Oli aprillikuu kirgas õhtupoolik. 12 aastane, pitalin, männ, ronis autojuhikabiini ise ootusest põnevil. Vaevalt tund aega tagasi oli ta jõudnud koju tarvinis asuvast internaatkoolist. Vitali nii kodu oli kõrvalises checkpointis. 180 kilomeetrit lõuna pool. Ees seisis põnev retk kausta Itaalia troopika osas, mis kubises loomadest. Seal oli metssigu lett krokodille ja lugematul hulgal igasuguseid linde. Tüdruku. Asutanud Channel Pointi turismifirma, mis korraldas jahi- ja Fortošafarisid. Kuna isa ja ema olid parajasti matkal, pideepita lenniga tegelema. Nende 23 aastane kolleeg Hilton krähem. Koolist vabal ajal planeerinud meelelahutuseks väikese jahiretke. Laseme mets ja küpsetame selle saarel ära, ütles Hilton, käivitades autot, et sõita paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse Panspring sesse. Õige vesistes soode keskel asuvalt gala kutsutakse saareks. Ühendab Paika mandriga kitsas maariba. Hilton peatas auto banaanipuu all lagendiku servas. Sealsamas lähedal hoiti ka paati. Pikakasvuline ja tugev Hilton lükkas paadi mudakarva vette, heitis jahipüssirihmaga üle õla ja hoidis paati paigal, et linn saaks sisse astuda. Aeglaselt ümber saare sõites silmitses Hilton Kaldat tehnikut, lootes näha metssiga, et seda lasta. Peitalin Kressitas paadi põhjas ja pidas samuti kallast silmas. Nad rääkisid sosinal, et loomi mitte eemale peletada. Kella kuue paiku õhtul sattus paat äkki madalikule. Hilton võttis püssi seljast paša vette paati lahti lükkama. Samas pudenes tal vutlarist välja püstoli ja kukkus mudases vette. Vesi ulatus kiltonile ainult poolde säärde. Ta laskis põlvili ja hakkas muda seest püstolit otsima. Ma panen paadi kinni ja tulen sulle appi, hüüdis piida linn. Ta hüppasele paadi serva ja kahlas paadist mõne meetri kaugusele rannalevale. Hilton võpatas. Ta kuulis oma selja tagant veest mingit häält. Pöördudes nägi ta umbes nelja meetri pikkust krokodilli looma, hiigelsuured lõuad olid avatud. Hilton tõstis vaistlikult vasaku käe kaitseks üles, kuid juba lõksatasid krokodilli nugateravad hambad kokku. Noormees tundis käsivarres teravat valu. Hambad kõvasti, Hiltoni käsivarres kinni, hakkas krokodill saaki enda puure tirima, kuid laskis siis millegipärast lahti. Elton tundis, et tal läheb valu pärast silme eest mustaks. Tule appi. Hüüdis ta tüdrukule, kes seisis hirmust kangestunult rannanõlval. Aga mida suudab väike tüdruk minu heaks teha, käis järgmine mõte läbi, Hiltoni pea ajas ennast vaevaga jalule. Krokodilli lõi ägedalt sabaga vastu vett, ründas jälle. Seekord tabasid ta lõuad, Hiltoni paremat reit. Nüüd sikutas loom teda ägedamalt kui enne narmendavast käsivarrest jooksis verd. Noormees püüdis jalad tugevasti põhjamudasse suruda. Kui ta paigal ei suuda püsida, tõmbab loom ta sügavamale. Ja ta teadis, et krokodillid on kombeks oma saaki enne tükkideks rebimist vees loopida ning tuuseldada. Jalad hakkasid muda sel põhjal libisema. Pida. Võta mul käest kinni, õpetas keelton tüdrukut. Tallinn ei kartnud enam, hirm oli nagu pühitud. Ära anna järele, hiilutan, hüüdis ta ning astus noormehe selja taha vette. Libisedes ning kukkudes sai ta siiski Hiltoni paremast käest kinni ja sikutas sellest nii tugevasti kui jaksas. See on nagu köievedu krokodilli ainult köie asemel on Hilton. Käis pita lindil, mõte