See oli ajaviide, mida Illimar tundis nii kaugele, kui ta mälestused ulatusid. Suvel oli sellega vähe tegemist, vahel luges pühapäeviti midagi vaimulikku, kuid ta tegi seda tasakesi jänese ette kuigi seejuures huuli liigutades. Mida pikemaks aga õhtud läksid, seda rohkem loeti kõvasti ja kõigile. Ainult mõni säärane mürtsu töö nagu kangakudumine võiks seda takistada. Varem oli see lugemine Illimarist küll nagu mööda läinud. Ainult hea oli selle mõmina saatel magama jääda. Nüüd aga hakkas kirjasõna teda ikka enam huvitama. Kuigi selle hulgas oli ka veel palju hoopis igavat seal tagatoas vanemate voodipeats, siis väikeses kapis hoiti seda kirjavara. Ja tolle kappige lisakord just selle jaoks teinud. Ning raamatuid oli ta sinna muretsenud, kes teab, mis ajast peale? Neid mitmesuguseid, nii piltidega kui ilma, nagu Ilmargi teadis. Kõneldi paljudest imelikest asjadest, mis maailmas ette tulnud või veelgi tuleb. Nagu juba ammu teada, polnud isa nimetamisväärselt koolitarkust saanud. Kuid ta teadis ometi palju asju nagu see, miks aur masinate ümber ajab või mis inimesed Ameerikamaal teevad. Ja et kust tuleb pikne või miks prantslane Moskva linnas ära külmus. Illimar pidas isa üldse väga targaks ja see tuli kõik raamatuist, nagu ta aru sai. Neile toetus isa isegi näiteks viinameistri kraanichiga vaieldes. Ja kui seevastu ajas, siis käskis tal lihtsalt raamatust lugeda ainult vana hirmu hane juures. Ei aidanud see midagi, sest ane ütles vaid halvakspanevalt, ei mina mõista lugeda. Ja nii jäigi talle õigus. Aga isa ütles ka, et sihuke õigus, mitte midagi ei maksvat. Kuid peale nende raamatute laenati mujaltki. Neid saadi häärberis viinakojast ning isegi külast. Nad käisid käest kätte, olid vahel nii rasvased, et panevi panni peale nagu ütles jällegi isa. Aga nende lood olid ometi väärt kuulda, kui just väga palju lehti polnud välja rebitud. Isa tahtis meelsamini seda lugeda, mis oleks õpetlik ja ega emalgi selle vastu midagi olnud. Kui sa ka ühtlasi ka liigutav oleks. Neil tädi Liisale meeldis kõige rohkem kui suli armastusest. Kuigi ta seda selge sõnaga ei öelnud. Kuid tõeliselt loeti kõike, mis kätte saadi. Ja kui midagi muud ei saadud, siis asuti jälle piibli kallale. Loeti otse algusest lõpuni, mitmendat korda? Noh, seal oli kõike, mida soovid. Ainult aegamööda läksid need lood ja Illimar jäi tihti neid kuulates magama. Kilk, häälitsus troovis otse saunaahju vastas ja selle salapärase kriiksumise saatel luges kord üks kord teine. Isa lugemine läks raskelt. Tädi ei olnud just väga suurmeister, kõige elavamini edenesse vahest emal. Kuid seda imestas Illima rikka, olgu lugeja kes tahes, et kirjasõna oli midagi hoopis muud kui niisama suusõnaline jutuajamine Loeti kõrge ühetoonilise sootuks ise häälega. Ja kui keset lugemist oli äkki midagi omalt poolt öelda, nagu kütt, tants, kuripatt või lamp hakkab suitsema siis polnud, ütleme nagu see inimenegi kes just praegu luges. Illimar kuulas siinsamas otse laua lähedal lamades, vend Karla voodis. Ja kui lugu läks põnevaks liigutavaks, siis ta otse ahmis sõnu nii ühe tooniliselt, kui need ka tulid. Ta peaaegu nägi kõike seda, millest kõneldi. Elas nii tegelaste rõõmu kui ka häda kaasa. Aga niisama võtsid ka teised lugemist. Vahel sai kangesti naerda, aga mõnikord olid asjad nii halvad, et otse hirmu peale ajas. Siis ootasid kõik põnevalt, millega lugu viimaks lõpeb ja enamasti lõppes ikka hästi. Siis lisasid nad ise midagi õpetlikku juurde. Vaenulis ainult lühike lause nagu see, et ega ülekohus kotis seisa. Vahel aga terve lugu, mis ise nähtud või mujalgi kuuldud. Viimaseid esitas küll peamiselt isa. Üldiselt klappisid enda arvamused hästi, kuid vahel tuli ette ka lahkuminekuid. Nii räägiti kellestki jeenu Eevast väga kurbi asju. Ja teine naisterahvas oli Mai Roosi, kellega ka mitte hästi ei läinud. Emal ja tädil olid otse pisarad silmis, kui neist loete. Ainult see veel tröösti sky, et need kõrgest soost prouad pärast kõige viletsamaid vintsutusi ometi pilt ilusaks jäid. Kuid selle peale ütles isa lori. Katsu ise 10 aastat kartulikoopas elada ja siis veel pilt divus olla. Tädi lisa oli aga sellest haavunud. Siin on öeldud, et kaljukoopas, kes on hoopis teine asi ning siin on ka selge sõnaga öeldud, et see on tõestisündinud lugu. Naeris isa tõestisündinud. Selleks ju säärased meistrid ongi sihukesi asju välja mõtelda ja trükki anda puha omast peast. Mida hullem lugu, seda uhkem mees. See mõte küll pisut segas, kuid sellega tuli leppida. Ja üldiselt jäi nii, et kui lugu oli lähemalt siis võiks selle üle veel kahelda. Aga kui kõneldi kaugetest aegadest maadest, siis tuli kõike uskuda, tahad sa või mitte? Ning pidemeni taheti ikka uskuda. Ja lõpuks. Ega päris hea valegi just paha olnud. Nii ei usutud ju küll mitte, mis üks väga kentsakas jututegija santide saia söömisest, peigmeeste ärapõletamisest või muhulaste imelikest juhtumistest kirjutas, aga arvati jälle ta, need asjad olid väga hästi välja mõtelnud. Curry pat, naerdi küll, luiskab nii, et suu suitseb. Kus aga läheb seal nali taga. Ja naerdi, naerdi nõrkemiseni. Ning selle jututegija nimigi jäi kõigile meelde. Ja seda korrati isegi oma igapäevases elus.