Sul on poolsaart Ri kõrval on kaasaegse prantsuse eksistentsiaal. Teiseks suurkujuks Alper KMÜ Alberegaa müü sündis 1913. aastal Alzeerias ja olgu siinjuures märgitud, et tol ajal Alžeeria oli Prantsusmaa koloonia ilmselt elukoloonia. Taas jättis oma jälje ka Alberga me maailmavaate kujunemisele. Sest üsna varakult juba keskkooli eas huvitus ta filosoofiast, huvitus sellistest probleemidest nagu inimese elu, mõte ja eksistentsi küsimused. Ja edasi pärast keskkooli lõpetamist astus ka müü humanitaarteadlaskonda Uraani ülikoolis Alžeerias. Pärast litsentsi radi kaitsmist lahkus ta ka tervislikel põhjustel. Ülikoolist ja 30 kuueaastaselt sõidab ta Pariisi, kuhu ta jääbki elama elu lõpuni. Albergaa müü töötab väga mitmel ametikohal pikale aega ajakirjanikuna. Ka teise maailmasõja päevil tahab ta vabatahtlikult astuda armeesse, kuid tervislikel põhjustel ei võeta teda armeesse vastu. Olgu siinjuures märgitud, et kogu elu kannata seal perega, müüd tuberkuloosi. Ning võib arvata, et ilmselt see kuri haigus mõjutas ka tema hingeseisundit ning jättis oluliseks jälle tema loomingule okupatsiooni päevil ka müü on aktiivne vastupanuliikumise toetaja ja sõja aastail ilmuvad ka tema tähtsamad tööd millest võib-olla tuleks märkida kõigepealt ilukirjanduslik teos võõras 1942. aastal 43. aastal samal aastal, kui ilmus san poolsaart või filosoofiline piibel olemine ja eimiski aastal ilmub ka all Bergaa müü. Filosoofiline programmiline töö, Sisyphose müüt. Edasi võib-olla tähtsamatest töödest tuleks märkida mässav inimene 1951. aastal siis novellikogu, kogu pagulus ja kuningriik. Ning draamakirjandust esindab piiramisseisukord, mis on põhiliselt kirjutatud katku ainetel. Oma viimast tööd ei jõudnudki ka müü lõpetada. See oli Dostojevski sortside dramatiseering, sest 61. aasta algul Alberga Me hukkub autoõnnetusel. Võib-olla oleks siin oluline veel märkida seda, et 57. aastal saial perega müü Nobeli kirjanduspreemia ja pärast selle kirjanduspreemia kätteandmist esines ta mitmekõnega, mis on tuntud rootsi kõnede nime all, kus ta täpsustab ka oma filosoofilisi teid veel. Kuid võib-olla kõige tähtsam töö filosoofia mõistmiseks lahtimõtestamiseks on siis Ifrose müüt, et mis ilmus siis, nagu ma juba märkisin 43. aastal ja võib-olla algul räägimegi sellest tööst. Üldjoontes selles töös esitab Alber ka müü oma eksistentsi realistlikud tõekspidamised ja kui väga lühidalt öelda siis need tõekspidamised taanduvad sellele, et maailm on oma oma olemuselt absurdne. Inimene selles maailmas on absoluutselt üksi. Tema tegevus on niisama mõttetu kui kreeka mütoloogiast tuntud siis Iphose tegevus, keda jumalad karistasid sellega, et lasksid tal allilmas igavesti kivim veeretada, mis veeres ikka ja jälle tagasi. Aga kui veidi konkreetsemalt minna selle töö juurde, siis võib-olla oluline on see, et ka müü, ise on nimetanud seda siis Iphose müüti ka filosoofiseks aruteluks, absurdist või teiste sõnadega. Ühe hingepiinaehe kirjeldus. Ka meie, minu meelest paradoksaalne mõtleja ja teadlane ja kirjanik. Nagu jah, sa ütlesid eksist Intalist, kui me klassifitseerimine filosoofia järgi tugines elufilosoofiale ja sellesse tema põhilisemast teoses ka Sisyphese müüdis. Ta püüab nagu taaselustada antoloogiat, olemas õpetust, mis läbi elukäsituse ja nii nagu elufilosoofia Ki. Ta püüab mõista olemist kui