läbi pea. Kuid noormehest lahti laseb, on see kadunud. Krokodill ei lõdvendanud haaret Hiltoni reie ümber. Biitla linn tundisettemaagi libiseb kogu aeg sügavamale vette. Paistis. Köieveo võidab krokodill. Pirita linna arvas, et on möödunud terve igavik kuigi oli kulunud võib-olla paar minutit, kui krokodill tõmbas Hiltoni vee alla pikali. Ka pita linn kaotas tasa. Kaalu ja kukkus, kuid ei lasknud noormehe käest lahti. Ta teadis, et kui ta vastu ei pea, võib krokodill nad mõlemad tükkideks rebida. Viimaks sai linn tagasi jalule, proovis leida kindlamat jalgealust ja hakkas jälle kõigest jõust heltonit enda poole tõmbama. Nüüd oleneb kõik sellest, kas ta suudab noormeest kinni hoida, kuid krokodill, kas või korraks peaks oma lõuad avama, saab ta ehk Hiltoni looma haardest lahti. Vesi ulatus tüdrukule juba vöökohani, aga ta ei lasknud noormehe kätt lahti, isegi mitte siis, kui krokodill Hiltoni jälle korraks vee alla tõmbas. Vitali, neile vilksatas korraks Hiltoni meeleheitlik nägu. Ta kartis, et nad on mängu kaotanud, aga hoolimata meeleheitlikust olukorrast jätkas pida linn sikutamist. Ja siis äkki krokodill, enamik tõmmanudki Hiltonit enda poole peita. Linn kukkus selili mudases vette, rebides endaga kuuskachiltonit. Noormehe pea ilmus veepinnale. Ta vuristas ning ahmis õhku. Krokodill oli ikka hambaid pidi tema reie küljes, kuid viis sammu veepiirist eemal laskis. Ei tea, miks hambad jalast lahti. Jakk kadus sügavamasse vette. Pirita linn sikutas ikka veel Eltonit kättpidi enda järel. Jõutan lonkas nägu surnukahvatu käsivarrest, Reyes tilkus verd. Nad olid saanud vaevalt paar sammu kuiva maa poole liigutud, kui krokodill jälle välja ilmus. Nüüd haaras loom Hiltoni paremast tuharast, hambad tungisid läbi tugevate kaki pükste. Õnneks ei olnud haare tugev. Pieter tõmbas kõigest jõust, krokodill vajus tagasi vette, jäädes paigale ootamas, silmad verest punaseks värvunud veest väljas. Pitaline Heltan komberdasid rannanõlvale. Tüdruk aitas noormehe umbes 50 meetri kaugusel kasvava puu juurde. Ta lootis, et nii kaugele krokodill ehk enam ründama ei tule. Hilton oli peaaegu šokis. Verekaotusest palju kaugemale ta ei oleks suutnudki liikuda. Pita linn aitas ta puu najale istuma. Noormehe särgivarrukas ja püksid olid räbalais kistud. Oota siin, ütles pitalin. Madonauto. Tüdruk lippas kaks kilomeetrit mööda džungliteed autoni. Õnneks oli Hilton õpetanud pitalinile auto juhtimise selgeks juba siis, kui tüdruk oli kaheksa aastane. Pitalin käivitas auto, sõitis õnnetuspaigale tagasi nii kiiresti, kui auklik tee võimaldas. Hilton komberdas autole vastu. Peitalin hüppas välja ja aitas Hiltoni esiistmele. Noormees püüdis toetuda ainult vasakule küljele, nõnda et lõhki rebitud parem reis ja tuharalihas kusagile vastu ei puutunud. Vigastatud parem käsi rippus lõdvalt kõrval kellel oli veidi kuus läbi, kui nad hakkasid pointi poole sõitma. Paarsada meetrit sõidetud, kaotas teadvuse. Tita, linn ei teadnud, mida peale hakata. Ta võttis teise käe roolilt, raputas noormeest. Hilton hakkas oigama. Tüdruk kaebles. Ega sa viimaks hinge ei taha. Elton püüdis midagi vastata, kõikudes teadvusetuse piiril. Tüdruk, nuuksus, ära ainult sure, jõutan, palun ära tee seda. Noormeheni jõudis tüdruku meeleheide. Ta võttis oma jõuvarud, kui kinnitas, mis surmast