Tänases keskööprogrammis kuulete helilõike Kirjanike Majas toimunud luuleõhtult. Meenutusi varalahkunud Pottessist. Ilmi kollast räägib lehti metsa alt. Ilmi Kolla luuletusi loevad näitlejad Anu Press Järvi ja Eve maremäe. Luuletused on valinud Johan Saar. Musitseerivad lille ja Samuel Saulus. Ma püüan, niipalju kui sõnad võimaldavad anda ilmist mingisugune portree. Et me teda näeksime, kujutaksime teda ette. Ilmi Kolla oli keskmisest pikem, väga habras. Brünett tüdruk, ta füüsis oli just selline, et oleks võinud olla tantsija. Kuid samal ajal puudus tema olemises nisugune rahu, mis on vajalik tantsijale siis, kui ta peab laval näitama mingisugust obligatoorselt määratust. Ta silmad olid tohutu suured, säravad hallikassinised. Ilme ise ütles, et tal on rohelised silmad. Väga võimalik, et oligi rohelised, sest minu meelest oli tal tohutult palju ilmeid, tohutult palju pilke. Tal oli pehme, rahulik ja kuidagi lapselik hääl. Ma mäletan esimest korda, kui ma sõitsin Männast Saarele Surju. Koputasin uksele ja seest hüüti kaaru vait, tasa ja mul oli tunne, et see, kes seal hüüab, on ilmi. Ilmi oli sellel ajal surnud ilmit ei olnud. Ma teadsin, et soli ilmi jama. Kuid see oli väga-väga kummaline tunne. Ilmi Kolla isik põhjustas väga palju erinevat arvamust ja lahkarvamusi tema tema käitumist, tema olekut oli väga raske. Tõlgid seda. Ja muidugi seda tõlgitseti ka igatemoodi. Too esimene sõit Surju jäi mul meelde sellega, et see oli. Sellel ajal, kui Viljandi ja Pärnu ja Mõisaküla vahet sõitis kitsarööpmeline susla. Hommikul jõudsin Surju jaama kohale, oli. Külm pime jaanuari hommik ja üks raudtee-alane, kes seal elas raudteejaamas, kutsus mind enda juurde, et natukene soojendada. Ja nüüd see hea raudtee eilane, kui ta sai teada, et ma sõidan Ilmi Kolla luuletuste pärast. Ta ütles kohe niimoodi, et noh, et misse ilmi oli, et ilmi oli üks väga niru tüdrek. Et kuidas ta, kuidas ta riides käis, kuidas ta ennast värvis, et oli nagu üks värvipott ja teinekord oli ta täitsa täitsa kole näha. Mul tuli meelde siis selline asi, et kunagi, kui mihkliga koos olime, sattus meile kätte, et üks selline raamat, mille autor oli Valdur tohera ja mille pealkiri oli krimineerimise maski tegemise käsiraamat. Nagu kõik tüdrukud, muidugi proovisime meie isada krimineerimis kui ka maski tegemist, seda teevad arvatavasti kõik normaalsed tüdrukud. Kuid kuid filmil oli vähe sellest, et ta lihtsalt prooviks, temas olid mingisugust nisukest teatraalselt näitlemise tahet ja kui mina, nagu öeldakse, oma maski koju jätsin ilmi läks sellega kontserdile. Seal ta äratas niivõrd tähelepanu, et ma andsin lubaduse, et ma enam kunagi ilmiga kontserdile koos ei lähe. Kuid ilmi ainult naeris selle peale, temas oli mängimise lusti. Ta armastas ise õmmelda, mitte sellepärast, et ta kangesti oleks armastanud, aga aeg ja olud sundisid peale. Kuid ta oli väga kärsitu, õmbleja, alati jäi midagi pooleli, kas parukad halvasti külge pandud või midagi, nööbid jäid panemata, siis nööbid vahetati välja haaknõelte vastu ja midagi tema seisab, valmis ei saanud. Ja tihti jättis ta võib-olla siis selles mõttes küllaltki kummalise mulje. Kuid ei olnud inimest, kes oleks iseseisvam ja suveräämsel oma käitumises olnud, kui ilmi on vähe inimesi, selliseid, kes on Pähe arvestanud ümbruse päiklas arvamusega. Ehitustarvete poes. Ei ole kauneid kangaid meie letil. Ja teoste gaasiriiulilt ei loe. Kuid papinaelad, rauasaed ja ketid ja värvimuld on müüa, meie poes on sõna kassa helendava