Kuulame kordusena Ene Lukka koostatud Saadet sügis talvistest tähtpäevadest. Tere õhtust. Mina olen Ene Lukka ja tahan täna kõnelda sügistalviste tähtpäevade tähistamisest tänasel päeval, sedapuhku Viljandis ja Viljandimaal. Iga rahvakultuur on nagu jäämägi, millel võime näha vaip, puu. Mida me siis näha võime. Milline on ühe rahva välimus? Kuidas ta riietub, mida ta sööb ja joob. Milliseid ehitisi loob? Kuidas on oma kodu sisustatud? Võime kuulda, millist muusikat ta loob ja kuulab kuidas tantsib. Võime näha kombeid ja tavasid. Kuid miks üks rahvas just nii ehitab, nii käitub, nii oma kodu sisustab seda me võime vaid arvata, kui oleme piisavalt teadlikud ja tähelepanelikud. Aga ka siis võime eksida või valesti aru saada. Mida võivad arvata arvukad turistid, kui näevad hingedepäeval ja ajal küünalde tuledes surnuaedu või mardi-kadripäeval peidrates kostüümides kampasid mööda tänavaid ringi luusimas. Mida arvame sellest meie põlisrahvas või Eestimaal elavad muud rahvad. On andmeid, et sanditamise vastu on huvi tundnud ka eestimaalastest muukeelsed inimesed. Millest küll aga eestlaste suur huvi võõramaiste kommete vastu näiteks halloweeni vastu, kui meil endal samasuguse põhjaga riitus täiesti olemas on? Kuidas ikkagi ja miks tähistada tänapäeval oma juurseid pühi ja tähtpäevi? Usun, et see on eelkõige maailmavaateline küsimus. Kuidas ja mida teha? Selleks on meil materjale küllaga. Kasvõi tänu eriti suurepärasele väljaandele. Eesti rahvakalender. Tee aga oma vaba valik ja usalda iseenda valikut. Noh ta on, oli laaniga. Niisiis kõnelen kalendri riitustest mis traditsioonilises külaühiskonnas olid perioodiliselt korduvad ning mille eesmärgiks oli soodsa majandusaasta saavutamine. Tänaseks päevaks on Eestis ammugi olukord oluliselt muutunud. Me ei ole enam põllumehed, me ei kasvata enam vilja ega loomi. Mitmed saagikust ja karja on taotlevad tähtpäevad, on omandanud teise sisu. Mälestusliku, kohati meelelahutusliku sisu on saanud vastlakadri ja mardipäev. Jõulud on muutunud eelkõige pere kokkukuuluvuse tunnetamise pühaks aga jaanid eestlaste rahvuspühaks ja nii edasi. Täna räägime kõigepealt hingedepäevast. Mul on selline tunne ja arusaam, et hingedepäev on tänase eestlase tähelepanu keskmesse küll jõudnud. Taasiseseisvunud Eestis on eestlased hakanud eriti aktiivselt oma esivanemate kalmude eest hoolt kandma. Kuna elan surnuaia vastas, näen, et surnuaed on küünaldest valge teisest novembrist hingedepäevast. Kuni esimese jaanuarini peaaegu vahetpidamata. Vaikuses on hea, laulis Kadri Hunt. Hingedepäeval on vaikne. Sel päeval on hea võimalus mõtelda, mis on, mis oli. Et olla ehk paremini valmis selleks, mis tulla võib. Hingedepäeva on loomulikult kõige parem tähistada oma kodus. Veelgi parem oleks, kui see kodu on selline, kus on elanud sinu sugulased järjepidevalt vähemalt kolm põlve. Aga kellel eestlastest see võimalus on või rääkimata viiest või kuuest põlvest ühes talus. Loomulikult sellel päeval käime me surnuaias. Kuid on ka teada, et mitte kõik eestlased siiski ei pea seda oluliseks. Kes käivad, need käivad seal selleks, et mõelda nendele kes puhkavad ja on kuskil kaugel, kuid loodetavasti sellel ajal siiski ka meile lähedal. Vähemasti me tunnemini. Kuna Viljandi