Tere, vikerraadiokuulajatele stuudios taas Hardo Aasmäe, Uku toom. Ja täna rändame oma jutuga jälle ühte riiki. Täna räägime Iraagist Iraagi kuulajate eest varjama, et suvi saab saadete tegemisel omad reeglid ja need saated reeglina nahka lindistatakse. Mitte ei ole otse. Ja avastasin meie saadet ette valmistades, et täna lindistuse päeval on Iraagi rahvuspüha, 58. aasta revolutsiooni aastapäev, ei hakka ütlema, mis kuupäev see on, uurige ise välja, aga meie jaoks muidugi on Mac ikkagi Saddam Hussein ja hilisemal ajal nüüd USA missioon ja ka Eesti missioon Iraagis, aga meie loomulikult läheme ajas tunduvalt kaugemale minevikku. On ju Hardo Aasmäe. Tere, minu poolt ka ja ilmselt raadiokuulajaid on see Iraak täiesti ära tüüdanud, sellepärast et muud juttu ei olegi, kusjuures jutud on väga üheülbaliseks, need on saabunud enesetapp pea, kes on otsustanud siis teise ilma viia veel gruppi teisi inimesi. Ja jutt sellest, et terror ei vaibu, jutt sellest, et Iraak on tähtis jutt sellest, et Iraak on terroripesa. Aga selle olukorra mõistmiseks on ilmselt tõesti tõesti mõistlik vaadata veidi veidi tagasi, sest ikkagi noh, need probleemid või, või kogu see sasipundar, mis on seal nüüd kokkukeerdunud, ei ole ju üldse mitte tänase päeva sünnitis. Ja, ja see, mis seal tänasel päeval toimub, võib-olla tõesti seot, tutvun sellega, mida kunagi Huntington Curtis, et tegemist on tulevikus tsivilisatsioonide kokkupõrkega ehk teisisõnu öeldes, et üksteisest ei saada aru, üksteise väärtusi mõistetakse erinevalt ja tulemuseks on see, et saavad umbes, et et koguks välja paremini, aga kukub välja ikka nagu alati. Ja, ja ses mõttes hakkaks võib-olla peale tänase päeva seisust kõige üldisemast hinnangust, et Iraak on kunstlik moodustis ja kõikidel kunstnikel moodustestel siin ilmas on alalõpmata püsimajäämisega suuri raskusi ja nii nagu nii nagu kõrvalpõikena öeldes sõdi praktiliselt pool Aafrikat. Paljuski sellepärast, et nende riikide piirid või need riigid ise oma olemuselt on kunstlikud moodustised, mille kunagised koloniaalriigid tänu oma rivaliteedile siis siis paika panid. Ja kui me mõtleme kasvõi kaardile vaadates hetkel Kongole sisene täiesti kentsakas lugu, piir läheb mööda Kongo jõge, aga on täiesti selge, et, et selles džunglis seal kongos ikkagi rahvas elab tänu sellele, et neil on suur veemagistraal ja üks rahvas elab kahel pool jõge. Aga tegelikult tulid koloniaalvõimude, jagasid seda mööda jõge laiali ja on täitsa selge, et, et seal ühel pool mingit stabiilsust ei tule ja täpselt sama häda on ka Iraagil. Ja kui me nüüd räägime Iraagi tähtsusest, eks ole, siis tänasel päeval jällegi, eks sellest vaat et seal on väga odav ja hea nafta. Me räägime sellest, et tõepoolest Iraagis mõned naftamaardlad on sellised, mida meil, ütleme külas võiks hakata ammutama, sest Nende sügavus, millal nafta juba on kättesaadav, on kusagil 12 15 meetrit. Noh, niisuguse küla kaevu teeb meil korralik kaevumeister külaski valmis ja, ja põhimõtteliselt seal Lõuna-Iraagis sellised maardlad tegelikult ongi. Ja jaga Kurdistani piiril on tõepoolest maardlad sageli sellised nagu nagu meil veidi surve reedet, kui ühel hetkel õige koha pealt võtad augu lahti, siis ta hakkab sealt vaikselt välja voolama. Naftaallikas eesti keeles ongi muide SÕNA naftaallikas. Selliseid geoloogilisi kurioosumeid on maakeral on ka mõnikord ette tulnud ja, ja tõepoolest see Iraagi nafta mitte ainult seda, et On hästi ligidalt kättesaadav tänu sellele ta hirmus odav. Aga peale selle on ka veel väga hea, et kui me võrdleme näiteks vene naftat, ega siis siis ikka Iraagi nafta on alati maailmaturul kusagil. Kui ta vabaturul on, siis kusagil noh, ütleme viis kuni 10 dollarit, tavaliselt öeldes kaheksa dollarit kallim. Sest seal on väga vähe väävlit sees ja neid raskeid parafiini. Ja noh, selles mõttes vene Vene nafta nagu suhteliselt kehva ja ja paljuski 20. sajandil, kogu see Iraagi ajalugu seal nafta ümber on tiirelnud. Aga Iraake jalad üldse 20. sajandil. Jah, ja kui me vaatame, mis seal Iraagi aladel on olnud, sellepärast et need, kes õpivad ajalugu, need kohtavad sõna Iraak suhteliselt hilja, aga. Sellised riigi nimed nagu Assüüria, Babüloonia või Mesopotaamia nagu argimõistuses ei pruugi seda üldse seos. Sõda Iraagiga, nojah, Mesopotaamia on ikkagi jõgedevaheline maa tiigri eurot aga kui me vaatame nüüd aegade hämariku ja jätame juhuslikud valitsejad, mina kui mitte ajaloolane, ütleb nende valitsejate kohta juhuslik, sellepärast et et ajalukku on läinud need, kelle kohta mingeid jälgi leitud olnud valitsejaid, kelle kohta ei ole mingeid jälgi erinevatel põhjustel kas siis on raidkirjad kaotsi läinud või on mingi kirjaoskus vahepeal ära