Mis tundega, mis mõtetega astute üle seitsmenda kümnendi künnise? Ei, 70. eluaasta. See on niisugune tähtpäev, niisugune aeg, et minu arvates on siis vähemalt minusugusel paras hakata pooleliolevaid tööotsi kokku tõmbama ja neid lõpule viima. Kui Oll Päivi antud, kui siis veel aega on ja endas jõudu tunned siis on ju väga kena, kui veel mõningaid väiksemaid asju, nende hulka ma loen kas või näidendi kirjutamist. Nüüd jälle Loemma näidendi kirjutamist enda tööoskuse seisukohalt väiksemaks tööks, sellepärast et käsilolev kokku ligi 120 autori pooglale. Hiigelsuur romaal mammutromaan tol ajal, kui teised tiivad, nimi, romaane, autoripoogen või kaks või kolm siis olen mina võtnud niisuguse tohutu romaani enda ilutööks ja sellega lõpule jõudmine oleks suur asi. Missugune oli see keskkond, mis teid kujundas? See keskkond oli halb. Ma jäin oma pead elama üheksa aastaselt, üheksa aastane võib ju minna karja, seal ma käisin, võib olla tööpois, seda ma tegin. Ja oli niisugune võimalus veel. Kuna ma sattusin samas see, et 10 11 aastane poisike leidis seal mõnikord päris tööd. Seda päris teed, leidsin ma selle keskkonna abil, kuhu ma sattusin. Need olid mitte päris sadamatöölised, nendel ei olnud aega minusuguse poisikese ka tegeleda. Need olid rohkelt pätistunud ja juhutööde peal, neid ei olnud pätid selle sõna tavalises mõttes. Nende hulgas oli pankrotistunud, et ärimehi mingil põhjusel alla käinud advokaate ja teisi taolisi päris hulk nende hulgast, nii või teisiti haritud ja koguni kõrgharidusega inimesi, kes olid aga muutunud elu ja olude sunnil päittideks. Nemad soovitasid mulle tihtipeale tööotsi, aga mina niukene poisikene teha sai. See poisikene sai teha niisugust tööd, mida vanemad mehed teha ei saanud. Näiteks päästelaevade katelde puhastamine katlakivist mann ruumist pääses, vaatame ainult tüürimehe nägu, mõnikord isegi vitt, suure peaga mees oma pead sinna sisse isalt õppida mingisugune kliinutele, poiss aga ronis sealt alla. Talle anti küünal ja haamer, käti värvli vahel oli mul siis juba Tallinna saladuste mingisugune Anne ja seal ma siis panin selle küünla põlema. Toksisin nende torude kallal ja lugesin neid põnevaid saladusi. Ümbrus oli soe ja tunnitasu 20 tsinki tund. Ela Traskis elasin ma sadamatööliste baraki kuuris. Seal oli küll väga halb selles mõttes, et kõik lasteaiad andsid, elas siis samahästi tunda kui väljas väljas soe, siis väljas Bakali sees Bakali, kuid maksta ei olnud tarvis. Raha ei olnud selleks mul võtta ja mõnigi kord ajuti mulle seal barakis taldrikutäis suppi, sooja toitu. Ja niisugune keskkond oligi siis minu kujundaja laiunud ainukene niisugune nooruk sadamas kis teatavate inimeste tõukel ainult ausa tööga püüdis omal hinge sees hoida, seal oli vargapoisse küllalt ja nemad tahtsid mind korduvalt enda kampa võtta. Väga kummalisel põhjusel, et ma nende arvates nägin välja tookord kangesti ausa inimese lõuga. Üks nende juhtidest ütles, et niisugune aus nägu ühel korralikul vargal on kõige tähtsam asi, mis tema isiku küljes üldse olla võib. Mina ka olen kunagi ja see ongi minu üksijäämise üheks tõukeks olnud. Toime panemata varguse eest nii rängalt peksa saanud nii rängalt kannatada saanud mind hoiti kolm päeva talvel välja käigus kinni ja vahelduseks hind ainult eksidki. Ja ma ei olnud sviidi. Enne seda olin ma ka ühe korra jällegi toime panemata varguse eest kere peale saanud, siis olin väiksem, olin viieaastane. Aga minu võõrasisa, kes kui joodikust päris isa perekonna maha jättis, siis ma olin paari-kolmeaastane. Nii kasuisa kõrvaldas perekonnast väärtasju. Ja kuna mina ükskord seal kolme nelja aastasena muidugi teadmata olin võtnud ema rahakotist, kuna ma nägin, kui ema maiustuste eest maksis. Olin võtnud Kaio nihukese kirju paberi ja läinud üle tee kioskisse ja kioskipidaja. Muidugi