida ma kohe kuulame, ongi niisugune kõlavärvide peale mängitud. Või koostatud lugu. Loo pealkiri, hallo, kosmos. Ja mul tuli üks rifi idee kõigepealt ja siis tuli selline selline näpuharjutuse idee ja ma panin need asjad kuidagi kokku ja tekkis selline väga kosmoslik saund sisse ja siis ma mõtlesin, et panen selle pealkirjaks hallo, kosmos. Lood ja laulud ikka külas, Jalmar, Vabarna hallo, kosmos ja viljandigitaatrio, esitajaks Guide Grint, häälestusega mängite ja siis sa lähed tagasi oma nii-öelda tavalise kitarri peale, kas sul nagu aju lühisesse ei aja ja et kohe üleminek on ladus? Ma ja ma isegi ei hakka mõtlema, sest ma tean, kui ma võtan tavalise kitarri võtta, siis ma tean, kuidas see kõlab, aga kunagi kitarr on seal keskel, on nagu nagu viiul või nagu mandoliin, siis me oleme kõiki neid etappe natuke, igaüks natuke läbinud mingil moel, et et mina olen mandoliini mänginud, ma oskaks kõnd kitarril mängida pärimusmuusikat lihtsalt. Et päris sõrme ei murra, Laimre läheme järgmise looga edasi. Järgmine lugu võiks tulla ansamblilt Curly Strings. Selle saamislugu on ka väga põnev. See bänd oli meil ammu planeeritud, kui me õppisime kultuuriakadeemias, kuulasime festivalil bluu klassi, eriti mina, Järdi, Villu Talsi, eriti Eeva Talsi, tollase nimega veel Lindal ja Taavet Miller. Kes selle ansambliga täna moodustavad, et meil on hästi palju eeskujusid just USAst. Me olime nii lummatud alati nendes, me kuulasime mõningad peol neid kuskil kodusel peol nii-öelda panime elama, issand, kui lahe. Unistasime natuke sellest ja, ja siis mingi hetk nagu oligi, kui Ang Stahli oli olemas ja siis enam-vähem siis sarnase koosseisuga siis Emil Oja, kes tegi siukest punti nagu piir käes, kunagi oli selline tohutu kantrimuusika fänne, kes Giangstad kuulamas ütles. Kuulge, tehke nüüd mõni kantrilugu ka ja sellest saime kuidagi inspiratsiooni ikkagi, et midagi teha ja, aga, aga millegipärast Giangstaga ei olnud see vist nii omane, me olime ikkagi Eesti pärimusmuusikale suunatud ja, ja siis me mõtlesime, et aga paneme mingi pundi kokku, et hakkame bluurassi mängima, hakkame ise harjutama, hakkame lihtsalt, et ei hakka esinema, esialgu aga hakkame õppima. Ja siis me harjutasime, aastaaeg, harjutasime, harjutasime, standardeid, kitarrilugusid, viiulilugusid, hoolsaim, Phil, Johns ja selliseid bluules rockabilly natuke sellist laadi asju. Ja siis mingi hetk tuli, Eeva. No kuule, mul on üks oma lugu ja siis ta tõi üle ilma niisuguse loo tõi. Ja sellest sai alguse tegelikult siis Karli Strings, enne me olime nagu Eeva, Villu Jalmar ja Taavet. Suuremat plaani või eesmärk ei olnud. Aga siis Emil käis, noh, sai teada, et me teeme midagi, siis ta käis veel pinda ja mõtles, et tehke ikka nagu toetas hästi. Ja see oli tegelikult väga vajalik. Et see ikkagi lõpuks siis nii-öelda haridusklassist avalikkused ja siis me hakkasime laulma seda üle ilmataga, kuna sõnu ei ole olnud, siis me laulsime, ei anda. Ja Diaadee adiaadijadienda laulsime Eeva tehtud sõnadel nii-öelda. Lõpuks hakkasid asjad nagu liikuma, kõigile meeldis mingisugune salapära, kes siis me olime täpselt aasta aega umbes tegutsenud, kui siis me saime sõnade Apolt sellele loole ja lindistasime selle loo. Ja Eestil oli ilmselt lihtsalt selline aukest sellise kantriliku klassi muusika vastu, aga küllap need laulud olid, olid sellised toetavad ja praeguse all ühiskonnas inimeste ärevat olekut natuke tasakaalustab, võib olla. Aga me kuulame sellelt ansamblilt hoopis minu tehtud laulu. Ma kirjutasin selle loo armoonia ja meloodia oma renoveeritud 100 aastasel kitarril üle 100 aasta, tegelikult 1906.