keelatud, mida on jälle ka ajaloos tulnud, et sest kui 20. sajandil põletatakse raamatuid ja keerad keelatakse vaba ajakirjandust, siis ei ole välistatud, et, et aegade hämaruses valitsejad midagi niisugust teinud. Aga kui vaadata inimkonna inimkonna arengu seisukohalt üldse, siis üks osa Iraagist on nõndanimetatud viljaka poolkuuala mis jõuab küll pool kaarena välja Vahemere äärde, tänase Liibanoni ja Palestiina aladele. Aga me peame siiski tunnistama seda, et see on see piirkond mis, mis paratamatult on vist kaasaegse inimkonna häll. Mingil viisil pretendeerib sellele Hiina, kuid Hiina areng on ikkagi hilisem. Ja kui me mõtleme sellele, et, et viiest põhiliselt koduloomast, mis on inimkonna üldse vedanud tööstusajastu, nii on neli tükki kodustatud selles piirkonnas lammas, kits, siga ja veis. Ja kui me mõtleme sellele, et tsivilisatsiooni tekkeks hädatarvilikud, et taimed, mis on vaja kultuuristada ja, ja on olulised toiduained tootmisel, siis siis ka sealt on tulnud põhikultuurid ja sealt on tulnud nisu, oder, hernes ja lina. Ja kui me mõtleme seda, et kui need loomad ja taimed on juba olemas, siis hakkab tulema tsivilisatsioon, tsivilisatsiooni hädapärased leiutised, mis sealtkandist pärit on, ma räägin sealtkandist ei ole Iraak loomulikult, vaid tänastelt raagi aladelt või sealt lähedalt on siis rataskiri Metalli tootmine, lüpsmine, muid viljapuuaiad vajalike lüpsavad, kui teised seal. Ja, ja mis siin salata ka õlle ja veini tegemine, sealtkandist pärit, mis siis endastmõistetavalt noh, me võime öelda, et et see on inimkonna jaoks selles mõttes väga tähtis kanti ja ja, ja sellega on seotud ka niisugused lõuapoolikud ja lõuapoolikute väljaütlemised, kui Bush 2003. aastal vedas, siis liitlasväed Iraaki, siis nad selgitasid, et buss tahab minna oma isade maale. Kuna tõepoolest Mesopotaamias ilmselt on on levinud põhilised oskused, põhilised koduloomad põhiliselt kultuuristatud taimede jõudnud Euroopasse ja, ja kui me vaatame nagu ütleme, Adolf Hitleri vaadet maailmale, siis tema jaoks aarialased tulid ka kuskilt sealtkandist. Nii et selles mõttes on, selles mõttes on iseenesest, et see kant, et maailma jaoks olnud ajalooliselt ülimalt tähtis millised valitsejad on seal noh, korraldanud ühte või teist, see isegi pole tähtis ja, aga oluline on teada näiteks seda, et et need kultuuristatud taimed ja ja kodustatud loomad jõudsid nagu sisseveetud tuttoskuste ja teadmistega Niiluse orgu. Me oleme harjunud väga sellega tatud Niiluse orgiat. Egiptuse, vot see on, see on tohutu kultuur ja kultuuri vaaraod olid kunagi väga ammu ja enne seda peaaegu midagi ei olnud. Aga tegelikult on see kõik sealt kuskilt hoopiski tänastelt Iraagi aladelt. Aga kliima Läks meil soojemaks ehk jääaeg taandus. Meil läks kliima soojemaks, seal läks teatavasti veel soojemaks. Ja, ja siiski Mesopotaamia alade kunagised Rohtlad asendused ikkagi mõni 1000 aastat tagasi nihukse poolkõrbe ja kõrbe ka. Ja loomulikult nutikam osa seltskonnast asus sealt rändlema kirdesse, kus oli jahedam, kus oli rohkem niiskust ja võtsid kaasa oma loomad ja taimed ja, ja noh, tõenäoliselt siis nii see, nii see euroopasin mingil viisil vaikselt tekkis. Ja sellega on esimene kuulsusrikas periood Mesopotaamia alal, nagu suuresti üle ajaloolased võiksid minuga muidugi vaielda, aga, aga juba ajaloo raskuspunkt mõneks ajaks kandlus kuhugi mujale. Nojah, jaa. Sealt on siis. See aeg, kus olid Assüüria ja Babüloonia Babüloonia rippuvad aiad, mida kõik teavad, aga mida keegi pole näinud südamise rippi. Ja hiljem teame me ajaloos seda, et Babülonis suri Aleksander Suur. Ja siis kunagi tuli Bagdad, mis on nime järgi jumala kingitus rahvale. No mitte ainult, vaid meieni on Bagdad jõudnud ikkagi tõenäoliselt 1001 öö muinasjuttu, täna sellepärast et et tollel ajal, kui meil oli Eestis siin ütleme, kõvemat sorti pusimine ristirüütlitega, kui see asi ära lõpp. Ja, ja Tallinnast hakkas saama linn, siis sellel ajal muidugi Bagdad oli õitsva Araabia keskus ja, ja tollel ajal nimetatigi seda kuldseks õitsvaks Bagdadiks ja noh, nii see kestis seal kusagil paarsada aastat. See oli see aeg, kui maailma maailma selles piirkonnas domineerisid araablased, aga mitte ainult selles piirkonnas. See oli see aeg, kui araablased ehk Maurit valitsesid ju ka Hispaanias. Ja Vahemeri oli ikka suuresti nagu nende meri. Kui Aleksander Suur ei suutnud nagu väga palju sealkandis ära teha, sest Tšingis-khaan lõi platsi Üsna lagedaks Tšingis-khaan oli üldse niisugune, selles mõttes noh, suur tegija, et, et Tšingis-khaan ei ole järelejäänud küll mingisuguseid suuri tegusid peale olete laastamiste ja, ja selles mõttes on Tšingis-khaani jõudnud iseenesest väga palju väga