20. sajandi üks prominentsemaid filosoof on kahtlemata Herbert Marcuse. Frankfurt. Teie filosoofia esindaja eluaastad 1000 898979 ja Herbert Marcuse oli 60.-te aastate lõpu vasakpoolselt meelestatud noorsoo eeskuju ideeline juht. Mark kuuse oli kõrvuti mao ja marksiga noortele suur iidol ja on isegi nimetatud, et 60.-te aastate lõppu üliõpilasliikumisel uus vasakpoolsetele oli kolm suurt m-i eeskujuks mao, Markuse ja Mark. Üks väga tugeva Chegewaraga oli lipukiri. Kas vaara ja ilmselt veel paljusid teisi, aga et need kolm nime välja tuuakse, võib-olla ka sellepärast, et kolmemmi. Aga Herbert Marcuse oli tegelikult tol ajal, kui ta ühines uus vasakpoolsete liikumiste liikumisega ka ju California Ülikooli professor 69. aastal ja tohutult populaarne eelkõige tänu oma raamatule ühemõõtmeline inimene, mis ilmus 64. aastal, kuigi tema elukäik on olnud üsna niisugune ebatavaline, mis võib-olla ei iseloomusta ühe Lääne professori elukäiku või nagu üks tema kolleeg on Marcuse elukäigu kohta öelnud nii et ta sattus pidevalt autsaider seisundisse ja võib-olla just seetõttu sai temast autsaider, ite ideoloog, oleks võib-olla huvitav paar sõna tõepoolest Herbert Marcuse elukäigust rääkida. Ta sündis 1898. aastal Berliinis küllaltki jõukas juudi perekonnas ja noorus möödus tal üsna muretult kuni esimese maailmasõjani, milles ta võttis osa keisri armees sõdurina. 1918. aastal pärast keisri troonilt kukutamist saab Markuusest Sotsiaaldemokraatliku liikumise aktiivne tegelane töölisliikumise üks liidreid ja ta vaimustab mõnda aega isegi roosa Luxemburgi vaadetest. Hiljem õpib ta Berliini ja Freiburgi Ülikooli filosoofia teaduskondades ja pärast filosoofia hariduse omandamist töötab ta mõnda aega Berliinis ajakirjanikuna, kuid nagu ta ise on hiljem öelnud, et see töö talle eriti istunud. Ta otsustas ennast pühendada hoopis filosoofiale ning alates 27.-st aastast töötab ta Freiburgi Ülikoolis. Filosoofiateaduskonnas on mõnda aega tuntud eksistents realistlikku filosoofi Martin Heideggeri assistent ja arvatakse, et ilmselt just sel perioodil hakkas ta huvituma Marxi filosoofiast ning püüdis seda tõlgendada. Rohkem küll eksistents realistlikkus vaimus. Nüüd. Ja elukäik oli üsna punane mingis mõttes teiste Frankfurdi filosoofidega. Ka Markuse on sunnitud 33. aastal Saksamaalt emigreerunud, algul Šveitsi, hiljem Ameerika ühendriikidesse ja alates Ameerika Ühendriikide perioodist tutud Just Burti filosoofidega tutvub Hork Haaemmeriga. Nii et tema elu alates sellest ajast on väga tihedalt seotud Frankfurdi filosoofidega. Aga võib-olla veel paar niisugust üsna olulist seika tema elukäigust, nimelt teise maailmasõja ajal oli ta USA strateegilise luureosakonna juhataja ja Markuse ise on kirjutanud, et see osakond kogus sõjalist ja poliitilist informatsiooni fašistliku Saksa oma kohta ja töötas välja psühholoogilise rünnakustrateegiat ja taktikat Saksamaa Saksamaa vastu. Aga 50 lendavatel aastatel ta pöördub uuesti tagasi akadeemilisele tööle, pedagoogilisele tööle ja alates sellest ajast ilmuvad ka tähtsamad tööd, millest võib-olla võiks märkida eiros ja tsivilisatsioon, mis on ilmselt mõjustatud oluliselt psühhoanalüüsis köha või neoFroidistlikus sotsioloogiast. See oli siis 55, aga aastatel 52 55 saab ta Rockefelleri fondi stippi meediumi ning kirjutab raamatu Nõukogude marksism. Kriitiline analüüs, mis ilmub küll 57. aastal ja 60.