räägid. Pole mõtteski. Ei olnud veel kedagi kodus. Elton komberdas raadiosaatja juurde ja võttis ühendust 70 kilomeetri kaugusel asuva Valtri farmiga. Krokodill kiskus mind lõhki, pean saama haiglasse pihta, hakkab nüüd kohe Darwini poole sõitma. Olge head, saatke meile kedagi vastu. Kuigi Hiltoni pruut elas lähemal Chal pointist umbes 30 kilomeetri kaugusel, ei olnud tal võimalik sinna raadioühendust võtta. Mägi jäi vahele. Vitali leidis köögist ravimikapist purgi antiseptilise pulbriga ning võttis pesukapist puhta voodilina. Raputas siis Hiltoni haavadele rohkesti pulbrit ja sidus katki rebitud kohad kinni. Rohkem ta ei osanud. Oli vaja kiiresti haiglasse jõuda. Teel Tarminis oli Hilton teadvusel. Pitalink kontrollis seda aeg-ajalt, küsides, kas pead vastu. Noormees vastas lühidalt, jah. Viimaks läigib Vitalini vastusõitva auto tulesid. Maastik. Johnelen oma venna Henryga. Nende järel tuli veel teine auto. Kell oli siis kolmveerand kaheksa. Hilton aidati maastikuautosse, mis kihutas Laarmani poole. Haiglasse jõuti veidi enne kella üht-teist hilisõhtul. Hilton viidi kiiresti operatsioonituppa, kus talle tehti vereülekanne, süstiti valuvaigisteid, teetanuse vastast vaktsiini ja antibiootikume. Vasak küünarvars pandi kahekordse luumurru tõttu lahasesse. Haavad puhastati ja kui põletiku oht möödas, õmmeldi kinni. Hilton oli haiglas kaks nädalat. Pita linn, kes oli jälle koolis, käis teda seal tihti vaatamas. Ta on imevapper, väike tüdruk, kiites helt tampida linn. Ta teab küll, kui ohtlikud on krokodillid, kuid pani mind päästes sellest hoolimata oma elu kaalule. 21 aastane Sharon Frey, söör ja temast aasta vanem päri hool olid pühapäevamatkal Washingtoni osariigi looderannikul kaskaadide põhjaosas. Nad pühkisid seljakotid seljas lumiste tippudega mäestikus ning tegid puhkepeatuse 1200 meetri kõrgusel mäe kurul. Nende kohal paistis Haraline mäetipp, mida kutsuti kolmeks sõrmeks. Säär on ajatus vastu kalju seina ja naeratas. Ta ei olnud kunagi näinud nii suurejoonelist vaatepilt. Ka tema peigmehel vääril oli ülev, meeleolu. Oli juba hiline pärastlõuna, kui noored kotid jälle selga upitasid ja hakkasid laskuma. Paarikümne minuti pärast jõudsid nad rada mööda sügava kaljulõhe juurde, kuhu oli langenud lumelaviin mööda kaljulõhe põhja vulises oja, mis oli õõnestanud lumekuhilad alla paarimeetrise augu, mille kohale oli moodustunud jäine sild. Värje astus selle alla ja avastas, et ülevalt valgub peente niredena alla lumesulaveetrass, kes seda endale suu nõrguda. Puhas külm vesi tundus nii maitsev, et ta kutsus roni enda kõrvale jäise võlvi alla. Säärm ajas pea kuklasse ja püüdis naeruse suuga vees. Äkki täitis mäel lõhet, kume möni. Sharoni ümber läks kõik pimedaks. Ja tuli teadvusele mõne sekundi pärast taipas, et jäine sillaga oja kohal oli varisenud talid kõveras, jääl lahmakate vääri püüdistab kabuhirmuga. Aita mind välja, appi. Appi. Kui esimene paanika. Ka hoog möödus, taipas ta, et ta ei tohi karjuda ega isegi ülemäära sügavasti hingata. Ümber ta pea jäänud õhuruum oli väike. Hapnik kulub kiiresti ta neelates ja püüdis aeglustada hingamist. Päri oli instinktiivselt, tahab poole tõmbunud, ainult jalg oli jää lahmakate vahel vangis. Kuulis Sharoni hüüdeid ja oli õnnelik, et tüdruk on elus. Kuid Ta teadis ka seda, et Sharon-l ei pruugi õhku jätkuda, kui kauaks. Ta surus raevukalt käed jääkamakate vahele, et need paigast liigutada, kuid jää tundus tugev nagu müür, ainult verme eesnahk. Kasu polnud tema kangutamisest midagi. Aeg aga läks. Pärli vaatas ringi, ehk leiab mingi abivahendi. 