midagi vahetut ja sellega just filosoofia seisukoha pealt, ta püüab ületada senist traditsioonilist ratsionalistliku filosoofiat kui ka teaduse intellektualismi. Ei ole nii Testatavad filosoofilised arusaamad tema meelest nagu elu filosoofiliselt ütles, korrutab vaid vahet intuitsiooni üleelamisega. Tähendab olemine on Juhkami jaoks ka sellest miidi tema novellist välja tulenevalt ei ole mingi ju meie välistajudes antud empiiriline reaalsus ega ei ole ka teadusliku mõtlemise poolt pakutav ratsionaalne konstruktsioon Elloga idealistliku filosoofia mingisine, hoomatav olemas. Seda saab ikka ja jälle aduda ainult intuitiivselt. Ja nüüd see paradoksaalsel, mis mulle tundub temas on, on see, et ühelt poolt elu on absurutasid, tako, Ta peas ja kogu selle filosoofilise novelli najal kirjutab nagu välja justkui tundub, et nagu mõttetu, kuid ometigi. Eks me jõuame sellest rääkida, mulle tundub kogu selle absurdi deklareerimise taga on temas ka mingi, ta ei ole sinna paadunud skeptik või viisin pessimist vetile ta olla mingi positiivne sisu olemas. Ilmselt tuleb vahet teha selles, et kui tavaline inimene näeb oma elu absurdsele, siis tuleb seda mingite seniste tõekspidamiste või tavaliselt mingi katastroofi, keegi ta lähedastest hukkub või ta elude hävib. Aga ka muu jaoks on see võiks veel Ta kosmiline tasand ja ja sellepärast, et ta ise nendesse, kui teda üsna nihilistlikult tõlgendati. Tegemist oli ikka sõjaajaga ja sõda, fašistid püüdsid oma õigustamiseks kasutada. Siis ta kirjutas neli programmiliste artiklite, mispärast sõda anti välja eraldi raamatuna, kirjad saksa sõbrale ja neis kirjades ta toonitab, et kuigi ta on endiselt seisukohal, et maailmas pole mingit kõrgemat mõtet ei saada nõustuda nihilistliku seisukohaga, et inimene ei maksa siin maailmas mitte midagi ja sellepärast on elus kõik lubatud. Ja selles mõttes on ka müü ikkagi humanist ja inimene on tema jaoks väärtus ja tal on mõte ja tema eest tuleb seista ja ta ka selle oma raamatukese. Siis fusest ju lõpetab. Et kuidas siis selles on vaikne Rõõm, tema saatus kuulub talle. See kaljurahn on tema oma ja nii sunnib ka absurdiinimene oma piina uurides vaikima kõik ebajumalad. Oma algusesse. Vaikimise tagasi pöördunud maailmas tõuseb äkki maa 1000 tasast ja imelist häält. Need teadvuseta ja salajased sosinad, kõigi tema erinevate nägude kutse on võidu teine külg ja tasu pole päikest ilma varjutaja ööd tuleb tundma õppida sellest peale, kui absurdiinimene ütleb jah, pole tema pingutustele enam lõppu. Kui ongi olemas isiklik saatus ei ole kõrgemate ettemääratust või siis üksnes niisugune, mida inimene saab ainult paratamatuks ja põlastavaks pidada. Väljaspool seda on ta oma päevade isand. Seal tabamatul hetkel, kui inimene pöördub tagasi oma elu juurde asub siis fos taas oma rahnu kallale ja vaatab seoseta tegude rida oma saatust, mille ta ise on loonud. Mida ühendab tema mälu pilk, jääb teagi, pitseerib kinni tema surm. Veendununa kõige inimliku inimlikus algupäras. Otsekui pimedas ihkab näha ja teabetöö lõputa on ta alati liikvel. Kaljurahn veereb taas. Ja aga see on nüüd siis müüt, aga alustab ta absurdi lahkamist, enesetapuprobleemist teiste sõnadega. Enesetapp on KMÜ-le tähtsaim filosoofiline küsimus. Ta alustab sellest, et on üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem ja selleks on