Keskööprogramm täna kuulete 2001. aasta saadet ava lava, kus Marje lengi vestluskaaslaseks oli hiljuti meie hulgast lahkunud näitleja ja lavastaja Gunnar Kilgas. Millal te esimest korda raadio sisenesite? 47. aastal, siis kui ma olin teatriinstituudis. Ja siis Kaarel Toom tegi ühte ühte kuuldemängu kuidas karastus teras ja millegipärast tema valis siis minuga selle peategelase, selle noore kangelase peale, siis mina sel ajal õppisin teatriinstituudis. Ja tema oli seal ka meil õppejõud, kõnetehnika ja lavakõnealal. Pärast seda, kui ma tulin 60. aastal Draamateatris Vanemuises ära siis mindi, kasutati väga väga tihti, ma pean ütlema nii hästi raadio kui ka televisioon, eks ma olin mingil määral siis nagu uus hääl ja televisiooni jaoks uus nägu ja ja minul oli niukene väike kõnekool ka tänu sellele, et ma kunagi töötasin Eesti raadios diktorina. Mis aastatel see oli? See oli kolm kuud, 50. aasta novembrist kuni 51. aasta vist jaanuari lõpuni. Meil oli see väga kõva konkurss muide, minuga koos siis olid need ära valitud. Endel Sõerd, Ants Kivilo, vanad raadioinimesed nüüd, ah jaa, no Sõerd hiljem veel televisioonis pikki aastaid, eks ole. Nii et meie kolmekesi olime siis need uustulnukad ja meil oli üks väga sümpaatne ja, ja väga, ma ütleksin, niisugune oskuslik õpetaja, see oli ott Raukas. Keda rahvas põhiliselt tunneb ikka lauljanna viilus, pass oli tal. Aga peale selle, tema tegeles ka kõnega jätta vanal eesti ajal, ütleme siis niimoodi, et tema lugemistunde pidas seal raadios ja oli niisugune hea lugeja. Ja tema andis spetsiaalselt raadios kõnelemise jaoks andis väga häid niisuguseid juhendid ja näpunäitest, õhku tuleb rääkimiseks kasutada nii vähe kui võimalik. Põhiline viga on see, et rääkija võtab liiga palju õhku ja siis ei ole pärast sellega enam midagi teha. Noh, see on ka muidugi lauljatel, mida vähem on õhku, seda rohkem hääl nagu kannab, kannab ja, ja siis tema ütles niimoodi, et kui teil see asi on käes, siis te peate ühe raamatu lehekülje saama ühe hingamisega läbi lugeda. Aga üldse, ta andis väga palju niukseid, tulusaid näpunäiteid, kasvõi see ka selle kõne voolavuse suhtes. Ja ütles, et igas lauses igas mõttes on ainult üks rõhk. Et kuulake näiteks, kuulake näiteks BBC diktoreid. Ma ei tea, kuidas ta julges 150. aastal seda, aga nii ta ütles? Jah, et kuulake näiteks, kuidas nemad räägivad. Ja mõte läheb kohe selgeks, kui ühes lauses ei ole liiga palju lõhkust. Diktaride istus, ei no mis ta istus, istus küll, aga tont teab, kas ma üldse teatrisse oleks sattunudki. Kui see diktori, karjäär ja raadiokarjäär oleks kauem kestnud. Aga see oli siis niimoodi, et tookordne raadiokomitee esimees kutsus mind oma kabinetti, ütles, et seltsimees Kilgas me peame temast väga lugu, te olete väga hea diktor ja töötaja meil, aga teate Teie ankeedis te olete jätnud midagi märkimata, mõtlesin, mida? Teie isa oli kulak. Mõtlesin kulakustagulaksa ei ole, ta ei olnud üldse põllupidaja mees, ei, ta oli oma venna volinikuna lossi, et vennal oli seal talu ja tema seal nagu tegutses niisuguse töödejuhatajana janu. Ja ei, meil on andmed, etan, kulakuks tunnistatud. Ja nii, et kahjuks me ei saa teie teie tööjuhtu kasutada raadiodiktori kohta, niisugune väga vastutusrikas koht ja nii edasi, nii edasi. Tänan teid väga. No ja, aga muidugi asi oli selles, et isa oligi tehtud tegelikult kulakuks. Vald oli tulnud veel Virumaal, uus partorg või ma ei tea, või täitevkomitee esimees või mis ta just ametikoha järgi oli? Eskurgikeseks paks meestel on, kes käib siin suure kõhuga ja kepiga käikel lips kaelas ja ajas on Kilgas. Mis mees ta on, no ta niisama, et tal vend oli selle maa omanik. Noos, löö sellest, selle teeme kohe kulakuks. No vot, nii käisse kulakuks tegemine sel ajal teie olete Narva poiss, seal on hingekirja pandud ja, ja sündinud, aga ma vist ei olnud aastatki vana, kui mind juba ära toodiselt. Ema sai tööd siis Tallinnasse, teie vanem vend Paul andis Tallinnas. Temas sündis Tallinnas ja minu vanemate eluperiood seal Narvas oli oli üsna lühikene isa pidas tookord äri ühe oma teise vennaga tal oli üldse palju vendi, muidugi viis onu oli, tähendab, isal oli viis venda. Ja siis nad ühe teise vennaga selt asutasid mingisuguse kaupluse, aga sellega nad läksid, nagu öeldakse Alt. Pankrotistusid. Kas Gilgase poisid valmistasid oma vanematele peavalu ka? Noh, niisugune lapsi ei valmista peavalu mingil määral, aga niukseid suuri Essessima küll endaga seoses ei tea. Noh, esimene alkoholi pruukimine võib-olla ma ei tea, kui vana ma siis olin koolivendadega koos maskis kõhkleb, mis sealt joonud või? Olin, sõin likööri kompveki. No vot, see on nüüd niisugune üks üks systeriate niukene põnn, jah, no ma ei, ma ikka rohkem kui põnn, ma olin sel ajal. Ma ei, ma ei oska ütelda, neil 15 aastane või niisugune noh, nupunn muidugi mingis mõttes. Aga juba kus hakatakse proovimanni koolivendadega