15 20 sentimeetri kaugusel ta käest paistis lapikkivideks Jalg kõvasti jäätükkide vahel kinni, õnnestus tal kivitükk siiski kätte saada. Pärli raius ja kaapis umbes 20 minutit, kui hakkas paistma tükike Sharoni pluusi. Sellest julgust saanud, töötas pärlid kõigest väest edasi. Kuni paari minuti jooksul hakkas paistma kaasSharoni pea. Sharon sai jälle tahtmist mööda hingata. Varri jätkas oma ränka tööd. Varsti hakkasid paistma kolm Texas pükstes jalasäärt. Värvi otsustas kõigepealt vabastada oma jala, et tal oleks hõlpsam šarlonit aidata. Tükk tööd juba ära tehtud, taipas ta, et sepp püksisäär, mille ümbert jääd ära, tagus rooli ooke Sharoni oma. Tüdruku jalg oli nii veidra nurga all tema jala peal. Viie minuti pärast olid mõlemad vabad ja sülelesid õnnelikena teineteist. Sharoni vasem jalg oli murdunud, ta tundis valu ka seljas. Varbad siiski liikusid, see oli hea märk ka päri, jalg valutas, kuid luumurret tõenäoliselt ei olnud. Ta sai liikuda, kuigi lonkas poolel tikandis. Pooleldi lohistas sharnit järel ja viis tüdruku siledale kaljul lahmakale, pannes seljale kive toeks. Nad olid umbes viie kilomeetri kaugusel raja algusest, kuhu värvi oli jätnud oma auto märnisaid kõndida, kuigi vaevaliselt. Sharon omal jalal mäest alla ei saanud. Mõlemad teadsid, et kõige suurem oht on kehatemperatuuri langus. Külmumine. Varsti oli käes õhtu. Pikad varjud langesid üle niisketes riietes lamava Sharoni väri pidi üksi abi järele minema. Päris sättisher on jalad nii mugavasse asendisse kui võimalik. Hoidis veidi aegade kätt ning tundised kur, kud tõuseb, ängistav klomp. Läheb kuidas läheb, Sharon, aga pea meeles, et sa oled mulle väga kallis, ütles Barry. Hakas määrada pidi allapoole. Umbes tunni aja pärast jõudis värvi alla Hähistus autosse. Järgnes meeleheitlik kihutamine mööda aukliku mägiteed. Ühest kõrvalisest paigast, kuhu oli pandud haagissuvila, sai ta helistada Snow Meži politseijaoskonda. Šerifiabid Jon Taylor kutsus sedamaid kokku kohaliku vabatahtlikest koosneva päästerühma ja palus abiga läheduses asuvast merelennuväebaasist, et saadetaks välja helikopter. Esimese tunni jooksul ei olnud Sharonil raskusi ärkvel püsimisega. Loojang oli mägedes väga kaunis. Valgehobusemäe tipp. Puu varjasid pilved, mis loojanguvalguses vahetasid fantastilisi värvitoone. Allpool pilvi oli liustik, kust algasid kosed. Sharon ütles ta endale. Kui sa just pidid oma jala ära murdma, valisid selleks vähemalt väga kauni paiga. Kui pimedaks läks, püüdis Sharon keskenduda tähelepanuhäältele tuules ahinale puu võrades vee kohinale. Öökulli õigetele. Pikkamisi hiilis ligi mõte, aga kui, kui nad mind pimedas ei leia. Äkitselt kuulis Sharon uut häält. See oli nagu kauge veduri ähkimine. Ta süda hakkas peksma, mis see on? Jälle oli üks väiksem laviin kaljuservast alla veerenud. Seal liikus otse tema suunas. Ta sulges silmad ja hakkas hirmu pärast kisendama. Uskumatu küll, aga laviin peatus kolm meetrit temast eemal. Sirm oli Sharoni südame polnud kloppima, tagus nagu auruhaamer. Ta tundis, et läheb