Tere õhtust, head vikerraadio kuulajad rahvamuusikasaatega oma ja ehtne on stuudios Maie Viilup. Et käimasoleva aasta muusikasündmused kõik veel ees ootavad ja enamasti toimumata on, siis teeksime ehk tänases 12. jaanuarikuupäeva kandvas saates tagasivaate möödunud aastasse. Täpsemalt 20. oktoobril, mil Põlvas peeti teist Eesti rahvamuusikatöötluste festivali. Festivalikontserdil astus üles üheksa võistlejat Eesti erinevaist paigust Viljandist, Tartust, Hiiumaalt, Võrust, Kihnust, kellest igaüks tõi kaasa oma paikkonna rahvamuusika, omanäolisus ja eripära. Võistlejaid hindava žürii nõudel pidi esitus olema eesti rahvamuusikal põhinev kasvana reki värsiline rahvalaul, uuem riimiline rahvalaul pilli viis või tantsulugu. Ja tõepoolest, kõike seda Põlva kultuurikeskuse saalis ka kuulda ja näha sai. Ning nüüd järgneva saatetunni jooksul kõlabki läbilõige seal toimunust. Juba kuulemegi taustal mängimas ansamblit nimega peenid, sõrmed Viljandist meelika Hainso juhendamisel. Ja järgmisena peaks üles astuma siis ansambel Kihnu poisid ja nad on päriselt Kihnust. Te nähtavus on kampsunite jällegi juba ära. Ja need neli noort meest on koos mänginud juba natukene üle nelja aasta, neli aastat neil täis suvel ning nad on vallutanud paljud Eestimaad kohad kännud paljudel lavadel ja meelitanud ja kaasaegunud publiku meeleolu tõstmisele. Osalenud Viljandi pärimusmuusika festivalil ja paljudel teistel muusikaüritustel. Aga üle kõige armastavad nad rahvamuusikat ja sellepärast nad täna ka Põlvas on. Nüüd tuleb lugu mida laulsid Kihnu hülgepüügile omal ajal. Mina laulu hülge jäätmina on ka lauluhülgejääs ja kiidandis no küttidest ja kiidan Kihnu Tiides. Rikuus kui külm oliva liine väärigus, kui külm oliiva oli, on taas kõigi ja ääri on taas kõige ja siis tulid kokku küünla. Kui üle ta nyyd õua armsa naabri tõu me saada ülemäe ta siin juttu hülge päästleme ta siidjutu hülgejääst ja keetseedis, no küttidest ja kiitsidki loositi valmista valgamüts, valmis ta valge mütsi külge sätes käeksi külge töös, et siis näeme mitmäeke sinisiis nädala mitmekesi Ta ma kutsula ja siis vaata maa, kus ula veesi, kui on, aeti kuub. Roonis varju ta seal tänas, jäädis, pes valge ristis, valge vaatas kirpu, ärk oli selge. Vaata, skeem oli selge ja kui ka ala kätte Ma jää Sest meri on eluga murra Mialootu seal oht, sest me on veoelulood seal, kus ko hali luusamm on veel kui suvise la ja mere peal kus. Kui sunnizela ja veere peal, kui villa läkker. No järele Ei. Kaota oma. Murega julgust kaotama. Rooliva. Radorm. Laenutas olgu ta ta, mine. Seal loodud surm ei see ära päästa hirm. Nii me seal loodud surm. Ära päästa, hirm. Need olid siis Kihnu poisid, aga järgmised esinejad, kes Põlvas üles astusid, kandsid nime vägilased ja Kristjan priks. Siia rahvamuusika kuulamise vahele sai aga küsitud ka festivalimuljeid žüriiliikmelt etnomusikolooge Ingrid Rüütlilt. No mulle meeldis väga, ma olen teist korda siin žürii ja ja ma olen küllalt palju kokku puutunud ka töötustega ja pean seda väga oluliseks, see on lihtsalt teine liin, mis on väga tähtis selle autentse kõrvale, aga kui ei ole autentset, siis ei ole ka seda, kui inimesed ei ei valda ja ei mäleta seda, siis ei ole ka töötusi ja elada ka tänapäevases vormis ja vahepeal oligi suur lõhe, ei olnud ühte ega teist õieti või kui tehtigi, siis tehti ainult selliseid, selliseid kolme tuuri seadeid. Aga nüüd on suurel määral tänu Viljandi kultuurikolledži rahvamuusika krateedrile tõesti tekkinud meil selline professionaalne muusikute kaader. Ja põhiosa esinejatest oligi ju Viljandist Viljandi üliõpilased või lõpetanud. Ja muidugi oli ka teisi, aga nemad nagu andsid nii möödunud aastal, kui ta tänasel festivalil olid nagu eriti Anss nagu kaaluja ja nägusat sellele festivalile. Ja näed seal kooliajal õpivad hästi tundma autentset muusikat ja ka kas seadeid tegema käivad need asjad koos ja see on festival, siin on iga igas mõttes tore täiendus nendele festivalidele, mis seni olemas oli. Viljandis küll põhiliselt esitatakse seadeid ja töötlusi, aga