Eelmistes saadetes rääkisime Frankfurdi filosoofiast ja Marpisime Frankfurti filosoofia on kriitiline ühiskonnateooria, see kriitiline ühiskonnateooria oli suunatud põhiliselt uus aja filosoofiast alguse saanud ratsionalismi vastu kus inimene ja tema mõistus olid tervikuna antud tehnoloogilise progressi teenistusse. Frankfurdi filosoofid kritiseerisidki kõige rohkem industriaalühiskonda rääkisid sellest, et just industriaalühiskond on toonud inimese totaalsesse võõrandatusesse. Ja selleks, et sellest võõrandatusest vabaneda hakati otsima uut ratsionaalsust sellist mõtteviisi, mis aitaks inimesel muutuda selle eesmärgiks omaette ja seoses nende probleemide käsitlemisega. Me peatusime pikemalt Frankfurdi filosoofia rajaja Hork Haimeri vaadetel ja eelmises saates rääkisime Markuusest Herbert Mark Kuuse, kellest sai 60.-te aastate lõpu 70.-te aastate alguse uus vasakpoolsete liikumise vaimne liider. Mis siis juhtus pärast 68. aasta väljaastumise läbikukkumist Prantsusmaal ja võib-olla siin tuleks kõigepealt rõhutada seda, et osa noorest intelligentsist püüdis endiselt jätkata poliitilist tegevust nüüd aga juba veidi organiseeritumalt astuti kommunistliku või sotsialistliku partei ridadesse. Väga suurt tähelepanu pöörati ühisprogrammi loomisele ja arvati, et võib-olla võib jõuda sotsialismi parlamentaarsel teel paremini kui organiseerimata. Ta nüüd teine osa noortest loobus üldse igasugustest kontaktidest parteilise tegevusega. Kõige rohkem süüdistati komparteid dogmatismis revolutsiooni reetmises ja teatud osa noortest lülitus väga aktiivselt Alarhistlikusse liikumisse. Mõnda aega tegutsesid 70.-te aastate algul Prantsusmaal mitmesugused mao istlikud ja trotskistlikud rühmitused, kuid arvatakse, et neil ei olnud eriti suurt mõju poliitilisele tegevusele-Prantsusmaal. Kolmas osa noorest intelligentsist aga hakkas otsima uut filosoofiat. Uut ideoloogiat ja selle uue filosoofia ja uue ideoloogia kuulutajaks sai filosoofiaprofessor Kluksman. Nimelt 75. aastal ilmus tal esimene suur töö pealkirjaga köögitüdruk ja inimsööja kus ta kritiseeris marksismi kui inimvaenulikku teooriat. Jaa, Klux mann jõudis järeldusele, et marksism viib paratamatult vägi vallani rõhumiseni. Neid ideid ta jätkas ka oma teises töös mõtlejad ja valitsejad, mis ilmus 77. aastal. Aga selle töö võib olla põhiidee, on see, et ta kritiseerib üldse ehkki filosoof, kes läbi aegade on kuulutanud vabadust ja inimese õigust välja astuda olemasoleva ühiskondliku korra vastu kui seekord piirab vabadust. Need filosoofid olevat süüdi seetõttu, et oma vabaduse ideega lõid nad tegelikult riigi riigi, mis on paratamatult üks rõhumise vahend. Ja Kloksman ise rõhutab, et Ta ei ole mitte igasuguse valitsemise vastu, vaid ta on eelkõige niisuguse ratsionaalse valitsemise vastu mis surub alla isiksuse huvid, tema eesmärgid. Ja selles kontekstis ta analüüsib siis nelja saksa filosoofi vaateid, räägib Vihtest heegelist marksist ja nitšest ja, ja võrdleb siis neid omavahel. Viste filosoofia kannab eneses kasvatuslik kui funktsiooni, selle ülesanne on rahvakasvatamine. Heegel on aga toonud oma filosoofia keskuseks jumala asemele ajaloo idee. Marxi puhul rõhutab floksman tema õpetuse fataalset, et iseloomu Gloczmanni arvates kogu Marxi filosoofia ja ideoloogia rõhutab just revolutsiooni ja klassivõitluse paratamatust ja nitse teeb võrreldes nendega justkui kannapöörde võimu ja valitsemise