Kui ma mõtlen Kesk-Ameerika peale, siis tuleb mul kõigepealt ette vägivald, diktatuur, korruptsioon, vaesus, nälg ja indiaanlased. Sealne imeilus loodussamba rumba, see nagu ei tulegi meelde, kuidas teie vanadus. Paraku on umbes samamoodi, et Kesk Ameerikaga seonduvad ka minu jaoks eeskätt negatiivsed asjaolud, negatiivsed sündmused. Positiivne jääb tahaplaanile ilmselt seetõttu, et Kesk-Ameerikast on sajandite jooksul olnud piirkond, kus on juhtunud tohutult palju õudusi ja kus kõik see negatiivne väga tugevalt on varjutanud sealset huvitavat loodust, sealseid väga huvitavaid põlisrahvaid ja muud positiivset. Miks õudust seal on toimunud? Me peame siin vaatama indiaanlasi laiemalt ja valgete meeste tegevust indiaanlaste kodumaal laiemalt. Tänapäeval räägitakse eriti viimasel ajal, räägitakse väga palju kõikvõimalikest erinevatest kuritöödest, mis inimkonna ajaloos on toimunud. Paraku üpris vähe on ka kaasaegses rahvusvahelises massimeedias juttu sellest, mida valge inimene on korda saatnud Ameerikas. Minu arvates see, mida valged on 500. sajandi jooksul põhja-Kesk- ja Lõuna-Ameerikas korda saatnud indiaanlaste vastu on inimkonna ajaloo üks kõige suuremaid kuritegusid mitte ainult mastaabi poolest sest Nende sajandite jooksul tapetud indiaanlaste arv on kahtlemata suurem kui ükskõik millisel teisel kuridel inimkonna ajaloos. Aga lisaks mastaabile on väga oluline ka see julmus, mida eriti Kesk- ja Lõuna-Ameerikas valged on põliselanike vastu üles näidanud. Võib öelda otse, et veel 20. sajandi alguses Kesk-Ameerikas põliselanikud, see tähendab indiaanlased ei olnud sisuliselt inimesed, ehk siis valged ei pidanud neid inimesteks. Ja need elamistingimused, see kohtlemine, mis sai osaks indiaanlastele see oli kõike muud kui normaalne. Tegelikult oli see lausa õudus. Miks valge mees või valge inimene laiemalt niimoodi käitunud on? Seda on ilmselt meil siin 21. sajandi algul suhteliselt raske öelda joon põhjuseks suuresti asjaolu, et erinevalt mustanahaliste Aafrikas, kes väga kiiresti painutasin ennast valge inimese käsku täitma on indiaanlased alati olnud isepäised, nad on alati võidelnud oma vabaduse eest, neid ei ole kuigivõrd kerge olnud kolonisaatorite orjastajate soovidele nõudmistele allutada ja ju siis on inimestesse sisse programmeeritud selline lähenemine, et kui sinu nõudmisi ei täideta siis oled sa oma vastase suhtes eriti julm, eriti agressiivne. Vähemalt see, mida on tehtud Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse indiaanlastega. Mulle küll sellist suhtumist näitab. Kui me meenutame 25 aastat Ta tagasi olnud uudiseid, mida Nõukogude informatsiooni agentuurid levitasid, siis ilmselt tuleb paljudele meelde, et suhteliselt sageli kõlasid uudistest läbi sellised maa nimed nagu Salvador, Hondurase, Nicaragua mõnevõrra vähem Guatemala ja tol ajal püüti meile ühemõtteliselt selgeks teha et see, mis nendes riikides toimub on kommunistlike sotsialistlike vaadetega inimeste vastuhakk Lääne imperalismine või siis nii-öelda kapitalistliku maailmavaatele. Tegelikkuses on olukord Kesk-Ameerikas olnud siiski mõnevõrra komplitseeritum, seda eriti Guatemalas. Samas kui me arvestame seda olukorda, milles põliselanikud ja lihtrahvas laiemalt Kesk-Ameerikas 20. sajandi keskpaigaks veel oli siis on täiesti loomulik, et need inimesed kasid ülemvõimule vastu et nad püüdsid ennast sellest äärmuslikust vaesusest äärmuslikust ülekohtust välja rabeleda. Ja et paljudes Kesk-Ameerika riikides tekkis relvavõitlus. Ei saa vaadelda seda üksnes kui mingisugust kommunistliku mässu. Tegelikult ei võidelnud ja need inimesed tol ajal mitte mingisugust marksistlik või muude vasakpoolsete ideaalide eest, vaid Nad võitlesid kõige elementaarsemat õiguste eest, mida neil