Kultuurikaja. Tere kuulama märtsikuu esimest kultuurikaja. Tänased teemad. Elias, löön Rotiselts peab Kalevala päeva valmisid kaks uut Eesti filmi, Ervin õunapuu kõrbekuu ja Valentin, kuigi purjus. Tulemas on Eesti filmide nädal. Kuuleme kahest uuest teatrilavastusest Jesperi õnn Tartu lasteteatris ja stiili vea Pärnu Endlas. Saame ka teada, mida pakuvad lähipäevad muusikasõpradele. Tänase saate lõpetab Toomas raudami kommentaare. Stuudios on toimetaja Piret pääsuke hetke pärast kõigest pikemalt. Käesolev aasta on soomlased nimetanud Kalevala aastaks, kuna möödub 150 aastat rahvuseepose uuega. Kalevala ilmumisest. Üritused selle auks toimuvad lisaks Soomele 38. riigis. Eestis on Soome kultuuri juba 10 aastat väärtustanud Heljas Lenroti selts, kes täna korraldab Tartus Kalevala päeva jätkab mari tarand. Eelias lönrati selts pidas sügisel oma kümnendat sünnipäeva teaduskonverentsiga ja nüüd enam-vähem tunni aja pärast algab seltsi aastakoosolek seltsi juhatuse esimees Maarja Pärl. Mis siis selle talvega seltsielus on toimunud? Võiks öelda, et see talv on olnud selline stabiliseerimise aeg, meil on seltsis nagu üldse praegu seltsiliikumises mingi selginemise aeg, sellepärast et on ikkagi selle 10 aastaga, mis on ühiskonna muutused toimunud jaga lodi seltsis on selgeks saanud. Meie enda identiteet ja ma arvan, et kultuuris seltsid vajavad oma selget identiteeti, sellepärast et Meil on väga palju poliitikat ja meil on inimesed nii-öelda nüüd vabad mis tähendab seda, et kuidagi meie ühiskond peaks nagu uuesti struktureeruma huvide kaudu. Ja tundub, et Soome huvi ja Soome kultuur on praegu omamoodi nüüd keerulises olukorras. Sellepärast et tegelikult on inimestel oma suhteid väga palju, aga teiselt poolt sellised põhitendentsid, mis ka ütleme, globaalsemad või Euroopaga seotud, näitavad seda, et noorem põlvkond tegelikult nii-öelda hõimu hõimuliikumise vastu või hõimusuhetega keele kultuurisuhete vastu tunne millegipärast momendil vähem huvi lennudi selts on võtnud endale suuna selle, et seda huvi jälle äratada. Kavatseme edasi tegeleda kahes suunas. Ühelt poolt testid kirjutada sellel aastal järgmisel aastal avaldada uue, põhjaliku kultuurilise sellise teatmeteose Soomest soome maarahvas, nii nagu August Annist, kellelt kuu aega tagasi möödus 100 aastat sünnist, seda tegi omal ajal tähendab kaasaegne ülevaade, mille käsitlus aspekt on sügavalt eesti kultuurikeskne. Selleks on meil autorite kolleegium ja peatoimetajateks on ott kurss ja Tõnu Seilenthal. Seda on küll väga kena kuulda. Ma just tahtsin küsida, et kuidas te kavatsete selle suure tööga hakkama saada, sellepärast et selts on ikkagi ju vabatahtlik ühendus, kus inimesed töötavad omast vabast ajast ja ilma materiaalset tasu saamata teevad ka neid töid ja asju seal. Vot see on väga keeruline, sellepärast et teiselt poolt see selts ühendab praegu inimesi, kellel on mingil viisil oma alal ja väga professionaalne side Soomega, see ei ole nii-öelda Soome kultuur tervikuna seal ütleme siis kas kunstigeograafia ajalookirjandus mingi aspekt, aga see aspekt on äärmiselt professionaalne ja teiselt poolt oleks oluline, et seda nii-öelda erinevaid professionaalseid aspekte praegu tervikpildiks kokku panna, aga teiselt poolt on jälle töö ikkagi õpilastega keelte õppimine ja tõlkimine seepärast, et me ikkagi kuulutame taas välja uue tõlkevõistluse, nagu iga aasta neid on olnud ka sellel aastal, see kindlasti tuleb lihtsalt, et tõlkida, tõlkida soome keelest eesti keelde kirjandus ja ma tahaks öelda ühe sellise probleemi, mida me seltsis kindlasti tunni aja pärast räägime, on see, et on ikkagi tõeline ohu märk see, kui mingid laiemate protsesside ajel meil püstise hõimuliikumine, keele õppimine vastastikku huvi väheneb ja see väheneb, et tõepoolest, et see on näha, et 10 aastaga on liikunud sinnapoole, kui Soome ülikoolis ütleme, Helsingis ei õpetada eesti keelt sellel tasemel, nagu see on olnud või ütleme, Eestis mingis mõttes soome keel saab teised rollid. Tundub, et me peaksime siiski leidma soome kultuurist sellised olulised momendid, mis on üldised, tõesti seovad eesti kultuuri soome kultuuriga ja peame suutma olla kaasas selles kultuuri uuenemise protsessis, kus on koht eesti, soome keelel ja keelesuhetel. Ajakirja keel ja kirjandus, kirjandus, ajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja Heldur Niit astub kuulajate ette rääkima Elias Leon Roti-Eesti suhetest. See on põnev teema, mille eellugu on järgmine. 