üle keha kuumaks. Õnneks tuleb seekord öelda, sest praegu oli kõige suurem oht maha jahtumisest. Tuli olla ärkvel juba selle kaudu oli suurem võimalus ennast elus hoida. Pole 11 paiku, kolm tundi pärast päri lahkumist tundis Sharon külmavärinaid. Ta teadis, et külmavärin on organismi kaitsevahend. Ta annab märku, et on väga suur jahtumisoht. Sääronil oli nüüd raske ärkvel püsida. Pingutama puudustest hoolimata hakkas mõte kentsakalt võitlema. Järjekordne külmavärin lõi ta rohkem nagu teadvusele tagasi, siis äkki nägi ta endast umbes 10 meetri kaugusel valgust. Esimesena olid kohale jõudnud päästemeeskonna liige Chimmu võimann. Algust tulite mad taskulambist, oi kui tore, et tulite. Oi, kui tore, et tulite korda Sharon ühtsoodu ise külmast lõdiisedes. Võim on, vaatas üle tüdruku vigastused, mähkis talle ümber sooja sulejope. Jah, masseeris ta jalgu. Peagi jõudsid kohale ka teised päästemeeskonna liikmed. Barri luugates, kõige viimasena tehti üles lõke. Sharon sai selga kuivad riided. Oodati hommikut, siis pidi saabuma õnnetuspaigale helikopter. Kohe pärast päikesetõusu hakkaski kostma kopteri mürinat. Sharon seoti traatvõrgust kanderaami külge ja tõsteti 50 meetri kõrgusel püsivasse helikopterisse ja sõidutati kiiresti lähemasse haiglasse. Värniiuli olnud magamata terve ööpäeva. Veelkord tuli tal käia mööda seda saatuslikku mägirada, nüüd juba neljandat korda. Kuid ta oli õnnelik ja tänulik, et nende retk nii hästi oli lõppenud. Sharon Fraiser oli seitse nädalat veenituses ja üheksa nädalat üle terve keha kipsis kuid see takistanud Sharonit ja pärit mõne kuu pärast juba tükk aega ette planeeritud pulmi pidamast. Sharon seisis tseremoonia ajal kahe kargu najal aga. Kõndist ilma karkudeta toetudes isa käsivarrele. Sandra kämbel pööras auto koduteeotsast alla. See oli Briti Columbias Kanadas Downeri väikelinna lähedal. Hommikupoolik oli kulunud poes käies ja asju ajades. Sandra tahtis panna seitsmekuuse Peevini ja kolmeaastase kiilipäevaund magama. Auto tagaistmel mässasid kuue aastane Diori ja viieaastane, hääldan akna kallal, keevisid klaasiga alla ja üles. Tee oli auklik, mingid toidukotid kukkusid autost välja. Koduni ei olnud sadat meetritki, seal mõtles, et viin lapsed paneb väikesed magama ja sõidab siis tagasi asju tooma. Ta juhatas poisid väikese kiili tuppa ning istus rooli taha. Tilluke Piewin magas rahulikult oma beebiistmel. Tulen kohe tagasi rikaste lastele, toon ainult need kotid ära. Kämbellide kodu lähedalt läks mööda suur tee trass ja briti Colombia raudtee peamagistraal. Lapsed teadsid, kus on nende mängumaa piirid. Sandra vähemalt arvas. Nii. Kui ta paari minuti pärast kodu tagasi jõudis, jooksid poisid talle nuuksudes vastu. Nad ei olnud kuulnud, kui ema ütles, et sõidab korraks tagasi, olid mures, et kus ema nüüd jäi, autot ka pole. Sandra lohutas poisse ja siis mindi koos sisse. Veevinud magas ikka edasi. Maja tundus kummaliselt vaikne. Keeli, kus sa oled? Hüüdis Sandra. Ei mingit vastust. Sandra vaatas kõik toad kiiresti läbi, kuused, tüdruk, siis võis kaduda. Kulus mitu minutit. Kiilit ei olnud kuskil. Jeurja hääldanud, tundsid, et midagi on viltu. Viimaks hakkasid hädiselt seletama, et kui nad toast välja tulid, oli kiili nendega kaasas. Ja kui nad teda viimati nägid, läks ta sinna metsa poole. Sandra