Tere õhtust. Sel suvel kordame kirjandusloolist saatesarja, mis on meist vasakut kätt üle mere. Selle sarja esimene saade oli esmakordselt eetris Eesti vabariigi aastapäeval 24. veebruaril 1993. Kaheksa saate jooksul reisime koos Friedebert Tuglase ja tema kaaslastega põhjamaades. Räägime eesti kirjanduse arenguteest ja kontaktidest Põhjamaade kirjandusrahvaga aastail 1918 kuni 1940. Saatesarja autor on Heidi Sarapuu ja selle tegemine sai võimalikuks tänu Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobürooabile. Täna kordame siis sarja esimest saadet teisi osi igal kolmapäeval kogu juuli ja augustikuu vältel. Head kuulamist. Kui Gustav suits sajandi alguses nõudles oma kuulsas Noor-Eesti sihi seadmises rohkem euroopalikku kultuuri ilma omamaist unustamata ei aimanud, et ta põlvkonnaga kaaslaste seas oli peale tema enda vähemalt üks mees kes harva nähtava suveräänsuse ja kriitilisusega tasakaalukalt ja elegantselt intellektuaalset enesekontrolli milleski lõdvendamata oli suuteline täitma nii euroopluse kui ka eestluse nõuet. Friedebert Tuglas. Kui seda ka muus seoses ei märkaks, siis reisiraamatuist igatahes küll need teeksid au Euroopa mis tahes vanalikult. Tuur rahvale kai laidine. 24. jaanuar 1918. Armas preili Elo Skitseerisin Vanemuises kontserdikava teisele küljele. Olin nägusid, liikumiste värve. Siis kadus kõik peale helide. Kadusid pikkamisi needki. Saabus nagu hetkeline unustus, tühik, üleminek ühest maailmast teise. Ja siis hakkas kujunema taas liikumiste värve. Just nagu lahenduks surnud filmilint uuesti eluks ja hõiskamiseks. Kostab nagu meremehe sammusid sadamasillal. Jankrocketti raginat. Esiloksub ladised, pulbitseb jälle kettide raginat ja siis hakkab kõik kuhugi liukkuma. Hüvasti. Hüvasti. Tuuline sõiduk läheb teele, kui kord taas kohtume, oleme teised. Purje tarnivad õhku ja mastid nätkuvad nende raskusest ümber käekate palendust ja soolast vee, tuisku. Rannad löövad laiali nagu mandri hõlmad ning tuul õõtsub kõigi poognat jõuli. Avamerilaev lendab pahinal läbi sinirohelise pilve ikka kiiremini ja kiiremini nagu irduks kõigest kombitavast. Ümber veel lendlevaid lahu torte, kuid pilves, aga räid. Siis haid, avarus. Puhub idatuul, lõõtsutab läänetuul, loivib lõuna, pahiseb põhjatuul, all pöörleb rohe-sinine, kloon, buss. Nüüd juba kaugel, väga kaugel, nii kaugel, et piirdub olematusega. Ainult taktikepp kannab teel. Kuid seegi ebamäärastub on vaid nagu tuules kõikuv oks. Ta viskaks siia-sinna pungi ja lehti ning puhkeb õitsele. Ja siis pole enam midagi reaalset. Jookse, jookse mu mõte lendama, tundmus. Levita tiivad, tõuse Irdokeidest, avane. Suur luule nagu hele Järv Põhjala suve lai taevas kolmeda üle levige kumad, Helendused, valguse vastukajad. Olla Vikerkaare Venn. Olla koidupuna Filmus kernelit kerge, mis on kõik muu. Hetk. Dust Kärguses lõplik täiuse tunne, ülim õnnepõli, eeter virvendab, avarus tuksub ei tõusu ega langust enam. Kuid siis hakkab sügavusest jälle nagu maapealsete asjade mälestust kumama. Ja see paisub katastroofiks. Universumi orkestris. Läbi udu vahetab, surevad planeedid. Ketas. Allai. Pall soo, kääbus mängidega. Eha