Kultuuriga ja. Tere kuulama aprillikuu viimast kultuurikaja. Tänase saate teemad. Rootsis avati balti riikide kultuurikeskus. Estonia laval on taas ooper Carmen. Pärnus saab näha näitust kuurortlinn Pärnu Tallinnas Adamson Eriku muuseumist aga näitust kahekõne veel kuulete sellest, miks loodi kunstirühmitus südi, mida kujutab ennast ühiskonnakriitiline farss, raha eest saab Helsingi linnateatris ja millised on lähema aja muusikaüritused. Stuudios on toimetaja Piret Pääsuke hetke pärast kõigest pikemalt. Alustame kultuurisündmusega Rootsist Stockholmi lähedalt räägiptina udumets. Neljapäeval avati Stockholmi lääneosas asuvas Ashby lossis uus Balti kultuurikeskus, mille otseseks ülesandeks saab olema läbi viia ja toetada Eesti, Läti, Leedu ja Põhjala kultuurivahetamist. Juba 35 aastat on seal lossis tegutsenud Põhjamaade pealinnade keskus kultuurivahetuse eesmärgil. Nüüd siis on võimalik ka balti riikidega paremaid kontakte hoida. Uues Baltikeskuses hakatakse tööle küllalt arenenud kommunikatsioonivahenditega, mõeldes eelkõige noortele, mida keskuse avamisel toonitas juuris Grünberg, kes on Stockholmis asuva Läti saatkonna esimene sekretär ning samas kuulub ka uue loodud Balti kultuurikeskuse juhatusse. Hostel asub siis Stockholmi kesklinnast umbes seitsmeteistkümne kilomeetri kaugusel lääne suunas. Hoone on massiivne ning lisaks peahoonele, mis pisut meenutab Palmse mõisa on mitmed renoveeritud kõrvalhooned. Kui avamisele saabunud Läti, Leedu ja Eesti külalistele anti võimalus kontoriruumidesse ja külalistele peatumiseks mõeldud tubadesse pilku heita siis avastasid balti riikide esindajad, et tegemist oli nii Tallinna, Riia kui ka Vilniuse tubadega, mille sisustuses oli siis mõni element antud linnast. Kõige enam nalja pakkus vast see, et tekkis kerge konkurentsimoment kui Baltimaade esindajad, kas siis vastavalt oma pealinna nimelisi tube arvustasid. Igal juhul keskuse lokaalid on uued ja modernsed, mis on vägagi oskuslikult paigutatud 1647. aastal ehitatud lossi interjööri. Keskuse avakõne pidas välisabiminister Pier žürii, kes oma 15 minutilise sülevaates meenutas ajalugu, sidemeid balti riike kedega, tuues esile esimesi kontakte juba kaugete aastate tagant. Kõne aga lõpetas peažürii Eesti presidendi Lennart Merekirjaga, mille meri oli adresseeritud kõigile seal kultuurikeskuse avamisest osavõtjat. Lennart Meri toonitas oma kirjas Läänemere tähtsust, öeldes, et meie ühise meremutt see ongi tema randades, mis läbi ajaloo on teineteisele üha lähenenud. Maailm on muutunud, nagu öeldakse, fatalistlikult, selle asemel et öelda, et meie oleme maailma muutnud. Eesti, Läti ja Leedu on taas astunud maailmakaardile ning see uus maailm, mida me loome nagu vanas testamendis inimese näo järgi vajab ennekõike inimese kultuuri. Rajab säilimiseks muutusi ja kultuuride erinevusi. Oma kirja lõpetas Lennart Meri, tänades Eesti vabariigi nimel rootsi rahvast ja Stockholmi linna ning kõiki asjasse pühendatud kogu südamest ja soovis aastal kultuurikeskusele intensiivset kultuurikiirgust üle Rootsi üle kõigi, nüüd juba kadunud või kaduvate piiride. Lennart Mere sõnadega per sorri suu läbi, oligi keskus avatud. Ei tea, kas olen pisut liiga palju hellitatud avamispidustustega, kuid ma nägin pisut pettumust ka teiste külaliste silmis. Tekkis tunne, et midagi kusagil logises või poliitilised pinged, mis enne Ashby Kultuurikeskuse avamist olid õhus, mängisid kogu keskuse avamise sama rolli. Nimelt kutsusid ju päev enne avamist Rootsi moderaadid ja rahva Tei ülesüritust boikoteerima, kuna nad ei saanud kuidagi nõustuda, et Balti kultuurikeskuse avajaks oleks peažürii. 1900-ga 99. aastal, mil žürii oli Rootsi asevälisminister, ütles ta, et need baltlased, kes soovivad iseseisvust, on vähemuses ja et Balti riigid on olnud ja jäävad üheks osaks Nõukogude Liidust. Moderaatide arvates ei saa ega tohi neid sõnu unustada. Kui seal töökeskuse avamiskõnet said otsa, toimus pressikonverents, loomulikult ajakirjanikud huvitatud keskusest, kuid ei saadud ka kõrvale hiilida intrigeerivatest küsimustest. Nii ehitaski Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe peatoimetaja Ülo Ignad Pier Sharile küsimuse, kas ta on oma vaateid muutnud Baltimaade okupeerimise suhtes. Persurey keerutas, nagu oleks tal tuline kartul suus oma vastusega ning oli ilmselgelt näha, et mees oli kimbatuses. Järelaga libisati teemast sujuvalt