Tere On laupäev, 18. detsember ja kultuuriga ja toimetamisi kardan mari tarandi käes. Tänases saates kuuleme kahest kirjanduskonverentsist sellest, et Pärnu teatriajalugu on raamatuks saanud. Eestis tuleb põnev rahvusvaheline köitekunstinäitus ja et Ruhnu saarel seisavad kõrvuti kaks kaunist kirikut. Head kuulamist. Kõigepealt aga kuuleme Jaan Kaplinski mõtteid. Vahepeal Eestis räägiti töögoloniseerimisest ja oli inimesi, kes kujutasid olukorda nii, et Eesti oli Nõukogude Liidu koloonia või ütleme, Vene reisikoloonia koos paljude teistega. Formaalselt asi päris niimoodi ei olnud. Ja ka sisuliselt on minu meelest siin üsna aluliste suured vahed, pigem juba kasutada seda väljendit okupatsioon või siis annektsioon milleks okupatsioon kuidagi sujuvalt üsna kähku üle läks. Aga tegelikult ei tahtnud ma rääkida sellest vaid, vaid ikkagi kolonialismi ist koloniseerimisest. Sest Eesti ja naaberalad Soomest kuni Leeduni on ju tegelikult olnud koloniseeritud ja väga pikka aega alates 12.-st 13.-st sajandist kuni siis 20. sajandini. Isandad on tulnud ja läinud, aga olukord on ikka püsinud sellena, mis ta oli. Eesti oli päris tüüpiline koloonia, kus väiksearvuline kolonistide seltskond põhiliselt siis kohalikud sakslased ja need, keda sakslased enda hulka võtsid. Need võisid olla skandinaavlased, mõned venelased, mõned poolakad Need olid kolonistid ja ülejäänud rahvas, põlisrahvas oli siis need, keda koloniseeriti. Eks pluateeriti ja assimileeriti kolonialismi juurde. Üldiselt kuulub ikka see, et neid alistatud rahvaid püütakse nii ära kasutada kui ka siis kuidagiviisi. Teiseks õpetada assimileerida. See vanadel aegadel ei läinud kunagi üle teatud piiri. Kõige ilusamaid artikleid, mis sel teemal tulnud lugema oli Paul Johansoni umbes 10 aastat tagasi ilmunud Loomingus, mis kandis, kui ma ei eksi pealkirja eestlaste alaväärsustundest ja puudutas teemat, mis minu meelest on tohutult oluline rahvusliku alaväärsustunnet. Seal oli juttu sellest, et sakslased ei tahtnud tegelikult eestlased saksa keelt õppivad ja näiteks kasutavad teda sakslasega rääkides saks, rääkis matsiga matsikeelt. Aga mats ei tohtinud saksa keelt rääkida, sest saksa keele rääkimine oli juba noh, selline staatuse asi. Hiljem olukord muutus, eriti linnades kus eestlased hakkasid saksa astuma ja neid ka niimoodi vastu võeti linna väikekodanluse hulka öelda vürtspoodnik. Muul tasemel ja siis oli juba vastupidine küsimus, siis ei tohtinud eestlane on eesti keelt rääkida. Esimesed Tartu linnas umbes 100 aastat tagasi ma täpset aastat ei julge öelda, olid ju Jaan Tõnisson ja Pitka Hanso mardi tsaariarmee kõrge ohvitser kes oli juba nii nagu pärusaadlipiiri ületanud, nimelt teatud astmesse oli kas vanemleitnant või kapten, algas tsaariajal juba taru saadel. Pitka arusaadav, et ema võis rääkida ükskõik mis keelt ja tema ees pidid poemüüjad kummardama. Aga ma arvan, et tegelikult see kolonialism. See ei ole õige öelda, et 700 aastat orjapõlv. Asi oli palju keerulisem ja mingis mõttes huvitavam. Aga 700 aastat kolonialismi see on küll õige. Kolonialism jätab oma sügavad jäljed. Lase Johansoni artikkel rahvuslikust alaväärsustundest on on minu meelest oluline. Muidugi huvitav on, seda kirjutas inimene, kes ise ei olnud eestlane aga nii kohaliku saksa kui Eesti elu väga põhjalikult tundis ja oma elu oli Eesti ajaloo uurimisele pühendanud. Võib-olla peaks veel keegi siin elavas muulane sellel teemal kirjutama? Minu meelest, ega see alaväärsustunne ei ole kuskile kadunud ja sellel on kaks, kaks poolt nii-öelda lükkamine-tõmbamine. Ühelt poolt eestlased püüdsid ju saksa astuda, tekkis kadakate klass. Venemaa ei olnud peaaegu kunagi niivõrd populaarne venestumine oleks olnud oluline alternatiivsaksastumine küll. Nii et me oleme ikka vaadanud Euroopa poole ja ikka tahtnud eurooplasteks saada, olgu siis kadakasakslus kaudu või kuidagi teisiti. Ja vastupidine suund on siis see püütakse nagu eemale hoida nagu lahti raputada seda võõrast enda küljest. Aga kui seda võõrast on juba nii ammusest ajast ja niipalju siis lahti raputamine hästi õnnestuda. See on umbes nagu kapsa lahti koorimine lehtedest, et saada see päris kapsas kätte. Siis jääb ainult kapsajuurikas järele, mida on natuke vähe. Et mingisugune tasakaal oleks, oleks ideaalne lahendus, aga ma arvan, et