Oleme Põlvamaal Himmaste, Jakob Hurda kodupaigas. Neid hooneid, mis siin 150 aastat tagasi seisid, enam ei ole. On aga mälestused ja mälestuste mälestused. Ja nii mäletatakse Jakobi sündi. Poiskusest saa mees, kes on suur ja kes oma rahva vanavara kokku korjas ja aita hoiule panud milles sai Sõgla tahes haisva akva aida otsakotsil. Nii oli ämmaid ütelnud Himmaste Koolmeistri noorikule, kui see soojal suveööl poisslapse ilmale tõi. Niisiis aastaarv 1839. Kuupäevaga on asi pisut keerulisem, siis oli see 10. juuli vana kalendri järgi. Nüüd uue kalendri järgi nihkub see 22. Juulile. Omaaegsete kultuurilooliste tähtpäevadega tuleb meil muidugi täna väga tähelepanelik olla. Uude kalendrisse nihutatud kuupäeva numbrid viivad meid välja tolle ajastu rahvakalendrile, toetuvast ajaarvamisest ja elurütmist. Ometi ei tohi me unustada, et laulupeod peeti ikka just jaaninädalal. Nüüd on need ju juuli alguses ja kõige pentsikum on lood Jakob Hurda surmapäevaga. Nojah, nüüd siin rääkida surmast. 30. detsembril 1906 oli see vana kalendri järgi. Oli aastalõpumeeleolu ja tunded hurda, surmateade levis üle maa. Lõpetas aasta. Uue kalendri järgi on Jakob Hurt surnud aga 1907. aastal end tagasi Jakob Hurda sünni juurde. Jakob Hurt sisesündis simmastes Põlvamaal vana Coyala vallas 10. juulil vana kalendri järgi 1839. aastal kohaliku kolmeisti talu peremehe möldri, tere laskja tisleri ja nii edasi ja nii edasi pojana. Tema isa oli mõnevõrra külaühiskonnast juba esile kerkinud mees juba nende oma paljude ametite tõttu. Jamad Aqsa vaimu poolest, mis oligi teda tõstnud koolmeistri kohale 13 ametit pidanud juba tegelikult kuulda vanaisa ka Jakobi nimeline, kes oli jälle omamoodi mees olnud kyljest külarahvas teab rääkida legende, kes oli küll teinud endale puust jalgratta ja puhtheina kella mõisas eeskujul rahutu vaimuga mees, samuti koolmeister koha peal. Ja üldse Hurtade suguvõsa siinkandis ulatub juba 18. sajandi välja. Jakob Hurda Enda sünd langes kiirele tööajale. Kuna Creed tahtis toita, siis võeti juba laps kaasa heinale pärast viljalõikusele, nii et pandi põllu äärde ootama, kuni siis vanemad tööd rabasid. Ja see töö käis ta lapsepõlves lahutamatult temaga kaasas. Tööd õpetati tegema, koguperetööd austama. Ja just see töö vaim, see patriarhaalne suhtumine paljudesse asjadesse, mis Hurt kodust kaasa sai, oli tema rahvustusele tema eneseteadvuse tohutuks kaitseks. Lepa talukoht on küllaltki madal ja jõe ääres ümberringi lähemal ja kaugemal mäeveerud metsad ja põllud. Põlva kirik polesika kaugel. Ka just see religioosne vaimsus, sest ühelt esimeselt hurda märkas, mida ta mäletab, on jõuluõhtud hel Huutlaste palvemajas, Põlvas on need jõululaulud ilmselt jõulupuu võib-olla juba siis ka. Ja kõik see jättis noorest poisikesest kustumatu mulje, nii nagu teiselt poolt nende kristlike asjade kõrval jättis temale väga sügavaid mälestusi esimesed kokkupuuted rahvaluulega, mis tollel ajal Põlva kihelkonnas üsnagi elav oli. Kuu tuulge kaaku külalaadse kaari angerja kasvulatser. Tahan teile lugu laulda, imeasju avaldada. Karjapoiss. Kes on kuningas, suure vallavalitseja, palju pere pidaja, kullatise kroonikandja kõrgem pääl Aegottel Taiwasa elutsen, seal on tema kuldne kroon päivakendina pääste mäekingu mätta otsa, Neuma, tema pehmetroon siis tema valda valitseb käsku, jalgu