1977. aastal sattus Oskar Kuninga kätte Rõuge kiriku kroonika, milles oli märge len Rotiviibimisest. Selles kirjutas Heldur niit, avaldas kuningaartikli ja Lõõnruti eesti teekonna. Täpsem väljaselgitamine jäi hinge peale. Löönud ja Kalevala on ju olnud Heldur Niidu töölaual aastaid. Näiteks on ta toimetanud August Annist Kalevala tõlketeist trükki. On loomulik, et 1985. aastal, mil Soomes tähistati Kalevala esmailmumise 100 viiekümnendat aastapäeva kutsuti külla esinema ka eesti kirjandusloolane. Mind kutsuti loenguid pidama Kalevala, Anniste, Kalevala tõlkest ja ja lärin rotimatkast Eestimaale ja, aga meil oli Lennart Merega kokku lepitud, tema nimelt parajasti kavandas filmi, kus ta tahtis ühe osa pühendadega lennuti 1844. aasta eestimatkale. Et ma läheksin tagasi tulles Soome Kirjanduse seltsis läbi, leiaksid võib-olla veel võimalusi seda matkamarsruuti täpsustada. Ma läksin siis Soome Kirjanduse Seltsi ja samal ennelõunal, siis toodi lauale Need lennud, kalendrid, mis ta oma matkadel kaasas kandis, kus ta ka mõningaid märkusi tegi. Ja kui ma jõudsin 44. aastaga lendrini, siis püha Eve, seal oli kogu lennudi Eestis käigu matka marsruut üksikasjaliselt lausa tunniajalise täpsusega kirja pandud. Oli märgitud kõik kohad siis kus ta peatus, kelle juures ta käis olustikulisi ülestähendusi ja kopeerisin selle ja sain kaalse koopiat. Tulin koju ja Lennart korraldas suure avastuse jutumärkides puhul pressikonverentsi ja, ja pärast on kiidetud ja ja lendude kogutud teostesse on neid, mis viies köites nüüd ilmusid, on see korrektselt ka minu artiklile, viidates, mis 86. aastal Kellisi kirjelduses ilmus ja kus on see kirjas ja eks ma tartus sellest räägin, samadi räägin, räägin ehk natuke sellest Lõnruti siiatuleku eelsest olukorrast, sest see oli Lõnruti elus. Mingil määral pöördele. Tuli ära tüdinenud oma arstiametist ja tahtis ennast pühendada keeleteadusele ja tal oli valida, kas koopiasse minna gümnaasiumiõpetajaks või otsi jõel kirikuõpetajaks. Ja meeles mõlkus isegi Viiburi matemaatikaõpetaja koht. No õnneks seda kohe vahetust siiski, sel korral ta toime pannud nimelt juhtus nii, et ta hea sõber Frans rabe, kes oli tervishoiuvalitsuse asjaajaja, avaldas ajalehes kuulutuse, tehes selgeks, kui oluline on lennuametile, antakse võimalust pühendada oma aega keeleteaduslikel ja rahvaluule uurimisele ja talle antiametist vabastust, palka maksti talle edasi, aga tal oli võimalik siis oma tööd teha. Ja, ja nii tulitegi. 1844. aasta jaanipäeval tuli üle Soome lahe peatukski kaks päeva Tallinnas. Siis läks sealt edasi Kuusalus sealt Koeru ja seal oli ta poolteist nädalat õppis rahva elu tundma, seal oli Koeru kõrtsis siis peatus ja ja nüüd ma olen sundolukorrast, tahetakse, et ma turistide jaoks ja käigukirja paneksin. No kui kuulata seent, siis tundub, et see Ellen, rutan teil nagu mingi oma perekonnaliige Johani esiisa, kellest te kõik täpselt teate ja mäletate, mis teie arust on need tema, need kui suurmehe määravad iseloomujooned või omadused. Ülim tagasihoidlikkus isegi Kalevala kohta on ta üteldud, et jumal hoidku, seda oleks võinud ju teha igaüks minu asemele. Erakordselt tagasihoidlik, erakordselt töökas ja abivalmis. Üks norra keele uurija peatas ta juures ja on ütelnud umbes nii armastus inimeste, keeleteaduse ja kange tee vastu. Need olid need kolm osa, millest löönud koos seisab. Järgnevad kümmekond minutit on mõeldud filmisõpradele. Kerttu Soans võtab teema üles. Täna on põhjust pikemalt rääkida Eesti filmist küll selles mõttes, et eelmisel nädalal esilinastus kaks Eesti filmi ja selles mõttes, et järgmisel nädalal algab Eesti filmide niisugune nädala pikkune näitamine, kuhu siis on kogutud 44 tundi. Filmimaterjali stuudios on ajakirjanike ühingu esimees Karlo Funk. Enne kui räägime eesolevast, vaatame natuke tagasi neid filme, mida siis näidati. Üks oli Ervin õunapuu film kõrbekuu ja teine Valentin, kuigi lurjus. Õunapuu oli ise oma filmi režissöör ja stsenarist ja Valentin Kuik kasutas lurjuse kirjandusliku alusena bokovi novelli. Ervin õunapuu film kõrbekuu, mis