põleb selle kohal ahastavalt ja kustub. Taks, pilv peidab taeva ning hakkab pisardama. Nägi vihma. Päevale heledale järgneb öö pilkane. Ning sünges un sünges un kannata mind ei ole enam tahet, ei tiibu, kaugustki, ainult igavesti vaevelda igavesti surnud. Raha ja olla suremata, olla vaid üksainus. Olla või mitte olla, võngutada ainult puuri Varbu. Jõuetult haiseda. Prometheus, kes iial ei vabane, oi valu, oi mõru kurbus. Oimu igatsuste kõrge määr unistuste ülimaste. Kuhu kadusid, kuhu hääbusid? Kuhu kaob kõik mu käte vahel? Kuhu põgeneb mu ümbert? Kuhu langen, ma isegi. Oi, illusioon, oi, unistus, oi, unistuste unistus. Laev randus toolide kolinal. Ja üks väsinud mees puldil raputab pulstunud pead. Meie elu on täis vastuolusid ja Me oleme tihti vastuolus oma tõekspidamistega. Me tunnustame Temukratismi, kuid näeme kuisse demo, kratismend ise hävitada. Me oleme revolutsionäärid, kuid nüüd ähvardab revolutsioon endeid süüa. Ja ometi kõigest hoolimata kogemuste pessimismi peameid lõplikult mürgistama. Me ei taha veel surra, meie tõekspidamised pingutavad võitlusse, me ei eksi, veel sõpru ning vaenlasi valides veel peab leiduma pääseedee, sest kuristikust, kuhu olevik meid heitnud. Kui me midagi saatuselt palume, siis kõigepealt seda, et ta hoiaks selgena Me tõe tundmise. Ta hoiaks alles me optimismi tuleviku jaoks oleviku pessimismi ist hoolimata. Maailm tuleb siiski uuesti valada. Vana on ebaõnnestunud, täis mõrasid sei helise, vaid Pariseb, kui lõhkine kell. Muuseas, kohviku nime leiutas kas Konrad Mägi või kes? Igatahes keegi kunsti ja kirjarahva seast Tartus ja Tuglas tõi selle Tallinnasse. Kui seni oli valitsenud sõna- koju Café minul seevastu asus kohvik kodus. Jama, võõrustasin meeleldi oma külalisi sest muud mul tol ajal kirjanduse altarile panna ei olnud. See võõrustamine seisis peamiselt kohvi keetmises. Piiritusepriimus abil läks kähku annus kohvi sisse võetud siirduti üüritoa laiale diivanile jäiut Poolas. Mäletan korpolime Marie Underi ja Tuglase kusagilt koosviibimisel ja istusime siis mainitud diivanil hommikuni välja. Peamine kõneleja oli Tuglas. On huvitav tähele panna, kuis raamatud, mis öösel loetakse, midagi juurde omandavad, mida neist tõeliselt vahest pole midagi palavikuliselt rauget. Meie ees on raamatu valge leht, meid piirab pimeduse müür. Kogu meie tähelepanu on keskendunud sesse valgesse lehte. Mõtte tõuseb, sest kui haige õis, kuna magamatuse väsimuse palavik Me mõttelendu tibutab. Niisama, on meie mõttes muusikaõhtu ning tuled lahutamatult seotud. Sest oleme harjunud kontserti ainult õhtuti kuulama. Võib-olla et just sellepärast meis muusika kani raugelt haiglasi mõttekujusid, kangastab, mis selgele päevavalgusele võõrad. Kui säärane on kellaaja mõju kunsti nautimisse. Kui mitu korda suurem, on ta siis veel kunsti loomisse, kus kõik sõltub ainult asjaomase kunstniku meeleolust. Kitsendab, kuid süvendab ühtlasi tähelepanu. Füüsiline väsimus teeb mõttekujutuse haiglaselt palavikuliseks. Mõtte mühab rapsootilistes koskedes. Fantaasia kasvab, kuni nägemus areneb taltsutamatuks ning taine jälikuks. Mulle näib, et kõik fantastiline