üle ning hakati tutvustama lähemaid plaane, keskuse finantseerimist, dusi. Balti kultuurikeskus hakkab toimima kui aktsiaselts ning toetub aktsiakapitalile, mille suuruseks on 500000 Rootsi krooni. Ühe aktsia hinnaks on 1000 krooni. Administratsioon on küllalt väike ning tööle hakatakse projektivormide korras. Tegevuse efektiivsus hakkab tulevikus küllalt palju sõltuma sponsorlust ning keskuse eesmärgiks pole mitte raha teenida või nagu öeldud, piirideta kultuuri jagada. Stockholmis asuva Läti saatkonna esimene sekretär ütles ka selgelt välja, et enamalt jaolt soovitakse tööd teha noortega ning inimestega, kes pole veel jõudnud omale nime teha. Pärast lühikest avamist ning pressikonverentsi oli kõigil kohalviibijatel võimalik üksteisega tutvuda, lossi ruumes ringi vaadata ning lossihoovis kohapeal valmistatud puuskulptuuride näitust vaadata. Eestit esindasid puuskulptorid Henri Leik ning Heiki kongi. Samuti oli lossi saalides avatud näitused balti riikide kunstnike poolt. Fotonäitus, mille nimeks on Eesti neli aastaaega oli üles pandud Heidi Toominga poolt. Pelosi avamispidustused jätkuvad näituste ühissöömingutes, seminaride ning kontsertidega. Pühapäeval laulab Tallinna kammerkoor koos Vilniuse Ülikooli kammerkoori ning Rootsi Roomeo ja Juulia koorigahesel pilossis. Loodetavasti uus keskus ei saa olema taas üks institutsioon terves reas, vaid paigaks, kus eluskulptuur oma rolli täidaks, nii nagu me kõik, ütleme Tiina udumets Raadio Rootsi, Stockholm. Cooperi sõprade rõõmuks on teatris Estonia taas võimalik näha kuulda Sharpi see Carmenit uuslavastus on valminud koostöös prantsuse kultuurikeskusega, jätkab Ulvi Sõõrume. Eile õhtul esietendus Eesti rahvusooperis taas kord orbise ooper Carmen. See on arvult kaheksas Carmeni etendus Estonias, sedapuhku lauldakse teost originaal, seega siis prantsuskeeles. Ooperi on lavastanud belglane Albeerandre le rööv, kelle lavastaja bibliograafias on rohkem kui 70 draamalavastuse kõrval ka klassikalisi ja nüüdisoopereid. Usutavasti mäletavad ooperisõbrad veel hästi eelmise, see on 1982. aastal lavale tulnud ooperi kolme suurepärast end eriilmelist Carmeni osatäitjat. Urve Tautsi, Leili Tammeletja, Marika Eensalu. Meenutame, et see laulsid siis Ivo Kuusk ja Hendrik Krumm. Eile etendunud uuslavastuses on kaks näitlejate koosseisu. Peaosi laulavad Estoonlastest, Riina ei ränne ja Vello Jürna. Teises koosseisus tulevad lavale Irina Tontšenko Venemaalt ja Juris aladins Lätist. Jätkab etenduse muusikaline juht Paul Mägi. Ja minul oli küll see kokkupuude isee Carmeniga terves ulatuses esimest korda ja pean ütlema, et vahetult töötades selle teosega ja muusikalise mõttega muutus minu jaoks väga palju sellest kujutusest või, või kujutlusest ja, ja sellest, mida ma olen enne kuulnud, ütleme noh, nii meil kui ka kusagil mujal Dalton kuidagi roiline, ta on väga raskepärane, aga tegelikult isegi muusikas on väga palju sellist väga peenetundelist tundlikku, väga palju. Mammoth pianissimot, näiteks eskamiiugu pleed on solistile autori poolt kirjutatud kogu aeg ainult piano ja pianissima märgid, see tähendab vaikselt ja veel vaiksemalt. Ja kui seda järgida autori teksti, siis tegelikult muutub täiesti see pilt, mida me oleme harjunud kuulama järjest võimsamate häälte esituses ja järjest roilisemalt jahi roilisemalt. See pilt minu jaoks oli täiesti teine, kui ma süvenesin tõsiselt nüüd tervesse ooperisse. Ja sepp prantslaslik Hispaaniale, kergus see on üks, mida me nüüd selle ettekandega taotlesime jaa, jaa, ja loomulikult lavastaja Albyerandre rööga koostöös. Ma nägin ka seda, et ka tema taotleb seda ja, ja väga elulist ja sellist sümpaatset liinide loogilist läbiviimist ja. Ma arvan, et selles mõttes me töötasime täiesti ühes suunas. Seekordne etendus on nagu rohkem siis autori teksti lähedasem, kui seda on olnud varasemad ilma liigse kangelaslikkuse ja Forteta. No küll siin ka Fortett on loomulikult, aga sai töötatud nii, et võimalikult jälgida seda, mis on, mis on autoril kirjutatud ja väga hea meel on, et, et meil on välja panna oma Karmen Riina ränne ning kes teeb väga noh, väga ilusa rolli nii muusikaliselt kui tavaliselt ja, ja samuti Vello Jürna Meie miga Eelad, Nadia, Kurem ja Valentina taluma. See on üks kaunimaid partiisid üldse ooperiliteratuuris ja tavaliselt miga. Eela Maarja saab kõige suurema aplausi osaliseks Carmenit etendusel, sest sest nii kaunist