probleemide juurde ja tõstatab väga tõsiselt eliidi probleemi. Et ühes oma viimastes töödes 1987 ilmunud teegaarts on Prantsusmaa L1 man pöördub ka veel selle veel varasema, prantslase suurmehe poole. Ja ta näitab Deckartliku, sellist filosoofi, kes oli väga universaalsete hüperboliseeritult kahtlevate laadi ja siin, ütleme küksman nagu ise negatiivsed humanismi poole läheb, siis tema lõppkokkuvõttes mulle tundub, tema teooria on pessimistlik, ütleb, et ei ole vaja isegi mingit mässu, see, mis oli kõikidel uutel vasakpoolsetest ennem nagu lipukirjaks mäss ja vabadus. Väga pikka aega olid nagu loosungitega, üks ütleb, et kaist, see ei ole mõttekas. Humanism küll ja vaikselt, nagu evolutsiooni teel humaniseerib ühiskonda. Ja ta jõuab lõpuks igasuguse revolutsiooni eitamiseni ja püüab nagu näidata, et mingil revolutsioonile ka prantsuse revolutsiooni ei olnud tegelikult mingit mõtet, sest asendas ju ühe valitsemisvormi teisega. Ja põhimõtteliselt ei ole võimalik muuta Ta ühiskonda olemuslikult paremaks revolutsioon asendab lihtsalt ühe võimutüübi teisega ja, ja see on kõige rohkem, mida ta teha saab. Ja see idee läbib kõiki tema teoseid ka 79. aastal ilmunud TÖÖD traktaat sõjast, kus ta jällegi väga ägedalt astub revolutsiooni idee vastu räägib sellest, et igasugune revolutsioon viib ühiskonna paratamatult tagasi sellest sellepärast, et ta purustab ühiskonna alus tugesi, katkestab tema kultuuri järjepidevust. Ja et kõige rohkem võiks rääkida arengust, mitte revolutsioonist ja areng peaks olema ka pidev järjepidev ja tõepoolest, nii nagu sa ütlesid, siis juba oma 70.-te aastate lõpu kaheksakümnendad aastate alguse töödest ta propageerib nisust, stoitsistliku, rahu, ühesõnaga vastu minekut sellele, mis meid ootab. Ja ühes hilisemas töös euroop juba 2004 püüab ta tõestada, et tsivilisatsioon hukkub 2004. aastal ja inimestel ei ole mitte midagi teha. Nende ülesanne on minna stoitsistliku rahule laastud Ukule vastu. Aga siin on üldse, me näeme, et need uued vasakpoolsed väga tugevalt jätkad, ridamisi hakkas võib-olla ka jahti, kaart, russo, aga eriti 20. sajandil see mingi pessimis kõiki palle, midagi parata, Spengleri, eks ole. Samad räägivad kaes. Ühesõnaga, need uusvasakpoolsed jõuavad just minu arvata mõttes parempoolsusesse uus parempoolsusesse, sellepärast et uusparempoolsuse üks põhiidee on revolutsiooni eitamine, revolutsiooni eitamine ja niisugune evolutsiooniline areng, pöördumine tagasi oma traditsioonide esiisa tema maailmavaate juurde ja ühesõnaga stabiilsuse otsimine. Aga ma tooksin veel uutel vasakpoolsetes pärast just 68. aasta revolutsioonide nagu või niinimetatud siis tudengimässud ja niinimetatud revolutsioonide läbikukkumist. See oli selge siiski ärapöördumine marksismi, mis siiamaani oli nii nagu pealispinna lihtsalt vohanud ja oli väga nagu populaarne tundunud olevat. Kuid pärast seda, kui on 80 aastat selgelt filosoofid näitest ära või olid pettunud marksismi öeldes, et see on lihtsalt üks metafüüsiline õpetus ja Shan Mariibenoa võib-olla kui me saame temast natukene rääkida, tema ju heitis kohe pärast seda marksismi kõrvale kui liigse metafüüsilise õpetuse ja, ja tema arvates marksismi kannud välja, seda 68. aasta tudengite raudteest lihtsalt jäi nõrgaks teoreetiliselt ja neid praktilisi sündmusi, need tänavameeleolud, mis olid ja, ja peataolek ja lõpuks seega laialivalgumine. Ta ütleb, et marksism ei saanudki seda välja vedada. Ja tõepoolest, see oli võib-olla pettumine ühes ideoloogias ühes filosoofias ja kui hakati otsima niisugust uut filosoofiat, siis pöördud paratamatult nüüd juba mitmesuguste ir ratsionalistlike õpetuste poole eriti populaarseks, nagu siin märkisime juba muutusse nitse, tema eliidi kontseptsioon. Aga enne kui rääkida peno aast, võib-olla paar sõna räägime, aga levist penoa oli levi õpilane, kuulus prantsuse filosoof filosoofiaprofessor-le Vii. Nimelt tema looming langeb ka 70.