-st aastast ma leidsin 76 euroga oksjonilt, ostsin hästi katkise pilli, lasin korda teha ja ja tal oli just selline Finger staili kõla näppudega siin mängida. Ja siis tekkis, tekkis see lugu ja sellega on ka see lugu salvestatud. Ja Lool tahad, ma saatsin küll apole selle laulu ja Apo saatis vastukirjad Kantri iha ja, ja sõnu ei tulnud veel. Siis ma olin natuke nõutu ja siis me olime parasjagu Saksamaal messil mängisime, harjutasime oma plaadi salvestamiseks, 10 päeva mängisime avalikult ja tegime proove ja olime tegusad. Ja siis ma hotelli fuajees või mitte poes koridoris, õigemini tulin uksest välja. Muud küümisesin ja mõtlesin, et millest see laul võiks rääkida sellise isendi. Ma olin lihtsalt natukene närvis enda peale, et mis mõttes ma võin luua meloodia. Aga miks ma ei suuda sõnu kirjutada, miks ma ei suuda ennast väljendada verbaalselt selline nagu mu rääkija teinekord lihtsalt, võib-olla on see puhas loba või selline tõlkimatu möla, nagu ma armastan, öelda ei ole. Kui ei ole asjal iva etel. Nüüd siis ma olin pahane, et miks ma ei suuda neid sõnu kirit. Et pean ootama, kuni keegi mulle kirjutada, äkki mul on ikka midagi öeldes, ma otsisin seda nii kaua, seal ma olin öösel mingi neljani üleval vist lõpuks kuidagi tekkis selline tunne, et ma enne ei lähe lihtsalt magama, kui mul ei ole mingit versiooni sellest laulust. Ja siis ma mõtlesin elu-olukorra peale, kuidas minul, muusikud on alati hästi kiire ja kuidas minu mõned sõbrad, kes ei ole muusikuid, arvavad, et mul on väga kiire ja sellepärast ei võta minuga ühendust või helista mulle. Noh, ma pean inimsuhteid oluliseks ja kuidagi selle laulu läbima, elasin natuke seda välja, et et isegi kui on väga kiire, siis see, et inimesed 11 nagu reaalset päevad ja, ja ja kas või helistavad või räägivad üksteisega niimoodi, et seal vahel ei ole miskisugust virtuaalset null nullisid ja ühtesid, et see on nagu kõige olulisem siis ma elasin natuke selle looga seda välja. Läheme saatega edasi ja võtame kibekiiresti järgmise loo ette, mis sa oled välja valinud, et saaksime võimalikult palju sinu lugusid, laulsid veel siia saatesse mahutada, mis on järgmine? Järgmine lugu tuleb selliselt värskelt ja võib-olla isegi sihuke New Folk bändilt nimega Trad, Attack, see ei ole isegi nagu bändi nimi, see on lausa nagu mõtteviise Trad Attack siin siis sõnast tradisnal või traditsiooniline võib siis öelda ka eesti keeles rünnak traditsioonidega traditsioonidele, et Trad Attack on uus ja alguses oli hästi võõras, mul on mingisugune roll seal ja ma kannan, et mängides 12 keelset kitarri, samas olles nagu passime seal natuke teistsugune koosseis, mis, mis selle teistsuguse kõlaga võib olla tekitanud on ja noh, väga huvitav on iga igal juhul ja sellel on väga suur edu praegu välismaal. Kuna ansambli masterplaan on mängida igas maailma riigis, siis 196 on neid kokku, et võib-olla kui me oleme ükskord kaheksakümnesed, siis meil ongi kõik tehtud, kes seda teha. Ma arvan, tegelikult 50 riiki täis saab siis tekib mingisugune sportlik huvi tegelikult ka nendel riikidel, et me loodame, et see asi maailmas masterplaan. Meil on üks kaart, mis on must üleni must ja seal on kleepsud, me saame ära võtta, et USA on suur ära võetud juba ja ja Poola, Läti ja Soome ja et seal järjest järjest, nagu asi käib eksootiliste mast ka Malaisia ja et on, on põnev ja Angeemist, aga aga selle looga? Oh, see lugu on tegelikult olnud minu ja Sandra repertuaaris ühe teise pundiga. Me tegime rootslasega Jonas Bäckmani tšellomängijaga bändi ja mängisime juba seda siis koore. Kooreke on üks Loitlemil, mitte loits, aga, aga nagu sõnad, mida lauset nagu võid tehti ja Liisa 10-l väga inspireeriv ja väga karakterirohke nagu laulja ja looja, siis tema salvestus kõlab sellel lool selle looga kaasa ka selle koorekesega. Me oleme rännanud väga palju ja me