muusikat ei ole teistele kirjutatud. Võib-olla see kuulus lilleaaria samuti, kuid, kuid miga ela on on väga tähtis osatäitja Buddy eskamiiot, kes on meil siis Sahharov ja Aare Saal. Meil praktiliselt on välja panna kaks koosseisu soliste, mõnes osas isegi kolm koosseisu solist ja külalistena, Meil laulavad siis Irina Tontšenko Moskva suurest teatrist ja Juris aladints Läti rahvusooperist. Ja esimest korda on meil nüüd siis ka koostöö eesti poistekooriga Venno laulu juhendamisel. Ja see on väga-väga tore näha noori mehi, nii, nii illustlikult, nii täpselt laval laulmas ja tegutsemas. Kuidas poisid prantsuse keelega hakkama saavad? Poiste prantsuse keel on, lausa hiilgab, meil on eriline tähelepanu olnud siin prantsuse keelel, sest meil on olnud Prantsusmaalt lavastaja assistent, spetsiaalset keelt kogu aeg kontrollis, meil on spetsiaalselt kutsutud Belgia üks suurim bariton meil konsulteerima Nikolaagristu, kes käis siin, leidis väga, väga hea kontakti meie meie lauljatega tal oli lausa järjekord ukse taga, kõik soovisid tema tema juures konsulteerida. Ja mis puudutab poisse, siis poiste iseloomustamiseks on, on vast kõige täpsem ja huvitav fakt just see, et eelmises variandis viimases vaatuses poisid kaasa ei teinud. Kuid meie meie variandis ja nii nagu autoril on, on ka poisid seal kaastegevad, aga aga nootides, mis neile eelnevalt välja anti, ei olnud seda kirjas. Ja siis selgus kaks või kolm päeva enne poiste proovitulekut seda, et, et nüüd on vaja ära õppida terve neljas vaatus ja seal on küllaltki palju tegemist, kui eskamiio tuleb suure paraadiga. Ja poisid õppisid selle pähe õppisite ära prantsuse keeles ja, ja laulsid peast, siis juba esimeses proovis. Nii et see oli, see oli muidugi väga suur närvikõdi, aga, aga aitäh Venno Laulule ja tema poistele, kes, kes nii kiiresti omandasid selle, mis arusaamatuse tõttu jäi välja. Ma usun, et see õhkkond, mis, mis on valitsenud selle Carmeni etenduse ettevalmistamisel, on tõesti väga, väga sümpaatne olnud. Kuidas koostöö all veerand tree rööga üldse alguse sai? Ma tean, et ta on varem või kaheksakümnendatel aastatel, lavastas Moskvas ja Peterburis. Aga kuidas nüüd Tallinnasse tulek teoks sai? Tallinnasse tuli ta nii nagu kõik agentide kaudu, mis oli rööv, on väga sümpaatne inimene kogenud ja austab väga seda, et seda põhimõtet, et ooperis on eelkõige muusika ja sellest lähtudes on ka tema tema lavastus üles ehitatud ja seal on väga palju ruumi muusikale. Seal on tänu Liina Keevalliku suurepärasele lavakujundusele, mis annab õhku, jätab õhku, jätab ruumi, lauljad saavad täita seda nii oma oma rolli joonisega kui ka sügavalt tunnetatud muusikalise mõttega. Jätkamegi jutulavastuse kujundaja Liina Keevalliku ka 1995. aastal kunstiakadeemia lõpetanud teatrikunstniku varasematest suurematest töödest olgu siinkohal nimetatud linnahallis lavale toodud džiisis kraes superstaar ning Estonia talveaias etendunud Don paskvale. Carmeni etenduse kujundamine tähendas eelkõige koostööd belglasest lavastaja all veerand Reil rööm ja prantslasest kostüümikunstniku Odieega. Milline selle rahvusvahelise koostöö tulemus sai, kõneleb Liina Keevallik. Ma pean ütlema, et välja kukkus kuidagi piinlikult hästi, et me omavahel eriti ennem ei suhelnud, kuigi ma saatsin talle ka lavakujunduse pildid. Ja see tulemus, mis nüüd on, kuidas need omavahel kokku sobivad, need dekoratsioonid ja kostüümid seal minu meelest lasub piinlikult maitsekas. Kas see tähendab ka seda, et te pidite oma taotlusi natuke maha suruma või oli see täpselt see, mida te oleksite tahtnud teha? See on hämmastav, aga see on tõesti tegelikult esimene tööks, sain tõesti teha, mis ma tahtsin lõpuni. Aga see sõltub lavastajast tegelikult kõige enam. Kui te hakkasite kujundama seda uut Carmenit, kas te tutvusite varasemate Carmeni lavakujundustega ka kas siis Estonia laval etendunud Carmeni või mujal maailmas etendunud Carmeni lavakujundustega? Tõtt-öelda mitte, mul on ainult küll mälestused viimasest Carmeist, mis imes alistama, nägin, käisin lapsena mitu korda vaatamas. Seekord tutvusin rohkem filmidega, mis on tehtud karmanist. Ja ma kunagi ei taha eriti enne vaadatud teisi asju, muidu hakka mõtet häirima. Aga mis on hämmastav, selle puhul on see kalastaja, siis ta ta väidab, et kõik, mis tema-Euroopas on läinud ja seda on kindlasti hästi palju on tehtud absoluutselt traditsionaalse kujundusega