paraku ei olnud. Muidugi mitugi 100 aastat tagasi külma sõja perioodil oli väga lihtne sellistele võitlustele silte külge kleepida. Ja seda ka tehti mitte ainult Nõukogude liidu poolt vaid ka vastaspoole poolt, sest tegelikult ka näiteks USA vaatles Kesk-Ameerikas toimunud kodusõdasid kui selliste äärmuslikult vasakpoolsete gruppide vastupanu nii-öelda lääne meelsetele või siis sellistele kapitalistlikel struktuuridele, nagu ma ütlesin, oli tegelik olukord aga siiski oluliselt komplitseeritum. Ja väga olulist rolli mängib siin ka asjaolu, et kõrvuti selle igapäevase ülekohtuga, mille vastu võideldi, toimus ka võitlus oma rahvusliku identiteedi eest õiguse eest olla indiaanlane. Nendes Kesk-Ameerika riikides, kus kaks 30 40 aastat tagasi kodusõjad toimusid on indiaanlaste osatähtsus küll väga erinev, kuid ühine nimetaja on see, et mida rohkem oli riigis indiaanlasi, seda ägedam oli see võitlus, seda teravam oli see kodusõda. Seda julmem oli see kodusõda, sest et valge mees hävitas indiaanlasi juskui tunduvalt kergema südamega kui omasuguseid valgeid. Ja, ja nii võibki öelda, et see, mida nõukogude perioodil kaheksakümnendatel aastatel räägiti ei olnudki absoluutne vale. Sest tõepoolest näiteks Hondurases, Salvadoris või Guatemalas olid võimul väga äärmuslikud diktatuurid mis õiendasid väga julmalt arveid lihtrahvaga, kes ei hoolinud absoluutselt sellest, mida rahva enamus soovib, keda huvitas üksnes väikese hulga Ülirikaste inimeste heaolu. Samal ajal Nicaraguas, kus siis teatavasti tulid võimule sandinistid ja kellesse siis omale Nõukogude liidu poolt suhtuti väga hästi. Viimastel aastatel võib-olla? No lugedes Eesti ajalehti on hakatud neisse kuidagi palju negatiivsemat suhtuma, kuigi sandinistide võime ei olnud kindlasti mitte väga demokraatlik, oli see siiski võrreldes naaberriikides võimul olevate diktatuuride ka tohutult suur samm paremuse poole. Tohutult positiivne samm paremuse poole. Ja me ei saa suhtuda sandinistide võimunika Raagos üksnes kui mingisse Nõukogude Liidu marionett tide diktatuuri. Sest et võrreldes naaberriikidega ei ole Nicaraguas olukord sugugi nii hull. Täna tegelikult ei, ei taha ma rääkida mitte Nicaraagost vaid täna on hoopis eesmärk rääkida koorte maalast, täpsemalt Guatemala põliselanikeks olevatest majadest. Kes on majad? Kui me vaatame mõnikümmend aastat tagasi eesti keeles kirja pandud siis me kohtame tegelikult sellist nimekuju nagu majja ja teame, et maiad on siis olnud üks kõige tuntumaid indiaanirahvaid läbi ajaloo. Tänasel päeval on eesti keelde juurdunud rohkem rahvusvaheline termin. Ja me ei räägi tavaliselt mitte maiadest, vaid me nimetame neid majadeks. Ja majade puhul on huvitav see et tegelikult ei ole tegemist ühe konkreetse indiaanirahvaga vaid hoopis keelelt ja kultuurilt väga lähedaste indiaanirahvasterühmaga. Sellesse majade indiaanirahvasterühmas on kokku üle 30 erineva rahva, kusjuures 21 nendest rahvastest elab Guatemalas ja Guatemala on ka piirkond, mida peetakse majade algkoduks. Täpsemalt siis seda Guatemala mägist. Ala peetakse maja rahvaste algkoduks. Guatemala on väike ja vaene Kesk-Ameerika riik mille pindala on natukene rohkem kui 109000 ruutkilomeetrit ja kus elab umbes 14,3 miljonit inimest. Indiaanlaste osatähtsus on suhteliselt suur. Täna väidetakse, et indiaanlasi on üle poole elanikkonnast. Majade organisatsioonide andmetel on indiaanlasi umbes 55 protsenti elanikkonnast. Enamus nendest indiaanlastest on majad. Nagu ma ütlesin 21 gruppi. Lisaks elab siis Guatemalas ka kaks muud indiaanlaste rühma. Guatemala on agraarmaa, kus linnarahvastiku osatähtsus täna ei ole jõudnud veel isegi 40 protsendini sisemajanduse koguprodukt ühe elaniku kohta on üle nelja korra väiksem kui Eestis. Ehk siis 