kaugele ja on jõudnud kõikjale. Ja ainukene, mis tema eluloos peale suurte laastamistöö on veel noh, jäänud on see, et ta oli Hiina keiser ja sellest on meil jälle suhteliselt vähe räägitud talle ametlikult Hiina keiser ja ja Hiina kultuur oli nii püsivad, et mongolid võtsid selle vaikselt-vaikselt selle kultuuri üle ja ise hääbusid rändava rahvana praegustesse Mongoolia steppides ka ega suutnud saada suureks. Kuid me peame siiski arvestama ka seda, et et eelmisel aastal toimus Almad taas suur konverents, kus selgitati, et Tšingis-khaan on hoopis hoopis Gibtšak või täpsemalt Ta on, ta on ta hoopis kasahhide hulgast pärit ja ei ole üldse mongal. Nii et noh, Tšingis-khaan Tšingis kaaniks, aga Bagredit laastamas käis, kuid ta jõud rauges, sest noh, ta ei osanud selle selle asjaga midagi peale hakata. Liiga rikas, liiga uhke, liiga rikas, liiga uhke ja liiga harjumatu. Liiga harjumatu, see oleks täpselt samasugune olukord kui, kui praegu näiteks. Oletame, et saabuks Euroopasse Rooma languse aeg, no Rooma oliga teatavast langusperioodil vat saabuvad langusaeg ja kujutage nüüd ette, kui, kui, kui rooma lagunes, siis tulid hunnid, tulid teised rändhõimud, kes teatud mõttes ei osanud selle rooma kultuuri, nende leiutiste oskuste organisatsiooniga riikluse korraldusega midagi peale hakata ja tõid oma nomaadide, kombed ja harjumused ja majandamise viisid ja muide nad tulid piirkondadest, kus valitses nälg ja tõenäoliselt ka ökoloogiline katastroof. Kui see suur rahvasterändamine lahti läks ja see oleks umbes samasugune lugu nagu ütleme praegu nälgivad Aafrika hõimud, hõivaksid pool Euroopat ja noh, mida nad selle veevärgi liikluskorraldusega, mida nad sellega peale hakkaksid? Vaevalt küll mitte midagi tõsist, tõenäoliselt oleksid linnad varsti varemetes. Jah, ja siis läheme selle Iraagivi aladega edasi. Mingil hetkel tulite. Klased hoopiski, nojah, türklased tulid, tulid siis, kui, kui meil oli Liivi sõja aeg umbes. Ja see oli see periood, millal islamimaailmas türklased kõige tugevamad ja siis kujunes välja Oslo osmani impeerium. Aga ega niisugust asja nagu nagu Iraak või, või mingid niuksed tänapäeva moodustist ei olnud isegi olemas ja see on umbes samamoodi, nii nagu Liivi sõja ajal. Meie Eestis samamoodi olid ordu Mahaadiga olid, olid piiskopimaad ja, ja nii edasi, noh see oli jagatud väga erinevate vasall erinevate vasallide vahel laiali oli meil ju ka kuningriigi pealinn ja kuningas Magnus oli meil ju korraga väga tähtis, aga, aga, aga praegune jämedalt praegune Iraagi ala oli jagatud kolme osmani vilaieti vahet, vahel ära, see on siis üks ühekeskus oli mosoolist, teine oli Bagdadis ja kolmas oli pasas. Ja niisugust ühtset moodustist nagu ei olnudki ja see on analoogne Eestiga, sest Eestis oli ju teatavasti Eesti kubermang Estland või vene keel venepäraselt Estland ja Viljandi ja Liivimaa, Liivimaa ja Eestimaa ja Liivimaa Eestimaa piiri jämedalt kunagist Taani valduste ordu valduste vahet ja see püsis ju tegelikult aastani 1917 meie valges ja, ja mingil viisil on veel jäljed seal ju tänaseni, sest kui me hakkame vaatama kihelkondade piire, siis leida praegu ütleme niisugust valdaja kihelkonda, kus üks osa oleks, üks osa oleks Liivimaal ja teine oleks Eestimaal, ega seda peaaegu leida ei ole. Ja tollel ajal niisugust asja nagu Iraak või noh, nagu ei olnudki ja, ja kui me mõtleme sellele, et mis noh, ütleme hiljem sealkandis on juhtunud 20. sajandi lõpul 21. algul, siis näiteks Kuveidi ala ei olnud tollel ajal mitte midagi muud, kui kui Basra vila jeti ehk pasara vasalli üks maakond. Nii et kui me jõuame hilisemate sündmusteni Kuveidis, siis, Vaidlusaluseid teemasid jätkub seal küllalt. No ütleme niimoodi, et, et enne, kui sadam marssis Coveti oma vägedega juuda peakorteris ikka neid ajaloolise pabereid natuke soriti. Ja tõepoolest noh, Kuveit on omaette teema, kuid, kuid see Ta on olnud erinevad administratiivüksuste koosseisus, mis on aluseks tänasele Iraagile. Noh, see vastab paraku tõele, tõsi, see kõik on palju hilisem ja see on kusagil 1870 Venemaa nimetaks seda lähivälismaa poliitikaks. No tuleme siis möödunud ehk 20.-sse sajandisse, sellepärast et Iraak ikkagi nagu alguses ütlesin, seostub meil Saddam Husseini-iga ja, ja selle sõna Iraagiga. Et samal ajal ühinenud Araabia vabariik, mida ma ka mäletan kunagi kooli aegadest õpituna oli ka selline moodustis, millest eriti asja ei saanud, et missa kandis kusagil oma lippu, nagu ma lugesin tarkadest raamatutest. No seal on see asi võib-olla isegi veel sügavam, nimelt türklased käitusid araablasega üsna üleolevalt ja ilmselt oli nendesse neil selja taga ikkagi veel kunagine Konstantinoopoli hiilgus, sest sest kui me Türgit vaatame, siis alles alles 20. sajandi algul löödi kreeklased sealt välja, aga aga kogu see osmani impeeriumi nisukene au ja hiilgus, uhkus ja, ja tehnilised ja organisatsioonilised saavutused olid ikkagi Konstantinoopolist üle võetud ja, ja paljuski mingil viisil oli see rooma riigi pärandus. Ja selle lõpetas ära alles Atatürk ja noortürklased, kes võideldakse, tõsised natsionalistid ja lihtsalt Türgist löödi 20. sajandi 20.