seal on siiski põhirõhk väliskollektiividel, see on ikkagi põhiliselt ütleksime maailma muusika festival, põhirõhkkond, professionaalsetel muusikakollet piiridel päris maakollektiivide, kes mängivad nii-öelda maailmamuusikat või folkrokki ja oma muusikat. Ei, ei ole see sellise kaaluga esindatud, kui näiteks sellel festivalil siin ei ole mitte mingisuguseid piiranguid ja tähendab piiranguid on nii palju, et päris kõrgetasemelised professionaalid Need ei osalenud võistlusel Nad möödunud aastalgi esinesid nagu eraldi ja nagu nüüd tänagi, tuli Lum nagu klassi omaette, ei ole mõtet võistelda. Ja muidugi see probleem oli ka, et oli siiski kaks eritaset, ütleme, on põhilised, oli ikkagi tegemist, kuigi mitte võib-olla konservatooriumi tasemel muusikutega, aga kolledž on siiski kannab erihariduse, need olid siiski enamasti professionaalsed muusikud ja siis paar üksikute kollektiivi esinejad, kes olid siis need täiesti taidlejad. Ja muidugi oleks nüüd rohkem ühte ja teist, siis tuleks teha nagu erivoorus. Aga kuna neid kokku nii palju ei olnud, siis seekord oligi nii, et loomulikult need, kes olid õppinud muusikat ja rahvamuusikat, pääsesid rohkem mõjule, olid enam professionaalid. Aga teiselt poolt jällegi žürii hindas nii-öelda eripreemiaga sellise tähelepanu avaldusega ka näiteks need Kihnu poisse, kes seal taansuse ja elurõõmu ja ja sellise elamusliku esitusega pälvisid žürii aga saali tähelepanuga. Kahtlemata oma võlu on ka sellistel asja armastajatest esinejatel kahtlemata Nendel on jällegi midagi muud, mine võib-olla professionaalide enam ei ole, need on juba noh, mõnes mõttes teevad tööd ja muidugi kui professionaalidel, siis säilib ka see selline esitus, rõõm ja spontaansus ja professionaalsus veel sinna juurde, siis seal muidugi parim tulemus. Ja seekord ongi huvitav, mõtlesin, et, et kuna oli korraldajate poolt tehtud selline reegel, et seda nimelt ei tohi jagada. Et võib-olla saab meil väga raske olema, et kui on 203 enam-vähem võrdset, nagu möödunud aastal oligi. Aga oli niimoodi, et žürii oli üsna üksmeelne, neil ei olnud üldse eriarvamusi esikoha suhtes täiesti üksmeelsed, kõik leidsime, et see on parim, ta eraldus teistest. No kõigepealt oli näha, et Liina Hendrikson, kes siis nüüd selle ansambli juht oli kunagine Viljandi kultuurikolledži lõpetaja. Et tõesti, et nad teavad, tunnevad ja tunnetavad hästi rahvamuusikat, rahvalaulu see oli siis ilmselt tervik ja sealjuures väga elamuslik ja ütleme, pillimusid, seadeid on mõnes mõttes kergem teha, igal pillil on oma kõla, on, on oma tämbri funktsioon, kuidas neid kokku sobitada, harmoonia ja nii edasi, aga jõuluseadeid on minu meelest natuke keerukam teha. Ja seal oli osatud tõesti põhiliselt regivärssidele tuginev kava väga huvitavalt kõlama panna. Kasutati erinevaid kõlavärve, küll hõikeid ja küll lõunaeesti setu pärast ämbrid küll Põhja-Eesti sellist tagasihoitumad, tämbrit ja huvitavat, teatud väga hästi esitatud ja gaase süntesaatori pillisaade oli nii tausta loov ja sobis selle väga hästi. Kõik, kes sellega kokku ja huvitav, et mis riigikogu saal olid üksmeelsed, et ansambel erines teistest ja ja oli parim. Sest et seal oli üsna mitu põhilised, et Viljandi kultuurikolledžit noortest selliseid punte, kes olid enam-vähem ühe tasemel, kellest oli raske ühte esile tõsta, nad olid oma tuntud heal tasemel, üks natuke ühte, teine teistmoodi ja, ja rokkiv pillimuusikale põhinev. Aga, aga see oli jah, ta tõusis nagu tehtest deta, erines teistest. Et jutt käib ansamblist nimega laululine. Ansambli nimi on laululine ja Niina Hendrikson oli selle ansambli juht ja ilmselt ma ei tea, kuidas Sa tead, et tegid, kui suur osa oli temal või mõnel teisel ja sellele ansamblile andist lisaks kõikide lauljate headele häältele ja ja heale esitusele palju juurde. Eks see väike poiss, kes laulis, see oli ka niisugune hea leid seal ansamblil. Ja siinkohal võiks lisada ka teiste laululiste nimed. See juba nimetatud pisike poiss, kelle häält ka kohe kuuleme, on Hendrich käärik. Ja siis veel Tuuli hekk, Baum