juhatab egaal alampal oma amet, tarkust, möödatalitus. Kuid tekese hullikese oma jäänu jaota. Sarvilise Sikakese halli karva habenicu, oma tempotegija bokslemise kunstinku, kuulsa linnukese lepikum, Neuma, rõõmsa laululooja, mulligaa oma moose kandi Gaalan, Kell kuljus, ministrit on tal ka mitu pikka paka krants ja tuks oma tubli riigi toe tappeluse toimetaja. Mis küll teema Hani hulka, mis küll teeme Partsi parved? Sõitvas õudva merdame ööde püüdva kalu, kaunista. See oli Jakob Hurda luuletus karjapoiss. Rahvushakkas samamoodi pihta nagu Jakob Hurt karjapoisist, kellel oli tohutu unistus põues saada kuningaks. Poiss, kes tungis läbi tõesti väga suurte raskuste juht hariduse poole, hariduse mõiste, saades seda haridust, ei hoidnud seda endale, vaid püüdis kõike seda, mida ta teadis, oskas rahvale tagasi anda kuni tõustes tõesti kuningaks, nii nagu hull. Eesti vanavara kuningaks. CD on sama tee, mis Teisleb eesti rahvas. Ja selle tee käis eesti rahvas paljuski läbi just tänu sellele mehele Jakob Hurdale. Jakob Hurda haridustee algas ju kodust, mis oli ühtlasi ka talvel kooli tarbeks. Siit edasi läks ta Põlva kihelkonna kooli. Põlva kirikuõpetaja Schwartz oli hariduspüüetega, mees kirjutas hiljem küll ka talulastele õpperaamatu. Kihelkonnakoolis, õppis väiksemaid poisse ja suuremaid, mõni neist oli juba abieluski. Põnevad olid pikad, pimedad talveõhtud, kui õpilased rääkisid omavahel kalevipojast tuusleritest Rehe pappidest, nõidadest ja näkineidudest. Õppimine meeldis Jakopile aga rohkem kui kooliraamatud, avaldas talle muljet Kreutzwaldi viis harivat raamatut, mis olid koolitoas räbarateks loetud pealkiri maailm ja mõnda. Aga muidu oli tegemist midagi Arno taliliku poisina sest lugeda tema mõningaid märkmed on need kuidagi väga sarnased sellega, mida me hiljem kevadest võime lugeda. See tema muusika armastus, mis hakkab läbi löömata, laulis ise kohalikus laulukooris. Üheks suurimaks sõbraks näib tal olevat olnud Hiled on oma mälestustes pikki lehekülgi pühendavad kohalik joodikust kellamees orelimängija kes oli lätlane rahvuselt ja kelle juures siis noor hurt poisina on ilmselt lihtsalt istunud, kuulanud seda muusikat endasse lasknud. Ja kuidagi nii kogu see maailma natukene kõrvalt vaatav selline vaikne poiss, nagu ta näib olevat olnud juba siis suure lugemisega juba siis ilmselt mingil määral oma rahvust ja olukorda tunnetav. Sest kuidas muidu oleks jätnud talle jälle väga tugevat muljet selline teos nagu Kreutzwaldi maailm ja mõnda üle kohta Hutt hilisemates mälestustes ütleb, et see muutis minu maailmapildi ümber ja kui lugeda seda, mida kutseliselt kirjutab samast oma sugu salgamisest iseendaks jäämisest siis võib leida seal väga selgeid kokkupuutepunkte Jakob Hurda hilisema arenguga. Niisiis kihelkonna kool sai läbi ja siinkohal peakski enamike eesti soost laste haridusjuttu pooleli jätma. Maa tahtis harimist ja taludes olid pojad suur jõud. Pealegi puudus ju raha. Jaan Hurt otsustas oma poega siiski aastakese veel koolitada ja sellepärast, et ta pidi astuma koolmeistriks isa jälgedes. Ning ta viis Jakob Hurda Tartu linna kreiskooli. Võib arvata, et see kreiskooliminek maa villasele poisil alguses polnud kerge seda enam Teiskuliseli õpetust saksa keele huda, saksa keele oskus aga vägagi nigel. Ta ei suutnud isegi oma lemmikut õppeainet usuõpetuses