Luulelahing. Tere ja ongi kätte jõudnud luule lahingu selle hooaja neljas ja viimane saade enne, kui 30. mail läheb eetrisse finaal. Mina olen Peeter Helme ja koos minuga juhib siin kohvikus must puudel Tallinnas Müürivahe tänaval saadet Jürgen Rooste. Tere Jörgen. Tere õhtust. Tere, Peeter. Ja täna on meiega siin muidugi ka neli luuletajat. Nendeks on Jan Kaus Triin Soomets, Jüri Kolk ja Merca. Kriitikuks oleme palunud Linnar Priimäe. Tere teile kõigile. Saate reeglid peaksid nüüd teise hooaja lõpul olema selged, aga kordan igaks juhuks veel lühidalt üle. Igas saates võistleb omavahel neli poeeti. Ja nende omavaheline võistlus seisneb selles, et luuletaja loeb ette ühe oma luuletuse. Samuti mängime ette luuletaja sooviloo, mis ehk annab veidikene aimu poeedi loomusest ja temperamendist. Pärast kõlanud muusikat annab luuletusele hinnangu kriitik, kelle arvamus aitab loodetavasti kuulajat. Sest kuulaja sõna on otsustav kuulaja tahab selle, milline luuletaja pääseb finaalsaatesse, millised peavad aga valama kibedaid kahetsuspisaraid. Hääletamine käib nagu ikka luule lahingu kodulehel aadressil luulelahingpunkt, vikerraadio RE. Ja seal on üleval ka kõik luuletused, nii heli kui teksti kujul. Ning luuletajate väikene enesetutvustus. Tänase lemmiku poolt saab hääletada kuni 29. maini. Enne tänase saatega alustamist teeme kuuldavaks ka eelmise saate võitja, kelleks on Margit Peterson. Tema võiduluuletus, palun. Bert seisis laba jalatsi, käed puusadel vanal traktori platvormil. Üks silm vaatas silku, teine leiba, rokkased kampsunikäised üles, käärid jalas, lohvat trussikud, mille alt genitaalid lausa välja punnitasid. Seisis ja näitas näpuga igale möödujale. Või olid tal liputaja kombed, kes seda teab? No igal juhul pelgasid karjanaised varahommikul tööle minemist. Kuna Berdy kahtlane kõnemaneer ja halenaljakad tervitus viisid, ehmatasid mõnegi lüpsja šokiseisundisse. Lausa nii, et Niina oli sunnitud vali toole sitase kitlitaskus kandma. Kuna Berdy nägemine pani südame puperdama ja slaavi päritolu Maria hakkas Issa meiet lugema vähes paljast karjakud piimaruumi välisukse taga külma Duffy võtmas. Karjalaskepäeval oli Berdil sünnipäev, mille puhuks karjanaised kinkisid talle kummist naise, kuna Bert oli see mees, kelle jalg polnud külast kaugemale astunud, ühelgi naisel temale silmi jagunud. Ühe Veera ümber ta küll tiirles, kuid peale lõikuspidu kadus viimane nagu tina tuhka. Külalegend rääkis, et Berdile ei pidavat seda asja olemagi lõõpida, sealt kaks tühjalt koti nurgas püsti pidavat seisma. Aga noh, kes seda kõike teab, vaid vanajumal taevas. Ühel hommikul, kui Niina loomadele heinaküünist heina tooma läks, kuulis ta kahtlasi hääli ja vahakujuks ehmatanud Bert haaras kumminaise, viskas selle hangu otsa ja selline pauk käis. Või noh, õigem oleks ütelda, et lausa mitu auku käis mis viisid naisele mõneks ajaks kõrvakuulmise ja kõnevõime polnud ju algkoolihariduse, kumma muudu naine paljast meest isegi pildil näinud. Mõne kuu möödudes kutsuti õhtuse lüpsi ajal Miinale kiirabi, kuna naisel süvenesid alakehas valu väljakannatamatuks. Naine arvas, et äsja emakakaelavähki surnud ema oli talle nakkuse andnud ja nüüd oli ka temal minek. Oligi minek ja tulek. Kahe ilmakodanikutulek, kaksiktütarde sünd kiirabiautos esimese valgusfoori all. Sveta ja Svetlana sünd. Aitäh. Luulelahing. Veel kord palju õnne margitile. Aga asume nüüd hooaja viimase finaalieelse saate juurde. Kordan veel üle, et täna