-test aastatest alates, töötab California Ülikoolis professorina ja hiljem ta ise märkinud, et just siis äkki ta hakkab kuidagi seda Ameerika ühiskonda väga kriitiliselt nägema ja väga suurt pettumus valdab teda ning 64. aastal ta kirjutab siis oma noh, niisuguse kõige tähtsama fundamentaal maalsema töö, ühemõõtmeline inimene, alapealkirjaga arenenud industriaalühiskonna ideoloogia uurimine. Ühemõtteline inimene on väga märkimisväärne teosest seal annata teadlase selge ja karmi pilguga hinnangu salaja Ameerika testi, nagu ta ütleb täissöönud ühiskonnale, sest ütleb ka, et see tehniline tsivilisatsioon mis on nüüd kõrgelt arenenud, on siidi sellest, et kujuneski väljamõõtmeline inimene ja ta ütleb, et see on täissöönud asjalik ärimees kes pole võimeline tugevaks emotsiooniks, välja arvatud võib-olla eneseuhkus või enesega rahulolu ja positsiooni mööndus. Ja see, selline rahulolev, ratsionaalne inimene on valmis järgima muidugi üldtunnustatud norme ja nõudeid. Ja sellega lülitub täielikult massi ühiskonda massi Skunktsiongi Markuuse, millest ka masstootmine massitarbimine ja see esitab oma nõuded igale inimesele igale isiksusele. Inimesed tajuvad endid nagu saadud omandatud kaupades. Nende hinged asuvad, kirjutab Markuus, asuvadki autodest, stereo kombainides, majades, köögisisustuses ja nii edasi. Tähendab ühe meeldimine, inimene on kujunenud just tarbimise, kõrge tarbimise ja tootmise teadus tehnika arengu. Nagu mehhanismi mõjul. Ja sellel inimesel nüüd ühemõõtmelisele inimesele ongi atrofeerub veerunud sotsiaalkriitiline suhtumine. See on üks Markuused põhitees, et ei saagi enam töölisklass, mida Marx ütles, et on nüüd revolutsiooni tegija ja muutja narkoosi ja ka teiste uus vasakpoolsete poolest see rolle päravat, nagu sa ütlesid luupennile. Vaesed rahvusvähemused, töötud inimesed, radikaalne intelligents, kond, aga ka üldse ütleb vaeste riikide vaesed ja siis selline, noh jah, lumpen, lumpen, kihvt ja ta ajas nagu nendele selles mõttes ja sigivad Prantsusmaal, mujal ka. Ja hiljem, nagu me eelmises saates rääkisime, tõmbusid isened Frankfurdi mehed, uued vasakpoolsed ideoloogid nagu kõrvale ja ja seetõttu olukord, mis oli Prantsusmaal 68 kevadel oli ju kummaline, neid oli sadu väikseid gruppe, parteisid, kõik karjusid, tahtsid võimule. Isegi prantslase komparteile pakuti otsekohe võimu tollal. Ja need mõtlesid läbi poliitbüroo ja ütlesid, et ei, me ei ole suutelised selle võimuga midagi tegema. Ja puudus see, mis oli Lenini plussiks, seitsmeteistkümnendal aastal Lenin esitas, eks ole, kolm konkreetset loosungit, prantsuse vasakpoolsed tudengid tollal ütleme, Markuusest muudest hullustatud. Nendel oli 100 ja 200 loosungit, piltlikult tähendab alates Eestimaast ja võimust kuni lõpetades seal homoseksualismi ja muude taoliste välja kõikidele võrdsust, vabadust, nii tuli loosungite täielik kirevus. Ja aga see oli võib-olla meelega sellepärast, et, et nagu sa rääkisid, et ma kuuse kritiseerib tõesti kaasaegset industriaal on ühiskonda, ET industriaalühiskond on niisugune tehniseeritud kõrge tööviljakusega ühiskond, kes toodab siis seda ühemõõtmeliste inimeste ühemõõtmeline inimene kes ei ole ja inimene sellepärast, et et ta ja nagu elab ja töötab välises Unduse mõjul, kuigi ta ise seda üldse ei märka, ta ise arvab, et ta on õnnelik inimene, sellepärast et ta elab üldise heaoluühiskonnas ja, ja ta on nagu integreeritud sellesse üldise