koos. No aga, aga koolis mul niukseid raskusi ei olnud, ma olin niisugune, vähemalt keskmise või üle keskmise õpilane. Mul niukseid puudulikega niukseid, asju mul ei olnud, olite niisugune organisaator kõva ja? Ei, absoluutselt mitte. Ei, ei, ma olen olnud alati eluaeg niisugune kõrvalseisja. Vaatleja ei ole J ja niisugune seltskonna hingega niisugune, kuidas ma ütlen, organisaator ei ole. Kuidas siis juhtus, et vennad Gilgased. Ja no muidugi enda suhtes ma oskan ütelda seda, et teate siis, kui see punaarmees ja uuesti tagasi tuli 44. aastal ma olin siis 18 aastat vana. Siis oli kõige suurem hirm mitte üksi, minul, aga kõigil nendel minuealistel seed et võetakse sind punaväkke, sõda käis ju veel. Korpus läkski veel pärast seda, eks ole, teatavastikud kuramaale ja lõpetas seal sõja. Ei oleks olnud kõige totram asi, mis oleks võinud minuga juhtuda. No siis oli esimene asi oli, muidugi ma läksin Polütehnilise Instituudi, tegin eksamid sissekeemiasse, ma mõtlesin, see kena asi, kooliajal oli ta suurt lainet. Ja Tartu ei tahtnud selle pärast minna, et seepärastsõjaaegne aeg ja seal ei olnud üldse tutvusi ja kuidas seal ollakse või kus seal elatakse, see oli kole võõrase. Aga kui ma seal olin ikka juba käinud mõne kuu, siis ma vaatasin, et see kool ei ole, meil ei ole minu jaoks matemaatilised ained, juba koolipõlves olid mul kõige kahtlasemad. Need sageli said pinginaabri abiga niimoodi kuidagi väljas mugeldatud sealt ja, ja füüsika ja kõik. Ja peale selle oli ju see, et sõja tõttu viimase klassi haridus keskkooliharidus ma mõtlen, jäi ju väga poolikuks. Sellepärast et 44. ma oleks pidanud lõpetama ja lõpetasin ka. Aga juba juba pärast seda suurt märtsipommitamist Tallinnas pandi meie kool hoopis kinni. Mina olin reaalkooli õpilane ja kas mitte reaalkoolist ei saanud ka üks välihospidali või haavatute jaoks, õppetöö lõppes ära ja meile antinitle heast südamest siiski lõputunnistused välja. Aga nii, et need kõik eriti matemaatilised ained ja füüsika ja see jäi kõik niuks ääretult hõredaks. Niimoodi ma siis mõtlesin, et ma olen valinud küll niukse hästi vale ala, aga küll tühja ka, et vähemalt päästab mind sõjaväest. Aga siis kuskil järgmise aasta. Ilmus ajalehes niisugune kuulutused, Estonia teater korraldab võistluse oma draamaõpperühma. Ja parasjagu minu vend oli siis ka kodus, tema oli korpuse ohvitser. Noh, ta oli nii täitsa mobiliseerituna läks sinna Saaremaa see operatsioon oli lõppenud ja enne, kui nad Kuurama tulid, osa olid Tallinna lähedal kuskil nagu tagalas. Ja me siis käisime väga palju läbisel ja tomiini sinna mini sinna hiigla vahva. Ja tema oli suur teatrientusiast ja filmientusiast, teater oli küllalt kallis teatri, siis me käisime niimoodi poisi ja suhteliselt vähe. Aga kino, kõik meil oli teada. Me kogusime näitlejate pilte. Vend tegi mul siis niimoodi kodune, niisugune. Kuidas ütelda, maalis neid kinokuulutusi kõik seal kinos Grand Marina piibabooslus, Victoria's läheb see kuskilt, mis need nimed kõik oli, Diana oli üks kena ja värvilised pildid, lõikas välja plakat sulega maalise, ühesõnaga täielik entusiast. Mina olin kuus aastat noorem, aga vanema järel asjamees ikka, mina ei pääsenud ju veel nendele alaealistele keelatud seanssidele, siis tema käis, istab peaaegu sõna-sõnalt, jutustas ärand, tal oli nii hea mälu. Kõik, mis seal sündis, ma kuulsin siis niimoodi suur, suur silmad pärani. Siis olid kõik äriku ooperid ja, ja Klageblit ja Alips Clark Cablevel meie keeles, kui ma ei eksi. Gary Cooper ja, ja kõik, kõik kõik olid teada, kõik. No ühesõnaga vot niisugune huvi oli ja tema oli eriti entusiast, aga noh, sel ajal oli tema ju juba 24 aastat vana. Venemaalt tagasi pääses. Ja siis oli ta omal ajal juba Eesti korpuses oli ta kirjutanud iga sketše ja, ja ka niimoodi mänginud seal koos Ardi kiidusega, olid nad ühes väeosas seal. No ühesõnaga, ta nii soojalt soovitas ja mõtlesin, et tõesti, see on põnev ja maga kuidagi tuvihuviga nagu sellesse suhtesse mõtlesin ja mõtlesin, et et kui ma sinna sisse saan, siis see päästab ka sõjaväest ära. Keegi ei teadnud, millal sõda lõpeb veel seal 45. aasta talvel. Ja huvitaval kombel jah, teatritöötajaid ei mobiliseeritud sõja ajal. Vähemalt meil seda ei tehtud või pole, seda kuskil Venemaal tehti, ma ei tea, aga noh, ühesõnaga see oli nagu mingi garantiikiri. Et siis ma võin, selle oli tehnilise instituudi jätta, kus see ja teine nõia sain õnnekombel sisse, see oli siis väga suur ka see konkurss, seal ma mäletan, aga laudteejuhti ja Lauteri juhtisi laudtee oligi minu esimene õpetaja ja tema isikut ja tema õpetusi. Ma hindan siiamaani väga-väga kõrgelt. Hindas lautorit, kes oli ka tema õpetaja, hindas väga kõrgelt, vaatamata, et oli noh, omamoodi vana kooli mees ja mõnes mõttes ja. Aga, aga siiski need põhitõed ja tema niisugune tõsidus millega ta selgeks tegi, mis asi see teatritöö üldse on, vaat see avaldas mulle