tunde üles ütelda keskkoolis, sest saksa keel lihtsalt ei tulnud järgi, kuigi ta neid lugusid lapsepõlvest teadis. Kuid sellest saadi kõigest üle köis kooli. Esimese aasta lõpuks oli vutt juba äratanud suurt tähelepanu nikku isa tahtis teda koolist ära viia. Siis hakkasid õpetajad mässama, eesotsas inspektor kallutteliga, kes leidsid, et nii võt andekas poiss peab kindlasti õppija. Nii saigi suurte vaimuannetega eesti poiss tänu sakslase Karl etteli abile kreiskooli lõpetada. Edasist teed mäletab Jakob Hurt isenenda. Aasta lõpul 1854 olin mõlemad kreiskooli klassid auga lõpetanud ja läksin koju. Teist korda läksin veel enne isaga koos inspektori juurde jumalaga jätma, aga ka seekord polnud jumalaga jätmisest juttu. Inspektorihärra nõudis kindlasti ma pidada gümnaasiumisse astuma, kui mu hea isa seletas, et tal vahendeid ei ole ja seepärast ei või poja hariduse jätkamise peale mõteldagi. Seal vajus doktor etel vaiksesse mõtteisse ja käskis meid üks teinekord selle asja pärast enese juurde tulla. Ta tahtis teid ja võimalusi leida, et ma ometi gümnaasiumisse pääseksin. Ja kui isa poeg tagasi läksid, oli Karla ütel leidnud võimaluse, et Jakob Hurt saaks haridusteed jätkata gümnaasiumis. Õpetajad, sakslased, needsamad pahad ja juurdlikud sakslased panid kuude jaoks ise kokku rahad halotel, lubas tagada talle stipendiumi lubastele, tagada tasuta söögi, lubastada, tagada tasuta korteri ja kõikide nende kokku panne suudeti isale auk pähe rääkida ning Jakob Hurt sai hakata käima gümnaasiumit elas algul Hurt mitmel pool, kuid lõpuks jäi ta peatuma kõige külalist lahkemasse kohta oma heategija ning Zoozia Karl õppeli korterisse, kes tõesti aidanud ning kellel eesti rahvas kujuneb. Suurimad tänud selle eest, et meil on olemas selline mees nagu Jakob Hurt kuigi võib ütelda, et kallutel aitas kaasa üldse väga paljude teiste eestlaste haridusteele. Ta ei olnud ise koha pealt baltisakslane, vaid sisserännanud ja nemad said tihtipeale Eesti probleemidest palju paremini aru. Ja noh, eks see kallutatud perekonnas elamine, et ei suuda üldse tugevaid jälgi, sest siin selle noor gümnasisti pannudki ilmselt tähele noort plikatirtsu, kes seal temal kõrval siis kasvas, kellest sai siis tema tulevane abikaasa? Gümnaasium asus Tartus Jaani kiriku kõrvalkool on selles majas praegugi esimene keskkool mis tähendas tol ajal talulapsele gümnaasiumi minek, mis raskused tekkisid? Kurda õpingud gümnaasiumis nüüd alguses olid ka üsna rasked ja vaevaliselt just nende ladina ja kreeka keele vähese tundmise tõttu. Kui need tajus seda, et ta suuri raskusi, siis ta hakkas nendele asjadele erilist tähelepanu pöörama ning tulemus oli see, et tema huvi üldse keeleteaduse ja klassikalise filoloogia vastu kasvas. Tohutud muutus lausa tema pisikut kandvaks hobiks, kui huviks. Ta sai oma klassi tugevamaks keeleteadlaseks ja seoses nende vanade antiikautoritega, kes talle väga meeldisid seoses saksa kirjandusega tekkis tal nagu hoopis teine arusaamine vanast rahvaluulest. Just ka sellise mehe vahendusel, kellel hurda maailmavaate kujunemise tohutu mõju on Herder lugedes tema teoseid lugedes nõusi välja antud esimesi rahvalaule, mille ta Karl lõkkel isiklikult raamatukogus sai. Ka see näitab, et oli suundumusi, huvisid muuseas teiste raamatut olemasolu tema raamatukogus. Kõik need suunasid