heaoluühiskonda. Aga Markuse arvates selle tehnoloogilise progressi eesmärgiks või, või majandusliku kasule toetuva ühiskonna eesmärgiks ongi kõikide opositsioonide pitamine, mis sisuliselt tähendab iga asuvuse kriitilisuse hävitamist. Ja kaasaegse industriaalühiskonna suurimaks saavutuseks on Marcuse arvates see, et ühiskond lähtub ühistest rahvuslikest eesmärkidest. Noh, see on see, millest meie praegu unistame siis kahe parteilisest poliitikast, mis lõppkokkuvõttes hävitab igasuguse pluralismi saavutatud kokkuleppega business i ja töö vahel. Ja kõike seda tehakse tegelikult majanduslikult kasu nimel, see on see puhas instrumentaalne mõtlemine jälle kus mõte on muutunud ainult vahendiks materiaalse kasu tagasi ja tagaajamisel progressi nimel ja Marcuse arvates, sest tegelikult on siin mängus ainult korporatiivsed huvid. Korporatiivsetele huvidele on ühiskonnas kõik muu hallutatud nii inimese mõtlemine kui ka tema looming. Ühesõnaga see on see instrumentaalne ratsionalism, mis iseloomustab modernistlikku, ühiskonda ja mingis mõttes Frankfurti filosoofidest juba horkaimerist ka ja ka Markuuses saab ju alguse uue uue ratsionaalsuse otsimine mis tänapäeval postmodernistlikus kultuuris ju väga aktuaalne probleem. No küllap ta on nõnda, et need ühedimensionaalseks inimesed tunnevad, et midagi neilt puudub. Ja nõnda võib ju Markuused, kui vaadata ka 20. sajandi Messijana võib-olla mitteisikuna, aga igal juhul on see, mida ta kuulutab Mess pianist. Ja ilmselt ei saakski see olla samasugune nagu 20 sajandit tagasi või nii nagu sabatants viie juutide keskkonnas seitsmeteistkümnendal sajandil oli üks näiteks messias. Aga. Inimene, kes tajub, et tal midagi puudub, oleks hea meelega valmis laskma endale seda transDentaalsete tagasi andma. Ja Marcuse puhul on Üheks allikaks loomulikult marks, aga jah, haide gear, aga teiselt poolt ikkagi ta ühiskonnakriitika on väga Froidiaanlik ja teine põhiteos, kus ta just seda veetlemise või himu mehhanisme uurib, on ju puhtalt just niisugune psühhoanalüütiline, mis kombel manipuleeritakse tänapäeva inimest. Ja kuidas on võimalik nõnda, et inimene laseb ennast manipuleerida ja kujutleb, et ta on vaba. Parim manipuleerimine ongi nõnda, et inimesed teevad täpselt seda, mida neilt tahetakse ja usuvad, et nad on individuaalsed. Individuaalsus võib väljenduda nõnda, et sa lased endale portfellile monogrammi teha või kannad just täpselt moes olevaid pükse, aga firmamärk on ehtne ja see on niisugune pealiskaudne külgaga. Aga kui juba psühhoanalüüsist rääkida, siis otseselt ei puuduta Frankfurdi koolkonda küll, aga Markuse on üks selles raamatus analüüsitute mees. Arst Eberhard Richter kirjutas raamatu tercottes kompleks jumalakompleks Low analoogiliselt alaväärsuskompleksile. Ja alapealkiri on sellel raamatul inimese kõikvõimsuse usu sünd ja kriis ja ta analüüsib filosoofia ajaloos just põhiliselt siin renessansist ja valgustusajast peale põhitrende filosoofias. Ja see raamat ilmus 79. aastal esiesimeses trükis, aga järgnevad trükid tulid riburada ja ta mingil kombel põhjustatud Roorigi. Sest nagu meil oli juttu frankfurdi koolkonna kogu, selle analüüsimise puhul, et inimese mõistus on väga instrument ainult niipea, kui ta peab iseennast analüüsima, ei saa tema tulemustes enam kindel olla, sest seal paratamatult nad kujunevad, niisuguseks, nagu näha tahad. Ja siin ta võtab õppe näiteks või niisuguseks