-te aastate algusesse. Ja Tal on võib-olla üks üks põhiprobleem, mida tema käsitleb oma erinevates töödes on võimu küsimus. Juba 74. aastal ilmub tal töö pealkirjaga inimnäoga barbaarsus, kus ta kritiseerib siis niisugust valitsemist ja sellist võimu, mis surutakse inimestele väljastpoolt peale ja tema arvates. Tegelikkus kui sellist loob tegelikult just poliitika, mitte majandus ei määra poliitikat, nagu pikka aega on arvatud, vaid selle reaalsuse, kus inimene elab, loob poliitika, loob poliitiline võim ja levi, võib olla jätkab sõda, Kloksmani ideed. Et revolutsioonid ei muuda sisuliselt ühiskonnas mitte midagi muutuvat ainult valitsemisvormid ja seetõttu on üldse igasugune niisugune püüt parema ühiskonna poole mingis mõttes absurdne. Samas levib, pöörab väga suurt tähelepanu ka totalitarismi probleemidele ja mitmes oma töös püüab näidata seda totalita. Rismi teke on seotud põhiliselt pagandlusega loobumisega Molotteismist ja tema arvates on eos totalitarism olemas kõigis nendes religioonides, mis ei lähtu teismist, sealhulgas ka kreeka mütoloogias ja seetõttu tuleks tagasi minna mitte paganluse juurde, nii nagu propageerisid uus parempoolsed mitte traditsioonilisest mütoloogiast ei tuleks otsida väljapääsuteed vaid et eelkõige just mono teistlikust, maailmanägemisest, ühesõnaga juda istlik kristlikust usust tuleks otsida väljapääsu tänapäeva kriisist ja tänapäeva väga keerulistest probleemidest. Tema meelest see juda islikki kristlik traditsioon just võib-olla intelligentsile nagu selliseks innustuse rõival puhangu aluseks vastuseisus, nagu ta ütleb, et võimu patoloogiale ja just siin vastandab ennast ja nendele uutele Parempoolsetele meestele. Muide, ta on ju väga noormees, suhteliselt mees, tunduvalt noorem, 49 sündinud, aga, aga juba laineid löönud. Varakult alustanud, palju jõudnud ja tõepoolest, nagu sa ütlesid, tema on üks kõige suuremaid uus Parempoolsete kritiseerijaid, muidu need uusfilosoofid nagu üldiselt ikkagi aktsepteerivad rohkem niisugust uus parempoolset ideoloogiat. Aga leviim astub väga teravalt just uus parempoolset, et vastu välja ja arvab, et nii parempoolsed kui ka vasakpoolsed on Prantsusmaal kaasa aidanud fašistliku ideoloogia kujunemisele. Ja ta süüdistab üldse prantsuse intelligentsi ja prantsuse vaimuelu natsionaalsotsialistlike antisemitistlike meeleolude levimisel. Nimelt 81. aastal ilmus tal üks töö pealkirjaga prantsuse ideoloogia. See töö muidugi oli üsna skandaalse maiguga ja prantsuse intelligents reageeris sellele tööle väga tormiliselt. Aga kui nüüd küsida, et miks just seitsmekümnendatel aastatel hakati otsima seda uut filosoofiat, uut ideoloogiat, siis ühelt poolt arvatakse, eks see oli mingis mõttes võib-olla ka moeasi. Kuid teiselt poolt vajadus leida mingi uus inimestele pidev punkti pakkuv ideoloogia oli seotud ka sellega, et just 70.