2003. aasta andmetel oli see natukene üle 1900 USA dollari elaniku kohta. Kuigi Guatemala on väga selgelt põllumajandus, Prantsusmaa on sellest riigist üksnes 18 protsenti tegelikult haritav. Võrdluseks Eestis on haritav umbes 27 protsenti maast, nii et Katemaalan, riik, kus tegelikult on rahvas väga tihedasti kokku pressitud ja kus eriti tihedasti on kokku pressitud maa elanikkond ehk siis elanikkond, mis tegeleb Guatemala peamiste majandusharudega. Milleks on täna ubade kasvatus, maisikasvatus, kohviubade kasvatus, banaanikasvatus ja kõik need põllumajanduslikud tegevused on siis ka põhilised majade tegevusalad ja, ja näiteks ubade ja, ja maisikasvatust võime me vaadelda kui majade väga iidseid tegevusi, millega majad on siis tegelenud juba palju sajandeid. Guatemala puhul on oluline ka see, et kuigi üle poole elanikkonnast on indiaanlased on väga selgesti kogu riigi poliitiline, sõjaline, majanduslik ja kultuurieliit, mitte indiaanlased ja nii on see paraku ka praktiliselt kõikides teistes kesk- ja Lõuna-Ameerika riikides. Et sõltumata sellest, kui palju on on riigis indiaanlasi ei ole indiaanlastel ka 21. sajandi alguses veel reaalset võimu oma kodumaa üle. Ja ei ole siis imestada, et Guatemala majad on rahvas, kellest üle 40 protsendi on kirjaoskamatud kusjuures naiste seas on kirjaoskamatus koguni üle 60 protsendi. Ja huvitav on see, et paljud majad ei räägi seniajani hispaania keelt on säilitanud täiesti traditsioonilised eluviisid, mitte ainult, et ei tegele traditsiooniliste majandusharudega, aga elavad maailmas suhteliselt isoleeritult. Väikestes külakestes ja näiteks mägedes on tegelikult olukord selline. Osades külades ei elata mitte meile tuttava kalendri järgi, vaid kasutatakse IZ maajade kalendrid. Huvitav küll, et 21. sajandil on selline asi veel suudetud säilitada. Mägedes on säilinud ka see, et, et majadel on olemas seal oma usujuhid ja, ja nii-öelda nõiad või, või keda me võime nagu tinglikult somaanideks nimetada. Ja nõu ei minda küsima, siis mitte riigivõimu esindajate käest või nõu minnakse küsima ikkagi just nimelt oma hõimujuhi ja ja oma hõimu šamaani käest. Ja alates 997.-st aastast on mõnda külasse ja mõnda väiksemasse linnakesse tekkinud ka koole kus õpetatakse mõnda maja keelt ja kultuuri ja sealhulgas ka majade tegelikku ajalugu, kalendrit, mütoloogiat, isegi majade matemaatikat, sest majade puhul on huvitav see, et kui meie siin oleme harjunud, et enamus maailma rahvaid arvutab kümnendsüsteemis siis arutamine on ikka põhinenud 20-l süsteemil ja, ja ka seda majade matemaatikat siis osades koolides, nüüd viimastel aastatel on õpetatud Kas majade koole toetab ka riik? Need koolid, kus õpetatakse mõnda maaja keelt ja majade kultuuri ei ole riiklikud, need on täiesti eraalgatuslikult, need elavad fondide rahadest ei saa praktiliselt riigi käest mingisugust toetus mistõttu täna tegelikult ikkagi nendes koolides õppivate laste arv on väga-väga väike. Samas on huvitav, et väga paljud majad ei ole oma lapsi riigi poolt toetatavatesse koolidesse nõus panema. Ja põhjus on väga lihtne. Sealsetes koolides assimileeruvad majad väga kiiresti, kuna need on selgelt hispaaniakeelsed ja seniajani vägagi indiaanivaenulikud, seal ei räägita midagi. Praktiliselt midagi indiaani kultuurist seal ei saa, õpivad indiaani lapsed teada mitte midagi olulist oma esiisade ajaloost, oma esiisade traditsioonidest. Nii et see majade suur kirjaoskamatus tuleneb mitte üksnes vaesusest, aga ka sellest. Need riigi poolt toetatud koolid ei suuda täna majadele pakkuda sellist haridust mida rahvuslikult meelestatud moed sooviks. 1995.