kirjandus on loodud öösel lambivalgel. Tuglase kui närvide, mehe tunde, inimese haigustena on arvestatavad ainult neurostenia üle töötlemus närvide palavik. Siiski kord juhtus temaga ka inimlikumalt kurguhaigus mis lõpes operatsiooniga, kuid selle palaviku ja nägemuste rikka haiguse põhjustas aprikoosi jäätise nautimine Georg stuude kondiitriäris. Siuru kambas. Ja esteetiline nagu selle haiguse põhjus, oli ka selle kaasnähudki pik, palavik, nägemused ja visioonid. On kirjanikke, kes töötavad igasuguseid olu koris kohvikus, rongis kännu otsas köögilaua ääres põlve peal, mitte aga Tuglas. Temal peab olema valitud kaitstud tuba, teatud aasta- ja kellaaeg meelsamini pärast keskööd. Tuglas oli kõigiti kena mees, kes armastas lugeda, mõtelda ja kõnelda. Ainult all oli üks suur viga juures. Ta oli suts ise nii viisakas mees ja suur esteet. Aga sots. Linnas, kus elan, on keskturgu torn. Ta on muistne kuuekandiline, kõrge ja vaikne. Ta tipul liigub tuulelipp iga päev lähedusest tornist mööda ja vaatan üles lipu poolekuist püsib liikumata päevade kaupa selgel suvepäevil. Kuis ta nõtkelt pöördub, näidates tuule vähimatki varjundit, kui seda kindlam rabeleb, kui kihutab sügismaru nutusel pilvil ning päike on surnud. Nõnda vaatan, kas pole see mina kõrge torni tippu igavesti needitud. Kas pole see mina, kes näitajana alt vaatajale tuulesihti ise paigale aheldatud. Ja kas pole see mina kesk sinitaevast ning tormist avarust. Roostet tunud, krigiseb tuulelipp. Ühel päeval viib maruminud. 24. veebruar 1918. Selle pine masendaval ajastul Tõusis nagu hele komeet tumedal taevalaotusel. Meie vabaduse päev, täis vabaduse tunnet ja suure ajastu algamise eel ärevust. Tänavanurkade ümber seisab inimesi, kes loevad üht väiksevõitu seinale kleebitud paberit. Manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Ei söandatud veel täiel määral uskuda. Selles manifestis kuulutatud pöördesuuruste mõjule pääsusest Riia poolt ja saarte suunast lähenesid Saksa väed. 24. veebruar ei toonud meile küll tegelikku vabadust kuid istutas rahva südamesse hindamatu ja kustutamata teadvuse. Meie võiksime olla vabad ja evida iseseisvat riiki. Ma kõnelen suurel silmapilgul, mis enam iial ei kordu. Ja ometi ei tahaks tarvitada neid suuri sõnu, mis nii tihti korduvad. Aeg on suurem kui ühedki sõnad võivad olla. Ei ole pikk meie vabariigi ajalugu aja poolest, kuid Pikkonda sisuliselt. Ta sisaldab suurte lootuste ja kibedate pettumuste silmapilke ja vestab vägivallast, sõjast ning kangelastegudest. Meie ei tea, mis meid lähemas tulevikus ootab. Me võime veel kõiki neid hädaohte uuesti läbi elada. Meil pole veel põhjusi õiskamiseks, kuigi pole põhjusiga hädaldamiseks. Kuid me teame igatahes, et me kõik aeg edasi lähme, et see on teeliikumine, mitte seisak. Mei või pahimalgi puhul enam sellele seisukohale langeda, kus me oleme olnud. Me oleme alles noor rahvas. Meil on vähem traditsioone, kuid palju võimalusi. Meie jäljed kaovad pimedusse, kuid teed viivad valgusele. Meil polnud midagi minevikus, kuid meie päralt on tulevik. Nii tõesti kui elame nii, tõesti usume seda. Henrik Visnapuu meenutab Tõsisem oht