käis naabrite uksetagused läbi, aga kedagi ei olnud kodus. Kella kahe ajal helistas Sandra oma mehele, kes töötas 25 kilomeetrit põhja pool prioritiootši linnas. Praak kiili on kadunud, ma ei leia teda mitte kuskilt, olen kõik kohad läbi otsinud. Barak lubas kohe koju sõita. Nüüd helistas Sandra hädaabi numbril. Ta soovitati jääda koju, tüdruk tuleb ehk ise tagasi. Lubati kohe kohale sõita. Appi otsima. Oli möödunud tubli pool tundi sellest, kui Sandra oli lastega koju tulnud. Rong number 46 18 tasus veidi pärast kella ühte prints George'i depoost teelev Vancouveri poole. Rong oli pikk 61 vagunit. Vedurijuht Ronäänderson masinist määr. Piiver olid koos teinud sadu reise. Täna hakkas algusest peale tõrkeid tulema. Nad olid just liikuma hakanud, kuid dispetšer andis märguande peatumiseks. Teisest rongist oli märgatud, et ühest kruusavagunist valgub lasti välja. Sel ajal, kui vaguneid üle kontrolliti Läänderson Bieber omavahel juttu. Märbiiver oli 61 aastane. Ta oli töötanud raudteel kõik oma töömehe aastad. Nüüd ootas juba, et saaks pensionile. Oleks rohkem aega iseenda jaoks. Ron Anderson oli oma vaoshoitud temperamendiga töökaaslase vastanud jutuga ka seal lärmakas üks anekdoot järgnes teisele, igav temaga ei olnud. Kella kaheks teatati vedurisse, et kõik kruusavagunid on üle kontrollitud. Kui nad tahavad püsida edaspidises ajagraafikus, peavad nad sõitma kiiremini kui tavaliselt. Kui rong oleks õigel ajal väljunud, oleks see kämbelite kodust juba sel ajal mööda loksunud, kui Sandra abi hakkas otsima. Kelly nägi, et ema sõidab autoga õuest välja. Teoria hääldan, solkisid talle, tee pole järele. Kiili tahtis neile järele joosta, aga jäi pluusi pidi okastraadi külge kinni. Kui ta ennast lahti sai, ei olnud vendi enam näha. Tüdruk mõtles, et hakkab minema mööda raudteed. Ta teadis, et raudtee viib sinna, kus isa töötab. Brentshorsisse ema ehk sõitis ka siin. Lõuna pool liikuv kaubarong sai sõidukiiruse kätte. Mõlemal pool raudteed olid papli okaspuumetsad. Beria Anderson mõtlesid just kohvi tegema hakata, kui veduri kabiini laes hakkas tööle raadiot, telefoni valjuhääldi. Rong oli umbes kilomeetri kaugusel Reedrakist. Stownerisse jäi kaheksa kilomeetrit, kui raadiot telefoni kaudu tulid transpordikorraldajatelt nõrgheri teade. Vedur number 46 18. Meile on teatatud, et Stowneri Red Rocki vahel võib raudteel olla Ps. Kolmeaastane tüdruk on kadunud. Olge tähelepanelikud. Kell oli veerand kolm. Bieber ja Andresson olid seda vahet sõitnud nii tihti, et nad teadsid raudtee ääres iga maja ja nägid ju alati sedagi, kui õues oli väikesi lapsi. See on kindlasti mõni neist põnnidest, sealt Reedrokina loa juurest, arvas Andersson. Ta võttis sisetelefoni ja helistas rongisaatja vagunisse. Võtame hoogu maha. Sõidame kindluse mõttes ainult 20 kilomeetrit tunnis. Andersson vähendas igaks juhuks veel kiirust. Kui oleks vaja äkitselt pidurdada, oleks ligi 5000 tonni raskust kruusaveorongi inertsi tõttu raske peatada. Bieber mõtles kaotsi läinud tüdruku peale. See võiks ju olla mu oma lapselaps. Mis ma siis teeksin? Tal oli meeles 13. oktoober 1981 isegi kellaaeg neli hommikul. Siis oli juhtunud õnnetus ühe raudteetöölisega. Ta mäletas, kuidas pilk mehe silmis oli kustunud. Seda ei tahaks küll enam kunagi kogeda. Kelly oli tantsinud umbes tund