mudeliks neurootilise lapselaps, kes ei julge enam magama jääda, sest ta ei tea, mis siis sünnib, kui tema silmad kinni paneb, kes ei luba tuld ära kustutada, vähemalt senikaua, kuni ta uinutab, tuli põlema, kes ei tohi üksi tuppa jääda, nõnda et uksed peavad alati lahti olema. Kes ütleb ei ka siis, kui ta iseenesest võinuks Jaha õelda, aga kui vanemad seda käsivad või soovitavad, siis ta peab negativistlikult reageerima. Sellele lapse puhul ei aita üksgisse oletus, ei ükski põhjendused, vanemad sind hirmsasti armastavad ja see on kõik sinu eest hoolitsus vaid tunne on ikkagi seesama, sest usaldus on kadunud ja laps püüab võtta kogu maailmakontrolli enda kätte. Viimseni kõik asjad, mis sünnivad tema, peab teadma, et tema peab otsustama. Ja see on mudel, mille najal ta püüab võrrelda sealt lipnitsitianiitschet vargsi Froidi võimarkuuset. Ja kogu loodusteadus on ju soov alistada loodus, saada kontrolli alla. Ega see ei ole ju niisugune uudis, on uudishimu pärast, vaid ikkagi puhtpraktiline huvi, et valitseda sama oliga kantil mõistelise suhtesse, dringa kants saab oma ja selles mõttes, et ta kanti autonoomne paali. Printsiip on ju nõnda, et inimene on see, kes on uhke, et mina täidan iseenesest ja ilma kellelegi vastust andma. Ise ei ole see viimane kriteerium, see tähendab see kõikvõimsuse illusioon mis nüüd alles hakkab tasapisi purunema, 20. sajandil, kui tuleb see destruktiivne külge ja praktiliselt välja. Aga Marcuse ja see 68. aasta üliõpilasrahutused on üks niisugune konkreetne näide sellest mehhanismist, kuidas inimene võib-olla heaoluühiskonnas oma viimses südamepõhjas on sellega rahulolematu ja kuna tal ei ole jumalat, kuna tal ei ole kedagi, keda ta usaldada võiks peale iseenda siis ta peab võtma vägi suhteliselt midagi ette. Ja selles mõttes nii nagu Froid analüüsis üksikisikut ja from ja Marcuse ühiskonda. Nii. Ritter on teinud seda filosoofia endaga. Jah, aga kui pöörduda nüüd Marcuse juurde tagasi just selle teose ühemõõtmeline inimene juurde, siis noh, kuna me siin Eesti raadios esineme, siis võiks märkida, et ta kritiseerib halastamatult teoga massimeediumit. Sest massi meedium on tema arvates võimustruktuuri üks element ja just läbi massimeediumi on püütud nagu olemasolevat võimu üleval hoida, kaitsta ja võib-olla massimeedium isegi ei märka ja et ta aitab kaasa ka võõrandatud massi inimese kujundamisele. Massimeediumi põhiülesanne Markuse arvates peaks olema just kriitiliselt mõtleva inimese kujundamine, noh nii nagu kogu hariduse ja valgustuse eesmärk peaks olema kaasa aidata sellele, et inimene oskaks kriitiliselt mõelda, et ta saaks üle oma ühe mõõtmelisusest ja minu arvates üldse kogu selle ühemõõtmelise inimese ühiskonna kriitikal oli ju, eks konkreetne eesmärk nimelt ta püüdis vastata küsimusele. Kes on ajaloolise protsessi subjekt, kes on revolutsiooni subjekt. Ja kasutas selle juures marksistliku füsioloogiat ja see oli looritatud, ütleme, segatud siis siis küllaltki küünilise hilistlikuga kultuuri, kriitikaga. Ja ta räägib, et igal ajastul on ju oma edasiviivad jõud, et kui kunagi olid revolutsiooni subjektiks seal talupojad hiljem pluss siis alates 19.