Üle kahe ja poole 1000 aasta tagasi oli Iisraeli rahva enamik viidud orjusesse. Ja kui lootus pääsemisele hakkas paljudel juba kaduma, siis laseb jumal prohveti essaajale öelda oma rahvale sõnad. Ma olen su üürikeseks silmapilguga maha jätnud. Ja suure halastusega kogun ma sind. Mäed küll liiguvad paigast ja kingud kõiguvad. Aga minu heldus ei liigu sinust ega kõigumu. Rahuseadus ütleb issand, su halastaja. Keset kannatusi ja pimedat lootusetust ilmub äkki valgusekiir nende prohveti sõnade läbi. Jumal annab oma rahvale lootust, annab elule ja kannatustele mõte. Ikka ja jälle on aga leidunud inimesi, kes kannatustes vaid halba näevad. Nad sooviksid elada maailmas, kus pole valu ega kannatusi. Paradoks on ju selle nimel tapetud miljoneid, et luua uut kannatustevaba maailma. Piibel ei kõnele sellest, et meie inimeste elu peaks olema kerge jää muretu. Jumala looja ja kannatused on otsekui tööriist, millega ta kujundab inimest. Oleme nagu suured kivitükid, mille sees asub inimene. Kivi meie ümbert on vaja eemaldada. Etne inimesteks võiksime saada. Meie ümbert lüüakse tükkhaaval ära, kõik kasutu. Need löögid võivad olla vahel väga valusad. Kuid see, kes nad välja kannatab, muutub imeliseks meistriteoseks. Olen selliseid imelisi inimesi kohanud oma elus väga palju. Neid tuli tagasi Siberi külmadelt väljadelt. Neid on naiste hulgas, kelle mehed viidi ära ja kes üksi oma lapsed ränkrasketes aegades inimesteks kasvatasid. Ja kui me avatud silmadega ringi vaatame, siis on selliseid läbi kannatuste kauniks muutunud inimesi meie ümber väga palju. Neid võib ära tunda soojast ja sügavast pelgust. Nende näod võivad olla täis kortsude kurde kuid nendes kortsudeks pole kibedust. Küllap on kannatused ja valu otsekui lõhkeaine, millele on kirjutatud, lõhkeb pideval soojendamisel. Inimesed, kes ei leia kannatustes abi ja jäävad üksi oma valuga paratamatult soojendavad seda lõhkeainet. Ja nende nägudel võib näha peavalu ja kibestumise haavu. Olen aga kokku puutunud paljude inimestega, kes ei ole iialgi üksi, kellel on jumal. Nad oskavad oma mures ja kannatustes end usaldada selle jumala kätesse. Nad lähevad, kui kuulevad kiriku altarist Jeesuse sõnu. Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamist. Mõtlen ühele vanale memmele, kes oma surivoodil suurtes valudes ütles. Taadile peaks ma surema soojemal ajal et need, kes matusele tulevad, surnuaiale ei peaks külmetama. Kui kuulsin sellest memme soovist siis nägin voodipäid siis, kus ta oma viimased aastad oli maganud ühte kirjakohta piiblist. Veereta oma mure Jehoova peale, küll tema hoolitseb sinu eest. See naine oli selles elus kogenud ja mõistnud, et jumal hoolib oma lastest. Nii sai tema muretseda teiste pärast sest ta teadis, et tema eest hoolitseb jumal. Küllap on paljude vanemad kuulajad mõistnud kui raske on siis, kui sul pole enam kodu. Ja siis, kui sinult võetakse su arvamused. Ja ometi võib ka kõiges selles jääda püsima. Elulagunemine algab aga sealt, kus hävineb lootus kus inimene näeb vaid käesoleva ajahäda ja viletsust ega suuda kesk tormist ja pimedat raju enam loota, et veel kunagi võid tõusta päike. Tõeline katastroof ei ole seismine kalle inimese haual vaid võimetus uskuda igavest elu. Nii võib ka oma kodu varemetel seistes näha uut kodu. Ja võib ka loobuda kõigest. Ei meeleheites ei raevus leidu elu uuendavat jõudu. See on üksnes vastupidavus ja kindlas lootuses tulevad meelde kaks pimedat silma ühe noore mehe näos. Ta on kristlik muusik. Unustamatu on see, milliseks muutus ta taevasse suunatud nägu, kui ta mängis ja laulis jumalast ja igavesest elust. Nii oleks tahtnud temalt küsida, mida ta näeb seal üleval. Küllap siberi väljadel ja mõõdunud 50-l aastal Eestimaal oli lootus see, mis elus hoidis paljusid jaga väga ränkades tingimustes, aitas elus püsida ja terveks jääda. Ja teisest küljest, kas pole meeleheide, mis ütleb, kõik on läbi üks suur illusioon vaid kuna lõppu polegi olemas. Meie rahvas on enamus aja siin maarjamaal seda uskunud. Vaid viimased 50 aastat on meile kõneldud sellest, et oleneb pehmed faktorid ja tööjõud kes kord lihtsalt kantakse maha. Aga see ei ole nii. Me kõik oleme kellegi jaoks ääretult olulised. Jumal täis meie eest valu ja kannatus, teed hoolib meist kõigest. Issand, õnnista meid ja hoia meid, issand, lase oma pale paista meie peale ja ole meile armuline. Issand, tõsta oma pale meie üle ja anna meile rahu. Aamen.