esilinastus kinomajas on siis selline, ütleme võib-olla veidi teatraalsem lugu selles mõttes, et me ei pea ühtegi tegelast sündmuspaika identifitseerima enda enda elukeskkonnaga, see on selline veidi võõrandatud või kummaline lugu, mis leiab aset kõrbes kui ka ühe kirurgi surivoodil paljastatakse ühte nii-öelda minevikusaladust. Räägitakse kunagi kõrbes toimunud sündmustest, mille suhtes sellel pealegi seal jutluste ajal on nii-öelda kui saladus või võlg selles kõrbes surnud inimeste ees. Ja mis sellest siis välja tuleb, on tegelikult üsna leidlik lugu. Hea poendiga, nagu lühifilmile omane peaks olema, ent nagu kuulda oli, siis on sellel filmil kolm võimalikku lõppu olnud algusesse ja see, mis välja valilt võib olla. Ta ei ole kõige parem, sest vähemasti üks nendest võimalikest lõppudest tundus minu jaoks küll märksa võib-olla isegi huvitavam või teravam lõikavam. Selle filmi eeliseks tuleb pidada seda, et ta loob sellise kummalise omapärase atmosfääri, seal pihitakse siis neid toimunud sündmusi samal ajal paralleelselt lõigatud kaane vahele nii-öelda oleviku. Ervin õunapuuloojana on ju alati olnud väga üllatusterohke ja just nimelt võib öelda, et temal on eriline oskus kududa vaataja või lugeja ümber niisugust kummalist võrku, nii et tõepoolest asuksid küll mingis teises maailmas see on lühifilm ja kes teevad seal kaasadesse, näitlejad. Indrek Taalmaa Taavi Eelma mängib preestrit, Aleksander Eelmaa on siis pihtiv kirurg ja Hendrik Toompere juunior. Aga vahendi, kuigi film seda võib paika nimetada, täispikaks, kestab poolistanud jah. Valentin kuigi film on täispikk Eesti, võiks seda algupärane mängufilm selles mõttes, et Nabokov it on mugandatud Eesti oludele kohandatud. Nii et tegelikult, et see on siis ikkagi loo selgroog. Umbes samas mõttes, nagu on olemas võib-olla teatud hulk süzeesid, mida filmis alati jutustatakse. Lugu ise on üpris banaalne, kasutatakse filmist. Jah, tegemist on kolmnurgaga, kus kaks meest lähevad tülli ühe naise pärast. Õigemini siis petetud abikaasa kutsub teise mehe duellile, ent samas kogu situatsioon on ikkagi selline, et duellile kutsuja hästi ei taha duelli pidada. Ta on sellesse olukorda tõmmatud, ta on mõneti sunnitud selleks duelli korraldavad hoopis teised inimesed, just nimelt see meenutas veidi Taavi Eelma, kes mängib turnides peada, meenutas veidi Eelmist rolli Rainer Sarneti filmis libarebased kooliat, kus samuti peategelane tõmmatud sündmuste keerisesse ja peab valima, seekord siis kahe naise vahel. Ja samamoodi ta on seal teatud viisil isegi võib-olla tahtetu ja ei tea, mida teha. Ent Lorrises siis ta ikkagi seatakse konkreetsete valikute ette peab nagu lõpuks otsustama, valima ühe või, või teise aumõiste või olema siis teatud normidele vastav, et enda silmis ja ka teiste silmis oma väärikust säilitada. Ja eks need olidki võib-olla kõige haaravamad momendid selles filmis, just kus ta seal kahe vahel pidi suhtlema nende duelli korraldajatega ja siis ütleme oma väikeste argus momentide või teistsuguse eluvaatega. Ja kogu selle filmi seisukohalt võib-olla olidki olulisemat mitte siis niivõrd need sündmused või nende käiku just selle peategelase Timmer, kes on korralik riigiametnik, tema sellised sisemised hirmud ja mulle meeldis just see, et ta oli ikkagi toodud täiesti tänapäeva au. Küsimus tänapäeval on ikkagi üsna tahaplaanile jäänud, ma arvan, et, et noorema vaataja jaoks see võib isegi jääda selliseks tõesti Nabookujaganiseeringuks selles mõttes, et tänapäeval oleks üsna raske sedasorti konflikti nagu ette kujutada. Ent kui ta juba oli selline lugu jutustada võetud, siis minu arust oli väga õnnestunult ümber üle toodud praegusesse aega ja ega tõtt-öelda me ei olegi ammu näinud ühtegi Eesti filmi, isegi võib-olla mitte lühifilmiga, mille tegevus leiab. Sa said tänapäeval, milles me näeksime oma igapäevast elukeskkonda. Auküsimuse eest võitleja oli selles filmis Vello Janson mängis seda osa oli ka väga huvitav. Tegemist oli siis vene aristokraatia järeltulijaga. Nii et, et seegi võib-olla mingil määral seda kaasaega iseloomustab. Ta ei olnud nii-öelda päris meie hull. Jah, kindlasti, ja mõnda jaoks hakkas väga hästi nagu iseloomulikult kokku kõlama selle filmiga, mis linastus veel samal päeval Mikita Michalkovi, Siberi