-st aastast alates on maiade keel ära märgitud koht temale konstitutsioonis, mida see siis tähendab? No see on huvitav jah, et kuni 1995. aastani kortemaala konstitutsiooni järgi justkui ei olekski indiaanirahvaid Guatemalas olemas olnud nende keelele kultuurile ei viidanud konstitutsioonis miski. Nüüd siis on aga jah, kümmekond aastat juba see viide olemas ja ega see viide küll igapäevaelus palju ei tähenda, eeskätt on see andnud õiguse majadel muuta ära kohanimede nimelt väga paljudes piirkondades, Guatemalas on majad väga selges enamuses, moodustades selgelt üle 90 protsendi elanikkonnast. Ja vot sellistes majades ülekaaluga piirkondades on siis täna võimalik kasutusele võtta oma ajaloolised kohanimed. Asulates on võimalik ka tänavanimed muuta indiaanikeelseteks ja noh, põhimõtteliselt ei ole täna keelatud asutada majakeelseid koole, majakeelseid, ajalehti, ajakirju majade puhul muidugi tuleb arvestada seda, et üks oluline põhjus, miks Guatemalas ei ole üleriigilist keelset raadiojaama või miks ei ilmu sellist üleriigilist mõne majakeelset ajalehte ajakirja on asjaolu, et majad ei ole ühtne, rahvas vaid koosnevad paljudest erinevatest rahvagruppidest. Ja tegelikult enamike indiaanlaste gruppide arvukus on väga väike. Suurimaks majade hulka kuuluvaks indiaanirahvaks ongi Cheed, keda on ligikaudu 925000, ehk siis umbes sama palju, kui on meid, eestlasi. No meie siin Eestis muidugi arvame, et, et miljon inimest, et see on ju väga suur rahvas ja sellisel rahval võiks olla igatpidi arenenud oma oma kultuur. Samas me ei tohi ära unustada, et Guatemala on väga vaene maa ja, ja see miljon moodustab sellest riigi elanikkonnast siiski vaid ligikaudu seitse protsenti, mis on tegelikult küllaltki tühine. Ja kui me arvestame juurde, et see miljon, kes on vaesed Me ei saa ka mitte mingisugust riigipoolset tuge siis ei olegi imestada. Isegi sellel suurimal rahval kitšeedel on täna suhteliselt vähe omakeelset kirjandust, suhteliselt vähe omakeelset perioodikat ja, ja et seda isegi seda keelt Chee keelt suhteliselt vähe koolides õpetatakse. Jah, samas tuleb rõhutada, et tegelikult segi Chee keel on ju ajalooline ja, ja selleski, selles on kirjutatud kogu indiaani maailma vahest kõige tuntum eepos popul, vuh, mis teatavasti on välja antud ka eesti keeles ja Nozeepas pandi nüüd kirjakeel juba 16. sajandi keskpaigas Ajal, mil piirkonnas juba võimutsesid valged mehed. Aga mil, mil siiski oli veel nii-öelda võimalus neid traditsioone, uskumusi ja seda kitsee ajalugu kirja panna, sesse popul UFO on ju tegelikult selline Mitmekülgne kogum maja rahvaste ajaloost ja maja rahvaste traditsioonilisest kultuurist. Nüüd ülejäänud maja rahvaid on on veelgi vähem. No näiteks järgmise rahva suurus on pool miljonit. On ka rahvas, keda on natukene üle 300000 enamikke maja rahvaid Guatemalas on aga alla 100000 ja, ja selliste rahvakildude juures ebasõbralikus keskkonnas on väga raske arendada sellist igapäevast vajalikku kultuuri, keelt ja, ja muud sellist. Kuidas need erinevad majagrupid omavahel läbi saavad? Moegruppide omavahelist läbisaamist on tegelikult soodustanud üks asjaolu. See on võitlus valgete vastu. Et ma kaldun arvama, kuigi see on puhtalt minu isiklik spekulatsioon. Et kui seda võitlust valgete vastu ei oleks, siis ilmselt oleks ikka vastuolud erinevate maajagruppide vahel palju suuremad. Aga ikka on ju nii, et välisvaenlane ühendab ja majasid on tegelikult see välisvaenlane valgete võimu näol vägagi selgelt ühendanud. Seetõttu selliseid väga teravaid hõõrumisi erinevate gruppide vahel ei ole, kuigi selliseid igapäevaseid probleeme tuleb loomulikult ette ja eeskätt tuleb neid probleeme ette seoses maa kasutamisega. Kui me arvestame, et majad on põllumajanduslik rahvas, kes väga valdavas enamuses tegeleb põllumajandusega siis maa on nende jaoks eluliselt tähtis. Maa on nende sisuliselt ainus elatusallikas. Ja