-st sajandist töölisklass. Ühesõnaga revolutsiooni ajaloo liikumapanevaks jõuks on siis alati. Need inimesed, kes on kõige rohkem rõhutud või nagu tema ütles, rahulolematud ja 20. sajandi teise poole iseärasus on see, et proletariaadi vaat või töölisklass on integreerunud üldisesse massikultuuri heaoluühiskonda. Ja selline klass ei saa olla enam ühiskonna liikumapanevaks jõuks. Ta on minetanud oma revolutsioonilise rolli, ütleb Markuvusega nendes tingimustes lääkise revolutsiooniline selline, ütleme, initsiatiiv läheb ülearenenud ühiskonna outsiderid, nagu sa alguses ütlesid, autsaider näiteks ongi need, kellel on kõige vähem midagi olemas lumpenit aga mitte ainult need, kes ütleme ekspluateerimise pärast on vaene vilets, vaid ka need laisad ja lorud ühiskonnas, kes ei tahagi midagi teha. Kannatan rahulolematut ja kadedad. Töötud inimesed näiteks ja ja vähemusrahvused eriti ja kõik siin vaesem kihtkond, mitte klassikaline, ühtteist disainis töölisklass. Nojaa, kanad on ikkagi ainult üles ässitatud, tahavad, sest nii nagu Adorno oma miinimum moraali selles raamatus ütleb, pette intellektuaalid on kodanluse viimased vaenlased ja samal ajal viimased Kadalased, nii et see on ikkagi väga intellekt, duaalne ja sealt ei saagi asja teostajateni väga palju muud jõuda kui mingid loosungid. Mõningas mõttes mulle tundub see uute vasakpoolset ja ka Markuusastest johtuv liin ise endale hukatuslik, tähendab üleskutse küll mingile muutmisele ühiskonnakriitikaga aga see nagu iseennast õgib mingi madu sabastelasse, madu. Hilistsivilisatsioonis see Spengleri järgi ei saagi teisiti olla, sest nii nagu religioon siin on üsna religiooni matkimine või mängimine, nii on siin ka kõik see, et natukene teised tegelased vaat võimule tähendab mis, mis aitab see, kui vähemusgrupid või, või niisugused senised vaesed ja töötud eesotsas oleksid sani järgmise generatsiooni, kui nad niigi kaua seal on, sest tegelikult silmapilk nad söövad ennast paksuks ja laisaks. Ja kamar kuuse pani tegelikult väga suure lootuse ikkagi intelligentsile juba ja just noorele intelligentsile üliõpilaskonnale, miks üliõpilaskond tema järgi läks? Sellepärast et Markuse rääkis, et voorus on mingi eriline bioloogiline seisund, et noored on alati rahulolematud ja seetõttu noh, võime nagu nendele loota, sest voorus pole jõudnud oma elu veel korraldada. Aga kui noored asuvad võib-olla tulevikus ametisse, siis hakkavad nad rääkima oma isade eeskujul või nagu Marcus armastas öelda, et kes kahekümneselt pole, sotsialist on lihtsalt loll. Aga kes veel neljakümneselt on, sotsialist on uuesti loll. Nii et see oli üks Markuuse lemmik imik. Tees, mis noortele väga meeldis, noored läksid varguse järele ja Markuuses meeldis neile kõige rohkem tema radikaalsuse, see, et ta kutsus seda industriaalühiskonda täiesti lõhkuma, täiesti purustama. Ja kuulutas, et olgem realistid, aga soovigem võimatud ainult see on edasiviiv jõud. Kuid võib-olla tõesti, nagu te siin ka rääkisite, et ühelt poolt totaalselt eitades kogu seda industriaalühiskonda, aga teiselt poolt Ta ei pakkunud välja mitte mingit muud konkreetset programmi ka, kuidas siis seda uut ühiskonda üles ehitada. Tahad Habermas on ka öelnud, et et kogu see liikumine koondast lõpul oli kodanlik mäss ja kodanik ühiskonnaprintsiipide vastu, nii et selles mõttes vist isegi Markuuset on need sõnad hiljem päriti, et see on tühi eitamine, näiteks džiipide liikumise kohta on ta öelnud, et see on siin tühi eitamine ja viljatu mäng ja ja täpselt nii nagu sina ütlesid, hipide liikumisega väga hästi, näiteks väljas, seal oli pääl uus vasakpoolsus, tooge veel sees ka muidugi mingit