Tere hommikust, jutusaate stuudios, täna üle nädala jälle Margit Kilumets ja tahangi alustuseks teile öelda Ajal, kui paljud saated nii raadios kui televisioonis lähevad puhkusele, jääb jutusaade ikka teiega läbi suve et teha siis teile rõõmuga, suvilas või aiamaal või autos, kui te olete kusagile teel ja tuua teie nii toredaid inimesi ja huvitavaid lugusid ka siis näiteks, kui need inimesed on väga põnevad ja kõvad tegijad omas ringkonnas. Aga kui avalikkus neid võib olla väga hästi ei tunne. Nii muide on ka täna. Minu külaliseks on Anu-Mall Naarits, tere hommikust. Tere hommikust. Nüüd ma võtsin pealkirja tegelikult ühest paari aasta tagusest loost, kus sinu nime taha oli kirjutatud Eesti tuntuim naine turunduses. Kas sa oled pärisele tiitliga? Ma olen vist see naine, kes Eestis kõige kauem turunduses on olnud küll jah, kõige vanem naine turunduses. Ei, see oli nali. Tõenäoliselt kõige vanem, mitte seda tiitlit ei julge võtta, aga kindlasti kõige kauem olnud, et mul oli tegelikult õnn töötada päris eesti esimeseks reklaamiagentuuris. Aasta 91 mina olin tudeng Tartu Ülikoolis õppisin psühholoogiat ja meie tolleaegne psühholoogiaprofessor talis Bachmann tuli koju Ameerikast ja arvas, et Eestis on vaja turundust ja reklaami. Tegi esimese büroo, võttis tublid tudengid tööle, nii et selles seltskonnas tegelikult kõik olemas. Turunduse juurde minu meelest siiamaani. Ja, ja noh, nii see õli hakkasime tegema, ei teadnud, mis asi on, reklaam kliendi ka ei teadnud, aga aga proovisime ja katsetasime, mul on väga hästi meeles need esimesed kampaaniat, mis me tegime Lääne-Eesti pangale. Noh, ette võtta, mida praegu üldse olemas ei ole, et väga põnev aeg oli ja mäletan ka seda, kui tekkis järgmine, siis me olime ikka täitsa hirmul, et nüüd võetakse turg ära, et nad on konkurent. Tänaseks on arvanud reklaamibüroosid paar sadada. See tegelikult tahtsid kunagi ikkagi saada psühholoogiks. On sul olnud kahju elu jooksul, et sa teed teistsugust tööd? Ei ole olnud kahju, et eks see psühholoogid kõik ju teavad, et kes lähevad psühholoogiat õppima, et seal on palju neid inimesi, kes tegelikult ei tea, mis asi on psühholoogia, mida sellega teha, kus seda kasutada. Ja ma arvan, et minu praeguses töös on sellest hästi palju kasu olnud, et mul on ikkagi selline baasteadmine, arusaamine erinevatest psühholoogia lähenemisest. Ja ma oskan seda kogu aeg nagu oma töös kasutada, aga mul tegelikult kahju sellest ei ole, et ma, ma päris tõenäoliselt see päris psühholoogi tööd tegelikult ei ole. Kui sa läksid pärast kooli Rootsi ja tahtsidki minna sinna psühholoogiat õppima, siis nii palju, kui mina olen aru saanud, oli see üks väga oluline samm sinu teel. Et, et seesama Rootsi minek tõi sind sellesama ameti ja sellise karjääri juurde, mis praegu sul on? Nii on, et ega see jutt ju läkski edasi sellest samast väikesest reklaamibüroost, mida me selliste tublide tudengitel tegime, kus tekkis huvi reklaami vastu ja, ja noh, aasta 91 kaks oli siis kes mäletavad seda aega. Hirmus vaene aeg, noh, võib selle kokku võtta. Ja siis ma hakkasin vaatama, aga piirid olid juba lahti ja ma hakkasin vaatama enda lähiümbruses, noh et kus on see lähim kool, mis oleks siis riigikool, kus saaks õppida, ma tol hetkel tegelikult otsisin reklaami, ma ei osanud isegi seda turundust laiemalt kuidagi enda jaoks sõnastada, kus saab õppida reklaami. Ja Soomes tulnud Rootsis oli, kirjutasin rootsi kooli, tuli vastus, et jah, väga tore, olete teretulnud, aga enne peate rootsi keele selgeks õppima. Nii et see oli nagu see, mis sealt vastuseks tuli. Ja mina siis kangekaelne, nagu ma olin, hakkasin rootsi keelt õppima. Läksin kursustele, õppisin, ma ei mäleta siin, kas aasta-paar võis aeg olla? Noh, nii et ma mingisuguse baastaseme keelest omandasin. Vanaema oli küll hästi. Noh, ma ei oska öelda, kurb, ütles, et kuule, et sul ju inglise keel on, et mis see ikka rohkem keeli õppida, õpi üks asi korralikult selgeks, et talle kuidagi tundus, et kui üks keel juba on, et siis seda on piisavalt. Jah, ja kui me nüüd korraks mõtlema, et kui kaugele sa praegu ainult inglise keelega jõuaksid, eks ju, sest seda räägivad juba 15 aastased ammu paremini kui meie, ma arvan. Jah, et, et aga see oli hea kogemus, nii et ma sain keele noh, nii enam-vähem kuhugi maale, et ma nagu päris hätta jäänud Rootsis ja siis Tartu Ülikooli saabus üks kiri ühelt Rootsi perelt, kes kirjutas Tartu Ülikooli, et meie oleme siin üks väliseestlaste pere ja me otsime endale lapsehoidjate, äkki teil on keegi soovitada ja, ja mul juhtumisi töötad seal üks tuttav, kes siis tulikirjaga minu juurde ütles, et kuule, sa oled natuke rootsi keelt õppinud, et sa lapsehoidjaks ei taha minna ja see tundus mulle nagu hea vihis lihtsalt kuskilt alustada, noh, mul ei olnud ju aimugi sellest, kas ma saan sinna kooli sisse, noh, keel oli ikka niisugune natuke kehvavõitu, nagu ta siin paariaastase õppimise peale. Aga nii ma läksin. Ja kuidas see lapsehoidmine siis välja kukkus? Noh, lapsehoidmine kukkus välja, eks ma üritasin seal väga asjalik välja näha, näidata ta seda, et ma olen kuidagi lastega kokku puutunud, mida ma ei olnud. Üritasin lihtsalt hakkama saada, aga tegelikult tuli hästi välja, et eks ma olin neil üks lemmiklapsehoidja lõpuks, et see Pipi Pikksukarolli ikka õpid ära ja ja see oli uskumatult hea aeg, laste kõrvalt on hea keelt õppida. Just just ma tahtsingi sinna jõuda, et kui sa elad Rootsi pooleldi rootsikeelses peres, siis see keel hakkab ka kõige paremini külge, eks ole, kusjuures. Täiesti rootsikeelsed, leppisime alguses kokku, et inglise keelt räägi ja ma mäletan selle oma esimese pereema ahastust, kes kuuendat korda kordas mulle midagi rootsi keeles, ma ei saanud mitte midagi aru ja siis ta küsis, et kas ma ütlen inglise keeles ma ütlesin, ei ütle veel, seitsmes kord külma saan ja siis seitsmendaga sain. Ja