suurt mõjust, mina läksin teatrist, seal saab nalja ja pulli ja sõprusseltskond ja tehakse näitemängu. Ja muide praegu veel mõned inimesed ütlevad mulle hiljaaegu üks poemüüja ütles, et küll teil on olnud huvitav elumas Sugitav teate, iga õhtu saate naerda jäi ka õhtul on ju nii lõbus? Ma ütlesin, oi, siis te saate küll teatritest valesti aru. Lõbu on seal suhteliselt vähe. Laudtee oli väga range ja väga täpne iseenda suhtes, näiteks temaga oli niisugune asi, kui tema hilines tundi, ütleme minut, või kaks siis ta vabandas, vabandas õpperühm, laste ees, rääkimata, kui ta ka näitlejad rääkisid, kui ei, proovi kuidagimoodi hiljaks. Aga praegu on tavaline asi, enamik noorima põlve lavastajaid tuleb veerand tundi või 20 minutit hiljem veidi teist nägugi. Ja kui teatriinstituut asutati, siis ma Läksin sinna eksamitele sain sisse ja tänu sellele, et millise õpperühma ühe aastane praktika seal nagu selja taga ja põhijõud ka, kes meil olid seal Felix Moor ja Lauteri, see ja Särev ja ja meil oli siis teoreetilisi aineid ka seal Alberti üksik pandis teatriajalugu ja. Ma ei mäleta, kas leosoont andis kunstiajalugu, manideksin diate instituudist, andis küll. Aga nii, et ühesõnaga see ettevalmistus oli niisugune juba, et ma sain siis teisele kursusele kohev põmm, kuidas vanemad sellesse suhtusid, et jumalavallatu jumalavallatu töö valisite, jah? Ei oska ütelda. Sõja ajal jäid natuke pooleli mul viiuliõpingud, ma õppisin ja mitu aastat õppisin viiulit, jaan võrdlemisi musikaalne. Ja, ja igatahes mu õppejõud. See oli ERA Ta kuulus viiuldaja Rudolf Palm oli kaua siin raadiokontsertmeister, raadio orkestris. Tema oli siis mu õpetaja kaugelt sugulane, kui masid sõja ajal jätsid nagu pooleli selle viiuliõpingud nahkiksid, probleemid on teistsugused ja see niuke niuke pool puberteedi üleminekuiga ka viiulinühkimine meeldinud mulle enam oleksid sellest üle saanud, siis oleks võib-olla must viiulimängija tulnud. Ja siis pärast seda, kui ma, kui ma olin sinna teatrisse läinud toiks ta vaatas sel ajal nagu seal mingisuguse esialgse hädaväljapääsu, et noh, ikka poiss nagu pääseb ära sõjaväest ja noh, et kui sul ikkagi matemaatika asjad nii rasked on ja ega sa seal siis kaua vastu ei pea seal ülikoolis. Ja, ja aga ei, no sa ikka oleks pidanud viiulit pidanud ikka, et mis siin, mis siin, mis siin näitlejatöö on? Tema ütlemine oli ju, näitlejad on ju kõik just peenemat sorti pätid ja siinid, mõni töö ja see laastab su ära, aga noh, ka ta oli nii peainimene, ega ta siis ja ma olin ka täiskasvanud kaheksateistaastane ja ta vaatas selle peale viltu küll esialgu. Kas Instituudis käis niisugune seltsielu ka? Ta käis ikka, küll me siis olime tihedades sidemetes kunstiinstituudi inimestega aga mina olin vähene seltsieluga tegeleja. Ma ei olnud niisugune väga-väga seltskondlik inimene, millega teie siis tegelesite lugesite raamatut armastusega A ja nagu selle instituudi ajal, nii leidsime teineteist. Hiljem küll muidugi oli Niukest läbikäimist seltskondlikult viisil ka ikka ikka omad kambad ja meie kursusel oli nagu kaks põhilist leeri võiks ütelda või ühed olid nagu niuksed linnapreilid ja linna noorhärrad. Ja teine kamp oli meil siis niuksed maa päritoluga. Väga kena oli seal ja ega meil instituudi ajal mingisuguseid esildisi pahandusi kaid ideoloogilisel alal ei olnud, ma olen nüüd tagantjärgi lugenud seda instituudi ajalugu ja neid tagamaid. Miks ta üldse kinni pantida ju lasi kolm lendu välja ja siis likvideeriti ära, ühesõnaga, ta leidis kodanliku natsionalismi ja rahvuslikku piiratust ja kes siin üldse saab õpetada midagi ainult Venemaalt seal põlebki kultuur ja siis võeti siis Moskvasse teatriinstituuti. Teil ei olnud ka niisugust tahtmist Moskvasse minna, vot ei olnudki üldse niisugust mõtetki. Paljud nendest, kes meil seal diate Instituudis õppisid, jätsid kipp Eestis pooleli ja läksid sinna Su Kaljo Kiisk ja Griša Kromanov ja Jaanus Orgulas ja need olid kõik meist nagu kursuse kaks tagapool. Ja minul ja meie kursusel oli kohe lõpetamine nagu päevakorras ja ja ei, ei kaalunudki võimalustelt. Kuidas te suhtute sellesse, kui neid sinna Lõuna-Eesti teatrisse Harjumaale suunati? Vaat see oli nihuke kahe otsaga asi, see muidugi alguses ehmatas jubedalt. Me kõik olime ju niimoodi. Eriti tallinlased jah, et issand jumal niiskuspärapõrgusse jumal. Üks mu kooliõde küpsis. Ird oli tol korral kunstide valitsuse juhataja, käissis nagu meiega vestlema, sel teemal suunatakse sinna. Et kas, kas Võrus raamatukoguga on? No ühesõnaga umbes nii, et täitsa pärapõrgusse saadetakse. See oli üks niisugune vaatenurk asjale, aga teine oli muidugi see, et noh, aga tänu sellele me saime nagu oma kursusega kokku kui jäädatsioonidele kah tore asi ja kõik on oma teha ja vastutame repertuaari eest valimi mängim ja ei, see on ikka noorelt pealt kohe pääseda niimoodi. Nii et see oli jah, nii kaksipidi tunded. Aga muidugi, need