luugil, seal istub naine, tõsine ja hall on arvelaud tillukeses vaasis paar õitsvat oksa, tema pilgu all. Ma alles õpin selles äris müüjaks. Ei ole kerge, algul ükski tee. Ja vahel tundub, kuidas ka ei püüaks, ei suuda ikka ja ei oska veel. On mitmes millimeetris rauapuure ja tindipulki tuleb teadapeost. Ja kuidas sa ka kõiki neid ei uuriks. Kuid mis on Smeitzer korraga ei tea. Ei ole meistriks sündinud ju keegi. Kuid mina siiski veidi araks lõim, sest samas äris vanemad kolleegid just nagu iseendast teadsid kõik, neist igaüks mulle õpetusi jagas. Ja nad on karmid. Mulle tundus nii need teised müüjad meie leti tagant ja kõige enam tõsine kassiir. Kord juhtus nii, et läksin Leigissegi must ja solvus. Oli minu süü. Ta karmilt mulle etteheiteid tegi, et lohakalt ja hoolimatult müü. Tal oli õigus. Minul oli häbi. Ja raske oli ennast hoida vaos. Mõjuksin poest ja koridorist läbi, et ennast tühjaks nutta. Kaubalaos. Kaks sooja kätt siis järsku minu ümber põimus. Nüüd veel mõttes seda hetke näen. Ja siis ma tundsin, rääkimata võimul. Kassiiril on mu oma ema käed. Ta hoidis mind ja minu juukseid paitas ja ütles tütar üle saama pead. See oli rohimis, mis tõesti aitas. Ma nutsin rohkem. Kuid mul oli hea. Sealt tagasi, ma läksin püsti peaga, pood paistis mulle uues valguses. Ma eksisin. Kuid kõik ju lõppes heaga. Eks kõike ette, tule alguses. Mu eksitus ei ole kahjuks seegi on tarvis õppida ju igalt poolt. Mu ümber on mu vanemad kolleegid ja olles nüüd ma märkan nende huult. Ka poes on oskamist ja südant vaja. Kui kaalun mulda papinaelu toon, sest minult ostma tuleb ehitaja, kes meie kaubast tõelist ilu loob. On sügistaevas juba süttinud tähed. Nirtu läheneb septembri öö. Võib-olla praegu isa koju läheb. Päev on tal möödunud pingelises töös. Käes, gaasilatern heidab Erku valgust. See ümber põldudel erendab. Taat astub õue, trepil, pühib jalgu Jareipa huumoriga, teretab. Kujutlus on jäänud temast uueks. Nagu tõeliselt ma praegu näen, kuis võtab seljast traktoristi kuue ja peseb mitmest määrdest partunud käed. Samad käed mind sülle, kord tõstsid päikeselises lapse eas. Need karedad ja kallid käed on alles. Mis palju aastaid paitasid mu pead. Ja kui ma sinna vahel jälle tuleb kus kodumände kohab tuultega ees siis minu isa arutab vastu mulle. Rõõmsad muheluse näol, ma näen Kõik on ju alles. Aga ometigi nüüd nagu piinlikkust mu tundeid seal siiski üsna ema põse ligi kui väike laps, ma tahaks hoida peod. Kuivama Ma innustajat vaja. Kui mõned viperused araks löön, siis mõtle, kuidas isa samal ajal teeb rõõmsalt naljatades rasket tööd. Ta näole peegelduvad asi leegid. Kevadtuulde juukseid hõljutab. Nii heasüdamlik ei ole keegi, kui minu isa, mina tublidaat. Vennale. Mul on meeles, kui su elu algas. Hällistki sind mäletan ma veel iialgi saanud susse jalga. Käisid käpakile aia teel. Mäletan su isemeelset kisa meeleheitele see kõiki viis kuidas hoidma pidi ainult isa õest suuremat ei hoolinud, siis kuule, tõusnud märkamatult suureks, iga päev tugevamaks saada. Vast on juba sinu hinge juures armutunnetele veidi maad. Aga seda enam sai, räägi mulle seda nõuda, käiks mul üle jõu. Kuigi saaksin sõbralikult sulle anda palju emaliku lõug. Varem võisin lohutuse öelda, muinasjutte sulle lugeda. Aga nüüd sa kasvad minust mööda. Oled kindlameelsem tugevam. Kui sa aitad mulle mantli selga. Kui sa saatma tuled Jaama teel siis mu nõusa sinu kasvu pelgan. Õpin nagu võõrastama teel. Kasvad meheks, sul on suured kavad aga mina samaks jääma peal. Sest et mulle