kultuurikolledžis õppivad üliõpilased sel päeval oma kodudesse ei jõua siis tähistamegi hingedepäeva kuus mõtestame seda aega eelkõige iseeneses. Ja püüame tabada seoseid teispoolsuses olevate lähedastega, kellest on ainult mälestus kui päritud välimusse silmad, juuksed olemine, kes teab, mis veel. Möödunud sügisel pidasime hingedepäeva Tammemäe hiiesalus Pärsti vallas ja selle lähedal olevas talus mati talus. Tammemäe hiiesalu on iseenesest koht, mis juba pakub väga palju ka sinu hingele ja mõttele. Üks legend kõneleb, et tammemäele on maetud ka Lehola vanem Lembitu. Võib-olla mõnegi noore mõte rändas oma lähedastest veelgi kaugemale. Kasvõi vanem Lembitu aegadesse nende eestlasteni, kes püüdsid kaitsta oma maad võõrväe eest. Igal juhul see koht on vana kalmistu ja see koht, kus käidi koos, et saada jõudu eelkõige jõudu esivanematelt. Mida me siis oskasime seal tammemäel teha? Ei olnud meil ühtegi juhti ega korraldajad, kõik olid võrdsed osalejad. Igaüks võttis kaasa küünla veidi toidu ja joogipoolist ning oli valmis ühistegevuseks. Rituaalseks pilliks oli tookord parmupill. Igaüks süütas oma küünla selles kohas, mis ta küünlale leidis. Tegime väikese sümboolse ühisehk rituaalse söömingu. Olime viis ringis, kus ütlesime madi talu perenaise Ülle eestvõtmisel oma soovid ja palved. Igaüks oma mõttes. Pärast seda läksimegi perenaine Ülle ja peremees Toomase külalislahkes tallu, kus oli meil suurem söömine ja laulmine ning loomulikult saunas käimine. Laulmisega oli tükk tegemist, sest me ei teadnud täpselt, milliseid laule me siiski tahame ja oskame laulda sellel hingedepäeval. Just seal. Tüdrukud leidsid, et sobivad on vaeslapse laulu. Laulud, milles on sisu ja mõte, mis aitab mõtelda iseendale. Ja ka sellele, mis on su ümber hetkel. Sel sügisel aga pidasime hingedepäeva ühes teises külas Viljandimaal väga ilus küla, tema nimi on Tuhalaane küla Karksi vallas ja külarahvas oli nõus koos meiega sellel hingedepäeval hingedepäeva pühitsema. Kõik olid taas valmis. Kas laulma Enda arvates sobivaid laule ütlema välja oma arusaama hingedepäeva tähendusest. Taas olid kaasas küünlad ja veidi toidupoolist. Kavas oli küünalde süütamine kirikus, surnuaial, külamajas ja üldse teekäigul mööda külalaulmine ja mõtisklemine. Kõigepealt Tuhalaane õigeusu kiriku varemetes, seejärel Tuhalaane külamajas ja lõpuks surnuaias. Alustasime kell neli, lõpetasime pool seitse kui külamajas laulsime Ernst Enno, Rein Rannapi nii vaikseks. Kõik on jäänud Hando Runneli, Uno Naissoo külm tuba, rahvalikke laule. Ma tahaksin kodus olla. Mu isamaa armas. Siis pimedas surnuaias laulsime ema südant ja ema haual teel kirikust külamajja ja külamajas surnuaeda. Aga regilaule te ilu, suur tamm. Pühendas kaks luuletust oma möödunud aastal surnud kaasale. Need olid väga ilusad sõnad. Meie lõpetasime külamajas oma ühise hingedepäevapidamise päikesepalvega kus me soovisime oma lähedastele parimat. Enne kui läksime Sügav pimedale surnuaiale. Kes oskab selle ta elu? On loomulik, et hingedeajal mõtleme me hingede olemasolule sellega seonduvale. Möödunud aasta hingedeajal küsitles kultuurikolledži üliõpilane Kristel Kadakas oma koolikaaslasi. Ta kirjutab. Vastustest võis välja lugeda, et inimesed usuvad hingede olemasolusse