on meil siin mustas puudlis järgmised luuletajad. Jan Kaus, Triin Soomets, Jüri Kolk ja Merca ning kriitikan Linnar Priimägi. Jürgen kellest me alustame siis? Jan on alati see, kes viskub ambra suurile šotile ja ohverdab ennast kogu ühiskonna ja maailma eest. Minu arust jalg peabki alustama. Leian, kas on mõni auhind, mida sa see aasta ei saanud oma kirjutatud asjadest, kas, kas mõni auhind jäi saamata, mida oleks oodanud või tahtnud? Ja milline noh, ei tea, et ma olen, rahuldas. Sinuga Ta on nii palju seda juttu olnud, et, et sinu parim vorm on lühiproosa. Aga see ei ole päris õige, sest et mulle su esimene luulekogu ka meeldis, et see oli täiesti niisugune segane ja tagant jällegi vägagi kihvt uuesti üle lugeda. Kuidas sa ise selle pääle vaatad, kui sind pannakse selliseid kassi, siis öeldakse, et saad sihukese miniatuuri või lühiproosamees, mis, mis on muide ka minu mõte, et minu arust ka sinu parimad asjad on miniatuuri kogud kaks tükki. No ei, ega ma ei kippu vaidlema ja tegelikult minu kuna me esinemine on ka ju selles mõttes probleem, maatiline, et ma ju loen siin lühiproosat või ühesõnaga ma loengi ette ühe miniatuurse noh, mida, mis ju ei ole stiilipuhas luule, et on selline luule ja proosa, vahevorm või luule ja proosapiiril. Et on selline piiri piiripealne vorm ja, ja mulle tundub, et Ta kaldub üha rohkem isegi mingis mõttes proosa poole ja luulega, iseloomust või luulega ühendatud. Ainult see, et iga iga üksik element on, on väga esile, kuna kuna vorm on napp Kas neid piire üldse peab tõmbama niiviisi minu peas? Vaata kunagi lugesin mingit Lotmani jama, kus ta ütles, et, et see on vastupidi, kui me mõtleme, et luule ongi vabavormiline, et tegelikult ajalooliselt proosa nende tunnuste ja vormidega näiteks, eks ole, et niisugused eepos, et pluss siis ka ajalooline mälu anti edasi riimi ja rütmivormis. Nii et niisugune jutustus või kogukonna ülal pidav narratiiv oli, oli tegelikult vormiline ja luule oligi vabam vorm, et mul on samasugune tunne, et luule peab olema vabadusemäng ja, ja, ja proosa tegelikult kandilisem, kuidagi rohkem vormis või. Noh, ma arvan, et minu jaoks on ka tegelikult väga suur probleem ei ole, et kuidas ta sinna luule proosapiirile asetab, et lihtsalt praegu antud kontekstis mulle meeldiks arvatavasti rohkem esineda saates lühiproosa lahing, kui, kui luulelahing Kas sa saad ikka aru, et meil ei ole erilist lahingut ja lühiproosasaade? Ma ei tea, kas me kuulame jälle või Peter. Ma küsin seda, mida ma tavaliselt ikka siin saates küsinud, kas me kuulame ühte juba ilmunud teksti või on see veel seni avaldamata materjale. See on seni avaldamata, see on väga-väga värske tekst, et et siin võivad veel mõned elemendid hiljem isegi ümber asetada. Nii et see on jah eelmisel nädalal kirjutatud lugu. Maailm on kasutamata võimaluste kogum. Muidugi võib hakata sellele vastu vaidlema ning rääkima, kuidas me oma sisemusest lugematuid versioone läbi mängime. Kui enda kasuks pöörame. Oleme unistanud klassi kõige ägedamas poisist või tüdrukust, kelle tõelised sõbrad on neist mitu aastat vanemad ning kelle näolt peegelduvad kesklinna tuled. Oleme olnud õnnelikud, kui ta meid ükskord koos veel umbes 30 inimesega enda koju peole kutsus, nii et me seal liiga kiiresti purju jäime. Oleme mõelnud, et olgu, mis on? Aga koolilõpupeol pärast aktust suve alguse hämaruses, enne kui me kõik maailma peale laiali viskume leiame killukese julgust ja palume temalt ühtainsat suudlust. Me