habeme kus seda aadli au mõistet käsitleti sellele omases kontekstis 19. sajandi lõpu vene sõjaväekooli olustikus. Ja see oli näha, Janseni mürslik tegelane oli pärit just sellest keskkonnast. Et samas oligi huvitav tegelikult jälgida, kuidas au mõistasime mehelikkus selgroo teema, milliseks muutuks siis, kui ürita seda lahendada Eesti kontekstis ja see oli nagu väga-väga iseloomulik ja võib-olla isegi nagu mingis mõttes süüdistav. Ja, ja tegelikult oli esitatud niimoodi näitlejatöid nendest ka natukene siis räägime, et seal sai ikka naerda ka päris kohe niisuguse meisterliku näitlejatöö üle sai naerda just nimelt seesama Vello Janson ja siis tema paarimees ehk peaosatäitja onupoeg, keda mängis kukumägi, nende omavaheline mäng oli tõesti väga nauditav. Isegi võib öelda, et mängisid nagu Taavi Eelma näitlejana üle, aga samas on ka selge, et Taavi Eelmaa osa selles filmis Timmeri osa siis tähendab, oligi selline, mis peab, võib olla jama varju ja mitte ilmutama selliseid isikupäraseid jooni, vaid tema isikupäraks ongi selline tagasihoidlikkus ja võib-olla isegi otsustusvõimet. Ja mõne näitleja nimi võib-olla veel tuua välja. Elina Reinold mängis abikaasat, Timmeri abikaasat ja Andres Puustusmaa oli siis see mees, kellesse kõik algab, see, kes oli sündmuste katalüsaatoriks, aga kes siis seal õigupoolest lurjus on, see jääb ikkagi võib-olla lahtiseks või kellelegi nagu otseselt näpuga ei osutata, sest nagu selgub mõlemat duel landid ei taha sugugi mitte seda duelli pidada. Ja kõrvalosades seal ka oli päris ilusaid leide. Ene Järvis ja Ago Roo pensionärina. Tõnis Mägi loomulikult, kelle relvakaupmees oli. Ja isegi need kaks filmi esilinastusid, mis neist nüüd edasi saab, inimesi, kes neid nägid, oli ju vähe. Mis saab Eesti filmil alati see küsimus. Lurjus ju tegelikult peaks sõpruses jooksma paar nädalat vähemalt ja kõrbekuu. Ilmselt näidatakse ühel hetkel televisioonis ja siis siis alustavad tegelikult mõlemad filmid seiklemist kusagil välismaal mida on võimatu ette ennustada, kuhu nad satuvad ja kus nad tähelepanu äratavad. Kuidas teiega ette kujutate, nüüd kaks filmi lähevad, need, millest praegu räägime, lurjuse, kõrbekuu lähevad välismaale siis kumb on mitte-eestlasele nagu paremini arusaadav? Nagu ma olen aru saanud festivalidel käia, siis tegelikult otsitakse filmist just sellist kohalikku lokaalset eripära, sellist niiviisi või elulaadi, mida varem ei ole nähtud. Ja selles mõttes isegi oma sellises võib-olla kerges eksootika puudumises, ütleme nii, on lurjus mingis mõttes huvipakkuv festivalifilm välisvaatajaks. Ja kui nüüd rääkida esmaspäeval algavast Eesti filmide nädalast kus näidatakse 72 filmi, nende hulgas ka juba väga tuntud ja tunnustatud Sulev Keeduse Georgikate, Enn Säde dokumentaalfilmi Nelli ja Elmar ka animanukufilme, tudengifilme ja valdav enamus neist on eelmisel aastal 98. aastal valminud me ikka väga palju toodame filme, kas pole nii? Jah, seda küll, ent samas siin on ka nelja ja kolmeminutilisi juppe, tudengi silme näiteks mängufilme. Kui lugeda nüüd telelavastused ka sellisteks mänguliseks audiovisuaalteostaks, siis ikkagi kümmekond. Üks oluline asi on kindlasti paraadi öise navigatsiooni esilinastus 12. märtsil kell 20 30 son film, mis on ka tegelikult diplomitöö ja mis oleks loogiliselt võttes pidanud juba eelmisel suvel välja tulema, kuid sellel tekkis raskusi ilmutusega ja seal vist ei õnnestugi teda tegelikult kunagi filmilindi pealt näidata, nii et kas nüüd esilinastub ta pidada. Samas on programmis üsna palju tellimusfilme ütleme selliseid, mõne asutuse või ettevõtte toel valminud filme nendest endast mille vajalikkus ütleme Eesti filmipäevade raames on minu jaoks küll veidi veidi küsitav. Ma ei näe otseselt põhjust, miks peaks ära näitama kõik kogu aasta jooksul valminud filmid oleksid keeldunud mingisugusesse rektsiooni kasvõi sellepärast, et teha vaatajal orienteerumine. Hõlpsamaks tasuks tegelikult tähelepanu pöörata veel eesti animaprogrammile, kus on kolm festivalidel hinnatud tööd. Ja ma arvan, et televiisorist neid ootama hakata ja neid kavas tabada on üsna raske, sest meil on ikkagi suhteliselt suhteliselt lühikesed asjad. Mis need filminädala kaal peaks olema ikkagi see, et kokku tuua kinosaali kõik Eesti filmid. Ma arvan, et