tasakaalust oleme me siiski küllalt kaugel. Kui vaadata seda praegust suhtumist Euroopasse, siis mulle veer astub ikkagi see. Me tahame venna Euroopasse nagu. Ta on nagu mats mõisasse. Et ei tea, kas võetakse vastu, kas me oskame kuidas seal astuda, kas niimoodi parem jalg enne panna trepiastmele või vasak jalg kui sügavalt kummardada ja mida öelda tähendab, meil on mingisugune selline matsikramp sees sageli või teiselt poolt oleme me niivõrd enesekindlad ja arvame, et me oleme täissaksad valmis ja, ja püüame sakslane aga käituda. Ja kolmas võimalus ütlema, et võis, Euroopa ei kõlba mitte kuskile meele kujundada vaja. Aga mis selle asemel, seda ei oska nagu keegi öelda. Aga niisugust normaalset rahulikku suhtumist, et tegelikult Euroopa on üks väga kirju lapitekk, kus on igasugust värvi, lapikesi, igasugust kirja lapikesi ja kus meil on ka oma koht olemas, just sellised, nagu me oleme. Vot sellist suhtumist on paraku vähevõitu, minu arust. Aga Euroopa on läbi teinud väga suured muutused ja sellest assimileerivast teisi hävitavast koloniseeruvast Euroopast on on saanud mingi hoopis teistsugune Euroopa kes mingil määral oma kolonialistliku minevikku häbeneb. Ja selles mõttes ei ole minu meelest ka meil mingit põhjust häbeneda rääkida sellest, et meil on koloniseeritud ja mingil ajal ka tõeliselt orjastatud koerte vastu vahetatud, müüdud ja et see ei tee au ei meile ega nendele, kes niimodi meiega käitusid. Aga kui me nüüd häbenema sellest rääkida ja räägime koloniseerimise asemel integreerumisest, kuulume Euroopasse juba 13.-st sajandist või nii, siis minu meelest elav mees ikka edasi, see vana hea rahvuslik alaväärsustunne ei taha nimetada asju normaalsete nimedega. Leiame taeva pärast, me ei või eurooplasi pahandada või mingisugust vale ideoloogiat ajada. Aga tegelikult ei oota meilt mitte keegi Euroopas seesugust pugemist ja milleks siis, milleks siis pugeda, milleks siis oma ajalugu vaadata? Sellise kummalise pilguga oli nagu ta oli. Aga mingis mõttes ajalugu uuritakse ju selleks, et sellest ajaloost vabaneda ja lahti saada. Aga mitte selleks, et teda pidevalt ümber teha mingisuguste poliitiliste prioriteetide või või millegi muu huvides. Euroopasse vaatavad ka või ja ka Euroopasse vaatavad meie kirjandusteoreetikud. Underi-Tuglase kirjanduskeskuse korraldusel oli Tallinnas balti kirjanduskonverents, millest lähemalt räägib nüüd Martin veerandi kaastöö. Neljapäeval ja reedel toimus Underi-Tuglase kirjanduskeskuses järjekorras juba kolmas balti kirjandusteadlaste konverents. Selle kirjanduskeskuse juhataja Toomas Liiv. Kui nüüd võtta selle eesmärke ja tähendust, kas seal on ka niisugused, ütleme, puht nii erialasid ja ütleme, tehnoloogilised probleemid, mis võivad olla huvitavad ja nagu ka midagi üle võtta või on see lihtsalt ikka vastastikune tutvumine? Siin on tegelikult üks nõukogude ajast pärit traditsioon ja see tegelikult ikkagi peaks käsitlema kolme balti riigikirjandusega seotud probleem Eesti, Läti, Leedu Šomad regioon ja see on minu meelest äärmiselt oluline regioon ja, ja praegu see meil oli kolmas, need varasemad, aga need on toimunud kõigepealt Riias ja Vilniuses, nüüd oli meil ja ma pean veel ütlema ühte asja, et see on meil ikkagi mõeldud ka mingiks aastatuhande lõpu tähistamiseks. Eesti kirjandusteadlase tähistavad koos Läti Leedu kolleegidega aastatuhande lõppemist. Mis võib-olla toimub aasta pärast, aga see selleks, nüüd niisugune küsimus nendest ettekannetest, mis ma kuulasin, pakkus suurt huvi ja Niina kursid jutt, tema rääkis sellest, kuidas Riia linn on siis lätlaste rahvaluules ja kirjanduses kajastunud. Ja seal oli ka eestlase jaoks huvitavaid momente. Kõigepealt see, eks ole, et linn on naissoost nagu kõikide Riia kodanike ema, kõik on nagu sealt välja kasvanud. No siis oli meie jaoks huvitav näiteks see, et Eesti rahvaluules on Riia hoopis tähtsam olnud kui Tallinn või Tartu. Saksa rikas linn Riia, kuna Launalisti talupojad seal rohkem käisid, ta oli kubermangu linn Tallinnat ja Tartut väga vähe, meil kajastatakse rahvaluules aga Riiat kõvasti. Ja see on niimoodi ja ma ütlen veel lisaks, et Helsingi puudub üldse seltsiga palju noorem muidugi ta ei saanudki rahvaluulesse. See on muidugi selle asja kohta, et nendele lätlastel on oma keeles läti keeles juba võimalik seda erootikat