noort meest tõsisemalt huvituva rahvaluulest võib-olla kõige tugevamaks taganttõukaja, kes siin on jälle üks raamat. See raamat oli Kalevipoeg, Kalevipoeg oli Jakob Hurda ärataja, nii võib öelda küll. Ta oli ka selle põlvkonna teiste noorte eesti poiste ärataja ja ta oli ka teos, mille ümber koondusid esimesena eesti noored haritlased. Et aga kujutage ette, mis tähendas 130 aastat tagasi gümnaasiumiharidus kas seda võrrelda rohkem meie keskkooli või ülikooliga? Meenutame, et 19 aastane Hurt pidas gümnaasiumi lõpuaktusel kõne Sophocklase antiigonest kreeka keeles muidugi. Ja praegu vaatamegi seda kirjandusmuuseumis. Siin on nüüd väga huvitav dokumente, nimelt kui Hurt lõpetas gümnaasiumi 1858. aastal, siis ta pidas lõpuaktusel kreekakeelse kõne antiigoneste Sofias ja samanimelises tragöödias. Ja siin on meie ees parasjagu selle kõne käsikiri kreeka keeles. See on terve vihik, siis tähendab, see on terve vihik ja paraku ei ole keegi seda seni uurinud millest on muidugi väga kahju. Kasvõi selle järgi me saame ette tuse, missuguse hariduse Hurt sai. Missuguse hariduse said üldse tol ajal gümnaasiumilõpetajad, kui parim nendest oli võimeline lõpuaktusel pidama kreekakeelse kõne. Niisiis, 19 aastane Hurt seisis valiku ees ja vaatame taas vanu dokumente. Siin on näiteks Tartu kreisikohtu tõenda Hurdale gümnaasiumi lõpetamisel ja ülikooli astumisel. Ja selle sisu on see, et Hurt on täiesti parandused, ta isik. Ja on teada, et ülikooli astumiseks Gümnaasiumi õpetajad kogusid kokku 100 rubla nii-öelda talle teerahaks kaasa. Kas näitab sakslastest gümnaasiumi õpetajate suhtumist urkasse? Muud midagi teha ei olnudki või astuda, järgmine hulljulge samm. Ja esimese teadliku eestlasena omal ajal Tartu ülikool. Milline oli Tartu Anno 1859 kitsaste tänavate ilusate käsitistlike hoonetega ülikoolilinn? Ülikooli olemasolu oli linnaelus kõigest tunda. Üliõpilaste naer ja nutt, professorite kuulsus ja kõned. Kombed ja tarkus, see oli linnas keskne. Rahvuslikult oli Tartu täisverd saksa linn kuigi juba kolm neljandikku elanikest kolid eesti verd ja kõik see kuulus vene riigi külge. Siin oli saksa keel, mõttekäik, ilmavaade viisid kombed, valitsusametkonnad ja uhkus. Saksaoskuse ja teaduse najal elas ja tegutses õige rohkesti eesti luu ja liha. Eesti luu, jahind. Astume koos Jakob Hurda ka sisse. Tartu Ülikooli uus peahoone oli valminud 50 aastat tagasi. Parasjagu käis majale tiibhoonete ehitus ja hoovis oli valmimas uhke ülikooli kirik. See rõõmustas Jakob Hurda iseäranis astus ju temagi usuteadust õppima. Usuteadusesse tuli ta rohkem küll eeskätt vanemate soovil, sest algusest peale huvitasid teda ka keeleteadus ja mütoloogia. Hurt oli vist omal ajal ainus üliõpilane talurahva seast. Aga 20 aastat hiljem, kui siin õppis juba 20 talulast küsitlejad kõik enamasti millegipärast usuteadust. Küllap tähendas siin eestlase praktiline meelelaad. Bioloogidele olid töökohad, kirikud Eestis olemas. Eestlased ei õppinud aga humanitaarteadusi, mis oleks rahvaloomingule ligemale viinud. Siin on nüüd hurda õpinguraamat ülikoolis peantenda tumedate kaantega paksemad papist kaaned. Hurt, Jakob on peale kleebitud siis mingu raamatu number on siis 7007. Ja siin on siis meistrite kaupa sees need need eksamid, mis ta tegi ja hinded on sinna põhiliselt kuutia, kuutia, kuut tähendab, hea