ja et kõik ei lõpegi füüsilise keha surmaga. Me ju keegi ei tea, kas hingede rändamine on meie fantaasia või mõni tühine filosoofia või eksisteerib see tõeliselt. Olen arvamisel, et igat sekundit peab võtma kui kingitust. Iial ei või teada, millal surmal on määratud tulla. Võib-olla on see maapealne elu vaid ainukordne võimalus teha midagi oma kätega hingena hõljuzza kaugel kuid samas ka lähedal. Aga sul puudub võime ise asju liigutada. Väljavõtteid teiste üliõpilaste vastustest. Küsimus, mis on hing ja mis on hauatagune, elu? Vastused. Oh jumal. Usun, et hing rändab läbi mitme inimese elust. On olemas eelmine elu, jaga tulevane põrgut ja taevast ma ei usu, see on absurd. Mina arvan, et hinged sünnivad uuesti. Need inimesed, kes sünnivad ilusatena, näiteks modellid neil ei ole elus mingit missiooni. Need aga, kes on sündinud siia ilma kannatama, peavad tasuma oma eelmises elus tehtud vigade pärast. Kui hinged tulevad kummitama, siis neid ei tohiks karta, vaid pigem aidata. Sest arvatavasti on neil mingi mure, mis ei lase neil rahus surnute riiki minna. Usun, et looma ja inimese hingel vahet ei ole, mitte koera peaks nüüd kiriku surnuaeda matma. Mina arvan, et osadel inimestel on noor hing, siis jääb ta pärast surma õhku hõljuma nagu ingel. Aga kui on vana hing oma seitse elu läbi elanud, siis kustub ära? No mina ei tea ka. Mina küll ei usu, et midagi on pärast, miks nii? No seda ma usun küll, et hing läheb edasi teise inimese kehasse aga seda, et hing kusagil pärast seda edasi hingitseks ma küll ei usu. Kas sa kardad surma? Ei, õnnelikud inimesed on need inimesed, kes surevad noorelt. Tundub, et elu on nagu karistus, on väga vähe asju, mis tõeliselt nautida saab. Rabele kogu aeg sellepärast et kõht täis oleks. Arvan, et pärast surma. See oleks nagu mingi kingitus. Kardan surma. Miks? Sest ma tunnen, et surnuaias ei ole kõik korras. Kardan surma. Võib-olla on need filmide mõjud? Ma ei tea, aga alati, kui surnuaeda lähen, siis ma tunnen nagu hinged segaksid. Jah, mina kardan ka, miks mul on oma keha üle nii hea meel, et mul oleks kahju, kui see hind peaks siit välja minema. Pärast on ta mõne teise inimese kehas. Mina kardan natuke ikka. Me keegi ju tegelikult ei tea, mis see on või mida see endast kujutab. Kus sul see hingede rändamise? Jah, usun küll. Need olid mõnede noorte inimeste mõtted hingest hauatagusest, elust, Jaaksust sellesse. Kas mardisandid võivad olla hingede materialiseerunud kehastused? See on üks võimalus. Ei me teiseks ma veere ta tiiki. Keel. Otsi mardile roosa. Katsu mardile ka laada. Nakata karja. Viska vaka vilja. See lauta, lamba, Siibsulgus. Su see. Niimoodi. Külm. Tuba. Toad. Mardipäeval tuleb loomulikult mardisanti minna. Seda tegime meiegi. Paljud meist polnud ammu sanditamas käinud. Paljud meist polnud kunagi käinud, sanditamasmaal läksime maale. Iga grupp oli terviklik mardipere, kellel oli ka oma kindel tegevuskava, koosnes igale eestlasele tuntud sisse palumise laulust, teretamisest, andide palumisest loomulikult tänamisest ja lahkumise laulust. Laulude vahele jäi mardiisa terviseks, piitsutamine. Kõik pereliikmed said läbi vintsutatud ja neile loitsitud tooreks terveks. Pererahvas sai õnnistatud. Ja loomulikult tegid mardid teadmiste ja