ja seksuaalsust viljeleda ja sellepärast Janina kursite rääkis ka seal, et nendele isegi kõik puud ja kõik on ikkagi kas mees- või naissoost. Ja eestlastel paraku see võimalus puudub, nii et meie Tallinn on paraku kesksoost ja meil on lihtsalt huvitav võrrelda, mida siis lätlased ütlevad marja kohta ja meie Tallinna kohta ja ja nii nagu ta tegi ta perfect. Ilmselt teie rääkisite teatud etappides kõigepealt eesti kirjanduse arengus läbi sajandite, aga ka üks teine moment, mida võiks praegu välja tuua. Te rääkisite emigratsiooni lainetest haritlaste immigratsioonist ja te ütlesite, et esimene eesti kirjanike haritlaste laine toimus tegelikult 20.-te aastate alguses kui noh, ütleme siis tööliskirjanikud läksid Venemaale, Nõukogude Venemaale pakku. Jaan Undusk tõi välja, et tegelikult mindi emigratsiooni juba pärast 1900 viiendat aastat. On siin mingi põhimõtteline erinevus? Minu meelest on, sest need, kes läksid varem 1905. aastaga seoses nende seotus Eestiga oli ikkagi täiesti korralik, korrektne, aga nüüd need eesti haritlased ja vaat nüüd ma mõtlen Viktor Kingissepa, Jaan Anvelti näiteks Jaan Anvelt ESA Raadu kirjanikunimega. Vaat nende side Eestiga katkes ja selles mõttes nemad, see teine laine tõi midagi põhimõtteliselt uut. Et mina ikkagi Jaan Unduski ka päriselt ei nõustuks. Lained lainetaks, aga mõju oli erinev. Nüüd tekkis mul põhimõtteline küsimus, kui ma neid ettekandeid kuulasin. See on rahvusvaheline konverents inglise keel, eks ole siis suhtlemiskeel. Seesama Janiina esines inglise keeles küllaltki Comarlikult ja tunnistas, et tema vene keel oleks parem. Ta luges oma teksti ette kaunis abitult. Nüüd Jaan Undusk tegi märkuse, et meil on töökeel inglise keel. Paar korda võttis sõna inglise keeles ja läks siis ka üle vene keelele. Lihtsalt see keel on inimestel lihtsalt suupärasem. Mis te arvate, kui suur on üldse kadu, kui rahvusvaheline konverents peetakse võõras keeles ettekandeid ja vaidlusi, kui suur on kadu võõrkeeles rääkimise pärast? Siin on kaks erinevat võimalust, üks on see, kui seltskonnas on ka mõni, kelle emakeel on inglise keel näiteks ja meie seltskond praegu ei olnud ühtegi ja ei olnud ka mitte ühtegi, kelle emakeel oleks olnud vene keel. Nii et me kõik olime võrdselt selle puu, inglise ja puuvene keelega. Ja ma pean tõesti ütlema, et paraku me võime seda inglise keelt astuda nii palju, kui me tahame. Aga kui me ikkagi hakkame rääkima natukene olmelisemalt, me läheme kõik paraku üle vene keelele sinna midagi teha. Võib-olla see olukord muutub aastate jooksul, ma ei tea, praegu. Nii et praegu on veel käsi niisugune nähtus nagu Santific pitsin, räägitakse mingist Sprenitiivsest teaduskeelest. Ja ega see inglise keel, mida te kuulidega seeneteist ilmselt perfektne küll ei ole, sest ma ütlen ausalt ära, et meie tõlgid, Nad, tõlgivad ka niisugust puu, inglise keelt, see ei ole õige. Inglise keel. Aga nüüd, kui öelda sellest konverentsist mingi järeldus või kokkuvõte mõne sõnaga, mis on teie tähelepalka? Minu meelest on sellele ikkagi väga suur perspektiiv ja see on kõige normaalsem regioon, see Eesti, Läti, Leedu, minu meelest on see palju normaalsem ja olulisem kui Eesti-Soome näiteks, nii et ma praegu pakuksin välja võimaluse ikkagi, et me seda soome orientatsiooni tasapisi kallutama lõunapoolel Läti-Leedu poole ja ma usun, et see võiks kujuneda vähemalt niisama viljakaks kui soome orientatsioon. 40 kolmandat korda on Kreutzwaldi päevade puhul Eesti kirjandusmuuseumis teaduslik konverents ja see algab teisipäeval. Krista Aru Kirjandusmuuseumi direktor, on see väga traditsiooniline ja on taga milleski enneolematu. Kindlasti on meie Kreutzwaldi päevad üks vägada traditsiooniline üritus ja me oleme püüdnud nii selle vormi kui ka sellist toimumisaega hoida ikkagi lähedasena tuttavatena kõigile neile inimestele, kes on kirjandusmuuseumi ja ka Kreutzwaldi päevadega aastakümneid juba seotud olnud kuid nii nagu iga aasta millegi poolest eriline ja iga aasta millegi poolest kaunis ja teistmoodi kui eelmised, siis ka see aasta on meie jaoks olnud natukene võib-olla huvitavam, natukene keerulisem ja natukene ka avatum kui ükski nendest eelmistest aastatest aastal 1999, selline ilus aastanumber. Tegelikult oli kirjandusmuuseumile ka kaunis ja hea aasta. Kõigepealt mida ma mõtleksin, et me