-te aastate algul kusagil poolteist miljonit kreeklast lihtsalt välja ja sellega küsimus lahendati etnilise puhastusega. Aga aga türklased suhtusid oma aladesse väga kahetiselt, ühelt poolt nad olid üsna üleolevat, aga teiselt poolt need vasallriigid olid teatud mõttes üsna iseseisvad, ehk see seisis püsti del kohaliku eliidiga, seal pandi keegi emiir või ükskõik, kuidas teda nimetati. Asehaldur pandi paika ja sellel pidi ja see pidi olema siis ustav osmani, impeeriumi, tal ei olnud õigust iseseisvalt välispoliitikaks sisemistes asjades, nad olid üsna üsna sõltumatut ja, ja keskuse ja nagu moodsal ajal on öelda, et keskuse ja kohtadel vaheline nägelemine toimus kogu aja. Ja kui me mõtleme sellele, et, et on ajaloos isegi episood, kus Egiptuse asevalitseja asus, alustas sõjakäiku. Osmani impeeriumi enese vastu ja kui sakslased kindral molkega eesotsas Poleks osmoneid välja aidanud, siis mine sa tea, kuidas see kõik oleks läinud, sest oli karta, et Konstantinoopol ikkagi vallutatakse. Aga, aga selles eliidis oli jälle väga huvitav positsioon omakorda Alvaallastel, sest kui me meenutame kasvõi seda hetke, millal, millal 52. aastal vabad ohvitserid Egiptuses kukutasid, kuningas Faruki? Sarok oli ju lõppude lõpuks albaania päritoluga ja neid Albaanlasi oli juhtivatel kohtadel mujalgi. Ja nüüd samal ajal ühelt poolt need türklased tõepoolest suhtusid osmanid, suhtusid üleolevalt. Nad käitusid araablasega üsna sageli jõhkralt, aga teiselt poolt olid nendel nendel asevalitsejatel üsna laialdased õigused ja, ja nüüd, kui see osmani impeerium kokku kukkus, kuna esimeses ilmasõjas ta sõdis kaotajate poolel kuigi mitte halvasti, sest kui me mõtleme kasvõi kallip oli lahingut, kus prantslased ja inglased püüdsid hõivata, tardan Elle, siis siis Keme alla ata Türgi juhtimise, kes tol ajal oli kindral ikkagi ikkagi britid, prantslased said lüüa ja, ja noh, austraallased veel tagatipuks ja see oli kohutavalt verised lahingud liitlaste kaotustelt väga suured, aga sõda kaotati ikkagi. Ja nüüd läks Osmandi osmanite pärand läks jagamisele ja loomulikult võitjate vahel ja nüüd tekkis see hetk, kus araablased tulid ühel hetkel kokku ja tahtsid teha seitsmeteistkümnenda 18. sajandi suur Araabia riigi või panna araabia riigi ja vot sealt tekkis nüüdse pan-Araabia lipu kõik need lipuvärvid. Ja need esimesel hetkel nii nagu ikka vabanemise puhul tekivad sellised taotlused luua midagi suurt ja tollel ajal hakati looma suur Süüriat ja kui me mõtleme, et see on tegelikult sama aeg, millal Eesti vabariik sündis, sellepärast et Eesti vabariigi esimesed, noh, ütleme, idud hakkasid tekkima 1917, kuna noh, ütleme see vene värk kukkus kokku ja, ja seal täpselt samamoodi. Ja sealt aastast 1917 kuni 20.-ni seal kandisse katel kees täpselt samamoodi nagu siin ja põhjus on väga lihtne. Suurriigid, kes olid esimeses ilmasõjas vastastikku ära kurnatud, ei saanud otseste ettevõtmistega oma tahet kehtestada, vaid nad pidid toetuma kohalikele. No ütleme, et praegu on kombeks öelda poliitilistele jõududele, aga noh, ühesõnaga seal kohalikel eliitidele ja, ja nende eliitide omavahelistele vastuoludele ehk teisisõnu öeldes, et lihtsalt saata väed sisse, öelda, et et nüüd see asi hakkab olema nii-naa või kolmandat moodi, ei olnud prantslastel brittidel, no sakslast rääkimata polnud lihtsalt jõudu ja, ja kuna nende käed olid veel seotud Venemaaga tagatipuks palju lähemal, siis, siis seal kees katel samamoodi nagu siin. Ja nüüd tekkis niisugune olukord, et, et araablased esimese hooga oleks teinud Suur-Süüria. Ja see samane kuningas, teine, kes lõpuks sai Iraagi kuningaks pidises hakkama selle Suur-Süüria kuningaks. Aga see plaan kukkus läbi, plaan kukkus läbi sel lihtsal põhjusel, et et prantslased, inglased suutnud omavahel kokku leppida, kellele siis miski jääb ja nüüd siis hakkas peale see, et tuleb kuidagi ära jagada ja noh siis jagatigi lõpuks niimoodi, et see Liibanon siis prantslastele ja ja Süüria prantslastele ja Palestiina brittidele ja ja Iraak brittidele ja tekkis Iraak jah, mingisugune no ühesõnaga tekkis Iraak ja Eesti kannan ka mingil viisil seotud, sellepärast et et, et ega need vaidlused, kui nüüd need kohalikud eliidid nõrgenesid, Euroopa riigid, noh, kosusid veidi hakkasid jagama, siis 25. aastal