nüüd tingimustes, kus valged on sajandite jooksul põliselanikkonnalt järjest ja järjest maad ära võtnud ja, ja majad on järjest kitsamale territooriumile surutud järjest väiksema õigusega maad kasutada, on maa küsimus muidugi Katemaalas ülimalt terav olnud ja seda mitte üksnes valgete ja majade vahel, vaid teataval määral ka erinevate majagruppide vahel. Sest ajaloo jooksul ei ole need grupid kõik päris ühe koha peal nii-öelda paigal olnud, vaid on toimunud ka liikumisi. Ja eeskätt siis need vastuseisud tulenevalt sellest, et milline on ühe või teise maa ja rahva ajalooline õigus mingile konkreetsele maatükile. Kuidas need grupid siis omavahel suhtlevad, kui nad räägivad erinevaid keeli ja hispaania keelt, ei oska? Majade vahel on muidugi nii, et nende erinevate gruppide keele erinevused on väga erinevad. Ta on gruppe, kes omavahel praktiliselt üldse teineteisest aru ei saa. Aga samas on ka selgelt grupp päev, kus omavaheline arusaamine on väga suur või kus väga kerge vaevaga on võimalik ka teisest grupist aru saada. Muidugi Nende gruppide vahel, kus arusaamine on hea, on, on kindlasti võimalik ka tihedam koostöö. Samas selge, et gruppide vahel, kus omavahelist arusaamist praktiliselt ei ole ja ka hispaania keelt ei räägita ei ole võimalik tegelikult ka koordineeritud koostöö. Ja see on olnud ilmselt ka üks põhjus, miks riigi valitseva kihil on olnud suhteliselt hõlbus majadega hakkama saada jõupositsioonilt, sest osadel maja gruppidel on olnud väga raske arendada koordineeritud tegevust ja, ja see, et paljud majad ei oska hispaania keelt on tegelikult kult ka suureks probleemiks. Sest noh, siin majaorganisatsioonid ise väidavad, et suhteliselt sagedased on olnud juhtumeid, kus majade käest on maa või vara ära võetud lepingute järgi juriidilises mõttes täiesti korrektselt. Samas tegelikult need majad, kes siis sinna oma nii-öelda pootstagid alla pannud, ei ole tegelikult lepingust kas üldse või vähemasti mitte täies mahus aru saanud. Nii et see keelte paljusus ja hispaania keele paljuski mitte oskamine on kottemaala majadele tegelikult suuresti kahjuks tulnud. Räägime siis Guatemalas toimunut kodusõjas ka. No nagu ma enne mainisin maa on Guatemala majade jaoks väga oluline ja, ja rääkides kodusõjast tuleb kohe öelda, et selle kodusõja peamine põhjus oli võitlus maa pärast. No esimest korda Guatemala ajaloos alustati tõsiseid reforme mis muuhulgas ka põliselanike elu lihtsustaside kergendasid 1944. aastal. Reforme viidi läbi majanduse vallas sotsiaalse turvalisuse vallas hariduse vallas ja neid reforme suudeti ellu viia 10 aastat. Niikaua kui need reformid ei puudutanud selgelt maaküsimust. Nii kaua oli Guatemalas suhteliselt rahulik, aga kui 50.-te aastate algul püüti reformima hakata, et aga maa kasutamist ehk püüti indiaanlastele luua võimalusi suuremaks maa kasutamiseks ja püüti siis valgetelt suur maaomanikelt natukene maad kätte saada siis algaski väga verine periood kate maa-ala ajaloos. Ja 1954. aasta oli siis see aeg, kui kohalikud sõjaväe venelased kukutasid valimistega võimule saanud presidenti kelleks oli Kuusmann ja 154. aastal alanud kodusõda kestis ametlikult 1996. aasta 29. detsembrini, mil kirjutati alla rahuleping valitsuse ja 23 indiaanlaste grupi vahel. Ehk siis rahulepingule kirjutasid alla absoluutselt kõik Guatemalas elavad indiaanigrupid. Nii 21 majade grupi kui ka kaks mittema ajasest indiaanlaste gruppi. Guatemala kodusõda oli tegelikult kõige verisem kodusõda, mis Kesk-Ameerikas üldse 20. sajandi teisel poolel toimus, kodusõja käigus tapeti kokku üle 200000 maja ja üle miljoni maja deporteeriti. Et muidugi, kui me arvestame tänast majade arvu, mis on ligikaudu seitse miljonit, siis 200000 ei tundu olevat suur number. Aga me ei