oleme suutnud ikkagi säilitada kõik need olulised funktsioonid, mis sellisel asutusel nagu kirjandusmuuseum Eesti-taolises riigis peavad olema, me oleme olnud korraldav asutus, oleme olnud koguga, asud kaitse ja uuriv. Ja ma julgen tõesti kõigest südamest kinnitada, et me oleme suutnud oma tööga siin majas ja selle maja sisu juures luua ka uusi väärtusi ja olla võib-olla läbi nende uute väärtuste. Loodan vähemalt ka eesti rahvale mingiks jõuallikaks selliseks sisemise jõuallikaks. Ja oleme kindlasti suutnud rohkem ja paremini ja teadlikumalt kui kunagi varem säilitada rahva elavat mälu ja olla ka mingisugune selline sotsiaalne tagatis või sotsiaalne kindlustunnet sisaldav asutusi üldse. Ja võib-olla minu enda jaoks on kõige olulisem, et me oleme ikkagi suutnud minna nüüd ka sellel aastal elavasse aktiivsesse kontakti teistes riikides asuvate samasuguste asutustega, teiste kirjandusmuuseumide kirjandusarhiividega ja siit ka meie selle lõppeva aasta tähtsündmus. See oli 22. kirjandusmuuseumide aastakonverentsi korraldamine. Nii et rahvusvahelise töö võttis Eesti seekord enda peale või usaldati meile ja see läks hästi, hea on kuulda optimistlikku ja rõõmsat jutu. Üks väga suur töö, mis, mis teie hõlma Alver toimub, on ka sajandi elulugude kogumine ja sajandi elulugude raamatu koostamine. Kui kaugel see on? Sajandi 100 elulugu on nüüd käsikirjana valmis ja kirjastus üleval tuntud ja peaks ilmuma kindlasti lubatud tähtajal, see on siis veebruaris 2000, aga mitte vähem tähtsaks ei pea ma ikkagi ka järgikordse, vala kandleköite kohest kohest trükikojast valmimist ja see sisaldab siis Jõhvi Iisaku regilaule. Ja ma olen tõesti väga rõõmus, et siin majas on inimesed, kes suudavad ühtaegu teha nii hästi täpsust nõudvat suurt teaduslikku tööd kui ka siis seda sama materjali populaarsemas vormis kättesaadavaks teha, esitada ja ise selle kõige juures ikkagi ka rõõmu ja optimismi säilitada. See heidame veel kiire pilgu kahe sisuka päevakavale, võib-olla kõike ei jõua siin üles lugeda. Teisipäeva hommikul kell 11 avaistung on pühendatud sellistele laiemad nendele probleemidele, mida võib võtta ja vaadata, nii et kirjandusmuuseum on nüüd avatud maailmale ja maailm on kirjandusmuuseumis ja me oleme seotud ju nii ühtemoodi nende kirjatähtedega kui ka nende taevatähtedega. Ja sellepärast see esimese avaistungi ettekanded käsitlevadki kõiki neid küsimusi, mis on laiemalt seotud tõesti eesti kultuuriga. Akadeemik Ene Ergma räägib teemal nüüd 20. sajandi tähed. Igaüks võib mõelda, kas ta räägib siis tõesti taevalaotuse tähtedest või kirjade, sest võib-olla hoopis mõlemast kokku. Kaido Jaansoni ettekanne on minu meelest juba ette väga intrigeeriv eestlase identiteet 20. sajandi maailmas. Ma tean, et tema ettekanne püstitab uusi küsimusi, väiteid on problemaatiline, aga seda peab kõiki ise kuulama ja siis on Mark Soosaar lubanud tulla ja esitada oma nägemuse kultuurist. Aastatuhande pöördel. Tõotab tulla väga põnev ja huvitav kõigile. Ja õhtupoolikul algav kirjandusteaduse istung sisaldab endas nagu kahte suurt blokki naisküsimus naiskirjandus. Noh, minu meelest väga aktuaalne ja tõsine probleem. Ja siin on Sirje Kivimäe ettekannet, tõstaksin eriti esile Martna preilid. Juttu on meie sotsiaaldemokraatia isast esimesest sotsiaaldemokraadist Mihkel Martnaste, tema naistest, tema tütardest ja õhtupoolik veelgi hiljem kella viiest. Räägime siis Juhan Sütistest, Juhan Sütiste, onju ka küsimusi ja probleeme tekitav, temasse võiks suhtuda nii ja teistmoodi, kui punane ta siis ikkagi oli. Ja Oskar Kruus küsibki, kuidas tehti Ivan Sütistest, punane luuletaja ja Peeter Olesk räägib ka tuntud mehest, tema elutööst ja pärandist, mida säilitatakse kirjandusmuuseumist Nigol Andresen-ist. Ja kolmapäeval olge head, tulge kõik kuulama. Meie väga huvitavaid rahvaluule ettekandeid. Nii et olete kõik oodatud kogunisti kaheks päevaks kirjandusmuuseumisse. Rahvusraamatukogusse ühele uuele näitusele viib meid nüüd Natalja Sykeme. Eesti rahvusraamatukogus on avatud järjekordne näitus ja sellele on esindatud kahe nahakunstniku töid. Üks nendest on juba ammu tuntud oma loominguga paljudel näitustel esinenud. Sirje Kriisa nik, tema kolleeg sellise töö vallas on Marje Kask. Sirje Kriisa. Rahvusraamatukogu näituste osakonna juhataja tegi ettepaneku meile