elu näitelava kinkis igavesel lapse ja kohtumine uisuteel. Meie ümber tasalongis lumi. Selle kauni talveõhtu eel. Ma ei tea, kustpoolt sa siia tuli, palju noori käib ju uisuteel. Jõudsin siia õhtukoolist tulles. Mõneks tunniks jätsin raamatud. Kuid ma olen uiskudega alles veidi abitu ja saamatu. Sellest tuligi see piinlik juus sulle otsa sõitsin täies hoos. Saime mõlemad vis, tubli Muhu, kui me jääle kukkusime koos. Kartsin küll, et nüüd on kupahhaa. Kuid sa naerdes andsid mulle käe jätnudki mind enam maha sellel õhtul lumest kaetud jää. Liuglesime keset valget, sadu. Kümned noored mööda sõitsid meist. Meie Judki muusikasse kadus. Nägime küll ainult teineteist. Rääkida võib muidu üsna tühist puiskudestjad ilmadest. Ent kui sõbraga on rohkem ühist, märkad seda juba silmadest. Ma ei tea, kas õhtu nõnda võlus või su jutti sinu Naia lood. Kuid mu süda tundis hella valu õrna piinarõõmudega koos. Paistis, nii et töötada autobaasis. Igas jutus oli siis ja kask. Olen narr, kuid sellest õhtust saadik tunnen huvi igast masinast. Soovin nüüd Hedda, lumi, jääd ei kataks, et kevad ei tuleks veel. Sest et siis me ette rääkimata veel kord kokku saame uisutee. Me rääkisime vahest ilmiga, et luule ja kirjandus, et see on nagu pidev aastaaegade vaheldumine, kevaded tulevad ja lähevad, oli Koidula kevad, oli Noor-Eesti kevad, Tuckla ja suitsuga poli Siuru kevad, mis tõi Visnapuu ja Underi ja oli arvujate kevad. Betti Alveri, Heiti Talviku ja Kersti Merilaasi kevad. Tookord luules seda kevadet ei olnud. Ilmi oli väga vastuvõtlik taga mõjutatav kirjandusele ja heale kirjandusele filmi tunnetas seda mõjustamist ja, ja kinnitas seda. On terve rida luuletusi, kus ta kasutas otseselt kas või Roman, siis tule ju ometi saa, see oli peaaegu otsene tsitaat Tuglaselt. Siis hakkas temas hilisema mõni värsirida kas või ole terve, et mul oled. Paul Rummol pärit. Ja muidugi ilmi lemmik luuletajad, keda ta luges, korduvalt luges ja kes olid tal peas. Filmil oli väga hea mälu. Need nii või teisiti põhjustasid tema, tema luule kujunemist. Lemmik luuletajatest võiks nimetada Underit, Sütistet, Merilaasi, aga ka eesti autoritest Tuglast ja Semperit, eriti Semperi proosat. Huvitav oli aga see, kui palju mõjustas ja õpetas ilmid niinimetatud negatiivne hinnang. Tol ajal ilmus ajalehtedes nisukene artikkel, mis oli suunatud otseselt Ain Kaalepi vastu ja arvustas Ain Kaalepit ja selle artikli nimi oli kosmopoliit taskuväljaandes. Selle seda artiklit lugedes ilmi tegi endale järelduse, et võib luuletaja eksisteerida ja tunda ennast luuletajana lihtsalt kirjutades ja ja jätkates seda missiooni, mis on endale võetud, kui ilmus määrus ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta mida õpiti igal pool, siis oli huvitav see, et seltsimees Ždanov isiklikult andis suurele võetessile Annahmatovale sellise iseloomustuse, mis pani ilmit igatsema selle luule järgi. Ja Ta püüdis teada saada kõik, mis on selle maha materdatud luuletaja taga Juhan Sütiste loomingut. Kindla silmi väga, kuid Sütistel on kahjuks selline artikkel, mille pealkiri on Eesti uusromantika pära poeesiast. Ja võib ütelda seda, et, et see samane Juhan Sütiste artikkel tekita silmis huvi Betti Alveri, Heiti Talviku loomingu loomingu vastu. Luuletajatest elavatest luuletajatest Leenu simis ker on kirjutanud, et Debora Vaarandi oli ainukene, kes oli ilmi, kui luuletaja arengust huvitatud jäid ja kes pöördus poole. Kuid tihti vaja silmi mitte niivõrd juhendust ja õpetada just, aga tihti oli ta