tööde kontrolli. Lauldi peamiselt regi värsilisi laule. Oma improviseeritud sõnadega aga kasutati ka uusi sobivaid laule. Mitte keegi polnud aga varem mardi pulmas osalenud. Otsustasime teha ka peale mardisandiks käimist. Margi pulma. Mardipulmategemine andis suurepärase võimaluse tutvuda oma vanade ja rikkalike pulmakommetega, millest tegime vaba valiku ja mardipulmategelased. Loomulikult on libapulmategelased, pruutpaar on libapruutpaar. Möödunud aastal käisime mardipäeva pidamas ja mardi sandis Viljandimaal Sudiste külas. Ja mardipulma pidasime Cecani talus Karksi vallas. Sudistes kohtusime kohaliku maanaisteseltsiga, mille üks vanim liige laulis meile vana ja pikka mardilaulu. See oli üks mõtestatum ja ilusaim regilaulu esitus, mida mul elus kuulda on õnnestunud. Kahjuks ei saanud seda linti. Aga see jäi meelde. Meie kohtumisest olid haisu ninna saanud kohalikud mardisandid. Nii oli meil tõeliselt suur õnn kohata kolmegrupp b noormehi, kes õnnistasid meid hernestega, tantsisid kaerajaani, laulsid, laske sisse mardisandid ja kõnelesid sellest, kui kaugelt nad tulid ja kui raske see teekond neil oli. Loomulikult esitasid nad meile mõistatusi. Üks grupp teatas vaimukalt, et kadrid on lausa nende vaenlased. Vaadates neid väikesi poisse seal Viljandimaal ühes väikeses külas tekkis mõte, et kadri sandis ja mardisandiks käimine annab lastele kõigile lastele suurepärase võimaluse eneseületamiseks esinemiseks, tantsimiseks ja laulmiseks, eriti neile, keda mitte kunagi ühtegi kooriaga ansamblisse ei võeta, tantsurühmast rääkimata. Ja see on võimalus, kus nad saavad proovida ka neid asju saada üks elukogemus juurde. Mardipulmakorraldaja Margit Nurmeots kirjutab pärast mardipulma toimumist. Olen toimunuga rahul. Kõik võtsid suure õhinaga osa. Vahepeal tundus nagu oleksimegi päris pulmas. Kohalikud pillimehed Vello Kangur ja Rein Vister mängisid rahvalikke lugusid. Rahvas oli nii sisse elanud oma rollidesse, et mõni saanudki oma rollist vabaneda, enne kui kodus. Laud oli lookas, toidu poolest õhkkond missugune. Õnneks võtsid kõik oma rolli väga tõsiselt ja improviseerisid omalt poolt juurdegi. Näiteks pulmalaulik marju ei saanudki pidama, ta muudkui laulis ja kommenteeris. Peigmees Maiu oli oma kostüümi ilusti kodus välja valinud, temaga probleemi ei olnud, tal oli ülikond ja lips, kohe näha, et võttis asja tõsiselt. Pruut Mart väga ei osanud midagi kaasa tuua ja arvas, et saab niisama läbi. Ehk kasutab neid riideid, millega me Mardis jooksmas käisime. Aga teised ei olnud sellega nõus. Niisiis otsis perenaine Anneli oma kapist vajalikke rõivaid. Esime pruudi kööki ja panime ta riidesse. Kohal oli ema Veera, ta pulmalaulik Marju, kes kõike seda tegevust suure selge häälega itel elatas. Abis olid veel a4 ene millegipärast Siiberdas jalga. Peigmehe isa Kristel. Peigmehe riietamisest võttis osa tema ema Eveli kuigi peigmees ei olnud sellest eriti vaimustuses. Ta ema seal seisis ja aitas, sest tema on ju suur mees ning saab ise hakkama. Seda kõike, kommenteeris teine pulmalaulik Marie. Nii nad siis kahekesi muudkui lõõritasid ikka teineteisest üle. Üks laulis köögis, teine toas ja ära lõpetada polnud neil plaaniski mitte. Pruut sai endale uhke villase valge seeliku isegi valgest