tingimused olid jubedad muidugi, millesse me sattusime, meil oli lubatud korter, korterid ja kõik Võru poolt ei olnud mitte midagi tehtud täitevkomitee poolt. Ja nii, et me sealsamas vanas rahvamajas oli puumaja, seal veel see kannel, vat mind määrati sinna näitejuhiks ainukeseks ja mina siis sain pingpongi laua peale siiski kuidagimoodi magama, oli üks niisugune ruum, aga teised magasid põrandal kõik, et no ja siis me hakkasime juba kohe proovi tegema etendusi igasugustes tõesti põrgulikudes kohtades ja tingimustes andma ja siis bussid viletsad ja kivim ja no ühesõnaga, need olid väga-väga hullud tingimused, millesse meid sinna ikka niimoodi jääd täitsa omapead. Ja siis meid vahepeal pandi keset linna seal endine pangamaja avad, sellest anti mingisugune paar, ma ei teagi, paar tuba, kus naised olid ühel pool ja mehed olid teisel pool toas, meil oli algusest peale lubatud üks maja ja siis me, aga seal olid mingid remondid ja värgid ja tegemata kõik ja, ja siis me saime lõpuks selle selle maja nagu kätte ja nende elamistingimused läksid siis natukene natukene viisakamaks. Siis oli noh, kahe-kolme peale olid siis toad ka nagu omamoodi ühiselamu ikka täielikult ja raha me ei saanud kuskilt, ma ei tea, paari rubla kaupa siis päris nälga ei jäänud, lihtsalt head ei majandanud ennast ära nendes tingimustes paljudele siis aega anti, esimese näidendi väljatoomiseks, no kaks esimest näidendit võtsime kaasa teatisest diplomitööd, üks oli Kitzbergi kauka jumal ja teine oli Šexpyri. Mida soovite. Aga seal oli üks peaosalistest, oli Jüri Järvet ja Jüri Järvet. Kui me see määramine oli Võrru siis Järvet, noh, ma ei tea, mille kaudu, kas ka oma naise kaudu või kuidagi muude vanade tutvuste kaudu oli siis üks vähestest, keda ei saadetud vaid sai tainasse töökohaga, mitte draamateatrisse küllaga. Ma ei mäleta, kas ta sai teatriühingusse või, või oli ta kuskil ajalehe juures ja mina hakkasin siis veenma teda ma nägin ka noortel oleks, võiks olla meil ju siis ikka ka juht ja ta oli hea sõber ja igatepidi telefoni teel siis ikke nuia esindajad aeg-ajalt. Tule appi. Appi, et siin on nii vahva, tead, me saame kõik teha, mis me tahame, no elamine on praegu natuke ja tead, niukene viletsavõitu agu, sina tuled, tead, siis me teeksime niisugust tükidsime, saaksime seda Šexpyri mängida ja. Nojah, ja eks Jüri andiski, järgisise tuligi sinna, aga ta tuli paar kuud hiljem ja siis me saime mängida jah, sedasama diplomietendust seal. Ja siis esimene etendus seal kohapeal, tegime seda, siis lavastasin mina. Ja see oligi siis minu elu esimene lavastus muidugi, kuhu lähed, seltsimees, oo, lähed seltsimees direktor adunud. Ja sel ajal oli niisugune niisugune värk veel, et, et lavastaja omal algatusel ilma autori nõusolekuta ei tohi teha ühtegi kärbet mitte juurde kirjutada, isegi kärbet ei toidi ja selleks peab olema autori nõusolek. Ja siis ma sõitsin tema juurde Tallinnasse. Ja ma näitasin siis mul ajupliiatsiga tehtud. Olen nõus, seltsimees Gunnar Kilgas, tehtud kärbetega Aadu Hint. Ja ma mõtlesin, et kurinahk. Ma olin pliiatsiga teinud, ma võin sinna pliiatsiga teha veel kuitahes palju, aga noh, aga tema viisa oli peal, järelikult. No see oli see, niisugune seadus kehtis üldiselt vist väga vähe aega, sest ja ma tean, tegid lavastajad kõik kärpeid lihtsalt nii palju, kui tahtsid. Kaua te seal Lõuna-Eesti teatris siis olite ühe hooaja? Ainult ühe hooaja, jah, sest seal ikka elamistingimuste tõttu seal kaks või kolm meie inimest said tuberkuloosi. Ja ühesõnaga see asi muutus nii väljakannatamatuks, kuigi seal oli see kolmeaastane kohustus pärast kõrgema õppeasutuse lõpetamist, eks ole, see oli kuni hilise nõukogude aja on ju minu teada kolm aastat piitsa ikka töötama seal, kus sind on määratute suunatud. Aga meeldiv nii-ütelda, rahvakeeles panime selt lihtsalt kaapima, paar inimest jäi sinna, kes põhjendas haigusega. Siis oli niimoodi kui teine abielu pool, näiteks seal. Meil üks inimene, üks naistest abiellus selle ajal, aga mees töötas Tallinnas, tähendab, tal oli võimalus siit minna mehe juurde seaduslikult. Ja minul oli jälle mingisugune seaduslik võimalus, sest ma olin siis seaduslikus abielus oma naise, kellel oli ka keskkooli ainult sõja tõttu lõpetamata, ma ei tea, kas aasta või või isegi poolteist ja sel ajal konservatooriumi juures maitse, kuidas seda nimetada kursused või kiirendatud korras, kus anti inimestele kätte keskkooli lõputunnistused, sõja ajal ju paljud jäidki niimoodi just sõjatingimuste tõttu kuidagi keskkool lõpetamata ja peale selle vaat need omaaegsed evakueeritud, kes tulid tagasi. Ja seal Venemaal ju sõja ajal ei saanud oma kooliharidust jätkata ja tähendab mitte küüditatud ei muidugi üldse seal või keegi taga asjaga just need, kes oli vabatahtlikult sinna läinud lastena täitja. No vot, ja siis mul oli ka õigusabikaasa, peab minema sinna, eks ole, õppima seletama