enesetapp ja edasi ka müüs, mõtiskleb selles vaimus, et ükski antoloogiline tõde ei ole väärt üldse inimese no ega surma. Ja kui inimene valibki surma mingi idee nimel, siis tegelikult hukkub ta illusiooni tagajärjel, mis annab tema elule eesmärgi. Samamoodi võib ka müü arvates inimene hukkuda ka enesetapu läbi või lõpetada oma elu enesetapu läbi. No näiteks mitmesugused protesti enesetapud, suurte revolutsioonide ja mässude ja murrangute ajal ka minu arvates ei ole mitte mingit vahet sellel, kas inimene läheb surma mingi suure idee nimel või lihtsalt siis lõpetab ta oma elu enesetapuga, ikkagi on inimene langenud illusiooni ohvriks. Aga huvitav, mina loen siis tema sellest välja, mitte niivõrd jutukeerutust, inimese eksistentsi lõpetamisele, kuigi see on ka väga tugev, räägib ka inimese vaimsest enesetapust, filosoofilist enesetapust, see on eksistentsiaalne hoiak on tema, millest filosoofiline Staps. Ta ütleb, et kui inimene hakkab mõtlema see võrdub samaga, kui ta hakkab enda jalgealust õõnestama, tähendab mina loen välja siit ka seda, ühelt poolt jääksid puhtfüüsiline enesetapp. Kui lõppkokkuvõttes sama absurdi lahendamine. Kas elad kaheksandat aastat, tehes või, või 20 aastased, lõpetad endaga ka. Aga kuivõrd me elame, elame, kes, kui palju rohkem, siis ma rohkem ei näe seda, et nagu kui me hakkame juurdleme mõtlema tähendab, meil on oht sattuda ka filosoofilise enesetapuseisundisse. Jaa, aga samas ta märgib niimoodi, et et inimene ühelt poolt küll teadvustab elu absurdsusest ja tavaliselt selleks hetkeks, mille inimene panuse surma peale selleks hetkeks saab olema mingi niisugune moment inimese elus, kui kaob üldse pind jalge alt, kui inimene kaotab viimse kui sideme eluga. Teisalt aga siiski inimene elab edasi ja elab harjumusest. Just harjumus on inimese elus väga suur jõud, olgugi et ta ühelt poolt nagu teadvustab selle elu mõttetust, aga elab siiski edasi harjumuse sunnil või nagu ka kirjutab, et inimene on omandanud elamise harjumise enne kui mõtlemise harjumuse ja võidujooksus, mis meid päev-päevalt surmale ligemale viib, säilitab keha vaimu ees korvamatu edumaa. Põhjus, aga miks inimene endale siiski lõpu teeb, võib olla väga juhuslik. Juhuslik, mis oleks võinud ka olemata olla. Ta ei ole Jesculberi päris heal arvamusel inimese vaimus tundub siin sellest aga tegelikult tema töödes endale suur see on ikkagi Apatioos inimvaimule. Nojah, ta jätkab ju tegelikult seda kartusiaanliku suuna suunda prantsuse kirjanduses, aga ilmselt on nõnda, et niisugusel puhul meie tarvitame neid sõnu natuke teistmoodi, eriti kui autor. Ta on niivõrd üldised mõisted ja ja küllap siis peaks ehk mõne sõna ütlema ta teise niisuguse filosoofilise põhi traktaadi kohta. 51. aastal ilmunud mässab inimene. Ja seal Mitte üksikinimest, vaid rohkem ühiskonda puudutav ja seal Ta võtab terava kriitika alla ka sotsialistliku revolutsiooni saatuse. Venemaal jõuab pessimistliku järelduseni, et iga revolutsioon muutub pärast võitu paratamatult konservatiivseks. Riiklikuks jooks. No seda on olnud võimalik nüüd üsna selgelt kogeda. Aga kamee teeb siit järelduse. Et revolutsioonid ei aitagi ja ta vastandab sellele mässu räbal. Ütlesin, et me tarvitame ilmselt seda sõna natukene teistmoodi siis need on meie jaoks kõik võõrsõnad, millele me saame raamatutest sisu, aga prantslasele