teatas emale, et näed, poiss tuli omapead väga suure rahaga, mis mina teadsingi spurdi Rauli ja siis anti mulle kere peale, aga muidugi hiljem oli väga lihtne öelda, et kõik, mis juhtus, see oli minu tehtud. Ja näete, niisugune keskkond, oligi see nyyd kujundav keskkond siis ja hiljem. Oli neil mingi kaudselt kirjanduslik huvi näiteks lugemishuvi suurem kui teistel teieealistel. Sain päris koolis käia neli aastat, aga lillatsi jäeti mind istuma, nii et neljanda klassi lõputunnist mul ei ole. Tol ajal, kui mina koolis käisin, õpetati meile ka isegi saksa keelt sest siis oli kolm kohalikku keelt siin Tallinnas väikses Eestis üldse. Ja ma lugesin tõepoolest palju ja ette rutates, kui ma tulin sõjast tagasi ja kõik oli hävinenud. Ja mul ei olnud muud kui sõduri viided. Ja kui ma siis kuulsin, et üks minu kast raamatutega kus on Nobeli preemia laureaadid ja veel muud väärtkirjandust, on kusagil ühe maja pööningul ja kui ma neid kätte sain. Mul oli nii hea meel, nagu ma ei oska seda kohe kirjeldada. Nii ettelugemisel on olnud väga suur tõukejõud ilma minu teadmata, mis mind kirjanduse juurde lükkas. Aga kas te võite nimetada neid mõne inimese, kes selle lükkamise tegelikult toimetas? Lükkamine ja seelik oli, ma olen sellest kunagi kusagil natukene rääkinud. Töötasin siis peale kommenteeriti mind prokuratuuri ja ma olin ühe ühe toimiku koostaja. Seal oli küllaltki huvitav kuritegu ja kuriteopaiga vaatlusprotokoll, mis peab olema lakooniline ja igati täpne ning mahul mitte rohkem kui paar-kolm masinakirja lehekülge. Kuid ma juba ütlesin, et see oli minu meelest hästi huvitav see kuritegu ja ja tolle motiivi kirjapanekul ja leid, oretsed, kõik, mis mul sinna juurde tulid viisid und selleni, et ma kirjutasin selle nii-öelda novellivormis 20 umbes 20 lehekülge. Toimik ülemkohtus saadeti tagasi ja ülemkohtu esimees või asetäitja oli kirjutanud tolle kuriteopaiga vaatlusprotokolli peale. Tagastada uurijale liiga literatuurne vabariigiprokurör isiklikult tol ajal oli see mees. Kaarel Paas osutus mulle seda au muidugi jutumärkides et ta mitmel koosolekul radas muu põhjalikul läbi sellepärast ja ma saan sellest eesti praegult aru ja siis sain ka juba sellest aru, et see oli kõike muud, kuid mitte korrektne niisuguse äärmiselt korrektse asutuse suhtes, nagu on prokuratuur, et selle uurija raskub literatuuri tsemis. Ma andsin korduvalt ja korduvalt sõna, et ma oma läpud hoian eemale sellest neetud literatuuri tsemist. Siis viis saates asja nii et Moskva Stanislavski-nimelises teatris oli kadunud poja esietendus ja hõretega silik leebow. Või oli see Jevgeni urbanskivisturwanski, kes tegi Mart tuisku teate nii hästi, et ehki Kaarel, kadunud Karl Karl oli minu Niilist ületamatu kui turbanski oli veel parim eestlane? Ta oli nii islami, et rohkem enam eestlasel olla peaaegu ei saagi. Etendus võeti hästi vastu ja sellel etendusel viibis ka Kaarel Paas. Ja Kaarel Paas ütles mulle pärast teadronit külmahlasi kuradi moodi mööda. Vot nii ta juhtus. Nii ta juhtus, aga kes mind toetasid, nii tulid August Jakobson ja August Alle. Esimesed retsendi olid, ongi minul August Jakobson nilt koos allega ja huumor nõudsipalt. August Jakobson oli see mees, kes ükskord väga külma ilmaga vist oli ligi 30 kraadi oli pakast võttis palitu lõibist Karja tänaval kinnitõmbes kuhugi kangialuse ja ütles, et teater on, et ükskõik, mis juhtub antagu sulle pähe, niiet ei tea, mismoodi ära jäta dramaturgiat. Ta oli pistridade vahelt või Lohtjate viimasel aru küll kuskohalt selle välja lugenud, et ma siiski võin mingil määral selle alaga tegeleda. Teisi heatahtlikke tagant tõukajaid peale augus talle. Kes aga kord kohkus ära kui ma sain teatavate olu kirjelds teest, niiet Fadolmasin mitu nädalat? Mul ei olnud kui mitte lugeda, aga siiski Kaarel Paasi vabariigiprokuröri