keskkool 100 lõpetatud, vaat muidu ei saanud ju käte, ka teatriinstituudi diplomi, sest ta eeldas siiski keskkooli lõpetamist. Võetigi selle eeldusega, kellel oli veel lõpetamata pärast, et pärast teeb kuidagi ära, jah, kui ta ära teinud, siis ta saab selle ametliku paberi kätte. See asi jäigi niimoodi, et ühtepidi mul nagu õigus oli, aga teistpidi ikaga ei olnud siis Tallinnas ka kuskile teatrisse minna ja vot siis tuligi see kuulutuslehes, et võetakse diktoreid. Eesti Raadio võtab ja siis vot siis episood oligi mul seal vahel raadiokarjäär kolm uut, kuidas Vanemuine tuli? Vanemuine tuli, nii et kui siis ma rääkisin, härra Uusman ütles, et, et meie kahjuks teie teeneid enam kasutada ei saa, siis ma olin jälle tuule peal täiesti. Ja siis käis Vanemuine kas üks kuu aega hiljem või isegi kaks kuud hiljem külalisetendustega Tallinnas. Ja siis ma mõtlesin, et mis siis, kui lähekski sinna pakuks. Ja läksingi, nad mängisid siin ja otsisin ülesande direktori oli Vambola Markus, kes oli siin vahepeal kunstide valitsuse juhataja ja hiljem oli ta veel draamateatri direktor pikka aega. Ja rääkisin siis ära, et vot tahaks tulla Vanemuise teatrisse, Vanemuise teatrit, ma olen näinud, et see nii head head ja üle Eesti teater kohe väga tahaks, ainult Vanemuise teatris. Enno ja ju neil siis oli vaja ja tähendab muidugi ka naine ka Ellen Kaarma ka ja, ja, ja, ja siis oli juba hiirelt lahti lastud, sealt Vanemuises oli lahti saanud ka jälle oma pattude pärast ja vist ka mingi natsionalism, ma ei teagi, mis tal päriselt oli, oli määratud, tähendab see Andrei Poljakov Vene teatrist. Kunstiliseks juhiks, rääkisin temaga ka ära ja Charles ta oligi sellega hinnad vaadanud äge, ega keeles. Noh, ja see ongi kõige absurdsem tegu Eesti teatriajaloos üldse, et eestikeelsele teatrile määrati umbvenelane. Ta oli näitleja, kes sõjas oli kaotanud oma häälevat. Aaa Eino Baskin. Aga temal oli kohe niimoodi, et tema ei saanudki, rääkis niimoodi, et ta näitlejana ei saanud üldse tegutseda. Ja siis ta hakkas, ütlesin, ta oli vene teatri seal, hakkas lavastama ja määrati tema sinna. Inimesena oli ta väga tore inimene ja ta oli nendest väiklastest siin selle kuidagi kes natsionalistid ja kes ei ole kommunist ja kes on midagi muud ja oli nendest asjadest üle. Ja, ja ta oli päris toredaid lavastusi, tegi seal enamik näitlejaid, Vanemuises ei vallanud ka ju vene keelt ja seal olid tõlkija Lauter, olikum Lauderiga koos tegime Lauteri, valdas perfektselt nii hästi vene keelt kui saksa keelt kui. Ja tema siis muidugi siis oli ka siis nagu see tõlgi ülesanne seal ja tähendab muidugi, ega me praegu kaarjunud ju sellega tuleb üks rootsi lavastaja, kes räägib inglise keeles ja noh no ühe lavastusega võib seda teha ja teise lavastusega võib seda ka teha, et tuleb kuskilt soome keelt, nüüd räägivad eestlased rohkem kui oma keelt isegi. Aga mõni inglane või, või, või kes tahes või kuskilt prantslane või sakslane või. Aga, aga et pidevalt ühte teatrit juhiks ikka inimene, kes on selle maa kultuurile täiesti võõras. Sel ajal ju ka eesti kultuuri ei olnud, sellel oli üks nõukogude kultuur. Hakkad jooma Eesti asja ajamas, kuidas teil hakkas siis minema Vanemuises? Ei, seal läks kohe väliskenasti, seal hakkas lihtsalt nagu seda põlvkondandiga nendel ei olnud, olid põhiline koosseis oli niisugune aneemia nagu omaaegsest isetegevusest ju tulnud ja nii noh, ega Tallinnaski olid nad kõik niuksed iseõppijad ju sel ajal veel pärast sõda alles enne kui tulid siis need esimesed niuksed õpetatud lennud, noh, meie oma ja juba Panso kooli oma ja vot siis hakkas nagu see eriala lõpetanud inimesi tulem. Aga seal jah, niuksed noorimat nooremat hakkajamad põlvkonda ei ole ja nooh, Ellen lõi seal kohe väga hästi läbi. Minule siis Poljakov ütles niimoodi, et on mingi noorte lavastajate ka võistlus või konkurss oli siin vabariigis kuulutati välja. Gunnar Paal ei taha proovida, no mina olin siis teinud kaks lavastustele lõunast, tead. Ma ütlesin, aga miks mitte, proovin, asi lõppes sellega, et ma sain esikohatükk, oli ka marupatriootlik, kes see oli? Margarita Aligeeri muinasjutt tõest Zoja Kosmodemjanskaja, st. Seal oli ka, no see oli niisugune. Pöial püsti, ülipatriootlik lugu, aga muidugi Ellen Kaarma mängis seal tõepoolest väga hästi. Nii ta läks ja, ja sellega ma sain omal nagu lavastajana jalad alla seal ja siis ma sain ikka aeg-ajalt jälle üht ja teist Lauteri aegu ja ja saite ise ka mängida, no ja, ja kuidas te end näitlejana tundsite laval nagu kindlamini või vastupidi Fatsiooni, minuga on üldse niisugune asi, et ma ei teagi, kumb ma nüüd olen, mina ise arvan, et maanike näitlejaga teisedki mu ümber, arvad, et sa oled ikka rohkem lavastaja, ma ei tea, kumb ma olen. Ega ma lavastaja koha peal teatrites ei olegi olnud rohkem kui vist viimasel perioodil enne televisiooni minekut Draamateatris vist üks hooaeg oli kogu aeg olnud näitleja