mängime selle stsenaariumi mõtetes korduvalt läbi. Me kujutlustes juhtub see mitu korda. See jääbki juhtuma, isegi kui me sellele enam ei mõtle. Ja siis selgub, et see poiss või tüdruk ei tulnudki lõpupeole. Ta viskus maailma meist üürikese, kuid otsustava hetke võrra varem. Ei mingit hüvastijättu, suudlusest rääkimata. Ja meil ei jää muud üle kui võta näpust ja suruda seda nagu kätt. Sooviloo valisid, tead, mul on, mul on jah, et, et miks see lugu on ja kas sa tervitad sellega ema naist, lapsi? Ei no ok, on mu üks noorpõlvest pärit lemmikuid ja konkreetselt see lugu noh, katsetab minu meelest omal moel mingisugusele piirile nii nagu minatuur asetub proosa või luulepiirile, et ta on popmuusika, ei ole ka. Et selles mõttes doktoki just viimased plaadid alati sümpaatsed tundunud, siis kui nad sellisest traditsioonilisest popmuusikast eemaldusid. Nii et siis kuuleme doktok. Jätkub luulelahing, kuulasime äsja Jan Kaus ja tema valitud lugu, milleks oli Tok toki Wolf ja nüüd on kriitiku kord. Linnar Priimägi, ütle, mis sina arvad, Janni esitusest palun. Esiteks peab ütlema seda, et niisuguses atmosfääris seda suminat igasugune luule ei töötagi, ei pääse mõjule, see atmosfäär ise on teatav filter, mis lubab mõned tekstid kuulajateni jõuda, mõned mitte enne Janni esinemist ja arutasite siin proosa ja luulepiiri. Minu meelest see arutelu on kõrvaline esteetika ülesanne, mina püüan siin esteetikat esindada oma isikus. Esteetika ülesanne on esmalt kindlaks teha kunsti ja mittekunstipiir. Luule ja proosapiir ei olegi üldse nii tähtis, kui on juba kunstis, olgu ta luule või proosa, aga esimene asi, mis on kunst ja mis ei ole. Ma arvan, et see on arusaam, mis tänapäeva publikule on vägagi kahvatunud ja võib-olla see siinne sumin ja atmosfäär üldse ei võimaldagi keskendumist, et seda vahet väga selgesti selgesti teha. Me kuulsime siin ühte teksti, mis tõepoolest oli, oli sellest kunstilisest luulest, oli suhteliselt kaugel. Ta ei olnud mitte elamuse vahetu väljendus, vaid pigem mingisugune kommentaar, kõrvaltseisja mälestus või tagasivaade või midagi niisugust. Ja ma oleksin võib-olla oodanud, et see oleks Te kantud olnud, ma tean küll, ta on südamest hea inimene ja hea kirjanik ja nii, aga siin antud juhul, kus nimetatakse luulelahinguks, oleksin ma oodanud võitlevamat hoiakut. Ma oleksin tahtnud mingisugust niisugust intonatsiooni, et ma oleksin näinud, et ta ise elab kaasa oma tekstile, mitte tekst voolab leigelt, nagu nagu rahvas ütleb, nagu kusi, mööda reit alla. Luulelahing. Ja minu arust küsimus kunstist mitte kunstist on küsimus pigem heast ja halvast kunstist. Nii, aga kes meil järgmine on ja kas ta siis hakkab esindama Soome kunsti? Triin, palun? Soomets on üks mu lemmikluuletajaid. Ta tuli luulesse kuskil 90.-te alguses ja sa kirjutad mingis mõttes suuliselt. Kas ma eksin, kui ma ütlen, et sa kirjutad ihuliselt ikka omaenda käega, millega veel? Jah? Ei, ma mõtlen, et, et sind paeluvad mingisugused kehateemad. Seda on mulle mitmel puhul inkrimineeritud ja mind on alati hämmastanud, et ma arvan, et põhjus on äkki selles, et ma ei näe väga suurt vahet keha ja siis selle muu vahel, mis inimeses olemas on, et minu jaoks on, need on need täiesti nagu integreeritud. Mis saab praeguses eesti kirjanduses, mis on su lemmikud asjad, mida sa loed, et ma vaatan, et mul on näiteks kodus voodi kõrval sihuke tohutu raamatuhunnik, mis kõigub nagu Pisa torn, et, et mis, mis sul selles tornis on, mida