-te aastate algul teadvustati ju väga teravalt globaalprobleemid teadvustati see, kuhu inimtsivilisatsioon oma arengus on jõudnud. Ja rääkides globaalprobleemidest toodi välja 70.-te aastate, et algul kolm probleemide kompleksi majanduse kriis, mis on seotud eelkõige energiakriisiga siis poliitilise juhtimise kriis, mis on seotud tsentraliseeritud juhtimisega, pakutaks välja üleminekut tee tsentraliseeritud juhtimise juurde ja kolmas väga suur probleemide kompleks väärtuste Kreis väärtuste kriis, mis on seotud hariduse kultuurieluga ja, ja arvata dieet, just väärtuste kreisi ületamine aitab väga paljus õletada kriisiga majanduses ja poliitilises juhtimises. Ühesõnaga probleemide raskuspunkt langes justkui uue ideoloogia uute väärtuste otsimisel. Ei, meil ka praegu meie olukorras need öeldud sõnad täitsa õigete väärtuste kriis sellest hakkavad muud. Kui siin mõelda nüüd kõigile nendele meestele, kellest juttu on olnud ja üldse sellele, mida praegu filosoofia pähe pakutakse, siis seda on rohkem ideoloogia kui klassikalises mõttes filosoofia. See õigupoolest kant veel mingil määral küsib absoluutse tõe järgi aga sealtpeale on enamasti küsitud ikkagi tõe tarbimisväärtuse järgi, kui saab rääkida filosoofidest partei kohta kasutatud sõnadega parempoolsed või uus parempoolsed või vasakpoolsed ja nõnda edasi, siis on ju selge, et siin on tegemist teatud ideoloogidega meestega, kes produtseerivad püüavad leida niisugust õpetust, millel oleks hetkel turul minekut, et siin ei küsita viimse tõe järgi ja ka siis, kui sa üksi ei ole, vaid kas sul õnnestub panna massidenda ka liikuma, nii nagu mingil kombel võib-olla olid need mehed, kes, 68. aasta rahutuste taga olid kuigi niisama tõenäone, et ikkagi Hiina raha oli seal taga. Nii et kas seal üldse ideoloogia niivõrd määrav oli, kui, kui, et noh, siit võib jälle leida muidugi marksismi kinnitust. Aga kui tahate ka sellele, et tegelikult aa siin maailmas teeb kõik kui nii sugusedki asjad lõpuks sõltuvad sellest, kas keegi tahab maksta kinni. Aga see on nähtavasti paratamatu, et teatud aegadel ainult kritiseeritakse ja nõnda ei ole nende meeste jutust ka palju midagi. Positiivne on, kui üks ütleb, et ikkagi võiks jälle hakata uskuma Kreeka jumalaid. No aga mul on väga raske uskuda jälle seda, et tema uskumist tõsiselt võtab sel korral, kui ta niisugust asja välja pakub, see on nõnda, et noh, nii nagu Mini ja Maxi seelikuid võib aeg-ajalt vahetada ja siis vaielda, kumb on ilusam. Niimoodi võib vaielda sotsioloogiliste teooriate ümber, kumb on ilusam või kumb on tulusam, aga Nendes ei olegi ja kui on seda tõeväärtust rõhutatud, siis on ikkagi lähtutud sellelt marksismi seisukohalt, et praktika on tõe kriteerium see, kellel õnnestub oma ideed müüa või kellel õnnestub need panna, et teised neid järgima hakkavad. Sellele justkui oleks tõde. Nojaa, aga nemad just kritiseerivad seda niisugust vahendi ratsionalismist tulenevat tõekontseptsiooni, mis läbib kogu valgustusfilosoofiat. Teadus ise on muutunud ideoloogiaks, teadus ei teeni enam tõetunnetust, vaid teadus on antud otseselt majandusliku kasuteenistusse. Ja et tõeprobleeme tuleks lahendada hoopis teisiti ja tõde tuleks otsida hoopis teisest elusfäärist, mitte teadusest ja minu meelest see, et niisugustel murranguliste aegadel hakatakse kahtlema väga paljudes endistes kindlates seisukohtades ja otsima uusi väärtusi, see on ju inimtsivilisatsioonile alati omane olnud, meenutame kasvõi renessansi