Lääne-Saksa armee näol. Ma tulin Werneri kohvikust ja peatusin hetkeks kõnnidel, vaadates seda sissetulekut. Väike-mütsaks sakslasi ümbritses tulijaid. Eestlased heitsid pilgu sündmusele kadusid kiiresti. Esimene saabunud Saksa väeosa lauliski raekoja ees. Üks kindel linn ja varjupaik. Pasunakoor mängis ja saksa vanatüdrukud, suudlesid saksa hobuseid ja annetasid sõduritele lilli. Aga siis ilmusid keelan, käsin, plakatid postidele. See oli aeg eriti tõsiselt vaid andist, tsensori lemist, tsensori kohus ja saades sellelt kätte neli sisse antud raamatut puutumata tagasi pani toime Siuru simmani Tallinnas teise samasuguse Tartus mõlemad kõvasti rahvarohked. Silmitsesid nii lapsikult mu nägu, naiivselt minu elu tärkas uut peale suudlust ja seal palju muud. Iroonia ja pette korrublik segu. Ah, ei, ma pole enam omajagu murel kihlatud, mad, tema pruut. Mu päeva töödnik, kurvad kohust, ruuthing on lukus. Pole minu tegu. Naeran nukrutsema noorest vaatest eituksuda või koosneb merele. Nii hõiss Kell Sulda alles õnne Haates. Seal tantsinud neiu parve valges keerus ning üle pääsul rõõmuleid mis minus kustumas, kuid tuli peerus. Palun, kõnelemine on täna keelatud. Austatud härra seoro, sobib tervitada ainult kauneid daame, aga palun lühidalt. Rumm sumises kees roosa tule all, kui Lüübil Elliusivad neitsid siidkangad, noori liikmeid, peitsid orkester valjult, mürtsus üleval ja häältejoa alla heitsid vaskpillid vileriiulite keeled. Kui joognustas tantsijate meeled. Ta seisis eemal, loorber poIe real suur nukrus hingel jumalate. Kui Helmestik, tas tantsijate käis mööda, neitsid nooreni, jaan. Ta võõranasel piduliste salgun end oli kaduvuse leinale andnud. Ei tea, kuidas pööras Enta siis mu jumal, veerg tas läbi käinud, ei pilku pöörda enam teinud kui lapsepõlvest üles hargus viis, mis elu neil on meelest läinud. Üks tütarlaps end unustusil andnud, käes mõttes oli oma sülle pannud. Meestust. Kummardad on vähepäev ja pilku kaugusesse saatel. Mis oli hiilgus selle vaatel, kui palju aimamata ilu. Hääd. Ta silmad olid. Timminud aatel käsivarte marmor, valminud palged, klaari, õunalised, läbipaistvad, valged ruum sumises. Poeet, kes teiste seal, kui põgeneda nägemusi ja Suigutadel ahastusi, mis tõusid hingenud pikanriaan ei saanud ta hoida ihaldusi, mis kiskusid ta meeled enda järgi, kui pöörasin, sai istias sama märgi. Toosama Istang, sama nukker puus kui ennegi. Milleks ta ära ta ümber uus pidunud kära ja muusikamis mürtsus, täien, hool, keskroosa, tule pehmet sära. Kui tube roosipunga avanevad, siis nägi kah vanud huuli küsitlevad. Üks minut hiljem joopoetail. Nobeli ütles Teie loaseks tarvitan, et üle toa paar valsituuri teeme häälte v. Ta pääle heitis silme Joa siis heljusivad vabanenul rammel nad üle saali kergel valsi. Sammel. Miks mina see nii küsis, siis ta viidud jälle asemel? Kust tuleb, kostus kurbadele. Kes teab, millal kõlab viis, mis lohutuseks südamel. Nii sõnasta suut, surud enda käele kes suudab vastu panna iluväele. Rummu suvises kees roosa tule all, kui nööbid heljusid, neitsid siit kangajad, noori liikmeid, peitsid orkestrile valjult, mürtsus üleval ja häälde