materiaalne olukord oli niivõrd raske, et kõige rohkem ta vajas just taldrikutäit, suppi ja tüki leiba. Õnneks olid Pärnus August Sang ja Kersti Merilaas ja nemad, noh, väga lihtsal delikaatselt ja tagasihoidlikul moel olid väga palju toeks ja abiks ilmile. Ma alustasin eesti luule kevadest juba silmi eesti luule kevadest. Ta arvas, et kevad tuleb ja kevad saab olema. Kuid see kevad luulekevad ei olnud tema jaoks mitte see, et ta võib kirjutada tundelüürika armastuslüürika luulekevad oli tema jaoks seotud sotsiaalse temaatikaga ja, ja sellega, et, et inimesel on loomulik õigus soovida tahta ja luua. Rändab päikes sinimetsa tagaaedse tänav õitemeres magab valge udu, kata tiba maad. Hurtan kuid ei tule sa. Raugenud on vallatlevad tuulat kuid su samme kusagilt ei kuule. Huikab kuskil hilinenud lind. Mina ainult ootan sind. Mõttesse, oh hell sõnum, kuulen sinu huuli, janunevad huuled. Miks ei võiks just sellel valgel ööl käia ühes pargiteel? Raske üksi igatsusi kanda. Tahaksin neid sinu kätte anda. Aga ainult öine tuul liigub Valendaval puul. Ma ei oska otsustada veelgi, mis see on, mis mulle sinus meeldib. Aga olla sinuta ei saa ainsat päeva Õhtut maa. Said tule. Koiduvalguskiir ilmneb juba öise taevapiiril. Algab päev nii kärsitu jahu, kus sulle jääd, mu armastus. Sügis on sundinud puiesteed kollaseid parukaid kandma. Lahelt, nüüd tulevad tormised, veed külma ja niiskesse randa. Põhja poolt tulles riivates maid. Tuul on külm, kõle. Aga süda talleegitseb paid. Kevad päikesest põlev. Täna ei suudagi puutuda mind, raevukad, tuuled, rajud. Liigne on öelda, et armastan sind. Seda sa isegi tajud. Parem mu tunded vaid minule tõid kannatusi ja karmust. Esmakordsel Trist tunnen ma nüüd. Õnn on joobude armust. Minu juurde. Sind armastan ma. Kõikidest oled sa parem? Valusson eneselt küsida taas milleks ei tundnud sind varem. Siis, kui mind kandis mu eksitav tee mitmesse valesse randa Tänavaid küsin, kas suudaksid veel andeks minule anda? Sügis on kar. Hell ja hea. Kõik see nüüd peegeldub minus. Kui seda sügist küll tänama, pean ta mu teele täi sinu kaugele mind kandsid, rajad rongi mind ära tõi. Aga kaunil kevade ajal sinuta ei olla või? Tulen jälle sinu juurde. Tulen varsti. Oota veel. Ühel kevadpäeval, suurel olen sinu poole teel siis ehkiva õitsev sire, valgeid helbeid puistab tuul, oma laulud, rõõmud, kiret, sulle, kingituseks toon. Siis on päevad päiksetules 1000, armu meie teel. Tule koorem lilli süles, ilu juurde. Ei suutnud unustada sind. Sa tulid jälle minu teele. Su kunagine uhke pilk jälle lõkkele mu meeled. Sind vihkasin. Ja mõtest mul su hellad sõnad surid. Kuid nüüd Sa jälle tulid. Ning tuha tunnustatud tuld said jälle uueks ohvri. Tuleks. Iga rõõm. Su poole leegitsev põles. Sellel ajal, kui raamatukogudest teatud indeksi järgi korjati ära raamatuid ja neid hävitati siis minu vanematel läks korda hõlma all üht-teist ära tassida ja päästa Ühte nendest raamatutest. Minu ema, mari püree. Me ilmiga koos lugesime ja ilmi kirjutas oma päevikusse Küri sõnad. Järgu riimub moto teha elust unistus, aga unistusest reaalsus, Need, sõnad kujunesid kuidagi ilmi elu motoks. Ma räägin niinimetatud unistuste tasandist. Sellest, mis unistuse tasand on ja kuidas ta tegutseb selle kohta, Viivi Luik oma seitsmendas rahu kevades annab väga värvika seletuse. Nimelt see, et kui olid inimesed näinud surma ja hävingut kuid kui maad laastasid, sotsiaalsed konfliktid Kui lahendamatuid vastuolusid oli igal pool siis inimesed ikka rohkem ja rohkem