on see mis ühelt poolt kujutas enesest ka opositsiooni endise katoliikliku maailmavaate vastu eitati kõike seda, mis oli omane katoliikliku kultuurile ja otsiti siis neid uusi osi väärtusi ja minu arvates praegusaeg on just niisugune väga murranguline aeg, kus üks kultuuriparadigma, mis on alguse saanud seitsmeteistkümnendast sajandist ja, ja domineerinud Euroopa kultuuris väga pikka aega murduma ja selle asemele kujunema uus. Milliseks täpselt kujuneb, seda me ei oska mitte keegi öelda. Aga täiesti selge on see, et sellisel ajal filosoofia muutub paratamatult ideoloogiaks ja laadise, seda rõhutavad juga. Aga mulle tundub, et kogu see 20. sajandi filosoofi, mida me siin Kalevi paljudel kordadel nagu arutanud, et ja otsitakse uut ideoloogiat, uut filosoofiat, aga selle üheks aluseks on mingi nukker pessimismi mus endas tekib ka siin pessimism täna siin ka juttu kuulates, et tõest me räägime ka, et seda kanti ütles ära, et filosoofia peaks tegelema kolme põhiprobleemi, kes on tõde hea ja elu, eks ole. Aga nad kõik on suhtelist laadi, nii tõde kui ka hea, kui ka ilu ja see on väga konventsionaalseid asjad. Jah, aga siin tegelikult renessanss, siis ühtpidi on see uue otsimine, aga kui see uus ei ole parem kui vana kui kogu selle küsimuse taga on ju see, kas üldse on olemas midagi, mis ei ole suhteline. Ja kui tähendab kogub põlvkonnal või sajanditel on ära kadunud see usk, et absoluutolemas võiks olla Paul tellis, on öelnud, et 19. sajandil ei ole enam üldse religioosset kunsti, tema arvab, et 20. mingil kombel on juba tulnud kuigi non konformistlikul kombel. Et renessanss oli ju tegelikult ka mänglev tagasi pöördumine mitte viimse tõe nimel, vaid Francis päikenel ju näiteks on ju see väga selge, kuidas ikkagi see uti, elitaarne tõde on või makkia veel või. Nii et ma ei arva, et see seitsmeteistkümnendast sajandist on see tegelikult on mingi mingi niisugune Euroopa filosoofias toimunud renessansi murrang ja me võime seda, kus see toimus, seal on niisugune mitmejärguga murrang ja see nüüd on niisugune totaalne kriitika, ükskõik, kas paremalt või vasakult poolt lihtsalt näitab seda. Et seal gaasijõudnud niisugusse baasi, kus järele jääb ainult inimestele soovitada stoitsistliku niisugust täielikku loobumist ja alistumist ja ja kas siis natukene rõõmsamal kujul, andes lootust, et midagi saab parandada või öeldes, et kõik läheb nagu läheb. No paistab, et jutt läheb tõesti üsna pessimistlikud ja ma arvan, et me peaksime just pöörduma võib-olla penoa poole, sellepärast et penoa just rõhutab seda. Et on vaja leida niisugune filosoofia, mis aitaks inimestel nagu võib-olla optimismiga isegi vaadata tulevikku ja leida nendest probleemidest, kuhu kultuur on ja tsivilisatsioon sattunud ikkagi väljapääsu. Ja, ja ma võib-olla märgiksin siinjuures, et prantsuse uus parempoolsed lõid 70.-te aastate algul kul ühe organisatsiooni Euroopa tsivilisatsiooni uurimise grupp, mille nimetus oli kreeka nimetus, on Kreeka ja see grupp koondab enesesse kuskil 500 väljapaistvat teadlast, palju nende hulgas loodusteadlasi, aga ka kirjanikke, näiteks Aloya saanooja, Schuannoo ja mitmed teised väljapaistvad prantsuse kultuuritegelased, kusjuures oma vaateid nad on propageerinud ajakirja afiga roo kaudu ja üks tiivsemaid tegelasi selles seltsis on just penoab. Penuaal endal on ka ilmub üks ajakiri Kollu Well mille kaudu ta siis propageerib just filosoofilisi