Astrid pööning, Anu Taulia, Silvi Dumanskaja ning kuulamegi rahvamuusikatöötluste festivali võitnud kava pealkirjaga Eluring, esitajaks laululine. Nii tuulehoog sees sisse. Nii tuulehoog sees sisse kogumbeedee, lapse kuni. Kooli uksest sisse astu ostis ennast kogu vedelaks. Aga ma aga, kas, kas maa, aga, aga kas, kas ma tulen homme suu või kas tullakse karjast? Jasmine kas teda, kas see aasta üle need üheksa aastat neil miilust karjas käikari Sky ja Maarja? Nii. Hiina lauka elangi olla. Kui kaugele? Laanen. Ega kuule elu, ideede loega, laula-le, laanelinn. See-le Kuubale neelad, tule XML. Jäi on taime. Ei kui ja ja ja, ja laega. Ei, siis ei ole see, et me nii kui neere ei kuiveere Reeli Ei enne sööda muretsenud enne olnud Haaleda enne kui Vaidzee linna lipud linna lipu toomtorni meelemees ja vastan läppe haavata suuri Tügaa summa, vaata ka, et ta on taas kätte õppi, müüdseeaa ta ei lenda, so eadme. Kui lill ega Teha nõudmi. Ei leidnud muud, kui. See. See saadi nii küll ei. Mind ka kurva. No sest me ei tee nii Maa jäetaanma. Tamm. Ja surma. Ta Hinn ja kui suur on sinu ema? Ja. Nii et tõeliselt häid ja huvitavaid eesti rahvamuusika töötlusi sai seal Põlva festivalil kuulda. Viimati kõlasid karjase vaeslapse ja sõjalaulud laululise esituses. Aga Ingrid Rüütel. Kui kaugele tohib üldse rahvamuusikat töödeldes minna, et selle olge säiliks? No põhilisi, et oluline on see, et tulemus oleks hea, aga muidugi oligi mune ansambli puhul oligi see, et rahva piisori nagu lihtsalt selline väline vorm või, või ainult selline tsitaatide kasutamine, nii et ta nagu ei olnud orgaaniliselt seotud seadega ja et põhiline oli nagu muu, ütleme, džäss või rokk ja oli nagu kasutatud rahvaviisid kuidagi formaalseks. Seal on see see piir aga töödelda ja seade või kuidas iganes, aga muidugi, nii, et ta mõjuks ikkagi Eesti rahva pisi töötusena, mitte lihtsalt džäss või rokkmuusikana kus on siis natukene kahtlustatud rahvamuusikat ja see tähendab ka seda, et peab ikkagi seda algmaterjali seda päris ehedat rahvaviisi teadma ja tundma enne kui asuda selle materjali juurde täpselt ja annab alati paremaid tulemusi, mis ongi oluline. Et, et tõesti need saavutavad paremaid tulemusi, kes paremini rahvamuusikat tunnevad, see on päris selge. Ja see ilmnes tänasel festivalil ka. Väga kindel on see, et taoline rahvamuusikatööd festival peaks siin Eestis küll vaja olles jaamu ja edaspidigi toimuma saama tingimata pidama. Aga kas on mingi sügavam tähtsus ka ikkagi sellele, et Põlvas taoline festival toimub, mida põlvest toimub, sellepärast et siin on Ülle Bodecret, kes on üks väga tubli entusiast ehk teeb siin lastefestivale ja kelle idee on siis need, need, need töötluste festivalid ja muidugi noh, Põlva nagu iga muugi selline väike keskus vajab ja mingisugust oma kultuuri väljendit ja väga oluline, kui see juurdub siin üks niisugune omapärane festival, mida mujal ei ole, et võib tõesti öelda, et väga ühesugust, mitmekesist ja erinevat lähenemist oli rahvaviisidele, siin pean, oli nii džäss kui rokk kui lihtsalt selliseid omapäraseid seadeid, mida ei saa klassifitseerida, et ühegi tänapäeva kergemuusikastiiliga ja, ja tõepoolest rahvamuusika võimaldab väga erinevaid väljundeid ja siin ja see ongi just tore, et need olid kasvatatud ja ja ma väga loodan, et edaspidi juurde. Ja nende huviliste ring laieneb veel. Jätkame nüüd festivalil kõlanud muusikaga ja kuulame üht omapärast kooslust kahest vägagi erinevast pillist, nimelt hiiu kandlast ja kontrabassist. Ja neid omanäolisi instrumente ühendavad rahvamuusika kaudu Krista Sildoja ja Jaanus Roosileht Viljandist. Meie saateaeg hakkab lõpule lähenema ja jõuame kuulata veel vaid ühe esineja ja selleks on projekt, mille moodustavad Margus Põldsepp, Marek Rätsep, Kristjan priks, Jane Wilberg, Sandra Sillamaa ja Andres Visnapuu. Nende laul jääb lõpetama saadet, kus kõlasid eesti rahvamuusikatöötlused nädalataguselt Põlvafestivalilt. Laula laula. Mul ei ole värin lubjaluulelaeva ja ja seal oli ka Seal. Suu laulab ta voored, suu laulab, ta huuled.