näitlejapalgal. Aga ma olen teinud, noh, iga hooajal ikke kas ühe või kaks või lavastust, nii et ma olen kogu aeg nagu selles mõttes näitleja olnud. Aga eks meil Eestis teatis ongi. Võtke Mikiver omal ajal Lauteri juba, eks ole, see oli esinäitleja samal ajal Käisi lavastaja. Kalmet oli nüüd ikka põhiliselt lavastaja. Aga Tooming, Hermaküla enamasti nad on kõik selles mõttes olnud nii näitlejad kui lavastajat, teid võib pidada ka Liivesi lavastajaks. Te olete väga palju Liivest lavastanud, olen küll, jah, miks just Liives? Vaat Liives kuidagi tundus sellel sellel ajal miski värskena. Ja, ja oli mulle vastuvõetavam, kui näiteks rannet. Niisugused väga tuimad ideoloogid Jakobsoni mulle seda tahtis ikka õige pea neid ise ära teha, andis ju plusspunkte, eks ole. Mul ei pakutudki, aga Liives oli kuidagi nii temale probleemid ei olnud nii nii ühekülgselt, KUS asitel tasa meeldad nagu, nagu väga paljudel nendel Nõukogude kirjanikkudel, nii ükskõik kas vene või, või Eesti mis tahes. Tal oli kuskil mingisugune reaalune opositsioon isegi kuskil sees nii välja loetav, kui tahtsid lugeda ja, ja mõned tükid ju keelati lausa ära. Näiteks kui ma olin juba Draamateatris, mina küll ei lavastanud, siis millest vaikis prohvet, see oli üks piibli teemal Vatkas nüüd esietendus toimus või ei toimunud ka esietendust võeti ta juba kuskil seal kontrolletendusel maha, keelati ära. Korraga keegi hakkas tänu lavastusele muidugi enne lugedes nagu ei tulnud see asi väljagi, niimoodi oli väga tore lugu. Aabel Ervin Aabel lavastas, mullivõtteid tuleb meelde. Aga siis, kui nad nägid, mis sest, mis neist on saanud laval, siis ehmatasid ära kõik. Kas läbikukkumistunne on teile tuttav? Ei, ma nii eriti põhjalikult läbi oligi piss kukkunud. Millegi eriti suurega pole hakkama saanud. Vaat, võib-olla siiski noh, kui nüüd nii võtta kokku terve pika elu peale siis muidugi näitleja liinis. Üks kordaminek olid tõenäoliselt Panso lavastuses Schwartzi vari kus ma mängisin seda õpetlast. Huvitav lugu, tähendab, õpetlane kaotab marju ära, see vari on nagu tema mustem külg või tema niisugune teisik, kes on halb ja õpetlane on hea ja seda halba poolt mängis Einari Koppel. Meie pidi mingi sarnasus, oleme mõlemad, olime niuksed, pikad poisid suhteliselt ja ja vot see sai muidugi Panso lavastus ja mina isiklikult mõlemad jaga koppel saime nii väga ja arvustusi ja, ja publikule läks väga hästi. Kuidas te IRLiga läbi saite? Ei saanud kahjuks. Kogu tema käitumise liin oli mulle vastu ka temal lavastuse laad. Ja siis tema niukene ülipunane minevik muidugi ühesõnaga, ta oli mulle ääretult inimesena kohe niisugune vastuvõtmatu luige, paljud teda kiidavad. Ja, ja, ja küllap ta kuskil aja jooksul ka muutus, võib olla. Aga otsene konflikt tekkis minul Birdiga siis kui mina olin ametiühingukomitees seal mina enda Eesti ei taha sõdida ega enda õigusi nõuda, aga kui ma näen teise õigusi kuidagi niiviisi rõhutakse või tehakse ülekohut, vaat siis ma ei saa mitte vaiki olla, nagu öeldakse ja ja vaat, sel pinnal meil olid seal ühe ja teise näitleja puhul tekkis niimoodi julmalt keldri ümber ja lasti ta lahti ja ma võtsin selle küsimuse üles. Ja kuidas ikka niimoodi saab ja, ja, ja sellest läksid tülid lahti ja siis hakati mind ideoloogilisest küljest ründama, et ma ei poolda Nõukogude repertuaari. Ma tõesti mõned tüki kohta nimega tükk, et seda pole küll mõtet, et teha Tallinnast käisid tegelased kohal ja taheti mind Irdiga lepitada, niimoodi lepitada ja seal ei olnud midagi leppida ja noh, ühesõnaga laks asi kõik vastu. Olite üheksa aastat Vanemuises ja jaja ja siis tulite draamasse jäite kaheksa ja, ja üheksal maagiline arm, tulite koos Velda otsusega ja, ja, ja kellest oli saanud siis juba teie elukaaslane, nii, just lapse emaga. No vot ja siis oligi, ma ei tea, mispuhul mõistan, Muriga rääkisin, lihtsalt asjad olid juba seal kuidagi nii ebamugavaks läinud, et mis sa arvad, et kui Meil tuleks veel ta koos ma teda tundsin ammu tammurit, noh ta oli ka ju sel ajal, kui ma tean, mis käisin, oli niisugune peaaegu omaealine, mõni aasta vanem ja no muidugi, eks ma tulin kaasavarana kaasa, sellepärast et no Velda otsus, et tuleb draamasse, see oli tema jaoks, noh, eks ole, tib küllaltki suur sündmus ja siis mina tulin niimoodi nagu kaasavarana ka kala teie jaoks ka suursündmus, minu jaoks ka suursündmus ja. No vot, ja siis hakkas see draamaperiood. Ja seal ma oskasin jälle muidugi titektsiooniga ja tammurigaksi sel ajal juba direktoriga tülli minna, siis ma olin ametiühingu esimees. Ja ma hakkasin nagu mulle etteheidet ja ma hakkasin demokraat, jäta jama niimoodi. Ametiühingukomitee esimees peab olema kohal, kui jaotatakse igasuguseid preemiaid näitlejatele ja juhtkonnale ja tehti kõik minu selja taga ja ma siis hakkasin nõudma, et kuidas siis niimoodi siis öeldi, mis kuradi demokraatiat sa siin ajad? Küll me vaatame veel, mis mees