käis ju Johan Laidoner ju lõppude lõpuks rahvasteliidu eestvõttel käis seal piire ajamas ja, ja Laidoner on tõmmanud ikka need piirid, mis on kurdi rahva lõhki ajanud, sellepärast et et kui me räägime Iraanist või Iraagist ja siis me ei saa rääkida mitte kurdistamist. Ja, ja nüüd on niimoodi, et 20. aastal põhimõtteliselt lubasid lääneriigid kurdidele iseseisvust, kui see osmanid pärandi jagamine toimus. Aga lõpuks muidugi noh, kas petsid või saanud asjaga hakkama või, või, või olid mingid muud asjaolud tugevamad? Jah, aga nagu selgub, ei ole see meie missioon praegu seal sugugi esimene ajalooliselt Iraagis ei ole paraku ja ja Johan Laidoner ajas piiri siis kõigepealt Iraani ja Türgi vahel, kuna noh, Türgi lõpuks jõudis mingitesse oma piiridesse ja, ja kaudselt on seotud seega sega Iraagiga on lihtsalt sellepärast et mingi osa kurdistanist jäi, jäi ikkagi Iraagile ja see on olnud kõige iseseisva osa, kus kusjuures seal oli üks, kui raadiokuulajad vaatavad kaarti, siis seal on üks osa, nimelt Mosuli piirkond, mille üle vaieldi veel kahekümnendatel aastatel väga pikalt, kui Iraak nagu formaalselt oli olemas, nii nagu ta praegu on formaalselt olemas seal omavalitsus, eks ole, mis on põhipõhiseaduslikult suveräänne. Ja vaidlus oli Mosuli piirkonna pärast türklastega türklast tahtis endale saada. Põhjus oli üks ja ajend oli teine, nimelt põhjus oli see, et selleks ajaks oli juba Mosuli piirkonnas nafta lõhn imbunud juba maa peale. Ühelt poolt ja teiselt poolt Mosuli piirkonda asustavad Turkmeenid ehk nagu sealkandis ollakse Türkmanid. Ja, ja kuna nemad on türgi rahvas, Sisvat türklased pidasid nagu õigeks, et vaata, et, et, et Türgi päritoluga rahvad, rahvad on siis nagu Türgi koosseisus ja olgu need kurdid ja araablased siis seal kusagil mujal, aga Türgile tol ajal nii nõrk, et ta kaotas ja see oli see aeg, kui türgi mehkeldas ju ikkagi bolševistliku Venemaaga ja lõpetatuks. Lenin andis ata Türgile piisavalt relvi ja, ja raha, et ta saaks sõdida kreeklaste vastu, nii et noh, see, see asi seal tollal tiba keerulisem. Aga tollel ajal need piirid veeti siiski ära ja, ja see kuningriik tekitati. Ja siis läks aeg edasi ja tuli teine maailmasõda. Jah, head, kuid teatud mõttes öelda siis sellest Iraagi riigi sündimisest seitsmeteistkümnendal aastal kuni tänase päevani, kui ilmselt vaadata seda 200 aasta pärast, siis peaaegu nagu sündmus ei olegi ses mõttes, et et nii nagu ta segaduses sündis, nii nagu ta ebaloomulikuna on piiritletud, nii on see elu seal ebaloomulikult ka jätkunud ja ainukene tendents, mis, mida selle aja jooksul võiks nagu tähele panna, on see, et et hakkab silma, et tiigrise Eufrati kallastel on potentsiaalselt väga jõukas elu. Ühelt poolt ei ole toiduga probleemi ja teiselt poolt ja seoses sellega veega ei ole probleemi. Ja teiselt poolt nafta on seda majandust kergitanud, kes selle potentsiaali või selle arengupotentsiaali viljad riisub, see on kõik juba teine teema. Põhimõtteliselt on kogu see segadus, mis seal Iraagis on toimunud, on, on seotud just kahe asjaga, üks on see, et mitte tähtsuse järjekorras muidugi üks on see, et on nafta ja teine on see, et Iraak sisemiselt ei ole jõudnud selgusele, mis ta siis tegelikult on. Sest kõigepealt oli, oli seal kuningas Fay, seal siis 58. aastal. Apteeker imkassemm kukutas koos noorteohvitseridega Basti vallutamise aastapäeval. Ja ohvitserid nimetasid ennast vabadeks ohvitserideks analoogselt, nii nagu oli see Egiptuses 52. aastal, kui seda asja juhtis Nasser ja seal täpselt samuti kukutati kuningas ühel poolel see haru ainult vahe oli selles, et Egiptus pandi varugdema, luksusjahile saadeti minema, aga Iraagis on teised kombed, seal tapeti ära mitte ainult kuningas ja peaminister Nuri Assayyd, vaid ka kogu kuningat perekond. Et kui kunagi keegi tahaks mingit kuningriiki teha siseselt troonipärijat ja sellega seoses, et kunagi seda panna Araabiat püüti teha. Ja kuna ei suudetud kuidagi kokku leppida, kus Iraagi piirid õieti lähevad, mismoodi see kuningriik on, siis tekitati veel tegelikult üks täpselt samasugune riik on Jordaania, millel pole ka mingit selgust, miks ta niisugune on tollal nimetada transJordaanias, aga aga lihtsalt jäi tükk tühja maad ja tekkis vaidlus ja, ja oli täpselt samuti nagu brittide haldusala ja ja kellelegi nagu anda, ei taha oma riigi ja teeme eraldi üksuse, teeme eraldi üksuse ja ainukene, mille poolest näiteks Jordaania seal kõrval on, on tuntud, on see, et nemad on ainukesed Hašemiidid, kes suudavad näidata oma otsest põlvnemist. Prohvet Muhamedist. Aga kui sa rääkisid siin suur Süüriast, siis ma viitasin jutuga lipule ka ühinenud Araabia vabariigil, ehk siis 63. aastal üritati veelkord. No