joa alla heitsid vaskpillide viled, viiulite keeled. Kui vahuveinist kihasivad meeled. Ah laske olla joobunud poeet tuld, värvilist vaskvilet Pille ja naiste naeruõisi lille. Andke nüüd talarmsad neil, sest ilu antud üksik kylle, las kummardanud sõnad tuleks, staažin vast homme uusilvesil. Meeltepaadid. Daamid ja härrad, palun kõiki tantsupõrandale järgnev tantsukaardi, teine pool marupolka Tuljak labajalavalss kilu, mari kaela ja. Nägid jälle seda maad ja linna, neid aedu, jõge ja sildu, kõike nägid. Läksid jälle öösel läbi mustava puiestiku. Seisatasid määrinnakul, vaatlesid tulesid orus, kuulasid üksiku vankripõrinat. Jälle uitsid pikil puiesteil, kust udu tõusis, paks ja pehme mõtted kihisesid su ümber pilvena. Raagus puud tõusid läbi soo, unistus mere. Ja pärast vaimustus balanguid koitis vees uuesti. Hommik. Purpurpalgeline tämpide tornide taga õhkus taevaavarus, päike tõusis pööreldes hommikuBelvis kui tuline delfiin. Kõike vaatlesid januse hingega, kõike nägid. Kõik puudutas jälle su meeli, tungis su silmi ja kõrvu, tõstes uuesti su südamevärinat ning mõtete kohinat leidsid kõik oma isuva südamega. Ei leidnud midagi endisena. Ning nüüd sel koidutunnil lahtise akna ees, kust roosa valgus tuppa voolab, tunned oma saatuse kohutavat selgust. Tulles endisse pole sa enam endine, olid kodule enne, sa unenägu, on kodu sulle nüüd vaid unenägu. On ehitanud aastad su ümber, pettumus, piikide sõõri ning läbi päevaõiguse kohisevad jäised mõttelained, peites sul taevarannad süngesse pilve. Päikesevarjutuse kohutaval tunnil on jälle koidu roosa avarus kodulinna puiestee kohal. Aiad piiravad maju, korstnat tõusevad läbi lehte krooni. Vaevalt tilgub jõgi ranna poole puude vahel kuid üle kõige õhkub taevas roosiline Su poole koidurõõmust leinaöö magamata öö armu tuline kaob, kui vari. Veel virvendab Sulk pilvis õhkuv juuksepalmik ja kaob veel läigib üle õilmis aedade nagu pehme silmapaar ning kustub. Siis oled üksi, oled üksi, õnnelik ööst magamatust. Ööst armu, tulisest. Olid vana metuus ala. Oled noor nagu täna sündinud. Olid kibe, kui mürk. Oled magus nagu meteuim. Olid õnnetu kui leinaorg. Oled hele, õnnelik nagu pilved koiduvahetuses. Arvasid, kõik juba kaotanud, elus ees, selle leidsidki. Arvasid õnne peituvat unistuses. Tões see oligi. Arvasid ta elavat Su mõttes. Elaskisu halvas apras maitse himulises kehas. Ses üürikeses majas, mille eest on hoiatanud kõik mõttetargad, prohvetid ning piirastuste preestrit. Istud üksi magada linna ees puiestikupingil, mis lõigatud täis südameid ning muud nagu oled üksi kannatused kandnud, elanud üksi surma, aastused. Nii tunnet, Neetüksiga elu suurt keskpäeva. Nõnda haiskad üksi elu hilistused, tukkudes kinnisilmil ülalpool linna punakatuseid. Ja ainult koidu roosa valgus õhkub kui jumalate tervitus, läbisu laugude segunes une, Siuru lindude vikerkaarelisse lendu. 