nonii, me õppisime, et tegelikult umbes ma ei tea, pool aastat vist või, ja siis juba keelekeskkonnas, sa saad keelekat. Kui palju see Rootsi ja Rootsist saadud kogemus rootsi keel sind edasises karjääris aidanud on? Väga palju, et ühelt poolt on ikkagi see, et see hariduse, noh, ma arvan, ma sain mitu asja, ma sain kogemuse sellest, mida tähendab mida tähendab õppimine ülikoolis. Ja ma arvan, et see koormuse vahe oli selline, et, et mu Stockholmi ülikoolikoormuse esimese semestri jooksul oli umbes samasugune nagu Tartus kolme aasta jooksul. Et see intensiivsuse vahe, millega sa oled sunnitud tööd tegema, on meeletu ja see mitte ei anna ainult haridust, vaid tegelikult annab sulle oskuse tööd teha oskuse kiiresti materjal läbi töötada, kiiresti aru saada, kiiresti läbi mõelda, eksistad, sa suudad kiiresti haarata ja see on minu meelest hästi hea oskus olnud ta mind elus väga palju aidanud. Teine asi on loomulikult see hariduse tase ise, et noh, nüüd ma tunnen, et mul oleks vaja järgmist, aga selline hea paarkümmend aastat olen ma rahulikult suutnud nagu nende selliste paaskonstruktsioonidega hakkama saada, mis ma sealt oma mõtlemise sain. Noh loomulikult kõik turunduses areneb ja sa nagu kogu aeg õppides edasi. Aga see oli, oli nagu väga hea ja väga tugev. Ja ma arvan, et kolmas asi, seesama nagu välismaal elamise ja hakkamasaamise kogemus, et sa lähedki täiesti võõrasse ühiskonda, kus oledki lapsehoidja ja Rootsis väga selgelt. Isegi kui kõik on su vastu nagu viisakad tänulikult, siis seal olid ikkagi välismaalane sisse rännanud. On tore, kui sa seal õpid, on tore, kui sa keelt oskad, tähendab, on see, kui sa tagasi lähed. Et nagu ka see arusaamine, et mida tähendab võõras ühiskonnas elamine, hakkama saamine, ma olin kolm pool aastat Rootsis tegelikult. Et kuhu, kuhu süsteemi, sind võetakse vastu, kuhu ei võeta ja, ja mis need suhted seal siis tekivad. Ja loomulikult rootsi keel, noh, mida ma keel loomulikult on Rootsi rooste läinud ja, ja ma praegu väga enam ei kipu rootsi keelt rääkima ka, kui vaja on. Aga, aga loomulikult ma loen rootsi keeles, saan aru, et selles suhtes nagu see on mul ikkagi nagu hea tugikeel, et aru saada, mis Rootsi turul toimuvat, kuidas inimesed mõtlevad, et sellest on väga palju abi ja vaata rootsi keel on jälle hea geel, sellega saad ju kätega Norra ja Taani keele, noh, et enam-vähem saadki aru nendest, et annab kuidagi sellise suurema keeleareaali veel. Ma nopin sinu jutust välja ühe lause, et 20 aastat keskeltläbi oled sa saanud hakkama olnud rahul selle haridusega, mis sul on, aga et nüüd sa tunned, et sa võiksid jälle midagi õppida. Kas tõesti oled valmis 44 aastaselt, jah? No nats vähem, siis ta ka umbes seal kandis. Et et, et niisuguses vanuses minema näiteks uuesti ülikooli Ei kindlasti mitte, et ma pigem arvan olla sisenenud olnud nagu koolitaja, noh, niisugune elukutseline koolitaja viimased, mis siis on viis-kuus aastat, eks ju. Et pigem mitte, aga, aga ma ei oska praeguses eluetapis kuidagi väärtustada paberit. See ei ole minu jaoks nagu oluline küll, aga, aga ma hea meelega kuulan kõikvõimalikke avalikke loenguid. Needsamad Stanfordi avalikud kursused, mis on minu valdkonnast, ma üritan ikkagi, kui ma ei suuda ka kõiki töid oma elutempo kõrval sealt ära teha. Ma kuulan, õpin, mõtlen edasi, et pigem selline nagu kaasaegne õppimine on see, mida ma praegu tunnen, et ma nagu jaksan ja kindlasti tahan teha. Elutempo kui ma püüdsin moodsa sõnaga kaardistada kõike seda, millega sa tegeled, millega sa tegelenud oled noh, tööst me jõuame täna veel rääkida, aga mitte ainult sinna juurde kuuluvad. Sul on kaks väikest last, sa jooksed noh, tõesti väga pikki maid ja sageli ja kõike, kõike seda siis, kui sa kirjeldaksid näiteks kuulajale ühte päeva siis kõige tavalisemad, siis mis kell see umbes hakkab, millest see koosneb ja millega see lõpeb? No ütleme nii, et see kõige tavalisem päev algab meil kuskil kaheksa kui siis lapsed silmad lahti teevad, tuleb lapsed saavad riidesse, lasteaeda ja me oleme üsna sellised hilised lasteaeda, jõudjad, mul on suurepärane elukaaslane, kes mind selles aitab, ehk siis, et me nii-öelda jagame seda kodust kodust koormust, et, et temal on omad ülesanded hommikul ja minul omad, nii et me saaksime lapsed, lapsed teele ja mu tööpäev kontoris akt tegelikult tavaliselt kuskil pool 10 10 no kuidas ma jõuan ja siis sõltub, et see päev võib-olla täis väga erinevaid kohti juhtumisi mõnikord ma olen isegi naernud, et kui keegi mind nüüd näeks, et siis on noh, niuke tihti niuke iga tunni tagant hakkab midagi. Et need kohtumised on erinevat sorti sisuga, seal võivad olla erinevad ettevõtjad, kes tahavad teada, mingisugust plaani, et mul on see mõte, et kuidas ma võiksin turundada. Seal võivad olla minu oma tiimi kohtumised, kus me plaanime mingisugust üritust, noh nii nagu nüüd lõppes just meie Tallinn Marketing Week, kus hästi palju me tegelikult tegime eeltööd üsna tihti, seal on kohtumised Nendesamade konverentside raames, me teeme väga palju tööd, eeltööd esinejatega, ehk siis, et me mängime nende presentatsioone läbi teinekord kaks, kolm, neli korda. Ja jälle on keegi, kellega me vaatame üle, mida ta räägib, kuidas ta räägib, teeme proovi isegi kaamera ees, et saada nagu lihvitud, lihvida seda esinemisoskust. Ja noh, tihti läbi selle tegelikult läbi nende erinevate kohtumistes asi kulgeb ja siis võib-olla teist sorti päev, kus mul on koolid, just tihti ongi koolitused kaheksa tundi, nii et 10-st alustan, viiest lõpetan ja siis, kui maha istun, siis tunnen, et selg on nii väsinud, et enam püsti seista ei jaksa. Et kuna ma olen selline suhteliselt energiline, liigun lava ees, vehib kätega, siis istu kunagi siis see kaheksa tundi tegelikult praeguses vanuses juba hakkab seljale hakkab, hakkab tegelikult tunda andma. Ja siis umbes viiest kuuest läheb kontor tühjaks ja