tohi siin ära unustada, et majad on väga suure sündivusega rahvas. Ja majade arv 40 50 aastat tagasi oli sootuks väiksem kui see tänane seitse miljonit. Ja, ja muidugi see, et deporteeriti üle miljoni maja, noh, see on tegelikult kohutavalt suur arv. Kusjuures enamik nendest miljonist deporteeritust ei jõudnud noh, mitte kunagi hiljem oma koju tagasi. Katemaala kodusõda on paraku olnud selline, kus lisaks kohalikele sõjaväele ja kohalikule väga väikesele ülirikkale inimeste grupile on mänginud oma olulist rolli ka USA. Ja, ja põhjuseks eeskätt asjaolu, et USA tundis puudutatuna ennast sellest, et tema nii-öelda majanduslik jalgealune Katemaalas võib saada kannatada. Sest Guatemala, olles põllumajandusmaa, oli väga selgelt sõltu USAst, eeskätt ühest konkreetsest kompaniist, milleks oli United Fruit Company kes sisuliselt oli aastakümneid täiesti monopoolses seisundis olles ainukene, siis suur kontsern, kes ostis kokku kogu põllumajandustoodangu Katemaalast, mis kohtemaalast välja viidi. Ja, ja see Kokos toimus loomulikult United Fruit Company poolt kehtestatud monopoolset hindadega hindadega, mis olid ülimadalad ja ei võimaldanud sisuliselt kohalikul talupojal ennast ära elatada. Seda, et USA Guatemala kodusõjas olulist rolli mängis, tähendab muuhulgas ka asja palu. Et 1998. aastal palus USA tollane president Bill Clinton Guatemala indiaanlaste käest vabandust nende kuritegude eest, mida USA oli Guatemalas toetanud ja järgmisel aastal siis ÜRO erikomisjon mõistis samuti hukka USA tegevuse Guatemalas. Eeskätt puudutas siis Ronald Reagani võimuperioodi. Sest kui me rääkisime, Guatemala kodusõja käigus tapeti üle 200000 inimese siis sellest rohkem kui 100000 tapeti mõne aasta jooksul ajavahemikust 1981 kuni 1983. Kodusõda, mis algas 1954. aastal sai esimese sellise tõsise verise pöörde 1965. aastal, mil toimus siis esimene suurem indiaanlaste massimõrv ja järgneval aastal hakkasid siis tegutsema kurikuulsad surma eskaadroonid mida ametlikult küll ei eksisteerinud, kuid mis tegelikult olid selgelt valitsuse kontrolli all ja mis siis tasahilju külades Vastu hakkavaid indiaanlasi hävitasid. Seitsmekümnendatel aastatel oli oluline aga asjaolu, et valitsuse Vägivald laienes ka mittemajadele. Sihikule võeti kõik, keda kahtlustati vasakpoolsuses no näiteks ametiühingutegelased ülikooli aktivistid ja näiteks ka mitte indiaanlased, kes püüdsid indiaanlaste raskele olukorrale tähelepanu pöörata. Muuhulgas tapeti tol perioodil suhteliselt palju ka ajakirjanikke. Kes siis julgesid olukorda võib, püüdsid tegelikku olukorda kajastada. Ja, ja see on võib-olla ka üks põhjus, miks 1900 seitsmekümnendatel aastatel indiaanlaste rühmad pöördusid aktiivsemalt abi saamiseks kuuma poole. Ja, ja Kuuba nähes Guatemalas võitlus välja oma põlise vaenlase USA-ga. Loomulikult ka lahkesti oli nii-öelda nõus neid indiaanlasi aitama. Kui suurse Kuuba Abinid Guatemala indiaanlastel oli, seda on tegelikult väga raske öelda. Sest üldiselt oli Guatemala piir siiski väga hoolikalt sõjaväe poolt kaitstud ja, ja nii on raske uskuda, et näiteks relvastust väga aktiivselt oli võimalik hotemaalasse sisse tuua. Küll aga on räägitud sellest. Indiaani aktivistid püüdsid käia väljaspool Katemaalaksis laagrites nii-öelda sõjategevust õppimas, aga veel kord ütlen, et olukorras, kus vägivald ja ülekohus indiaanlaste vastu oli väga suur ei ole siin midagi imestada. Tegelikult oli see indiaanlaste haaramine õlekõrrest ja võiks öelda ka, et et selline Kuuba poolne omakasupüüdlik abi pakkumine oli mõttes indiaanlaste jaoks negatiivne. Sest niiviisi said nad justkui veelgi rohkem külge sildi kui kommunistlikud mässajad. Huvitav on, et USA tegevus seitsmekümnendatel aastatel ei olnud ka mitte päris ühene. 