idamaist, sellist segu ja maost ja nii edasi, aga aga üks kümmekond aastat nad pulbitses mäletan, kuuekümnendatel aastatel, hiljem muutusid auväärseteks väärikateks kodalasteks, kes olid oma firmad paar aastat tagasi televisioonis näidati, neid kujundas talguse hipide liidreid ja nüüd praegu on ja nad olid soliidsed, perekonnaisad ja emad ja et jah, tegime nalja, oli tore ja tähendab seesama, millest sa rääkisid kriitiline olek, eitamine, aga see jooksis mõningas mõttes lihtsalt korraliku teadvenda. Kodarlased. Kui öeldakse ära, et neljakümneaastaselt oled loll, kui veel oled samasugune. Et selles mõttes siin näib, et ka siin on tegemist ikkagi väga selge manipuleerimisega maid. Tead, kui rikkalt Markuuse elas, aga mulle näidati näiteks Hamburgis Dorothy selle maja või villat või oskada ta ütelda üks maailma kõvemaid naisõiguslase feminist ja jaga niisugusi radikaalseid teoloog praegu, kes kõigi nende vaeste ja viletsate eest võitleb. No see oli ikka mulle ka paras üllatus, kui vägev see maja juba väljapoolt välja näeb. Kusjuures ma olin selle naise ägedaid raamatuid enne lugenud. Aga juba seeneka tuntud rooma filosoof ütles, et kui Rooma riigi inimesed süüdistasid seenekat, et ta propageerib niisugust lihtsat ja vaest eluviisi, aga ise on Rooma üks rikkamaid kodanikke, siis selle peale seeneka vastased ega filosoofidi räägi kunagi sellest, kuidas nad ise elavad. Nad räägivad sellest, kuidas tuleb elada, et kui ükskord suudan, siis võib-olla elan ka oma sõnade järgi. Kas küsimus ei ole selles? Sören Kirke kooril on üks vahva võrdlusete filosoofidega, nõnda nagu vanakraamikauplusega, kus sa näed aknal silti, siin pestakse pesu ja võtad oma pesupampu kaasa, lähed pesema, aga siis tuleb välja, et silt oli müümiseks. Ja. Minu meelest ka Markuse ja nende võib-olla ka teiste Frankfurti filosoofide ikkagi teene seisneb selles, et nad üsna oluliselt raputasid seda mingis mõttes võib-olla ka stagneerunud ühiskonda, mis oli orienteeritud ainult kasvule ja tehnoloogilisele protsessile. Ja kui kui Markuuse eitas üldse igasugusi selliseid legaalseid võitlusvorme ja pooldas anahhismi ja protestivormiks, luges niisukese uue meelelise arendamist läbi kultuurirevolutsiooni läbi sürrealistliku kunsti, siis ilmselt Ma ei pakkunud välja küll tõesti mingit väga konkreetset ratsionaalset programmi, aga ta aitas oluliselt kaasa ja juba seitsmeteistkümnendast sajandist hakanud kujunema Ma niisuguse tüüpilise euroopaliku mõtlemise võib-olla lõhestamisele või minu arvates noh, ei saa ju mõõta kõiki sentimeetritega ja kaaluda kilogrammidega, minu arvates nende tähendus Euroopa kultuuris on ikka ääretult suur ja kui võtta arguuse puhul ka tema niisugust poliitilist tegevust, nimelt just alates 67.-st kaheksandast aastast, ta muutus ka aktiivseks, nimelt 68. aastal. Ta käis ju Euroopas, esines Jugoslaavias ja Tšehhoslovakkias aga meie mäletame, mis aastase oli Tšehhoslovakkia alle. Või siis 68. aasta mais esines Raio Unesco sümpoosionil, mis oli pühendatud Marxi 150.-le sünniaastapäevale. Esines teemal revolutsiooni kontseptsiooni ümbermõtestamine, mis hiljem kujunes ka uus vasakpoolsete üheksa programmiliseks dokumendiks. Nii et nad raputasid seda Euroopa maailma ikka üsna oluliselt ja nad olid tegelikult noh, ühed niisugused esimesed filosoofid, kes hakkasid kritiseerima seda instrumentaalsete mõtlemist ja ja majanduslikule kasule orienteeritud kultuuri.