siis jääb mingisugune hetk veel, et valmistada ette nagu võib-olla mingeid järgmisi asju. Ja mul on hea tulemus koma seitse koju jõuan siis lähedal jooksma. Nii ja naa, tegelikult tavaliselt on niimoodi, et ega seitsmest väga enam jooksma ei tiku, sest siis ma tean, et mu lapsed on kodus ja ja noh, see on nii väärtuslik aeg, mis ma saan lastega koos olla, et siis pigem on nagunii-öelda, siis ma siis ma olen see pereema ja katsungi lastele keskenduda, arvutit lahti ei tee, katsun nii-öelda noh, mis iganes siis räägime läbi, mis kumbki lasteaias tegi, kuidas neil läks poiss, praegu sõidab palju õues mängib sõpradega ikka sa tõmbad nagu päeva ja siis, kui nad meil kuskil niuke 10 paiku magama saavad, siis see on see hetk, kus ma noh, jooksma enam ei lähe, aga, aga üsna tihti võtame lahti arvuti ja vaatame, võib-olla mingid meilid üle ja teen mingisugused asjad, mis nõuavad süvenemist. Et umbes selline tempo Miks ma sellest jooksmisest räägin, sest see ei ole sinu puhul lihtsalt niisama, et sörk sörk kaks kilomeetrit siis, kui tundub, et olen liiga palju söönud, et sellest on kuidagi aastate jooksul saanud sinu jaoks selline maandamise viis. Ja kuidas sa leidsid selle jooksmise? Tead, see oli suhteliselt teadlik valik ja see juhtus niimoodi, et ma olin tulnud olin tulnud Rootsist tagasi ja ma olin oma esimesel sellisel tähtsal kohal, kus mulle järsku öeldi, et sa võid saada ametiauto vajadusel tohoo noh, väga tore. Ja siis mõtlesin, et mis ma teen selle autoga, et ma elan siit nagu kilomeetri kaugusel käin tavaliselt tööle. Noh, miks mul see auto, aga siis kuidagi ma sain aru, et hea küll, et las ta siis olla, et võib-olla mõnikord on vaja ja täitsa auto harjumus tekib hirmus kiiresti kogu aeg oled roolis ja ma sain väga selgelt aru, et kui ma sõidan autoga, siis see tähendab seda, et me liigume vähem, mis tähendab seda, et ma pean endale tekitama mingisuguseid liikumise momente. Jaa, jaa, peaaegu üsna samal ajal ma läksin alguses läksin spordisaali aeroobikasse aga siis ma avastasin, et mu tööpäevad olid sellised, et ma enamuses jõudsin aeroobikatundi siis, kui see hakkas läbi saama. Jube piinlik valel ajal ja sain aru, et mul on vaja mingisugust sporti, kas ma ei ole sõltuv nagu kellegi teise kellaajast, et ma võin minna natuke varem või natuke hiljem ja tegelikult sealt Me jõudsingi jooksmiseni. Alguses eks see sellise ambitsioonika noore noku peret ka ei ole ja aega on siis siis see, mis minuga juhtus, oli see, et ma tegin trenni hommikuti ja õhtuti iga päev niiet et ma ei mäleta tundides, aga see oli äkki 10 kuni 10 kuni 12 korda nädalas nagu meeletu hulk, tantsid muudkui aga rohkem ja paremaks ja kiiremini, narkootikum. Harjud ära, ta on nagu selline, noh, ühelt poolt lähevad, läheb natuke paremaks ka enesetunne, saad aru, et õige asi sealt tekkis natuke nagu sellist sõltuvust ja, ja minu meelest oli see, et mul hakkas keha natuke järgi andma. Noh, sul ei ole väga neid lihaseid, mida sa oleksid ju treeninud sellise taseme jaoks. Ja doktor virve vask, kes on spordiarst, kelle juurde sattusime, tõesti? Imestas, ütles, et tead, et su koormus on nagu tippsportlastel võtta maha. Aga noh, endale nagu vaata, keeruline sellega nagu suhestuda ises, arvad, et sa oled nii tubli ja peaks tegema veel rohkem ja nii edasi, et põletad nagu ennast veel rohkem. Aga minu meelest see murdekoht oli see, et kui kui ma viskasin õhku mõtte, et ma olin ikka pikemaid maid ka jooksnud ja kui ma viskasin õhku mõtte, et võiks joosta maratoni. Ja sain kokku esimest korda, et keegi mulle soovitas, et tead, et mul on üks hea tuttav, et treeneriks võtta sain siis temaga esimest korda kokku, rääkisin ette kõik, mis ma teen. Siis ta ütles, et nii nüüd ei ole seal teha midagi kui puhata, mis, mis mõttes, et ma tulen treeneri juurde, kes peaks nagu koormusest rääkima, koormust juurde panema. Ja siis ta ütleb, et ei, et sa pead puhkama, võttis pooled trennikorrad maha, võttis teistelt intensiivsust maha ja hakkas seda niimoodi reguleerima. Ja kui ma olin varem olnud ikka selline, noh, ma mäletan, siinpoolmaratoni tõdes, et kui on terve pikult jooksjaid ja siis tavaliselt alati seal lõpus tuleb buss ja buss on siis nende jaoks, kes seal lõpus, et korjab siis üles need, kes sealt lõpust ei jaksa ja mina olin siis tavaliselt alati see, kes, kes oli see, et peale mind tuli buss nagu enne seda, et oma sellise ma kuidagi ei saanud aru sellest, et noh, et kuidas ei saa olla, et ma teen nii palju trenni, et noh, et kuidas ma ikka seal viimane ja see oli minu jaoks väga arusaamatu. Ja siis, kui see treeningkoormus vähenes, siis mul hakkasid ajad paranema, selline pluss 10 nagu 10 minuti kaugusel. Noh, väga selgelt sa saad aru, et organism oli lihtsalt väga üle koormu koormatud, kurnatud ja loomulikult sealt, noh, sa ei saa nagu mingit tulemust, see oli nagu hästi hea õppimise kohta, et tegelikult alati ei ole, mida rohkem, seda parem. Aga kas sul on vaja ikkagi sellist nagu tööaega, puhke, aega ja puhkeaeg on selleks ikkagi, et sa saaksid tööst nagu töö ajal keskenduda maksimumi kätte, kui ta kogu aeg on töö, töö või trenn, trenn, trenn, trenn, noh, siis sul ei teki nagu sellist nagu, nagu taastumise või jõu kogumise hetke. Kui sa lähed komandeeringusse, kas sa paned siis tossud kohvrisse ja jalga ei pane, kohvrisse panen alati, mis on kõige ilusam, kõige meeldejäävam, selline jooksulinn või jooksukogemus, mis sul näiteks kusagilt välisreisilt meelde tuleb. Mulle meeldivad kõik linnad, kus on mingisugune veekogu tavaliselt jõgi noh, Vilniuses on vahva jõgi seal jõe ääres, kui sa kesklinnas oled, siis saad joosta. Vaata võõras linnas on ka see, et sa ei lähe nagu udu, umba noh, mina muidugi lähen udu umba vales suunas, eksin hommikuti ära ka ja siis vaja lobby hotelli jõudmisel. Aga kui mul on jõgi, siis ma tean, et väärt niimoodi edasi-tagasi on väga nagu