aega. Liitrite vaheline killustik oli terav, paha oli kõndida ja külm oli ka. Keeli istus liipri otsa lõpus. Kuivvedur kämbellide majast möödas oli, mõtles Andersson, et hakkab kiirust lisama. Last ei olnud kusagil näha ja kauges see kolme aastane siis jõua. Õnneks ta ei jõudnud mõttest kaugemale. Kui raudtee tegi laug ja kaare märkasid mõlemad Teispool liipritele mingit mütsakat. Mis on, hüüatas Piiver. Kas mingi riidekomps? Anderson andis mitu korda vilet. Komps liigatas laps rööbastel. Püüdsid mehed nagu ühest suust. Välkkiirelt tõmbas Anderson hädapidurit sadade vagunirataste pidurid kiilusid kinni. Pooleteise kilomeetri pikkuse rongi peatamine nõuab küllaltki pikka maad, antud juhul 100 meetrit. Kui Anderson jääb Piiver kiirelt märkasid, oli tüdruk vedurist umbes 60 meetri kaugusel. Nad nägid, et tüdruk upitas ennast vilet kuuldes püsti kuid ei läinud raudtee pealt kõrvale, vaid kükitas rööbaste kõrvale. Diivard teadis, et nad ei suuda rongi õigel ajal peatada. Enne, kui Andersson jõudis kaaslaseks. Kavatsust taibata, olid Piiver juba kolm astet allpool. Raudukse juures, kust pääses veduri esiotsale, tõmbas ukse lahti, haaras veduriäärsest käsipuust ega lasknud tüdrukut silmist, teadis, et peab hüppama vedurist maha, jooksma, ettepoole, haarama tüdruku ja siis viskuma tee tammilt kõrvale. Kui see ebaõnnestub, hukkuvad nad mõlemad. Andersson püüdis hinnalisi sekundeid kasutada selleks, et anda vedurile tagasikäiku. Rongi rataste krigin lõi kõrvad lukku. Brist, siis hüppas vedurist alla ja tormas kiili juurde. Tüdruk oli püsti tõusnud. Kahe sammuga oli võrd tema juures. Ta ei kuulnud 4000 hobujõulise mootorimürinat, esimese hooga ei saanud ta Kiilist kinni haarata. Tüdruk oli asendit muutnud. Bieber kukkus näolil rööbastele. Ta keeras ennast miski sattus ta käe haardesse, sõõri kiili. Ta haaras lapse pluusikaelusestest, sikutas, kui ta ennast teepõlvest allarullist tundis, ta tüdruk pääses ta haardest lahti. Ta oli saanud kiili veduri eest ära tõmmata, aga mitte tee ta Milt alla. Ta oli üsna rööbaste lähedal, kui vedur tast mööda sõitis. Üks vedurikütused tank riivastada. Haaras tüdruku sülle ja vajus tagasi teepervele. Lapse käed ja jalad olid jääkülmad, peast jooksis verd. Kui rong viimaks seisma jäi, Anderson vedurist välja hüppas. Alles siis söandas Piiver lähemalt vaadata, kuidas Kiiliga on. Lapse nägu oli määrdunud ning verine. Mööda põski veeresid suured pisarad. Tundus, et vaikus oli kestnud terve igaviku. Siis ütles Kiili kõige liigutavamat sõnad, mida määrab Beaver. Kunagi oli kuulnud. Tahan ema juurde. Andersoni Piiver värisesid ikka veel üle keha, kuid nüüd tõmbusid meeste näod laiale naerule. Õnneks läks, said hakkama, nuuksatas, Anders on niivõrd tundis, et temagi silmadesse valguvad pisarad. Nad läksid tagasi vedurist, teatasid raadiotelefoniga. Siin vedur 46 18 leidsime kadunud lapse üles. Piiver hüppas käigu pealt välja ja tõmbas tüdruku rööbastelt ära. Tüdrukule peas väikene haav, aga üldiselt paistab kõik kombes olevat. Kui 46 18 jõudis Downeri sõlmjaama olid konstaabel Genbeeessorilt juba seal ootamas. Ta tänas Piiverit ning käendussoni ja võttis lapse oma hoolde. Eks minut enne kella kolme teatas konstaabel Fresh George'i politseijaoskonda, et Kiilik ämberly päästeoperatsioon on õnnelikult lõppenud.