kese omapärasel viisil minu tähelepanu juhtis kirjandusele ja kui Jaakob seal 32 epigrammi, mille ma temale tutvumiseks andsin, helistas ta noorte hääle tolleaegsele toimetajale Ado Slutski-le. Et kuule, ma saadan silu juure ühe, mitte just kõige noorema autori, ma olin tol ajal juba ligi 40-le. Et vaata, mis sa nendega teha saad, Aados Lutsk lugesid läbi, ütlesin. Valter Paluveer hakkab siia juurde tegema kohe neid karikatuuri ja mida vaja on ja me hakkame avaldama. No ja nii siis see asi lahti läks, aga ma pean ütlema, et suurusehullustus on üks neetud huvitav asi. Ma olen ka seda põdenud. Sirpi vasarast tuli Pulitate välja kunstivalitseja poolt peente unistusi. Ja mina ehitasin parajasti omale pööningul korteritsiooni 47. aastal. Just põrandalöömise ajal sattus mulle, õigemini abikaasa näitas mulle ühte silpi vasarat ette viis või kuus päeva on jäänud ainult aega ühe näidendite võistluse lõppemiseni. Ma panin kohe haamri ja naelad kõrvale ja abikaasad ei kirjutusmasina kusagilt. Sest ma ütlesin talle, et neid ei ole mitte midagi muud kui ligi nädal aega, kirjutame kohe vähemalt ühe näidendi valmis. See asi tundus mulle nii lihtne, dialoogi trite ja davai, kohe tuleb. Ja oligi nii, et ma jõudsin selle viie päeva kirjutada kolm meeneid, kujutage ette, üks sõidendi oli 10 12 lehekülge, see oli siis peanäidend. Üks näidend oli midagi viis, lehekülgi üks leidunud oli umbes viis lehekülg, võiks lasta näidet. Saatsin need viimasel minutil ära, postitempli kuupäevaga. Ilmub see lugu, et Oll läbi vaadatud. Minu nime ei ole? Ei ole, kolm näidendit ometi saadetud ja nime ei ole. Aga minu karakter on teate niisugune, et mina ei taha jätta ühte segast asja segaseks. Urgart oli tookord tolle žürii esimees. Ja mina küsin siis Ulverti käskis, tuli sinna mingi juhuse leti taha, mina olin teisel pool liteet. Et kuulge, mulle andsin siiam, andsin siia kolm näidendit ja ma ei ole saanud ühtegi ühtegi auhind. Mida te ütlete, kuidas inimene ja ma ütlen, et vot minu nimi on rannet. Tema geid võlgu ütleb, et mitte midagi ei tea. Ega teil ei ole meeles leidnud ja pealegi otsinguks näidet kõige tähtsam, minu arust oli kihlvedu. Tema teeb suured silmad, lõi pihudega vastu lit, Tiia hõikas kuhugi tahapoole. Mehed, tulge kähku siia. Kihlveoautor on siin. Siin oli aga niisuguse intonatsiooniga hõigatud, et ma aimasin halba, kui mitte kõige halvemad. Pöörasin ümber ja lasin kähku jalga. Ja õigesti. Tema tahtis mind nagu ta hiljem mul ühe korra rääkis, näidata nagu imelooma oma kolleegidele nadolid ennast kõveraks ja puruks ja katki naernud sellepärast et mul on praegu veel see näidend alles. Ja see näidend on neid muidugi kõike muud. Kõigepealt ei ole ta viisakas, viisakas ei ole üldse oma töödes nii väga üliväga ei ole kippunud olema. Aga ta oli ka lausa hirmus. Ongi kogu lugu mis puutub minu kirjandisse astumist Kas näidendit kirjutada on raske? Näidendit kirjutada, kui tead kogu lugu, mille põhjal näidend tuleb kirjutada siis on näidendi kirjutamine kerge. Ma ütlen teile ühe niisuguse köögi salatse. Ma kirjutasin ühe oma kõige minukama näidendi kadunud poja. Valmis kolme päevaga, aga olin mõelnud seda umbes poolteist aastat. Aga kolme päeva kirjutasin valmi umbes nädalaga oli ta mul lõplikult juba niiviisi kaante vahel. Et ma sain midagi tema kohta päris konkreetselt eelda ja teised said seda lugeda. Oma viimase näidendi kriminaaltango. Selle loo kokkusaamiseks pidin ma eeltööd tegema. Ma pidin külastama piketi, pidin külastava ametiisikutega isegi mõningat võõrastemaja tutvuma terve hulga juurdlusmaterjalid, ega ma pidin nägema ja kohtuma neid tegelasi nõnda enne kui nad kinni läksid. Ja mõnda hiljem, kui nad leiti, nii vähe kahju teinud olevat ja nii palju kasulikku. Etnad vabastati nendest jutuajamistest paari-kolme nädala