kardinast loori, mille ta üsna pea aga peast ära võttis, sest see väga väsitas. Aga pruut ja peigmees said uhked mõlemale, eriti pruudile pandi natuke meiki ka peale ja siis oligi kõik korras. Pastor kaadri seisis valge linalilledega kaunistatud laua juures, mille ette ilmus täielikus varustuses noorpaar. Laulatustalitusega peeti järele aimata kiriklikku laulatust. Kõne mahlakus olenes muidugi õpetajast ja see oli mahlakas. Meie õpetaja kõne oli asjakohane. Ta lõpetas sõnadega, hoidke ja armastage teineteist igal mardipäeval. Äsja möödunud mardipäeval läksime mardisanti aga tõrvaaugu ja rassiküladesse. Need külad asuvad Viljandimaa ja Järvamaa piiri peal ja väga suure paksu paksu metsa sees. Kella nelja paiku algasime sanditamisega mõlemas külas ikka jälle gruppide kaupa. Eelnevalt püüdsime meelde jätta pered ja majad, kuhu me mardisanti minna tahame. Enamikesse taludesse võib majadesse hästi meid ka sisse ja oldi rõõmsad meie üle. Püüti ära arvata, kes need mardisandid küll on tulemata võib-olla selle pealegi, et mardisandid on päris kaugelt hoopis Viljandist pärit. Meie mardiperes olid sellised tegelased nagu mardiema mardiisa pojake sulane jah, Ani, mõnes teises grupis olid mõned teised tegelased. Pärast sandis käimist. Loomulikult otsustasime taas mardipulmi pidada. Ja seda väga salapärases kohas, nimelt põrgupõhja metsas. See on see koht, kus filmiti põrgupõhja uut vanapaganat. Kõrged-kõrged, kuusepuud ja paks paks mets. Selle pulmategelased olid isamees pruutpaar ja nende vanemad, laulikud sokk ja muu pulmarahvas sealhulgas ka kohalik külarahvas mis oli kavas pruutpaari riietamine ja pruudi ehtimine laulikute improvisatsioonilist laulude saatel. Ühise laua katmine, iga pulmalise poolt toodud moonakotist, pulmategelaste tutvustamine, kontvõõraste ja kohalike mardisantide vastuvõtmine. Laulatus, kus oli pastori kõne, vanemate õnnitlused ja kõned pruudikimbu ja peigmehe lipsuviskamine, mida viisid läbi pastori isamees. Sellele järgnes pruudi viina pakkumine mille eest nautiga tasu kingade pahetus, pruutpaaril ja truuduse kinnitus. Seejärel aga küllaltki tormiline osa pruudi ja peiu tantsitamine. Ja selle eest raha korjamine, mida korjavad, korraldasid sokk ja isamees. Sellele järgnesid vabad tantsud, laulud, laulumängud pantidele, unastamised, ühissöömine ja lõpuks pruudi salapärane röövimine. Kolm aga lõppes hoopiski õues pimedas metsas lõkketule ümber improviseeritud loitsuga. Kui see tehtud, siis läksime saun. Kalender raamistab rahvuslikke ja perekondlike pühaderütmi. Subjektiivne aeg seisatub aeg võetakse maha. Et saaksime koguda jõudu uueks aastaks, kuuks, töönädalaks või päevaks. Taas on tulemas pühade aeg ja sellesse sisenemine argiajast. Tähtis on selle kahe aja eristamine kogu tegevuse olemisega. Küsimus on ka selles, kuidas ühendada vana loodus rütmilist maarahvakalendrit kiirustava Globaalse, Eesti ühiskonna, inimese kalendriga Maarahva loodusega. Esivanemate uskumustega seotud aastaring on siin maal kujunenud aastatuhandete jooksul. Sügis on külm ja pime, samuti aastatuhandeid. See raske periood on üleelatav. Usun mina seda. Kui võtame appi siin maal enne meid. Tõepoolest tuhandeid aastaid elanute elukogemuse ja nende poolt loodud elu toetavad riitused.