neid riike püüti kokku panna ja on püütud kokku panna veel koguni Iraaki, Süüriat Süüriat, Egiptust on mingitel hetkedel püütud sinna lisada Liibüa ja on püütud sinna ju lisada Sudaani, aga kõik need asjad on noh, kõik need ettevõtted tegelikult läbiku kulud ja, ja Süürias ja Iraagis on nagu olukord. Seitsmekümnendatel aastad selles mõttes põnev, et mõlemal pool tuli riigipöördega võimule üks ja see sama ehk Araabia sotsialistlik iseseisvuspartei ehk baas ainult et nii nagu ikka on ühes korralikus parteis kombeks, Süürias oli võimul üks tiib haagisele võimus teine tiib, ehk see kordab, on niisugust afganistani rahvapartei kunagist pikka lugu sellest, kuidas, kuidas seal oli ka kaks tiibu, üks oli Falcki uksele Barczan ja kui riiki pöörata, siis noh, ütleme sama parteikaaslased tapsid lihtsalt teise ladviku ära ja see on niuksed, iidset, selle kandi kombed ja, ja nii seda asja on seal kaetud. Ja kui nüüd mõelda, et, et asi on tiirelnud teatud mõttes on nafta ja selle ebamäärasuse ümber siis üks suundumus, mis on olnud veel, mis näitab seda, et ta on ikka olnud ta potentsiaalselt suhteliselt jõukas maa on 20. sajandil kogu aeg Iraak liikunud ilmalikustamise suunas. Ehk ta on võtnud sellesama suuna, mida võttis kunagi Kemal Atatürk. Et kirik ja riik tuleb lahutada, võim on ilmalik ja kui me mõtleme kasvõi seda pärast kassemmi revolutsiooni, siis 58.-st kuni 63. aastani oli ju Iraagil isegi niisugune lipp kus ei olnud islami sümboolikat, oli pann araabia lipu värvid, aga hoopis oli. Lipu keskel oli Vana-Assüüria päikesemärk, noh mis on teatud mõttes nagu paganlik, kuid, kuid ilmalikel võimudel see asi üsna hästi sobis. Ja tollel ajal suudeti teha isegi niisugune asi ära, mis on Iraagis paratamatult Iraaki edasi viinud. Et noh, jätame Liibanoni kõrvale, mis on, noh, vaatad pool euroopat oma olemuselt, aga seal suudeti siiski feodaalsuhted peaaegu ära lõpetada. Ehk need vasalli suhted või, või eesti arusaamade järgi see mõisade majandamine lõpetati ära, kui meil lõpetati see asi ära 20. aastal, siis Iraagis lõpetati see põhimõtteliselt ära seitsmekümnendatel aastatel ja mis siin salata, see on seesama baasi partei, kes seda tegi, kes siis lõpuks. Sünnitas meile Saddam Husseini Jah, aga kui sa räägid, et seal on palju naftat ja rikas maa ja süüa palju siis vaadates statistikat, on seal ikkagi pool rahvast kirjaoskamatult ja keskmine eluiga meestel 46 aastat, ainult imikute suremus. Suur. Saddam Husseini selline küllalt stabiilne valitsus ei suutnud siiski midagi nagu üles ajada, mida teistes nendes nafta. Kes on suudetud kogu seda rahva elatustaset? Kõigepealt hakkame peale seda sellest, et et Saddam Hussein iseenesest on väga palju sõdinud. Kuidas 79. aastal võimule tuli, siis tinglikult võib öelda, et ta on sõdinud kogu aja, kõigepealt ta sõdis Iraaniga kõigepealt sõdista Iraaniga, kus siis teda toetasid ju paljud araabia maad, eelkõige eelkõige Kuveit ja Saudi Araabia, aga Ameerika Ühendriigid ja ka mitmed Euroopa riigid. Just nimelt Euroopa, lääneriigid ja situatsioon tahab natuke seletamist, et miks see kõik niimoodi on. Nimelt Iraak on üles ehitatud selliselt, et kuna sadam on sõdinud, siis vaatamata kõigele, mis tal seal on. Ta ei ole ju kogu territooriumi kunagi õieti kontrollinud. Need lõputud kurdi sõjad ehk see lõputu teema, kas kurdid saavad autonoomia või saa autonoomia on, on viinud selleni, et aeg-ajalt sõditakse, nüüd kujutage ette seda, et, et kui sa sõdid mingi piirkonnaga, ütleme näiteks noh, Venemaa sõdib Tšetšeeniaga. Et kas te kujutate ette, et lahingute vaheajal siis keskvalitsus jagab nagu kohalikele võimumeestele Ta tulusid seal on täiesti selge, et, et kurdistanis see viis või seitse miljonit inimest. Need on kogu aeg mingil viisil sõja jalus. Naftatuludest Nad näevad ainult und ja relvadele tuleb veel kulutada, see tähendab seda, et hariduse tervishoiu jaoks aga midagi jää nüüd lõuna pool osas ehk satel Araabi ääres ja, ja, ja selles piirkonnas, kus tiigrise eurot kokku saavad, on suured sooalad, seal on nõndanimetatud soo inimesed ehk ka tagakiusatud ka shiidid. Ja on täiesti selge, et, et kuna Iraagi võimustruktuur ükskõik, kas seal oli kuningas, oli seal Saddam Hussein, oli seal kindral, kas Kasem kassemm pole tähtsust kogu aeg ka brittide ajal? Kui, kui ta oli Briti protektoraat ja kui briti väed olid seal sees eelmise sajandi kahekümnendatel kolmekümnendatel aastal, neljakümnendatel aastatel siis kogu aeg need võõrvõimud toetusid sunniidi ülikonnale, keda tegelikult on rahvast üks kolmandik ja siit kaks kolmandikku. No see on nüüd väga tinglik, tegelikult on neid araablaste hulgas veel vähem. Sellepärast et sunniidid on ka nii Turkmeenid kui ka