sa oled? See ei puuduta tammurit, mitte tema ei ütelnud, aga meil oli seal teisi ütlejaid. Ja kuidagi läks see asi kõik jälle niimoodi, et tundsin ennast ebamugavalt ja kui Tõnis Kask tegi mulle siis pakkumised, kuule, kas sa ei taha tulla ülesse? Ma ütlesin, et ma ei tea, ma ikka ei tule, tule, tule ja tead, palk on ka niisugune ja naasugune ja ja vaata, veenis mind ära, mõtlesin, miks mitte. Tee on sama ja täitsa vahva ja mis mass peal kaklema seal oma teatris. Aga Draamateatris oli teil tööd küll? Jah, aga paar viimast hooaega läks ka kuidagi, nii et ma sain aru, et mulle nagu välditi niisuguseid Vähemalt mina tundsin niimoodi. No muidugi, aga pärast seda muidugist tuligi see, kas üks aasta, kui ma olin juba televisioonis olnud kus uhkesse see mäss või revolutsioon seal Draamateatris, kus Tamur nagu ja direktor ja mõlemad lahkusid sealt draamateatrist. Ja nii, et see ei olnud mitte ainult minu probleemsele juhtkonnaga, see oli ikka natuke laiem muidugi. Televisioon, see oli hoopis uus maailm. No ja aasia oli uus maailm ja oli küll jah, aga täitsa põnev muidugi, täitsa põnev maailm. Virve aruoja rääkis siin saates, et tema läks ja siis kui televisioon alustas siis oli ikka see olukord päris hull ja siis, kui teie läksite, sest see oli võib-olla tehnika juba natukene arenenud vä pisut, aga võrreldes sellega, mida, missugust tehnikat nüüd praegu kasutatakse ka muidugi nagu öö ja päev, aga ma Tallinnasse tulin ja mind esimest korda võeti televisiooni näitlejana. Ma tegin kromonovi tükkides Aruojatükkides Evi Raur ja kes siin olid tol ajal kõik need lavastajad siis tegite otse. Ja siis oli veel otse siis oli veel otse. Aga siis tuli juba see salvestus, aga salvestus ilma montaaživõimaluseta. Nii et kui võeti üks, ütleme, üks väga palju oli diaatritega niuksed, pikki tükke mängiti sel ajal spetsiaalselt mitte kirjutatud. Enamasti olid teatritükid, eks ma ise avastasin ka rohkem teatritükke, tegelikult pärast. Oli üks tunniajaline vaatus näiteks ja kui siis minut enne lõppu keegi eksis või ei tulnud välja või unustas teksti ära või mingi siis pidi hakkama otsast peale, siis pidi hakkama otsast peale mingisugust katkestusega. Vaat siis, kui mina juba seal põhiliselt olin, siis tuli juba ikka see monteerimise võimalusega, see monteerimine oli ka väga primitiivne, see oli väga primitiivne kõik. Aga noh, enam-vähem siis juba tuli niimoodi. Kui paljude lavastusi tegite televisioonis, no vaat, siin ma kunagi võtsin kokku, neid oli vist 36 36 ja, ja need nende hulgast, ma võin ütelda ka, et olid päris menukad, noh, seesama Rudolf ja Irma, mis oli minu eelviimane lavastus, mida mängeelama laial Elle Kull ja ja ise ma pean üsna mitut hib päris õnnestunuks, ega teda ei taga hea telenäitleja, väga hea. Ta oli nii loomulik, temas ei olnud mitte mingisugust teatraalsus mitte mingisugust. Vaat see on haruldane vahenditus noaga, ta oli, ta oli juhi, aga ega ta oli ka laval väga loomulikult väga loomulikult ja ja samal ajal ta suhtus sellesse öösse kuidagi väga-väga tõsiselt, ta ei viilinud ka proovides kunagi tantsija alati niukse maksimumi. Jaa, endalt nõudis minule ta kui näitleja väga sobis, ma ei tea, kas mina kui lavastaja temale sobisin, aga igatahes ma tegin temaga kolm üsna suurt lavastust. Kõige suurem vast oli Rudolf ja Irma, pärast mängisin Lutsu Äripäeva pildikesi, paunverest on ta nimi, mis jäigi mul kõige viimaseks. Ta mängis Tootsi. Aga kõige esimesena ma tegin temaga Schwartzi draakonit ja siis oli veel siukse ameerika lugu, püha öö üksilduse ja nii et mul temaga on need tööd alati õnnestunud. Kusti repertuaari leidsite? Meil oli ju väga hea toimetaja, kui mina sinna läksin, oli Karin Ruus. Ta oli väga tore inimene ja inimene ja tal oli väga hea ideoloogiline minevik. Puhas ja võimas. Ja selle tõttu ta sai oma seisukohti kaitsta ka. Aga tema vaatenurk kunsti suhtes oli väga asjatundlik. Aga nii kui keegi hakkas kuidagi ideoloogia otsast kinni, siis oli temal seda kuidas ütelda seda tagamaad, mille alusel ta sai vastu vaielda, ilma et keegi oleks teda süüdistanud, et on mingisugune kodanlik natsionalism. Pärast Karin Roosi siis tuli Veronika Kruus Kauaaegne kuuldemängude toimetaja, oli ta ju raadius? No tema oli, leidis väga huvitavat repertuaari ja, ja, ja seal me tegime isegi mõned kuuldemängud tegime telelavastust, eks üks kas või oli see Ardi Liives kuninganna moodi maa mis väga ilusti andis, andis nii-ütelda noh, telesse ka ette kanda kahe inimistik. Ja siis kõige viimasel perioodil oli Terje Põder. Ja tema oli see, kes pani mulle pähe selline mõte, et kas sa ei taha teha äkki seda Tammsaare elu ja armastust, millest sai siis ruudlusi hirma. Kas teles läksite pensionile? Telestleksin, mind saadeti pidulikult, nii, kui sain ka 60 täis, siis kohe üks pool aastat niisama pidasin pensionäripõlve ja siis kutsus Eino Skin mind vanalinna stuudiosse kirjandusala