see peaks olema selline eesti filmi kinos vaatamas käimise väärtustamise üritus. Filmihuvilistele teadmiseks, et täpne filmide kava, mis linastuvad järgmisel nädalal Tallinna kinomajas, on ilmunud eilses sirbis. Nüüd aga jätkame teatri teemadel, alustab Pille-Riin Purje. Nädal tagasi esietendus Tartu lasteteatris Günter Jancovjaki näitemäng Jesperi õnn, lavastaja külalisena Katrin Nielsen. Kavaleht sõnastab adressaadi nii. Lastele, kes teavad juba palju, on neli lahutada seitse ja ei tea veel, kuidas armastus käib, see tähendab kaheksandast 12. eluaastani. See on kindlasti publikes, vajab oma lavastusi, nii et hea materjali valik. Iseasi, kas Jesperi ja kaaslased end lavalt sedavõrd ära tunnevadki kui täiskasvanud vaatajat, kes oma koolipõlve mäletavad, kel endal juba koolieas lapsed. Jesperi õnn, raamiga näidend, võtlemis loodinglikumaks sammas rütmides konarlikumaks teeb. Jesperi jutustab meile, mis juhtus, kui ta oli üheksa aastane ja tema noores üsna nukras elus matemaatika tunni ülesanne neli miinus seitse, armastusega seotud oli. See on karistuse, hingelise segaduse ja lootuse õnne ja õnnetuse lugu. Et idülliline lapsepõlv on küllap aja märgina meie teatripildis laiemalt kahtluse alla seatud nii lastele kui suurtele mõeldud lavastustes, see oleks omaette teema. Juba näidendi algus on tavatu, hirmutavalt süngegi Jesper lamat kirstus, ümberringi leinajad. Inga varese lavapildis on see kirst keskne, hiljem saab sellest võlukast. Õnneks selgub kohe, et algus on, kui ma surnud oleksin, küll nad siis kahetseksid. Mõttemäng ja Jesper ei kavatsegi eluaeg surnud olla. Jesperi vanemad karistavad poega tegelikult asja eest, teist taga neljanädalase koduarestiga ja poisi nukras üksinduses sekkub argiellu fantaasia ilmsi muinasjutt. Lavastuses on naljakaid hetki isegi hoogsat muskettarliku vehklemiskunsti, mis Tartu lasteteatrisaali äragi ei mahu ja uste taha laieneb kui Jesper printsessi pärast printsiga. Mõõgavõitlust peab. Aga lavastuse pärisosa on vaiksemad, kriipiv omad hetked. Üks mõjuvamaid oli väike stseen, kui Jesper on trepist lükanud klassi Evelini, kes talle väga meeldib, aga kes Jesperi taina narrib, nii et lõpuks poiss ei oskagi enam teisiti olla, kui peab ka haiget tegema. Andeks paluv, tõsine vaikus nende vahel on üks võtmehetki. Tartu lasteteatri lavastuse teeb köitvaks see, et Jesper on nii tõeline. Kuigi nimiosa mängib täiskasvanud meesnäitleja Talviste on laval hämmastavalt siiras ja aus poiss. Usutav igas väikseima sky reageeringus. Näitleja oskab sundimatult ka saaliga suhelda, kammerlikus mänguruumis loomulik olla. Südamlik, karge osatäitmine, Jesperit pole idealiseeritud ega lapseks lihtsustatud. Küllap ongi see Alder Talviste ampluaa. Ta mängib praeguses repertuaaris ka üle linna Winskit. Ülejäänud tegelastega on lugu natuke vastuolulisem. Jesperi isa ja ema on etendatud grotesksed. Osatäitjad Enn Lillemets, Helen Hansberg mängivad veel kumbki mitut rolli. Isa on ka kuningas ja prints emaga kõik Jesperi naisida maalid Evelin ja printsessi ja lõpuks margi, kellega Jesper abiellub, kui suureks kasvab. Isevärki tegelaste paar, on õnne ja põmmu. Mängivad maare Maarika heinsoo ja Sven Antson Neil lustaka lapseohtu väljanägemisega. Sellidel on võime õnne ja õnnetust luua ja selgub imelik küll, et õnne võib olla üsna tülpinud ja peaaegu kalk. Põmmu, aga õnnetusi sepitsedes osavõtlik ja heasoovlik ja kaastundlik. Nende rollide puhul jäi mingi häiriv kahtlus, kas ei oleks nad võinud olla natuke teises laadis mängitud, kuigi juba teksti pidi on nad justkui tavalised teismelised. Tekstiga poosetamise ja siiruse piir ongi üks näidendi riskantne moment. Lavastuses Jesper peaaegu kogu aeg üksi ka. Et ülejäänud trupp mängis pingutatumalt. See ühtlane karikatuur sus Jesperi ümber hakkas pikapeale väsitama mingi tasakaal elu ja fantaasia vahel jäi kõikuma. Saladus muutus lamedamaks seal esietenduse mulje. Arvan, et õigem avaram õhustik võib sisse mängides tekkida. Jesperi õnn. Tartu lasteteatris tuletas meelde ühe teise, Katrin Nielseni lavastuse Max ja Milli kolm aastat tagasi Pärnu Endla väikses saalis kus laste igapäine elu küll heledam oli, aga sõnum ju sama. Lapsed on head ja arukad inimesed. Aga kas täiskasvanud oskavad neid mõista ja usaldada? Teatrikuu