Linnasüdamest minutit 10 eemal asub tänava nurgal puuviljakauplus. See on sootuks harilik kauplus ja selles käib mööda palju harilikke inimesi, kes ei pane seda kauplust tähelegi. Mõni üksik peatub akna taga või astub sissegi, et midagi osta. Teiste seas möödub iga päev sellest kauplusest keegi noormees aga nõnda nagu ei paneks ka tema seda kunagi tähele. Aga ühel õhtul peatus ta ometi akna all, sest seal ilutsesid nii Antonovka, sibula ja tree puu kõrval ka värsked viinamarjad, apelsinid ja banaanid. Need olid pühadeks pärale jõudnud, olid tulnud kusagilt kaugelt, kus on veel detsembri sky päikest, sinist mörd ning valgeid pilvi milledest unele noormees, vaadeldes apelsine ja banaane. Varsti asus noormehe kõrval, ei, keegi ei teki. Tal oli värske kuusekimp kaenlas, ja kott seljas, mille suust vahtisid pohlavarred ja põdrasammal eituli nendega metsast koduteel, sest ka kuuseoksad pohlavarred ja põdrasammal on kellelegi pühadeks. On juba ammugi pime ja uitsetab peent vihma, mis lükib tibla tillukesi pärleid juukse salkudesse aknas heledas valguses, noormees märkab neid. Eidel pidi olema pikk tee käia, muidu oleks ta oma kandamiga varem koju jõudnud ja kott selles peaks üsna raske olema, muidu poleks vana ja kõht keha temal nii kõveras ja köökus. Suure vaevaga sa peituma pea nii tagasi ja silmad nii kõrgele, et võib näha aknale laotud apelsine ja banaane. Viinamarjad vist jäävadki nägemata, sest need ripuvad ülal kõrgel. Noormees pöördub minema. Aitab sellest päikese ja sinimere unelusest, apelsine ja banaane vaadates. Aga ta ei saa kuigi kaua kõndida, kui kuuleb, et keegi räägib tema selja taga. Kõik ilusti virnas pole muud kui vaata mis mina neist vahini vaatan. Alati kui need, kel seljas karrakulid, mitte kott, las need vahivad. Ta räägib või kellele räägitakse, aga ei tihka tagasi vaadata. Lõpuks astub ta kõnniteelt kõrvale ja vähendab sammu, annab kõnelejale võimaluse enesest mööda minna, et saaks teda viisakalt vaadelda. Aga kui kõneleja jõuab tema kohta, noormees, et see on sama heid, kes seisis tema kõrval aknal, kuusekimp kaenlas, kott seljas, tibatillukesed, pärlid hallides juustes. Noormees peab heidega sammu, nagu vajaksid nad kahekesi juttu, aga ei, nemad kõnnivad igaüks omaette eitise endaga juttu vestes ja noormees vaikides ja kuulates. Või apelsinid ja banaanid. Ja mina pean vaatama siis mina, tule, armas jumal, appi. Nagu teisi inimesi maailmas ei oleks, on ju, jumal tänatud. Aga ilusasti laotud, et torkaks silma, pean nägema pead, pole parata. Eiei seisatuma, koendas kuusekimpu kaenla all ja mõtles ka koti seljas kehitada, pöördudes temaga ja seina poole, et sealt tuge otsida. Äkki märkas ta noormeest, hüüdis kulla noorhärra. Aidake vanainimesel kott paremini selga. Tulen pohlavarte ja põdrasamblaga metsast. Noormees läheb sõna lausumata ide juurde, võtab kotist kinni ja tõstab seda mugavamalt kandja küürule. See on raske, ütleb ta. Raske ta ju peabki olema, vastabilt veel kaugele minna? Pärib noormees. Annab veel tiride hulka aega. Noormees hakkab uuesti kotist kinni ja ütleb. Andke, ma katsun ka kanda, kuni üks t. Ai kullakallike või noore rada minu koti oma kukile. Naerab heit, aga laseb lõpuks ometi kotist lahti. Tormis saaks ta oma kätte. Nõnda lähevad nad kahekesi, eit kuusekimbuga noormees kotiga, mille suust vahivad pohlavarred. Noormees unistab päikesest, mis helendab sinises taevas ja lumivalgest pilvedest, mida ajab leige tuul. Aga eit ei suuda ega suuda unustada apelsine ja banaane, mida ta näinud kaupluse aknal. Ta jätkab oma endist mõttelõnga ja kõneleb vaheaegadega vahti, kui need, kes söövad. Des ostab, see vaatab, laps, tema vaatab muidugi, aga mina pole enam laps. Laps vaatab ja küsib, mis see on, mis see Jassi Soosaar siis seda ei tunne. Kus asi sa oled elanud, kus kasvanud ei tunne põdra sammaltki ja poola varsi tunne ka heldene aeg. Nemad on ju need ainsad, mis seisavad läbi aasta, rohelised. Nemad ja karusammal ka natuke, mitte põdrasammal, see pole hoopiski roheline. Niiet sina tuled ainult apelsini, mis soo. Mis need asjad on? Ja banaaniga? Aga põdrasammalt ei tunne? Ei, seda mitte. Põdrasammal on kotis, sellepärast härmas laps. Oleks see minu teha siis kõigepealt pohlavarred ja põdrasammal, alles siis apelsinid ja banaanid. Aga see pole minu teha. Pole hoopiski armas laps. Pole, apelsinid, minu süüa, ega sina minu kasvatada? Minu lapsi kasvatab jumal taevas. Ise elan pohlavartest ja põdrasamblast. Nüüd tead, mis on pohlavarred ja põdrasammal armas laps. Kui tuled turule, siis tunned.