juhatajaks. Toomas Kall oli neil algusest peale olnud Toomas Kall. Temal sai sellest tööst nagu küll. Ja kutsuti mind. Noh, ma pean ütlema, et see ei olnud eriti meelist päik ess stuudio küll, aga see ametikoht. Ma vene keelt valdan suhteliselt nõrgalt. Repertuaari otsimine oli ju ka kirjandusala juhataja ametisse otseselt kuuluv asi lugeda neid venekeelseid näidendeid sealt otsida. Sel ajal oli ju väga raske välismaalt midagi kätte saada, see oli ikka see aeg veel, kus meil oli. Asi oli seal töökoha mõttes, mulle mitte meeldiv asi, aga aga ma olin üldse nii, nagu sakslased ütlevad. Meedsin, Fer alles ma olin, ühtlasi oli siis ka näitleja ja kui oli vaja midagi lavastada, siis lavastasin pakkus lõbu ja nii, et mul on kolm ametit, seal teatrielus, maja teema selles teatris mänginud ja, ja, ja seda maja ei anna selle endisega võrrelda ka siht. Tegelikult ma ei räägi ainult sellest lavast ja lavatehnikast ja saalist ja aga kõik see lavatagune maailm see on ju hoopis teine, näitlejatel on garderoobid kahe-kolme inimese peale ja seal on duširuumid ja seal on proovisaalid ja seal on isegi saun. Ja mis tunne siis oli laval olla üle hulga aja? Vaat ei olnudki nii hull, kui ma kartsin, ei olnudki roostes, ei olnudki nii hull ja see roll mulle meeldis. Ausalt ütelda, Roman Baskin kutsus mind juba varem ühe korra, muidugi, tõsiselt kahtlesin, kas ma üldse käsiteatritöö ei ole, nii et tuled ja teed seal nagu klaverimängijat. Kui nüüd viis aastat 10 aastat näppu klaveri peale pandud annad jälle kontserdi? No ta ei ole küll nii hull, aga tal on midagi. Siiski, sa pead ikka pidevalt olema treeningus? Nojaa, jaa, aga see tipule nagu istun, hästi, mitte roll, aga põgenesin selle taha, et ma ei taha enam mängida, aga, aga Roman oli siiski nii kena mees, et ta nüüd tegi mulle jälle pakkumisi, hoolimata sellest, et mõni julmalt ära ütlesin. Aga see tähetolm vaatasin, mulle meeldis mulle üldse Kall kalli laatia kaljuhuumor meeldib ja mina ju on ka lumivalgeke ja on punamütsike ja kõik nad on vanaks jäänud, peavad aru, et miks nad vanaks jäävad ja osa on juba ära surnud ja tuleb välja, et sellepärast, et lapsed ei loe enam lasteraamatuid, kõik vaatavad telekat. Kuidas tekstiga on, jääb hästi meelde? No no võib-olla teistega võrreldes halvemini võiks ütelda, ausalt. Aga Kaialemite nii raskelt kui ma oma halbades unenägudes kartsin, et ma päris kukun niimoodi alt ära. Te tegite siin Särevi majamuuseumis ka midagi ja see oli üks huvitav lugu, see läheb praegu ka muide veel vaatajaid mahub sinna maksimum üks, 25 30. Ja neil on niisugune tunne, nagu nad oleksid tõesti erakorteris ja vaataksid seda, mis seal sünnib. Ja näidendi autor on Liina Pihlak, keda me kõik tunneme. Teatrikunstnikuna oli kaua aega ka televisioonis töötas Vanemuises töötanud, mina olen temaga televisioonis mitu lavastust teinud või õieti tema mulle teinud kunstniku töö. Ja ta on väga osavalt kirjutanud tüki teatrielust, üks näitleja, pensionil, vala näitleja ja seda tuleb siis intervjueerima. Kas nii nagu teie täna mind intervjueeriti tuleb üks noor teatriteadlane ja vaata ka küsima siis ühe lavastaja kohta ja vaat seal siis ilmuvad niisugused imelikud, vastandlikud seisukohad, üks mäletab seda inimest ühtemoodi, teine inimene mäletab diametraalselt vastandina. Vaat see on sama, nagu me rääkisime nüüd Hirdist, eks ole, mina nägin teda sellest küljest, mis mul oli vastu võtma ja on küllalt neid näitlejaid, kes temaga töötanud on. Kes ütlevad, ta oli suurepärane inimene, temaga oli väga hea töötada. Kui palju neid teatrilavastusi on, mida te olete lavale toonud ja kui paljude roll olete teil kuskil 70 ümber, on teie käsi mängus olnud, ma arvan küll ja aga plussis, muidugi telelavastused ja siis ma muide käisin küsimas filmi, selles arhiivi said ja kes mu käest küsis, miks mul seda vaja oli? Palju ma filmides olen mänginud, tuli välja, see on 17 filmi massinud pühahjumas, kus te olete mänginud ka Eesti esimeses nägu, filmid, elu, tsitadelli, no vot, see au on mul küll ja no see oli 47. aastal, ma olin siis veel teatriinstituudis, kui mind välja otsiti, sealt siis oli ikka päris suur roll ja Me mängisime venda ja õde liialatsiga. Kui praegu vaatate, kuidas tundub siis jah, naljakas on muidugi, aga, aga ma pean ütlema, et see film, vaatamata kõigele ideoloogilisele palastile, mis seal on ja see oli siiski omas ajas siiski päris päris hästi tehtud ja Laur mängis väga hästi, kuidas Gunnar Kilgas mingis lisada ei oska niimoodi vaadata, üldse ma mõtlesin, mis nii loll ja noor ja kõhn olin ka kunagi olnud, vaata teise pilguga. Minu jaoks on ikka näitemäng. Kuigi ma rääkisin algusest, on tõsine töö. On alati ka mingil määral hullud mäng. See on alati pakkunud ka ikka mängulõbu. Aga ega ma ei vahetaks teda küll millegi muu vastu. Kuulsite 2001. aasta saadet ava lava, kus meenutas oma teatriteed hiljuti meie hulgast lahkunud Gunnar Kilgas.