Endla Teatris algas pressikonverentsiga esmaspäeval tutvustasid teatrilavastajad juhtkond teatriplaane ja uuslavastusi. Märtsikuus esietendub Teatris kaks lavastust, Rahvusooper Estonia ja Endla teatri ühistööna valmiv muusikal Irma, mille lavastab Estonia pealavastaja Neeme kuningas jõuab publiku ette kuu lõpus, päev enne rahvusvahelist teatripäeva, 26. märtsil. Täna õhtul aga esietendub Endla teatri suures saalis USA-s elava autori Albert Ramzan Kölni näidend Silvia. Lavastanud on selle Madis Kalmet. Näidendi Silvia esietendus toimus 1995. aastal Manhattan Fiete klubis. Ühtviisi edukalt on seda mängitud nii Londonis kui ka Pariisis. Näidendi on Pärnu jaoks tõlkinud ülev aaloe. Lavastaja Madis Kalmet, mis oli näidendis Silvia, sellist, mis ajendas teid seda lavale tooma? Seljas oli palju neid aspekte, mis mind nagu meelitasid selle näidendiga tegelema. Esiteks see, et tundsin, et mingisugune aeg on sellist tuva tõsiste teemadega tegelemisel nagu nüüd ümber saanud, et peaks natukene helgemaid elupooliga veidi käsitlema, seda ma nagu tajusin juba pikemat aega ja selles suhtes on see näidanud väga sobilik. Teisalt see näidend omab mingeid kummalisi paralleele veel minu varem tehtud töödega. Kui ma meenutan siin Elizabeth egofi luike linnateatris siis sellel näidendi teatud aspektid, sarnased sedasama Luigega ja siis kolmandaks, võib-olla kõige tähtsam aspekt on see, et ta on lihtsalt väga hea näidanud meeletult vaimukas, meeletult meeliköitev, millest näidend räägib. See lugu sisaldab väga palju teemasid ja väga palju erinevaid tasandeid, aga laias laastus on ta armastuse lugu inimeste eneseleidmise lugu, armastuse säilitamise lugu. Ta on samuti ka teatud mõttes kesk ja kriisilugu ja, ja loomulikult miks ka mitte oma armastuse ja eelkõige just koera armastuse lugu, inimlikest tasanditest rääkimata. Loo teljeks on selline kummaline armastuse kolmnurk kus ühele keskealisele abielu Paarile saabub ootamatult külaliseks selline kummaline elukas nagu koer ja mis siis, suhted hakkavad selles peres toimuma, kuid loo originaalsus seisneb selles, et see koer on kirjutatud näidend sisse, nii et seda esitab väga võluv ja noor naisterahvas. Nii et armastuse kolmnurk hakkab mängima mitmel tasandil on mees, naine ja koer ja samamoodi võib seda kolmnurka vaadelda kui mees, naine ja armuke. Mis sellest kõik tuleneb, võiks öelda, et see on küllaltki ootamatu ja peadpööritav näidanud, puudutab siis mehe ja naise suhteid. Kas see teema on üks oluline teema, mille poole te olete aeg-ajalt pöördunud? Ma arvan, et ta on selline teema, mis kuulub sellisesse kategooriasse nii nagu sünd, elu ja surm ja armastus, et noh, praktiliselt siia vahele mahub kõik ja loomulikult mis on veel tähtsam sellel perioodil, kui me elame, on armastuse teema ja armastuse leidmise teema, armastuse säilitamise teema elus, olemise motivatsioonid, armastus, vastan selle kõige suurem sisu, kellele on suunatud see lavastus, kes oleks teie nägemust mööda, see publikes tuleks siia saali. Selle loo puhul võin julgelt väita, et see lugu on väga laiale vaatajaskonna skaalale. Ma usun, et sellest loost võivad oma jaoks leida olulisi asju koolilastest kuni pensionärideni välja ja vastavalt sellele, mida nemad sellest loost konkreetselt näha tahavad ja kuidas nad seda lugu konkreetselt enda jaoks tõlgendavad. Aga lugu on tõesti selline mis peaks pakkuma väga erineva publiku osaleja erineva maitsega publikule oma. Endla lavastuses on nimiosas Katrin Valkna, teistes osades teevad kaasa Jaan Rekkor, Merike tatsili, Tedre, Helle kuningas ja Enn. Keerdlavakujunduse on teinud Endla, teatrikunstnik Kristiina nikkel helikujundus Janek Ulazzavilt Kultuurikajale Pärnust Victor Kaarne. Teatriuudised kuulatud, heidame nüüd pilgu sellele, mida pakuvad lähipäevad muusikasõpradele. Mikrofoni ees on Ivalo Randalu. Räägime üksnes Eesti kontserdiüritustest. Alustuseks tuletan meelde, et 21. veebruaril Lauri väinmaa ära jäänud kontsert Rakvere kaurikoolis toimub samas homme muutusteta Beethoveni 29. sonaat D-duur debiicii lambid neli osa Sisaski tsüklist lõunataevas realisti variatsioonid Bachi teemale. Waynen plaagi saarel kenas saagen mis üks kuulsamaid helisti 1860.