jooksul või ütleme, ümmarguselt kuu aja jooksul. Aga võib olla ka natukene rohkem veel tikkis mullugu selle täiesti peas oleva loo peas dramatiseerimine läks mõne päevaga ja kirjapanek kõik kokku umbes nädalaga. Noh, võtke nüüd nii või kuidas soovite? Ta ei ole kerge kirjutada, näidend kui niisugune on üks õigusega kõige raskemaks žanriks loetut, ta on ikkagi raske kirjutada ja üldse kirjandus kui niisugune on kummaliselt imeliku struktuuriga ja tema olemus, kui nii võib öelda on sellele väga raske, kes ei tunne ega mõista dramaatikat, dramaturgiat, kes ei tea neid nõudeid, mida dramaturgia seab autor, kes on mingil määral juba ennast noh, ütleme nii läbi löönud kui see autor, kes hästi tunneb dramaatikat, dramaturgia seadusi, alustab siis romaaniga või mõne muu proosateosega. Tal on palju kergem töötada. Nii ka minul praegu kivid ja liiva kirjutades. Sellepärast et kivid ja leib, ma alustasin selle materjali kogumist 52. aastal. 50 neljandal-viiendal nägin, et ma jooksen, pagan teab kuhu. Ja selle muistendi, siis oli ta väikene ja kõhetu ja oli mõeldud umbes kogu romaani maht 30-le autori Foogale. Nüüd juba esimene raamat on 40 etno dramatiseerinud selle ära, kuna mulle tundus, et näidendi valmis võrdlemine on hoopis midagi muud kui ühe suure proosateose kirjutamine. Nüüd mõtlema vastupidi, kuid et ma olen näidendite kirjutamisega oma teada vähemalt märksa targemaks läinud siis oskan neid teadmisi küllaltki tihti rakendada romaani kirjutamise juures. Nii et nii üks kui teine ei ole kerge kirjeldusi üldse ei ole kerge teda kirjutada saab inimene, kellel on kas ja vist ainult looduse poolt kaasa antud Algled neid või mingil määral arendada. Koolikirjandit on väga paljud kirjutanud. Need, kes on lõpetanud kõrgkooli ja valinud oma tulevaseks elukutseks Kirjanduse tihtipeale ma loen nende lühiteoseid ja leian, et see on keskkooli abituriendi kirjutatud kirjand mille on läbi töötanud neid juba kõrgkooliharidusega inimene. Aga see on jäänud ikkagi kirjardiks. Tal ei ole neid emotsioone. Ja emotsioonide juures ma tahaksin nii palju peatada, et emotsioonide loomine ja emotsioonide oskuslik kasutamine. On üks kirjanduse tähtsamaid tegureid. See on kirjanduse loomisel äärmiselt oluline selle mõistega emotsioon osata ümber käia. Mina olen ennast selles suunas arendanud väga omapärasel viisil. Olen näiteks kurgid, Oljääri sihkspiri püütud lugeda nii palju ja nii kaua, imik korgi juures on see õnnestunud. Etna juba hakkan nägema mustindit, hakkan nägema neidi, higi, Ros raskeid lehekülgi, kus kirjanik tead, murdis, kuidas ja mismoodi eriti korki juures on seda hea, sellepärast et kurgid on välja antud veel nii, kus kurgivaevad on ära näidatud. Mina lähen mõnikord diaatrisse, pean juba, et üks keeruline tükel hea kirjaniku kirjutatud. Eriti tegime seda varem, ma olin seda, kui see võimalik oli lugenud. Kui käsikirja lugenud, seda korduvalt. Ja neide Läksin esimesele rõdule vaadanud peaaegu üldse lavale, vaid ma vaatasin saali, ma jälgisin rambivalguses helendavate nägude pealt, kuidas ja mismoodi need emotsioonid olid, mida autor võib-olla kusagil tänaval kusagil elumis märkas oma raamatu kaudu oma näidendi kaudu andisid edasi lavastajale näitlejatele, needsamad emotsioonid, ronid seal vormiti ikka jälle nendeks samadeks emotsioonideks ning viidi neid lavalt saali ning need emotsioonid jõudsid vaatajani. Ja ma vaatasin, kuidas inimeste ilmeid kajastasid, kuidas idioatsioonid nendeni jõudsid, mida nad välja kutsusid, nuttu, naeru ja nende emotsioonide liikumise kaudu. Ma hakkasingi tabama seda tabamatud imet, mida nimetatakse kunstiteoseks. Kui ta on näidend. Mingil määral ma hakkasin seda tabama. Kui hästi halvasti ma seda ise hiljem suutsin omakorda kasutada. See on juba teist otsustada. Aga midagi ma siiski eneses ära tagasi. Tulema kivide leiva juurde. Mis oli see tõukejõud siis õieti, mis sundis uuesti kätte võtma sellesama proosa algvarianti millest nüüd on saanud kividele? 