ehtis papist esimeses vaatuses ja tõeliselt mäed kolmandas ja nii edasi, et ta väidab, et see on täiesti erakordne. Praegu tuleb. Räägime natukene Seura Rodjeest endast ka, mismoodi tema oma. Tegid tema puhul oli hämmastav on see, et, et ta tuli ja töötas hommikust õhtuni siin ateljees, ise lõikas välja, kraesidega sättis polte paika, panid palakesi kõik oma käega lavastaja, võib-olla on see täiesti harukordne Prantsusmaal. Kõik kuulsamad kunstnikud saadavad alati assistendid seda tegema. Selle poolest ta pidigi olema eriline, aga ta ise on Te, ütlesite kostüümiala juhataja don Duluusi ooperis twinalajuhataja ja sealt ka see suurepärane lõigete tundmine ja ta on töötanud Christian Diori isal Aroni juures. Tema ise on väga rahule jäänud, siinse tähendab Estonia ateljee õmblejatega. Jääda väidab, et et Prantsusmaal on üldse kolm väga kõrgetasemelist ateljeed, üks Pariisis jooniseks tuluusis. Ja Tallinna ateljee on täiesti võrreldav nendega. Jätkame teatriteemaga helilõigu teiselt poolt Soome lahte on saatnud Sigrid Kaasik. Helsingi linnateatris etendunud Karin Monhaimeri näidend farss, rahalla saa ehk raha eest saab, on endale võtnud laiaeesmärgi naeruvääristada ühiskonnas levinud stereotüüpe ja mõttemalle ning näidata nende tühisust. Etenduses lähenetakse sotsiaalsetele probleemidele kahe Soome ühiskonnas levinud, sellele olulisele vaatenurga abil. Märksõnadega naisõiguslikus ja Euroopa liit. Näidendi feministlik lähenemisnurk igapäevaelule tuleb välja lavastuse üldid ees, kui ka üksikuis episoodides. Naisi diskrimineeritakse, mehed käivad nendega ümber nii, kuidas vaid soovivad. Sellisele tõsiasjale viitab vastuse algus. Pangakontoris aastaid töötanud keskealised laisad vallandatakse päevapealt, põhjusena tuuakse välja vajadus kokku hoida. Endised töötajad saavad kaasa soovituse hakata eraette, et jääks ja kahe kuupalga samal ajal kui kontorimeessoost juhatajat õnnistatakse 10 miljoni marga suuruse preemiaga. Kas ei kujuta need naised siis meheliku ühiskonna ohvreid, kes saatuse see tähendab meeste tõugata ja kellel endil pole mingit valikuvõimalust oma elu suhtes kaasa rääkida, sest vabaduseks nii vajalik raha kuulub meestele. Ometi ei poolda lavastuse käsikirja autor Karin man Heimar seisukohta et naised on vaid ohvreid. Ta leiab, et selline lähenemine muudaks koguarvud, kuidas antud teemal liiga sentimentaalseks. Ja tõepoolest töötuks jäänud naised saavad üle sellest, et neid ei vajata. Nad otsustavad end ise ühiskonnas oluliseks muuta niisuguste vahendite abil, mis neile kõige käepärasemad on. Naised asutavad bordelli bordelli, mille klientideks saavad muuhulgas ka nende endised ülemused pangast. Kuid nüüd suhe on muutunud. Mehed tulevad endiste alluvate juurde oma tahtmist naiste ja soovidega. Naised on suutnud end vajalikuks muuta. Lisaks rõhutavad tekkinud naiste ülemvõimu väldet detailid. Näiteks seik, et pangakontori juhataja soovib lasta end oma endisele alluvale ja ühtlasi armukesele kalli raha eest piinata, peegeldab seda asja, võimendab naise kommentaar. Kas see meest piitsutan, võib tõepoolest olla töö? Ma olen sellega vägagi nõus. Naiste ja meeste võrdõiguslik rikkust, õigemini ebavõrdsust nende vahel käsitleb ka etenduse kavaleht. Nimelt on sellel välja toodud infona osa kohta ühiskonna töö ja töötus sektoris ning pööratud tähelepanu see igale, et naiste ja meeste vaheline palgaerinevus on isegi Põhjamaades sugudevahelise võrdõiguslikkuse juht riikides endiselt 20 protsenti. Hoolimata koolituse tasemest teenivad naised vaid 80 protsenti sellest, mis mehed samasuguses olukorras saaksid. Vaatamata sellele, et näidendi rahallaza tegelased peavad maailma vanimat ametit ei puudu sellelgi jalalt Euroopa liidu abistamiseks. Kõigepealt ilmub see konsultandi näol. Loomulikult kutsuvad naised ennast harjuma näidisprostituudi Brüsselist, kes siis soome prantslasega keeles rõhutab teenustes spetsiaalsuse olulist spetsialiteet. Ka eurostandardid kehtivad Lõbu majaski. Euroopa Liidu peakontoris on just vastu võetud direktiiv aktsepteeritavate peeniste jämeduse kohta. Vastavate aukudega malli saavad endale ka kohalikud lõbunaised. Euroopa panus etendusse sellega veel ei lõpe. Näidendi finaalis otsustatakse naistele omistada rahvaliidu parimate väikeettevõtjate autasu ja sellega kaasnev rahaline auhind. Nii on lõpp igati positiivne, endiselt ohvreid on saavutanud tunnustuseni kohalike