õppejõud olid talle tollel ajal väga-väga tuntud. Õpetlased, siin need on, põhiliselt ta oli, eks ole, usuteaduskonnas on põhiliselt siis dioloogilised aine tagada, kuulas ka keeli ja filosoofiat ja niimoodi, et see haridus ei olnud ainult teoloogiline, mis, mis ta sai. Kohe peale esimest semestrit astus Hurt saksa üliõpilaskorporatsiooni Livonia. Suvel käisid nad lõbusal sõidul Liivimaa pealinnas. Korporatsioon andis talupojapoisi käitumisele niiski ja oli Hurt nüüd seega teel Saksaks. Nii ongi juba väliselt tegemist sellise ja korraliku kasvatusega saksa noorhärraga kuid kes samal ajal ei kaotanud kordagi sidet oma koduga. Sest et koolivahed Etti suutika kodus, Hurt ise alguses häbenes isegi seda, et ta linnas koolis käib oma mängukaaslaste ees, peitis ennast kirikus oreli taha, kui tapetu koolipoisipeaga koju tuli. Hiljem säbenemine läks üle maade kohalisest ainult kergematest töödest. Väikest päris ränka vehkimist ei olnud, kui Turtle ikka igal pool käed külge puutust sedasama lihtrahva eluga vahetpidamata kokku hoidis kinni oma kodust ja vanematest. Ning just see tugev vaimne patriarhaalne side koduga tegelikult oligi teguriks, mis takistas teda saksa astumast. Iseäranis väärtuslikuks on korporatsioonielu saanud selle poolest, et ta minule ühiskondliku ja seltskondliku kasvatusena andnud just see külg minu kasvatuses tarvitas olulist täiendamist, sest mina tulin talurahva seast. Ja mul oli suuri kalduvusi raamatu Koiks saamiseks. Nii et ta ei olnud linnas tõesti midagi kaotanud, küll aga võitnud. Ja neljas ülikooliaasta on see, kust leiame Jakob Hurda nime õpetatud Eesti seltsi kirjavahetajaliikmete seast. Siin on nüüd õpetatud Eesti seltsi kirjavahetajaliikme diplom mis on Hurdale antud 15. märtsil 1862. aastal, tähendab ülikooli astudes. Hurt hakkas kohe osalema õpetatud Eesti seltsi koosolekutel. Ta hakkas tegema kaastööd õpetatud Eesti seltsile. Sellest ajast ma võiksin nimetada Lõuna-Eesti murrete käsikirja ladinakeelse pealkirjaga ana vaata poeetika Estonica. Ja ta hakkas koostama ka kalevipojasõnastiku. Ja peab ütlema seda, et õpetatud Eesti seltsi väljaandel ilmus hur Ta esimene trükis. See oli 1863. aastal Põlva muistendite raamat. Õpetatud Eesti Seltsi leid 1838. aastal eesti ja baltisaksa haritlased, kes võtsid endale sihiks talletada eesti rahva vaimuvara ja kultuurilugu ning avaldada seda toimetiste esimeses köites, leiame kohe Faehlmanni muistendid. Niisiis 25 aastat hiljem pärast asutamist astub sinna Jakob Hurt ja asub rahvaluulet uurima. Esialgu Jakob Hurdale puudusid omaealised mõttekaaslased ka seltsis, sest õpetatud Eesti selts oli neil aastatel saksastunud. Ainus kindel tugi oli ikkagi raamat Kalevipoeg ja oma kalevipojast saadud mõtetest, kirjutab Hurt Kreutzwald eile ja täna Kreutzwaldi eneses nii selge. Aga mida sellega peale hakata? Olud olid tihti võimsamad kui need üksikud ärganud või ehk siiski võib-olla on see lihtsalt valgus ja Kreutzwald vastab Hurdale. Olete. Silmnäost mulle tänini võõras, muidu juba ammugi tuttav, sest et palju kiiduväärt teist olen kuulnud kes kehvuse põlvest iseenese jõu ja tahtmise läbi nii kaugele on saanud, kui teie, seda tunnistan rõõmuga oma vennaks, kes ma ise noorel põlvel kõik ohakad ja kibuvitsapõõsad vaevaga läbi olen käinud, enne kui jumal mind nii kaugele aitas, et leivapalukest