10 12 aastat tagasi tekkis meil, noh, nimetame seda suur murrang, noored vihased mehed, arvasid, et nad nüid keeravad maailma peapeale ja, ja tulevad välja diaatrist löödi minema terve rida inimesi ja mina puhtal kujul solidaarsusest Jeltsin Meidendit Te kirjutamise järele, et las siis need noored mehed, kes karjusid, et näidendi itega on puhtal kujul välja kui mingi Rannetti monopol. Et las see monopol siis, kui natsid monopoliks peavad, saab üks kümneaastase vaheaja. Ja 10 aasta umbes Ma ei võtnud näidete kirjutamiseks sülge kätte, kuid et mitte niisama vegeteerida, siis võtsime ja selle ärapõlatud ja nii-öelda ka juba maha kantud kivid ja leiva mitmekümne aasta vanuselepingu, mida kirjastus tol ajal siiski minusse millegipärast uskudes olid pidevalt pikendanud. Võtsin selle käsikirja kätte. D. Ja siis, kui enam luuavarrest pauku ei oodatud, ei viitsi, võib öelda. Kirjutasin selle kivide ja leiva esimese raamatu. Koguramaal oli plaanitud 30 autorivooga peale. Kirjutasin esimese raamatu ligemale 40 autoripoognat valmis ühe aastaga. Siis aga juhtus niisugune huvitav asi, et kui 72. aasta lõpul raamat nägi trükivalgust siis sõitsin mina 73. aastal Ameerika ühendriikidesse. Puutusin seal kokku väga huvitavate kohalike eestlastega. Elasime läbi päris mitu seika, millest ma televisioonis päris pikalt-laialt rääkisime. Sealt tagasi tulles läksin ma Rootsi. Rootsis olin ma ka 74. aastal puutusin kokku Lundi tegelastega. Nendes situatsioonides püüdsime pugeda oma tegelaste nahka ja suutsin viibida niisuguste inimeste seltskonnas, kuhu satuvad minu romaani tegelased minu raamatus. Kõik need asjad tulevad kõne alla. Minu romaani kivid ja leib teises ja kolmandas raamatus, mis ajastusse mahub. Romaal algab 55. aastal. Romaan lõpeb kolmas raamat 61. aastal kuid romaani köik kolmandas raamatus väga suures ulatuses umbes 300 lehekülje ulatuses viib meid tänapäeva. Mul läks aega, mis läks aga välja, nuputasin selle võimaluse, kuidas päris uue kirjandusliku võttega niisugust trikki teha, et ta oleks absoluutselt usutav. Ja omal kohal sellest ei räägi, mis moodi see asi on, aga kolmandas raamatus on poolraamatud, täheldab 40-st autori poolest vähemalt 20 autoripoognat juba meie päevades meie päevade valusatis probleemides nendest seikadest, mis juhtisid 76. aastal, sest ma peale selle olin veel Prantsusmaal, sest mul oli tarvis minna mari Jeltsu tädi juure Floriini juure, kes Eestimaal oli Riine. Mul oli minna ja selgeks teha, kas Floriive on valetanud oma rikkusest või on ta tõepoolest nii rikas. Ja siis saigi selgeks. Aga kuidas see lugu oli, seda te loete ka raamatest. Lõpetuseks veel, et tänu headele tohtritele ja tohtritele üldse saan ma jalad tugevasti alla, olen juba saanud. Ja kui kaid, jalad veel kohe nii sõna otseses mõttes veel nii hästi ei tööta, siis pea lõikab tõepoolest praegu hästi ja saame selle asjaga ühele poole ja ja loodan, et lugejad on minu tööga üks kord. Võib-olla päris kaunikesti rahul. Töömeeleolu ja tahtmine on teil praegu väga hea? Arusaamatult hea, see on lausa lausa mõistmatu, sellepärast et teate, mul on mõningaid niisuguseid kolleege kes on öelnud mulle 50 aastaselt, et nad on omadega läbinud, on tühjad ja nii ja naa. Ja isegi neid, kes enne viite 50-sse jõudmist. Muidugi nad on hakanud väga vara kirjutama, nad on, ma tean mehi, kes on hakanud 20 kirjutaja neljakümnesel tan tühjad. Mina hakkasin neljakümneselt kirjutama, oleksin pidanud olema võib-olla kuuekümneselt, tühidujutasid harilik matemaatikat aga kuna vahepeal loeme, olid haigusaastad, siis sellega anti mulle nii-öelda veel nii sihukest lisaaega. Ja nüüd ma lähen selle lisaja