meeste maailmas kui ka laiemal tasandil. Auhindagi tulid Mu sakslane, hollandlane ja itaallane üheskoos, et sündmus ikka võimalikult rahvusvaheline oleks. Kuidas aga suutis näidend, milles need kaks lähenemisnurka puust ja punasega ette tehti, täita oma eesmärk ühiskonnakriitilise farsina? Kõike pilgati sõbralikult, midagi Ehalvustatud. Pigem püüdis trupp ühiskonnas valitsevatele tobedustele viidata leebelt, kui neisse solvavalt irooniliselt suhtuda. Selline naerutamine mõjus publikule. Etenduse ajal kostis saalist pidevalt naeru pahvakuid. Võib-olla ei olnudki etenduse eesmärk pakkuda midagi uut, värsket ja mitmekihilist. Kuid sellisel kujul naljad küll osutasid asjade jaburdusele, ent mõjusid sealsamas ise täpselt sama tobeda. Need ei pakkunud midagi, mida juba seni nähtud-kuuldud poleks ega laiendanud seega olemasolevaid tõlgendus, piir. Nii saavad vaatajad raha eest näha küll jaburaid seiku igapäevaelust kuid tagantjärele asja üle külades ei erine ka näidend isenesest, eriti Eesti raadiole. Sigrit Kaasik, Helsingi. Meie saate kolm järgmist lugu on kunsti vallast kõigepealt sellest, et Tallinnas loodi mõne aja eest uus kunstirühmitus nimetusega üdi. Miks ja milleks, küsib Kerttu Soans. Loodud on uus kunstirühmitus. Desjarühmitus kannab nime üdi kultuuriga, stuudios on üks Üdi asutajaliikmeist Kärt suma Taavet. Mida see rühmitus endast kujutab, mille põhjal son loodud kunstirühmitus üdi on loodud selleks, et ühendada neid kunstnikke, kes on käinud 20 aasta jooksul Kaljo Põllu ostetud kunstiakadeemia õppeekspeditsioonidel soome-ugri rahvaste juurde. Kaljo Põllu paarkümmend aastat tagasi alustas nende ekspositsioonidega sellepärast, et minna Siberisse ja Venemaa soomeugrilaste juurde karjalasse ja ka Eestisse. Et veel talletada kadumas olevat kultuuri ja neid vanu esemeid, vanu inimeste suhteid ja, ja suhtumist loodusesse, inimesse universumisse. Ja seetõttu nüüd nendest ekspeditsioonitööst on osa võtnud aastate jooksul üle 150 inimese. Need inimesed on kõik professionaalsed kunstnikud. Peaaegu kõik on professionaalsed kunstnikud arvata, et tudengid, kes praegu õpivad, sellepärast, et see vaimustus minna Siberisse oma vanu kultuuri lätteid uurima, ei ole kadunud, vastupidi sinna ekspeditsioonidel on siiamaani alati tung, see on läbi olevat olnud nii, et Kaljo Põllu on võtnud ikka paremad tudengid ja seetõttu väga palju on nendest ekspeditsioonidel osavõtjate hulgas selliseid edukaid nimekaid kunstnikke kes väga paljud nendest siiamaani kasutavad seda vahepeal kogetud emotsiooni ja neid tarkusi ja teadmisi ka oma kunstiloomingus ja see ei tähenda seda, et, et meie hulgas on ainult tarbekunstnikud. Meie hulgas on ka arhitektid, disainerid, rääkimata muidugi graafikutest, maalijatest ja skulptuuridest ja siis meie hulgas on ka inimesi, kes väga tihedalt teevad arvutikunsti. Nii et väga-väga lai on, on nende kunstnike ring. Aga miks ka selline rühmitus luua teie omavahel ju 11 kõik tunnete ja juba 20 aastat tegelikult on see vaimsus ju levinud Kaljo Põllu ümber, et mikser ja siis koguneda kokku ja moodustada midagi. Ühest küljest on nii, et, et meie vahel olev selline emotsionaalne ja vaimne side, mis me tegelikult oleme nendest ekspositsioonides kaasa saanud, see on siiski hoolimata sellest, et me oleme kogu aeg oleme lahus, igaüks käib oma teed siis nüüd selle rühmituse üks eesmärke on see, et need inimesed ja see vaimsus koondade ühendada, teine eesmärk on see, et praeguses Eesti kunstipildis on väärtustatud ja noh, kunstipoliitiliselt juba esile tõstetud sellised kunstisuunad, mis ei ole päris meie omad ja kõik see, mis on meie oma, seda meie kallid kunstikriitikud tihtipeale tõmbavad sellele vee peale, ütlevad, et, et see on ugrimugri, ugrimugri ise on igatepidi ära leierdatud, sealt ei ole enam midagi uut, aga meie arvame. Ja oleme täiesti veendunud ja kindlad, et see liin on meie põhialus, millega üldse ennast oma identiteeti oma kultuuri rikastada ja tekitada nagu järjepidevus kogu sellele aastatuhandete jooksul olnud kultuurile ega tänapäeval aga tänapäevases vormis. Ja see vaimsus, mis kannab sellist soome-ugri tarkust, see vaimsus on niivõrd tugev ja seda on võimalik niivõrd tugevalt kaasajas rakendada. Ja just selles loome maailmapildis. Oleme lihtsalt leidnud, et me tahaksime ühendada oma jõud selleks, et uuesti väärtustada kõike, käsitööd, kõike hingega, tehtud tööd, emotsiooni