otsisid abiunistustest. Ja need unistused muutusid kohati tähtsamaks kui see kaasaeg, milles nad elasid, kas või selline näide olid Pioneer skaja, Pravda, suusavõistlused Vastseliinas, Luutsniku koolis. Lapsed olid nii vaesed ja viletsad, et nendel ei olnud saapaid jalga panna. Saapad olid noh, niivõrd lagunenud. Et selleks, et distantsi kolm kilomeetreid kaks kilomeetrit läbida võeti saapad jalast ära ja sõideti paljaste villaste sokkide peal. Kui me mõtleme praegu sellise faktile, siis praegu näeb see õudusena, kuidas võis niimoodi elada, milline, milline aeg see oli. Kuid meie ei võtnud seda asja kuidagi niivõrd traagiliselt, ei näinud selle asja asja traagikat. Sellepärast et see, mis tulema pidi oli, oli tähtsam kui see, mis momendil oli. Ja muidugi selles mõttes ma ütleksin niimoodi, et et see, mida nimetatakse Ilmi Kolla niinimetatud tellimusluuleks, et see ei ole ebaaus luule selles mõttes, et inimene käis vastu oma Oma veendumusi mitte midagi taolist ei olnud. Pidev need samased luuletused, niinimetatud tellimuse luule, see oli kõik helge, selge unistuste tasand, see oli see teine elu, mis oli tõelisem kui tegelik elu. Aga tegelik elu oli küll midagi muud. Vot see samane, autoritaarne ja bürokraatlik mehhanism. Ta käivitus ikka rohkem ja rohkem. Ja juhtus ka niimoodi, et Ilmi Kolla niivõrd originaalne inimene ja iseseisev inimene, nagu ta oli, ta pidi selle mehhanismi rataste vahele jääma. Ilmi Kolla niinimetatud põlu alla panemise põhjuseks on toodud see, et ilmi kollal olid konso ja maksud valesti makstud. Nimelt siis, kui ilmi oli sanatooriumis, viibis haiglas. Ta maksis komsomolimakse nagu, nagu õpilane, ühesõnaga 20 kopikat. Aga tegelikult oleks pidanud maksma honoraride pealt. Arutati kokku need summad, mis ilmi on komsomoli võlgu tulid, sellised summad pidada ei olnud suuteline maksma. Ja situatsioon kujunes selliseks nagu tuntud eesti rahva loos nokk kinni, saba lahti, et teda hakatakse avaldama siis, kui komsomolimaksud on makstud. Aga, aga raha honorari, et komsomolimakse maksta, ei tohtinud ta saada. Tegelikult see oli ainult nagu ajend, aga põhjus oli see, et oli inimesi, selliseid bürokraadi hingi, kes ei kannatanud välja iseseisvat ja uhket poeeti ja kes seda just püüdsid, püüdsid karistada. Nimelt ilmi lahkus täiesti ootamatult sädeme toimetusest, ta ei soovinud seda enam töötada. Ta läks ära seal lihtsalt niimoodi, et jättis kirja. Kuid olla seal, kus inimene tahab olla. See oli muidugi suur ketserlus. Ja häda oli ka selles, et kui filmi nonii nimetatud põlu alla pandi ja tema personaalne küsimus üles tõstatati, ei olnud sädeme toimetaja enam Ita Saks, kes oli hoidnud ja kaitsnud filmid nii, kuidas ta vähegi suutis. Ja vaat sellest ajast tulevadki need väga kurvad teemad ilmi loomingusse leivamure ja need on erakordselt. Masendav ja suruv see minu elu 20. kevad, 20. kehad nüüd enam millegisse ma ei usu ja mitte midagi ei suuda enam. 20 aastaselt kirjutav inimene. Leivamure oli kohati ilmil noh, niivõrd suur, et Pärnust kus ta püüdis kirjanduslikku tööd teha, ta võttis nagu öeldakse, jalad selga ja lippas jällegi mööda Riia maanteed, Tahkuranda Surju, et sealt kaasa tuua mõni leivapäts ilmi ei olnud mingisugune majandusinimene pärast ilmi surma maha, sirvisin oma pabereid ja leidsin seal noh, niisuguseid pabereid, kus oli rehkendus, operatsioone sooritada, ostetud ja olid nisukesed, rehkenduse operatsioonid, kus 11 liita 12 on täitsa hoolsalt üksnes alla kirjutatud ja, ja liidetud siis ühed