oma töötajatele, et me võiksime viienda korruse trepigaleriis teha näituse Est-raamatuköite näituse, aga meie mõtlesime niimoodi, kuna meie oleme raamatuköited, Rahvusraamatukogu, kõik, mis osakonnas iga päev tegeleme sellise asjaga nagu raamatute parandamine, uute tegemine, siis me mõtlesime ka niimoodi, et peale raamatuköidet võiks ju näidata rohkem loomingulisemad poolt ja loomingulisemad poolt saab muidugi raamatuköiteid samuti näidata. Samuti võib teha igasuguseid kompositsioone kas seina peale või põrandale või ükstapuha kuhu. Ja siis me otsustasime, et proovime koos teha. Minu jaoks oli see näitus üle 100. näitus, aga Marje Kase jaoks oli see tõesti esimene näitus, kus ta avalikult üles astub. Mina tegin raamatuköiteid ja proovisin teha Raamat objekte, raamat objektid on raamatulaadsed, asjad kus on hästi palju mänguruumi ja saab lasta fantaasial vabalt lennata. Ja näiteks nagu raamat, herbaarium või siis õmbleja, märkmik, mida te siis võite näha ja proovisin samuti teha maale ja maalid olid samuti seotud ikkagi raamatuköitega, sellepärast et tüüpiline raamatu köide näiteks Eestis on juba 18.-st remondist näiteks tehakse poolnahkköiteid ja kus kasutatakse siis nahka ja paberid käsitsi tehtud käsitsi maalitud paberit, nii-öelda. Need on tavaliselt sümmeetriliselt kaunistatud paberite ja neid nimetatakse ka niimoodi marmoreeritud paberiteks ja nimel tehakse kliistri ja villase lõnga värvi seguga. Ja mina tegin nendest Aasümmeetrilisi kompositsioone ja need mõjuvad nagu maalid. Raamisin ära ja asjatundmatu pilk ei saagi aru, kas on ta siis akvarell kos. Aga tegelikult ei olegi onu kliister, jah, anilin värv. Ühesõnaga on ikka nipiga näitus ja see põnev näitus siin jõuluaegu avatud jääb külastajaid ootama kuni kuuenda jaanuarini aastal 2000. Ma tean, et see aastavahetus on sinu jaoks Sirje olnud meeletult kiire sest ta tegeleb ka mitte jooksvate näituste korraldamisega ja võib-olla oma igapäevase tööga, vaid ka väga suure projektiga. See on vist üks suurim üldse sinu loomingus. Jah, tegelikult jah, oleme meie mõned nahakunstnikud moodustanud Eesti köitekunstnike ühenduse ja nüüdse ühendus organiseerib aastal 2000 suurt rahvusvahelist raamatu, köitekunsti ja kalligraafia näitust Tallinna kunstihoones. See töö on tõesti praegu meil käsil ja just täna on meil kõige kibedam tööaeg, kuna me praegu just registreerime inimesi, kes soovivad osaleda meie näitusel. Tänaseks päevaks on meil juba esitanud avaldusi näitusel osalemiseks inimesed 18-st riigist, eriti palju Jaapanist ja võiks, võib-olla. Kuna meie näituse teema on üles ehitatud Eesti kuulsate luuletajate kaasaegsete luuletajate Doris Kareva, Jaan Kaplinski teemadele, siis ma usun, et Kaplinski budistlikke hoiake on jaapanlastele eriti meeldinud ja sellepärast on neid 20 inimest, kes soovivad just sellel näitusel Mil osaleda. Sealt Jaapanist ja kas need Doris Kareva ja Kaplinski tekstid, mis on need pakutud selle näituse osalejatele, kas need on eesti keeles ja nendes keeltes, kust maalt need kunstnikud hakkavad kaasa tegema? Ei ole, need on paralleelselt nii eesti kui inglise keeles, kahjuks ei ole meie võimelised tõlkima kõikidesse keeltesse. On niimoodi, et Karevalt on 25 teksti ja samuti Kaplinski 25 eestikeelset teksti, mis on siis tõlgitud inglise keelt ja tegelikult on ta esmajoones eesti kultuurile pühendatud ettevõtte tutvustada eesti luulet, eesti kirjandust ja inimesed on erineva kultuuritaustaga erineva koolitusega ja see võib väga huvitav olla, kuidas nemad lahendavad niisugust rasked pähklid, nagu on kirjandus eriti veel luule, võõrama luule, kaasaegne luule ja panna kunstilisse konteksti. Töö on muidugi väga raske, sellepärast et meil puudub info, palun. Kui ma mäletan, sa said Itaalias väga palju kogemusi ja vist sideme, kuidas ja kellele nüüd pakkuda seda näituse osaleda. Jah, tõepoolest, eelmine aasta toimus Itaalias väga suur näitus, seal oli osavõtjaid 700 ringis, toimus teemal lõpmatus, infinitas on itaalia romantilise luuletaja chacomo, leopardi, luuletuste tõlgendused mitmes keeles ja vot sellisel näitusel osales väga palju inimesi väga palju raamatuköiteid üle kogu maailma organiseerisid Antonio Docacheli, kes oli väga lahke ja saatis mulle kõikide osalejad, et aadressid nii et tänu temale on võimalik siis kutsuda inimesi