ja sellist puhtust, tasakaalu kõigele sellele hävingule ja massikultuurile vastukaaluks. Lisaks sellele, et 11 toetate ja püüate väljendada oma mõtteid ja tundeid, millised on niisugused Ta on konkreetsed eesmärgid või ütleme, kavad, kuidas te kavatsete inimestel ennast teadvustada tee kui kunstnike rühmitus. Kõigepealt Me korraldame ühisnäituseid, esimene selline suur ühisnäitus on meil juba plaanis, siis hakkame välja andma oma almanahhi vidi kus me tutvustame uusi ja väga omapäraseid kunsti suundumusi meile maailmas. Ja samuti kavatseme tutvustada seda oma vana kultuuri peal loodud uut teadmist ka mujal maailmas. Miks on teil niisugune nimi, mida sa üdi tähendab? Vidin väga ürgne sõna. Ja kui nüüd mõelda, kas või inimese oleme, siis ka inimesel on üks kesksemaid teda elus hoidvaid kehaosasid. Need ei ole mingi lühend, vaid ongi üdi, see ongi üdi. Ja täna laupäeval on üks seminar, võib-olla paari sõnaga sellest ka. Kaljo Põlluekspeditsioonide traditsioon kestab ja neid praegu juhatab Kadri viires. Ja kunstiakadeemias on täna teaduslik konverents Meie tudengite ettekannetega, kes käisid sel suvel ekspeditsioonil ja kuulajatele nii palju teadmiseks, et kes tunneb rohkem huvi kunstirühmituse üdi vastu, siis soovitan kuulata järgmisel pühapäeval kell 22 10 vikerraadios keskööprogrammi kuu sündmus, kus siis kohtume uuesti Kärt summa Taaveti ja veel mitme teise vidi liikmega. Mida uut pakub kunstihuvilistele Pärnu, sellest annab teada Viktor Kaarneem. Käesoleva nädala kolmapäeval avati Pärnu linnagaleriis taas uus näitus. Seekordne kunstinäitus kannab pealkirja kuurortlinn Pärnu näituse kujundaja, Pärnu linnavalitsuse kultuuriosakonna kunstitoimetaja Alar Raudoja ütles näituse avamisel, et seekordne Pärnu kunstnike tööde väljapanek on seotud Pärnu kuurordi 160. aastapäevaga ning Pärnu-teemalisi töid esitati kunstnike poolt näituseks küllalt palju, kuna näituse korraldamine oli välja kuulutatud ja teema antud panisega pitseri laekunud töödele. Kahjuks oli teoste tase küllalt kõikuv, ka seadis valiku tegemisel piirangu galerii küllaltki väike eksponeerimispind. Kui palju Pärnu kunstnike näitusel osaleb ja millised kunstiliigid seekord esindatud on. Näituse kujundaja Alar Raudoja. Osaleb 16 kunstnikku, see arv on päris suur, igalt kunstnikult on päris mitu tööd, on esindatud nii maal, graafika kui ka skulptuur. Ja tahaks siinkohal ära mainida, et skulptuur ei ole Pärnu jaoks päris traditsiooniline kuid sel aastal on siin näitusele kas päris suuremõõtmelist graniitskulptuuri? Kas võib öelda niimoodi tavapilt on Pärnu hommik? Ei oskagi niimoodi nüüd öelda, see p. Küsimus ajendas mõtlema, et kas tõesti hommik tundub küll, et väga palju on sellist hommikust värskust ja ja pisut, hommikust udu ja, ja hommikune päike on ka päris ilus. Nii et võimalik, et seal hommikune tarn. Tegelikult ma mõtlesin seda pilti, mis on siin ukse juures kohe. Te mõtlesite seda kriitilist realismi? Meil on prügimägi. Miks ka mitte, ega, ega igal linnal on oma head ja vead ja kui on näitusele toodud tööd ja nad kajastavad seda linna ilmet, siis on seal kindlasti ka linna prügimägi olemas. Nagu äsja kuuldust selgus, algab näituse väljapanek kunstniku Mart Laidma maaliga Pärnu hommik, lisamärkega kriitiline realism, kus kuurortlinna sümboliks on jäänud vaid suures plaanis prügimäe kohal liuglev kajakas. Näitusele annab tõepoolest palju juurde kahe skulptori osalemine. Arno Metsmaa oma kahe graniitskulptuuriga ja kaks puuskulptuuri on välja pannud ka aita Õunap, Arno Mets ma graniitskulptuur majakavahi maali valget laeva ootamas on käesoleval näitusel ehk kõige rohkem muljetavaldav näitus. Kuurortlinn Pärnu jääb avatuks kuni üheksanda maini. Järgmiseks näituseks. Pärnu linnagaleriis on plaanitud kunstniku kreeka Kristmingu maalinäitus. Järgmise helilõiguga oleme tagasi Tallinnas, et tutvuda näitusega. Kahekõne seda käis uudistamas Anne Parksepp. Eile, 24. aprillil avati Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis värvikirev näitus, mis kannab nimetust kahekõne Sinungaks kunstiõpetajat Eesti kunstimuuseumipedagoogikakeskuse direktor Annely Köster ja kunstiõpetaja Anu Purre. On see teie kahekõne? Ei, see ei ole paraku mitte, vaid ainult meie kahekõne, nagu tõesti võib pealkirja järgi kahtlustada. Tegemist on nimelt kõigi nende toredate Eesti laste ja noorte dialoogiga Eesti Kunstimuuseumiga, kes on läbi meie