ühtedega ja üks kahega, noh, niimoodi põhjalikult. Aga see tasand, see unistuste tasand, ta hoidis teda rõõmsana, optimistlikuna Morutamist ega, ega virisemist ta ei tundnud. Sull järele mu tundel ei jõua. See armastus mu laulus ei mahu. See on kui äike, mille järel kaua ei leia süda rahu. See on kui valgus kevadisest kuust mille raskelt kohisevad õitsvad puud. Ta hingab muld. Nii et sa seda kuuled. Liiga vaheni, selleks on mul luulet kirjeldada, mida süda tunneb. Kui sinu kaela ümber põimin, käsi. Ma ütlen vaid, et sureksin, kui käsid. Kuid ei, kas sul on veel liiga vähe? Üle põlevad nüüd suured tähed. Unistades kevadesse lähe. Nii armastan hetki iseenda, ta tahaks nüüd selle tunde pärast. Ma annan, mis mul on. Kõik annan ära. Ma annan elu kui sa seda vajad. Kuid minu tunne jääb ümber, keerdub ümber, põleb, valgustab, Elloidab. Nii nagu muld Mil 1000 võrset hoida. Nii nagu äike nagu päike. Või nagu vikerkaar, mis üle metsajõe. Täna, ma ei laula sinust, meri, las lained loksuda nüüd omapead. Ma laulan sellest, millest tuikab veri ja mida süda praegu kalliks peab. Sa minuga. Õnn praegu kokku surudes käed ja õlad, veri kuumad suud. Kas on veel teisi praegu laule varuks, kas saab veel süda tunda miskit muud? Asjade armas, mida öelde sull saavutad sõnukuid? Mul pole, neid. Võib olla armun viivitanud tulles. Kuid nüüd ta juba ootab meid hinges segamini õnn ja valu. Mind hoia emba mullal, nõnda hea. Kus ta ootab, igatseb ja palub. Kuid mida ootab, isegi ei tea, on meri hall ja Majaka udus plingib ja sügislehti keerutab meel. Üks kord veel loodusarmastust mul kingi. Mazur võiks su kingituse eest. Liblikas lendas mu sülle kleidi lilledelt, otsides mett. Nii palju on suvises taevas päikes ja lilli ja vett. Moonid Punavad otsekui lõkked. Kuum vaikus, mu väsinuks teeb. Liblikas puhkab mu kleidil, ent külastab mõeldavast meest. Sompuval suvel ma suudan elada endale vaid siis minu hinges ei ole piinavaid unelmaid. Siis mina unustan päris armsamad kaugel ja siin pidulik rahu jääb hinge. Ununeb lootus ja piin. Aga kui jälle toob sügis vahuseid laineid ja tuult jälle, kui kolduvad lehed langevad tormiselt poolt siis minu hinges tuiskab ihade rahutu tiim. Võõraste linnade janu jälle mind seiklema viib. Säärane küsi, milleks jälle lähen ja milleks jälle otsin uusi teid. Mu süda valutab. Ei, mul läheb vähe, on sellest, mis ehk seni köitis meid. Ma tean, et kuskil on veel uued rannad. Et uusi sündmusi võib tuua päev. See igatsus mind kaugusesse kannab ja ekslemise lõppu maine. Kuigi seda leinad, mis siia sinu juurde maha jääb kuskil õitsvad valged ristikheinad Sõnajalg mu rada sinna lae. Ma tean, et igatsus on kõikjal sama, ei saa ju põgeneda enda eest. Kuid loodud ekslema ja igatsema. Ja ongi minu imeline tee. Ilmi pani oma oletatava luuletuskogu pealkirjaks armastus raskemal ajal. Armastusel pidi olema selles kogus küllaltki tähtis koht. Kord õhtul minnes võis, oli juba. Pool ööd läksime mööda pioneeride tänavat, ühel pool üks pool tänavast oli varemetes, aga teisel pool kuulsime laulu. Aga seal Sheni Siimon valmistus kontserdiks, ta laulis terve kontserdikava maha. Me istusime siis sinna varemetesse kostma jala taha ja kuulatasime laulu. Ja sealgi sai siis formuleeritud armastuse kohta. Midagi taolist. Ei ole tõsi. Et armastus tuleb ja läheb Armastus tuleb, et igavesti jääda, olgu ta õnnistatud immil oli väga äge ja elav temperament ja armastust otsis ta terve elu. Ilmi Kolla luuletustes esineb väga mitmeid pühendustega luuletusi, paljud