väga tore. Siis kui ma nüüd ei eksi, ma võin praegu seda, kas oli äkki Zagrebis, kus on ka hea jõgi mis läheb läbi linna Moskvas jõe ääres väga mõnus joosta. Et need jõed on nagu need vene teekogud on nagu need, mis mulle hästi meelde on jäänud. Ja siis on natuke see ka, et kui muidu ei jõua oma töökohtumiste ja konverentside kõrvalt seda linna tundma õppida, siis joostes on ikka midagi muud kui auto. Saab kiiremini, kiiremini, vaata võõras linnas väga, ega ma autoga ei taha eriti tikku liiklema, et mul on valida kas jala või joostes ja hommikune pilk linnale peale hästi mõnus andma, nagu ahmin. Mahmin seda tunnet ja linna ja inimesi ja seda, kuidas lapsed kooli lähevad, kuidas vanemad neid kooli viivad, mis neil seljas on, kui palju neid see on, nagu kogu seda nihukest ärkavad, kuidas poed panevad oma neid mingeid väljapanekuid, väljeldus pagaritöökojast tuleb juba mingist saiale seal usk, hästi hea nagu selline, saad kuidagi mitme meelega selle linna hommikuse ärkamise kogemusega. Sa oled oma lapsed ka jooksma pannud või ise jooksevad, ise jooksevad ja, ja Teyla ja teil on. Võib vist öelda, et juba selline traditsiooniline lastejooksuüritus, nüüd on täpselt see koht, kus me võime sellest rääkida augustikuus Peetri külajooks. Peetri alevikus see lugu sai alguse sellest, et kui mu poiss sündis, Me olime ennem ka mõelnud seda, et me võiks seal kogukonna lastele midagi teha aga kui poiss sündis, siis äkki see ei olnud tema esimeseks teiseks sünnipäevaks, esimene sünnipäev oli ikka niisugune, niisugune esimene sünnipäev, eksju. Ja siis oli nagu see küsimus, et nad võiks lapsele midagi kinkida ja korra mul plahvatas, et oi, et aga, aga teeks hoopis nii, et kingiks lapsele jooksu. Ja see üsna kummaline seal ausalt on. Kes võiks olla õnnetum kui väike laps, kui ta ei saa, eks ole, midagi lego noh, ma ei tea, mida tänapäeva lapsed tahavad nutitelefoni kõlada, kaheaastased aga, aga jookse kõlab ikka väga uskumatu. Tõesti uskumatult, et, et ja kusjuures, sealt tekkis ka nagu see tunne, et et okei, et sünnipäeva muidu alati see koht, kuhu tuuakse kingitusi, aga tegelikult sünnipäev võib olla ka see koht, kus annad nagu tagasi tekkiski tunne, et me saame kogukonnale tagasi anda, tehes ühe vahva ürituse ja tuua lihtsalt nagu tänu sellele ka lapsed spordi juurde. Ja meil on suurt batuut seal alati väljas muusika mängib esimesena, tal ootasime sadat last ja tuli 180. Ja ma mäletan, et üks mu hea sõbranna tuli ka kohale ja siis ütles, et issand jumal, et ma arvasin, et kui sa jooksuteed, et noh, 20 last jookseb siin kuskil küla vahel, eks ju, et aga teil on nagu 180 last staadionile, et noh, et mis mõttes? No nüüd aastatega eelmisel aastal oli 450, jooksjate rohkem me ka ei suudavad. Et kuna on, see on selline üsna spetsiifiline jooks, Eestis teist sellist ei ole, kus lapsed jooksevad aja peale. Et muidu on mingeid kasvatusteadlased öelnud, et nii väikseid lapsi ei tohiks üldse aja peale jooksma panna. Aga see, mis juhtub, on tegelikult see, et ega lapsed nendest aegadest ju väga aru ei saa, nemad saavadki heal juhul aru, see, et on ringe, tuleb joosta või tuleb maskoti jänkut või karu taga ajada neile väga väikestele. Ja nad lihtsalt saavad selle tunnetuse kätte, et on olemas staadion ja mida seal tehakse. Aga sellised asjad on hästi head vanematele. Okei, alguses ta küll vaatab, et oo, minu laps ei olnud esimene või teine, aga see rõõmukoht tuleb siis, kui ta tuleb järgmine aasta, et sa saad aru, et oo minut parem aeg ja sealt hakkab tulema nagu see tunne, lapsed ikka veel ei saa aru, aga vanemad juba saavad ja sealt hakkab tekkima nagu selline arusaamine. Mu laps areneb väga ilusasti ja vanemad on nii uhked oma laste üle, nad ei vaatagi enam seda, et kas ta oli esimene või teine või kolmas aga just see, et sealt tekib see võrdlusmoment. Ja noh, nüüd me hakkame vaatama juba seda, et jooks on, on viis aastat olnud ja need, kes meie esimestel jooksudel olid, need hakkavad nüüd koolis jõudma sinna neljandast, neljas, viies klass. Ja sealt ikkagi ma vaatan selliseid kohalikke võistluse noori, ma näen väga palju meie lastejooksul osalejaid, et noh, kes mul lihtsalt nimepidi meelde on juba jäänud, kellele Me diplomeid oleme kirjutanud. Ma ei ütle, et nendest kõigist saavad nagu spordilapsed, aga ta kindlasti annab nagu sellise nagu hea alguse või hea sportliku alguse nagu elule. Ja see kõik juhtub augustikuus, see kõik juhtub augustisse on 16 august, sellel aastal need kuupäevad natuke muutuvad ja laps laseb, vanus on siis aastat kui aasta kuni seitse, et see on tegelikult selline lasteaia vanus, vanusegruppe kolm, aga nad jooksevad siis nii, et kõik aastased jooksevad koos või roomavad ja, või roomavad ja meil on ka seda. Meil on ka seda olnud, näiteks ma arvan, kõige noorem jooksja, kes meil oli, oli vist üheksakuune, kes oli just käima hakanud ja staadioniringe ei ole küll normaalmõõtmetes, aga on 250 meetrit ja ta väga vapralt minu meelest vanemate käekõrval läbis enamuse rindi ja kuskil seal lõpu peale, siis. Siis ta juba väsis ära ja viskas ennast neljakäpukile ja noh, natuke läks suund segi ka ja meil oli väga vahva maskoti jänku, kes siis lapsele väga kaasa elas, viskas samamoodi ennast neljakäpukile ja siis jänku tuli puu ehise laps tuli pea ees ja siis nad niimoodi koos meelitas, ma arvan, jänkule oli Vistagi kom ka veel käes ja sidemed lülitas selle lapse sealt üle joone. Aga nüüd on väga vahva poiss juba mitu aastat jooksmas käinud, nii et, nii et väga super. Me kuulame nüüd Vahelduseks natukene tempo leevenduseks ühe ühe sellise rütmika, loo ladinaloo, need meeldivad Anu Mallele ja sellepärast ka, et ma praegu saan aru, et me teeme kuulajatele tõsise katsumuse, sest mina räägin ükskord kiiresti, aga sina räägid veel kiiremini. Ja kuna on pühapäeva hommik, siis me natuke võtame tempot maha, kuulame muusikat ja siis