pedagoogika keskuse paari viimase aasta jooksul külastanud nii Eesti kunstimuuseumi peahoonet kui erinevaid filiaale ning lisaks ekskursioonile ja mõnusale vestlusele, mis meil alati seal kohapeal aset leiab. On nad siis ka pärast ise loonud mõned kaunid teosed, mis on siis olnud nagu nendepoolne visioon sellest, mida nad just mõnes filiaalis mõnel näitusel nägid, kuidas nad seda mõistsid ja mida nemad sellest kõigest jõust oluliseks pidasid. Nüüd, kuna see Adamson-Ericu muuseumisse tuli meil väga-väga väikestesse, kuid samas armsatesse ruumidesse välja panna terved kahe aasta tööd siis tuleb ette ära vabandada kõigi nende laste eest, kes oma tööd siit ei leia. Siin on väljas tõeliselt üliväike ice valit, Siina installatsioone, pilte, ehteid, graafikat, maali ja veel palju huvitavat siin all keldris on selle näituse kõige moodsam osa, kui nii võib öelda ka seal öeldakse, et selleks, et näitus toimub, tolaminte kretiin näitusekülastaja kaasa haarama panema ka tema tegevusse, et ta mitte ei oleks saanud passiivne vaataja. Siin alumisel korrusel on Aluvere põhikooli ja Tallinna Pelgulinna keskkoolilaste poolt alustatud kaks väikest plastiliinist installatsiooni, mis on loodud siinsamas Adamson Eriku muuseumis eelmisel aastal eksponeeritud soome keraamikaga järi diivani näituse baasil ja neid installatsioone on siin kohapeal võimalus absoluutselt kõigil näituse külastajatel ise edasi teha, nii et keldrikorrusel saab ekspositsioon valmis kütuse lõpuks, see tähendab seitsmeteistkümnendaks maiks. See ei ole kaugeltki mitte esimene kord, kui siin laste töid eksponeeritakse. Ekse muuseumipedagoogika keskuse tegevuse kõige suuremat põhilisem eesmärk ongi ju see, et meelitada nii lapsed kui noored ja nende läbi nende vanemad ja õpetajad ja sõbrad ja tuttavad ja sugulased muuseumisse. Et inimestel natukene kummutada seda arvamust, et muuseum on üks koht, kus ripuvad sellised tolmunud rasketes kuldsetes raamides pildid ja kuhu korral ehk inimene heal juhul elus korra või kaks satub. Et see on selline igav koht, kus tegeletakse millegi kogumise ja säilitamisega, sellega tegeletakse loomulikult mõista ka, aga muuseum on äärmiselt huvitav, põnev ja elusorganism, mille ka tuttavaks saamine just lähemalt läbi praktilise tegevuse on kindlasti igale inimesele äärmiselt palju huvipakkuv ja tema isiksust läbi loova tegevuse kindlasti arendab. See mõjub lastele väga positiivselt, kui nende töid on võimalik ka näha väga paljudel inimestel jäätmeid eksponeeritakse sellises auväärses paigas. Üks lastetöö, mis on olnud väljas Nigulistes, on jõudnud päris laia maailmale. Aastatel 96 97. Tõenäosus kunstimuuseumis ühe esimese väga suure lasteprojektina üsna pretensioonikas pealkirjaga üritus pealkirjaga surmatants, laste visioon Bertnudki koolist ja peale teose eksponeerimist Tallinnas Niguliste kirikus, kus asuka Bert Nadke samanimeline originaal rändas teos kõigepealt Jeffi kirikusse, sealt edasi Lüübekisse Maarja kirikusse. Lübecki Maarja kiriku jaoks lõi ka maalikunstnik Bert Notke enam kui 500 aasta eest oma esimese surmatantsu mille järgi siis mõned aastad hiljem leida siis nagu mõnevõrra täiendatud ja muudetud autori korduse Tallinna Niguliste kiriku jaoks. Ja hetkel on see teos jõudnud ka juba Lübeckis edasi nimetanud Hamburgi Nikolai kirikusse ehk siis Hamburgi Nigulistes. Ja sealt edasi läheb ta veel kopersberg klanni ja sisse noortekeskusesse Saksa lastele ja noortele vaatamiseks ja mõtlemiseks. Ja mis mind pedagoogi eriti rõõmustab, on see, et Hamburgis ei ole see mitte lihtsalt ainult näitus vaid Hamburgi õpetajat. Täiendõppeinstituut on kokku pannud väga mahuka ja huvitava raamatu teemal surmatants, kuidas rääkida lapsega surmast ja seal toimub peaaegu koolidega, väga huvitav ja põnev töö. Ja just selle nurga alt, et kuidas väärtustada elu ja kuidas rääkida surmast ja, aga sellest lastetööst tuleb pikemalt juttu esimese mai keskprogrammis. Siin see näitus, kahekõne jääb avatuks seitsmeteistkümnenda maini. Tegelikult ma tahtsin öelda, et meil on üks kuulus sõrmus ka, mis on läinud Austraaliasse tarbekunstimuuseumis toimunud Austraalia kaasaegsete ehete näitus oli meil ka väga populaarne mäe külastasime päris paljude gruppidega seda ja meil oli sadu ehteid. Aga kui Helge Larsson ise neid ehteid vaatamas käis, siis ta oli nii vaimustuses, et me ei saanud midagi teha. Me pidime ühe lapse sõrmuse pale kaasa. Nii