on lihtsalt märgitud K-tähega, aga huvitav on see, et suurem osa nendest luuletustest on pühendatud ainult ühele ja võiks ütelda niiviisi, et et et üks armastus, üksainus üks suur armastus oli see, mis läks läbi kogu elu läks läbi terve ilmi, ilmi luule, see inimene elas Viljandis, ta tegi autojuhi tööd ja korrali ta mütsi tege ja miks oli see inimene talle lähedane, siis võiks ütelda, võib-olla sellepärast, et ta oli. Ta oli tugev inimene, ta oli see inimene, kes põis ilmit toetada, kes omalt poolt temale midagi midagi andis. Kirjavahetus kestis Ilmi Kolla elu lõpuni ja temale pühendatud luuletused täpselt täpselt samuti. Ma ei tea praegu mitte midagi sellest inimesest. Oli seal ka teisigi väärt inimesi, kuid sellist tuge nagu tolle viljandlase poolt ilmi ei leidnud. Kui ilmi suri, olin ma Moskvas, ma õppisin ja ma sain kirja Moskvasse enne seda, kui ta läks operatsioonile. Et ta abiellub. Ja kiri oli selline, et noh, et armastuse ja südamega on siin küllaltki vähe tegemist, aga ta soovib olla mitte selle lehetaoline, keda tuul siia-sinna loobib. Tal ei ole olnud õiget kodu kus olla ja, ja kui on võimalik, et siis ta soovib kellegagi midagi jagada, sest siis on kergem, ta soovib, et oma elu oleks, sellega, seda piisab. Kahju oli muidugi siis see, et siin pettus Ilmi järjekordselt, selles inimeses ei olnud seda tuge. Ja reetmine oli, oli täielik ja muidugi see reetmine tegi ilmi nõrgaks just enne seda, kui ta seisis väga raske operatsiooni ees. On väga raske kirjutada õnnest. Nii palju lihtsam kirjeldada valu. Kuid vahel hinges on ka teine tunne piinu, süda alati talu. Kuidas näidatagi teda luules? Looduspilt on imeline kevad. Käin juustes, mul on lõunatuuled. Ma laulan, ojad kaasa, vulisevad. Ma käin ja tunnen, süda tuikab rinnas. Nii kerge on lendu tõusta, tahaks. Hea on, mul tahaks ära minna, ükskõik kus poole, kõike jäta maha. Pilv liugleb mööda kõrges kevadtaevas. Ja minu mõtted kaasa kihutavad. Üks päev. Üks tund on ununenud vaevad. On hinge, see läbisegi õnn ja vaevad. Ilus on lumine vaikus. Paksult kuuskedele lund. Näib, nagu polekski maailmas midagi muud. Üksinda, mina ja lumine hommikutund, tardunud seisavad puud. Kuhugi mina ei rutta. Maailm on igal pool sama. Lumises metsas ma laulan ja käin. Südamel vaikib siin metsade vahel. Süda, rahu ja tardumus täis. Raskeid ja jahedaid parukaid kannavad kuused. Mina ja lumine hommik üksinda, mina ja mets on erakordselt õnnetu ja rusuv. See minu 20. kevad. Nüüd enam millessegi ma ei usu. Ja midagi ei püüa enam. Nüüd keelatud on kõigile mu luule see ainus, mis mind vaimustas ja sidus. Ja kui mul tekibki veel värsse suule siis ainult süngeid, vihkamise ridu. Sõbrad läksid. Mõned jätsin ise Ja ainult vaikus minu ümber sulgus. Kuid uueks sünniks uueks armumiseks mul puudub julgus. Käin põlluteed. Õitsvad ristikheinad täis suminaid on suvepäeva tuuled. Kas kunagi veel hajuvad mu leinad ja loe Bel keegi minu kurba luulet? Poeedi hing alandust ei talu. Kuid minu häält ei keegi võtta suuda. Kõik minu üksinduse minu vanuse uueks põletavaks lauluks muudab. Laul sünnib ellu, sütitab ja lendab. Ta tõuseb võimsaks eluihas. Mukannatused jäädvustab endas jääb temaga mu rõõm. Ja liha. Ma pole matnud ema ega venda. Vanu sõpru leinama ei käi. Ja lapsigi ei ole minul endal need mured südamele võõraks jäid. Kuid minu mure tal ei ole nime. Mu süda kokku tõmbub tema käes. Ta nagu on piiritu ja pime ja läbi temast kuhugi ei näe. Mu laulan haige maha jäänud luigekurg, kaeblikkutse tühjas