15. novembril 1918 abiellusime Eloga. Ja siis 100. vihma. Ja tollal oli veel võimatu ilmalikult abielluda, kuid kiriku minna ei tahtnud. Valisime siis mingivahetee Tartu Peetri koguduse pastori Schmidti korteris saalis ris söögitoa ukse kõrval väike altar. Selle eestis toimuski, see protseduur. Pulmarahvaks oli, me ei läinud kaks tunnistajat. Kuna meie olime oma argiriietuses, olid tunnistajad end ikkagi päevakohaselt ehtinud ja otsustades selle rõivastuse järgi tähtis pastor hakata kõigepealt neid paari. Panema ja sellest ei tulnud küll midagi välja, sest asjaomased olid juba enne abielus. Peale meie oli aga kohal veel kaks osalist pastori naabiigast tütar mängis klaverit ja valas kogu aeg liigutuspisaraid ning söögitoa lävel seisis pastori, Vanab igast köögitüdruk rasvast läikiva näoga juuksed, hiiresabad ekspainitsetud ning pühkis kogu aeg põllega pisaraid. Vana Wilhelm Gottfried Aiden, Schmidt, omaaegne rahvuslik tegelane luges abielu rahvale määratud manitsussõnu. Tal oli paha komme iga lauseosa vahel mõmiseda. Nii oli ta ka Tukralleeris õpetuse ajal öelnud. Iisraeli rahvas sai kõrbes mannat. Nüüd kuulasime tema nämmutamist ja vaatasin neid vana piigasid ega suutnud kuidagi tõsiseks jääda. Miks nad ometi nutavad? Kas samal põhjusel, miks anekdoodi vanatüdruk kirikust väljuvat noorpaari vaadeldes hardalt õhkas. Ja seda teed peame kõik käima. Nii pandi meid pisarate saatel paari. Et ka suurtel aegadel ja suurte asjade puhul vajatakse südant seda kipume unustama. On vaja südant nii armastuseks kui vihaks. Muidu jääme vaseks, mis kumiseb, ja kellukeseks, mis kõliseb ilma vastukaja äratamata. Tõmmates kõik range eeskava, külma loogika ja karmi järjekindluse liistule. Teeme vägivalda inimese tundeelule. Kuid ilma tundmusteta pole kiindumust andumust ega tõsi vaimustust. Ilma selleta pole ohvrimeelsust ega kangelastegu. Mõistuse kõrval tuleb suurist asjust rääkida ka südamele. Mõistust võib külmalt veenda, kuid südant vaid soojusega vallatada. Olgem inimlikult suured, et sünnitada suurt. Mul on kaks suurt kirge, reisimine ja raamat. Kuhu jääb siis kolmas naine, kellest oma aja kajas. Kirjutate ka see oli. Aga kõik muutub ajas. Raamatud on tihedamad kui elu. Nendes on eluekstrakt, kolmteistkümmend, riiulit on neid täis ja kolmteistkümnendat ongi mu lemmikarv ebaoskandessis kaugel arv kolmteistkümnenda mulle rändamise aastail armsaks saanud ükskõik kas suurlinnas või Aafrikas. Kui jõuad täis tuubitud hotelli eeskotta, siis on tuba number 13, pea alati vaba. Raamatuid olen ma eluaeg kogunud. Juba koolipoisina kogusin ma raamatuid, oli üht-teist väärtuslikkugi, kuid tassiti muu maa pagulusaastail laiali. Sedasama kogumist jätkasin Soomes, aga see kogu langes Helsingi lähedal tuleroaks. Maja, kus elasin, põles maani maha. Hukkusid ka kõik mu tookordsed käsikirjad. Siin on siis teie töödes esinevate tsitaatide rikkuse ladu. Tsiteerin peaaegu alati peast. Mul on selles suhtes eriline mälu. See on ju samuti intuitsiooni küsimus nagu kirjutaminegi. Oma raamatukogu on uurimistööle alati väga vajalik. Ei, ma ei sega teid kaua, tõin ainult kohvi. Palun, aga su Eldudes eieiei, mul jäi põnev koht raamatus pooleli. Millist autorit loete? On just Loorents käsil? Küll pidisel meel teadmisi olema. Ma armastan seda liiki teoseid ja muinasjutte, siis on ju Andersen, teie sõber proua hinge, nüüd see lastele? Hoopis midagi muud Rumeeniasse kogud