jätkame tänase jutusaatega. Täna jutusaate stuudios Margit Kilumets ja Anu-Mall Naarits. Me rääkisime sellest marketingi nädalast, mis tegelikult just nüüd otsa sai ja mis on ka üks sinu korraldatud. Noh, ma ei tea kümnetest üritustest. Sa valid endale väga hoolega esinejaid, kes oli selle nädala esineja või, või niisugune mees või naine, kelle sõnum sinu kuulajatele sel korral kuidagi eriti korda läks. Neid oli mitmeid, ma arvan, et üks selge täht oli Kristiina Triisa leedulanna, kes elab Austraalias, on seal sündinud ja kes on futurist räägib tulevikust ja kelle sõnum oli see, et, et noh, et me ei saa liiga uskuda tulevikku, vaid ma pean, peamegi elama tänases päevas. Kuigi samas Me peame nagu üritama aru saada, mis seal tulevikus ikkagi on, et tänasest päevast ja õigeid valikuid rääkis väga paljudest põnevatest trendidest, mis üldse toimumas on, kuidas meie noor generatsioon noh, need, kes praegu koolipingis on ja mis nendest võiks saada, kui nad ühel hetkel kooli lõpetavad mida nad ostavad? Missuguseid asju nad vajavad, mis neile meeldib. Ja ka kindlasti seda, et kui need inimesed tulevad meile tööle, kuidas me nendega üldse hakkama peaksime saama, noh, alati seesama arusaamine, et noorus on hukas. Noh, lõpuks saavad ikka kuidagi hakkama, aga, aga just nimelt nende asjade kokku panemine. Kristiina oli hästi huvitav Dali mitmes sessioonis. Ja, ja kõik osalejad nagu väga-väga nautisetena, teine minu meelest hästi põnev ettekandja oli, oli Johunas Virtanen, kes oli Rovi ost, Rovjad, et nooremad inimesed teevad Angry Birdsi järgi, ehk siis üks selline kurjade lindude mäng, mida lapsed ja noored mängivad, see, mida tema rääkis meile oli, kuidas selliseid mängusüsteem turunduseks ära kasutada. Et sinna, et sa võid sinna mängu sisse teha oma mängu selleks, et need noored sinule rohkem tähelepanu pööraksid ja sinu tootest rohkem teada saaksid ja see on nende jaoks selline noh, harjumuspärane, selline mänguline koht, kus nad on, et see oli väga põnev ja selline teise nurga all ja see on teadmine, mida meil, mida meil vähe on siis oli hästi põnev, oli artendanilians, kes tuli Soomest kes rääkis sellest, kuidas mobiilis turundada, eksis mobiiltelefonidest ja, ja tema õpetus oli, oli just see, et võib-olla noh, tänapäeval kui inimesed mobiiltelefone, öeldakse, et noored vaatavad 100 kuni 200 korda päevas. Et mobiiltelefon on oluline ja tema just rääkis sellest, et miks mobiiltelefoni kasutada. Et kuna seal on palju huvitavaid võimalusi lühendada seda mobiiliteemat näiteks sellesama kaameraga, millega saab pilti teha või ka seda, et mobiiltelefon näitab asukohta, siis sa saad turundust, selle ümber ehitada või sellist kampaaniat, et need olid sellised, noh, võib-olla sellised kolm säravamad hetked, mis mulle esmapilgul meelde tulevad, kui palju, muide sina oma mobiiltelefoni päevas vaatad? 100 korda küll ei vaata. Ma olen ikka sellest põlvkonnast, kes pigem helistab ja saadab ja loeb sõnumeid, teeb pilti. Aga ma väga selline äppide fänn ei ole, ma, ma ei oska isegi seda kohtama päevas leida, kuhu täpid ära mahutada. Sa lõpetad oma selle Tallinn marketingi nädala või lõpetasiid kinoseansiga. Kas see turunduskino on ka sinu välja mõeldud? Ma ei oska isegi öelda, mis asi see on üritus ja nii. Selle turunduskinod ja paljude asjadega tegelikult on nii, et meil on üks hästi nagu lihtne retsept, mille järgi me otsustame, mida teha või mida mitte teha. Ja me oleme öelnud, et marketingi instituut ehk siis ettevõte, kus ma töötan, on meie missiooniks, on tõsta eesti turunduse taset. Ja me oleme tegelikult kogu aeg otsimas erinevaid viise, kuidas seda teha, kuidas jõuda inimesteni, noh, see on see, miks me teeme turunduskino, kust see mõte tuli, et kino on jälle selline vorm nagu tänapäeva maailmas, mida võib ju täiesti kasutada nagu ühe osa noh, nii-öelda inimeste harimiseks või sealt mingite uute impulsside saamiseks. See on sama lugu, mis me teeme turundusraadiot. Et jällegi viia lihtsalt seda tänapäevast turundusteadmist laiema auditooriumini, kuidas keegi teeb, missugused need õppekohad on, kus meil on väga hea selline üsna lojaalne auditoorium ja siis loomulikult kõik tulundussündmused või üritused või koolitused, kuhu tuleb siis füüsiliselt, et noh, nagu kohale tulla ja võib-olla tõesti aktiivsemalt panustada ja õppida. Et turunduskino toimus nüüd kolmandat korda. Loomulikult, see on vist maailmas nii ebatavaline, et kui me otsime omale turunduskinosse filmi, siis kõik vaatavad meedikuna nagu tõsiselt, imelik, et no et kas te oskate öelda režissööri või, kas te oskate öelda, nagu näitlejad ei oska, me oskame öelda, et vot me tahame, et see oleks turunduses. Supilinna salaseltsi näite, eks ole, ei näitaja. Meil on ikkagi väga sellised nagu spetsiifilised, väga turundusele suunatud filmid, et me alustasime nende filmidega, mis olid nagu laiemalt lihtsalt käsitlesid sellist turunduse ajalugu ja nüüd tõesti see viimane film Neymlasson siis järgmisest põlvkonnast sedasama milleeniumilapsed, kes on sündinud 82 kuni 2004, nii et nad on selline 18 kuni 34 32, noh, ma kiire arvutuse järgi umbes see põlvkond, et kes on teistmoodi üles kasvanud, kellel on vanemad olnud teistsuguseks eeskujuks kui võib-olla meil meie vanemad ja kes siis mis mõttes? No ütleme, seal on nagu väga palju seda peegeldust näiteks, et et ma nägin, kuidas mu vanemad läbi põlesid ja ma ei taha seda noh, et see on nagu see pööre, mis tekib, et seal nagu nende vanemad on olnud see selline noh, ega minu põlvkond umbes sama niimoodi ma võiks ju ka olla olla juba juba enam-vähem selles vanuses lapse ema, eks ju. Et, et kas ongi väga palju sellist orav rattas, jooksmist, läbipõlemist, depressiooni ja kõike seda, mis sellega siis kaasneb ja kus need noored ütlevad, et ma ei taha seda. Ma tahan, et mu elul oleks mõte, ma tahan, et mul oleks misjoon. Ma tahan, et ettevõtted, kui