sügises. On läinud kalk. Ja seegi üksik Huyge kaob tina värvilistes pilvedes. Ja nüüd, kui suve on soe ja süüne, ma nälgin hullumeelses kaunis kuus. Nüüd haaraks nii, et rebenevad küüned su järel särav õnnevarjutuskuist tundub tühine, mul iga mure. Ja lihtne selle kõrval norgialein. On mure üks. Mis praegu neist on suurem. See on kui puudub lihtsalt leib. Ma igal ajal kõhuorjust heita kuid ainult päikesest elada ei saa. Ja toidukapist on nii vähe leida, mis üldse toiduks nimetaksin. Ma. Tööd võiks ehk saada kalakombinaadis. Kuid seda nüüd veel alandavaks pean. Mõtlen koolist, mõtlen talvest saadik. Kuid kas mind sinna võetakse? Syydia? Värss, mind ei toida. Teda pole vaja, vaid südant soojendab ta, kumin hell, nüüd kalur, appi, parem luuletaja. Saab leiba, kõht ja lihtsam südamel. Ilmi surmaga hakkas elama ka tema legend. Järelejäänud paberite hulgast leidis palati õde luuletuse nukrad hetked käsikirja õele. Luuletus meeldis, ta kirjutas selle ümber oma laulude vihikusse. Ja niimoodi alustaski see luuletus. Oma ringkäiku olen näinud, et raamatukogus seesamane luuletus, mille daatumiks on märgitud 1950 kolmandat aastat inimesed on parandanud selle daatum ümber ja teinud sellest 53-st 54 sest selles luuletuses on tingimata tahetud näha Ilmi Kolla viimast luuletust. Tegelikult viimane luuletus ei olnud Männast saarel immi kodus on aken tõepoolest vastu õunapuuaeda. Selle akna all oli väike kirjutuslaud, mille ilmi isa, kes tisler oli, ilmile kinkis. Seal oli tema raamaturiiul ja selle laua taga armastas filmi õhtuti vaadata päikseloojangut. Nüüd värvib taevas teha purpurkuma. Sa vaatan aknast seda loojangut. Aeg hakkab ümberringi hämarduma. Tuulelgi ei ole enam rukkunud. Vastu valgust, tühjad oksavõred. Nüüd läigib Uibu Eha poiste käes. Ja taevas. Palavikus põleb ta sülle, sureb sügisene päev. Ma olen ise nagu õhtukuma. Veel tuksub minus iga verepiisk. Veel elan ma. Kuid pole teada, kunas mind hämar vaikus enesega teeb. Ma hajun varsti ja ei taastu iial. Mis sest, et igal koidule ärkab päev. Ja kui kord kevad tuleb jälle siia võib-olla mina teda siis ei näe. Ja ainult minu unistuste udus veel hõljub nende õunapuude all. Kui kevadeöö on hämaruse kudunud ja leebe taevas kumab üleval. Mamma laulud jätan siiski siia neist mesilased sumisegu puul. Neid mööda kõrget taevalaotust, veeello lauluga võib lõunakaare tuul. Siis kahju on sinust kevad. Kui ma sind enam kunagi ei näe. Kas sa tuled ikka siia sädelema? Sa oled möödapääsmatu, kui päev. Mul pole jumalat kuid harda palve, suur loodus sinu altarile teen mullanna päevi selleks üheks talveks. Mul anna jõudu kevadeni, veel. Veel tahaks näha, kuidas õitseb sirelkuist, salus, ööbikud, Raivil unistused, minu kuumad kired, kõik saaksid luuleks valgel paberil. Pelgaks juuste Kohavusse randa. Nii kerge, kevadine jalast. Ja siis mind armsam kättedel võiks kanda. Õrnalt nagu väikest last Farmsam armastanud väga palju, mu süda on sel lühikesel teel. Kuid praegugi ta hõõgub, tuksub, paljut tanud nõuab elult v ja v? Ütlen laulus. Ma ei taha surra. Mu laul on parem minust. Tema jääb. Kuid minu soovid tõelisust ei murra. Ma olen jõuetu, ta tahta. Käes. Näed praegu metsa taha, päike suri, mis aitaks? Jäära, mine veel. Mu süda leegid täna naguuri. Ilmi Kolla luulet esitasid näitleja Tõnu press järv ja Eve maremäe musitseerisid lille ja Samuel Saulus. Mälestusi Ilmi kollast, rääkis Lehtmetsalt. Luuleõhtu Kirjanike Majas oli kirjanike propaganda büroo ja raadio kirjandussaadete ühisettevõtmine.