ka siia tundmatusse Eestisse. Ma pean ütlema tõesti tundmatusse, sest mõned inimesed näiteks Inglismaalt on öelnud. Jah, Eesti on mulle nii tundmatu, et ma siiski ei osale, aga vaatamata sellele on meile nagu koos eestlastega osavõtjaid, raamatu köitealal umbes 100. Viimasel ajal on meie eesti teatriuurimus heal järjel ja mitmesuguseid publikatsioone ja raamatuid ilmub ühe väga suure töö on ära teinud Pärnulane Leida Talts kes juba ülikoolipäevil kiindus teatriloosse. Ja nüüd kuuleme Victor kaar nime vahendusel, mis raamat tema käe alt valmis on saanud. Reedel said Pärnu kirjastusel skripte Valmis Leida Taltsi kirjutatud raamatu Pärnu teatrilugu 1000 875991 esimesed eksemplarid. Pärnu keskraamatukogu lugemissaali juhataja Leida Taltsi sulest on varem ilmunud eesti, vene ja saksa keeles kroonika Pärnu teater 1000 875972, seejärel raamat Pärnu teatris 1000 944969 ning ka monograafiad sarjas teatriteed. Pärnu teatri näitlejatest Arnold tsikkelisti oli Undverest. Käesolev raamat ilmub Kultuurkapitali toetusel. Leida Talts kuidas jõudsite teie kui eesti filoloog teatrini? See on päris pikk ja keeruline tee ja kõik sai alguse Tartu riiklikust ülikoolist, kus ma õppisin eesti kirjandust ja kus siis kirjanduse kateedri õppejõud dotsent Ants Järv tegi ettepaneku teha kursusetöö teemal Lydia Koidula näidendit Pärnu teatrilaval. Aga nagu öeldakse, et anna sõrm vanakuradile, see võtab terve käe sellest johtuvalt, siis ma hakkasingi tegema dissertatsiooni eesti algupärase dramaturgia retseptsioon Pärnu teatris aastail 1000 875975, see tähendab 100 aastat Pärnu teatrit niimoodi 1978. aastal kaitsesingi kandidaaditööd. Aga nii ta oli, nii suur töö juba tehtud eesti dramaturgia sinna vahele oli vaja lükkida kõik muu väliskirjandust, kõikide rahvaste kirjandust, niivõrd-kuivõrd, erinevatel ajaperioodidel see võimalik oli ja kadunud kutseteaduse. Doktor Karin Kask tegigi siis ettepaneku, et kirjutada sellest raamat. See haaras ajavahemikul 1875 kuni 1982 82 tähendas seda, et see oli Pärnu teatrielus periood, mis lõppes Vello Rummo kui peanäitejuhi amet dist minekuga ja oma koha loovutamisega. Ingo Normeti raamat pidi ilmuma kirjastuses Eesti raamat ja käiski trükimasinate vahelt läbi, aga ajaloolise situatsiooni muutudes rahapuudusel see ilmunud ja ilmunud ja nagu öeldakse, ei ole halba ilma heata, nii ka selle raamatu puhul ma tõin selle eesti raamatu Dust. Hea pool ongi see, et nüüd ma sain juurde kirjutada veel ühe peanäitejuhi tööperioodi, see on Ingo Normet aastal 1982 kuni 1990. Pärnu teater on selles mõttes võrreldes teiste Eesti teatritega õnnelikus seisus, et siin on olemas inimene, kes talletab ajalugu, sest teater on kaduv kunst, jäävad vaid fotod, artiklid tänapäeval ka televisioon enam ei tegele etendustega salvestamisega. Kas on plaanis edasi talletada ajalugu, mis töö on parasjagu käsil? Mul on ammu juba plaanis Viljandit, tere. Ma prooviksin ka sellest teatrist niisuguse uurimuse teha, aga ennekõike on mul pooleli kauaaegse Viljandi teatri peanäitejuhi, kes Viljandi teatri rasketel aastatel nõukogude perioodil väga heal tasemel on seda teatrit hoidnud. Monograafia Alexazzist. Raamatu Pärnu teatrilugu 1000 875991 esitlus on kavandatud järgmise aasta algusesse. Esialgne trükiarv on 1000 eksemplari. Nõudluse korral on kavas raamatut juurde trükkida. Järgmise palaga läheme mõttes kaugele Ruhnu saarele. Tegemist on aasta lõpul ühe võlakoorma vähendamisega. Entusiastlik Sirje Simson on väga palju ära teinud Ruhnu kiriku restaureerimise jaoks raha kogudes ja selle asja vajalikkust selgitades. Mitmed fondid ongi asja toetanud. Üsna pikalt on töötanud Ruhnu saarel kiriku restaureerimisel tänavu restauraator Tiit Williamson. Aga praegu kuulame, kuidas hindab seda arhitektuuripärli ja kirjeldab teda. Karin Hallas. Ma ütleksin, et see kirik on erakordselt tähtis, kuna tegemist on vanima puitkirikuga Eestis ja vanimad säilinud puitehitisega üldse ja ta pärineb aastast 1644 ja juba tema väärne vanus on põhjuseks, miks tegelikult selle kiriku edasise säilimise ja, ja tema eest hoolekandmise eest peaks nagu eriti energiliselt seisma ja ma tean, et, et Ruhnu saarega on ka seotud inimesed, kes selle kiriku säilimise eest tõepoolest südant valutavad ja üritavad teha, mida nad teha saavad. Ruhnu kirik on eriline veel selles mõttes, et noh, nagu me teame, Ruhnu saare elanikud olid rootslased, et ta tegelikult ei kujuta endast jah, mitte niivõrd siis Eesti arhitektuuriajaloo pärli, vaid tegelikult rohkem Rootsi niisugust vormide arengulugu, kuid noh, nagu me teame, kogu Eestimaapind on täis siin nii Rootsi kui saksa kui soomemõjulisi ehitisi, niiet aspekt ei ole nüüd niisugune. Võib-olla seda enam võiks, võiks niisuguste mälestist säilitada. Kirikuarhitektuuris peegeldub tegelikult väga tüüpiline Eesti kirikute arengulugu tema kõige vanemale osale. See on siis 1644.