nad maailmas on, et nad teevad head, et nad mõtleksid sellele, kuidas luua uusi töökohti ja kuidas teha ühiskonda paremaks, mitte seda, kuidas teenida rohkem kasumit ja täita omanike taskuid, et noh, see on see tunnetus, mis tegelikult noh, tundub praegu, et sealt põlvkonnast vastu peegeldub Mida sina sellest filmist õppisid? Enda jaoks? Sealt filmist tegelikult ma panin kokku selline nagu kild killult enda jaoks, selle nagu põlvkonna portree, see ongi selline natuke mosaiik, lähenemine ja otsisin just neid mõtteid, et mismoodi saaksime neid meie neid aidata paremini või kuidas me saaksime neile paremini näiteks turundust õpetada, missuguste viisidega, mis on nende jaoks olulised ja lasin ka väga nagu peast läbi tegelikult ka selle, et minu noored töökaaslased, kes sinna gruppi kuuluvad, et kui hästi me neid aru saame, kes nad on, mida nad tahavad. Mida me veel peaksime teadma, et need olid sellised olulised, mis minu jaoks hakkasid resoneerima. Sa ütlesid, et sa ise noh, võiksid peaaegu kuuluda samasse põlvkonda, kellel võiksid olla nii vanad lapsed. Mis sind sellest läbipõlemisest päästnud on? Oled sa oled sa olnud selle veerel mõnikord ja. Ikka ja, ja noh, vaata tänu sellele, see on ühelt poolt jube kehva kogemus ja teiselt poolt hästi hea kogemus, kui sa sellest välja tuled, jupid ja tegelikult oskad seda võib-olla natuke parema silmaga näha enda ümber ja tegelikult aidata teisi juba sellel hetkel noh sa ei pea ju läbi põlemiseni või depressioonini jõudma, et tegelikult noh, oskad juba varaseid signaale lugeda, siis, siis sellest on abi. Minu enda jaoks on hästi oluline olnud seesama jooksmine, mis ühelt poolt jah, on hea, et sa saad enda tervise korras või nagu füüsise korras hoida, energiat toota, aga teiselt poolt minu jaoks on ta tihti selline ütelda meditatiivne kogemus, aga pigem nagu see koht, kus ma lähengi ja mul peas saavad mingid probleemid lahenduse. Ja noh, ma saan aru, et kui ma olen kuidagi närviline, siis ma tulen tagasi kindlasti väga palju niuke, rahulik, mõnus, kõik on korras, nii et selles suhtes on see, ma arvan, et hästi oluline nagu tasakaalus ta ei olnud vist üks kõige olulisemaid aeg on tegelikult ikkagi lapsed. Et kes aitavad väga, et ma olen alati öelnud, et ma pisikese tüdruku pepu pesemine on kõige suurem stressimaandaja, siis, siis sa ei mõtle tõesti mitte midagi. Kuidas inimesed sinuga koos jaksavad, sa oled tohutult intensiivne, et ega mõnikord ei jaksa ka ikka. Ja mõnikord vist ei jaksa ka. No küll ma tahaks öelda, et ma nüüd õpin igast asjast ja eks ma katsun õppida ka, aga, aga mõnikord ma tegelikult saangi aru, et et ma olen liiga intensiivne, nõuan liiga palju. Noh, ja nii edasi, et tegelikult ma tean, et, et, et see tegelikult ei ole nagu väga hea, kui keegi, keegi on kogu aeg nagunii intensiivne kõrvale, et sa tegelikult väsitab. Sa oled töötanud suurtes ettevõtetes, tanud Baltikas olnud turundusjuht ja oled olnud Elisas, oled noh, et inimesed saaksid aru, millega sa enam-vähem tegelenud oled, sa oled tegelikult vedanud ka vähemalt mingil määral teletorni projekti ja lennusadama projekti. Millal sa nagu aru saada, et aegsed ümber? Keegi ei ajanud sind sealt Balticast ilmselt. Ma arvan, et sa läksid ikka ise või, või et kuidas see on, et sa saad aru, et see töö on nüüd tehtud, et aeg on teha midagi muud või oma firma või või astu, järgmine samm. Ütleme nii, et kõikide nende projektide puhul võib-olla nagu siin lihtsalt natuke täpsustan, et teletorni ja lennusadama puhul ma olin ikkagi üks meeskonnale. Ja kuidagi nagu ma lihtsalt mõtlesin, et ma toon välja sellised nagu märgilised asjale, mida, millest viimasel ajal on väga palju räägitud ja mis on olnud väga edukad. Just et ütleme nii, et minu varasemad töökogemused ongi üsna tihti. Kuidas ma ütlen, et töölt lahkumise tihti ongi seotud olnud pigem sellesama läbipõlemise hetkega, et sa ühel hetkel lihtsalt ei jaksa. Ja seeläbipõlemise hetk on täpselt see, kus sa tunned. Et sa kiirgat nagu negatiivsust, noh ja siis see negatiivsus kiirgab sulle vastu ja siis ühel hetkel inimesed ütlevad, et nad ei jaksa suga koos töötada. Et need on nagu tegelikult see oli nagu sellised nagu varem varasemat töökogemust ma täiesti selgelt nagu selle sellega seostan. Tänaseks on sealt aega juba nii palju möödas, et see on täpselt seesama minu jaoks mõtlemise koht, et kust mõned varased signaali kätte saan, kuidas ma oskan nendega tööd teha, et ma saan aru, et ma ei jõuagi, et ma ei tohi jõuda nagu sellisesse tõesti, nagu läbipõlemise punkti oskan seda ka oma töökaaslastel näha ja sedasama, et kui palju võtab aega sellest esimesest signaalist noh, nii-öelda sinna läbipõlemisse jõudes on küll individuaalne, aga aga noh, mingisugused mustrid nagu hakkavad peas tekkima. Noh, Baltika, see oli võib-olla tõesti see, et nagu mingi etapp saigi lõpule. Mingi etapp sai lõpule Baltika jaoks, mingi etapp sai lõpule minu jaoks ja ma olen tegelikult tohutult tänulik Baltika tiimina suhteliselt siiamaani, et et peale minu ülikooli oli see nagu kõige parem ülikool, mis mul olnud on uskumatu hulk kogemusi, õppimist meeletult nagu tarku inimesi, nii et ma olin tõesti vist nagu käsk, kes lihtsalt imes endasse kõike seda, mida ma sealt sain. Erakordselt, et hea kogemus. Ja noh, samamoodi tegelikult noh, teletorn ja lennusadam, mida iganes me seal tegime nagu jällegi hästi head head just nimelt nagu kogemuse mõttes. Aga, aga tavaliselt see ongi see, et, et noh, nüüd ma olen jälle õppinud aru saama, et ma ei pea igal pool osalema. Ühel hetkel, et ma näen, et mis on see minu kompetents, kus ma saan kõige rohkem lisaks anda ja mis on see koht, kus ma ütlen, et ma hea meelega aitan teil kellelgi välja õpetada? Ma hea meelega näitan, räägime kogemused edasi, sest mind ei jätku igale poole ja võib-olla ma ei pea ka kõikide detailidega ise tegema, et ma arvan, et see