sa võtad ja loed praegu eesti kirjandusest? Lõpetasin just Andrei Ivanovi teise raamatu, sellest pagulaste triloogiast võtan hoogu kolmanda lugemiseks, vahepeal loen. Vahepeal loen, Herman, Hesse on praegu pooleli. Sidharta. Suur jagu inimesi, kellega ma räägin, kes loevad nagu mingeid asju, ütlevad kõik, et ma enam ei loe ilukirjandust, ma loen ainult elulugusid, Malain ainult ajaloost. Salaja ikka puhas siukest, ilukirjanduse jama. Ma loen puhast kunsti ja et seda on seda hingamiseks inimesel ju vaja. Olen 100 protsenti nõus. Kuulame palun luuletust ja vaatame, kas see on nüüd puhtam kunst, kui eelmine luuletus oli või mitte. Palun triin. On mitu tahku. Asja, seal on omadused. Asjast Nemad ei lahku. Püsivad kindlalt küljes. Kriibivad pitsitavad, vilguvad vaataja silmis. Lased end ära petta? Kirjeldad kõhklemata. Asjad itsitavad. Selliseid sooviloo, keda sa tervitad Ei ma. Ma tervitan ema. Aga mis lugu see on ja miks? See on üks Nikolajevi lugu. Ja minu jaoks polnud suurt vahet, millist lugu ma välja pakun, siis soovilooks, et kuulan muusikat valikuliselt, et nagu selgus. Mul on tõelist kunsti vaja kogu aeg, nii ka muusikas ja nikeerima olen kuulanud väga ammu ja ma arvan, et mõnda aega ma kuulan teda veel edasi. Jätkub luulelahing, kuulsime Triin Soometsa luuletust lugemas ja nik käivi laulmas ja nüüd, Linnar, palun anna oma hinnang sellele. Siin sissejuhatuseks räägiti elulugudest ja nende lugemisest eriti viimasel ajal, kus meil ilmub palju elulooraamatuid, mille puhul me näeme, et nende autorid üldse ei oska elulugusid kirjutada. Ja veelgi hullem, näeme, et nii palju ilmub neid elulooraamatuid inimestest, kellel ei olegi üldse elulugu olnud kellest ei tohikski üldse raamatut välja anda. See, kellest me eeldame, et tal elulugu on, see on eelkõige, kes see on luuletaja, kes teeb oma elus samasuguse meistriteose, nagu ta on valmistanud neid sõnadest. Mina just selle kõrvaga kuulasin nüüd Triinu ettegi ja ja mis ma sealt elulu asemel leidsin, ma leidsin sealt kehva, Immanuel kanti ümberjutustuse. Et omadused on asjade küljes ja kui asju ei ole, siis omadusi on meil abstraktsed praktiliselt raske ette kujutada. No ma mõistan, täna on kanti sünnipäev ja palju õnne meile kõigile kõigile, selle puhul aga oleks tahtnud kuulda seda, et, et punase kleidiga tütarlaps, kes näeb blond kirglik välja, et see oleks meile pakkunud niisugust tükki oma oma oma oma kopsudest, oma neerudes, omas südames, et sind oleks veri, oleks pritsinud sellest luulest, mis ta luges, aga me kuulsime siin filosoofia loengut mitte kõige paremal tasemel. Tänan. Aitäh, Linnar. Aga loodetavasti aitab see luuletus ja sinu kommentaar mõnel inimesel seisimaanial kantini jõuda. Luulelahing. Lähme edasi saate teise poolega ja kutsume siia järjekorras kolmanda luuletaja, kelleks on Jüri Kolk. Käsi, et, et kunagi ma vaatasin seda Pärnuga, mõtlesin, et pagan, et, et Kivisildnik teeb igast rentsli kassist ka luuletaja, et, et kõik, kes seal lihtsalt elavad, roomavad ringi. Kirjuta mulle üks kogu ja, ja siis nad kirjutavad ja aga sina ei ole niisugune. See on nagu teistmoodi, et sa pigem olid nagu niisugune karbi sees klassik juba valmis, et mis, mis see lugu oli, et kuidas oli nii, et sinu luuletused kuskile ilmunud, kuigi tegelikult sa kirjutasid juba ammu? Tähendab kõigepealt esiteks ma ei ole kunagi Pärnus elanud. Ma ei tunne Sveni kuigi hästi lihtsalt minu kirjastaja, aga minu enda kirjutamisega on niimoodi, et ma kirjutasin teismelisena 20.