-st aastast pärinev pikihoone on hiljem tehtud juurdeehitisi, kirik on saanud juurde 18. sajandi keskel. Väikese eeskoja 18. sajandi keskelt pärineb ka tema barokne torm, mis on väga võluv oma naiivsust, sest niisuguses natuke kohmakas ja natuke Tõntsakas aga ääretult sümpaatne ja, ja mõjuv ja täiesti selgelt eksponeerib oma niisugust tahtmist minna kaasa barokk Se moega. Ja 18. sajandi keskpaigal sai see kirik k kauni port oli kaunistuse. Mis on siis baroksete vormides tegelikult arvatavasti hukkunud laevalt pärinev ahtrikaunistus, mis siis tõsteti kaunistama kiriku peaust, milles on, noh, niivõrd ühest küljest väga praktiline meel hülgepüüdjat ja kalurite, kes nad seal saarel elasid ja teisest küljest niisugune sümboolne ühendusmaise tegevuse ja jumala koja vahel siin on isegi piltide järgi on see midagi väga ilusat ja samal ajal kuidagi intiimset kah. Ava voodide. Niisugune väga suur ja raskepärane vana osa on meilid ära räägitud, aga temas on midagi uut lisandunud. Vitraažid sai kirik tagasi möödunud aastal, selle kiriku eest on hoolitsetud nagu järjepidevalt, nagu samm-sammult tasapisi. See oli vist 94. aastal, kui tema torn sai korralikult korda tehtud ja see oli küll nüüd väga oluline asi, sellepärast et nagu ikka, maja kaitseb Tartus ja kirikul torni restaureerimine oli väga oluline ja nende akende tagasi tegemine sinna samuti sellepärast, et ta oli tükk aega luukidega kinni lihtsalt, aga akna avamine annab ju kirikuruumide sisemiselt hoopis täiesti teise mulje. Ta on ju ka sisemusest väga eriline kirik, sest et seal on säilinud baroksed, istepingid ja traditsioon järgi oli kirik jaotatud väga rangelt pooleks, ühel pool lib mehed ja teisel pool olid naised. Selline selge jagamine peegeldub ka selles, kuidas siis on tehtud puidust kirikupingid. Naiste poolel on sellised natukene pehmema vormiga väikesed lillekujulised, istmed, lindid, otsadega istmepingid, meeste poolel on nad kõrgemat mähkis, näitab täiesti ja et et mehed on domineerivamad, kõrgemad väärikamad ja nendest kirikute pinkide peal leidub ka väga palju Ruhnu peremärke mis jällegi näitab seda, kuidas see kõik irooniline tervik, see jumala teenimine ja igapäevaelu, meie pere, meie maja, meie saar ja meie suhtlemine siis kõiksusega ja loomulikult on kiriku tähtsamad elemendid ka tema altar ja kantsel, mis siis samuti on üsna tõenäoliselt 18. sajandi keskpaigast siis 1755.-st aastast. Ja kui veel rääkida tänapäevasest väliskujust, siis peaks mõtlema kindlasti ka seda, et, et algselt oli tegemist sellel kiriku näol ka niisuguse rõhtpalkehitisega ilma voodelduseta sellise laud vooderduse, nagu praegu on, sai ta alles 19. sajandil, siis arvatavasti 1851. aasta remondi käigus nimelt laste arv on kirikupeaportaali kohal kirjutatud, et, et 19. sajandi niisuguseid täiendused on sellel kirikul ka juures. See oli väga üldine, et palkmaja hakati laud voodeldusega katma möödunud sajandil. Muidu on räägitud ka seda, et Ruhnu kiriku, nende palkide valik on väga hästi tehtud. Ega ta muidu ei oleks ka säilinud, kui seda suudeti teha seitsmeteistkümnendal bändil niisuguse hoole ja armastusega, no kuidas siis meie ajal ei suudetaks teda edasi kaitsta ja säilitada, nii et tõepoolest vältida igasuguseid sagi vaid putukaid sinna puidu sisse tekkimas, sest nad on kaitsetud. Ohu vastu. Põhjustanudki seda, et, et tegelikult arhitektuuriajaloos on toimunud pidev protsess puitehitiste asendamisest, kivihoonetega, mis on tunduvalt kindlamad ja kauem säilivad. Ja ka selle Ruhnu kiriku kõrval kerkis ju 1912. aastal uus kirik Riia professor Hoffmanni projekti järgi ja niisugune sajand valguse natukene romantiseerivas laadis. Kergete juugendsugemetega kirik ja selle kiriku algne projekt, mis on säilinud riigiarhiivis