jõudsin endale teenida. Mina tunnen väga selgest kõiki köisi ja kammid sõidmis eesti poja jalga kinnitavad, enne, kui ta küla ainult targema rahva seltsi jõuab saada. Sellepärast tegi see mulle väga suurt rõõmu, Teie mitte, kui see suurem osa meie soost kõrgemale tõusnuid, oma sugu ei salga. Oma sugu Talgamata tegutseb Hurt edasi õpetatud Eesti seltsis. Järgmisel, 1863. aastal. Jüripäeval toimub aga õpetatud Eesti seltsis üks iseäraline koosolek, millest ka Hurt osa võtab. Nimelt saabuvad Viljandimaalt mehed Adamson, Ööner, vares. Ja Henno ja küsivad abi, kuidas saaksid nemad eestikeelset kõrgema astmelist rahvakooli asutada. Tähendab, kui talumeeste seas oli tekkinud idee luua niisugune eestikeelne kõrgem kool ja nad ei osanud seda asja enam edasi ajada, siis nad pöördusid õpetatud Eesti seltsi poole abi saamiseks. See oli 1863. aasta aprillis jüripäeva paiku ja Hurt oli sellel koosolekul Dali õpetatud Eesti seltsi liige, õpetatud Eesti seltsi toetanud seda ideed küll aga läks sellest põlema Hurt. Tolle aja kohta hullumeelne mõte, kõrgem eestikeelne kool eesti keel Eestimaal ja Liivimaal. 1862. aastal olid Holstre ja Tarvastu mehed Jansenile oma mõttest kirjutanud ajalehele Pärnu Postimees. Ent Jansen kirjutas vastuse, mis avaldati tema ajalehes. Oleme ise ka sellesama asja peale sagedaste ja ammu mõtelnud. Aga meie oma rahva pikaldane ja väsinud viis on, mis alati küsib, mis ma sest saan. Aga meie ei tõrgu mitte tunnistades, mõnus oleks see asi küll. Ja 1863. aastal oli juba Viljandimaameestel valmis palvekiri Liivimaa kubernerile. Koostati samuti plaani programmi ning abi saamiseks sõidetigi õpetatud Eesti seltsi nõu küsima. Kuidas asutada Eesti kooli? See mõte asutada eesti kool, laideti õpetatud Eesti seltsi tolleaegse presidendi Serreni poolt kohe maha. See kool viiks eestlasi venelaste rüppe. Õigem oleks, kui nad sakslaste saaksivad ümber muudetud. Ja Viljandimaa tublid mehed oleksidki nõutult koju tagasi pöördunud, kui mitte tõesti Hurt ei oleks sellele reageerinud, sest see ongi see. Hans Füüner kirjutab hiljem, et samal päeval veedeti mõned armastusküllased tunnid ja eriti ilus, unustamatu õhtu. Neil tundidel sündis esimene tähtis kontakt Paistu ja Tarvastu ärksate talupoegade ja aristokraatia, saksa korporatsiooni Livonia, Bushi, Jakob Hurda ka keskkoolis oma vere. Hurt, kes oli oma loomult tõesti rohkem õpetlane kui võitlejalik rahva juht kujunes peale eesti poliitikuks. Professor Hans Kruus on öelnud, et see koosolek või kohtumine Aleksandrikooli mõtte algatajate ka oli väga pöördelise tähtsusega hurda elus. Et tähendab sellest peale Hurdast, kui fenoloogiliste huvidega noormehest sai aktiivne ühiskonnategelane, tähendab, toimus pööre ühiskondliku tegevuse suunast. Ta astus rahvusliku liikumise teele. Kuu tulge kaaku, kilelaadse, kaarjandav ja kasvulatse. Tahan teile lugu laulda, imeasju avaldada. Karjapoiss. Son kuningas Suur-Rae vallavalitsuse ja palju pere pidaja kullatise kroonikandja Jakob Hurt, Türiaadihel aedalt karjapoisi teeb kuningaks haridus, kuldne alustama peab hariduses. Alustama peab emakeelse kooli loomisest eestikeelse kooli loomisest. Jakob Hurt oli ise äsja läbi teinud pika tee ja mõtles, kui võitleb üks inimene kehvuse põlves tööga välja. Miks ei võiks siis vabaks saada kogu eesti rahvas? Jakob Hurt oli 23 aastane