kurdid. Ja kui Iraagis peetakse, noh, niisugust statistikat, et vaat et nüüd on sedamoodi asi, et vot, et meil on šiitten siin 60 65 protsenti, et on noh, ütleme peaaegu kaks kolmandikku ja sunniite on üks kolmandik, siis araablaste hulgas on tegelikult sunniitide hulk ainult 15 20 ja nüüd tekib samasugune olukord, nii nagu tekib purundis ja Rwandas, eks ole, kust tutsisid, on 20 protsenti, aga nad on ülikud ja muutuseid on 80. Ja nii kaua, kuni see reziim püsis teatud mõttes jõul, siis sellisel juhul noh, põhimõtteliselt võis seda see struktuur nagu püsis ja see omakorda seletab ka natukene ära, miks 20. sajandi jooksul üha rohkem on püüdnud Iraagi valitsejad olla ilmalikud, sest nii religioossed see tähendab seda, Siidutud kohe võimu. Aga, aga šiiidid iseenesest on tõsi moslemi jaoks ikkagi lahkusulised. Ma ei taha öelda, et nad oleksid, kas nüüd ütleme, Jehoova tunnistajate meiega võrreldes Jehoova tunnistajad, patistid või neli pühilased, aga põhimõtteliselt on niimoodi, et nemad on vabakirik. Kõige suurem Siitlik riik on Iraan Iraan paljuski sellepärast, et, et ta ei võtnud üle Araabia kultuuri, võttis usu. Aga kui sa võtad üle võõra usu, siis sa ja keeldud kultuurist loobumast siis sa käänad seda usku ka eristuda, eristuda usu kaudu ja, ja vahe, kui te, kui te nüüd küsite, et mis vahe seal on, siis siis moslemid tunnistavad usku allakesse Muhamedi kui prohvetisse. Nad usuvad ettekuulutusse koraani ja sellega nagu kõik, ehk teisisõnu öeldes, et ühele tõsine moslemile on ta siis vahabid või on, kes valitsevad Saudi Araabias või sunniidid, siis nendel on pühakiri ja see on lõplik tõde. Aga nüüd nendel vabausulistel on samamoodi nagu veel patistidel või paljudel ütleme lahkusulistel, kus on targad mehed, tõlgendavad piiblit, jutlustajad on sellest omamoodi aru saanud, saad aru omamoodi jumala olemusest ja nii nemad nendel šiitidel on süsteem, kus imaamid võivad pühakirja tõlgendada. Ja, ja nendel on ka selles mõttes kaval põhjendus, miks kaval lihtsalt põhjendus. Et Muhamed enne seda, kui ta suri pühendas ta onupoja noorema tütre Fatima mehe Alii pühendas ilmutusse. Ehk teisisõnu öeldes, et, et perekond on ära valitud ja vot nende Ali järglased nende äravalitute hulgas on need, kes siis võivad seda pühakirja tõlgendada ja kogu vaidlus on selle üle. Kas ühesõnaga koraan on tõlgendatav või ei ole tõlgendatav. Ja, ja Iraan, Iraak on selles mõttes nagu tähtis. Aliia Fatima poeg, Hussain, kes on teatavasti nende jaoks nagu püha langes lahingus germeelal ja Kerbela on Bagdadi lähedal ja see on püha linn ja siitidele üldse on kaks suuremat püha linna üks on kumm, see on siis Iraanis ja Kerbela on siis Iraagis, jaga Nadžafon, püha linn, nii et selles mõttes seda pühadust päris palju, aga Husseini ajal igasugused palverännakud Kerbelasse visiitidel rangelt keelatud. Ja nüüd kui nüüd kui sadam kukutades, esimene probleem, mis okupatsioonivõimudel tekkis, oli see Siitlikud massid asusid oma pühasse linna palverännakutele, nii nagu sunniidid käivad Kaaba mekas vaatamas. Nii on seal käiakse kummis ja käiakse Kerbelas, aga ameeriklaste jaoks tohutult ebamugav see, et et loomulikult, kui korralik siit on käinud juba kummis palverännakul ja nüüd on võimalus minna Kerbelaste läheb ka sinna, ehk teisisõnu öeldes, et, et iraanlased hakkasid üle piiri tulema, et minna pühasse linna, aga nüüd neil usku ära keelata. Äärmiselt keeruline ja, ja praeguses situatsioonis on nüüd olukord tõesti selline. Mis arvata võib, et ameeriklaste jaoks on? No võib-olla üks, üks kõige ebamugavamaid lugusid üldse. Nimelt kui sõda oli 70 983, siis seda vedasid teatavasti sunniitlik juhtkond Iraagis ja oma olemuselt oli see sõda Iraaniga. Miks ta võttis niisugused vormid, noh, teatud mõttes nihuke ususõja iseloomu ja, ja kuna sees iitlik publik Iraagis oli alati sihuke ebausaldusväärne siis armee ohvitserkond ja kõik, mis sinna juurde kuulus, oli valdavalt sunniitide käes ja, ja see sõda sai kesta tänu sellele sedavõrd kaua, et tal olid teatud ususõjajooned ja see on Euroopas tuttav asi. Protestandid sõdisid katoliiklaste ja vastupidi ja see sõda võis kesta üsna kaua. Nüüd tänaseks päevaks, mida tegelikult ameeriklased tegid? Kui me hakkame nii mõtlema, jättes kõik kõrvale kõik al-Quaedat terroristid ja nii edasi ja kui me tänaseks teame, et al-Quaeda mees number kaks on saanud veel 98. aastal Venemaa föderaalse vastuluureteenistuse Dagestani koolides väljaõppe, eks ole, siis ja pärast seda siis Bin Ladeni juurde introdutseerunud või imbunud siis kui me mõtleme nendele asjadele siis mida Ameerikased tegelikult tegid? Kõigepealt nad kukutasid antud piirkonnas peaaegu ainukese ilmaliku võimu ja on need riigid ümberringi