On kommentaari aeg ja kommentaariks saab sõna sotsioloog Andrus Saar, kes võtab käesoleva aasta 2007. aasta kokku ja keskendub peamiselt politseid mustele. Kuidagi järsku saabus aasta lõpp, veel veidi juba hakatakse kokkuvõtte tegema. Peatan minagi välja võtta lihtsalt mõningate selle aasta sündmustel. Arvan, et poliitilises plaanis kõige positiivsemaks sündmuseks oli presidendi valimine, mis tõi Eesti kuvandisse palju head. Presidendi institutsioon sai uue hingamise. Ilmselt veel paljude aastate jooksul ei saa me rääkida presidendi institutsiooni välja kujunenud traditsioonidest iga uus president loobuma imago ning igaüks neist on auga pidanud oma rolli ning kenasti toime tulnud vastavalt ajastu nõuetele. Meile on selles mõttes väga vedanud. Mõni nüüd kindlasti imestab, et mis jama jutt õige on siis president valiti möödunud aastal. Seda küll. Kuid presidendi valimine oli sedavõrd oluline nähtus, et selle positiivne mõju kujuneski tegelikult käesoleva aasta suurimaks positiivseks poliitiliseks sündmuseks. Käesoleva aasta parlamendivalimised olid sedavõrd tühjad oma olemuselt. Et seda ei ole mõtet, tõid meelde Turetadagi. Sedavõrd sisutühi ja loid oli selle parlamendi tegevus. Riigikogu tegevusest midagi silmapaistvalt head ei meenugi, sest analüütilist mõistust ta päris mõttetu sealt otsida. Seal töötab lihtne teerullipoliitika. Varasematel aegadel opositsioon piiksus veidi, kui neist üle kupatati. Nüüd aga valitseb täielik vaikus. Täiuslik vaikus nagu tuulevaikses metsas. Ainult et lõhn on teistsugune. Selgub, et Eesti ühiskonnas enam polegi probleeme onu punkte, mille üle kasvõi veidikenegi arutleda, mille pärast tuleks muretseda. Valitsusel on küll ette näidata üks vägitegu, aprillisündmused, need seletused, miks küll võeti ette selline käpardliku aktsioon tähendab sellega, kuidas Ameerika Ühendriigid põhjendasid sissetungi Iraaki. Viis aastat hiljem selgus, et huvid olid, kuid isegi formaalne põhjus sõjategevuse alustamiseks puudus. Huvitav, millal Eestimaa inimesed saavad ükskord teada, mis siis ikkagi oli ette võetud sammude taga? Loodan, et ega me ei saagi seda mitte kunagi teada. Ajakirjandus ei ole kah sellest huvitatud. Ja needki kõigepealt üht-teist pärivad, tembeldatakse juba ette kiuslikaks. Aprillisündmuste tulemusena on ühiskond väga selgelt koondunud erinevatesse nurkadesse. Vaadatakse teineteist äärmiselt suure umbusuga. Ega nurgas olek ei ole eriti mugav, sest ühel hetkel muutub sealt kitsaks. Huvitav, millal nurgast välja tullakse? Arvan, et selleks kulub taas oma kümmekond aastat. Taolises olukorras ei ole mitte midagi imestada, et osa muust rahvusest inimesi käis valuutat vahetamas. Valitsuse usaldus on äärmiselt madal. Valitsus võib kasvõi heebrea keeles, ent keeratuks rääkida, et krooni devalveerimist ei tule. Kuid venelased ikkagi ei usu, sest rääkija suhtes puudub usaldus. Tänu aprillisündmustele suurenes ka Venemaa duuma valimistel Eestimaal hääletajate arv. See on ositi protestiavaldus ja taoliste protestivormidega puutume me veel kaua kokku. Ma olen päris veendunud selles, et kui eestlased oleksid vaid teada saanud toimub väidetav krooni devalveerimine sellise kursiga, nagu sai teatavaks venelastele. Siis oleksid eestlaste hordid läinud raha vahetama. Eestlased aga seda infokuulujuttu ei teadnud, istusid nädalvahetusel vaikselt oma urus. Esmaspäeval said teada, mis Eesti riigis on vahepeal aset leidnud. Täitsa Ivar Vigraliks juhtum. 10 aastat tagasi uurisin, kuidas Eestimaa elanikud on informeeritud teaduse arus faktidest. Tolleaegne Teaduste Akadeemia president Arno Köörna tahtis võrrelda, kuidas näeb välja meie haridussüsteem võrreldes USA omaga. Tulemus oli väga positiivne. Eesti elanike informeeritus oli tervelt ühe palli võrra kõrgem kui ameeriklaste oma. See tegi rõõmu. Rõõmu teeb ka see. Praegused noored on küllalt hästi informeeritud mitmes distsipliinis seda küll Euroopa Liidu kontekstis. Rõõmude msn, et õpetajad on hästi pidanud vastu metsikutele pidevatele kooli reformidele. Küll on hea, et õpetajad on omamoodi konservatiivsed inimesed ent huultel liiga kergesti kanda. Mis puutub aga kõrgharidust, siis minu arvates kõrghariduse jaotamine bakalaureuse ja magistriõppeks ei ole küll õigustanud. Bakalaureuse kraadiga inimesed justkui oleks midagi nuusutanud, aga mida jääb tihtipeale tööandjale päris suureks saladuseks. Meeletut rõõmu teeb Eesti filmikäik. Me oleme lahti saamas traditsioonilisest eesti filmi kohutavast taagast. Eesti film meenutas nagu Soome eurolaulude pikaajaliste ülikurba saatust. Mida Eesti filmis on saavutatud, tähendab ka filmide tulemast kõrgemat taset. Enam ei saa põhjendada filmide nõrkust oludega ja ma ei tea, millega veel Filmankas andekas või lihtsalt saast. See, et meil puudub raha Hollywoodi filmide tegemiseks on isegi väga hea. Kui ei ole raha, peab töötama Anne ja mõistus. Lõpetuseks vaikimisi vastu võtab uusi tuure juurde. Nüüd on jõudnud see isegi kunstimaailma. Analüütikutki pidi tulema kahjulikkusest, tegu on üksjagu palju kahju tegeva seltskonnaga. Loomulikult kehtib see vaid nende kohta asjadega rahul. Seega parem kui ei analüüsiks. Ma ei tea sedagi, kas võib praegu öelda, et uus aasta tuleb uute suurte hinnatõusudega. Aga üht ma julgen öelda küll. Soovin rahu südamesse ligimesearmastust ka siis, kui vastuarmastust leiab. Aga eelkõige ka pidage iseendast lugu ning armastage ennast. Me kõik oleme seda väärt ka siis, kui oleme üksinda oma muredega. Kui me hoolime ja armastame ennast, siis jätkub meil jõudu märgata ka teiste inimeste muresid ja armastust. Küll oleks tore, kui meil jätkuks julgust loobuda jõulueelsest ostlemisest ja pühendada aega oma lähedastele. Tehke see rikkalik kingitus oma kallitele.