ta on. Ta ei olegi võõras täna, vaid tavaline igapäevaelu sõna ja see mäss. Tema mõistes on midagi alati siirast, spontaanset ja alati suunatud ebaõigluse vastu. Nad on filosoofiline seisukoht tal nagu selles isiksuses See, mis katkus, on nüüd niisugune ilukirjandusliku kuju leidnud, et ka siis, kui võitlus on lootusetu ei ole võimalik. Allan. Muuseas, ütleksin selles müüdiski, et, et inimesi ainukene väärikus ongi tema, see tema visa mässama seisundi vastu väsimatu püüdlus, mille viljatus on ette teada. Jah, aga kui võrrelda Alberga müüd nüüd teiste eksistentsi realistlikke filosoofidega, siis võib-olla oluline erinevus on see, et kui teised jõuavad absurdikategooriatele absurd on nende filosoofia järeldus, siis ka müü, alustab absurdi-ist absurdi tema filosoofia lähtepositsioon ja väga raske on mõista ka seda, mida ta mõistab mässu all, kui me ei tea, mida ta mõistab absurdi all. Ja paar sõna, ma tahaksin siiski veel sellest absurdi-ist rääkida, sest ka müü rõhutab, et absurd ei ole inimese omadus, ta ei ole ka maailma omadus vait, absurd sõltub samavõrd inimesest, kuivõrd maailmast on nendevaheline side. Ja absurdi puhul on oluline mitte niivõrd absurd ise, kuivõrd suhtumine absurd, tisse. Aga väga tähtis on see, et absurd, Don Alberga müü arvates ainus kindel silma nähtavus millele saab toetuda Duda. Ja lähtudes sellest jõuab ta selliste järeldusteni, et väljaspool iseennast ei ole inimelul tegelikult mitte mingit tähendust. Kui mingi tähendus ka on, siis inimene lihtsalt ei ole selline seda enesele teadvustama. Ma ja inimesel on vait, käegakatsutav kaos, vastuolu ja absurd, mis välistavad üldse igasuguse olemasolu mõte. Miks on see niivõrd oluline ja millised võimalused tulenevad absurdist. Kui lähtepositsioonist Albergaa müü püüab seda ka selgitada, jõuab järelduse juurde, et on olemas ainult kaks võimalust. Esimene võimalus absurdi ignoreerida jah, nagu teevad seda eksistents, sealistlikud filosoofid, see on ka minu arvates filosoofiline enesetapp. Kuid teine võimalus on absurtiga pida, alistuda, see on lihtsalt enesetapp. Ning nii arutledes jõuabki Alberga müüs järelduse juurde, et ai, ainuõige suhtumine absurdisse on mäss absurdi vastu. Seal lakkamatu võitlus, kus inimene tunnistab oma ainust tõde ja teeb seda ja samal ajal ka tõega mitte leppides. Niisiis mässon absurdi, esimene järeldus, see, millest sa rääkisid. Aga sellega ka müü veel ei lõpeta ja tema arvates on absurdil veel mitu teist järeldust. Teine järeldus on seotud vabaduse vabaduse mõistega. Kusjuures Albergaa müü nõustub täielikult teiste eksistents, realistlikke filosoofid ja ka selles, et inimene on absoluutselt vaba oma valikutes ja tegudes. Teisalt aga ta kritiseerib ka seda vabadust, ütleb, et seal on mingi niisugune vabadus, mis kammitseb inimest. Ühesõnaga inimene muutub ise oma vabaduse orjaks. Ja absurdivabaduse mõte seisneb teesised homset ei ole ainus vältimatu kvaliteetne tegelikult surm, see on kõige silmanähtavam absurd ning seistes sellega silm silma vastu tunneb absurdiinimene end sõltumatu, kuna kõigest, mis ei ole siis temas kristalliseerunud. Absurdiinimene on alati surmamõistetu, ta on enesetapja vastanud tema jaoks omab tähendust vaid elu puhast tuli jumaliku olemasolutunde näol, surm ja absurdne. Tab siis Albeeerrgaa müü. Ja veel kolmas järeldus absurdist. Kolmandaks