ja muud sellesarnast. Kuid ärge arvake, et ainult muinasjuttudel elanud olen päris praktiline perenaine. Kas või elektriMontöörbi tarvis. Täna parandasin isegi raadiot. Nonii, jõudu tööle, ma ei sega teid lastel. Oma. Kerge reisimist olete vist külluses rahuldanud? Reisida võib lõpmatuseni. Rändamisest ei saa iial tüdineda. Ühe osa Euroopast tulen küll risti-rästi läbi sõitnud, nii et enam isegi ei tea, palju kordi olen peatunud. Juba pagulaspäevil läksin täpselt 10 korda valepassiga üle vene piiri. Pariisis jäite auto alla, Laapolis pidite nälga surema. Aga missugune on meeldejäävaim elamus? Neis juhtum? Mees polnud õieti midagi erutavat. Aga kogemusi on siiski korjanud. Juba minu esimene sõit läände kujunes erakordseks. Reisisin noore poisina üle Stockholmi ja Kopenhaageni Belgias, ühest tunnelist tormas kiirrong täiel sõidul silmapilk parem rööbastelt jooksvalt rongile otsa. Kogu tunnel oli korraga suitsu ja tuult täis. Kuidas suutsite hoiduda kinnivõtmistest Kodumaal käimiste ajal, millele tuleb kõige enam tähelepanu omistada? Suu tuleb kinni hoida ja õigel ajal kaduda. Tähelepanu tuleb omistada oma kõnnakule. Kord tundis mind Tartu raekoja ees üks tuttav ainult mu kõnekust ära hoolimata oma suurest kaubkaaslase habemest. Peale selle õppisin selgeks ronkamise. Harjutasin selle nii selgeks, et ka üksi toas Lombates liikusin. Mu tulevane naine arvaski, et olen tõenäoliselt lonkur. Aga missilist minevikust parema meelega läheksin praegu jälle seiklema. Kuidas suhtute reisijuhti? Reisijuht, onju, ainult sinust targem reisikaaslane ja ega sa ei tarvitse ometi alati tema pilli järgi tantsida. Teed peame ikka küsima, parem küsida juba raamatult, kes on valmis seda nii korduvalt juhatama, kui aga ise soovid. Teine asi on muidugi see, et ei tule vaadata üksnes raamatu silmadega, näha maailma ainult tohutu suure muuseumina. Reisijuht annab ainult raami, mis seal tõeliselt suur Lenna kihinas näed, selle määravad su enda kalduvused ja huvid. Koordi jooksen minagi esmajoones muuseumid läbi. Nüüd tahaksin pigemini lihtsalt ümber hulkuda ja ringi vahtida. Milleks üldse reisitakse? See on väga individuaalne küsimus. Võrtsatusin vagunis kõnelusi Eesti rahamehega, kes oli reisinud Indias soovitas soojalt ka minu sõita, ainult miljon läks mul maksma. Minul on see võimet ja teil küll, aga seals ikka soovitas ja soovitas ja jälle ja jälle sõita, et aga oleks võinud tõestada, kuidas minusugusel mehel on täiesti võimatu. Lõbus muidugi. Iseenesest pole reisid väga kulukad, kui neid minu nõuete piirides teostuda, samuti ka mitte, kes teab, kui keerukad, kui on vähegi kogemusi, jänese usaldust ja kuhu läheb järgmine reis? Tõenäoliselt Skandinaaviamaadesse ja millise töö endaga kaasa võtate? Me jõuame merele ja meie ei võta kaasa midagi muud kui kõik kaunid sõnad. Kuulsite esimest saadet sarjast, mis on meist vasakut kätt üle mere. Saate autor on Heidi Sarapuu. Esinesid Anu lamp, Ain Lutsepp, Einar Kraut, Dan Põldroos, Indrek Sarapuu ja Toomas Tross. Helirežissöör oli Külliki Valdma. Muusikaga kujundas Saate Silja Vahuri. Sarja järgmist osa kuulete tuleval kolmapäeval. Kuulmiseni.