olime. Me olime ükskord Indias, Sandra, mina, Taavet Miller passiga ja Lauri kadalipp. Noor pärimusmuusik. Olime etnolaagris Himaalaja jalamil ja õpetasime seal. Mängisime ühe seto varguse ja Michael Jacksoni päädrifi peale. Peale laulsime kokku kokkukoorekee, tädin, medalid, Männa äkki see oli absoluutne hitt, absoluutne laagri hitt. Ja siis tulime tagasi ja siis natukene aega hiljem. Tõnis Leemets tuli minu juurde vikerkitarr kitarrimängija, ansambli Bombillas, kitarrimängija. Ja ka raadiosaatejuht tuli minu juurde, ütles, et kuule, meil juhtus pumpilasega Indias niisugune lugu, et rääkisime eesti keeles ja siis tuli mingisugune tumedanahaline india poiss tuli meie juurde. Hei. Estonia jess OK. Kogukoleke muidugi madal Immennaki voldik avalik kokku, mida ma olin mõtet seal, Tõllide kõik tüübid olid niimoodi, et ei ole võimalik, mis asja, et kui sa oled selle ära õppida ja siis tuligi välja, et see teebki selle india etnolaagris käidud. Et see on jällegi Selline lugu veel, see on rändama läinud ja ma loodan, et täitsa rändab edasi. Lennake ebadiku ja panin kokku midagi mäda ning temperatuur taevas sisse ümber Männa metsa, maksan leiva peale lihtsa tatsama. Koores midagi nähagi, rännake kevaditi vabariigikokku, kedagi mädali mätta, tulgu taevast sisse, mingu kümner Männa virtsamarssal leiva peale. Nõnda siis ansambel Trad Attack koosseisus Sandra, sillamaa, Tõnu tubli ja meie tänane saatekülaline Jalmar Vabarna on meil veel ruumi ühe loo tarvis, mis oleks. Ma ikkagi vaikselt mõtlen selle peale, et, et võiks korra ma lähen, õpin kitarri. Et võiks kunagi kirjutada albumitäis kitarri lugusid, kuigi Viljandi kitarri on kitarrimuusika plaat, aga, aga kuna Eestis ei ole ühtegi plaati, mis oleks tehtud üksinda ja mängitud metallkeelse, siis akustilise kitarriga, siis ma olen mõelnud, et äkki äkki see peaks mina olema, kes siis selle nii-öelda esimese otsa lahti teeb ja ma olen kirjutanud portsu lugusid ikka lihtsalt kitarriga instrumentaallugusid. Ja mul mingi hetk tekkis selline. No neid lugusid ei olnud palju, aga mingi hetk tekkis inspiratsioon, et et ma mõtlesin välja superlaheda ideed, ma tahaksin endale kunagi ta väga-väga head kitarri, millega väärikalt vananeda, kest, mis maksab hästi palju raha, aga aga kuna ma pean tegelikult, eks ole oma muusiku palga, vanema ikkagi oma taluga Lexi, et kuskil elada oleks kunagi siis ma mõtlesin, et oh, et ma tean, ma kirjutan selle albumi valmis, salvestan ära ja annan välja ja ja kõik, mis sellest albumist kõikide selle plaadi ostavad, investeerivad justkui minu uude kitarri. Et kõik, mis ma sellest saan, et muidugi sõbradiska saad uue staagi endale, et kui 30 võeti ära vöödia. Aga saare koosn natuke rohkemat, et täpselt selline muusika, mis sobib õhtuseks selliseks olemiseks rahulikus keskkonnas ja teinekord ka kuskile taustamuusikaks ja et see plaan on jätku natukene lükkan seda järjest edasi, siin aga, aga ma teen, teen ikka lugusid ja. Ma arvan, et, et ükskord ükskord on need võib-olla ka plaadil midagi sellist testi nagu lähedast. Panen muusika mängima, siis kuuled, et ma olen mikril hästi lähedale, siis on kõrval hästi lähedale. Aga see lugu on Pealkirjaga Frostvan väga vaimuvaene. Võiks ise öelda, et ma arvan, et ma nimetan selle ümber tõlkes esimene, esimene lugu. See on juba väga-väga ammune lugu, tegelikult see on mul siis, kui ma olin. Ma olin kultuuriakadeemia tudeng, esimene või teise teine kursus, isegi. Suur aitäh sulle, Jalmar, et sa kõikide oma tegevuste kõrvalt leidsid aega, et tulla meile külla neid lugusid vestma ja loodame, et paari aasta pärast on jälle põhjust kohtuda ja on veel kes teab, mitu ansamblit vahepeal kokku pandud igal juhul jõudu sulle ja järgmiste kohtumisteni.