-te eluaastate alguses sellega midagi ei teinud, lihtsalt lõpetasin ära. Ja siis aastal 2007 või midagi niisugust, ühesõnaga ma olin kõvasti üle 30, kui ma siis hakkasin uuesti kirjutama. Ja, aga noh, jah, mis ma oskan kosta, nii on elukad, loomad, koletised, kes sind paeluvad, paeluvad tegelikult, mind paeluvad väga suures osas mind paeluvad tekstid, aga seal peab olema mingisugune elu sees mingisugune noh, kõlavad hääled, ütleme näiteks nii, see on jube raske on niimoodi väga-väga arukat vastust nii kiiresti anda sellisele küsimusele minul vähemalt ma mõtlen aeglaselt. Aga Jüri, ütle seda, sa kirjutad nii proosat kui luuleta, aga sinu luule on ka selline natuke proosamaiguline. Milles sinu jaoks peamine erinevus seisneb? Ma nüüd tegelikult praktiliselt enam ei kirjuta luulet. Et noh, mis ma kirjutasin üle 1000 luuletuse mõne aastaga ja, ja palju ikka võib. Aga milles see erinevus seisneb või noh tegelikult on seal nüüd see luu mõnes mõttes need luuletusi kirjutasin lihtsalt väga kontsentreeritult katsusin kokku pressida võimalikult tihedasse vormi, mõnest neist oleks kindlasti võinud ka kirjutada novelli, aga ma lihtsalt noh, kas ma ei olnud valmis või ma ei tahtnud seda tööd teha ja siis ma püüdsin kirjutada, kirjutasin luuletuse. Aga see luuletus, mida me täna kuuleme, on siis millal valminud, kui sa enam luulet ei kirjutanud? No see on eelmise aasta lõpus kunagi noh, teisest poolajast ma täpsemalt ei oska peast öelda. Jüri Kolk. Pura luuletuse pealkiri on maja. Olen vana hall maja. Vist olin kunagi roheline, kes seda enam mäletab? Sellele Othello lõbuks lahti oma liiga kaua kinni püsinud aknad. Sellel kevadel lasen endast välja vana vimma talvise kopitanud õhuniiskuse ja hallituse. Õigupoolest lasen soojuse sisse. Lasen värske õhu sisse. Las mu märjaks tõmbunud palgid kuivavad kõlisevateks. Katus mulli veab. Lasen välja selle paksu seisma jäänud endasse pööratuse. Lasen tuule sisse. See kevad tuleb lõbuks teisiti. Võililled ronivad julgelt üles, möödume lagunevat treppi. Linnud ei pelga, enamus sünged pööningut. Loodan südamest. Juba järgmisel aastal kolivad söögituppa rebased. Ja mis lauluga sina, ema tervitad? See oli üks Gunnar Grapsi lugudest, ma ei mäleta enam Lähme edasi luulelahinguga. Kuulasime Jüri kolki ja tema valitud Gunnar Grapsi lugu ja nüüd on Linnar Priimäe kord Jüri luuletust kommenteerida, palun. Jah, väga ajakohane oleks vaielda selle üle kas luule on eritis 19. sajandi algul, Saksa vulgaarmaterialistlik väitsid, et aju eritab teid nii nagu maks eritab sappi. Siis võiks öelda, et kui luule on eritis, siis no me käime aastas 1000 korda käime WCs, et aastast 1000 luuletust, see on nüüd siis nagu õige hirm. Ja see räägib nagu vastu, et ta ei ole eritis. Teisest küljest, aga kui hakkad aru saama, et mingil hetkel võib-olla hiljaks jääda, luuletajaks hakata. Et keha enam ei eriti seda ollust me näeme kõikide ka kõige paremate luuletuste puhul, et kui nad on noored, siis nad lõhnavad värskelt, nad eritavad värskelt lõhna. Marie Under näiteks oma sinise purje või sonettidega, aga lugege tema vana põlve luuletusi, need on soig ja, ja hinnatakse neid ju ainult sellepärast, et ta on kunagi kirjutanud sinise purje ja ja sonetid. Käesolevasse hetke tagasi härra Kolk siin ütles, et tema on uuesti luuletama hakanud juba nüüd üle kolmekümneselt jälle on tagasi tulnud luulesse ja ma õnnitlen teda sel puhul. Ma õnnitlen teda sel puhul, sest see oli