Tartus näitas tegelikult, et mõeldi niisugusele küllaltki romantilisele ristpalkehitisele, et ka alguses oli mõeldud, et ta tuleb tegelikult puidust aga siis hiljem mingil põhjusel leiti, et teeme ikka, teeme ikka kivist hoone. Aga õnn on see, et uue kiriku ehitamisega ei kadunud vana ära, mida juhtus väga paljudes kohtades mujal Ruhnus säilisid nad. Ja tegelikult niimoodi kõrvuti eksisteeridesse väga lähestikku moodustavad nad sellise väga kauni kontrasti, üks on kõrgem ja niisugune natukene sihvakamalt ennast uhkemaks pida, aga teine seal kõrval on väga niuke elujõuline ja, ja väärikas see väike puitkirik. Et nad nagu moodustavad niisuguse vana ja uue suurepärase sümboli koos. Ja nüüd saab sõna Ivalo Randalu. Kaeve siis mida pakub Eesti Kontsert kuni jõululaupäevani, seda on tõesti palju tihedalt ja mitmel pool üle Eestimaa. Võtame päevade kaupa ja alustame homsega. Ratastel on Tallinna poistekoor. Kell 14 antakse jõulukontsert Mäetagusel kell 17 Kohtla-Järve kultuurihoones. Kell 12 aga mängivad akustiliste elektrikitarride Weekend Guitar Trio mehed Sadala kultuurimajas ja jälle mitte. Õhtul algusega kell neli pärast lõunat astuvad Estonias üles vanemise sümfoonikud solist ja dirigent Toomas Vavilov. Dirigendikepp Ta on meie eks nimekamaid grountiste proovinud juba varemgi. Ometi võib tema reedest juhatamist Vanemuises pidada nii-öelda tähiste püüdiks. Sama kava tuuakse nüüd siis ka Tallinna ja nimelt Mozarti avamenton, Joannile ja kuulsamaid klarnetikontsert, Mozart ja tuurne. Ning Pärdi sümfoonia number kolm. On kosutav, et meie muusikud pöörduvad jõudumööda aeg-ajalt ikka ka Pärdi varasema loomingu poole. Seda enam, et Pärt ise on sellest lahtiütlemisest üle saanud. Kell neli pärast lõunat laulab Tartu Ülikooli aulas Taimo Toomast ja et niisama mingi huvitava kava vaid Schuberti tsüti, talvine teekond, mida esitamata ei tunne end mastaapsem ükski väärt pari. Ta on klaveripartii, esitab Ivari Ilja. Aga ka homne õhtu ei jää eestimaal muusikata. Vanemuisesse tuleb laulma oma jõulukava Pärbere Hendrix, kellest sõnu pole vaja teha. Enne Eestit esines ta sama muusikaga Kopenhaagenis, Pariisis, Kölnis, Viinist, Turus, Helsingis, Londonis, Jöteboris ja Stockholmis. Võõras muusika ei ole, sest kordab paljus 95. aastal kolmesajatuhandelise spiraažis valminud plaati. Siin aga teevad kaasa ERSO rootslase justav söökvisti juhatusel ning vanalinna sega. Korja Ellerheina laululapsed. Esmasp PÄEV. Pärbera Hendrix tuleb Tallinna. Kui Tartu kontsert algab kell üheksa testis Estonias alustatakse pool tundi hiljem. Noja piletihinnad on ka kuulsuse väärilised, 250-st 800 kroonini Tallinnas kuid vaid 100-st 390 kroonini Tartus, mis läänest vaadatuna paistab muidugi sama hästi kui priikontsert olema. Teisipäev vaimatavamaste Ivari Ilja tulevad oma Schubert ikka kella 19-ks Estoniasse. Kolmapäev Eesti rahvusmeeskoori jõulukontsert Tallinna toomkirikus algus on kell 18, juhatab Ants Soots ning sissepääs on tasuta. Tund hiljem kell 19 alustavad oma jõulukavaga Estoniast Tallinna poistekoor ja ERSO. Kaasa teeb rida soliste Pille Lill, Rauno L, piinas Maidre, teised Jon geni orelikontsert ja sajansansi. Jõuluoratooriumi juhatab Arvo Volmer ja olgu tähendatud, et seda sajansansid. Oopust teevad oma jõududega pühade aegu ka saarlased oma pealinnas ja see on väga tubli. Kell 19 mängib aga lautomuusikat suured Bachi jaoks Nigulistes Heiki Mäkik ja kell 18 laulavad Valga muusikakoolis Revaalia poistekoor ning noorte meeste ansambel Levadia duubel seitse juhatavad Hirvo Surva ja alla Eelma. Nii, nüüd neljapäev, kell 19 jätkab Heiki Metlik Bachiga Nigulistes mõlemal õhtul siis kolmapäev ja neljapäev on kavassüüdid, partiitvad prelüüdi Foogad. Ning selsamal neljapäeval, kuid kell 17 annavad Estonias suure jõulukontserdi rahvusooperi orkestri ja eesti poistekoor. Solistid Riina air enne Mati kõrtse Henryt David Varema viimane sised, sellor juhatab Paul Mägi ja ka see kontsert on tasuta. Ta reedeks pole Eesti Kontsert targu üritusi planeerinud. Eks kulusid vägagi ära. Kodust, eks ettevalmistusteks. Nii soovin minagi siit rahu ja rõõmu teile ka pühade eelseteks päevadeks. See oli selle sajandi viimane kultuuride aja aga helirežissöör Külli tüli ja toimetaja Mari Tarand loodavad teiega kohtuda kindlasti ka järgmisel sajandil. Kuulmiseni.