1977. aastal, kui USA presidendiks oli Caater, USA katkestas ajutiselt toetuse Guatemala sõjaväele mõistes, et niiviisi väga ulatuslikke repressioone toetades ei ole võimalik Guatemala konflikti lahendada. Samal ajal, kui USA-s tuli võimule Ronald Reagan, siis 1981. aastal see USA-poolne abi kottemaala sõjaväele taastati ja mitte ainult ei taastatud, aga suurendati seda väga ulatuslikult. Ja, ja mis on veel huvitav ette, et 80.-te alguses siis kõige metsikumad kuritööd Guatemalas pandi toime sellise mehe võimu all, kelle nimi on Riiosmonti ja kuigi ta oli võimul ainult 14 kuud siis tema võimuperioodil tapeti selle 14 kuuga üle 70000 indiaanlase. Samas näiteks raha treigan on nimetanud Montyt inimeseks, kes on täielikult pühendunud demokraatiale. Esimesed läbirääkimised, sellised tõsisemad läbirääkimised valitsuse ja indiaanlaste vahel algasid 1987. aastal mil tegelikult paljudes maailma piirkondades hakkas olukord normaliseeruma seoses külma sõja lõppemise või läheneva lõppemisega. Ja nii oli ka võimalik, et 1992. aastal sai Guatemala inimõiguste aktivist, Rigoberto mängher tumm Nobeli rahupreemia, kusjuures too inimõiguste aktivist oli siis rahvuselt kitsee ehk kuulus Sis maaja indiaanlaste hulka ja, ja muidugi see, et, et Nobeli rahupreemia Guatemala indiaanlasel anti näitab tegelikult, kui tõsiselt ikkagi maailm Guatemala konfliktile kaasa elas. Ja, ja kui tõsine see olukord seal ikkagi oli, sest eks neid kandidaate rahupreemiale oli ka 90.-te aastate alguses väga palju, aga jah, valiti siis välja tookord Fitzee naine. 1993. aastal Katemaalas oli olukord juba nii palju normaliseerunud, et et tagasi hakkasid pöörduma põgenikud, kes peamiselt olid siis läinud sõja aastatel Mehhikosse. Ja 1994. aastal algasid indiaanlaste ja Guatemala valitsuse vahel läbirääkimised juba ÜRO vahendusel. Mäletan tollest ajast, et olulist rolli vahendajana mängis nendel läbirääkimistel Norra valitsus kes teatavasti on tegelikult viimaste aastakümnete jooksul päris mitmes maailma teravas konfliktis üpris edukalt rahusobitaja osa täitnud. 1995. aastal kuulutasid indiaanlased välja relvarahu. Ja samal aastal siis valitsuse poolne samm oli see, et esimest korda tunnistas Guatemala valitsus, et indiaanlaste vastu on tõepoolest korda saadetud kuritegusid, et neid on taga kiusatud, näidanud deporteeritud ja mõnevõrra ka hävitatud. Sellise tõe väljaütlemine oli selge märk, et ka tema alavalitsuses on toimunud olulised muudatused ja lõplik rahulepe indiaanlaste ja Guatemala valitsema võimu vahel on on võimalik. 1995. aastal sõlmiti siis ka esimene laiaulatuslikum indiaanlaste ja valitsuse vaheline kokkulepe kuid paraku see kokkulepe ei andnud indiaanlastele seda, mida nad kõige enam oleksid tahtnud. See andnud neile juurde esiisademaid. Ehk siis noh, tegelikult lahendus, mida valitsus välja pakkus, oli üpris poolik. See ei puudutanud kodusõja peamisi põhjuseid, kuigi teisest küljest valitsus omalt poolt püüdis garanteerida seda, et valged suur maaomanikud indiaanlaste maid rohkem ära ei ei püüaks võtta. Nüüd peale seda, kui Katemaala kodusõda oli ametlikult lõppenuks kuulutatud ei muutunud see olukord seal paraku mitte kardinaalselt paremaks. Tegelikult on need kümmekond aastat, mis ametlikust kodusõja lõpust möödunud on pidevalt olnud rahutu. Pidevalt on kohtemaalas olnud tõsiseid konflikte ja, ja kuigi deporteerimise enam ei toimu ja kuigi ka selliseid süstemaatilisi tapmisi on oluliselt vähemaks jäänud on siiski poliitilised mõrvad Guatemalas ka täna täiesti igapäevane nähtus. Viimase 10 aasta jooksul on tapetud mitmeid indiaanlastest preestreid, mitmeid indiaanlaste hõimujuhte ja paraku enamikel juhtudel. Need tapjad on jäänud üldse leidmata või kui nad on kindlaks tehtud, siis ei ole