täna esimene tekst, kus ma kuulsin ühte niisugust luulealustala aluspõhja nagu metafoor. Hea küll, see metafoor oli vana ja kulunud, ma olen maja. Aga tänu sellele omandasid tähenduse need võililled, mis kasvavad aknast sisse, need rebased, mis kunagi tulevad sinna. Ühesõnaga seal loodi üks mingisugune selline, selline mitte väga värske, mitte uus, aga, aga igal juhul üks mingisugune luulealget oli, oli selles jah. Aga ma ei julgegi palju rohkem öelda siin midagi, sellepärast et, et ma kardan selle kolgi käest kolki saada. Luulelahing. Meie täna õhtul viimane luuletaja on üks mu lemmikuid juba varastest Manimist, kümnene 11 aastane, võib-olla, kui ma lugesin esimesi tekste. Merca. Tere. Tere, aga Jürgen, täna on siin kõik, mis sinu lemmikut mulle tundub ja tänan täna õhtu. Miks sa ikka kirjutad seda, kui ma, ma tean, et sa elad teistmoodi elu, et sa nagu natuke ei tahagi olla luuletaja. Ei noh, nagu siin Linnar ennist ütles, eks ole, et et luule on mingi mingi või noh, ühesõnaga tekstid kui sellised on ka mingisugune eritis. Muide, mul tuli selle peale meelde, et Omarcordist oli Feliini Omarcordis oli üks tegelane, kes kes otsides krahvinna sõrmust, paitas seal selle. Sita sees, eks ole baasis ja kui kõik selle ülimast, sest see ei loe, et, et see on, see on meie ihu samasugune produkt nagu mõtetki. Et mis seal nagu vahet, onju ja lihtsalt miks ma, miks ma kirjutan. Vahetevahel on mingisugused protsessid, mida sa peatada ei saa. Minu hommikud näevad välja niimoodi, et kui ma saan väga kaua magada tegelikult reaalselt, et ma ei pea üles ärkama, siis ärkan üles selle peale, et mulle helistab perse, onju. Helistab ja helitehnikasse, palun vait. Ja ma tahan viis minti magada veel veel. Lõppude lõpuks ikka viis minti veel magada, lõpuks helistada, järevolti veel magada, palun. Et, et ma olen sunnitud ta nagu tualetti viima, kuidas mingi laps. Siis ei saa mind sinuga koos pildikus pine, tule põlema, panen. No ja siis ma olen sunnitud nagu tõusma sama sama asi nagu kirjutamisega ka teinekord. Aga ma tahtsin küsida, et see kõlab nii, et sa siis üldse ei kontrolli seda, mis sa paberile paned. Ja tavaliselt tavaliselt ma kontrollin nagu igaks juhuks, üle ka tualetis nagu sooritamise Valeb. Ja samamoodi ma kontrollin üle ka selle paberile. Olen tihtipeale jah, et, et ei ole see, et, et, et kõik, mis kõik, mis väljub, on puhas kuldvahepeal, on ikka nagu väitis ka Aga kas see siis ei olnudki luulene? Puhas puhas luule. Aga käima loeksin küll. Poisi pealkiri on vanamoodi. Buss see on muidugi ilmselt keeles, mida võib-olla kõik siinolijad ei mõista, aga püüdke aru saada. Germas sil Tšurrile noorile pakat salt visassisse ilme. Oi, jummal mülkas küll lumest. Ta oli jätnud oma ilma hullist pääst kõvest makest esikollivil noor. Teles olla Mapatane. Krimpsu oma nänne ja hero müsk. Kihe ja hing, nõudvalen Just. Maid Sullima nihodel stiime, teavi vajamunjäätanud putsi Kiive ilmurrannule põrnit istutas minu simmo ja iha. Arg istutas otsa Raivasta. Kui noor loll ja hull naalne kulbi Varrese rõõmustav mul. Ka põhisi, vahi jäik tükkis pääle. Kus ma küll ei isava ütelda hääle, Kade Hussein kähku purre ja huss. Lõtku kõik sordid avana, Hus, mille küll hull lolli kolli luur, mõtlejad, hüütele olemad, ruum. Öödele sai raisatus, iho jäägi äia kundi. Ei teagi, naineb sugust hõrepetend Lunti. Sa valisid ühe vene loo täna ja ütlesin, et selle looga on üks lugu ka. Jah, tuleb välja, et seda Tšiži nappuljad, tanki