nii ameerikavaenulikud kui tahes, see sobis Iraanile. Väga hästi sobis. Ja eriti, et kuulutatakse välja vabadus ja vabad valimised nii teiseks sobisse kurdidele täiesti nagu rusikas silmaauku, sest kurtidele sobib igati nõrk keskvalitsus. Nii ta sobis Coveidile sunniitidele. Et nemad on Iraagi naabruse ja Iraagi tugevuse tõttu kannatanud ja kuna sadam käitus nagu niisugune mõnus teeröövel ta kõigepealt või mitte teeröövel nagu bandiit, eks ole, kui te meenutate neid aegu, kui veel Eestis oli, ütleme laialt levinud niisugune allilm üheksakümnendatel aastatel esimeses Venemaal lokkab, on ju see, et kõige kõige suurem tõenäosus saada maha lastud on see, kui sa mingile hämaratele allilma struktuuridele laenad, raha, mitte see, kui sa võlgu oled siis sind võidakse pinnida, et sult raha kätte saada ja protsentidega kõvade protsentide, aga kui sa ise oled laenanud siseneja laenust vabanemist viis sind maha lasta ja seal käitutakse samamoodi, kuna Kuveit oli suur rahalaenaja. Ühel hetkel vaatas sadam, et tal ei ole seda raha maksta ja ta otsustas Kuveidi lihtsalt inkorporeerida. Nii, nii nagu venelased olid 40. aastal Eestisse. Nüüd lugu selles, et Kuveit oli huvitatud Saudi Araabia ja kõik olid nagu huvitatud igaüks omal moel. Nüüd mida siis ameeriklased tegid kõigepealt, Nad likvideerisid ära kõige noh, peaaegu ainukese antud piirkonna tugeva ilmaliku võimupunktiks. Punkt kaks, Nad likvideerisid ära tugeva keskvõimu. Täitsa selge ja punkt kolm. Päästsid valla. Siitliku faktori sest nüüd, kui valimisteks läheb, on täiesti selge ja tänased sündmused näitavad, et šiiidid võtavad võimu ja viimastel valimistel, ükskõik kui palju seal ka pomme pandi. Šiiidid tulid valima, šiiidid võtsid valdava osa kohtadest parlamendis ja nüüd, mida tehti nüüd, tehti mingeid tõeline uperpall. Kui kurdidest ei ole kunagi olnud väga asja selles mõttes, et nad teeksid korraliku riiki ja natuke probleem nagu Tšetšeenias, kus on, ütleme ka seal seitse teipi või hõimu siis kordistamis alati olnud probleem selles, et nii nagu kunagi Kui mu mälu ei peta, oli see Henry Kissinger, kes ütles, et mis ühtset Euroopa välispoliitikat on, öelge mulle telefoninumber, kuhu ma helistan, kuhu ma saan teada, mis, mis Euroopa seisukoht siis on, seal on samamoodi, on parasanid Jon tala plaanid. Ja nüüd nüüd on niimoodi, et seda Kurdistani autonoomiat on, küll on püütud seda teha 43. aastal, siis 1966. aastal on kokku lepitud ja 1974. aastal on kokkulepe tegelikult keskvõim ei taha neile anda. Kurdid on seal piirkonnas kõikide keskvõimude jaoks. Tekitavad täielikku allergiat nii türklastele, Iraanlastele kui ka Iraagile. Ja nüüd seal tehti see, mida atmosfääri füüsikas Hendrik inversiooniks. Kujutage ette. Tala paanid ja Parzanid leppisid omavahel kokku ja tulemuseks oli see, et tänase Iraagi president on kurd ja võim on šiiitide käes. Sunniidid on tõrjutud vaatamata sellele, et, et kurdid on sunniidid, neile see asi huvi ei paku. Ja praegused sündmused on ju jõudnud selleni, et ameeriklased mõtlevad ju tegelikult selles, kuidas sealt välja tulla. Juba enam ei mõelda sellele väga, kuidas see naftakontrolli alla saada, kuidas nafta saada maailmaturule? Praegu mõeldakse, kuidas välja tulla, sest ameeriklaste liitlased juba riburada pidi vaikselt üksteise järgi tulevad sealt välja niikuinii ja, ja eriti põnev vaadata viimast teadet selle kohta, kui me nüüd natuke mõtlema, et seal on 150000 ameeriklast hambuni relvis, natukene seal eestlasi, natukene seal ukrainlasi, poolakaid on, ütleme, brite britid muide, võtsid kõige nende nende see vastutusala on kõige paremad naftamaardlate alad muidugi, kuna British Petroleumi käes need paberid ja nad teavad üldised alasid hõivata. Ja nüüd äkki ühel hetkel teatab Iraagi kaitseminister koos Iraani kaitseministriga, et Iraan ja Iraak sõlmivad sõjalise koostööleppe ja kui küsitakse selle peale, et mida ameeriklased sellest arvavad, siis mõlemad vastavad, mida saavad ameeriklased öelda suveräänse riigile, kusjuures sõjalise koostööleppe ei seisne üldse mitte selles, et et, et vahetatakse museaalseid väärtusi, vaid Iraan hakkab välja õpetama Iraagi armeed. Ja põhjus on selles, et valdav osa Iraagi ohvitserkonnast olid sunniidid. Uutele võimudele see ei sobi, hakatakse välja õpetama shiitliku armeed ja tõenäoliselt lõpeb see sellega. Nii nagu mõnel pool maailmas juba leitakse. Et ilmselt oli maailmale ühest ajatolla Homeenist vähe, me saame lihtsalt teise shiitliku riigi ehk Iraagi. Aga mis on selle tagajärjed tulevikumaailmale ja olukorrale Lähis-Idas? Sellest me võime rääkida mõne aasta pärast. Tänane saade on selleks korraks lõppenud, stuudios olid Hardo Aasmäe, Uku Toom. Aitäh kuulamast.