arvel. Tõenäoliselt ise tunnen, kui nüüd need tohtrid, mull andku jumal või kurat, meile pilvistetad ikka püsti käiks vähemalt viis aastat. Kuulge siis mõne pilvenäidendiga vähemalt ühe näidendi ja mul on veel üks suurem plaan. Haarake. Kui on tervis hea, siis kipuvad need talid ja tulevikuplaanid kangesti peale suruma. Kas näidend laval ja näidend raamatuna on küllalt erinevad asjad? Neid end laval ja niiden raamatuna. Kes oskan näidendit lugeda, siis appi aegu raamatuna lugedes juba sille iva, kindlalt käti. Minul isiklikult on olemas minu minu isikuline ekraan, isikuline lava. Ma lähen, kui ma loen juba neid tegelasi tegutsemas kõnelemas, näen nende viha ja armastust ja kõike muud. Aga. Kindla kehastuse nõnda siiski näitlejanna. No ja näitlejale äärmiselt vajalik, sellepärast et ei ole suuremat rõõmu, kui näed, mis moodi näitleja on, selle, mille sina arvasid juba lõplikult lahendatud olevat, ta lisab sinna niisuguse sära veel juurde. Et Te teate kohe algan toob kohe pisarad silma. Kui tal hea lavastaja käest läbi käinud Yadele heade näitlejate kaudu saali jõudnud siis ta tingimata kutsub ja toob need emotsioonid uuesti värvikalt välja ja ei ole paremat tunnet autoril vähemalt. Ja kindlasti kalleitlejatel ja ostjal. Ja kindlasti ka siis vaatlejatele, kui nad lähevad pärast laiali, et midagi nähti, mida tasus. Vaat Ma olin eesti tõugu miljonäride külaliseks nädalalõppudel. Ma isegi lasin ennast ükskord pettusega meelitada. Kuhugi, kus mind Kuura sületroika, mille esimeheks oli Talvar Ago Talvar, kes oli meie kohtute poolt metsikute kuritegude eest kaks korda surma mõistetud. Ma olen isegi olnud sunnitud temaga klaase kokku lööma. Ta oli hambuni relvastatud nagu tema adjutant lillep temaga koos. Troika kolmas liige oli kivi, vaid see oli tol ajal Rootsi pikalaenu panga üks direktoreid eestlane. Tema oli kõige korrektsem, tema närvid ütlesid kõige rutem ylesse. Minul ei jäänud närvide ülesütlemiseks aega, sellepärast et Talvariga ei olnud nalja. Talvar. Oli nagu ma hiljem kuulsin. Seal oli veel keegi Vello pikkume, kes on ühe Rootsis asuva Stockholmis asuva imilgantliku ajalehe üks kõige viljakam kirja saatja ja kõige vähem andekam, musta ja sellepärast, et tema kirjutasid tihtipeale juba oma teostuselt, näitavad, et tegemist on armetu valega. On inimesena vaadake, alati on kaks poolt, inimeses, mõnikord isegi kolm. Inimesena oli ta minu vastu, peab ütlema küllaltki sõbralik ja küllaltki heatahtlik. Alles hiljem ma sain teada, et see oli laiema staabi otsus ralletiga esialgu olla ettevaatlik. Ja tookord ütles ta mulle. Kui. Lugu oli peaaegu lõppenud. Ära karda rannet ilmaaegu. Olid sa võib-olla vahepeal pabinas. Siidi oleks tapetud. Talveril oli teine plaan. Eks? Ninaluu sisse löödud kõrv ära rebitud. Vaatad sülekõrisse, üks puurpudelit viskit, siin tuleks pandud auto pakiruumi, muidugi oleks võinud ka hoolikalt ja põhjalikult läbi peitsitud. Ja siin tuleks ühiselt poetatud kuhugi Stockholmi äärelinnatänavale. Väga lihtne Nõukogude turist või mitteturist, nagu ma seal olin, külaline jõi ennast täis, nähtavasti läks ja tülitas tüdrukuid hipid, peksid ta poolsurnuks. Ja nüüd sai oma palga. See oleks õpetuseks teistele, kes kavatsevad siia tulla sinu kombel. Sest ega ma ise alanud ja nagu mind nimetati sealit džikist tuli külla. Pagaladžikist olin, aga muidugi püüdsin kriminaaljälituses ja ega ta nii väga õrna südamega ei olnud, kui tegemist oli bandiitidega. Minu tookord see nii-öelda läbi kloppimisel viis teise kanti, tookordne maja peremees võis omanik piilman kes. Kelle juures viibisime ja kes oli tol päeval väga närviline? Mitte sugugi siibiilmal, keda mina tundsin, sibi. Tore inimene. Sibymel oli täiesti kaubandussuhete pool Nõukogude Liiduga. See piilman oli endine kindlustusseltsi peainspektor ja selle tõttu niisugune