krahvatali on ilmselt laulnud ka kunagi Georg Ots. Aga miks siis? Ma oleksin muidugi võib-olla ütleme Tšižist näiteks tahtnud, et saada lugu pigem ta A. Aga, aga noh, ma tean väga hästi, mis tähendab mingite chissi, lugude tagaajamine mööda ka Youtube'i, et seal on suht-koht keeruline. Kui ma oleksin nagu palunud, et otsige mulle välja näiteks näiteks lugu Uspaquiminiaguazani, siis ilmselt oleksite jääksid otsima. Aga heakene küllatajana, puuletangi krahvatali, ka need on tegelikult sõjavastane lugu ja, ja teatud mõttes. Ühesõnaga mina ei tea, seal on ukrainlaste poolt. Ja aitäh. Oleme jõudnud üsna luule lahingu lõppu. Kuulasime äsja Merca luuletust ja tema soovilugu, mille esitas ansambel. Ja nüüd on Linnar Priimäe kord meie tänase saate viimase esineja kohta oma arvamuse öelda. Siin täna räägiti Hermann SEST ja kui te mäletate, siis klaaspärlimängu lõpus on tal Joseph Knighti järelejäänud paberite hulgas üks luuletus, millel on tähendusrikas Pealkiri Janssen, tiiränn, see tähendab iseenesepiiridest välja astuda, olla keegi teine, kehastuda kedagi teist, olla selles üürikeseks luule hetkeks midagi rohkemat, kui sa ise oled kogu oma oma väiksuses ja Merle esinemise puhul me seda nägime, sellepärast et ta on üks Eesti paremaid näitlejanna. Siit ma ei ütle seda mitte ainult sellepärast, et ta minu Göte Fausti lavastuses mängis Greeczynit või et Oskar Paldi Salomees mängis mul nimiosa. Ma olen veendunud selles, et ma olen teda näinud ja ma olen näinud teda elus ja ma olen näinud teda toimetamas. Ma olen temaga vestelnud, ta on inimene, kes oskab panna ennast teise positsioonile, kes oskab maailma vaadata mitmest küljest ja nüüd siis see vanamoori kaebelaul. Mul on nii palju filoloogilist ande, kus ma sain aru, millest seal on ja ma nautisin, ma nautisin seda, et sellel luuletusel on veel üks taust, Žukovski luuletus, sarskesseltski leebid, seal Tsarsquesse loo luik, see on lugu ühest vanast Luigest, kes kuskil seal okste all pajuokste alla peitunud kahetseb seda, et ta pole elanud oma elu pole saanud, Katariina ajal pole seda saanud ja siis ujuvad sinna. Ja mis tulevad välja, valged noored luiged, kes pritsivad seda vett, kes lõbutsevad ja sarskelise lool vanal luigel ei ole mitte midagi muud kui seesama kurb, traagiline, romantiline elamus, mida me siin selles koomilises koomilises ette vanamoori, vanamoori mõtisklustes siis kuulsime, nii et see oli minu jaoks oli tõepoolest see niisugune rikastav selles mõttes, mida ütles Fesse transtsen, diivan ja see peaks olema üks luulefunktsioone, et ta meil kõigil Luulelahing. Sellega lõpeb 2015. aasta neljas luulelahing ja edasi ootab meid ees veel ainult finaalsaade 30. mail kirjandusfestivalil head Read. Ja kuni selle ajani täpsemalt, kuni 29. maini on siis kuulajatel võimalik otsustada kes tänasest neljast luuletajast läheb finaali. Ütlen ette ära, et seal finaalis ootavad juba ees varasema kolmesaak võitjad, kelleks on Triin tasuja Johanna-Mai vihale ja Margit Peterson. Ja hääletada saab tee meie kodulehel luulelahingpunkt vikerraadiopunkt ee. Mina olen Peeter Helme ja me oleme eetris siis taas kuu aja pärast, aga saade ei ole enne lõppenud, kuni Jürgen ei ole lugenud lõpuluuletus, kui paks. Paks naine ei laula, eks ole. Et siis igav võiks surra siis tõppe ja kas nüüd midagi teie ees lõpetandi, kas need värsid on teile miskit õpetanud ja ö vaikselt tuleb ja silmad sul suleb ja siis ongi vait, kõik, kõik on siis vait. Aga? Luulelahing.