on nagu palju jätkusuutlikum. Sul on praegu oma firma ja kui palju sa mõtled seda firmat vedades selle peale, kui palju sa raha teenid? Üldse ei mõtle vabandust, tegelikult peaks vist, peaks vist ütlema, et mõtlen, aga, aga üldse mitte. Aga kes numbrit kokku lööb, et ütleb, et ühel hetkel tanumal hallo, me oleme teel pankroti poole. Raamatupidaja ikka lööb, raamatupidajal läheb numbrid kokku, eks mul selline noh, ütleme nii, et ma olen su arvutajad, mul niisugune sisetunne on alati olemas, et kuhu poole me nagu teel oleme ja kuhu poole me ei ole. See mul on nagu olemas, aga, aga see, et ma nüüd mõtleks, et kuidas me saaks võimalikult palju raha teenida, siis see ei ole küll nagu seisma emissioon. Et ma tean, et meie teadmine ja meie nagu meie tegevus ja, ja meie oskused on raha väärt. Ja, ja kui me seda pakume, siis me küsime ka raha, aga ma arvan, et me teeme vist ma ei tea, vähemalt pooled asjad, kõik, mis on nagu tasuta või ilma rahata või väga väikese raha eest. Et see teeniks hirmus palju kasumit, ei ole nagu üldse teema ja ma isegi ei arva, et kuidagi võiks olla. Et pigem see teema on see, et teatud hulk inimesi, meil on teatud töökoormus, mul on pigem vaja sättida inimesed nendesse kohtadesse, kus nad tunnevad ennast hästi ja saaksid areneda ja et mis ei ole nagu liiga palju nende jaoks, et see meeskond toimiks. Ja tõesti, siis see, et meil on piisavalt raha, et me saame saame palka ja meil on mõnus kontor ja me saame teha nagu vahvaid asju, et me saame teha ka neidsamu tasuta asju. Meil jääbki nagu aega, energiat üle veel nagu kõigeks selleks muuks, mis siin ümber on. No praegu on kevade lõpp või varasuve algus või kuidagi nii ja ma kujutan ette, et julgelt üle poole meie kuulajatest mõtlevad, et varsti algab mul puhkus varsti-varsti kuu veel kaks veel, et, et terve hulga inimeste jaoks on see puhkuse ootus, noh see algab juba jaanuarist. Mismoodi sina puhkust ootab, kas sa üldse puhkad? Ütleme nii, et vist õige vastus on see, et Olein õppinud viimastel aastatel aru saama puhkuse olulisusest ja sellest, et isegi kui aega ei ole, siis tuleb puhata või tuleb nagu leida see koht taastud, et see on seesama lugu nagu minu spurdi tegemisega alguses, et noh, et kui ma teen nagu 14 korda nädalas trenni, siis sul ei jää seal lihtsalt nagu taastumise hetkes kurnanud ennast läbi ja see energia nagu ei taastu, sul ei ole seda kuskilt võtta. Et jah, nüüd ma olen natuke teadlikumaks muutunud sellega, et ma jätan endale ikkagi mingisugused hetked, kus ma ütlengi, et, et okei, nädalavahetusel ma võib-olla tunni teen võib-olla paar, aga see on ka kõik, noh, see on nagu selge see, et lastega siis ma pühendun neile ja võtan sealt välja maksimumi, et ma ei ole see emad, lapsed mängivad ja mina istun nina arvutis või vähemalt ma üritan seda nagu noh, kui vähegi võimalik, mitte teha. Ja samamoodi puhkusega, et see arusaamine tulebki puhata, tulebki mõtte puht puhtaks saada, sest see lõputu, mitte puhkamine. Noh, ma olen töötanud aastaid tõesti ilma puhkused, noh, võib-olla natuke natuke kiirem ja natuke aeglasem või lihtsam periood, eks ju, et vahelduvad. Aga sellist nagu täispuhkust ei ole olnud ja see annab tegelikult Ta nagu inimesele väga kõvasti tunda. Nii et pigem ma olen see, kes ütleb oma inimestele, te peate puhkama ja ütlen ka iseendale ja kirjutan Kaneldrisse nii palju neid päevi kui võimalik suvel, millal puhkan ja millal ma ei tee tööasju, mis sel suvel juhtub siis puhkuse ajal? No ma loodan, et juhtub see, et me saame natuke lastega mööda Eestimaad ringi sõita. Nüüd tüdruk on juba piisavalt suur selleks, et saada hakkama muidu sellise aastase põnniga noh nagu on lihtsalt keeruline, aga praegu ta on pool juba täitsa asjalik, nii et võib sõita ja võib vaadata, et ma arvan, et need on need asjad, et me saame olla maal vanaema juures natuke ja sellised lihtlihtsad asjad, et et ei plaani üldse mingisugust kaugemat sõitu. Kuskile džunglisse Kambodžas ei, ei lähe ja oma lapsi ka kaasa ei tiri, et küll me sinna ka jõuame, et meil on väljamõeldud need riigid, kuhu me minna tahame ja kindlasti me hakkame neid nii-öelda ükshaaval ükshaaval avastamas. Väga põnev, ma esimesed kolm kuulaksin hea meelega, mis need võiksid olla? Ma ma esimest kolme ei oska öelda, aga esimene tõenäoliselt on Island kuhu me tahame, kus poiss on hirmus vulkaanide fänn, kuhu me tahame minna vaatama, et mismoodi need vulkaanid välja näevad ja missugune on, missugused on keisrid ja kuidas seal kuum vesi on, nii et ma arvan, et see on nagu esimene. Kõlab väga-väga mõnusad. No iga iga sellise igipõlise eestlase mantra kevadel on see, et saaks käed mulda ja kõik õied ja hoogudes ma nüüd panen tilli maha, kas sa oled ka selline aiainimene? Nii ja naa, et aiainimene selles mõttes, et päris tillima maha ei pane, aga minu maja ümber on ilus aed, mis, mis me oleme koos ehitanud või nii-öelda koos istutanud, kasvatanud, täitsa täitsa nullist peale rajanud. Ja see on loomulikult, et jah, et sa vaatad ikka kibelusega, et juba muru hakkab, kas saaks juba niita ja noh, meil on eriline see, et meil on hästi palju tulpe, et niuke ma arvan, et kunagi ma umbes 3000 neid maha panime tänaseks 1000 ja noh, need tulbid sai pandud nii, et meil oli selline suur istutusala, seal olid väiksed okaspuud rajatavas aias okaspuu pikkus või kõrgus, teinekord on niisugune noh, 30 40 senti, nad on hästi madalad ja seal vahel oli tühja maad päris palju. Ja kuna noh, ema aednikeks ju tema oskab anda igasuguseid nippe, temaga rääkisime läbi, mõtled, sinu võiks teha nagu mingid vahvad värvilaigud. Ja kuna aiandites on tavaliselt selline olukord, et kui naistepäevaks tulevad tulbiõied, noh, mis on sul suur tähtpäev, siis need ajatus, sibulad, mis võetakse ära. Ja mina siis läksin ema juurde. Kuule, et aga äkki ma saaks neid ajatussibulaid siia teeks sellised ilusad nagu värvilaigud erinevat