järelduseks on kirg. Kirg on absurdi, kolmas järeldus. Ja võib-olla ma võtaksin selle pika arutelu kokku ka müü enda sõnadega, kus ta märgib, et niisiis absurdi lon, kolm järeldust ja need on mu mäss, mu vabadus ja mu kirg absurdi inimese tõelise vabaduse aluseks on teadmine, et ainus realiteet on kord surm. Artistina loonud oma uue religiooni, absurdi, religiooni see on, tema on niisugune ideaali kõrgele pjedestaalile tõstetud, hakkad uskuma nii nagu iga ilmselt suure süsteemi looja viitatendeerija suure süsteemi loomisele. Igaüks peab mingi selg rooma välja mõtlemegi ideaali, temal on selleks absurdsed, olid väga hästi mingi muude sõnadega Ki samastada ju. Aga vot selles seoses ma tahaks küsida teie käest, mis te arvate lugesist välja? Väga huvitav, vabadusest tuleneva lause tema ütleb, et ausus ei vaja. Jah, aga teiselt poolt, kui tsiteerida tema kõnet, mida ta pidas 10. detsembril 57. aastal Nobeli preemia kättesaamisel siis on huvitav, et nihilistiks tembeldatud mehel on niisugune vägagi positiivne programm, mida ta sel korral välja pakub. Osundan. Ja siiski olen seisukohal, et me ei tohi kaasa teha nende eksitust, kes ülepakutud meeleheites nõuavad õigust ebaaususele tuleb lakkamatult vastu seista neile, kes anduvad nihilismile kõigile valitsevatele normidele. Iga põlvkond kaldub arvama, et just tema on kutsutud maailma ümber tegema. Minu põlvkond teab, et tema seda ei tee. Kuid tema ülesanne vahest veelgi suurem. See seisneb selles, et takistada maailma hävinemist võtta süle päranduse süngelt ajastul, mil omavahel segunesid nurjunud revolutsioonid, hullumeelne tehnika, surnud jumalused ja jõuetud ideoloogiad. Mil keskpärased valitsejad oskasid kõike purustada, entalid võimetud, veenma. Intelligents langes lömitamisena vihkamise ja rõhumise ees. See põlvkond pidi endas ja enda ümber toetudes vaid eitusele taastama, kasvõi osagi sellest mis annab elule ja surmale väärtuse. Ja komanin oma suhtumise temasse, ütlen minule, ta on ääretult sümpaatne just. Võrreldes noh, saart ikkagi sellise lõpuni mineva siirusega ja ta on üks nendest ateistlikest müstikutest. Nimelt see on tavapärane arvamine, müstika filosoofilises mõttes eeldab teismi, eeldab personaalset jumalat. Tegelikult Donsen budismis üldse budistid, nii puhul see nõnda, et seal ei ole euroopasele või siin ka Lähis-Ida sammast jumala kujutlust olemaski. Ja ometi nende maailma kogemus on väga sarnane Meister Eke Hardi omale või siis teiselt poolt ka Erifromile, kes oma juutliku nooruse ja tausta raputas endast maha ja, ja kes tähendab on võimalik niivõrd intensiivselt otsida jumalat, et selles eitamisesse on jumal palju rohkem olemas sees kui tavalise inimese jaajaa, mingi kõrgem võim on olemas küll, mina ka usun, millel ei ole absoluutselt mingit tähendust. Nii et sul on õigused, absurd saab siin jumaluseks, aga aga ta jõuab sellega tegelikult kaugemale, kui see sõna oleks, sest seal on Labasiivsus sees ja see on sama täpselt nagu sa ütled, et zen-budismiga absurdiseisundi tajumine on tegelikult valgustatuse seisund, mida seal räägitakse palgustatusest. No kamoon näiteks seisukohal, et absurdi üheks tüüpilisemaks vormiks on looming. Looming on absurdirõõm ja luua see tähendab nagu kaks korda elada, taaselustada läbielatut. No see on väga tugev humanistlik positsiooni, et ta tegi