rahva nii väga hea organisaator kes ei põlanud ühtegi tööd, ükskõik missugune ta oli ja ta töötas ennast üles. Ning nii imelik kui see on, et ta tõepoolest töötas ennast ülesse ja organiseeris ka teiste tööd Sibi ilmal oli teinud, nagu ma hiljem kuulsin. Väga huvitav võte tol päeval, kui Talvar ja niinimetatud troika mind seal pihile võttis. Vlad ise nimetasid. Tema riigi helistanud lähedal olevatele sõpradele ja nyyd sõitsid mitte autoga kohale niisama ta pole midagi öelnud. Kuulsime minule päris kriitilisel momendil, et õuele sõitsid järsult pidurdasid mitu autot. Siis oli Kivijaitseegis, kohe läks ja kohe tema autokummid kiskusid ülesse Gruusia ja kadumist. Tema närvid olid nii läbi ja tema järele tõusid püsti ja vahetasid ainult imelikke pilke ja lahkusid, rutatis talver ja lepp. Need, kes olid hambuni relvis sellepärast, et nad olid. Söödertyljes laskurseltsi esimehed. Nad võisid relvi kanda. Mina olin ennast viinud ka selles episoodis nüüd juba küll enda tahtmata, kuid ma kirjeldan divides ja leiba liivast täpselt kõiki neid asju, mida elab läbi. Üks minu romaani tegelane Roland Kriisa, kes samamoodi satub nüüd muidugi juba minu nii-öelda kindlal juhendusel samadesse ja veel väga paljudesse väga huvitavatesse olukordadesse. On need olukorrad siis Jaagupi kirikus ja vestles peapiiskop Veemiga. Ma ei ütle mitte midagi, ajasin temaga pikalt juttu tale indoneeslane, endine sõjamees, arvatav füürer nii-öelda peapiiskop, ja kui ma tema oli ju ta, mis siis meie jutuajamine oli ausalt öelda, küllaltki südamlik. Nojah, ja ütlesin talle sellise mõnusa südamised, vaadake seltsimees veel. Siis taipasin, et kõike muud ei ole mitte antud juhul seltsimees ja vabaltsin, et andke andeks, härra Veemite. Ta ütles, et tere, kallis härra Rannek. Minule on öeldud palju hullemini kui teie praegune tiiklesimesi sõna seltsimees, palju hullemini on, mul ei olnud, ei ole midagi, räägime edasi. Näete, kõik need niisugused seigad on tehtud ainult kivid ja leivahuvides. Oli see siis Mississippi ääres, oli see siis ohkan, Kuta Ühel etendusel Broadwayl kus isegi minusugune mitte vähe maailmas läinu jäi hämmast, sest keeletuks sellepärast, et kõike muud. Aga uhkal Kuta paneb igale igale. Superpornograafiale veel särava krooni pähe. Täiesti välja. Hullumeelseteks käikudeks nimetatud käigud, siis tuli neidki sind tõsiselt, hoiatasid teist korda rootsi minemast, kuna oli juba teada, et see oli nali, võib minule väga halvasti lõppeda. Ma tahtsin minna oma õhtuga keeldu, ei olnud, kuid öeldi. Kui sa lähed autoga, siis sind sõidab üks mingisugune suur suur raske masin lihtsalt laiaks ja mitte midagi. Tehniline rike. Palun väga. Aga minu suurde oleks jäänud pooleli. Ning selle tõttu saanud teatavaid Ridušeerimisi teatavaid muidu parandusi mõningaid juurde mõtlemisi. Kuid mind on naerma ajanud mõned seltsimehed, kes leiavad, et neid on puudutatud, Lyndon isegi tahetud, nagu ma olen tagantjärele kuulnud, kohtusse anda, ette paar seltsimeest on, on lausa leidnud, et ehkki nimed on küll teised, kuid ometi tegu on nendega just nimel nendega. Ma olen ühel ajal sügavalt pettunud, aga samal ajal ka on mõndapidi, olen rõõmus. Sest et see näitab ette, üldistus on paika pidanud. Kui ma kirjutasin näidendi salakütid, seal on kunstnik, avada pind, seitse kunstnikku pidasid tänaval kinni, mõned sõimasid laevu täis. Miks sa minust kirjutad? Aga ometi oli ju näidend siukses ainuke laua peal. Ja nüüd on. Ja ma läksin kohe ruttu. See on praegu vist restoran orja. Tol ajal oli seal nii imelik kuulda 47. aastal, kas kunsti olid siis või mingisugune taoline niisugune vähemalt teatrite valitsus. Ja aga mitte nii, et laps pannakse klaverimängu õppima ja teda tuubitakse ja huvitaks siia tuubitakse ja lõppude lõpuks tuleb küll mõnest jah, võib-olla lapsele ka juba