-te aastate klaveril loomingus. Teema pärineb Bachi kantaadis number 12 ja omakorda eriti orelimuusikas üks pruugitava maid. Eile alustas ringreisil Hortus Musicus. Esineti kavaga, õukond komöödiatants 16. sajandil tõrvas, kolmapäeval tehakse seda Narva linnuses, neljapäeval Valgas ning reedel jõhvis, kus täpselt ja mis kell on kohalikel teada teistele olgu teadmiseks, mis Eestimaal üldse toimub. Kusjuures kontsert kalal viidi üle reedel. See üleeilne kontsert seal jäi ära homsest kuni märtsi viimasepeal Evani iseäranis kuu viimasel nädalal. Tal on ratastel vanamuusika ansambel viie Laura eesotsas kunstilise juhi Raho Langsepaga Peetakse aastatelt 1098 kuni 1179 elanud naispühaku ja teadaolevalt esimese naishelilooja Hildegartvon pingeni üheksasajandat sünniaasta juubelit. Tänavu siis õieti järel juubelit, sest õige aeg oli mullu ja ega see siis ka märkimata jäänud. Nii et täna seda daami üle tutvustama ei asu. Via Morris sai alguse 1900 85, regulaarsete kontsertiteni jõuti siiski alles 1993 ja esinetud on nii kodumaal kui ka Rootsis, Taanis, Leedus rohkesti. Saksamaal lähtutakse mõistagi pääse muusikatraditsioonist, kuid seda koos improvisatsioonilist vabadustega. Seitsmeliikmeline ansambel, nais ja mees ning ajastu pillidel mängivad instrumentalistina alustasid käesolevat duuri tegelikult juba 28. veebruaril Põlvas. Komme esinetakse Mäetaguse mõisas algusega kell 14. Tsüklit Rootsi aeg jätkavad seekord bariton Olle Persson ja kitarrist Mats periks Drem. Ent mitte rootsi muusikaga, vaid ettekandele tuleb tervikuna Schuberti tsükkel. Ilus möldrineiu. Seekord miskipärast on trükitud uuendatult Möldrit. Ent olgu Khanis kammerlikuks ja võluvaks, teeb tsüklegi muidugi kitarrisaade, millega mina isiklikult pole kuulnud veel ühtegi neist 20-st laulust personistega, seda Rootsi hinnatumaid lauljaid ooperi kõrval just liidis saksa laulus. Milles stiili puhtuseni jõudis eestlastest esimesena ma põld. Ja viimasena, kui pidada silmas aega ennast Annelis pol oma mulluse siidi näite varal. Rootslase Schubert kõlab esmaspäeval Tartu Ülikooli aulas ja teisipäeval Mustpeade majas. Tartus läheb üldse tihedaks, kolmapäeval peab Vanemuises ja pühapäeval, nädala pärast Estonias emakeelepäeva. Kaasategijaid on mitmeid eesotsas sopran Helen poolma ja Viiu härmiga. Viimase kanda sõna alustatakse loomulikult Petersoni Lepnurme emakeelega. Edasi tulevad Ernesaks, Tüürn, puutuubin, Mägi, Tormis ja teised kuid seekord on õigem nimetada vististi hoopis poeet, et meie ilusas keeles luuleldajaid haavat Grünthal, Ridala, Suitsu, Ennot, Liivi, Ungarit, Ristikivi, Runnerit ja Rummo ning muidugi rahvaluulet ennast juhatab Ants Soots. Nüüd veel orkestrimuusikast. Üks eripärasemaid ERSO hooajatsüklis on kahtlemata seekordne kava mitte üksnes seepärast, et pärast ta Viidois trahhib päevi on tagasitee meie laevadele leidnud võrratu Liana isakaatse seekord Šostakovitši esimese viiulikontserdiga ja et kõla Richard Straussi harva esitatav päevaajad vaid seepärast, et kodutee on leidnud Kolumbiast pärast pikki ponnistusi. Esimesi hoolaf rootsi oopusid, variatsioonid ja passat, kalja saatuse ja N Liidu poliitika tahtel saab sellest esimene kohtumine üldse Olaf Rootsi muusikaga. Meil pole siin aega tollest suurkujust pajatada, kuid usun, et roots siitpeale kinnistub õiglaselt ja üha kaalukamalt meie kultuuri tervikpilt. Tee oma panus selles on teatri muusikamuuseumile loomulikult Arvo Volmeri, kes meil esimesena avab tema partituuri. Loodetavasti ei jää see viimaseks vähemises Vanemuisesse. Kolmapäeval Estoniasse neljapäeva õhtul. Sellised olid soovitused muusikaüritustele minekuks, meie saates aga ootab sõnajärge Toomas rauda. Ilmselt olen ma õnnelik inimene. Ja oma õnnest tundub, mulle olen ma eriti selgelt aru saanud just siis, kui väljas, see tähendab õues või ühiskonnas on jälle miskit toimumas. Viimasel ajal on palju räägitud mingitest silmadest. Mul on häbi öelda, aga kuni eilseni polnud ma neid näinud. Aga lugenud küll olin, sest paljud mu sõbrad olid neist kirjutanud. Ja ka raadios olin kuulnud neist räägitavat. Ja mu naine ütles mulle, et pole miski ime, et sa neid ei näe. Sina käid ju silmad maas ja see on ka tõsi, sest minu silmad on käies tõesti maas. Ja raske on öelda, kust see harjumus mul pärit on, küllap vast sealt, kus kõik muu heagi lapsepõlvest. Kuid eile nägin