neid tõsiseltvõetavalt karistatud. Oluline daatum Guatemala ja majade viimaste aastate ajaloos on 1999. aasta mil toimus referendum selle üle, kas indiaanlastele anda täiendavaid õigusi. Ja kuigi kohtemaalo elanikkonnast üle poole on indiaanlased, lükati sellel referendumil nende täiendavate õiguste andmine tagasi. Siin ei ole midagi imestada, sest sellistes kaugemates mägipiirkondades, kus elavad need suhteliselt isoleeritud majade grupid praktiliselt referendumit ei toimunud. Noh, on isegi väidetud, et osades piirkondades ei oldud võib-olla sellest referendumist isegi väga teadlikud, nii et noh, inimesed, kes olid kirjaoskamatud, kes välismaailmaga ei suhelnud, hispaania keelt, ei osanud paljudel juhtudel referendumil ei osalenud ja nii ei ole ime. Indiaanlastele täiendavate õiguste andmine lükkate referendumi tagasi. No on ka väidetud, et osa indiaanlasi andis oma Ei sellel referendumil seetõttu, et neile tundus, et täiendavad õigused, mida neile pakutakse, on üpris tühised. Et muudatused, mida referendum nii jah oleks kaasa toonud, on kosmeetilised ja ei lahenda neid indiaanlaste probleeme. Tegelikult huvitav on asjaolu, et kui ma enne mõtlesin siin inimest nimega Riiosmonti, keda peetakse Guatemala viimase 50 aasta vaata kõige verisemaks diktaatoriks. Et selleni, selle üle ei ole tegelikult kohut mõistetud. Veelgi enam, ta on ka viimase 10 aasta jooksul püüdnud väga aktiivselt osaleda Guatemala poliitikas, kuigi kodusõja lõpul, kui muudeti Guatemala põhiseadust, võeti vastu ka selline seadusandlik akt, et kodusõjaaegsed diktaatorid ei tohi Guatemala presidendiks kandideerida samas selle aktiga ühtlasi anti neile nii-öelda puutumatus või andestati neile nende kuriteod siis Riias monti on korduvalt püüdnud seda seadusesätet tühistada läbi oma partei, kuhu ta kuulub. Ja nii on tegelikult ta ühe korra ka suutnud uuesti presidendiks kandideerida. Nii et inimene, kes pani toime tohutuid kuritegusid, On ka viimastel aastatel kandideerinud Guatemala presidendiks. Samas Guatemala rahvas ei ole neid kunagisi kuritegusid unustanud. Ja minu mäletamist mööda sai Riias monti valimistel noh, selgelt alla viiendiku häältest, jäädes kahele enim hääli saanud kandidaadile, noh, väga väga korralikult nii-öelda alla. Kas indiaanlased on ka valimistel kandideerinud? Quote maa presidendiks ei ole minu arvates indiaanlased üleriigiliselt Guatemalas küll viimase 10 aasta jooksul kandideerinud, no ilmselt nad saavad aru, et see olukord on, on suhteliselt lootusetu just nimelt tingimustes, kus suur osa Guatemala majadest ja ka teistest indiaanlastest on, on isoleeritud. Samal ajal on Guatemala indiaanlased, sealhulgas majad viimastel aastatel saanud mitmeid linnapeakohti. Neid asulajuhtide kohti, et piirkondlikes võimuorganites on täna indiaanlase siiski esindatud, aga muidugi arvestades nende indiaanlaste väga suurt osatähtsust elanikkonnas, on see tänane esindatus siiski väga väike. Samas usun, et tulevikus esindatus kasvab ja põhjus selleks on väga lihtne. Guatemala majade sündivus on väga kõrge, suremus ei ole eriti kõrge, mistõttu iive on väga suur ja see iive on täna, noh, vaata et kaks korda kõrgem kui Guatemala teistel rahvagruppidel, mistõttu indiaanlaste osatähtsus Katemaala elanikkonnas kasvab pidevalt ja kuna Guatemala majad abielluvad tänasel päeval valdavalt omavahel, mitte teiste rahvagruppide esindajatega, siis selline puhtavereliste või küllaltki puhtavereliste indiaanlaste osatähtsus tõepoolest kasvab. Ja ja ilmselt jõuab kunagi kätte aeg kui ainuüksi oma arvukuse tõttu saavad Guatemala majad võtta oma kodumaal võimupositsiooni, mis neile täie õigusega kuulub. Kuulsite keskel programmi Guatemala majadest, stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.