andeka andekalt. Tuleb üks niisugune tore kontsertmeister, harva ülemaailmse kuulmisega interpreet. Aga tihtipeale jääb üks muusikaõpetaja ja veel kurvem, kui tuleb üks klaverdaja, mina nimetan neid kani. No tore inimene oskab pilli mängida. Kirjandus niiviisi endaga mängida ei lase. Te räägite kõikidest romaani tegelastest nii kindlalt ja seikadest nagu oleks teil olnud tõepõhi all paljudele asjadele väga palju. Veel väga paljudel tõepõhi all. Ma peaks ütlema, et see on tõsielu, mis on läbi käinud minu isiklikust. Natuke idevalt öeldud kunsti prismas. Mul on jah, Marieltsi vanemad elasid Tapa kandis elavad praegultki seal, kuid mitte niisugusel kujul, nii kui mina olen neid näidanud, mõnda pisendatud, mõnda on vajadusel võib teistmoodi näidata, isegi kirikuõpetaja luts on minu isiklik tuttav ja väga palju mulle nõu andnud, kuidas ja mismoodi ja kuidas ta üldse kirikuõpetajaks sai ja mikspärast oma ametit vihkab, kuid seda ikkagi edasi veab. Kustas rukk, selle tekkimine on äärmiselt omapärane. Oli ükskord üks niisugune masintraktorijaama direktor, kes ei olnudki nii-öelda päris eestlane, tal oli kerge aktsent, kui ta rääkis, ei saanud öelda, kas aktsent oli, oli see Finest või oli siis saksast või oli see pagan teab mis suvisest kiirist. Aga ta oli oma käitumiselt ideaalne masintraktorijaama direktor, nii nagu ta pidi olema nii, nagu me lootsime, ta oli suure südamega. Ta lahendas väga keerulisi probleeme väga raske rajal. Aga nimi tuli mull ühest mehest, kelle nimi ei olnud lokk. Aga tema nimi oli lamba kähar. Käharast võtsin Moloki. Ja kuna teguviisist tema elutiguviisist võtsin ma mõned üksikud motiivid minema põhjalikult ümber töötasin. Temal oli kaku lakest aine. No see oli kõik kõrvaline asi, ta ei olnud üldsegi lokki moodi. Nii olen ma tükkhaaval neid tegelasi kokku koguvad, aga probleemidest mööda minna ei saa, kivid ja leib ei ole mitte ainult põllumajanduskivid ja leib on meil ka kirjanduspõllul. Küllalt palju on kive. Ja mõnikord kipub leiba kasinaks jääma kunsti vallas üldse ja mitte ainult kunsti vallas. Ilu üldse on niisugune. Ja sellepärast olengi ma nüüd selle romaaniga veidikene kimpus, aga mitte ka enam ta lõpupeatükid, kolmanda raamatu lõpupeatükid. On masinas kirjutatud ja valmis, ma ütlen veel ühe köögisaladuse ära, kulla kirjutan näidendi siis kirjutama leidunud enim, ma mõtlen selle loo enam-vähem valmis, kirjutan valmis lõpupildi. Sest mul peab olema märklaud, kuhu ma kogu oma tegevuse suunal, kõik need nooled, mis ma lindu lasen, peavad tabamusega märk laule. Rowaligal lätte samamoodi ligemale 120 autoripoolne, kuid lõpp oli mul ammu teada ja ma olen ajaproovi jälginud. Kas lõpp muutub kunagi? Kas ma leian, et tulete ise lõpupalle? Ei, kümneid aastaid on see lõpunud paigal. Maren selle lõpuni puhtalt valmis kirjutanud ja lõpp on olemas. Aga kui palju on vahelt puudu, siis? Teate, ma olen üks niisugune imelik elukas. Kui mul järsku hakkab Koitla, et mingisugune rootsi seik tuleb mulle väga teravalt meelde, täna. Maraputada ära homme paari päeva pärast, siis ei ole mitte midagi muud, kui tuleb, siis ei kirja panna. Ja nii olen ma läbisegi nagu mingid mosaiiki ladunud ainult minu peas oleva kindla Plali järele. Ja tuleb välja, et sellest mosaiigis olen ma nüüd haigusi aastate jooksul pidanud kõrvale panema ja vist ära viskama. Võib-olla koguni paarkümmend autoripoognat, aga mul ei ole sellest põrmugi kahju, kui ma kirjutan palju paremad asemel liial lood selle südamevaluga, kivide ja leiva pärast. Siin on ka minu südamevalu. See ei ole mitte ainult Nende, nende kirumiste ja küsimiste laviini taga millega lugejad on minu poole pöördunud, millal ometi see teine raamatule mõni ütleb, mis seal magad selle otsas? Ma ei ole väga säravad. Ja isegi haiguse päevadel oleme kasulikul mõtelda, suhtuda.