neid silmi esimest korda. Need olid ühe Lasnamäe paneelmaja otsmikul. Ja tõesti, sellel majal olid tõepoolest nagu silmad, suud kas polnud või polnud seda nii kaugelt paista. Üks vana juudi tarkus ütleb, et igal asjal on süda. Et mitte ainult elav olend ei oma südant, vaid ka puukivi, tee oks, terve maailm ning et kui on süda, siis on komu, jalad, käed nägu, ainult et iga kord me neid ei näe ja iga kord pole neil nende jaoks ka silmi. Kuid Se silmadega. Ta vaatas mind ja mina vaatasin teda ja mul oli natuke häbi, et ma varem ei, ei olnud neid silmi näinud. Aga mulle tuli meelde, et see pole sugugi esimene kord, kui minust midagi tähtsat märkamata jääb. Näiteks. Ükskord räägiti palju sellest, et venelased ei õpi kunagi eesti keelt ära. Veel hullem, isegi oma lastele ei lubanud eesti kooli minna. Ja enne nimedime lähen mina pärast järjekordset raadio jutlust välja ja kuulen, kuidas üks vene ema oma vene lapsele räägib. Mitte ainult ei räägi, vaid lausa noomitada. Armosivanus ütleb ta talle. Sa pead asjast õigesti aru saama, sa elad Eesti riigis ja pead selle rahva keelt oskama. See, et sa siin jonnide nõnda vastuvõrgud, ei tähenda mitte kui midagi. Nii ütleb ema ja lükkab tihkuva ivani kooli uksest sisse. Ei tea, mitmes kord see juba oli vannil tihkuda ja eesti kooli uksest sisse astuda või siis emal ivani eesti ühiskonda integreerida, kuid asi pole mitte selles, vaid hoopis selles, miks mina neid asju ei näe, mis teised lühidalt. Et miks olen mina õnnelik ja võimalik, et isegi andekas sest ainult andekas Talle näidatakse asju andetutele ja õnnetutele mitte. Ja siis see oli vist samal õhtul. Kuigi ma täpselt ei tea, miks peab just kõiki asju ühel päeval nägema, kuid see oli ikkagi vistel. Samal õhtul, kui ma nägin otse pöörast stseeni eesti ja vene rahva sõprusest mis oli justkui välja lõigatud mõnest Stalini-aegsest kooliõpikust tulen mina bussiga koju ja kuulen, kuidas vene noormehed eesti neidudega tutvust sobitavad. Vene noormehed on intelligentsed, ei söö isegi sihvkasid ning neil on sellised soojad, sõbralikud silmad. Kogu nägu on tõtt-öelda intelligentne, lühidalt öeldes täiesti harjumatu nähtus minu jaoks. Ka Eesti neiud on täiesti ebatavalised. Ei tundu, et nad oleksid huvitatud ainult sellest, kui purjus keegi eile labrakat oli ja kui naljakas see oli, kui Peeter põrandale oksendas. Vene poisid pursivad eesti keelt ja on täiesti ilmne, et nad tahavad teada saada, kuidas üks või teine asi eesti keeles on. Ja külgelöömine pole justkui neile eesmärk omaette. Olen selliseid asju varemgi näinud, üks sõber ütles mulle kunagi, sina näed ämblikuvõrgu niidil võrrelevad kastepiiska, kuid mitte võrku ennast. Ämbliku. See võib nii olla küll. Üldistusvõime on mul nõrgalt arenenud. Ometi on mul iseenda selgituseks pakkuda üx vana juudi mõistulugu. See on pärit rabi nahmanilt, kes elas Ukrainas nahmanoli Hassiit. Hassid tähendab heebrea keeles vaga ning Hassidis on juudi usulahk, mis sai alguse 18. sajandil ning mille loojaks oli vaatsem topp ehk pest. Nahmanni võiks võrrelda Franskavkaga. Mõlemad tegid oma sõpradele ülesandeks põletada oma kirjalikud ülestähendused ning mõlemal olid sellised sõbrad, kes seda ei teinud ning kellele me võlgneme tänu nende suurepäraste lugude säilitamise eest. Kuid see selleks lugu ise on järgmine. Oli maailmas ükskord üks riik, mis sisaldas endas kõiki teisi riike. Ja selles riigis oli lill, mis sisaldas kõiki teisi linnu selles riigis. Ja selles linnas oli tänav, mis varjas endas kõiki teisi selle linnatänavaid. Ja sellel tänaval oli maja, mis võttis oma katuse all kokku kõik teised maad. Ja selles majas oli tuba. Toas elas mees ja selles mees olid koos kõik selle riigimehed. Ja see mees naeris ja naeris ja naeris. Ja mitte keegi polnud mitte kunagi mitte kedagi nõnda naermas kuulnud. Stsenaarium oli lõputu, kuid sel naerul polnud ka algust. Jääb üle küsida, kes oli see? Naera kas oma loomingu üle naerav looja või inimene, kes oma naerukajana loojale tagasi saadab. Või äkki hoopis väljakutse, kui väljakutse siis kellele või millele Eestis elamine pole mingi imeasi? See on maailm, kus me elame, mitte eesti. Selline sai märtsikuu esimene kultuuri, kajab. Saate valmistasid Külliki Valdma, Külli tülija, Piret Pääsuke Kuulmiseni nädala pärast.