värvi ja nii oligi ja, ja see oli tõesti hull sorteerimine ja puhastamine, me tegime seda nädalaid menta sibulad ära puhastada, kuivanud Ta ta lahti harutada ja siis ka maha panna, kolmekesi panime kolm päeva niuke, tõsine tulbi talgu, aga noh, nüüd on nagu hästi ilusat. Et nõiaalgusesse esimene pilt oligi, tulp võis olla peaaegu sama kõrge kui see väike okaspuu, nii et see oli lihtsalt üks tulbiväli, see on eriti ilus ju, on, on, on see, mis tänaseks on juhtunud, on see, et nad okaspuud on kasvanud, no mõned on seal kolm meetrit kõrged, läbimõõduga, ma diameeter. Ühel poolteist. Ja need tulbid on sinna varju jäänud, nii et nüüd on ikkagi okaspuud ja seal vahel, aga need tulbi tulbilaigud on väga-väga ilusad igal juhul noh, siuksed, suured, kollased, kirjud, et nad on meil mitte niuke läbisegi nagu Tootsi peenar, aga tõesti niuke nagu värvigruppidesse sätitud seal siis et praegu on imeilus aeg täpselt sedasama tulbiaeg, nii et ma lähen ikka hommikul. Võib-olla mitte nii kui hommikul väga kiire on, aga mõnikord hommikul lihtsalt aiast läbi, võtan tassi teed, kuulan seda mürisevad linnulaulu, mis meil on. Lihtsalt imetlen, sest see on tegelikult seda väärt. Sa ütlesid nii endastmõistetavalt, et ema on aednik, eks ju, ja et ema on mitte lihtsalt aednik. Tema on staaraed või kuidas teda kutsuda? Oled, eksis, tähendab, räägi kuulajatele? No ma arvan, et mu ema ise jahmatab, kui ta kuuleb, et ma teda staar aednikuks nimetan. Aga, aga ma arvan, et ta on väga hea kogemusega ja see, mis talle selle staari saate staatus annab, annab siis see, et ta on töötanud üsna pikki aastaid presidendi roosiaias ja olnud seal selline nii-öelda selle aia korrashoidja ja, ja rooside eest hoolitseja ja, ja kõik see muu ka, mis sealjuures oli, et ma arvan, et see võib-olla annab seda natuke staari, oma staaristaatust, aga ta on eluaeg olnud aianduses ja minule hästi oluline tugi. Noh, niisama aia rajamisel kõige emaga kurtis, et tal ei ole ühtegi teist nii nõudlikku klienti olnud, kes tahtis iga taime kohta teada, mismoodi välja näeb, kuidas kasvab, mis värvi on, kass ikka sobitub siia, aga äkki tõstaksime need ümber, et meil olid sellised tõsised tõsised arutelud ja ma arvan, et me oleme nagu mõlemad rahul selle tulemusega, mis välja tuli. Kas sa oled jõudnud ka nende aastate jooksul sinna presidendi roosiaeda, nagu ma ei tea, kui sa juhtumisi vastuvõtul ei käi et vaatama, mis ema oma abilistega korda on saatnud? Oma vastuvõttudel käia väga ei ole, aga olen ikka jõudnud ja olen vaadanud ka, et ma ei ütle, et ma seal nüüd liiga tihti olen, aga olen olnud, aga ma ikka nagu nii-öelda tean lapsena, et mis mu, mis mu ema töö tähendas, mida ta tegi, kuidas ta tegi, missa rõõmud olid, mis ta mured olid, et ikka tean. Harjumaal me oleme teinud selle lühikese ajaga ilmselt juba kaks saadet sisulises mõttes, sest me oleme selle lihtsalt kahe kahekordse kiirusega täis rääkinud, me anname nüüd inimestele kena pühapäevast puhkust, aga. Ja lõpetuseks, ma tahaksin, et sa paneksid kuidagi selle selle oma elutöö või selle, millega sa tegeled sõnadesse. Me räägime kogu aeg turundusest ja sellest, kuidas viia mingid teadmised inimesteni ja ma saan aru, et seesama sinu ema ja minu maa ja meie vanaemade põlvkond ei saa tegelikult üldse aru, millest me räägime. Mis asi see turundus on, mida sa, mida sa teed? See, mida turundus tegelikult teeb, eks see on selline sõna, mida, mida tõepoolest väga paljud noh, ongi keeruline mõista, sest varem seda ei olnud. Aga, aga turunduses me me räägime ikkagi sellest, et et me oleme need, kes tahavad teada, mida inimestel vaja on. Ja siis me mõtlesime nende vajaduste jaoks lahendusi. Et see on vist kõige üldisem üldse. Et tihti öeldakse, et turundus on pähemäärimise kunst ei ole noh, tänapäeval inimesed on juba nii targad, et keegi ei lase endale midagi pähe määrida, et kõik teavad ise mida neil vaja on ju mingisugusel hetkel aga seesama arusaamine, mis see vajadus on või mis võiks olla see järgmine asi, mis seda inimest rõõmustab, siis see on nagu sa turunduse osa tegelikult. Ja selle jaoks me teeme noh, väga erinevaid asju me oleme. Mõnikord me õpetame inimestele, kuidas nad poes jälgivad kliente, midagigi ostab, kuidas ostab, küsime, mis on nende jaoks olulised. Mõnikord on hind oluline, aga mõnikord on ka see, et oleks nagu väga hea asi. Noh, ja siis see hind võib-olla natuke kallim, sest ma teangi, et see tean, et see asi on nagu seda väärt. Ja noh, loomulikult siis on üks osa turundusest see, et me siis, kui see hea asi on valmis tehtud siis me räägime inimestele sellest, et olemas on ja siis tihti need on needsamad välimeedia plakatid või televisioonireklaamid, kus ta siis nii-öelda näete ägedat. Meil on nüüd see toode pakkumine, et noh, ma arvan, et see on võib-olla kõige lihtsam selle nagu turunduse mõte noh, nagu kokkuviimine võib, võib koos väljaütlemine. Aga mis elus kõige tähtsam on? Pere lapsed, tervis noh, eks see sõltub natuke võib-olla sellisest vanusest ka. Ma arvan, et et ma ei taha öelda töö, aga ma arvan, et selline nagu eneseteostus, mis minu jaoks on tähtis, et ükskõik, kas see tuleb siis läbi töö või läbi mingite muude asjade, et sa saad nagu inimesena endaga rahul olla. Et see on ka oluline, et sa ei saa seda nagu ainult ära lõigata. Praegu on see hetk, kus sa oled endaga rahul. Noh, võiks ju kogu aeg paremini olla, on need enam-vähem, see tasakaalukoht on olemas, et sa ei saa rahul olla siis, kui sul on ainult töö ja noh, mina tõenäoliselt ei saa rahul olla siis, kui mul oleks ainult pere ja mul ei oleks tööd. Et see on ikkagi selline tasakaalu koha leidmine nende mõlemi vahel. Aga aitäh täna hommikul veetmast meiega seda kõndi stuudios olid Margit Kilumets ja Anu-Mall Naarits. Ja teile kõigile armsad kuulajad tasakaalu leidmist ja ilusaid hetki siis õite keskel. Kõike head ja kaunist pühapäeva.