ideid. San Marino ja noa on ka suhteliselt nooremapoolne mees. Sellel aastal käesoleval aastal saab 50 lõpetanud kõrgema normaalkooli, seejärel õpetanud filosoofiat prantsuse lütseumis Londonis ja oli ka mõnda aega prantsuse, Suurbritannia saatkonna kultuuriatašee. Juba küllaltki noorena teed 25 aastase mehena juba aktiivset koostööd mõjuka ajakirjade, näiteks krediit ja väga tegev juba ka rahvuslikust raadiosse ja televisiooni ja nende rahvust, raadiot ja televisiooni ühendavasse instituudis. Nii huvitav on see, et ta on olnud väga mõjuka ju tuntud mehe nagu levistros assistent 70, neljandast aastast selles prantsuse siis lütseumis ja seejärel olnud ka sealsamas direktori asetäitja, direktor. Ja kes on talle mõju avaldanud, kitas ava, kelle juures assistent tulnud, levis tross. Aga Altusseria part, sellised mehed, need Nostruktur arismi, ütleme sellised silmapaistvad liidrid Euroopas ja penoat arvataksegi olevat, nagu just struktoralistlikul orienteeritud keele Külosoofi Hiiumaa ülesannet on ta näinud struktuur, realistliku liikumine nagu filosoofilises üldistamises nüüd on nagu huvitav, sinna kanderinud. Ja aga selle oma ajakirja veergudel ta on väga pikka aega propageerinud nominalismi ja ta on rõhutanud seda, et nominalism aktsepteerib just seda erinevust, mis asjade maailmas on ja see erinevus on olemas ka inimeste hulgas, et kui me vaatame ringi, siis tõepoolest ei ole sarnaseid asju ja ei ole ka võrdseid inimesi. Ja tema arvates just nominalism on see, mis annab inimesele tagasi tema väärikuse, ta rõhutab inimeste erinevust TEMA inimeste individuaalsust ja 77. aastal tal ilmuseks väljapaistev raamat, vaade paremaks kaasaegsete ideede kriitiline antoloogia, kus ta rõhutab siis seda. Ma võib-olla tsiteerin, ta märgib, nii et parempoolseks nimetan ma sellist käitumist, mis lähtub erinevuse aktsepteerimisest ja sellest, et see erinevus on maailmas olemas. Ja siit tuleneb ka inimeste ebavõrdsus. Lühidalt öeldes, elu on elu, see tähendab võitlus oma õiguste eest. Minu vaenlased ei ole mitte vasakpoolsetega kommunistidega revolutsioon, vaid need, kes propageerivad võrdsuse ideoloogiat kusjuures penoa peab väga vajalikuks üldse noh, niisugust avalikku diskussiooni ja kommunikatsiooni inimeste vahel. Sest ja inimesed on algusest oma elu algusest peale alati mingis kriisis. Kusjuures tema arvates kõige suurem oht on selles et inimene võibki hakata uskuma, et kriis on ületamatu. Ja selleks, et kriisi ületada, on vajagi diskussiooni kommunikatsiooni. Uus parempoolsed on tema arvates need, kes usuvad kaasaja probleemide lahendamisse läbi kommunikatsiooni. Kuid selleks, et neid aegseid probleeme lahendada, peame leidma paratamatult enesele mingisugused väärtused väärtussüsteemi ja penoajal, nii nagu teiste uus parempoolsete arvates tuleks tagasi pöörduda Euroopa kultuuri alglätete juurde, see tähendab Kreeka tsivilisatsiooni juurte ja ta rõhutab, et tõepoolest euroopalikule kultuurile on alati omane olnud see, et valitseja, kes kannab nakkuse ideed, on olnud kõrgemal ja mehest, kes kannab mehisuse ideed ja mehisus, on kõrgemalt tootjast ja tarbijast, kes kannab eneses mõõdukuse ideed. Teiste sõnadega, hing on valitsenud alati südant, süda on valitsenud kõhtu ja ajaloolise arengu käigus, kus on need suhted või see hierarhia ümberpööratud, kuid küsimus seisneb Penuaar vaates selles, kuidas taastada nende väärtuste esialgne suhe.