testivad, kui sa rääkisid, et Nobeli kõne oli tal 57 ja need nii-öelda nii listlikud absurdi pilosoofiodel nelinud 23, nii et see on pikk teeni helistlikust absurdifilosoofiast kuni moraliseeriv humanism. Mina ei hakka, ta algas ju tegelikult peale komparteist, ta oli ju Alžeerias kompartei liige ja. Ühe aasta ja eks ta otsis kommunistlikust ideoloogiast ja ilmselt ka oma jumalat, aga pettus sellesse üsna kiiresti. Aga minu meelest väga huvitav on see, et, et kui nüüd seda absurditeemat ikka jätkata, mis on tema filosoofiakeskne mõiste, siis puhtakujulise absurdi inimese näitena toob ta Donzoanis Don Juan, kes on tüüpiline kvantiteedi inimene, väga aus inimene. Jaa, Don Juan ei presenteerige üldse iga vikule, ta aksepteerib seda, et tõde on ja elu on alati ühtaegu üürike ja kordumatu ja absurdiinimesena Platon, son kvantiteedi-le ja see ongi see, mis Ta ühe naise juures siis teise juurde tõukab. Siin on palju arutletud selle üle, et, et kas Don Juan oli egoist ka müü, jätab sellele küsimusele vastamata. Igal juhul tunnistab tema arvates don Juan kõiki mängureegleid. Ta teab, et teda ootab karistus surma või vanaduse näol kuid sellele on tal väärikas vastus inimlik kaug. Nii et see on võib-olla väga oluline näide tema absurdi inimese kohta. See on lustakas Don Juaniga, siin lõpetad. Aga võib-olla siis paar sõna veel tema ilukirjanduslikest töödest. Võõras ja kat? Need on eesti keeles olemas, nii et igaüks, kes tahab lugeda ma rõhutasin siin, et ka müü peab väga tähtsaks, mitte absurdi iseenesest vait suhtes tumist absurdi ja tema arvates. Absurdi suhtumises on väga oluline just aktiivsus, mis toimub läbi mässuv, aga samas on ka teine võimalus nimelt ükskõiksus mingi sündmuse suhtes selles. Ja selles osas on just tüüpiline Alberga müü töö. Võõras jutustuse kangelane tapab Joff rannas püstolilasuga araablase, kes juba mõnda aega on siis jälitanud selle tapja juhtuda, tomat ja ja näiliselt niisugusele väga põhjusetule roimale on eelnenud sellega otseselt seotud asjaolud. Aga võib-olla on siin oluline just see romaanikangelase täielikult kalk ükskõiksus kõige toimuva suhtes, vot see ükskõiksuse probleem, mis läbib Alberga, müü kirjanduslikku loomingut, ükskõiksus kui üks võimalik suhtumine absurdisse, õndsus ja teine alternatiivsus on siis niisugune aktiivsus, mäss, mis tuleb väga hästi välja. Romaanist katk, Ühte Alžeeria linna tabab katkuepideemia, linn isoleeritakse siis välismaailmast ka müü ise mõtleb katku all eelkõige fašismi, siin on väga palju sümbolite mänguga ja kogu teose sisu taandub siis sellele, et ühelt poolt võitlus inimeste elu eest ja katku vastu on justkui absurdne. Mingit lootust pääsemisele ei ole, aga teiselt poolt inimesed ja eelkõige arstid ja peavad oma tööd, täidavad oma kohust ja ei lepi olukorraga. Aga lõpetuseks ma tahaksin öelda võib-olla nii palju, et vaatamata siis mitmetele pessimistlikele nootidele KMÜ filosoofias jõuab ta lõpuks ikkagi järelduse juurde, et, et kõige rohkem ma armastan maist elu ja maist elu armastan ma niivõrd, et ma ei suuda ette kujutada mingit muud elu, ütleb ka müü ühes oma teises romaanis langus elu, ilu ja surma vaatemäng, see on kogu teadmine, mida inimene katkust võib ammutada. Toda selline on Albeeerrh k müü. Kreedo ja inimlik au ja kirg elu vastu peab säiluma vaatamata selle maise elu. Absuldsusele.