et meie lapsed teevad ilma. Ma usun, et ma võin öelda küll, et Eesti kunstiõpetuse tase nii üldiselt koolides kui see, mis toimub muuseumite juures, kui stuudiotes on äärmiselt heal tasemel ja tõelised konkurentsivõimeline ka maailmas ja see on see punkt, kus meil küll mitte mingil juhul pole põhjust häbeneda või pilku maha lüüa, pigem võib nina päris uhkelt püsti ajada. Saate lõpetuseks lubatud kommentaar lähema muusikaüritustele mikrofoni ees on Ivalo Randalu. Alustame eelmisel korral lubatud kihutuskõnega rahvusmeeskoori heaks. Konkreetselt nende homse Estonia kava kiitmist ei hakkasin korrutama tõika, et meeskoor kui kõlab komplekt on maailma mastaabis unikaalne. Koori liiki hei, kuule, sugugi igal pool Euroopaski ja et ainuke professionaalne üldse on ramm. Ramm on parim ka siis, kui pole suuremat vormis vaid meie endi mõõdupuu on küllalt kõrge. Et avaldada siis rahulolematust ja põhjust on olnud mööngem, kuid ka publiku maitses toimusid nihked eelkõige kammerkooride ja nende valitud repertuaari suunas. Ramon, saanud sugeda kriitikkeridelt ja laulnud vähemalt Tallinnas tühjadele saalidele. Nii üks kui teine sundisid esinemisvormide ja repertuaari otsingutele nii ühte kui teist, on leitud jah, leiutada mõtlemisel, eeskätt rahvalikumas plaanis kuhu kuulub kahtlemata ka eelolev juunikuine Nipernaadit, rongisõit mööda Eestimaad loosungi all. Hei, hei, hei, tule. Näib, et atraktiivsus eta praegu Eik kütkestas. Akadeemilise pendli tagasikäiku tuleb veel aga oodata küll see tuleb, kui koor säilib, kui ilmutub mingi mees, kuri Pärdi fenomen, kui rahvustunne taas järk kab ja eestlased oma lastele jälle Jüri ja mari nimeks hakkavad panema. See kõik sünnib muidugi uuel tasandil ja vajab liidreid ja aega, kuid ka kohest järjepidevat liigutamist. Mitte just ilmaime, ent sümpaatne nishi liigutus on rammi, nüüdne kava tun tud ja eksootiline inglise ja ladinaameerika muusikaga igatahes. Kavan pooleks sealjuures inglaste, Elgari, Williamsi ja Britteni nimed tänu peamiselt Verso tegevusele publikule omased. See peaks ilutamateega nende haka bella lauludele. Ja teine pool Trinidadi lihavõttesaarte, inkade, Paraguay indiaanlastega, rahvalaulud Tseedi, Mehhiko, Brasiilia ja Kolumbia viisid. Neid ei kuule enamasti mitega, raadiost värviks Wongod, kabassaja, teised rütmipillid ning Robert Jürjendali Dar ka soololugudega. Seegi pole veel kõik, aga kõike pole vaja ette. Tuulgi. Juhatab pidu Ants Soots. Niisiis homme kell seitse Estonias täna Tartu Ülikooli aulas ja homme Rotermanni Is toimub järjekordne nüüd ansambli kontsert City Life, kuula elu suurlinnas. Kavas pulees, villa, loobusch, Xenakis ja reis. Pea kõik teosed on kirjutatud ebatavalistele koosseisudele kas seitsmele või kaheksale tšellole, kaheksale flöödi-ile või 11-le klaarnetile. Muusika on teadagi Olari Eltsi valikul ja juhatusel. Kolmapäevase, mitte neljapäevase, nagu tavaks. ERSO kontserdipärliks on kahtlemata Aleksandr Screabini sümfoonia number kolm tuntud jumaliku poeemina kirjutatud aastatel 1903 neli esiette kantud 1905 Pariisis kuu säärtult niikishi juhatusel. Imelik küll. Viimati mängiti Screaabini orkestrimuusikat meil sellises aegade hämaruses, et mõistan nimetadagi küllap veel Roman Matsuri päevil. Ometi kuulub eriti see programmilise filosoofiline teos õigi parameetritega maailmaliteratuuri tähele pandavamate Buste hulka. Paljutõotav on, et juhatab paremaid vene nüüdisdirigent Nikolai Aleksejev, kellel on erzoga lausa ideaalne kontakt. See nähtus juba varasematel kordadel, viimati alles üleeilsel kontserdil. Tulevast sügisest läheb Aleksejev kuuldavasti Peterburi nõndanimetatud Pravinski orkestri dirigendiks, mis ise üks suur näitaja. Õhtu teiseks ootuseks on Peeter Vähi klaverikontsert paljuütleva pealkirjaga õhtu mainet. Paranoia ei maksaks imestada, kuuldes seal mitmekesi taate. Näiteks Beethoveni apassionatastki soleerib Lauri väinmaa, kellele kontsert on pühendatud. Hoopis ise pärast võib oodata neljapäevaõhtusest volbriöö kontserdist. Algus siiski õhtul kell seitse. See toimub Estonias ja imepärane on ta selle poolest. Kokku heidavad sellel õhtul kaks niisugust meest nagu Rein Rannap oma väikese emm pähe ja Urmas Sisask taeva tähese muusikaga. Publik peaks sinna kahe vahele üsna rõõmsasti sobituma. Kultuuriga ja teemad on tänaseks ammendatud. Saate valmistasid Külli tülija, Piret Pääsuke kuulmiseni järgmisel laupäeval.